Tag Archives: vaesus

Suhtelist vaesust koges mullu iga viies Eesti elanik

Statistikaameti andmetel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses 21,3% Eesti elanikkonnast ehk 277 000 inimest ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk 51 300 inimest. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines ligi kuus korda.  

2015. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 429 eurot (2014. aastal 394 eurot). Absoluutses vaesuses aga elanik, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 201 eurot (2014. aastal 203 eurot).

Võrreldes 2014. aastaga elanike sissetulekud suurenesid ning see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusmise. 2015. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,7 korda.

Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune. Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2015. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga neljas töötu absoluutses vaesuses.

Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2015. aastal 7,5% palgatöötajaid, kes elasid suhtelises vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht. Töötasu ei saa kõigil olla võrdselt kõrge, kuid samas võiks kindel sissetulek tagada normaalsel tasemel elamistingimused ja toimetuleku. 

Suuremas vaesuses on üksi elavad vanemaealised, üksikvanemad ja lapserikkad pered

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Üle 65-aastaste üksi elavate inimeste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal 78%.

Üksikvanemaga leibkondade suhtelise vaesuse määr oli 35% ja absoluutse vaesuse määr 6%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli keskmiselt suhteliselt vaeseid 13%, siis kolme või enama lapsega peredest 27%. Sügavamas ehk absoluutses vaesuses oli ühe või kahe lapsega paaridest umbes 4%, kuid lasterikastest peredest juba ligi 7%.

Viis sissetulekurühma

2015. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 858 eurot kuus. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 878 eurot ja maaelanikul 815 eurot, mis teeb linna- ja maainimese kuusissetulekute vaheks keskmiselt 63 eurot. Andmete põhjal võib märgata, et sissetulekute vahe linnas ja maal on viimastel aastatel suurenenud. Kaks aastat varem oli maa- ja linnaelanike sissetulekute erinevus 37 eurot.

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 52% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 54% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi tunduvalt rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

Kui vaadata vaesuse soolist mustrit, siis võib öelda, et meeste suhtelise vaesuse määr on küll võrreldes naistega madalam, kuid nende absoluutse vaesuse määr on naiste omast kõrgem.

2015. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 19% ja naiste 23%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 5% ja 3%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses aga rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meestel suurem kui naistel (vastavalt 26% ja 17%).

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal kuus protsendipunkti madalam – eestlastest oli suhtelises vaesuses 19,4% ja mitte-eestlastest 25,6%. Põhjuseks on mitte-eestlaste kõrgem töötus.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2015. aasta oli sissetulekute kasvuaasta. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu, nende elukvaliteeti ja ühiskonnas valitsevaid üldisi väärtusi.

Tiiu-Liisa Rummo, Statistikaameti analüütik

 Metoodika

Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.

Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2016. aastal osales uuringus üle 6000 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2016. aastal 2015. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.

Detailsemad andmed Statistikaameti veebilehel statistika andmebaasis.

Iga kuues Eesti laps elab suhtelises vaesuses

Statistikaameti andmetel elas 2011. aastal suhtelises vaesuses iga kuues Eesti laps ning absoluutses vaesuses või sügavas materiaalses ilmajäetuses iga üheteistkümnes.

1. juunil tähistame lastekaitsepäeva. Lastekaitsepäeva mõte on juhtida ühiskonna tähelepanu laste probleemidele. Statistikaamet heidab selle päeva puhul pilgu laste vaesuse ja materiaalse ilmajäetuse näitajatele.

Üks oluline tegur, mis takistab lapsel elada elamisväärset elu, on vaesus. Lapse vaesus on valus teema, mis peaks puudutama mitte üksnes lapsi, kes on vaesuse ohvrid, vaid ka lapsevanemaid ja teisi ühiskonnaliikmeid, kes on laste eest vastutavad. Vähene ja ebatervislik toitumine, võimaluste piiratus ning kehvad elamistingimused takistavad lapse arengut ja muudavad ta õnnetuks, kusjuures kõige selle juures ei saa laps ise enda heaks suurt midagi ära teha. Laps oma kaitsmatuses ja abituses sõltub ainult täiskasvanutest.

Laste vaesust võib vaadelda mitmel meetodil. Siinkohal vaatame laste suhtelist ja absoluutset vaesust ning materiaalset ilmajäetust. Vaesust mõõdetakse leibkonna ehk ühiselt koos elava pere tasandil. Suhteline vaesus on vaesus, mille puhul lähtutakse pere kogusissetulekust, mis võtab arvesse eri vanuses liikmete tarbimise erinevust ja ühistarbimisest saadavat säästu. Suhteline vaesus peegeldab sissetulekute taset võrreldes ühiskonna keskmise elatustasemega ehk see on vaesus, mis näitab sissetulekute ebavõrdsust. Suhteliselt vaene on laps, kes elab suhteliselt vaeses peres. Suhtelises vaesuses elas 2011. aastal 41 700 last ehk 17% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Võrreldes 2007. aastaga laste suhtelise vaesuse määras olulist muutust ei toimunud, kuid võrreldes varasema aastaga (2010) on määr paari protsendipunkti võrra vähenenud. 2009. aastal aset leidnud suhtelise vaesuse määra vahepealne langus näitab siinkohal majanduskriisist tingitud sissetulekute tasemete ühtlustumist nende vähenemise tõttu.

Teiseks võimaluseks on vaadata laste absoluutset vaesust. Ka absoluutse vaesuse arvutamisel on aluseks pere kogusissetulek, mis võtab arvesse eri vanuses liikmete tarbimise erinevust ja ühistarbimisest saadavat säästu, kuid absoluutse vaesuse piiriks on elatusmiinimum, mille aluseks on vajalikuks peetav minimaalne ressursside tase (toit, eluase ja muu eluks hädavajalik). Seega näitab absoluutne vaesus sellist rahalist puudust, mis on juba tervist ja toimetulekut ohustav. Absoluutses vaesuses elab laps, kes kasvab absoluutses vaesuses olevas peres. Absoluutses ehk äärmuslikus vaesuses elas 2011. aastal 23 000 last ehk ligi 9,5% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Laste absoluutse vaesuse määr on tõusnud alates 2007. aastast järk-järgult kuni 2010. aastani (6%-st kuni 11%-ni), 2011. aastal on aasta varasemaga võrreldes laste toimetulekut ohustav vaesus hakanud vähenema — nagu suhtelise vaesusegi puhul, on ka laste absoluutse vaesuse määr langenud kahe protsendipunkti võrra. Samas oli 2011. aastal laste absoluutse vaesuse tase kõrgem kui aastal 2007.

Kolmas võimalus on uurida laste materiaalset tõrjutust ja puudulikku elu läbi materiaalse ilmajäetuse. Materiaalne ilmajäetus on rahalistest piirangutest tingitud puudujääk pere elutingimustes, tarbekaupade omamises ja põhivajaduste rahuldamise võimalustes. Sügavas materiaalses ilmajäetuses on pered, kes ei saa võimaldada endale vähemalt nelja komponenti järgnevast üheksast: 1) üüri- ja kommunaalkulude õigeaegset tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärsete valkude söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal kogu perele, 6) autot, 7) pesumasinat, 8) televiisorit või 9) telefoni.

Lapsi, kes elavad peredes, kes on sügavas materiaalses ilmajäetuses, loetakse sügava materiaalse ilmajäetuse all kannatavateks. Sügavas materiaalses ilmajäetuses elas 2011. aastal 22 200 last ehk 9% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Üldjuhul on olnud laste süvamateriaalse ilmajäetuse määr pisut väiksem kui laste absoluutse vaesuse määr. Ka sügavas materiaalses ilmajäetuses laste osatähtsus on aastatel 2007–2010 tõusnud (4%-st kuni 11%-ni), kuid 2011. aastal langenud, saavutamata kriisieelse aja taset.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et laste olukord vaesuse näitajate põhjal on 2011. aastal muutunud paremaks, küll on aga vaja veel palju ära teha, et lapsi kaitsta. Nii laste absoluutse vaesuse kui ka süvamateriaalse ilmajäetuse määr oli 2011. aastal kõrgem kui kogu elanikkonna vastavad näitajad. Laste suhtelise vaesuse määr ja süvamateriaalse ilmajäetuse määr on võrreldavad ka teiste Euroopa Liidu riikide samade näitajatega. Eesti laste vaesuse näitajad on õige pisut madalamad kui Euroopa Liidu vastavad keskmised, samas võrreldes Soome ja Rootsi lastega on Eesti laste vaesuse näitajad tunduvalt kõrgemad. 2011. aastal oli Soome laste süvamateriaalse ilmajäetuse määr 3,2%, Rootsi 1,3%, samas Eesti 9,1%. Laste suhtelise vaesuse määr oli 2010. aastal Soomes 11,8%, Rootsis 14,5% ja Eestis 19,5%.

0-17-aastaste vaesus, 2007–2011

0-17-aastaste vaesus, 2007–2011

Kaitskem, hoidkem ja rõõmustagem oma lapsi lastekaitsepäeval ning ka kõigil ülejäänud päevadel! Head lastekaitsepäeva!

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Hinnangud põhinevad Eesti Sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2012. aastal osales uuringus üle 5400 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsitakse 2012. aastal 2011. aasta sissetulekut. Seega on suhtelise vaesuse ja absoluutse vaesuse näitajad, mis põhinevad sissetuleku andmetel, sissetuleku-aasta näitajad, kuid materiaalse ilmajäetuse näitajad on uuringuaasta näitajad.

Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut.

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.

Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist.

2011. aastal oli mediaan aasta ekvivalentnetosissetulek 5987 eurot leibkonnaliikme kohta, sellest 60% ehk suhtelise vaesuse piir oli 3592 eurot aastas tarbija kohta. Seega elasid 2011. aastal suhtelises vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 299 euro kuus.  

Absoluutse vaesuse määr on isikute osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsest toidukorvist (v.a alkoholi- ja tubakakulutused) ja individuaalsetest mittetoidukulutustest (k.a eluasemekulutused). Absoluutse vaesuse arvutamisel kasutatakse OECD traditsioonilisi tarbimiskaalusid (1 : 0,7 : 0,5).

2011. aastal oli ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum 186 eurot kuus. Seega elasid 2011. aastal absoluutses vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 186 euro kuus.

Süvamateriaalse ilmajäetuse määr näitab isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt 4 komponenti 9-st: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärsete valkude söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) pesumasinat, 8) värvitelerit või 9) telefoni.

 

Leibkonna tarbimiskulutused suurenesid 2012. aastal

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas Eesti leibkonnaliige 2012. aastal kuus keskmiselt 289 eurot, mis oli varasema aastaga võrreldes 17 eurot ehk 6% rohkem.

Suurim kulugrupp oli toit. Toit ja mittealkohoolsed joogid moodustasid 2012. aastal leibkonna kuludest ligi 27%. Toidule kulutas leibkond ühe liikme kohta 73 eurot ja alkoholita jookidele 6 eurot kuus. Enim raha kulus liha- ja piimatoodetele ning teraviljasaadustele (vastavalt 16, 14 ja 12 eurot kuus leibkonnaliikme kohta), nendele toiduainetele kulutas leibkond üle poole kogu toidule kuluvast rahast. Aedviljadele kulus 8 eurot ja puuviljadele 5 eurot kuus. Suhkrule ja maiustustele kulus ligi 7 eurot ning õlidele ja rasvadele 2 eurot kuus.

Võrreldes 2011. aastaga kulutasid leibkonnad kuus toidule ja mittealkohoolsetele jookidele ligi 5% rohkem. Kõige enam on kasvanud kulutused kalatoodetele (kasv 19%). Kõige vähem on suurenenud kulutused nii puuviljadele (kasv 2%) kui ka suhkrule ja maiustustele (kasv samuti 2%). Vähenenud on kulutused aedviljadele (2%).

Linnas kulub raha toidule rohkem kui maal, kuid samas on maal toidu osatähtsus kogukulutustest suurem. Maaelanikel kulub linnaelanikest rohkem raha maiustustele ja lihatoodetele ning linnaelanikud kulutavad tunduvalt rohkem kohupiimale, juustule ja puuviljadele.

Kulutused eluasemele suurenesid

Teine suur kulugrupp oli eluase. 2012. aastal kulus leibkonnaliikmel kuus eluasemele keskmiselt 51 eurot ning see moodustas kogukuludest 18%. Varasema aastaga võrreldes suurenesid eluasemekulutused kaheksa protsendipunkti võrra, seda eelkõige elektri, gaasi ja keskkütte hinnatõusu tõttu. Eluaseme puhul oli suurimaks kuluartikliks elekter, millele kulus kuus 13 eurot leibkonnaliikme kohta. Keskküttele kulus ligi 10 eurot, veele, kanalisatsioonile, prügiveole ja teistele eluruumiga seotud teenustele 9 eurot, remondile 6 eurot ja üürile 4 eurot kuus. 2011. aastaga võrreldes on kulutused eluasemele suurenenud ligi 4 euro võrra. Linnaleibkond kulutab ühe liikme kohta eluasemele keskmiselt 18 eurot kuus rohkem kui maaleibkond, eluasemekulude osatähtsus eelarvest moodustab linnas 19% ja maal 14%. Et maal on keskküte eluasemekuludes väiksema osatähtsusega, ei ole maapiirkondades kulutused eluasemele suurenenud.

Kulutused transpordile ja reisimisele suurenesid

Kolmas suur kulugrupp oli transport, millele 2012. aastal kulus ühe liikme kohta keskmiselt 36 eurot kuus. Sellest 5 eurot läks ühistranspordile ja 16 eurot kütusele. Transpordile kulutavad maapiirkondades elavad leibkonnad enam kui linnas elavad leibkonnad (transpordikulutused olid maal 42 eurot ja linnas 33 eurot), seejuures bensiinile kulub maal elades poolteist korda rohkem kui linnas. Võrreldes varasema aastaga on transpordikulutused suurenenud ligi 16 protsendipunkti, millest kulutused ühistranspordile suurenesid 3 protsendipunkti ning kulutused bensiinile 21 protsendipunkti.

Suurenenud on ka kulutused vabale ajale, eriti reisimisele. Kulutused reisipakettidele suurenesid võrreldes 2011. aastaga 20 protsendipunkti ehk 8 eurot leibkonnaliikme kohta, peaaegu sama palju suurenesid ka kulutused vabaaja- ja sporditeenustele (nt teatripiletid, spordiklubi külastus jne). Vabaajakulutused suurenesid 4 protsendipunkti.

Lisaks eelpool mainitutele võib täheldada kulude kasvu ka alkoholile ja tubakale, samuti on kasvanud riiete ja jalanõude, tervishoiu- ning majapidamiskulud. Suurenenud on ka kulutused hotellidele ja restoranidele, sh väljas söömisele, ning erinevate teenuste kulud.

Postiteenustele, telefonile, internetile ja muudele sideteenustele kulutab leibkond liikme kohta 16 eurot kuus, mis oli umbes poolteist protsendipunkti vähem kui 2011. aastal, seda eelkõige teenuste hindade languse tõttu. Samuti on vähenenud kulutused haridusele (nt kursuste tasu, õppemaksud), mis olid veidi vähem kui 2 eurot kuus. Vaba aja kulutustest vähenesid kulutused ajalehtedele ja ajakirjadele, seda eelkõige veebipõhise ajakirjanduse leviku tõttu.

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi leibkonnaliikme kohta kui lastega leibkond (vastavalt 321 ja 250 eurot), kuna lastega leibkond on reeglina suurem ning leibkonnaliikme kohta saadav sissetulek väiksem.

Märgatavalt mõjutab leibkonna tarbimisvõimalusi ka leibkonnapea (s.o leibkonna suurima sissetuleku tooja) haridustase. Kõrgharidusega leibkonnapea puhul kulutab leibkond keskmiselt kuus 366 eurot liikme kohta, samas kui alg- või põhiharidusega leibkonnapea puhul 205 eurot liikme kohta kuus.

Töötute leibkonnal (leibkond, kus keegi ei tööta) on tarbimisvõimalused tunduvalt väiksemad võrreldes leibkondadega, kus kõik või vähemalt üks tööealine (15–74-aastane) liige töötab. Töötu leibkond kulutab kuus keskmiselt 202 eurot liikme kohta, ühe töötava liikmega leibkond 300 eurot ja kahe või enama töötava liikmega leibkond 308 eurot. Töötute leibkonna puhul moodustavad toidukulutused kogukulutustest 31%, eluasemekulutused 23% ja kulutused vabale ajale vaid 7%, kuid vähemalt kahe töötava liikmega leibkonna puhul on samad näitajad vastavalt 25%, 15% ja 10%. Väljas söömist ei saa töötute leibkonnad endale lubada, samas kui töötavate liikmetega leibkond kulutab söömisele väljaspool kodu keskmiselt 10 eurot kuus liikme kohta.

Harjumaalased kulutavad enim

Suurimad väljaminekud olid Harjumaal (335 eurot kuus leibkonnaliikme kohta, sh Tallinnas 341 eurot kuus leibkonnaliikme kohta) ja Tartumaal (328 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kõige vähem kulutati Ida-Virumaal, Valgamaal ja Põlvamaal (vastavalt 200, 209 ja 217 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kirde-Eesti elaniku kulutused moodustavad vaid 60% Põhja-Eesti elaniku kulutustest.

Vaeseimate ja rikkaimate leibkondade tarbimiskulutuste vahe suurenes

Esimese tulukvintiili (elanikkonna vaeseima viiendiku) hulka jääv leibkond saab kulutada kuus 179 eurot liikme kohta, viienda tulukvintiili (elanikkonna rikkaima viiendiku) hulka kuuluv leibkond 499 eurot. Esimese tulukvintiili kulutused on võrreldes 2011. aastaga kasvanud 14 euro võrra, samal ajal kui viienda tulukvintiili kulutused suurenesid 25 euro võrra. Kõige vaesemate ja kõige rikkamate leibkondade tarbimiskulutuste vahe oli 2012. aastal 320 eurot liikme kohta kuus ja see vahe on varasema aastaga võrreldes suurenenud 12 euro võrra.

Leibkondade reaaltarbimine suurenes aastaga

Üldjoontes on leibkonna kulutuste struktuur jäänud 2011. aastaga võrreldes sarnaseks, vähenenud on veidi toidukulutuste osatähtsus ning suurenenud eluasemele ja transpordile kuluva raha osatähtsus.

Leibkondade kulutuste kasv oli suurem kui tarbijahinnaindeksi tõus. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks 2012. aastal 3,9%, leibkondade kulutused aga 6,4%, seega reaaltarbimine kasvas. Kui kogu reaaltarbimine on tõusnud 2,5% võrra, siis toidu ja mittealkohoolsete jookide reaaltarbimine suurenes ligi 1% võrra. Eluasemekulutuste puhul pole reaaltarbimine suurenenud ehk suurenenud kulud on tingitud vaid hindade tõusust. Tõusnud on veel transpordi, tervishoiuteenuste ja -toodete, alkoholi ja tubaka, majapidamistarvete ja sisustuskaupade, riiete ja jalatsite ning vaba aja tarvete ja -teenuste (nt spordi- ja kultuuriteenused) reaaltarbimine.

Leibkonna elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud

Vaatamata reaaltarbimise suurenemisele ning näiteks vaba aja kulutuste kasvule ei saa siiski veel väita, et leibkondade elukvaliteet oleks oluliselt paranenud.

Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. Suur sundkulutuste määr eelarves näitab puudujääke elukvaliteedis, kuna muude kulutuste (nt vaba aja kulutused) tegemiseks jääb vähem raha ja võimalusi. Kui eluasemele ja toidule on inimene sunnitud kulutama, siis transpordi, riiete ja jalanõude, eriti aga vaba aja kulutuste arvelt on võimalik kulusid kokku hoida. 2012. aastal moodustasid sundkulutused leibkonna kogukulutustest 45% ja nende osatähtsus varasema aastaga võrreldes ei muutunud (toidukulutuste osatähtsus küll vähenes, kuid eluasemekulutuste osatähtsus suurenes). Samuti ei ole suurenenud ka vaba aja kulutuste osatähtsus kogukuludest. Seega leibkondade elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud. Elukvaliteet on madalam kui majanduslanguse eelsetel aastatel. Näiteks 2007. aastaga võrreldes oli sundkulutuste osatähtsus 6 protsendipunkti suurem.

Print

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis

Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel. 2012. aastal osales uuringus üle 3500 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Erineb perekonnast, mis rajaneb sugulus- või hõimlussuhetel. 2012. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda, leibkonna keskmine suurus oli 2,2 inimest.

Leibkonna eelarve uuring keskendub leibkonna tarbimiskulutustele. Andmeid kogutakse päevik-meetodil, uuritavad leibkonnad kirjutavad kahe uuringunädala jooksul kõik tehtud kulutused päevikusse või lisavad päevikule poest saadud tšekid. Leibkonna kulutuste hulka ei arvestata eluasemelaenu makseid, kinnisvara ostu, finantsinvesteeringuid, kapitaalremondile või ehitusele tehtud kulutusi ega muid investeeringutena käsitletavaid kulutusi.

Leibkonna eelarve uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Kas aasta 2010 oli süngem kui eelmine?

2010. aasta alguses jätkus koos töötuse kasvuga ka toimetulekuraskustes inimeste arvu kasv.  Oluliselt suurenes surve sotsiaalkaitsesüsteemile. Aasta teine pool aga näitas paranemise märke nii tööturul kui ka inimeste toimetulekus.

Eesti 2010. aasta majandusnäitajaid vaadates tundub, et kriis on ületatud. Kuigi tööstustoodangu mahu ja ekspordi kasv ei ole kaugeltki ainukesed tegurid, mis mõjutavad tööturgu ja inimeste toimetulekut, saab neid pidada suunanäitajaks.

Statistikaameti andmetel kasvas sisemajanduse koguprodukt 2010. aastal püsivhindades 3%, kuigi alles aasta varem oli langus 14%. Kaupade eksport jooksevhindades suurenes 35%, samas suurusjärgus oli ka töötleva tööstuse kasv. Kasvunumbrite konks peitub aga selles, et võrdlus leiab aset kriisi põhjaga kui näitajad olid madalseisus.

Tööturu olukord hakkas aasta teises pooles paranema

2009. aastal ja ka 2010. aasta alguses elas tööturg üle korraliku šoki. Töökohtade massiline kadumine tõi omakorda kaasa tööpuuduse kiire suurenemise ja hõive languse. 2010. aasta teises pooles šokk ei süvenenud, vaid töökohti hakkas lisanduma ning tööpuudus vähenes. Siiski ei ole aset leidnud mõningased positiivsed muutused viinud tööturgu tagasi samasse seisu nagu see oli paar aastat tagasi. Töötusnäitajad 2010. aastal ning ka 2011. aasta alguses olid oluliselt kõrgemad kui võiks olla loomuliku tööpuuduse puhul, mis tekib tehnoloogilise arengu käigus ja selle tõttu, et tööjõud liigub ühelt töökohalt teisele. Kui loomuliku tööpuuduse puhul on töötuid 4–6% tööturul olevast rahvastikust, siis 2011. aasta algul oli töötuse tase kaks korda kõrgem. Kõige enam oli töötuid 2010. aasta I kvartalis, kui töötute arv küündis 137 000-ni ning töötuse määr 20%-ni. Aasta hiljem, ehk 2011. aasta I kvartalis oli töötute arv hinnanguliselt 99 000 ning töötuse määr 14%. Töötus võiks väheneda ka mitteaktiivseks jäämise tõttu (õppijad, koduperenaised ja pensionile jääjad), kuid enamus kriisi tippajal töötuks jäänutest ei ole seda teed läinud. Kui 2010. aasta I kvartalis oli hõivatuid 554 000, siis aasta hiljem I kvartalis 591 000 ning tööhõive määr 4 protsendipunkti kõrgem.

2009. aastat ja 2010. aasta algust iseloomustas meeste töötuse oluliselt kiirem kasv võrreldes naistega. Meeste ja naiste töötuse lõhe oli suurim 2010. aasta I kvartalis (10%). Sellele järgnevas kvartalis meeste ja naistevaheline töötuslõhe enam ei suurenenud, vaid meeste töötus hakkas erinevalt naiste töötusest hoopis järk-järgult vähenema. 2011. aasta I kvartalis oli meeste ja naiste vaheline töötuslõhe vaid 2 protsendipunkti. Meeste töötuse kahanemise peamiseks teguriks oli kiirem taastumine töötleva tööstuse ja ehituse tegevusalal, kus meeste osatähtsus on traditsiooniliselt suurem. Kui töötleva tööstuse puhul oli tegu suurenenud tootmismahtude tõttu töökohtade loomisega peamiselt Eestis, siis ehituses mängis olulist rolli tööle saamine välisriikidesse (peamiselt Soome).

Töötuks jäämine suurendab oluliselt toimetuleku ja vaesusriski ning mida kauem on töötus kestnud, seda keerulisem on toimetulek. Kui 2010. aasta I kvartalis oli nii töötuse määr kui ka suurte raskustega toimetulijate osatähtsus 20%, siis aastaga kahanes töötus veidi enam kui raskustega toimetulijate osatähtsus. 

Toimetulek ja töötuse määr, 2008–2011

Toimetulekunäitajate aeglasem paranemine on seotud pikka aega tööta olnud inimeste rohkusega. 2011. aasta I kvartalis oli enam kui aasta tööta olnuid 56 000.

Enim tähelepanu väärib inimeste toimetulek

2010. aasta puhul vääribki kõige enam tähelepanu see, kuidas ja kas on muutunud inimeste toimetulek, kas on suurenenud vaesusesse langenute arv. Oluline on siinkohal ka see, milliseid indikaatoreid vaesuse või toimetulekuraskuste hindamisel kasutada või kuidas neid tõlgendada. Sageli kasutatakse vaesuse hindamisel suhtelise vaesuse mõistet, kus lähtutakse leibkonnaliikme ekvivalentnetosissetulekust ning vaeseks võib pidada inimest, kelle ekvivalentsissetulek on alla 60% ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Suhtelise vaesuse näitajaid 2010. aasta kohta veel ei ole, küll aga on olemas 2009. aasta näitajad. Kui 2008. aastal elas ligi viiendik rahvastikust allpool vaesuspiiri, siis 2009. aastal ehk kriisi tippajal ligi 16%. Allpool vaesuspiiri elavate inimeste osatähtsuse vähenemine ei olnud siiski põhjustatud sissetulekute suurenemisest. Peamisteks põhjusteks oli kogu riigi vaesuspiiri langemine ja sellega seotud elanike sissetulekute mõningane ühtlustumine. Suhteline vaesus on siiski üsna hea indikaator, millega hinnata ja kindlaks teha ühiskonnagruppe, kelle sissetulek on allpool vaesuspiiri ning sellega seoses on prognoositavad ka toimetulekuraskused. Kui lähtuda leibkondade jaotusest, siis riskirühmadesse kuuluvad alaealiste lastega üksikvanemad, kolme või enama lapsega pered ning ka üksikud pensioniealised inimesed. Allpool vaesuspiiri elavad aga väikseima tõenäosusega lasteta või kuni kahe lapsega paarid. Juhul kui lastetu paari puhul mõlemad liikmed töötavad on nende langemine allpool vaesuspiiri üsna ebatõenäoline — 2009. aastal elas sellistest leibkondadest allpool vaesuspiiri alla 3%.

Toimetuleku tagajana on esmatähtis piisav sissetulek, mille saamise viisiks üldjuhul on kas töötamine või sotsiaalsed siirded (pensionid, toetused). Töötamise puhul on peamine sissetulekuliik palk. 2010. aastat iseloomustas erinevalt 2009. aastast hindade tõus. Hinnatõusu mõju toimetulekule pehmendas pisut keskmise netopalga languse peatumine ja väike tõus IV kvartalis võrreldes varasema aasta sama ajaga. Samas jäi keskmine netokuupalk 2010. aasta IV kvartalis (653 eurot) väiksemaks kui 2008. aasta IV kvartalis (680 eurot).

Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud ning mis näitab palga ostujõudu, ei ole samas tõusnud. Nii 2010. aasta IV kvartalis kui ka 2011. aasta I kvartalis langes reaalpalk eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes. Palga ostujõud ei ole õnneks langenud nii kiiresti, et võiks põhjustada palgasaajatele järsult vähenevat elukvaliteeti või oluliselt süvendanud toimetulekuraskusi.

Sotsiaalkaitsekulutused kasvasid

Sissetuleku osana saadavaid sotsiaalseid siirdeid võib mõista kui kollektiivset sotsiaalkaitse skeemi või ka riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt leibkonnale makstud hüvitisi, mille eesmärk on leevendada mitmesuguseid sotsiaalseid riske, vähendada kihistumist ning leibkondade toimetulekuraskusi. 2010. aastal suurenes oluliselt inimeste vajadus täiendavate toetuste järele ning riik ja omavalitsused püüdsid ka muutunud situatsiooniga kaasas käia. Taotluste arv toimetulekupiiri tagamiseks tõusis oluliselt ja võrreldes 2009. aastaga praktiliselt kahekordistus toimetulekutoetuste kogumaht. Toimetulekutoetuste kogumaht ületas 20 miljonit eurot ning jõudis võrreldavasse suurusjärku 90-ndate aastate lõpu majanduslanguse järgse ajaga. 2010. aastal kasvas ka eraldatud peretoetuste kogumaht 254 miljonilt eurolt 274 miljonile eurole. Samas oli kasvunumbrite taga peamiselt ühe meetme, nimelt vanemahüvitise mahu jätkuv kasv.

Majanduses toimuvad muutused jõuavad teatud viiteajaga tööturule ning sealt omakorda mõne aja pärast suureneva survena sotsiaalkaitsesüsteemini. Loomulikult mõjutab see ka inimeste toimetulekut. Mõningad positiivsed muutused 2010. aastal ei kompenseerinud suurt tagasilööki 2009. aastal.

Loodetavasti näitab 2011. aasta pisut suuremat plussmärgiga impulssi, mis väljenduks töötuse vähenemises, lõpuks ka töötajate reaalpalga kasvus ning kõige olulisema eesmärgina toimetulekuraskustes inimeste arvu vähenemises.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

2010. aasta põhjalikum ülevaade on kogumikus „Eesti statistika aastaraamat 2011“  (ilmus 29.07.2011).

Eesti elanik unistab autost ja igatseb välismaale

Eesti sissetulekut aluseks võttes, elab suhtelises vaesuses 19% elanikkonnast. Eesti nn rahvuslik vaesus ei erine oluliselt Euroopa Liidu keskmisest. Samas kui võtta aluseks Euroopa Liidu keskmine sissetulek ja arvutada selle põhjal igale liikmesriigile vaesusmäär, on pilt hoopis teine.

Kõige enam oleks siis vaeseid Poolas, Ungaris, Leedus ja Lätis, kus vaesuses elaks üle 70% elanikkonnast. Eesti koos Slovakkiaga kuuluks nende riikide hulka, kus vaesuses elaks üle 60% elanikkonnast. Üle 40% vaeseid oleks Tšehhis ja Portugalis.

Kuid on ka neid riike, kus nn rahvuslik vaesus on juba praegu väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Nendeks riikideks on Holland, Taani, Austria, Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg, Saksamaa, Suurbritannia ja Küpros. See annab tunnistust liikmesriikide väga erinevast elukvaliteedist ja elatustasemest. Eesti elanikel jääb üle vaid loota, et sissetuleku tõus Euroopa Liidu tasandil kergitaks ka sissetulekut Eestis. Praegu on Eesti elanike sissetulek üks Euroopa Liidu madalaimaid.

Millest tunneb Euroopa Liidu riikides vaesuses elav elanik kõige enam puudust ehk millest ta tunneb end olevat ilma jäetud? Eesti kuulub nende riikide hulka, kus vaesuses olija tunneb üheksa toote või teenuse puhul (ootamatud kulutused, puhkus võõrsil, võlgade tasumine, liha ostmise võimalus, toa soojas hoidmine, pesumasina, värviteleri, telefoni ja sõiduauto olemasolu) puudust keskmiselt kahest. Kõige vähem tunnevad ilmajäetust Hollandi, Rootsi, Luksemburgi ja Taani vaesed ning kõige enam Leedu ja Ungari ja Poola omad.

Kaks nähtust, vaesus ja ilmajäetus, ei kata täielikult üksteist. Asjadest puudust tunneb ka inimene, kes ei tarvitse suhtelises vaesuses elada. Eestis tunneb nn mittevaene puudust ligikaudu ühest eelpoolloetletud tootest või teenusest, samas Ungari, Poola ja Leedu mittevaesed tunnevad puudust sama paljudest tootest või teenusest kui Eesti vaesed (kahest tootest või teenusest). Seega on ühiskonna paremaks mõistmiseks täiendavalt analüüsitud ka ilmajäetust ja selle tunnetamist elanikkonna seas.

Eesti elanik tunneb kõige suuremat puudust puhkusest välismaal. Sellest ilmajäetust tunnistas 57% elanikkonnast. Üle 50% piiri ületajaid oli ka teiste riikide seas. Samas Soome, Hollandi, Rootsi, Luksemburgi ja Taani elanikud puhkusest välismaal puudust ei tundnud ja see oli ilmajäetuse puhul kõige väiksema osatähtsusega.

Elanikkonna osatähtsus, kes tunnistas ilmajäetust puhkusest välismaal

Elanikkonna osatähtsus, kes tunnistas ilmajäetust puhkusest välismaal

 

Teise olulise ilmajäetusena nimetasid elanikud hakkama saamist ootamatute kulutustega. Eestis tunnistas 22% elanikkonnast, et neil pole ootamatute kulutuste korral vajaminevat raha. Tegemist on Euroopa Liidu keskmise näitajaga, sest sarnane olukord oli ka Belgia, Hollandi ja Luksemburgi elanike seas. Kõige rohkem (üle 40% nimetas seda) tunnistasid probleeme ootamatute kulutusega hakkama saamisel Küprose, Sloveenia, Slovakkia, Poola, Läti ja Ungari elanikud.

Eestis tunneb 21% elanikkonnast puudust sõiduautost. Eesti puhul on see ilmajäetus üks kõrgemaid, seda ületavad vaid Ungari, Slovakkia ja Läti. Enamikus liikmesriikides tundis sõiduautost puudust vähem kui 10% elanikkonnast.

Elanikkonna osatähtsus, kes tunnistas ilmajäetust sõiduautost

Elanikkonna osatähtsus, kes tunnistas ilmajäetust sõiduautost

 

Statistikaameti andmetel Eestis elas 2007. aastal suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 4340 krooni. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.

Urve Kask, Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna juhataja

Artikli kirjutamisel on kasutatud Alessio Fusco, Anne-Catherine Guio, Eric Marlieri ettekannet „Income Poverty and material Deprivation in European Countries“, mis peeti Euroopa Liidu riikide sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva statistika rahvusvahelisel konverentsil Varssavis 25.–26. märtsil 2010.

Vaesuse mustrid tänases Eestis

Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune, vaid mõjutab osa inimrühmi teistest rohkem. Et põhiline vaesusest väljumise vahend on töötamine ja kindel sissetulek, on vaesusest rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. Ebakindlamas olukorras on ka need, kelle heaolu sõltub teistest inimestest või sotsiaalsetest siiretest — lapsed ja pensionärid. Eriti halvas olukorras on need inimesed ja leibkonnad, kelle puhul esineb mitu riskitegurit korraga.

Eestis elas 2007. aastal iga viies elanik allpool suhtelise vaesuse piiri, vaesus puudutas 258 800 inimest. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega kuulus Eesti kõrgema vaesuse määraga riikide hulka. Euroopa Liidu keskmine suhtelise vaesuse määr oli 17%.

Üheks oluliseks vaesust mõjutavaks teguriks on sugu. Enamikus riikides on naised meestest suhteliselt vaesemad. 2007. aastal elas Eestis allpool vaesuspiiri 22% naistest ja 17% meestest. Vaesuse ulatus on erinev ka vanuserühmiti. Kõige rohkem ohustab vaesus vanemaid ehk üle 64-aastaseid inimesi, kellest elas suhtelises vaesuses 39%. Illustreerides töötamise positiivset mõju vaesusega võitlemisel, on suhtelise vaesuse määr madalaim täies tööjõus inimestel — 25–49-aastastest elas allpool vaesuse piiri vaid 13%. Tööealistega võrreldes ohustab vaesus veidi enam 0–15-aastaseid lapsi, kelle vaesuse määr oli 17%.

Alla 65-aastased naised ja mehed puutuvad vaesusega kokku üsna ühepalju — selles vanuses inimeste vaesusrisk ei sõltu nende soost. Vähemalt 65-aastaste hulgas on aga märkimisväärne sooline lõhe. Pensioniealistest naistest elas allpool vaesuse piiri peagu pool, meestest vaid neljandik. Suur vaeste osatähtsus selles vanuses naiste seas on tingitud naiste suuremast tõenäosusest jääda vanas eas üksi. Üksikute pensioniealiste sissetulek ei ole vaesusriskist pääsemiseks piisav — 80% neist elas 2007. aastal allpool vaesuspiiri.

Inimeste sissetulek ja seeläbi ka vaesusesse langemine sõltub peamiselt nende tööhõive staatusest. Tööga hõivatud inimestega võrreldes on suhtelise vaesuse määr mittetöötavatel üle viie korra kõrgem — 38%. Mittetöötavatest inimestest on kõige suuremas vaesusriskis töötud inimesed, kellest elas allpool vaesuspiiri 61% ehk 13 800 inimest. Samas pole ka töötamine alati piisav vahend vaesusest pääsemiseks. Tööga hõivatutest elas vaesuses 7%. Hõivatute üheks vaesuse põhjuseks on kahtlemata väike palk, aga ka madal hariduse ja oskuste tase ning ebastabiilne osalise tööajaga töökoht võivad viia vaesusesse. Kuigi töötavad inimesed on teistega võrreldes väiksemas vaesusriskis, hõlmavad nad vaestest siiski suure osa, sest nende osatähtsus rahvastikus on suurem.

Leibkonna sissetulekud ja kulutused sõltuvad selle suurusest ja ülalpeetavate liikmete arvust töötavate liikmete kohta. On selge, et mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem on ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Peale selle on suuremas leibkonnas võimalik teatud kulutustelt kokku hoida, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Kõige raskem ongi hakkama saada üheliikmelistel leibkondadel, kellest elas suhtelises vaesuses rohkem kui pool. Vaesusrisk on veelgi suurem, kui leibkonda koondub mitu riskitegurit, nt kui leibkonna moodustab üksielav naine või vähemalt 65-aastane inimene. Võrreldes teistega on suuremates raskustes ka need leibkonnad, kus sõltuvate laste arv ületab tunduvalt tööealiste liikmete arvu. Nii elavad keskmisest suuremas vaesusriskis ühest täisealisest ja sõltuvatest lastest koosnevad leibkonnad ning vähemalt kolme lapsega paarid. Vaesus puudutab kõige vähem ilma lasteta tööealiste paare ja ühe- või kahelapselisi paare, kellest vaid kümnendik olid suhtelises vaesuses.

Marin Randoja, Statistikaameti analüütik

Ettekanne on peetud 12. märtsil 2010 Sotsiaalministeeriumi korraldatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta avaseminaril. Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus “Vaesus Eestis“.

Vaesuse arengud Eestis

Kiire majanduskasvu aastatel paranes Eesti elanike elujärg kiiremini kui kunagi varem. Olukord muutus 2008. aastast, mil kiire palgakasv peatus ja asendus peatselt langusega. Sellega kaasnes tööpuuduse kasv, mis on aga otsene vaesuse põhjustaja.

Vaeseid on alati olnud igas ühiskonnas, kuid eri ajal ja paigus on vaesuski olnud erinev. Üldiselt tähendab vaesus alati puudust millestki, mis on vajalik. Vaesust määratletakse mitmeti, kuid tavaliselt tähendab see, et määratakse kindlaks mingi ressursi, nt sissetuleku suurus ja nimetatakse see vaesuspiiriks. Vaesed on need inimesed või pered, kelle sissetulek on vaesuspiirist väiksem. Absoluutse vaesuse piir määratakse eksperthinnangute (sh minimaalse toidukorvi) põhjal kui väikseim rahasumma, mis on vajalik bioloogiliste vajaduste — toidu, peavarju ja rõivastuse jaoks. Vaeste osatähtsust (vaesusesse sattumise tõenäosust) ühiskonnarühmades nimetatakse vaesusriskiks. Ühiskonna elujärje paranedes väheneb absoluutse vaesuse risk. Suhteline vaesuse piiri arvutamiseks kasutatakse tarbimiskaale: kui üksi elava isiku tarbimine on üks, siis leibkonna teise täiskasvanu tarbimine on 0,5 ja alla 14-aastase lapse tarbimine 0,3. Nende kaalude kaudu arvutatakse nn ekvaliseeritud leibkonna sissetulek ja määratakse sissetulekute mediaan. Sellest 60% moodustab suhtelise vaesuse piiri. On selge, et elujärje paranedes suhtelise vaesuse piir tõuseb. Selletõttu elavadki suhteliselt vaesed inimesed Norras märksa paremini kui näiteks Lätis, aga Läti suhteliselt vaene elab märksa paremini kui suhteliselt vaene hiinlane.

Kuni aastani 2007 paranes Eesti elanike elujärg kiiremini kui kunagi varem. Kuigi suhtelise vaesuse risk ulatus ligikaudu 20%ni, paranes keskmiselt ka suhteliselt vaeste elujärg, sest pidevalt kasvas ka vaesuspiir. Samas vähenes niihästi absoluutne kui ka subjektiivne vaesus, mis tugineb vastajate enesehinnangule.

Olukord muutus alates 2008. aastast, mil kiire palgakasv peatus ja asendus peatselt langusega. 2009. aastal langes keskmise pere sissetulek mõne aasta tagusele, 2006. aasta tasemele, mis iseenesest polnud samuti halb. Hoopiski murettekitavam on tööpuuduse järsk kasv, mille tagajärjel on töötuks jäänud ca 100 000 inimest, s.o ligi seitsmendik senisest töötajaskonnast. Tööpuudus on aga otsene vaesuse põhjustaja, ning vaesusrisk haarab nüüd ka noori, sageli lastega peresid. Kui 2007. aastal oli lastega, ent ilma töötajateta peresid 3000–4000 ja neis oli vaesusrisk üle 60%, siis tänaseks võib selliste perede arv olla kasvanud kuni kümnekordseks, mis tähendab paljude laste vaesusriski sattumist. Kuigi vaeste hulgas on ka üksikult elavaid eakaid, pole eakate vaesusrisk majanduslangusest tingituna kasvanud, sest neil on kindel sissetulek. Praegu ähvardab vaesus kõige enam töötuid tööealisi, olles sealjuures eriti valus üksikutele ja üksikvanematele. See on valdkond, kus ühiskond peaks oma solidaarsust näitama nii seadusandlikul, ühistegevuslikul ja ka individuaalse suhtevõrgustiku tasemel.

Ene-Margit Tiit, Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Statistikaameti vanemmetoodik

Ettekanne on peetud 12. märtsil 2010 Sotsiaalministeeriumi korraldatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta avaseminaril. Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus “Vaesus Eestis“.