Tag Archives: välispäritolu rahvastik

Eesti välispäritolu rahvastik eelistab kutseharidust

Statistikaameti andmetel moodustas välispäritolu rahvastik 2015. aastal Eesti kogurahvastikust ligi neljandiku. Enim oli nende hulgas kutseharidusega inimesi.

Rahvuse puhul on tegemist subjektiivse tunnusega, sest oma rahvuse määratleb inimene ise. Rahvastikustatistikas on aga oluline lisaks rahvusele eristada ka põlis- ja välispäritolu rahvastikku. Põlisrahvastik on Eesti alalised elanikud, kes ise ning kelle vanemad ja vanavanemad (või üks nendest) on sündinud Eestis. Laias laastus võib kõik need, kes põlisrahvastiku hulka ei kuulu, arvata välispäritolu rahvastiku sekka, seejuures eristades esimest põlvkonda (välissündinud), teist (välissündinute lapsed) ja kolmandat (Eestis sündinud vanemate lapsed) põlvkonda. Statistikaameti andmetel moodustasid 2015. aastal välispäritolu inimesed Eesti kogurahvastikust 24%, neist oli esimese põlvkonna esindajaid 53%, teise põlvkonna 30% ja kolmanda 17%.

Ehkki välispäritolu rahvastiku puhul on üsna lihtne neid põlvkonniti eristada, ei ole sugugi lihtne neid üheselt määratleda – neil võib olla erinev kultuurilis-keeleline taust ning neid iseloomustavad erinevad demograafilised ja sotsiaalmajanduslikud tunnused. Ühiskonna sidususe ja heaolu seisukohalt on oluline, et erineva taustaga inimesed oleksid võrdsel määral ühiskonnaellu kaasatud. Üks tegur, mis lõimumise võimalusi ning ühiskonnaelus ja tööturul toimetulekut mõjutab, on haridus. 2015. aasta seisuga omas 23% välispäritolu rahvastikust kõrgharidust, 40% oli lisaks keskharidusele omandanud ka kutse.

Põlis- ja välispäritolu rahvastiku haridustasemes on mõningad erinevusi. Põlisrahvastiku hulgas on haridustasemed ühtlasemalt jaotunud – veerandil on kõrgharidus ning veidi alla kolmandikul kutseharidus keskhariduse baasil, põhiharidusega inimesi on 25% (arvutuste aluseks on kogurahvastik vanuseliste piiranguteta, mistõttu nooremad vanusrühmad ei ole jõudnud kõrgemat haridust veel omandada). Välispäritolu rahvastik on põlisrahvastikust veidi kõrgema haridustasemega – kui kõrgharitute osatähtsus on enam-vähem sama, siis neid, kes lisaks keskharidusele on omandanud ka kutse, on välispäritolu rahvastiku seas rohkem. Seega domineerib välispäritolu rahvastiku seas kutseharidus. Milline see on seis aga põlvkonniti?

Kui välispäritolu rahvastiku esimene ja teine põlvkond on haridustasemeti peaaegu sarnased, siis kolmas põlvkond eristub ning sarnaneb kõrgeima omandatud hariduse poolest põlisrahvastikuga – kui kutseharidust omatakse veidi enam, siis kõrg- või põhiharidust veidi vähem.

01

Haridus ja eesti keele oskus

Välispäritolu rahvastikust valdab eesti keelt emakeelena alla kümnendiku, 40% oskab eesti keelt võõrkeelena ning veidi enam kui pooled ei oska eesti keelt. Eestis sündinute keeleoskus on aga parem – nii teise kui ka kolmanda põlvkonna esindajatest ligi 10% räägib eesti keelt emakeelena ning ligikaudu pooled võõrkeelena. Üldine võõrkeelte oskus on välispäritolu rahvastikul põlisrahvastiku omast veidi kehvem – kui põliselanikest kaks kolmandikku räägib võõrkeeli, siis välispäritolu rahvastiku esimesest põlvkonnast 50%, teisest ja kolmandast põlvkonnast 63%. Kas puudujäägid eesti keele valdamise osas võivad mõjutada ka haridust?

Keeleoskuse mõju võib esile tulla kõrghariduse omandamisel – keeleoskajate seas on kõrgharidusega inimesi rohkem, iseäranis nende seas, kes valdavad eesti keelt võõrkeelena. Kui aga vaadata kutseharidust, siis seal erinevused väga suured pole, ehkki eesti keele mitteoskajate seas on ka kutseharidusega inimeste osatähtsus suurem. Keeleoskust vaadates näib seega, et kõrgemalt haritud on see osa välispäritolu rahvastikust, kes räägib eesti keelt võõrkeelena ning see on nii kõikide põlvkondade puhul.

Elukoht ja haridus

Et välispäritolu rahvastik on koondunud pealinna ning Ida-Virumaa tööstuslinnadesse, siis on antud analüüsis elukoht jagatud kolme kategooriasse: Tallinna piirkond (ehk Tallinn ja Maardu), Ida-Virumaa linnad (Jõhvi, Kiviõli, Kohtla-Järve, Narva, Narva-Jõesuu ja Sillamäe) ning muu Eesti (ülejäänud linnad ja maakonnad). Üldjoontes on haritum osa elanikkonnast (põlis- ja välispäritolu rahvastik kokku) koondunud pealinnaregiooni, kus kolmandik elanikest on kõrgharidusega. Ida-Virumaa elanikkonna seas domineerivad kutseharidusega inimesed (veidi alla 50% ning see on ka tööstussektori tõttu osati loogiline). Mujal Eestis on rahvastik haridustasemeti enam-vähem ühtlaselt jaotunud. Välispäritolu rahvastiku esimest ja teist põlvkonda iseloomustab kutsehariduse suurem osatähtsus kõigis piirkondades, ent iseäranis Ida-Virumaal – seal on näiteks teise põlvkonna seas kutseharidus veidi enam kui pooltel inimestel. Välispäritolu rahvastiku kolmas põlvkond sarnaneb oma hariduselt aga rohkem põlisrahvastikule, seda Ida-Virumaal ning Eestis väljaspool Tallinna regiooni. Tallinnas on kõrgema haridusega põlisrahvastik ning madalaimaga välispäritolu rahvastiku kolmas põlvkond.

02

03

04

Haridus on ühiskonda sulandumise seisukohast üks tõhusamaid tegureid ning lõimumise aluseks võivad olla sarnased valikud hariduse osas. Haridust mõjutavad mitmed tegurid, sh Eestis elatud aeg, eesti keele oskus, elukoht ja ka vanus. Kui üldiselt on arenenud riikides välispäritolu rahvastiku haridustase põlisrahvastiku omast madalam, siis Eesti eripäraks on nende kõrge haridustase. Põhjuseid võib otsida eeskätt Eesti välispäritolu rahvastiku kujunemise erilisest kontekstist nagu ulatuslik (suunatud) haritud tööjõu sisseränne nõukogude perioodil. Samuti mõjutab välispäritolu rahvastiku koosseisu hetkel kolmandatest riikidest sisserännet reguleeriv kvoodisüsteem, mis eelistab elamisloa andmisel haritud inimesi.

Kõige selle põhjal võib hariduse hetkeolukorra iseloomustamiseks öelda, et võrreldes põlisrahvastikuga on Eesti välispäritolu rahvastiku seas rohkem kutseharidusega inimesi, eeskätt selle esimese ja teise põlvkonna hulgas. Kutseharituid on teiste piirkondadega võrreldes rohkem Ida-Virumaal. Kui muidu on välispäritolu rahvastik oma haridusvalikutes üsnagi homogeenne ning eristub põlisrahvastikust, siis Eestis kolmandat põlve elavad inimesed sarnanevad hariduse osas rohkem põlisrahvastikule.

Lõimumise kohta vaata rohkem näitajaid statistika andmebaasist.

Marianne Leppik, Statistikaameti juhtivstatistik

Välispäritolu inimesed tööturul – kas võitjad või kaotajad?

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti tööealiste seas ligi 15 000 pärast 1991. aastat Eestisse saabunud välispäritolu inimest. Neist pisut enam kui pooled töötasid ning töötavate hulgas oli oluliselt enam juhte või tippspetsialiste kui Eestis keskmiselt.

Eestist lahkub igal aastal oluliselt enam inimesi kui siia saabub. Nii on see olnud juba Eesti taasiseseisvumisest alates. Kuigi sellel trendil pole oma pikaealisuse tõttu enam tegelikku uudisväärtust, ei ole õnneks lakatud vastavat teemat käsitledes muret väljendamast. Iseasi muidugi, kas „sügavat muret“ ilmutades saab rändesaldot vastupidiseks muuta. Samas on Eesti immigratsioonipoliitika üsnagi konservatiivne, mis väljendab seda, et suurt hulka sisserändajaid siia tegelikult ei oodatagi. Immigratsiooniteemalised arutelud on jõudnud tihtilugu selleni, et kindlasti ootame koju Eestist kunagi lahkunud talente, kuid terekäe anname ka kõrge kvalifikatsiooniga sisserändajatele, kelle puhul võib eeldada, et nad annavad Eesti majandusse ja eluolu parendamisse olulise panuse.

Selle üle, kes on talent, võiks vaidlema jäädagi. Tõsiasi on aga see, et üle poole viimastel aastatel Eestisse sisserännanutest omab Eesti kodakondsust, mis sisuliselt tähendab tagasirännet, ning küll tagasitulejate seas on ka talente piisavalt. Kes on aga ülejäänud Eestisse saabujad, kas pigem head maksumaksjad või koorem sotsiaalkaitse süsteemile?

Hea võimaluse selle väljaselgitamiseks annavad 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmed. Need näitavad, et võrreldes Eesti keskmisega oli pärast 1991. aastat Eestisse saabunud välispäritolu (sündinud väljaspool Eestit) töötajate seas suurem osatähtsus juhtidel ja tippspetsialistidel. Ehk siis nii juhte kui ka tippspetsialiste oli nende hulgas 6–7% enam kui Eestis keskmiselt. Märgatavaid erinevusi tõi ametialase jaotuse puhul kaasa ka see, millisesse riikide rühma kuuluti: arenenud riigid (nt EL-i riigid, USA); endised NSVL-i liiduvabariigid; kõik ülejäänud riigid. Enam kui pooled arenenud riikidest pärit töötajad töötasid kas juhtide või tippspetsialistidena. Endisest Nõukogude Liidust pärit töötajate seas oli aga juhtide/tippspetsialistide osatähtsus üsna sarnane Eesti keskmise jaotusega, kus mainitud ametialadel töötas ligi kolmandik töötajaist. Ka üldiselt oli endisest Nõukogude Liidust saabunute ametialane jaotus üsna sarnane Eesti keskmise jaotusega. Kõigist ülejäänud riikidest pärit välispäritolu töötajate seas oli juhtide/tippspetsialistide osatähtsus samuti keskmiselt üsna suur (51%), kuid erinevalt arenenud riikidest tulnud töötajate ametialasest jaotusest oli selles rühmas võrdlemisi suur osatähtsus ka teenindus- ja müügitöötajatel.

Keskmisest suuremat tasu oma töö eest saavad tavaliselt just juhid ja tippspetsialistid. Seega, kui jätta kõrvale endisest Nõukogude Liidust pärit hõivatud, võiks eeldada, et ka välispäritolu töötajate keskmine töine tulu on suurem kui Eestis keskmiselt, sest juhte ja tippspetsialiste on nende seas oluliselt enam.

See eeldus peab igati paika. Näiteks arenenud riikidest pärit hõivatute keskmine töine tulu ületas 2011. aasta andmetel 1500 eurot. Vahe Eesti keskmisega oli peaaegu kahekordne. Ka muudest riikidest pärit hõivatute keskmine töine tulu ületas märgatavalt Eesti keskmist. Seevastu endisest Nõukogude Liidust pärit hõivatute keskmine töine tulu jäi Eesti keskmisele alla.

Vaadates täpsemalt keskmise töise tulu erinevuse põhjuseid, siis juhtide ja tippspetsialistide osatähtsus oli üks neist. Samal ajal said aga välispäritolu tippspetsialistid suuremat töist tulu kui tippspetsialistid Eestis keskmiselt.

Siit ka vastus alguses püstitatud küsimusele: Eesti taasiseseisvumise järel siia elama asunud välispäritolu töötajad on tööturul üsnagi heas seisundis, paremas kui Eestis keskmiselt ollakse. Ja pigem aitavad nad Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi üleval hoida, kui et oleksid sellele koormaks.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri 3/2014 artiklis „Pärast taasiseseisvumist Eestisse elama asunute positsioon tööturul ja seal toimetulek“ (ilmus 30.09.2014).

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik