Tag Archives: üksikisa

EV100: Eestimaalased elavad üha sagedamini üksikult

Statistikaamet annab ülevaate sellest, millised muutused on aset leidnud leibkondade suuruses ja koosseisus 1934. ja 2011. aasta rahvaloenduse võrdluses. Üldjoontes võib öelda, et inimesed elavad üha rohkem üksikult ja leibkonnad on jäänud väiksemaks. Vähem on ka abielul põhinevaid leibkondi ja rohkem üksikvanemaid. See tähendab, et eestimaalased, eriti just naised, on muutunud 80 aastaga üksikumaks.

Üheks leibkonnaks loetakse ühisel aadressil elavad isikuid, keda seob ühine kodune majapidamine (ühine eelarve ja toit). 1934. aastal oli Eestis kokku ligi 346 000 leibkonda, nende hulgas oli üksikult elavaid 22%. Aastal 2011 oli leibkondade arv ligi 600 000, nende hulgas oli üksi elavaid 40%. Keskmine leibkonna suurus oli 1934. aastal ligi neli inimest ja kõige rohkem inimesi elas neljaliikmelistes leibkondades (20%). 2011. aastal oli keskmine leibkonna suurus veidi üle kahe inimese ja kõige rohkem inimesi elas kaheliikmelistes leibkondades (27%). Seega on 80 aasta jooksul peale üksikult elavate inimeste hulga suurenemise vähenenud ka leibkondade suurus.

Paratamatult tekib küsimus, kes on need üksikud, kes moodustavad märkimisväärse osa rahvastikust. Kui vaadata üksinda elavaid inimesi soo ja vanuserühma järgi, siis ilmneb, et üksikult elavate inimeste hulk on suurenenud kõigis vanuserühmades. Siiski torkab silma just suurem üksi elavate inimeste osatähtsus vähemalt 65-aastaste naiste seas. Nimelt oli 2011. aastal üksi elavaid naisi enam kui neli korda meestest rohkem. Et naiste oodatav eluiga on meeste omast ligi kümme aastat pikem, siis võivadki naised sagedamini jääda vanaduspõlves üksikuks.

Leibkondade koosseis

Kui vaadata leibkondi koosseisu järgi, siis ilmnes, et 1934. aastal oli kõige enam täisleibkondi, kus abielupooled elasid koos (68%). Abielul põhinevate leibkondade osatähtsus oli suurim ka aastal 2011 – 53%. 2011. aastal loendati eraldi ka vabaabielul põhinevaid leibkondi ja neid oli 24%. Peale paarisuhtel põhinevate leibkondade eristati mõlemal perioodil ka üksikvanema leibkondi. 1934. aastal nimetati neid „üksiku abielupoole leibkondadeks“ ja neid oli 13%. Üksiku abielupoole leibkondades oli naine leibkonnapea 76% juhtudest ehk abielu lõppedes jäid lapsed enamasti naisega. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli üksikvanema leibkondade osatähtsus 23%. Nii nagu 80 aastat tagasi oli ka aastal 2011 lastega üksikvanemate seas endiselt enam just naisi (91%). Seega on mõnevõrra vähenenud abielul põhinevate leibkondade osatähtsus. Rohkem on aga üksikvanemate leibkondi ja nende hulgas just üksinda last kasvatavaid emasid.

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on kogumik „Eesti Vabariik 100. Statistiline album“.

 

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted
Üksiku leibkonnad koosnesid vallalistest ja lastetutest ning lastest lahus elavatest üksikutest endistest abielulistest.

Äraoleva peaga leibkondadeks nimetati neid, kus leibkonna ülalpidajad või pea viibis rahvaloenduse ajal perekonnast eemal.

Allikad
Eesti Statistika kuukiri, 1936 juuli-august
Rahvaloendus 2011. Leibkonna tabelid

Eesti isa statistiline portree

Isadepäeva ootuses vaatas Statistikaamet, milline on Eesti isade statistiline koondportree, kui võtta vaatluse alla mehed, kelle peres kasvavad alaealised lapsed.

Küsimusele, milline on tüüpiline isa, võib olla üsna keeruline vastata. Me kõik ju teame, kui eriilmelised on isad. Statistika seisukohast teeb olukorra veelgi keerulisemaks see, et lähtuda tuleb olemasolevatest andmetest ja nende võimalustest. Sel korral on isa portree joonistatud 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse (REL 2011) andmete põhjal.

Rahvaloendusel koguti teavet kõigi Eesti püsielanike, leibkondade ja eluruumide kohta ning selle järgi on Eestis ligi 150 000 alaealiste ehk alla 18-aastaste lastega perekonda. Sinna hulka kuuluvad nii alaealiste lastega abielupaarid, vabaabielupaarid kui ka üksikvanemad. Isaga perekondi on nende seas ligikaudu 110 800.

Järgnevalt ongi vaadeldud isana neid mehi, kes REL 2011 andmetel elavad perekonnas, kus on alla 18-aastaseid lapsi. Tegelikkuses on isasid loomulikult palju rohkem, kuid paraku ei ole meil nende kõigi kohta teavet. Seetõttu jäävad analüüsist kõrvale kõik täisealiste laste isad ja samuti need alaealiste laste isad, kes ei ela lastega koos.

Millised on Eesti isad?

Lihtsustatult võiks vähemalt ühe alla 18-aastase lapsega koos elavaid isasid kujutada nii:

  • keskmiselt 38-aastane;
  • 57% on abielus, 40% vabaabielus ja 3% üksikisad;
  • 52%-l on perekonnas üks alaealine laps, 37%-l kaks ja 11%-l vähemalt kolm last;
  • 73,5% on eestlased, 21,5% venelased ja 5% muust rahvusest;
  • 59% elab linnas ja 41% maal;
  • 84% on tööga hõivatud, 7% töötud, 8% tööturult eemal (nt kodune, (töövõimetus)pensionär, lapsehoolduspuhkusel, õpib või on muul põhjusel mitteaktiivne), lisaks on 1%-l tööalane staatus teadmata;
  • 32%-l on kõrgharidus, 51%-l kesk-, kutsekesk- või keskeriharidus ning 17%-l põhi-, kutse- või madalam haridus.

Kas alaealiste laste isad erinevad samas vanuses lasteta meestest?

Isasid saab ülejäänud meestega võrrelda vaid juhul, kui vaadata kitsamat vanusevahemikku. Kõiki mehi analüüsides mõjutaks tulemusi eelkõige kahe rühma erinev vanus, sest valdav osa (89%) isadest on vanuses 25–49. Seetõttu ongi edaspidi vaadeldud ainult 25–49-aastaseid mehi. Vaadeldavas vanuses isasid on ligi 98 000 ja alaealiste lasteta sama vanu mehi 125 000.

Võrdlusest selgub, et 25–49-aastased isad erinevad ülejäänud sama vanuserühma meestest mitme näitaja poolest. Nad on sagedamini abielus, osalevad aktiivsemalt tööturul, nende haridustase ja võõrkeeleoskus on parem ning neil esineb vähem igapäevategevusi piiravaid pikaajalisi terviseprobleeme.

Seega statistiline pilt isast viib sama tulemuseni, mida enamik lapsi juba varakult teab — isa ei ole tavaline mees – ta on töökam, targem ja tublim!

Kaunist isadepäeva!

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted

Isa – mees, kes kuulub abikaasa, vabaabielupartneri või üksikisana perekonda, kus elab vähemalt üks alla 18-aastane laps.

Perekond (perekonnatuum) – selle moodustavad samas leibkonnas elavad isikud, kes on omavahel seotud kui abielupartnerid, vabaabielupartnerid või kui vanem ja laps.

Laps – alla 18-aastane isik, sh nii bioloogiline kui ka lapsendatud laps, kuid mitte kasulaps.

Tööga hõivatu – isik, kes loenduseelsel nädalal (19.–25. detsember 2011) tegi vähemalt ühe tunni tasustatavat tööd, töötas oma perele kuuluvas ettevõttes või talus ilma otsest palka saamata, puudus töölt ajutiselt puhkuse, haiguse vms tõttu või oli ajateenija.

Võõrkeeleoskus – emakeelest erineva keele oskus, mis võimaldab toime tulla tuttavates keelekasutusolukordades kõnelemisel, kirjutamisel ja lugemisel.

REL 2011 mõistete põhjalikumat selgitust vaata Statistikaameti veebilehelt.

Üksikvanematest Eestis

2011. aasta rahvaloenduse andmetel kasvavad Eestis igas seitsmeteistkümnendas leibkonnas alaealised lapsed koos üksikvanemaga. Kõigist alla 18-aastaste lastega leibkondadest oli üksikvanemaleibkondi 24%, 2000. aastal 25%.

Selles analüüsis keskendutakse üksikvanematele klassikalises mõttes – juttu tuleb alla 18-aastaste lastega üksikvanemaleibkondadest ning välja jäetakse need üksikvanemad, kes elavad koos täiskasvanud lastega.

Üksikvanemaleibkonnad elukoha järgi

Üksikvanemaid elab keskmiselt rohkem kolmes maakonnas – Harju-, Tartu- ja Ida-Virumaal (vastavalt 45%, 11% ja 12%). Kolmandik kõigist üksikvanemaleibkondadest elab Tallinnas. Arvestades, et lisaks rahvastiku vähenemisele ja vananemisele iseloomustab viimaste aastate rahvastikuprotsesse Eestis ka inimeste koondumine elama suuremate linnade lähedusse, on selline tulemus ka loogiliselt mõistetav.

Märksa olulisem on aga vaadata, kui suure osa moodustavad üksikvanemaleibkonnad maakondades kõigist teistest alaealiste lastega leibkondadest. Selgub, et maakondlikud erinevused on küllaltki suured. Kõige kõrgem on alaealisi lapsi kasvatavate üksikvanemaleibkondade osatähtsus lastega leibkondade seas Ida-Virumaal (27%) ning madalaim Raplamaal (20%). Eesti keskmisega (24%) on tulemus võrdne ka Harju, Lääne, Valga, Viljandi ja Pärnu maakonnas. Tegelikult on tulemus murettekitav – iga neljas alaealiste lastega leibkond on üksikvanemaleibkond!

Üksikemade ja üksikisade iseloomustus

Üksikvanemaks on peamiselt naised. Lastega üksikvanemaleibkondadest on üksikemasid 92% (33 408 leibkonda) ja üksikisasid 8% (2808 leibkonda).

Noori üksikemasid ja -isasid on Eestis pigem vähe. Üksikvanemaks jäädakse tavaliselt elu jooksul, olgu põhjuseks siis kas kooselu/abielu purunemine, partneri/abikaasa surm vms. Soo-vanusjaotus näitab, et mida vanemaks naised saavad, seda enam leidub ka nende seas üksikvanemaid. Muutus üksikvanemate arvu vähenemise suunas toimub naistel alates 40. eluaastast. See on aeg, mil lapsed saavad täiskasvanuks ning alustavad iseseisvat elu. Mehed aga jäävad üksikvanemaks vanemas eas kui naised. See on tingitud meestele omasest hilisemast kooselu (ja abielu) alustamise vanusest. Arvukuselt on alaealisi lapsi kasvatavaid üksikvanematest mehi kõige rohkem just 40. eluaastates meeste hulgas.

Perekonnaseisu järgi ei ole pooled alla 18-aastaste lastega üksikvanematest kunagi seaduslikus abielus olnud. Järelikult on laps(ed) sündinud väljaspool abielu. Euroopa Liidus on Eesti sellise trendi poolest edetabeli tipus. Traditsiooniline perekonna loomise mudel, kus kõigepealt abiellutakse ning seejärel saadakse lapsed, on aga muutunud paljudes Euroopa riikides. Kõrge on väljaspool abielu sündinud laste osatähtsus Sloveenias, Bulgaarias, Rootsis ning Prantsusmaal. Lapse sündimine väljaspool ametlikku abielu ei tähenda automaatselt sündimist üksikvanemaperre, sest vanemad võisid sel ajal elada ka vabaabielus. Ligikaudu kolmandik Eesti üksikvanematest on perekonnaseisu järgi lahutatud, 15% seaduslikus abielus ja 5% lesed.

Eelnevalt sai välja toodud, et palju üksikvanemaid elab Ida-Virumaal. See tekitab huvi, kas üksikvanemaks olemisel on seosed ka rahvusega. Andmed näitavad siiski, et eestlaste ja venelaste vahel olulisi erinevusi ei ole. Üksikvanemaks on 3,1% kõigist eestlastest ning 3,9% venelastest. Kui kõrvutada eestlasi kõigi ülejäänud Eestis elavate rahvusvähemustega, on erinevused märgatavamad – mitte-eestlaste hulgas on üksikvanemaid 4,4%, seega rohkem kui eestlaste seas.

Üksikvanematega seoses on tihti teemaks ka nende majanduslik toimetulek, sest perekonna ülapidamiseks peab piisama ühe inimese sissetulekust ka siis, kui peres kasvab mitu last. See omakorda muudab üksikvanemad kooselus elavate paaridega võrreldes sõltuvamaks riigi pakutavatest toetustest. Kui Eestis üldiselt elatub peamiselt toetustest ja hüvitistest ligi 12% alaealisi lapsi kasvatavatest abielus või vabaabielus elavatest inimestest, siis üksikvanematest 15%. Teiste isikute ülalpidamisel elab 6% üksikvanematest. Kui palk või tulu ettevõtlusest on peamine elatusallikas 75%-l kooselus elavatest inimestest, kellel on lapsed, siis üksikvanematest vaid 68%-l. 75%-l lastega üksikvanemaleibkondades on kõik liikmed hõivatud. Ühtegi töötava liikmeta lastega üksikvanemaleibkondi oli 9%. Sõltumine sotsiaalsetest siiretest tõstab aga üksikvanemate vaesusriski.

Üksikvanemaleibkondades kasvavad lapsed

Eestis kasvab iga neljas laps üksikvanemaleibkonnas (24% ehk 55 665 alaealist last). Aastal 2008 elas Eurostati andmetel viiendik Eesti lapsi üksikvanemaga. Seega tundub, et trend, kus lapsed kasvavad vaid ühe vanemaga on Eestis süvenemas ning Eesti ei ole selles osas EL-is erandlikus olukorras. Üksikvanemate suur osatähtsus iseloomustab ka Inglismaa, Soome, Rootsi ja teiste Balti riikide ühiskondi.

Üksikvanemaleibkondades on laste arv tavaliselt väiksem kui vabaabielu- ja abielupaaridel. Eesti enamikus üksikvanemaleibkondades on kasvamas üks laps (72%-l üksikvanemaleibkondades), 23%-l leibkondadest kaks alaealist last. Lasterikkaid üksikvanemaleibkondi on väga vähe (ligi 5%). Et üksikvanemaks jäädakse tavaliselt elu jooksul, siis kasvavad üksikvanemaleibkondades pigem natuke vanemad lapsed. 15%-l üksikvanemaleibkonnas oli noorim laps alla 3-aastane, 24%-l leibkondades 3–6-aastane, 28%-l leibkondades 7–11-aastane ning 34%-l leibkondades 12–17-aastane. Üksikvanemate olukord erineb abielu- või vabaabielupaaride omast, kelle leibkondades elab rohkem just väikseid lapsi.

Kokkuvõttena võib öelda, et väikese riigi kohta on Eestis üksikvanemaid väga palju. Paljud lapsed ei sünni enam seaduslikus abielus elava paari perekonda, traditsioonilised kooseluvormid asenduvad järjest enam uutega (vaba- või külalisabielu jne) ning lahutuste arv on suur. Muutunud on ka inimeste suhtumine perekonnaväärtustesse. Purunenud kodude tagajärjel on aga tihti suurimad kannatajad üksikvanemate peredesse kasvama jäävad lapsed, kuid nende kõrval ka vaatamata raskustele hakkama saama pidavad emad ja isad.

Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik