Tag Archives: töötus

Mõni hetk on ilusam kui teine

On reede, 18. novembri hommik aastal 2016. Sõidan Viljandist Tallinna. Raadiost tulevad uudised, kus jutuks ka Eesti võimaliku tulevase valitsuse majanduspoliitika. Kas see tähendab astmelist tulumaksu? Kas see tähendab vasakpööret? Kas ametnikel on põhjust tõrjuda jutte idapöördest? Need ei ole küsimused riiklikule statistikale, vähemalt otseselt mitte. Sõidan Kose-Ristilt läbi, algab neljarealine maantee, libedust ei ole. Veel äsjane paks lumekiht on peaaegu sulanud. Voolavate vete järgi otsustades võiks arvata, et kevad on lähedal. Pime on, kevadeni on veel aega. On veel jupike sügist ja terve talv. Jõuan Statistikaametisse. Kahe nõupidamise vahel vaatan Eesti praegust olukorda arvudes.

  • Eestis on 15 maakonda, 30 omavalitsuslikku linna ja 183 valda.
  • Statistikaameti andmetel elas Eestis 2016. aasta 1. jaanuaril 1 315 944 inimest. Vähemalt 65-aastaste osatähtsus rahvastikus oli 19%. 2015. aastal sündis Eestis 13 907 last, 2016. aasta esimese kümne kuuga sündis esialgsetel andmetel 11 850 last.
  • Statistikaameti andmetel oli töötuse määr 2016. aasta III kvartalis 7,5% ja tööhõive määr 66,5%. Tööjõus osalemise määr kasvas eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes protsendipunkti võrra ja tööealiste mitteaktiivsete arv on kahanemas. Eestis oli 2016. aasta III kvartalis 653 300 tööga hõivatut ja 52 900 töötut.
  • Töötukassa andmetel oli 31. oktoobril 2016 Eestis 26 914 registreeritud töötut.
  • Keskmine brutokuupalk oli 2016. aasta II kvartalis Statistikaameti andmetel 1163 eurot.
  • Munitsipaalkooli õpetajate keskmine brutokuupalk oli Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel 2016. aasta II kvartalis 1151 eurot, riigikoolide õpetajatel 1226 eurot.
  • Täis- ja osaajaga töötavate arstide keskmine põhitunnipalk oli
    2016. aasta märtsis Tervise Arengu Instituudi andmetel 11,87 eurot ja kogutunnipalk 13,48 eurot. Täis- ja osaajaga töötavate õendustöötajate keskmine põhitunnipalk oli 2016. aasta märtsis 5,91 eurot ja kogutunnipalk 6,69 eurot.
  • Statistikaameti esialgsetel andmetel suurenes Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2016. aasta III kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 1,1%. Sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP kasvas II kvartaliga võrreldes 0,2% ja 2015. aasta III kvartaliga võrreldes 1,3%. SKP jooksevhindades oli 2016. aasta
    II kvartalis 5,3 miljardit eurot.
  • Eesti majutusettevõtetes peatus Statistikaameti andmetel
    2016. aasta septembris 257 000 sise- ja välisturisti – 9% rohkem kui eelmise aasta samal kuul. Eelmise aasta septembriga võrreldes suurenes majutusettevõtete teenuseid kasutanud turistide arv 21 000 võrra. Välisturistid moodustasid ligi kaks kolmandikku turistide koguarvust. Kokku kasutas 2016. aasta septembris majutusettevõtete teenuseid 169 000 välisturisti.
  • Kaupade eksport kasvas Statistikaameti andmetel 2016. aasta septembris eelmise aasta septembriga võrreldes 13% ja import 2%. Septembris eksporditi Eestist kaupu jooksevhindades 1,1 miljardi euro väärtuses ning imporditi Eestisse 1,2 miljardi euro eest. Kaubavahetuse puudujääk oli 62 miljonit eurot. Septembris olid kaupade ekspordi peamised sihtriigid Rootsi (15% koguekspordist), Soome (15%) ja Läti (10%). Eksport kasvas enim Hollandisse, Mehhikosse ja Saksamaale (vastavalt 33 miljonit, 26 miljonit ja 16 miljonit eurot).
  • Tarbijahinnaindeksi muutus oli Statistikaameti andmetel 2016. aasta oktoobris võrreldes septembriga –0,3% ja võrreldes eelmise aasta oktoobriga 0,6%. Kaubad olid 2015. aasta oktoobriga võrreldes 1,0% kallimad ja teenused 0,1% odavamad. Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad tõusid eelmise aasta oktoobriga võrreldes 3,8% ja mittereguleeritavad hinnad langesid 0,2%.
  • Tööstusettevõtted tootsid Statistikaameti andmetel 2016. aasta septembris 7% rohkem toodangut kui eelmise aasta septembris. Välisturule müüdi 71% kogu töötleva tööstuse toodangust. 2015. aasta septembriga võrreldes suurenes korrigeerimata andmetel toodangu müük ekspordiks 10% ja müük kodumaisele turule 1%.
  • Leibkonnaliige kulutas Statistikaameti andmetel 2015. aastal kuus keskmiselt 395 eurot, see on 106 eurot rohkem kui 2012. aastal. 2015. aastal kulutas leibkonnaliige enim raha toidule – 92 eurot kuus. Eluasemele kulus kuus 65, transpordile 51, vabale ajale 42, majapidamisele 26, riietele ja jalanõudele 21 ning sideteenustele 18 eurot leibkonnaliikme kohta.
  • Eesti ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides oli Statistikaameti andmetel 2016. aasta II kvartalis ligi 9500 vaba ametikohta. Viimati ületas vabade ametikohtade arv 9000 piiri 2008. aastal.
  • Ettevõtlussektori kogukasum oli Statistikaameti andmetel 2016. aasta II kvartalis 671 miljonit eurot ehk 6% väiksem kui aasta varem samal ajal. Võrreldes 2015. aasta II kvartaliga vähenes kogukasum enamikul tegevusaladel.
  • Bensiin 95 ja diislikütus maksid Statoili Viljandi tanklas 1,103 eurot liiter.
  • Viljandi Männimäe Selveris sai kilo suhkrut 79 sendi eest. 1,5-liitrine pudel traditsioonilist A. Le Coqi limonaadi maksis Partnerkaardiga 69 senti (tavahind 1,09 eurot). Kaheliitrine pudel Coca-Colat oli 1,59 eurot, 150-grammine pakk Kalevi Mesikäpa kommi maksis Partnerkaardiga 1,29 eurot (tavahind 1,59 eurot). 0,5-liitrine pudel Saku Originaali maksis 1,09 eurot ja pudel Viru Valget (70 cl) 10,49 eurot.

On reede, 2016. aasta 18. novembri õhtu. Spordiuudistest saan teada, et Eesti epeenaiskond lõpetab aasta edetabeli esimesel kohal. Positiivne. Kahjuks tuleb meelde mõne päeva tagune pealkiri Postimehes „Eesti jalgpall astus ajas 20 aastat tagasi“ koos kommentaariga: „Eesti koondis on sattunud olukorda, mida veel mõne aasta eest ei osanud karta ka halvimates unenägudes“. Panen plaadi mängima. Jaan Tätte laulab: „Mõni hetk on ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga …“. Paljuski sõltub hetke ilu vaatajast ja vaatenurgast ning sellest, millega võrrelda. Mõnele hetkele saame anda hinnangu alles hiljem – siis, kui on, millega võrrelda.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

Kas Eestis on töötavate noorte defitsiit?

Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal tööturult, õpingutest ning koolitustest eemal hinnanguliselt 29 200 15–29-aastast noort ehk 12,5% vastavast vanuserühmast. Nendest ligi kolmandik olid töötud ja kaks kolmandikku mitteaktiivsed (ei soovi töötada või ei ole selleks võimelised). Võrreldes 2014. aastaga on tööturult, õpingutest ning koolitustest eemal olevate noorte arv vähenenud 4400 võrra.

Tööturu kontekstis loetakse 15–29-aastased mittetöötavad, mitteõppivad ja koolitustel mitteosalevad noored NEET-noorteks (nimetus tuleneb inglisekeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training). Riskinoorte hulgas leidub nii väikelastega kodus olevaid vanemaid, vabatahtlikke, seiklejaid, perekonna eest hoolitsejaid kui ka puude või haigusega isikuid. Tegemist on üsna heterogeense sihtrühmaga, kus mittetöötamise põhjused on väga erinevad.

Viimase 15 aastaga on NEET-noorte arv vähenenud hinnanguliselt 26 000 noore võrra, nendest märkimisväärne osa pärast 2010. aastat. Kui aastatel 2000–2010 vähenes riskinoorte arv ligi 6000 võrra, siis alates 2010. aastast rohkem kui 20 000 inimese võrra.

NEET-noorte mittetöötamise põhjused

Mittetöötamise põhjuseid on erinevaid ning laias laastus võib need jagada neljaks. Esimesse rühma võib liigitada need, kelle hõives mitteosalemise põhjuseks on haigus ja/või puue. Teise rühma moodustavad need, kel on vajadus hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest, sealhulgas rasedus- ja sünnituspuhkusel olijad (eelneva hõiveta) või lapsehoolduspuhkusel olijad. Kolmandasse rühma võib tinglikult jaotada kõik muu põhjusega noored, sealhulgas nii edasiõppimiskavatsusega kui ka tööotsingutest loobunud. Neljanda rühma moodustavad töötud.

Kõige levinum mitteaktiivsuse põhjus on vajadus hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest, 2015. aastal oli selliseid noori NEET-noorte hulgas ligi 43% ehk hinnanguliselt 12 500. Rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkusel olijad moodustavad selle rühma enamuse ja 2015. aastal oli neid ligikaudu 9700, kellest 6600 on vanuses 25–29, ülejäänud 15–24-aastased.

Haiguse või puudega noorte osatähtsus oli 2015. aastal viimase 15 aasta kõrgeim, ulatudes hinnanguliselt 12%-ni. Viimati oli see näitaja üle 10% 2007. aastal. 2015. aastal oli seega haiguse või puude tõttu tööturult eemal hinnanguliselt 3500 NEET-noort, kusjuures haiguse või puude tõttu mittetöötavate osatähtsus on kõrgem vanuserühmas 25–29.

Kolmandale kohale mitteaktiivsuse põhjustest jäävad muud põhjused, sh edasiõppimise soov. Edasiõppimiskavatsusega noored moodustavad NEET-noorte hulgas ligikaudu 7%, enamik neist jääb vanuserühma 15–24.

2

Demograafiliste tegurite mõju

Lisaks vanuserühmale erineb NEET-noorte olukord tööturul ka soo ja rahvuse järgi. Naiste osatähtsus NEET-noorte seas on võrreldes meestega aja jooksul tõusnud – kui 2000. aastal moodustasid naised riskirühma noortest hinnanguliselt 63% ja mehed 37%, siis 2015. aastal vastavalt 68% ja 32%. 2014. aastaga võrreldes on naiste osatähtsus hüppeliselt tõusnud, kuivõrd 2014. aastal oli naisi 59% ning mehi 41%. Kõige lähemal olid näitajad teineteisele 2010. aastal, kus meeste ja naiste osatähtsus erines ligi seitsme protsendipunkti võrra. Alates 2012. aastast on naiste osatähtsus NEET-noorte hulgas ligi kaks korda kõrgem. Selle põhjuseks on majanduskriisi ajal kiiresti kasvanud ja pärast seda kiiresti kahanenud meeste töötus.

Võrreldes eestlaste ja mitte-eestlaste olukorda, võib märgata, et 31% 15–29-aastastest NEET-noortest on mitte-eestlased ning 69% eestlased, kusjuures mitte-eestlaste osatähtsus on viimase kolme aasta jooksul vähenenud. Ka aastatel 2004–2009 võis täheldada märgatavat mitte-eestlaste osatähtsuse langust – viie aastaga 13 protsendipunkti võrra. Seda mitte-eestlaste töötuse kiire vähenemise tõttu neil aastail.

Kõrgem haridus loob laialdasemad võimalused

2015. aastal oli 15–29-aastaste NEET-noorte osatähtsus suurim esimese taseme ja madalama haridusega (alg- või põhiharidus) noorte hulgas (13,8%). Teise taseme haridusega noortel oli see näitaja 12,3% ja kolmanda taseme haridusega (kõrgharidus, sh residentuur) noortel 10,8%.

Mistahes koolitus või väljaõpe annab noorele tööturul konkureerimiseks rohkem võimalusi. Viimastel aastatel on märgata esimese või madalama tasemega NEET-noorte osatähtsuse suurenemist. 2015. aastal oli üle kolmandiku (36,5%) kõigist riskinoortest esimese või madalama taseme haridusega, mis on 7% rohkem kui 2014. aastal. Kolmanda taseme haridusega noorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on pärast majanduskriisi langustrendis, jõudes 2015. aastal 16,9%-ni ehk hinnanguliselt 4900 inimeseni.

Maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on viimase 15 aasta kõrgeim

Maapiirkondades töökohtade vähenemine mõjutab otseselt seal elavaid noori. Kui 2013. aastal oli NEET-noorte hulgas linnaliste asulate noori 73%, siis 2015. aastaks oli see kahanenud 60%-le, seega NEET-noorte arv vähenes hinnanguliselt 8300 võrra. Maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on sama ajaga kasvanud 12 protsendipunkti ehk 1900 inimese võrra. 2015. aastal oli 15–24-aastaste maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas 43%, mis oli viimase 15 aasta kõrgeim näitaja.

15–29-aastastest NEET-noortest 34% elab Põhja-Eestis ja 30% Lõuna-Eestis. Kesk-, Kirde- ja Lääne-Eestis püsib suurusjärk 12% juures. Tallinnas elavad NEET-noored moodustavad kogu Põhja-Eesti riskinoortest hinnanguliselt 70–75%, mis on alates 2000. aastast püsinud muutumatuna.

Raskused tööturule sisenemisel, eeskätt majanduskriiside ajal, on töötuse suurenemise ohutegur ning võivad lõpuks viia ka mitteaktiivsuseni. 2009. aasta majanduskriisi ajal kasvas NEET-noorte arv hüppeliselt, tõustes 2008. aasta 33 300-lt 2009. aastal 51 200-le, ent püsides siiski pisut madalamal tasemel kui 2000ndate algul (55 200). Kui kriisijärgsel aastal (2010) moodustasid mitteaktiivsed noored NEET-noortest 41%, siis viie aastaga on see arv ligi kolmandiku suurenenud.

Kuivõrd NEET-nooreks kujunemine sõltub nii vabatahtlikest kui ka mittevabatahtlikest teguritest, on vale väita justkui sõltuks see vaid piiratud ligipääsust tööturule või mistahes ressursside puudusest. Noorte mitteaktiivsuse ja töötuse vähendamine pole ainult Eestis murekoht, vaid kogu Euroopas on selleks loodud erinevaid tööturustrateegiaid ning meetmeid töötusprobleemide lahendamiseks. Euroopa Liidu noorte tööhõivestrateegia võtmetegevusteks on muuhulgas noorte tööhõivepaketi osana noortegarantii rakendamine, mida täiendab „Noorte tööhõive algatus“ (otseselt suunatud NEET-noortele) ning algatus „Noorte liikuvus“. „Noorte tööhõive algatuse“ eesmärk on pakkuda alla 25-aastastele (või vajadusel kuni 29-aastastele k.a) riskirühma noortele täiendavat sihtotstarbelist tuge.

Statistikaamet teeb NEET-noorte arvu kohta hinnanguid Eesti tööjõu-uuringu põhjal. Tööjõu-uuringut korraldab Statistikaamet 1995. aastast. Igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Uuringus käsitletakse töötuna isikud, kelle puhul on samaaegselt täidetud kolm tingimust: isik ei tööta (ajutiselt töölt puudumine ei ole töötus), isik on valmis töö leidmisel sellega kahe nädala jooksul alustama, ning isik otsib aktiivselt tööd. Mitteaktiivseteks loetakse need, kes ei soovi töötada või ei saa seda mingil põhjusel teha. Eraldi käsitletakse neid mittetöötavaid, kes sooviksid töötada ja oleksid valmis kohe alustama, ent kes aktiivselt tööd ei otsi, olgu siis põhjuseks töö puudumine lähikonnas, usu kaotamine töö leidmise võimalusse või mõni muu demograafiline või sotsiaalne tegur – neid isikuid nimetatakse heitunuteks.

NEET-noorte kohta detailsem info statistika andmebaasis.

Heidy Roosimägi, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Eesti elu arvudes 2012. aastal

Sirvides Statistikaameti „Eesti statistika aastaraamatut“ ning kõrvutades erinevate valdkondade 2012. aasta näitajaid, võib üsna kindel olla selles, et kunagi ei saabu üleüldist konsensust hinnangutes Eesti ühiskonna eluolu edu või tagasilanguse osas, vaidlustes, kas klaas on pooltühi või -täis.

Jättes kõrvale näitajate prioriteetsuse (milliseid näitajaid peaks eelkõige Eesti ühiskonna edu mõõtmiseks kasutama) ja paljususe, usun, et enamik lugejaid nõustub väitega, et Eesti jaoks on oluline, millised on rahvastikuprotsessid, kas inimestel on tööd, kui suur on töö eest saadav tasu ning kas pered tulevad majanduslikult toime.

Kui majanduskriisi kõige raskematel aastatel (2009 ja ka 2010) toimusid rahvastikus pigem positiivsed muutused, siis 2011. aastal muutus trend vastupidiseks ja oli negatiivne ka 2012. aastal. Teisisõnu, kui 2010. aastaks saavutati esimest korda üle pika aja jälle napilt positiivne iive (sünde oli rohkem kui surmasid), siis 2011. ja 2012. aastal oli surmasid rohkem kui sünde ning 2012. aastal suurenes nende vahe 2011. aastaga võrreldes veelgi. Ka rändesaldo muutus 2012. aastal olulisel määral negatiivsemaks. Kui 2009. aastal oli väljarännanuid sisserännanutest vaid ligi 800 võrra enam, siis 2012. aastal oli see näitaja juba üle 6500. Sündide arvu vähenemisse võib olla oma panuse andnud see, et väljarännanute seas domineerisid nooremad inimesed ja nende seas omakorda ületas naiste arv meeste oma. Vahe oli märkimisväärseim 15–29-aastaste seas. Selles vanuserühmas lahkus Eestist 1556 meest ja 2088 naist. Sisserännanute puhul aga toob detailsem analüüs esile ka positiivsemaid noote — 2012. aastal oli Eestisse elama asunud 4244 inimesest peaaegu 3000-l Eesti kodakondsus. Sisuliselt on suurel määral tegemist tagasirändega, millele viitab ka asjaolu, et üle 2000 inimese sünniriik oli Eesti.

Sisseränne Eestisse, 2004–2012

Sisseränne Eestisse, 2004–2012

Kasvanud väljarände üheks tõukejõuks võiks olla halvenev seis tööturul, kuid tööturumuutused olid 2012. aastal hoopis rõõmsamat tooni.

Kui majanduskriisi ajal kasvas töötus kiiresti, siis 2010. aastal hakkas see kahanema, ehkki mitte küll niivõrd kiiresti kui toimus kasv. Kahanemine jätkus ka 2012. aastal, kui aastakeskmine töötuse määr langes 10,2%-ni ja aasta kahes viimases kvartalis ka alla 10%. Tulemus on seda hinnatavam, et üle pooltes EL-i riikides toimus 2012. aasta jooksul vastupidine muutus ja EL-i riikide aastakeskmine töötuse määr oli üle 10%.

Eestis vähenes töötus 2012. aastal varasema aastaga võrreldes nii naiste ja meeste hulgas kui ka kõigis vanuserühmades. Oluliselt vähenes 2012. aastal pikaajaliste töötute arv (aasta või kauem tööd otsinud) — 49 000-st 38 000-ni. Pikaajalisi töötuid oli siiski üle poole töötute koguarvust.

Enamikul hõivatutest moodustab sissetulekutest suurima osa palk. Hea uudis on see, et 2012. aastal keskmine palk tõusis ning jõudis 2013. aasta I kvartalis 900 euroni. 2012. aasta I kvartaliga võrreldes tõusis keskmine brutokuupalk 6,3%. Tõusev brutopalk ei pruugi tähendada inimeste ostujõu kasvu, juhul kui hinnatõus on palgatõusust kiirem. Reaalpalk, milles on arvesse võetud tarbijahinnaindeksi muutuse mõju, tõusis 2013. aasta I kvartalis varasema aasta sama ajaga võrreldes 2,7%. Reaalpalk tõusis seitsmendat kvartalit järjest. Reaalpalga kasvutempo on olnud siiski üsna mõõdukas, mistõttu oma toimetulekut heaks hindavate inimeste osatähtsus pole oluliselt suurenenud. Samuti on olnud palgakasv tegevus- ja ametialati ebaühtlane.

Seega pole kuigi üllatav, et inimeste enesehinnanguline toimetulek oli 2012. aastal sarnane 2011. aasta omaga. Olenemata tööalasest staatusest tulid kummalgi aastal enda hinnangul majanduslikult toime ligi pooled inimesed. Suuri muutusi polnud toimetulekus ka hõivestaatuseti. Ootuspäraselt tulid kõige paremini toime hõivatud, ent kuigi üle poole neist tulid 2012. aastal toime, siis 35% hõivatuist tulid toime mõningate raskustega ja 9% suurte raskustega. Töötutest tuli toime alla viiendiku, 33% mõningate raskustega ja üle 50% suurte raskustega.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et hoolimata soodsatest arengutest 2012. aastal töö- ja palgaturul on sissetulekute vahe peamiste migratsiooni sihtriikidega endiselt kahe- või kolmekordne. Ning see asjaolu on ka püsiva negatiivse rändesaldo üks peamisest põhjustest.

Põhjalikum ülevaade Eesti statistika aastaraamat 2013majandus- ja sotsiaalülevaate peatükis.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Viiendik Euroopa Liidu osaajaga töötajatest saaks ja tahaks rohkem töötada

Eurostati teatel soovis Euroopa Liidus 2010. aastal ligi 8,5 miljonit osaajaga töötajat ehk 21% suurema koormusega töötada ja oli valmis võimaluse avanemisel seda ka tegema. Eestis oli selliseid osaajaga töötajaid ligi 12 000 ehk 20%. 

Suurim oli vaeghõivatud osaajatöötajate (st nende, kes tahaksid ja saaksid rohkem töötada) osatähtsus Lätis (65%), Kreekas (49%) ja Hispaanias (46%). 

Hiljuti avaldas Eurostat lisaks tavapärasele töötuse määrale kolm uut näitajat tööpuuduse analüüsimiseks. Need kirjeldavad kolme elanikkonnarühma, kelle olukord tööturul sarnaneb mitmes aspektis töötute omale, kuid kes Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töötu definitsiooni alla ei mahu (st töötuks loetakse inimene, kes on tööta, otsib aktiivselt tööd ja on töö leidmisel valmis kahe nädala jooksul tööle asuma). 

Need kolm elanikkonnarühma on järgmised:

  1. Vaeghõivatud osaajatöötajad,
  2. Mittetöötavaid isikuid, kes küll otsivad tööd, kuid ei saaks mingil põhjusel kohe tööle asuda,
  3. Mittetöötavaid isikuid, kes küll tahaksid töötada, kuid ei otsi aktiivselt tööd (siia kuuluvad ka nn heitunud, st inimesed, kes on kaotanud lootuse tööd leida).

Tavapärases tööturukäsitluses (mis jagab inimesed tööga hõivatuteks, töötuteks ning tööturul mitteaktiivseteks) loetakse kaks viimatimainitud rühma majanduslikult mitteaktiivse rahvastiku (õppijad, pensionärid, kodused, heitunud) hulka. Samas on neil töötutega kindlasti olulisi sarnasusi. Neid rühmi võib vaadelda omamoodi potentsiaalse tööjõureservina, kuna teatud tingimustel võivad nad üpris tõenäoliselt tööle asuda. 

Mittetöötavaid inimesi, kes otsisid tööd, kuid ei oleks saanud kohe tööle asuda, oli 2010. aastal Euroopa Liidus 2,4 miljonit. Eestis oli see rühm võrdlemisi väike ja seetõttu ei võimalda Eesti tööjõu-uuring selliste inimeste koguarvu täpselt hinnata. 

Neid, kes küll soovisid töötada, kuid ei otsinud ise tööd, oli Euroopa Liidus 8,2 miljonit ja Eestis 41 000. Võrdluseks: töötuid oli 2010. aastal Euroopa Liidus 22,9 miljonit ja Eestis 116 000. 

Kui töötute seas on traditsiooniliselt ülekaalus mehed, siis uute näitajatega kirjeldatud rühmades oli enam naisi. Suurim oli naiste ülekaal vaeghõivatud osaajatöötajate seas, kus naisi oli üle kahe kolmandiku. 

Uued näitajad ei sea kindlasti kahtluse alla traditsiooniliselt kasutatavate töötuse näitajate kaalukat rolli tööturuolukorra hindamisel, vaid nende eesmärk on pakkuda lisainformatsiooni. Töötuse määr on kindlasti olulisim tööpuuduse indikaator tööturu olukorra analüüsimisel. Kolm uut näitajat tõstavad aga esile elanikkonnarühmad, mis asuvad justkui halona töötute ümber ja jagavad nendega mitmeid ühisjooni. Seega saame rikkalikuma ja täielikuma pildi inimestest, kellel pole ühiskonnas (piisavalt) tööd. 

Kõik ülaltoodud andmed põhinevad tööjõu-uuringul (European Labour Force Survey), mida statistikaorganisatsioonid korraldavad harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Eesti statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. 

Töötuse määr on töötute osatähtsus tööjõus (tööjõud on tööga hõivatute ja töötute koguhulk 15–74-aastasest rahvastikust). 

Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes Statistics in Focus 56/2011 “8.5 million underemployed part-time workers in the EU-27 in 2010” ja 57/2011 “New data measures of labour attachment” (mõlemad ilmusid 10.11.2011). 

Yngve Rosenblad, Statistikaameti analüütik

Kas aasta 2010 oli süngem kui eelmine?

2010. aasta alguses jätkus koos töötuse kasvuga ka toimetulekuraskustes inimeste arvu kasv.  Oluliselt suurenes surve sotsiaalkaitsesüsteemile. Aasta teine pool aga näitas paranemise märke nii tööturul kui ka inimeste toimetulekus.

Eesti 2010. aasta majandusnäitajaid vaadates tundub, et kriis on ületatud. Kuigi tööstustoodangu mahu ja ekspordi kasv ei ole kaugeltki ainukesed tegurid, mis mõjutavad tööturgu ja inimeste toimetulekut, saab neid pidada suunanäitajaks.

Statistikaameti andmetel kasvas sisemajanduse koguprodukt 2010. aastal püsivhindades 3%, kuigi alles aasta varem oli langus 14%. Kaupade eksport jooksevhindades suurenes 35%, samas suurusjärgus oli ka töötleva tööstuse kasv. Kasvunumbrite konks peitub aga selles, et võrdlus leiab aset kriisi põhjaga kui näitajad olid madalseisus.

Tööturu olukord hakkas aasta teises pooles paranema

2009. aastal ja ka 2010. aasta alguses elas tööturg üle korraliku šoki. Töökohtade massiline kadumine tõi omakorda kaasa tööpuuduse kiire suurenemise ja hõive languse. 2010. aasta teises pooles šokk ei süvenenud, vaid töökohti hakkas lisanduma ning tööpuudus vähenes. Siiski ei ole aset leidnud mõningased positiivsed muutused viinud tööturgu tagasi samasse seisu nagu see oli paar aastat tagasi. Töötusnäitajad 2010. aastal ning ka 2011. aasta alguses olid oluliselt kõrgemad kui võiks olla loomuliku tööpuuduse puhul, mis tekib tehnoloogilise arengu käigus ja selle tõttu, et tööjõud liigub ühelt töökohalt teisele. Kui loomuliku tööpuuduse puhul on töötuid 4–6% tööturul olevast rahvastikust, siis 2011. aasta algul oli töötuse tase kaks korda kõrgem. Kõige enam oli töötuid 2010. aasta I kvartalis, kui töötute arv küündis 137 000-ni ning töötuse määr 20%-ni. Aasta hiljem, ehk 2011. aasta I kvartalis oli töötute arv hinnanguliselt 99 000 ning töötuse määr 14%. Töötus võiks väheneda ka mitteaktiivseks jäämise tõttu (õppijad, koduperenaised ja pensionile jääjad), kuid enamus kriisi tippajal töötuks jäänutest ei ole seda teed läinud. Kui 2010. aasta I kvartalis oli hõivatuid 554 000, siis aasta hiljem I kvartalis 591 000 ning tööhõive määr 4 protsendipunkti kõrgem.

2009. aastat ja 2010. aasta algust iseloomustas meeste töötuse oluliselt kiirem kasv võrreldes naistega. Meeste ja naiste töötuse lõhe oli suurim 2010. aasta I kvartalis (10%). Sellele järgnevas kvartalis meeste ja naistevaheline töötuslõhe enam ei suurenenud, vaid meeste töötus hakkas erinevalt naiste töötusest hoopis järk-järgult vähenema. 2011. aasta I kvartalis oli meeste ja naiste vaheline töötuslõhe vaid 2 protsendipunkti. Meeste töötuse kahanemise peamiseks teguriks oli kiirem taastumine töötleva tööstuse ja ehituse tegevusalal, kus meeste osatähtsus on traditsiooniliselt suurem. Kui töötleva tööstuse puhul oli tegu suurenenud tootmismahtude tõttu töökohtade loomisega peamiselt Eestis, siis ehituses mängis olulist rolli tööle saamine välisriikidesse (peamiselt Soome).

Töötuks jäämine suurendab oluliselt toimetuleku ja vaesusriski ning mida kauem on töötus kestnud, seda keerulisem on toimetulek. Kui 2010. aasta I kvartalis oli nii töötuse määr kui ka suurte raskustega toimetulijate osatähtsus 20%, siis aastaga kahanes töötus veidi enam kui raskustega toimetulijate osatähtsus. 

Toimetulek ja töötuse määr, 2008–2011

Toimetulekunäitajate aeglasem paranemine on seotud pikka aega tööta olnud inimeste rohkusega. 2011. aasta I kvartalis oli enam kui aasta tööta olnuid 56 000.

Enim tähelepanu väärib inimeste toimetulek

2010. aasta puhul vääribki kõige enam tähelepanu see, kuidas ja kas on muutunud inimeste toimetulek, kas on suurenenud vaesusesse langenute arv. Oluline on siinkohal ka see, milliseid indikaatoreid vaesuse või toimetulekuraskuste hindamisel kasutada või kuidas neid tõlgendada. Sageli kasutatakse vaesuse hindamisel suhtelise vaesuse mõistet, kus lähtutakse leibkonnaliikme ekvivalentnetosissetulekust ning vaeseks võib pidada inimest, kelle ekvivalentsissetulek on alla 60% ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Suhtelise vaesuse näitajaid 2010. aasta kohta veel ei ole, küll aga on olemas 2009. aasta näitajad. Kui 2008. aastal elas ligi viiendik rahvastikust allpool vaesuspiiri, siis 2009. aastal ehk kriisi tippajal ligi 16%. Allpool vaesuspiiri elavate inimeste osatähtsuse vähenemine ei olnud siiski põhjustatud sissetulekute suurenemisest. Peamisteks põhjusteks oli kogu riigi vaesuspiiri langemine ja sellega seotud elanike sissetulekute mõningane ühtlustumine. Suhteline vaesus on siiski üsna hea indikaator, millega hinnata ja kindlaks teha ühiskonnagruppe, kelle sissetulek on allpool vaesuspiiri ning sellega seoses on prognoositavad ka toimetulekuraskused. Kui lähtuda leibkondade jaotusest, siis riskirühmadesse kuuluvad alaealiste lastega üksikvanemad, kolme või enama lapsega pered ning ka üksikud pensioniealised inimesed. Allpool vaesuspiiri elavad aga väikseima tõenäosusega lasteta või kuni kahe lapsega paarid. Juhul kui lastetu paari puhul mõlemad liikmed töötavad on nende langemine allpool vaesuspiiri üsna ebatõenäoline — 2009. aastal elas sellistest leibkondadest allpool vaesuspiiri alla 3%.

Toimetuleku tagajana on esmatähtis piisav sissetulek, mille saamise viisiks üldjuhul on kas töötamine või sotsiaalsed siirded (pensionid, toetused). Töötamise puhul on peamine sissetulekuliik palk. 2010. aastat iseloomustas erinevalt 2009. aastast hindade tõus. Hinnatõusu mõju toimetulekule pehmendas pisut keskmise netopalga languse peatumine ja väike tõus IV kvartalis võrreldes varasema aasta sama ajaga. Samas jäi keskmine netokuupalk 2010. aasta IV kvartalis (653 eurot) väiksemaks kui 2008. aasta IV kvartalis (680 eurot).

Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud ning mis näitab palga ostujõudu, ei ole samas tõusnud. Nii 2010. aasta IV kvartalis kui ka 2011. aasta I kvartalis langes reaalpalk eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes. Palga ostujõud ei ole õnneks langenud nii kiiresti, et võiks põhjustada palgasaajatele järsult vähenevat elukvaliteeti või oluliselt süvendanud toimetulekuraskusi.

Sotsiaalkaitsekulutused kasvasid

Sissetuleku osana saadavaid sotsiaalseid siirdeid võib mõista kui kollektiivset sotsiaalkaitse skeemi või ka riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt leibkonnale makstud hüvitisi, mille eesmärk on leevendada mitmesuguseid sotsiaalseid riske, vähendada kihistumist ning leibkondade toimetulekuraskusi. 2010. aastal suurenes oluliselt inimeste vajadus täiendavate toetuste järele ning riik ja omavalitsused püüdsid ka muutunud situatsiooniga kaasas käia. Taotluste arv toimetulekupiiri tagamiseks tõusis oluliselt ja võrreldes 2009. aastaga praktiliselt kahekordistus toimetulekutoetuste kogumaht. Toimetulekutoetuste kogumaht ületas 20 miljonit eurot ning jõudis võrreldavasse suurusjärku 90-ndate aastate lõpu majanduslanguse järgse ajaga. 2010. aastal kasvas ka eraldatud peretoetuste kogumaht 254 miljonilt eurolt 274 miljonile eurole. Samas oli kasvunumbrite taga peamiselt ühe meetme, nimelt vanemahüvitise mahu jätkuv kasv.

Majanduses toimuvad muutused jõuavad teatud viiteajaga tööturule ning sealt omakorda mõne aja pärast suureneva survena sotsiaalkaitsesüsteemini. Loomulikult mõjutab see ka inimeste toimetulekut. Mõningad positiivsed muutused 2010. aastal ei kompenseerinud suurt tagasilööki 2009. aastal.

Loodetavasti näitab 2011. aasta pisut suuremat plussmärgiga impulssi, mis väljenduks töötuse vähenemises, lõpuks ka töötajate reaalpalga kasvus ning kõige olulisema eesmärgina toimetulekuraskustes inimeste arvu vähenemises.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

2010. aasta põhjalikum ülevaade on kogumikus „Eesti statistika aastaraamat 2011“  (ilmus 29.07.2011).

Eestis vähenes töötus kõige kiiremini Euroopa Liidus

Statistikaameti andmetel oli 2011. aasta I kvartalis Eesti töötuse määr 14,4 protsenti, samas kui aasta varem, 2010. aasta I kvartalis oli see 19,8 protsendiga rekordkõrgusel. Aastaga vähenes tööpuudus enam kui viis protsendipunkti, samas kui teistes Euroopa Liidu (EL 27) riikides piirdus langus maksimaalselt nelja protsendipunktiga. Viimase aasta andmete põhjal on Eesti EL kiireima tööpuuduse langusega riik.

Siin tuleb muidugi arvestada, et Eesti 2010. aasta I kvartali võrdlustase oli erakordselt kõrge. Nii sellele eelnenud kui ka järgnenud kvartalites oli töötus madalam. Seega võib eeldada, et edaspidi Eesti töötus nii kiiresti ei vähene ja jääb veel mõnda aega Euroopa keskmisest kõrgemaks. 

Ülemaailmne majanduskriis hakkas Eesti tööturunäitajatele mõju avaldama 2008. aasta teises pooles, kasvatades töötute arvu juba 2009. aasta keskpaigaks enam kui kolmekordseks. Raskemad ajad olid aga alles ees. Kui 2009. aasta I kvartalis oli töötuse määr 11,4%, mis ületas märkimisväärselt EL liikmesriikide keskmist, siis 2010. aasta I kvartaliks saavutas töötus rekordtaseme 19,8%, mis jäi ELi võrdluses alla vaid Lätile. Samal perioodil tõusis ELi keskmine töötuse määr vaevalt poolteist protsenti, võrrelduna Eesti enam kui kaheksaprotsendilise tõusuga. 2010. aasta jooksul hakkas töötus siiski jõudsalt vähenema, jõudes IV kvartalis 13,6 protsendini.

Töötuse määr Balti riikides ja ELis, 2008–2010

Töötuse määr Balti riikides ja ELis, 2008–2010

Kui 2009. aastal rühkisid kõigi kolme Balti riigi töötusenäitajad tõusuteed, siis 2010. aastal toimus kriisist taastumine väga erineva tempoga. Eesti tööturunäitajad hakkasid otsustavalt paranema, Lätis kahanes töötus poole aeglasemalt ja Leedu tööturg oli püsivalt madalseisus (sealne töötuse määr kahanes aastaga vaid protsendi võrra).

2010. aasta andmete põhjal liikus Eesti EL-i riikide töötuse pingereas järjekindlalt paremuse poole, langedes majanduskriisi tipus „saavutatud“ teiselt kohalt seitsmendaks. 2010. aasta lõpus oli tööpuuduse määr kõrgem Hispaanias, Leedus, Lätis, Kreekas, Iirimaal ja Slovakkias.  

Vaadeldes, kuidas majanduskriisi teine pool on mõjutanud tööturunäitajaid, jagunevad Euroopa Liidu liikmesriigid mitmesse rühma. Tööpuudus on peale Eesti võrdlemisi kiiresti langenud ka Lätis, Soomes ja Rootsis. Teise rühma moodustavad Hispaania, Kreeka, Iirimaa, Portugal, Bulgaaria ja Sloveenia, kus töötus senini järjepidevalt kasvab. Need on ka suures osas riigid, kes on pidanud toimetulekuks EL-ilt finantsabi paluma. 2011. aasta I kvartalis oli töötuse määr kõrgeim Hispaanias (21,3%). On ka mõned riigid, kus tööpuudus ei ole kogu majanduskriisi jooksul märkimisväärselt tõusnud (näiteks Belgia, Luksemburg, Austria).

