Tag Archives: üksikema

EV100: Eestimaalased elavad üha sagedamini üksikult

Statistikaamet annab ülevaate sellest, millised muutused on aset leidnud leibkondade suuruses ja koosseisus 1934. ja 2011. aasta rahvaloenduse võrdluses. Üldjoontes võib öelda, et inimesed elavad üha rohkem üksikult ja leibkonnad on jäänud väiksemaks. Vähem on ka abielul põhinevaid leibkondi ja rohkem üksikvanemaid. See tähendab, et eestimaalased, eriti just naised, on muutunud 80 aastaga üksikumaks.

Üheks leibkonnaks loetakse ühisel aadressil elavad isikuid, keda seob ühine kodune majapidamine (ühine eelarve ja toit). 1934. aastal oli Eestis kokku ligi 346 000 leibkonda, nende hulgas oli üksikult elavaid 22%. Aastal 2011 oli leibkondade arv ligi 600 000, nende hulgas oli üksi elavaid 40%. Keskmine leibkonna suurus oli 1934. aastal ligi neli inimest ja kõige rohkem inimesi elas neljaliikmelistes leibkondades (20%). 2011. aastal oli keskmine leibkonna suurus veidi üle kahe inimese ja kõige rohkem inimesi elas kaheliikmelistes leibkondades (27%). Seega on 80 aasta jooksul peale üksikult elavate inimeste hulga suurenemise vähenenud ka leibkondade suurus.

Paratamatult tekib küsimus, kes on need üksikud, kes moodustavad märkimisväärse osa rahvastikust. Kui vaadata üksinda elavaid inimesi soo ja vanuserühma järgi, siis ilmneb, et üksikult elavate inimeste hulk on suurenenud kõigis vanuserühmades. Siiski torkab silma just suurem üksi elavate inimeste osatähtsus vähemalt 65-aastaste naiste seas. Nimelt oli 2011. aastal üksi elavaid naisi enam kui neli korda meestest rohkem. Et naiste oodatav eluiga on meeste omast ligi kümme aastat pikem, siis võivadki naised sagedamini jääda vanaduspõlves üksikuks.

Leibkondade koosseis

Kui vaadata leibkondi koosseisu järgi, siis ilmnes, et 1934. aastal oli kõige enam täisleibkondi, kus abielupooled elasid koos (68%). Abielul põhinevate leibkondade osatähtsus oli suurim ka aastal 2011 – 53%. 2011. aastal loendati eraldi ka vabaabielul põhinevaid leibkondi ja neid oli 24%. Peale paarisuhtel põhinevate leibkondade eristati mõlemal perioodil ka üksikvanema leibkondi. 1934. aastal nimetati neid „üksiku abielupoole leibkondadeks“ ja neid oli 13%. Üksiku abielupoole leibkondades oli naine leibkonnapea 76% juhtudest ehk abielu lõppedes jäid lapsed enamasti naisega. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli üksikvanema leibkondade osatähtsus 23%. Nii nagu 80 aastat tagasi oli ka aastal 2011 lastega üksikvanemate seas endiselt enam just naisi (91%). Seega on mõnevõrra vähenenud abielul põhinevate leibkondade osatähtsus. Rohkem on aga üksikvanemate leibkondi ja nende hulgas just üksinda last kasvatavaid emasid.

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on kogumik „Eesti Vabariik 100. Statistiline album“.

 

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted
Üksiku leibkonnad koosnesid vallalistest ja lastetutest ning lastest lahus elavatest üksikutest endistest abielulistest.

Äraoleva peaga leibkondadeks nimetati neid, kus leibkonna ülalpidajad või pea viibis rahvaloenduse ajal perekonnast eemal.

Allikad
Eesti Statistika kuukiri, 1936 juuli-august
Rahvaloendus 2011. Leibkonna tabelid

Perekonnaseis ja enimlevinud leibkonnatüübid Euroopas

Viimase rahvaloenduse andmetel on Euroopas enim levinud ühe- ja kaheliikmelised leibkonnad ning ühepereleibkondade seas abielupaarid. Registreeritud kooselu on mitmes riigis ametliku perekonnaseisuna kasutusel, ent pole laialt levinud. Eestit eristavateks märksõnadeks on vabaabielupaaride ja üksikemade suur osatähtsus.

2014. aastal diskuteeriti Eestis palju perekonna kui institutsiooni tähenduse ja samasooliste kooselu seadustamise üle. Kooseluvormide mitmekesistumisele Euroopas on kaasa aidanud vabaabielude levik viimase mõnekümne aasta jooksul. Paljud riigid tunnustavad ametlikult uusi kooseluvorme, mis on sarnaselt traditsioonilisele abielule reguleeritud ja kaitstud seadustega.

Rahvaloendusel fikseeriti seadusliku perekonnaseisuna riigiti järgmisi kooseluvorme:

  • vastassooliste partnerite abielu ehk traditsiooniline abielu,
  • samasooliste partnerite abielu,
  • vastassooliste partnerite registreeritud kooselu,
  • samasooliste partnerite registreeritud kooselu.

Registreeritud kooselu sarnaneb abielule – tegemist on vabaabielu ametlikuks muutmisega, mis annab partneritele (ja nende lastele) turvalisustunde. Kooselu registreerimine, lõpetamine ning muud sisulised tingimused on tavaliselt lihtsamad kui abielul. Vabaabielu (ehk registreerimata kooselu) üheski riigis seadusliku perekonnaseisu alla ei kuulu. Need isikud loendati kas „pole seaduslikus abielus olnud“, „lahutatud“ või „lesk“ kategooriate alla vastavalt nende ametlikule perekonnaseisule.

Rahvaloendusel esitas samasooliste kooselu kohta andmeid 11 riiki: Belgia, Luksemburg, Holland, Saksamaa, Šveits, Ungari, Soome, Rootsi, Taani, Tšehhi ja Kreeka. Kõigis nimetatud riikides elab registreeritud kooselus vaid väike osa vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Suurim on registreeritud kooselu populaarsus Belgias (2,9%), Luksemburgis (1,5%) ja Hollandis (0,8%). Kõik riigid ei avalda aga detailset infot selle kohta, kas sama- ja/või erisooliste kooselu võib registreerida. Olemasolevate andmete põhjal saab öelda, et arvuliselt elab samasooliste kooselus enim inimesi Šveitsis, Belgias ja Tšehhis, vastavalt 11 024, 8058 ja 2018 isikut. Luksemburgis ja Ungaris on samasooliste registreeritud kooselu vähem levinud.

Kuigi samasooliste abielu on seadusliku perekonnaseisuna mitmetes Euroopa riikides lubatud, esitasid andmeid nende leviku kohta vaid Belgia (14 930 inimest) ja Luksemburg (12 inimest).

Huvitav fakt on seegi, et kõigis riikides, kus registreeritud kooselu on ametlikult tunnustatud, on traditsioonilises abielus inimeste osatähtsus siiski suurem kui Eestis. Eestis on vaid 39% vähemalt 15-aastasest rahvastikust perekonnaseisu järgi seaduslikus abielus ja see on madalaim näitaja Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) 32 riigi seas. Samuti asetub Eesti lahutatud isikute osatähtsuselt Läti järel teisele kohale – Eestis on rahvaloenduse andmetel 14% vähemalt 15-aastastest lahutatud ega ole uuesti abiellunud.

Millist tüüpi leibkondades elatakse ja mille poolest eristub Eesti?

Modernses ühiskonnas on muutunud ka enim levinud leibkonnatüübid. Paljudes Euroopa riikides on mitme põlvkonna kooselamine asendunud ühepereleibkondade levikuga: kooselu alustades asutakse elama vanematest eraldi. Üheliikmeliste leibkondade arvukust suurendavad vanematest eraldi elama kolinud täiskasvanud lapsed. Keskmise leibkonna suuruse vähenemine Euroopas on põhjustatud üheliikmeliste leibkondade ja ühepereleibkondade arvukuse suurenemisest (lisaks ka leibkonna laste arvu vähenemisest). Loenduse tulemused näitavad, et enamuses riikides on suurem osa leibkondadest ühe- või kaheliikmelised. Eesti koos Põhjamaadega kuulub esimesena nimetatute hulka. Eesti leibkondadest 40% on ühe- ja 29% kaheliikmelised, kolmeliikmelised leibkonnad moodustavad vaid 16% kõigist leibkondadest.

Suurima osa kõigist ühepereleibkondadest moodustavad kõikides riikides abielupaarid. Näiteks Küprosel, Kreekas ja Maltal on abielupaare üle 80%, Eestis ja Lätis vaid üle 50% ühepereleibkondadest. Üldiselt võibki öelda, et Lõuna-Euroopa traditsioonilisemates riikides on kõrgem abielupaaride osatähtsus ja vabaabielude ning muude kooseluvormide levik iseloomustab pigem Põhjamaid. Põhjamaid on nimetatud ka uute kooseluvormide leviku pioneermaadeks. Abielulisust seostatakse ka religiooni levikuga riigis – mida suurem osa elanikkonnast on usklikud, seda levinum ka traditsiooniline abielu ühiskonnas. Sotsiaaluuringud näitavad, et suur osa elanikkonnast tunnistab mõnda usku Maltal, Küprosel, Rumeenias, Poolas ja Kreekas.

Eesti paistab silma vabaabielus elavate paaride ja üksikemade suure osatähtsusega

Iga neljas ühepereleibkond Eestis on vabaabielupaar ning iga viies üksikema lastega. Vabaabielus elavaid paare elab veidi rohkem vaid Rootsis (27% ühepereleibkondadest) ning üksikemasid Lätis (28% ühepereleibkondadest). Ka Eestis on demograafilised protsessid, ühiskonna areng ja sellega kaasnenud väärtuste muutused toonud kaasa abielueelse kooselu muutumise tavapäraseks nähtuseks. Suurema osa paaride jaoks on vabaabielu näol tegemist abielu eeletapiga üksteise tundmaõppimiseks ning kooselu proovimiseks. Ent kooselu võib olla paari jaoks ka võrdväärne abieluga. Sellisel juhul aja möödudes abiellumist ei järgne. Niisiis ühelt poolt iseloomustab Eestit Põhjamaadega sarnane vabaabielude laialdase leviku trend. Teiselt poolt sarnaneme üksikemade suure osatähtsuse poolest Baltimaade ja teiste Ida-Euroopa riikidega nagu Sloveenia, Poola, Ungari ja Tšehhi.

Ühepereleibkond on leibkond, mis sisaldab ühte perekonnatuuma ja kus võib lisaks elada isikuid, kes ei kuulu perekonnatuuma (nn muud isikud). Tavaleibkonnad jaotati tüübi järgi kolme suurde rühma – mittepereleibkonnad, ühepereleibkonnad ja mitmepereleibkonnad. Eestis on kõigist leibkondadest 56,7% ühepereleibkonnad, 41,7% mittepereleibkonnad ja 1,6% mitmepereleibkonnad.

2014. aasta lõpus tegi Eurostat tarbijatele kättesaadavaks uue infosüsteemi Census Hub, mis esitab Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusi ning annab hea võimaluse Eestit teiste riikidega võrrelda.

 Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik

Üksikvanematest Eestis

2011. aasta rahvaloenduse andmetel kasvavad Eestis igas seitsmeteistkümnendas leibkonnas alaealised lapsed koos üksikvanemaga. Kõigist alla 18-aastaste lastega leibkondadest oli üksikvanemaleibkondi 24%, 2000. aastal 25%.

Selles analüüsis keskendutakse üksikvanematele klassikalises mõttes – juttu tuleb alla 18-aastaste lastega üksikvanemaleibkondadest ning välja jäetakse need üksikvanemad, kes elavad koos täiskasvanud lastega.

Üksikvanemaleibkonnad elukoha järgi

Üksikvanemaid elab keskmiselt rohkem kolmes maakonnas – Harju-, Tartu- ja Ida-Virumaal (vastavalt 45%, 11% ja 12%). Kolmandik kõigist üksikvanemaleibkondadest elab Tallinnas. Arvestades, et lisaks rahvastiku vähenemisele ja vananemisele iseloomustab viimaste aastate rahvastikuprotsesse Eestis ka inimeste koondumine elama suuremate linnade lähedusse, on selline tulemus ka loogiliselt mõistetav.

Märksa olulisem on aga vaadata, kui suure osa moodustavad üksikvanemaleibkonnad maakondades kõigist teistest alaealiste lastega leibkondadest. Selgub, et maakondlikud erinevused on küllaltki suured. Kõige kõrgem on alaealisi lapsi kasvatavate üksikvanemaleibkondade osatähtsus lastega leibkondade seas Ida-Virumaal (27%) ning madalaim Raplamaal (20%). Eesti keskmisega (24%) on tulemus võrdne ka Harju, Lääne, Valga, Viljandi ja Pärnu maakonnas. Tegelikult on tulemus murettekitav – iga neljas alaealiste lastega leibkond on üksikvanemaleibkond!

Üksikemade ja üksikisade iseloomustus

Üksikvanemaks on peamiselt naised. Lastega üksikvanemaleibkondadest on üksikemasid 92% (33 408 leibkonda) ja üksikisasid 8% (2808 leibkonda).

Noori üksikemasid ja -isasid on Eestis pigem vähe. Üksikvanemaks jäädakse tavaliselt elu jooksul, olgu põhjuseks siis kas kooselu/abielu purunemine, partneri/abikaasa surm vms. Soo-vanusjaotus näitab, et mida vanemaks naised saavad, seda enam leidub ka nende seas üksikvanemaid. Muutus üksikvanemate arvu vähenemise suunas toimub naistel alates 40. eluaastast. See on aeg, mil lapsed saavad täiskasvanuks ning alustavad iseseisvat elu. Mehed aga jäävad üksikvanemaks vanemas eas kui naised. See on tingitud meestele omasest hilisemast kooselu (ja abielu) alustamise vanusest. Arvukuselt on alaealisi lapsi kasvatavaid üksikvanematest mehi kõige rohkem just 40. eluaastates meeste hulgas.

Perekonnaseisu järgi ei ole pooled alla 18-aastaste lastega üksikvanematest kunagi seaduslikus abielus olnud. Järelikult on laps(ed) sündinud väljaspool abielu. Euroopa Liidus on Eesti sellise trendi poolest edetabeli tipus. Traditsiooniline perekonna loomise mudel, kus kõigepealt abiellutakse ning seejärel saadakse lapsed, on aga muutunud paljudes Euroopa riikides. Kõrge on väljaspool abielu sündinud laste osatähtsus Sloveenias, Bulgaarias, Rootsis ning Prantsusmaal. Lapse sündimine väljaspool ametlikku abielu ei tähenda automaatselt sündimist üksikvanemaperre, sest vanemad võisid sel ajal elada ka vabaabielus. Ligikaudu kolmandik Eesti üksikvanematest on perekonnaseisu järgi lahutatud, 15% seaduslikus abielus ja 5% lesed.

Eelnevalt sai välja toodud, et palju üksikvanemaid elab Ida-Virumaal. See tekitab huvi, kas üksikvanemaks olemisel on seosed ka rahvusega. Andmed näitavad siiski, et eestlaste ja venelaste vahel olulisi erinevusi ei ole. Üksikvanemaks on 3,1% kõigist eestlastest ning 3,9% venelastest. Kui kõrvutada eestlasi kõigi ülejäänud Eestis elavate rahvusvähemustega, on erinevused märgatavamad – mitte-eestlaste hulgas on üksikvanemaid 4,4%, seega rohkem kui eestlaste seas.

Üksikvanematega seoses on tihti teemaks ka nende majanduslik toimetulek, sest perekonna ülapidamiseks peab piisama ühe inimese sissetulekust ka siis, kui peres kasvab mitu last. See omakorda muudab üksikvanemad kooselus elavate paaridega võrreldes sõltuvamaks riigi pakutavatest toetustest. Kui Eestis üldiselt elatub peamiselt toetustest ja hüvitistest ligi 12% alaealisi lapsi kasvatavatest abielus või vabaabielus elavatest inimestest, siis üksikvanematest 15%. Teiste isikute ülalpidamisel elab 6% üksikvanematest. Kui palk või tulu ettevõtlusest on peamine elatusallikas 75%-l kooselus elavatest inimestest, kellel on lapsed, siis üksikvanematest vaid 68%-l. 75%-l lastega üksikvanemaleibkondades on kõik liikmed hõivatud. Ühtegi töötava liikmeta lastega üksikvanemaleibkondi oli 9%. Sõltumine sotsiaalsetest siiretest tõstab aga üksikvanemate vaesusriski.

Üksikvanemaleibkondades kasvavad lapsed

Eestis kasvab iga neljas laps üksikvanemaleibkonnas (24% ehk 55 665 alaealist last). Aastal 2008 elas Eurostati andmetel viiendik Eesti lapsi üksikvanemaga. Seega tundub, et trend, kus lapsed kasvavad vaid ühe vanemaga on Eestis süvenemas ning Eesti ei ole selles osas EL-is erandlikus olukorras. Üksikvanemate suur osatähtsus iseloomustab ka Inglismaa, Soome, Rootsi ja teiste Balti riikide ühiskondi.

Üksikvanemaleibkondades on laste arv tavaliselt väiksem kui vabaabielu- ja abielupaaridel. Eesti enamikus üksikvanemaleibkondades on kasvamas üks laps (72%-l üksikvanemaleibkondades), 23%-l leibkondadest kaks alaealist last. Lasterikkaid üksikvanemaleibkondi on väga vähe (ligi 5%). Et üksikvanemaks jäädakse tavaliselt elu jooksul, siis kasvavad üksikvanemaleibkondades pigem natuke vanemad lapsed. 15%-l üksikvanemaleibkonnas oli noorim laps alla 3-aastane, 24%-l leibkondades 3–6-aastane, 28%-l leibkondades 7–11-aastane ning 34%-l leibkondades 12–17-aastane. Üksikvanemate olukord erineb abielu- või vabaabielupaaride omast, kelle leibkondades elab rohkem just väikseid lapsi.

Kokkuvõttena võib öelda, et väikese riigi kohta on Eestis üksikvanemaid väga palju. Paljud lapsed ei sünni enam seaduslikus abielus elava paari perekonda, traditsioonilised kooseluvormid asenduvad järjest enam uutega (vaba- või külalisabielu jne) ning lahutuste arv on suur. Muutunud on ka inimeste suhtumine perekonnaväärtustesse. Purunenud kodude tagajärjel on aga tihti suurimad kannatajad üksikvanemate peredesse kasvama jäävad lapsed, kuid nende kõrval ka vaatamata raskustele hakkama saama pidavad emad ja isad.

Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik