Tag Archives: vaesuspiir

Suhtelises vaesuses elas 2011. aastal kuuendik elanikest

Statistikaameti andmetel elas 2011. aastal suhtelises vaesuses 17,5% Eesti elanikkonnast ehk 232 600 inimest. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines enam kui viis korda.

2011. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 299 eurot (2010. aastal 280 eurot). Võrreldes 2010. aastaga elanike sissetulekud suurenesid ning see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusu. 2011. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,4 korda. 

Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2011. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses. Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2011. aastal 7% palgatöötajaid, kes elasid vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht.

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem on ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Peale selle on suuremas leibkonnas võimalik teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana, kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on täiesti üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem — kolmandik ühe täiskasvanuga leibkondadest elas suhtelises vaesuses. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli vaeseid 13–14%, siis kolme või enama lapsega peredest 21%. Kolme või enama lapsega perede vaesuse määr on võrreldes aasta varasemaga küll nelja protsendipunkti võrra langenud, mis näitab laste olukorra paranemist tänu vanemate sissetulekute tõusule.

Lastega leibkondadest elab ka vanemate väga kõrge tööintensiivsuse korral kahe protsendipunkti võrra rohkem vaesuses kui kõrgeima tööintensiivsusega lasteta leibkondadest. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööl ei käinud või töötati väga madala töökoormusega, elas vaesuses 72%. Eesti rikkaimateks leibkondadeks on need lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötavad täiskoormusega või peaaegu täiskoormusega. Sellistest leibkondadest elas 2011. aastal suhtelises vaesuses vaid 4%.   

Viis sissetulekurühma

2011. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 594 eurot kuus ehk 46 eurot rohkem kui aasta varem. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 609 eurot ja maaelanikul 561 eurot. Vahe on 48 eurot ehk linnaelaniku sissetulek oli 9% suurem. Samas on sissetulekud linnas ja maal viimastel aastatel ühtlustunud. Kolm aastat varem oli sissetulekute erinevus 16%. 

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 54% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 59% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi. 

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2011

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2011

Erinevus maa ja linna vahel väheneb

Maaelanike vaesuse määr on aastate jooksul olnud kuni kümme protsendipunkti kõrgem kui linnaelanikel. 2011. aastal oli maaelanike (alevik, küla) vaesuse määr 21% ja linnaelanikel (linn ja alev) 16%. Samas on erinevus viimase kaheksa aasta jooksul märgatavalt vähenenud. Kui 2004. aastal oli vahe 11 protsendipunkti, siis 2011. aastal viis protsendipunkti. Põhjuseks on see, et ka suurema sissetulekuga leibkonnad eelistavad üha enam elamiskohana looduslähedast elukeskkonda. Selle nimel ollakse nõus läbima pikemaid vahemaid linna töölesõiduks ja paljudel juhtudel aitab IT-vahendite kasutamine teha tasuvat tööd ka kodust lahkumata. 

2011. aastal oli meeste vaesuse määr 16,8% ja naiste 18,1%. Meeste vaesuse määr on võrreldes 2010. aastaga 0,8 protsendipunkti langenud ja naiste 0,7 protsendipunkti tõusnud. Põhjuseks on meeste töötuse kiirem vähenemine ja suurem sissetulekute tõus.

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste vaesuse määr oli 2011. aastal seitse protsendipunkti madalam. Kodakondsuse järgi oli kõrgeim vaesuse määr kodakondsuseta inimestel — 28%. Mõne teise riigi kodakondsusega isikute vaesuse määr oli 25% ning Eesti kodakondsusega inimestel 16%. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus. 

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2011. aasta oli sissetulekute tõusu aasta, mis ei toonud küll otseselt kaasa üldist vaesuse vähenemist. Samas vähenes vaesus teatud ühiskonnagruppides, näiteks tööealistest enim 25-49-aastaste meeste seas, rõõmustava uudisena on ka laste vaesus ja paljulapseliste leibkondade vaesus vähenenud. Vanemaealiste vaesuse määr on aga seoses suhtelise vaesuse piiri tõusuga suurenenud. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks, kuna kindlustavad suurema sissetuleku. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi. 

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik 

Metoodika 

Vaesuse ja sissetulekute jaotuse andmeid kogutakse Euroopa Liidus ühtse metoodika alusel. Selleks kasutakse suhtelise vaesuse mõistet. Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Rahvusvaheliselt on suhtelise vaesuse piir 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. 

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut. 

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.  

Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist. 

Elanike sissetulekud riigiti ei ole võrreldavad, sest riikide palgatase ja riiklik sotsiaalkindlustussüsteem on erinev. Suhtelise vaesuse määr on aga riigiti võrreldav ning see näitab sissetulekute jaotumist riigis. 

Vaesus Eestis 2009. aastal

Statistikaameti sotsiaaluuringu andmetel elas 2009. aastal suhtelises vaesuses ligi 16% Eesti elanikkonnast ehk 211 000 inimest. Elanikkonna rikkaim viiendik teenis aastaga viis korda suurema sissetuleku kui vaeseim viiendik. Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune, vaid ohustab mõningaid rühmi teistest rohkem.  

2009. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 286 eurot (4480 krooni). Põhiline vaesusest väljumise vahend on töötamine ja kindel sissetulek, seetõttu on vaesusest rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. Mittetöötavatest inimestest (õpilased, kodused, töötud jmt) elas 2009. aastal suhtelises vaesuses iga neljas, nende hulgas töötutest lausa 47%. Iga teine töötu mees elas vaesuses. 

Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli ligi 7% inimesi, kes elasid vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht. Kindla töökohaga inimeste töötasu ei saa küll olla võrdselt kõrge, kuid kindel sissetulek palgatööst võiks siiski võimaldada aktsepteeritaval tasemel materiaalset toimetulekut. 

Vaesus ohustab üksikvanemaid ja lasterikkaid peresid 

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja lasterikkad pered. Üksikvanemaga leibkondade vaesusmäär oli 2009. aastal 38%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaride seas elab vaesuses kümnendik, siis kolme või enama lapsega peredes oli vaeste osatähtsus ligikaudu kaks korda suurem. 

Lastega leibkonnad elavad ka vanemate maksimaalse tööintensiivsuse korral kolm korda sagedamini vaesuses kui lasteta leibkonnad. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööealistest tööl ei käinud, elas vaesuses lausa 80%. Samal ajal oli Eesti rikkaimateks leibkondadeks lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötasid. Sellistes leibkondades oli 2009. aastal suhtelist vaesust ainult 3%. 

Haridus aitab vaesusriski vältida 

Oluline vaesuse riskitegur on madal haridustase. Põhihariduse või sellest madalama haridusega inimestest elab vaesuses iga neljas, samas kõrgharidusega inimestest ainult iga kuueteistkümnes. Erinevus on neljakordne. Sarnane näitaja on olnud ka varasematel aastatel. Inimesed, kes on haridusse rohkem panustanud, on ka paremas majanduslikus olukorras. Omaette küsimus on aga see, kas kõik, kes tahaksid haridusse panustada, saavad seda endale võimaldada.   

 
 
 

18-aastaste ja vanemate elanike suhtelise vaesuse määr haridustaseme järgi, 2006–2009

18-aastaste ja vanemate elanike suhtelise vaesuse määr haridustaseme järgi, 2006–2009

 

Eesti rahvusest elanike sissetulekud olid suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste vaesusmäär oli 6 protsendipunkti madalam. Kodakondsuse järgi on kõrgeim vaesuse määr kodakondsuseta inimestel — 23%. Mõne teise riigi kodakondsusega isikute vaesusmäär oli 20% ning Eesti kodakondsusega isikutel 15%. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus. 

Meeste ja naiste keskmised vaesusmäärad ühtlustusid. Kui varasematel aastatel oli naiste vaesuse määr 4–5 protsendipunkti kõrgem, siis 2009. aastal oli erinevus vaid 0,8 protsendipunkti. Üle keskealiste inimeste puhul on lõhed suuremad. 50–64-aastaste naiste vaesuse määr on 4 protsendipunkti kõrgem kui samaealistel meestel ning 65-aastased ja vanemad naised kogevad vaesust lausa kaks korda sagedamini kui mehed. Põhjuseks on siin suur arv üksinda elavaid naisi, kes peavad kõik oma kulud, sh eluasemekulud katma üksi. 

Vaesuses elavate inimeste hinnangud elukeskkonnale ja elamistingimustele  

Kõrge vaesuse määr oli eluruumi üürnikel. Võrreldes eluruumi omanike ja tasuta kasutajatega oli üürnike vaesuse määr ligikaudu kaks korda kõrgem (vastavalt 28% ja 15%). Võrreldes 2008. aastaga on üürnike vaesuse määr tõusnud 3 protsendipunkti ning samal ajal omanikel vähenenud 4 protsendipunkti. 

Vaesuses elavatel inimestel esineb rohkem eluruumidega seotud probleeme — rõskeid seinu, lagesid või põrandaid oli 19%-l ja läbilaskvat katust 8%-l. Ka elukeskkonna ümbrusega seotud probleemide esinemist (kuritegevus, saaste, müra) hindavad vaesuses elavad inimesed kõrgemaks. Väiksema sissetulekuga inimesed ei saa tihtipeale lubada paremaid elamistingimusi.

Eluasemelaenu tagasimaksmisega oli 2009. aastal probleeme kümnendikul kogu elanikkonnast. Sealjuures allpool vaesuspiiri sissetulekuga inimestel kolm korda sagedamini kui ülejäänutel. Samuti esines neil rohkem probleeme kommunaalkulude maksmisega. Üle poolte neist hindas, et vajalike igapäevaste kulutuste tegemisel tulevad nad ots-otsaga kokku suurte raskuste või raskustega. Ülejäänutest oli raskusi igal viiendal. 

Vaesuses elavate inimeste hinnang oma tervislikule seisundile on võrreldes teistega halvem. Iga viies vaesuses elav inimene hindab oma tervist halvaks või väga halvaks, vaesuses mitteelavatest iga kaheksas. Samuti esineb vaesuses elavatel inimestel tervisest tingitud igapäevategevuste piiratust teistest sagedamini. 

Rikas Põhja- ja vaene Kirde-Eesti 

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga ehk vaeseimad inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga ehk rikkaimad inimesed.

Rikkamate inimeste kontsentratsioon oli kõrgeim Põhja-Eestis — 53% elanikest kuulusid kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Samal ajal kuulus Kirde-Eesti elanikest enamik ligi 55% madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. 

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2009

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2009

2009. aasta oli Eestis sissetulekute languse ja töötuse tõusu aasta. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks. Samas on vaesus seotud inimese vanuse, elukoha, kodakondsuse, leibkonnatüübi ja muude teguritega. 2009. aasta vaesusnäitajate langus oli tingitud suhtelise vaesuse piiri langemisest ja pensioniealiste inimeste väikeset pensionitõusust. Pensionärid tulid küll massiliselt välja vaesusest, kuigi nende tegelik olukord oluliselt ei muutunud. Teatud ebavõrdsus ühiskonnas on paratamatu ning seda eksisteerib igas riigis, kuid ebavõrdsuse suurus peegeldab sellegipoolest elukvaliteeti ning ühiskonna väärtusi. Ebavõrdsust annab ühiskonnas vähendada sotsiaalsete siirete (pensionid, riiklikud toetused) abil ning statistika näitab, et ilma siireteta oleks nõrgimate ühiskonnarühmade olukord veelgi keerulisem. 

Erika Taidre, Statistikaameti juhtivstatistik 

Metoodika 

Vaesuse ja sissetulekute jaotuse andmeid kogutakse Euroopas ühtse metoodika alusel. Selleks kasutakse suhtelise vaesuse mõistet. Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Rahvusvaheliselt on suhtelise vaesuse piir 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. 

Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on selles lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures  tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmutuskappi, pesumasinat, pliiti jmt, vaid neid asju kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut. 

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks  jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed. 

Aasta mediaan ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad temast ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist. 

Elanike sissetulekud riigiti ei ole võrreldavad, nii palgatasemed kui ka riiklikud  sotsiaalkindlustussüsteemid on erinevad. Suhtelise vaesuse määr on riigiti võrreldav ning näitab sissetulekute jaotumist riigis.

 

Vaesuse arengud Eestis

Kiire majanduskasvu aastatel paranes Eesti elanike elujärg kiiremini kui kunagi varem. Olukord muutus 2008. aastast, mil kiire palgakasv peatus ja asendus peatselt langusega. Sellega kaasnes tööpuuduse kasv, mis on aga otsene vaesuse põhjustaja.

Vaeseid on alati olnud igas ühiskonnas, kuid eri ajal ja paigus on vaesuski olnud erinev. Üldiselt tähendab vaesus alati puudust millestki, mis on vajalik. Vaesust määratletakse mitmeti, kuid tavaliselt tähendab see, et määratakse kindlaks mingi ressursi, nt sissetuleku suurus ja nimetatakse see vaesuspiiriks. Vaesed on need inimesed või pered, kelle sissetulek on vaesuspiirist väiksem. Absoluutse vaesuse piir määratakse eksperthinnangute (sh minimaalse toidukorvi) põhjal kui väikseim rahasumma, mis on vajalik bioloogiliste vajaduste — toidu, peavarju ja rõivastuse jaoks. Vaeste osatähtsust (vaesusesse sattumise tõenäosust) ühiskonnarühmades nimetatakse vaesusriskiks. Ühiskonna elujärje paranedes väheneb absoluutse vaesuse risk. Suhteline vaesuse piiri arvutamiseks kasutatakse tarbimiskaale: kui üksi elava isiku tarbimine on üks, siis leibkonna teise täiskasvanu tarbimine on 0,5 ja alla 14-aastase lapse tarbimine 0,3. Nende kaalude kaudu arvutatakse nn ekvaliseeritud leibkonna sissetulek ja määratakse sissetulekute mediaan. Sellest 60% moodustab suhtelise vaesuse piiri. On selge, et elujärje paranedes suhtelise vaesuse piir tõuseb. Selletõttu elavadki suhteliselt vaesed inimesed Norras märksa paremini kui näiteks Lätis, aga Läti suhteliselt vaene elab märksa paremini kui suhteliselt vaene hiinlane.

Kuni aastani 2007 paranes Eesti elanike elujärg kiiremini kui kunagi varem. Kuigi suhtelise vaesuse risk ulatus ligikaudu 20%ni, paranes keskmiselt ka suhteliselt vaeste elujärg, sest pidevalt kasvas ka vaesuspiir. Samas vähenes niihästi absoluutne kui ka subjektiivne vaesus, mis tugineb vastajate enesehinnangule.

Olukord muutus alates 2008. aastast, mil kiire palgakasv peatus ja asendus peatselt langusega. 2009. aastal langes keskmise pere sissetulek mõne aasta tagusele, 2006. aasta tasemele, mis iseenesest polnud samuti halb. Hoopiski murettekitavam on tööpuuduse järsk kasv, mille tagajärjel on töötuks jäänud ca 100 000 inimest, s.o ligi seitsmendik senisest töötajaskonnast. Tööpuudus on aga otsene vaesuse põhjustaja, ning vaesusrisk haarab nüüd ka noori, sageli lastega peresid. Kui 2007. aastal oli lastega, ent ilma töötajateta peresid 3000–4000 ja neis oli vaesusrisk üle 60%, siis tänaseks võib selliste perede arv olla kasvanud kuni kümnekordseks, mis tähendab paljude laste vaesusriski sattumist. Kuigi vaeste hulgas on ka üksikult elavaid eakaid, pole eakate vaesusrisk majanduslangusest tingituna kasvanud, sest neil on kindel sissetulek. Praegu ähvardab vaesus kõige enam töötuid tööealisi, olles sealjuures eriti valus üksikutele ja üksikvanematele. See on valdkond, kus ühiskond peaks oma solidaarsust näitama nii seadusandlikul, ühistegevuslikul ja ka individuaalse suhtevõrgustiku tasemel.

Ene-Margit Tiit, Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Statistikaameti vanemmetoodik

Ettekanne on peetud 12. märtsil 2010 Sotsiaalministeeriumi korraldatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta avaseminaril. Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus “Vaesus Eestis“.