Sellest, kuidas majanduskriisi teine pool mõjutas Eesti tööturgu, saab pikemalt lugeda Eesti Statistika Kvartalikirja värskest numbrist  (ilmus 30.06.2011).

Töötuse määr (tööpuuduse määr) on töötute osatähtsus tööjõus (tööjõud on tööga hõivatute ja töötute koguhulk 15–74-aastasest rahvastikust). Ülaltoodud hinnangud põhinevad tööjõu-uuringu andmetel. Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Yngve Rosenblad, Statistikaameti analüütik

Tööturg taastub majanduskasvu kõrval aeglaselt

Euroopa Liidu majandus kasvas 2010. aasta II kvartalis aastases võrdluses juba teist kvartalit järjest ja kiirenevas tempos. Vaatamata majanduskasvule ei ole EL-s juurde loodud piisavalt uusi töökohti, mistõttu on tööpuudus paljudes liikmesriikides jätkuvalt kõrge.

Kui I kvartalis kasvas Euroopa Liidu majandus Eurostati andmetel võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga 0,5%, siis II kvartalis juba 1,7%. Oma SKP avaldanud liikmesriikidest oli majandus languses veel vaid viies: Bulgaarias, Hispaanias, Lätis, Küprosel ja Kreekas.

Eesti SKP kasv oli II kvartalis 3,5%, mis oli EL-s üks kiireimaid. II kvartali SKP-d mõjutas eelkõige tööstussektoris loodud lisandväärtuse kiire kasv (10%), mida omakorda toetas töötleva tööstuse toodangu ja elektrienergia tugev eksport. Et sisemajanduse nõudlus oli nõrk, siis töötleva tööstuse toodangu müük kodumaisele turule vähenes. Jooksevhindades kasvas Eesti kaupade eksport 26%. Selline väljaveo kasv oli võimalik tänu mitmete meie peamiste kaubanduspartnerite — Saksamaa, Rootsi, Soome, USA ja Venemaa — majanduse korralikule kasvule ja nende nõudluse kosumisele. Selle aasta esimese 5 kuuga on Rootsi suurendanud jooksevhindades oma sissevedu eelmise aastaga võrreldes 26% ning Saksamaa 12%. Soomes jäi sisseveo kasv tagasihoidlikumaks. 

Majanduskasvu peamised sisemajanduse mõjurid olid Eestis ja meie lähinaabritel üldjoontes sarnased. Nii nagu Eestiski, oli ka Läti, Leedu, Soome ja Rootsi majanduskasvu peamiseks mootoriks tööstussektori kiire kasv. Sarnaselt Eestile vähenes Lätis ja Leedus jätkuvalt ehituses loodud lisandväärtus. Rootsis aga ehituses loodud lisandväärtus kasvas ning ka Soomes on olukord ehituses tunduvalt paranenud.

Venemaa, USA ja EL liikmesriikide SKP kasv võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga, II kvartal 2010

Venemaa, USA ja EL liikmesriikide SKP kasv võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga, II kvartal 2010

Vaatamata EL majanduskasvule ei ole juurde loodud piisavalt uusi töökohti, mistõttu on tööpuudus paljudes liikmesriikides jätkuvalt kõrge. 2010. aasta II kvartalis oli EL-s töötuse määr 9,6% (2009. aasta samas kvartalis oli see 8,8%). Soomes ja Rootsis on püsinud töötuse määr viimase aasta jooksul üle 8%. Hispaanias on töötuse määr suurenenud möödunud aasta 18%-lt ligi 20%-le selle aasta II kvartalis. Ka USA-sse pole juba 3 kvartalit järjest kestnud majanduskasv toonud piisavalt uusi töökohti — juunis oli seal tööta 9,5% tööealisest elanikkonnast. 

Eestis langes töötuse määr I kvartali 19,8%-lt II kvartalis 18,6%-le. Tööhõive suurenes 5200 inimese võrra peamiselt majanduskasvu vedava töötleva tööstuse, aga ka majutuse ja toitlustamise ning kinnisvaraalase tegevuse arvelt. Samas langes tööhõive tugevasti hulgi- ja jaekaubanduses. Tööhõive vähenemine selles tegevusalas on seotud jaekaubanduse lisandväärtuse jätkuva vähenemisega ebapiisava nõudluse tõttu. Tööturg taastub majanduskasvu kõrval viiteajaga ning tõenäoliselt väga aeglaselt. Samas kui SKP kasvab (või langus aeglustub) kiiremini kui tööhõive paranemine, suureneb tööjõu tootlikkus. Nii ongi Eestis tööjõu tootlikkus kasvanud juba kolmandat kvartalit järjest. 2010. aasta II kvartalis kasvas tööjõu tootlikkus võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 9,7%.

Hõivatute arv (parem telg) ning SKP ja tööjõu tootlikkuse kasv (vasak telg) võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga, I kvartal 2005 — II kvartal 2010

Hõivatute arv (parem telg) ning SKP ja tööjõu tootlikkuse kasv (vasak telg) võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga, I kvartal 2005 — II kvartal 2010

Seega soodustab majanduskasvu ennekõike juba olemasolevate töökohtade efektiivsem kasutamine, mitte aga uute töökohtade loomine. Ühest küljest on Eestile konkurentsivõime parandamiseks väga oluline tööjõu tootlikkuse suurendamine: Eesti tööjõu tootlikkus moodustas ostujõustandardi järgi 2009. aastal vaid 64% EL keskmisest. Teisest küljest on Eestis praegu liiga palju kasutamata tööjõudu. Paljud inimesed peavad tõenäoliselt töö leidma buumi ajaga võrreldes teisel tegevusalal.

Tõnu Mertsina, Statistikaameti rahvamajanduse arvepidamise talituse juhataja