Tag Archives: üksikvanemad

EV100: Eestimaalased elavad üha sagedamini üksikult

Statistikaamet annab ülevaate sellest, millised muutused on aset leidnud leibkondade suuruses ja koosseisus 1934. ja 2011. aasta rahvaloenduse võrdluses. Üldjoontes võib öelda, et inimesed elavad üha rohkem üksikult ja leibkonnad on jäänud väiksemaks. Vähem on ka abielul põhinevaid leibkondi ja rohkem üksikvanemaid. See tähendab, et eestimaalased, eriti just naised, on muutunud 80 aastaga üksikumaks.

Üheks leibkonnaks loetakse ühisel aadressil elavad isikuid, keda seob ühine kodune majapidamine (ühine eelarve ja toit). 1934. aastal oli Eestis kokku ligi 346 000 leibkonda, nende hulgas oli üksikult elavaid 22%. Aastal 2011 oli leibkondade arv ligi 600 000, nende hulgas oli üksi elavaid 40%. Keskmine leibkonna suurus oli 1934. aastal ligi neli inimest ja kõige rohkem inimesi elas neljaliikmelistes leibkondades (20%). 2011. aastal oli keskmine leibkonna suurus veidi üle kahe inimese ja kõige rohkem inimesi elas kaheliikmelistes leibkondades (27%). Seega on 80 aasta jooksul peale üksikult elavate inimeste hulga suurenemise vähenenud ka leibkondade suurus.

Paratamatult tekib küsimus, kes on need üksikud, kes moodustavad märkimisväärse osa rahvastikust. Kui vaadata üksinda elavaid inimesi soo ja vanuserühma järgi, siis ilmneb, et üksikult elavate inimeste hulk on suurenenud kõigis vanuserühmades. Siiski torkab silma just suurem üksi elavate inimeste osatähtsus vähemalt 65-aastaste naiste seas. Nimelt oli 2011. aastal üksi elavaid naisi enam kui neli korda meestest rohkem. Et naiste oodatav eluiga on meeste omast ligi kümme aastat pikem, siis võivadki naised sagedamini jääda vanaduspõlves üksikuks.

Leibkondade koosseis

Kui vaadata leibkondi koosseisu järgi, siis ilmnes, et 1934. aastal oli kõige enam täisleibkondi, kus abielupooled elasid koos (68%). Abielul põhinevate leibkondade osatähtsus oli suurim ka aastal 2011 – 53%. 2011. aastal loendati eraldi ka vabaabielul põhinevaid leibkondi ja neid oli 24%. Peale paarisuhtel põhinevate leibkondade eristati mõlemal perioodil ka üksikvanema leibkondi. 1934. aastal nimetati neid „üksiku abielupoole leibkondadeks“ ja neid oli 13%. Üksiku abielupoole leibkondades oli naine leibkonnapea 76% juhtudest ehk abielu lõppedes jäid lapsed enamasti naisega. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli üksikvanema leibkondade osatähtsus 23%. Nii nagu 80 aastat tagasi oli ka aastal 2011 lastega üksikvanemate seas endiselt enam just naisi (91%). Seega on mõnevõrra vähenenud abielul põhinevate leibkondade osatähtsus. Rohkem on aga üksikvanemate leibkondi ja nende hulgas just üksinda last kasvatavaid emasid.

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on kogumik „Eesti Vabariik 100. Statistiline album“.

 

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted
Üksiku leibkonnad koosnesid vallalistest ja lastetutest ning lastest lahus elavatest üksikutest endistest abielulistest.

Äraoleva peaga leibkondadeks nimetati neid, kus leibkonna ülalpidajad või pea viibis rahvaloenduse ajal perekonnast eemal.

Allikad
Eesti Statistika kuukiri, 1936 juuli-august
Rahvaloendus 2011. Leibkonna tabelid

Naiste ja meeste palgaootus erineb viiendiku võrra

Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmetel olid naised valmis uue töökoha vastu võtma, kui selle brutokuupalk oli keskmiselt 729 eurot, mehed aga 914 euro eest. Seega oli naiste ja meeste palgaootuse vaheline lõhe 20,3%.

Väitel „mida küsid, seda saad“, on tõetera sees. Palga- ja karjääriootus on väga oluline tegur, mis võib avada ka Eesti soolise palgalõhe tagamaad. 2004. aastast kehtib Eestis soolise võrdõiguslikkuse seadus, mille eesmärk on tagada Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev sooline võrdne kohtlemine ning edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ja üldist hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Sellest hoolimata ei näita meeste ja naiste palgalõhe naisi diskrimineeriva olukorra paranemist, vaid pigem stabiilset seisakut.

Hiljuti avaldas Eurostat 2013. aasta soolise palgalõhe näitaja, mis võimaldab soolisi palgaerinevusi liikmesriikide vahel võrrelda. Eesti olukord ei ole varasema aastaga võrreldes oluliselt paranenud – sooline palgalõhe vähenes 0,1 protsendipunkti, ent rahvusvahelises võrdluses on Eesti näitaja (29,9%) endiselt kõrgeim. Hoolimata diskrimineerimist keelavast seadusandlusest, teenivad naised endiselt peaaegu kolmandiku võrra vähem kui mehed. Kuid kas kujunenud olukorra põhjus on diskrimineerivad tööandjad või ühiskonnas välja kujunenud soorollid?

Hõiveseisund mõjutab palgaootusi

Eesti tööturul nõustuvad naised tööle minema oluliselt väiksema palga eest kui mehed, mis võib olla ka Euroopa suurima palgalõhe üks põhjustest. Asjaolu, et naiste ootused palgale on madalamad, väljendavad ilmekalt ka Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmed, mille kohaselt olid naised valmis uue töö vastu võtma keskmiselt 729, mehed aga 914 euro suuruse brutokuupalga eest. See teeb naiste ja meeste enda poolt oodatava töötasu lõheks 20,3%.

Hõivatute ja töötute palgasoovid erinevad samuti – hõivatute puhul oli
2014. aastal naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe 19,9%, töötute puhul 24,1%. Tööturul hõivatute palgaootused on üldjuhul kõrgemad, sest enamasti otsitakse uut tööd just kõrgema töötasu saamise eesmärgil. Hõivestaatusest tulenevate erinevuste põhjuseks võib olla asjaolu, et töötud on juba piisavalt kaua tööd otsinud ning seega nõus ka madalama palga eest tööle minema. Kui vaadata keskmist palgasoovi töötuse kestuse järgi, siis ilmneb, et pikaajalistel töötutel (aasta või kauem tööd otsinud), väheneb palgasoov juba märkimisväärselt.

Suurimad ja väikseimad palgaootuste erinevused ametialade järgi

Palgalõhe puhul räägitakse sageli, et palgalõhe peamine põhjus on see, et naised ja mehed on koondunud erinevatele ameti- ja tegevusaladele. Tegelikkuses pole olukord nii mustvalge. Naiste ja meeste palgaootuste puhul olid suurimad erinevused teenindus- ja müügitöötajatel (oodatava töötasu lõhe 40,1%), seadme- ja masinaoperaatoritel (32,2%) ning käsi- ja oskustöölistel (30,3%). Väikseimad palgaootuste erinevused olid nais- ja meestippspetsialistide ning nais- ja meeslihttööliste seas (vastavalt 10,0% ja 13,5%).

Ka haritumad naised küsivad vähem palka kui sama haridustasemega mehed

Haridustaseme tõusuga suureneb reeglina ka palgasoov ning seda igati põhjendatult. Kuid kas naised ja mehed hindavad tööturul oma oskusi ning täiendavaid teadmisi ühtviisi? Olenemata konkreetsest haridustasemest ootavad mehed kõrgemat palka kui samaväärse haridusega naised. Kõrgeima hariduse omandanud naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe oli 2014. aastal 24,5%, mis oli haridustasemete võrdluses väikseim. Suurim oodatava töötasu lõhe oli madalaima haridusega naiste ja meeste vahel, kelle palgaootused erinevad 39,4%. Kuigi on levinud arvamus, et palgaerinevuste taga on naiste ja meeste erinevad haridusvalikud, näitavad Statistikaameti „Edukus tööturul“ andmed, et peaaegu kõikidel haridustasemetel ja erialadel olid mehed kõrgemalt tasustatud kui naised. Näiteks bakalaureusetaseme lõpetanud tehnikaalade naiste ja meeste palgalõhe oli 2013. aastal 19,7% ning arvutiteadustes 19,5% (magistritasemel vastavalt 27,6% ja 11,4%).

Perekonnaseis mõjutab oluliselt meeste palgaootusi

Kas naised, kes Eesti ühiskonnas on tugevamalt orienteeritud laste kasvatamisele, loobuvad pereplaneerimise eesmärgil paremate karjääri- ning palgavõimalustele püüdlemisest? 20–24-aastaste noorte seas on naiste ootused saadavale töötasule koguni veidi kõrgemad kui meestel. Jõudes aga peamisesse pereloomise vanusesse (25–29) tõusevad meeste ootused saadavale töötasule oluliselt, naiste ootused aga mitte.

Sama tendentsi näitab ka võrdlus perekonnaseisu põhjal – vallaliste naiste ja vallaliste meeste ootus palga suurusele oluliselt ei erine.

Abielus või vabaabielus naiste ootused on veidi madalamad kui vallalistel naistel. Seevastu abielus või vabaabielus mehed ootavad oluliselt kõrgemat palka kui vallalised mehed, mis võib viidata mehele omistatud peamise sissetuleku tooja staatusele.

Kokkuvõte

Palgaootuste lõhe on üsna sarnane tegelikule palgalõhele – naiste ootused töö eest saadavale tasule on madalamad kui meestel ning seda ükskõik, millise nurga alt vaadatuna. Suur sooline palgaerinevus mõjutab lisaks naistele aga näiteks ka neid, kes on naise sissetulekust otseselt sõltuvad ehk eelkõige lapsi. Et Eestis on üksikvanemaks kahjuks enamasti naine (viimase rahvaloenduse andmetel moodustasid kõikidest üksikvanematest naised ligi 91%), mõjutab see otseselt üksikvanemaleibkondade toimetulekut ja heaolu. Soolise palgaerinevuse kui tõsise probleemi teadvustamine ühiskonnas on vajalik edendamaks naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ning parandamaks nende olukorda, kes on asjaolude sunnil naise palgast sõltuvad.

Muutes palgaootusi, ühtlustuvad loodetavasti ka tegelikkuses saadavad palgad. On väga oluline, et ühiskonnas kinnistunud soorollid hakkaksid muutuma ning naised nägema ennast meestega tööturul võrdsetena – see tähendab oma teadmiste ja oskuste julgemat kasutamist ning vastavalt sellele ka väärilise tasu ootamist.

Maretta Lunev, Statistikaameti projektijuht / analüütik

Teele Järvpõld, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Palgaootuste suuruse määramiseks küsitakse kõikidelt tööjõu-uuringus osalenutelt, kes on uuringule eelneva nelja nädala jooksul tööd otsinud, kui suur peaks olema saadav (bruto)palk, et nad võtaksid uue töö vastu. 2014. aastal vastas sellele küsimusele 1204 isikut, kellest 65,1% moodustasid töötud, 31,8% hõivatud ning 3% mitteaktiivsed isikud.

Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Sooliseks palgalõheks nimetatakse naiste ja meeste palga erinevust. Euroopa Liidus kasutatakse soolise palgalõhe jälgimiseks Euroopa Liidu statistikaameti (Eurostat) avaldatavat korrigeerimata palgalõhe näitajat (gender pay gap in unadjusted form), mida avaldatakse igal aastal kõikide liikmesriikide kohta. Näitaja arvutatakse brutotunnipalgale tuginedes ja see näitab, mitu protsenti on naiste brutotunnipalk meeste omast väiksem. Oodatava töötasu lõhe näitab, mitu protsenti on naiste oodatav brutokuupalk meeste omast väiksem.

2013–2015 toimub Statistikaameti eestvedamisel Norra 2009–2014 toetuste programmi „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ alamprojekt “Palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus.”

Suhtelises vaesuses elas 2012. aastal 18,7% ja absoluutses vaesuses 7,3% elanikest

Statistikaameti andmetel elas 2012. aastal suhtelises vaesuses 18,7% Eesti elanikkonnast ehk 247 700 inimest ja absoluutses vaesuses 7,3% elanikkonnast ehk 97 500  inimest.

2012. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 329 eurot (2011. aastal 299 eurot) ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 196 eurot (2011. aastal 186 eurot). Võrreldes 2011. aastaga elanike sissetulekud suurenesid, ent suurenes ka sissetulekute ebavõrdsus. 2012. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,5 korda.

Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2012. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga kolmas töötu absoluutses vaesuses. Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2012. aastal 6% palgatöötajaid, kes elasid suhtelises vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht, 1% isegi absoluutses vaesuses.

Viis sissetulekurühma

2012. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 654 eurot kuus ehk 60 eurot rohkem kui aasta varem. Leibkonnaliikme netosissetulek kuus oli 457 eurot. Linnaelaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek kuus oli 668 eurot ja maaelanikul 622 eurot, vahe on 46 eurot. Sissetulekud linnas ja maal on viimastel aastatel ühtlustunud, neli aastat varem oli erinevus koguni 89 eurot.

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 53% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 56% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

2012. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 17,2% ja naiste 19,9%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 7,9% ja 6,9%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses rohkem aga mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik, mis on suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides, on meeste puhul 27,4%, naiste puhul aga 16,9%. Põhjuseks on meeste suurem töötuse määr.

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2012. aastal kuus protsendipunkti madalam ja absoluutse vaesuse määr kaks protsendipunkti madalam. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus.

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem on ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Peale selle on suuremas leibkonnas võimalik teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana, kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem – üksiku vanemaealisega üheliikmelistest leibkondadest elas suhtelises vaesuses 48%, samas ei olnud nende vaesus nii sügav, et ulatuks absoluutse vaesuseni. Hullem on aga olukord üksikvanemaga leibkondade puhul, kellest elas suhtelises vaesuses 41% ja absoluutses vaesuses koguni 23%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli suhteliselt vaeseid 13% ja absoluutselt vaeseid 6%, siis kolme või enama lapsega peredest vastavalt 19% ja 10%.

Lastega leibkondadest elab ka vanemate väga kõrge tööintensiivsuse korral kahe protsendipunkti võrra rohkem suhtelises vaesuses kui kõrgeima tööintensiivsusega lasteta leibkondadest. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööl ei käinud või töötati väga madala töökoormusega, elas suhtelises vaesuses 84% ja absoluutses vaesuses 66%. Eesti rikkaimateks leibkondadeks on need lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötavad täiskoormusega või peaaegu täiskoormusega. Sellistest leibkondadest elas 2012. aastal suhtelises vaesuses vaid 4%.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2012. aasta oli sissetulekute tõusu aasta, mis tõi kaasa sissetulekute ebavõrdsuse suurenemise ja ka suhtelise vaesuse määra kasvu. Absoluutne ehk äärmuslik vaesus aga võrreldes eelneva aastaga pisut vähenes. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks, kuna kindlustavad suurema sissetuleku. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik  

Metoodika

Hinnangud põhinevad Eesti Sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2013. aastal osales uuringus üle 5700 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsitakse 2013. aastal 2012. aasta sissetulekut. Seega on suhtelise vaesuse ja absoluutse vaesuse näitajad, mis põhinevad sissetuleku andmetel, sissetuleku-aasta näitajad.

Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut.

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.

Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist.

2012. aastal oli mediaan aasta ekvivalentnetosissetulek 6579 eurot leibkonnaliikme kohta, sellest 60% ehk suhtelise vaesuse piir oli 3947 eurot aastas tarbija kohta. Seega elasid 2012. aastal suhtelises vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 329 euro kuus.

Absoluutse vaesuse määr on isikute osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsest toidukorvist (v.a alkoholi- ja tubakakulutused) ja individuaalsetest mittetoidukulutustest (k.a eluasemekulutused). Absoluutse vaesuse arvutamisel kasutatakse OECD traditsioonilisi tarbimiskaalusid (1 : 0,7 : 0,5).

2012. aastal oli ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum 196 eurot kuus. Seega elasid 2012. aastal absoluutses vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 196 euro kuus.