Tag Archives: tööturg

Eesti naise portree

Läheneva emadepäeva puhul on põhjust rääkida Eesti naisest. Kuidas ta töö- ja pereelu tasakaalustamisega hakkama saab ning millele vaba aega kulutab. Kui vana ta on ning palju kaalub. 

Eesti naiste tööhõive on Euroopa Liidu keskmisest kõrgem olnud kogu viimase kümnendi. Statistikaameti andmetel töötas 2011. aastal 15–74-aastastest Eesti naistest 56% ja tööd otsis 12%. Naisi on enam kaubanduse ja teeninduse, tervishoiu ning hariduse tegevusalal. 

Väikeste laste olemasolu suurendab naistel kodule kulutatud aega palju rohkem kui meestel. Kui leibkonnas on alla seitsmeaastaseid lapsi, kulutavad naised majapidamisele ja perekonnale peaaegu kuus tundi päevas ehk ligi poolteist tundi kauem kui mehed. Samas on naiste majapidamisele ja perele kuluv aeg kümne aastaga vähenenud 39 minutit ning seda peamiselt seetõttu, et vähem aega kulub söögitegemisele ning riiete pesemisele ja triikimisele. 

Kümne aastaga on enim lisandunud vaba aega  

Naistel on päevas viis ja pool tundi vaba aega, mida on 34 minutit rohkem kui kümne aasta eest. Lisandunud aega sisustavad naised meelsasti arvuti ees. Ka majapidamistöödele kulub vähem aega kui kümne aasta eest, sest nende jaoks on elamisse soetatud kodumasinaid. Kui rääkida naiste hobidest, siis selgub, et 71% rahvakultuuri harrastajatest on naised. Spordile kulutavad naised õige pisut rohkem aega kui kümme aastat tagasi. Rohkem aega kulub ka niisama olemisele ehk passiivsele puhkusele. Ostlemisele kulutatud aeg pole kümne aastaga oluliselt pikenenud, seega ei saa väita, et Eesti naine sisustaks oma vaba aega poodide külastamisega. 

Eesti naine on haritud 

Üldharidustee alguses ehk 1. klassi astudes on poiste ja tüdrukute suhe veel tasakaalus, ehkki alghariduse omandajate hulgas on poisse endiselt veidi rohkem kui tüdrukuid. Samas naisüliõpilasi on Eestis rohkem kui meesüliõpilasi — umbes 60% üliõpilastest on naised. Ühiskondlike protsessidega on kõrgharidus muutunud naistele täielikult kättesaadavaks ning on tekkinud ka ühiskondlik ootus ja surve kõrghariduse omandamiseks, mida varem pole nii tugevalt olnud. Võib oletada, et tulevikus on Eesti naised kõrgemalt haritud kui nende mehed. Naisi osaleb ka täiskasvanuõppes meestest enam, kuid mehed kulutavad koolitustele rohkem aega. 

Vanematekodust lahkumise ja pereloomise aeg 

Eestis lahkuvad naised vanematekodust iseseisvalt elama varem kui Euroopas keskmiselt — Eestis 23-aastaselt, Euroopas 24–26-aastaselt. Kui Põhjamaades ja Eestis elavad noored pärast vanematekodust lahkumist mõned aastad üksinda, siis Lõuna-Euroopa riikide noored astuvad kiiremini abiellu või hakkavad elama koos partneriga. 

Abiellumine näitab viimase viie aasta jooksul langustrendi. Eesti naine abiellub keskmiselt 25–27 aasta vanuselt. Naise keskmine vanus esimese lapse sünnil on 26 eluaastat. Enamasti kasvab peres üks või kaks last, mis võrreldes teiste Euroopa riikidega on vähevõitu, kuid ei saa unustada, et Eesti naine on tööturul aktiivne ning osaajaga töötamine (alla 35-tunnine töönädal) pole Eestis eriti levinud. Eesti leibkondade keskmine suurus (2,3 liiget) jääb veidi alla Euroopa keskmisele näitajale (2,5 liiget). 

Eesti naise keskmine vanus, pikkus ja kaal

2012. aasta 1. jaanuari seisuga oli keskmine Eesti naine 44-aastane, 165 cm pikk ja kaalus 69 kg.

  • 15–44-aastane naine on 167 cm pikk ja kaalub ligi 65 kg.
  • 45-aastane ja vanem naine on 163 cm pikk ja kaalub 73 kg. 

Kasutatud on statistikaameti sotsiaaluuringu, ajakasutuse uuringu, tööjõu-uuringu tulemusi ja rahvastiku andmeid statistika andmebaasis. Samuti kogumikku „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?“ 

Piret Tikva, Statistikaameti sotsiaaluuringute talituse juhataja

Viiendik Euroopa Liidu osaajaga töötajatest saaks ja tahaks rohkem töötada

Eurostati teatel soovis Euroopa Liidus 2010. aastal ligi 8,5 miljonit osaajaga töötajat ehk 21% suurema koormusega töötada ja oli valmis võimaluse avanemisel seda ka tegema. Eestis oli selliseid osaajaga töötajaid ligi 12 000 ehk 20%. 

Suurim oli vaeghõivatud osaajatöötajate (st nende, kes tahaksid ja saaksid rohkem töötada) osatähtsus Lätis (65%), Kreekas (49%) ja Hispaanias (46%). 

Hiljuti avaldas Eurostat lisaks tavapärasele töötuse määrale kolm uut näitajat tööpuuduse analüüsimiseks. Need kirjeldavad kolme elanikkonnarühma, kelle olukord tööturul sarnaneb mitmes aspektis töötute omale, kuid kes Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töötu definitsiooni alla ei mahu (st töötuks loetakse inimene, kes on tööta, otsib aktiivselt tööd ja on töö leidmisel valmis kahe nädala jooksul tööle asuma). 

Need kolm elanikkonnarühma on järgmised:

  1. Vaeghõivatud osaajatöötajad,
  2. Mittetöötavaid isikuid, kes küll otsivad tööd, kuid ei saaks mingil põhjusel kohe tööle asuda,
  3. Mittetöötavaid isikuid, kes küll tahaksid töötada, kuid ei otsi aktiivselt tööd (siia kuuluvad ka nn heitunud, st inimesed, kes on kaotanud lootuse tööd leida).

Tavapärases tööturukäsitluses (mis jagab inimesed tööga hõivatuteks, töötuteks ning tööturul mitteaktiivseteks) loetakse kaks viimatimainitud rühma majanduslikult mitteaktiivse rahvastiku (õppijad, pensionärid, kodused, heitunud) hulka. Samas on neil töötutega kindlasti olulisi sarnasusi. Neid rühmi võib vaadelda omamoodi potentsiaalse tööjõureservina, kuna teatud tingimustel võivad nad üpris tõenäoliselt tööle asuda. 

Mittetöötavaid inimesi, kes otsisid tööd, kuid ei oleks saanud kohe tööle asuda, oli 2010. aastal Euroopa Liidus 2,4 miljonit. Eestis oli see rühm võrdlemisi väike ja seetõttu ei võimalda Eesti tööjõu-uuring selliste inimeste koguarvu täpselt hinnata. 

Neid, kes küll soovisid töötada, kuid ei otsinud ise tööd, oli Euroopa Liidus 8,2 miljonit ja Eestis 41 000. Võrdluseks: töötuid oli 2010. aastal Euroopa Liidus 22,9 miljonit ja Eestis 116 000. 

Kui töötute seas on traditsiooniliselt ülekaalus mehed, siis uute näitajatega kirjeldatud rühmades oli enam naisi. Suurim oli naiste ülekaal vaeghõivatud osaajatöötajate seas, kus naisi oli üle kahe kolmandiku. 

Uued näitajad ei sea kindlasti kahtluse alla traditsiooniliselt kasutatavate töötuse näitajate kaalukat rolli tööturuolukorra hindamisel, vaid nende eesmärk on pakkuda lisainformatsiooni. Töötuse määr on kindlasti olulisim tööpuuduse indikaator tööturu olukorra analüüsimisel. Kolm uut näitajat tõstavad aga esile elanikkonnarühmad, mis asuvad justkui halona töötute ümber ja jagavad nendega mitmeid ühisjooni. Seega saame rikkalikuma ja täielikuma pildi inimestest, kellel pole ühiskonnas (piisavalt) tööd. 

Kõik ülaltoodud andmed põhinevad tööjõu-uuringul (European Labour Force Survey), mida statistikaorganisatsioonid korraldavad harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Eesti statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. 

Töötuse määr on töötute osatähtsus tööjõus (tööjõud on tööga hõivatute ja töötute koguhulk 15–74-aastasest rahvastikust). 

Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes Statistics in Focus 56/2011 “8.5 million underemployed part-time workers in the EU-27 in 2010” ja 57/2011 “New data measures of labour attachment” (mõlemad ilmusid 10.11.2011). 

Yngve Rosenblad, Statistikaameti analüütik

Kas aasta 2010 oli süngem kui eelmine?

2010. aasta alguses jätkus koos töötuse kasvuga ka toimetulekuraskustes inimeste arvu kasv.  Oluliselt suurenes surve sotsiaalkaitsesüsteemile. Aasta teine pool aga näitas paranemise märke nii tööturul kui ka inimeste toimetulekus.

Eesti 2010. aasta majandusnäitajaid vaadates tundub, et kriis on ületatud. Kuigi tööstustoodangu mahu ja ekspordi kasv ei ole kaugeltki ainukesed tegurid, mis mõjutavad tööturgu ja inimeste toimetulekut, saab neid pidada suunanäitajaks.

Statistikaameti andmetel kasvas sisemajanduse koguprodukt 2010. aastal püsivhindades 3%, kuigi alles aasta varem oli langus 14%. Kaupade eksport jooksevhindades suurenes 35%, samas suurusjärgus oli ka töötleva tööstuse kasv. Kasvunumbrite konks peitub aga selles, et võrdlus leiab aset kriisi põhjaga kui näitajad olid madalseisus.

Tööturu olukord hakkas aasta teises pooles paranema

2009. aastal ja ka 2010. aasta alguses elas tööturg üle korraliku šoki. Töökohtade massiline kadumine tõi omakorda kaasa tööpuuduse kiire suurenemise ja hõive languse. 2010. aasta teises pooles šokk ei süvenenud, vaid töökohti hakkas lisanduma ning tööpuudus vähenes. Siiski ei ole aset leidnud mõningased positiivsed muutused viinud tööturgu tagasi samasse seisu nagu see oli paar aastat tagasi. Töötusnäitajad 2010. aastal ning ka 2011. aasta alguses olid oluliselt kõrgemad kui võiks olla loomuliku tööpuuduse puhul, mis tekib tehnoloogilise arengu käigus ja selle tõttu, et tööjõud liigub ühelt töökohalt teisele. Kui loomuliku tööpuuduse puhul on töötuid 4–6% tööturul olevast rahvastikust, siis 2011. aasta algul oli töötuse tase kaks korda kõrgem. Kõige enam oli töötuid 2010. aasta I kvartalis, kui töötute arv küündis 137 000-ni ning töötuse määr 20%-ni. Aasta hiljem, ehk 2011. aasta I kvartalis oli töötute arv hinnanguliselt 99 000 ning töötuse määr 14%. Töötus võiks väheneda ka mitteaktiivseks jäämise tõttu (õppijad, koduperenaised ja pensionile jääjad), kuid enamus kriisi tippajal töötuks jäänutest ei ole seda teed läinud. Kui 2010. aasta I kvartalis oli hõivatuid 554 000, siis aasta hiljem I kvartalis 591 000 ning tööhõive määr 4 protsendipunkti kõrgem.

2009. aastat ja 2010. aasta algust iseloomustas meeste töötuse oluliselt kiirem kasv võrreldes naistega. Meeste ja naiste töötuse lõhe oli suurim 2010. aasta I kvartalis (10%). Sellele järgnevas kvartalis meeste ja naistevaheline töötuslõhe enam ei suurenenud, vaid meeste töötus hakkas erinevalt naiste töötusest hoopis järk-järgult vähenema. 2011. aasta I kvartalis oli meeste ja naiste vaheline töötuslõhe vaid 2 protsendipunkti. Meeste töötuse kahanemise peamiseks teguriks oli kiirem taastumine töötleva tööstuse ja ehituse tegevusalal, kus meeste osatähtsus on traditsiooniliselt suurem. Kui töötleva tööstuse puhul oli tegu suurenenud tootmismahtude tõttu töökohtade loomisega peamiselt Eestis, siis ehituses mängis olulist rolli tööle saamine välisriikidesse (peamiselt Soome).

Töötuks jäämine suurendab oluliselt toimetuleku ja vaesusriski ning mida kauem on töötus kestnud, seda keerulisem on toimetulek. Kui 2010. aasta I kvartalis oli nii töötuse määr kui ka suurte raskustega toimetulijate osatähtsus 20%, siis aastaga kahanes töötus veidi enam kui raskustega toimetulijate osatähtsus. 

Toimetulek ja töötuse määr, 2008–2011

Toimetulekunäitajate aeglasem paranemine on seotud pikka aega tööta olnud inimeste rohkusega. 2011. aasta I kvartalis oli enam kui aasta tööta olnuid 56 000.

Enim tähelepanu väärib inimeste toimetulek

2010. aasta puhul vääribki kõige enam tähelepanu see, kuidas ja kas on muutunud inimeste toimetulek, kas on suurenenud vaesusesse langenute arv. Oluline on siinkohal ka see, milliseid indikaatoreid vaesuse või toimetulekuraskuste hindamisel kasutada või kuidas neid tõlgendada. Sageli kasutatakse vaesuse hindamisel suhtelise vaesuse mõistet, kus lähtutakse leibkonnaliikme ekvivalentnetosissetulekust ning vaeseks võib pidada inimest, kelle ekvivalentsissetulek on alla 60% ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Suhtelise vaesuse näitajaid 2010. aasta kohta veel ei ole, küll aga on olemas 2009. aasta näitajad. Kui 2008. aastal elas ligi viiendik rahvastikust allpool vaesuspiiri, siis 2009. aastal ehk kriisi tippajal ligi 16%. Allpool vaesuspiiri elavate inimeste osatähtsuse vähenemine ei olnud siiski põhjustatud sissetulekute suurenemisest. Peamisteks põhjusteks oli kogu riigi vaesuspiiri langemine ja sellega seotud elanike sissetulekute mõningane ühtlustumine. Suhteline vaesus on siiski üsna hea indikaator, millega hinnata ja kindlaks teha ühiskonnagruppe, kelle sissetulek on allpool vaesuspiiri ning sellega seoses on prognoositavad ka toimetulekuraskused. Kui lähtuda leibkondade jaotusest, siis riskirühmadesse kuuluvad alaealiste lastega üksikvanemad, kolme või enama lapsega pered ning ka üksikud pensioniealised inimesed. Allpool vaesuspiiri elavad aga väikseima tõenäosusega lasteta või kuni kahe lapsega paarid. Juhul kui lastetu paari puhul mõlemad liikmed töötavad on nende langemine allpool vaesuspiiri üsna ebatõenäoline — 2009. aastal elas sellistest leibkondadest allpool vaesuspiiri alla 3%.

Toimetuleku tagajana on esmatähtis piisav sissetulek, mille saamise viisiks üldjuhul on kas töötamine või sotsiaalsed siirded (pensionid, toetused). Töötamise puhul on peamine sissetulekuliik palk. 2010. aastat iseloomustas erinevalt 2009. aastast hindade tõus. Hinnatõusu mõju toimetulekule pehmendas pisut keskmise netopalga languse peatumine ja väike tõus IV kvartalis võrreldes varasema aasta sama ajaga. Samas jäi keskmine netokuupalk 2010. aasta IV kvartalis (653 eurot) väiksemaks kui 2008. aasta IV kvartalis (680 eurot).

Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud ning mis näitab palga ostujõudu, ei ole samas tõusnud. Nii 2010. aasta IV kvartalis kui ka 2011. aasta I kvartalis langes reaalpalk eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes. Palga ostujõud ei ole õnneks langenud nii kiiresti, et võiks põhjustada palgasaajatele järsult vähenevat elukvaliteeti või oluliselt süvendanud toimetulekuraskusi.

Sotsiaalkaitsekulutused kasvasid

Sissetuleku osana saadavaid sotsiaalseid siirdeid võib mõista kui kollektiivset sotsiaalkaitse skeemi või ka riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt leibkonnale makstud hüvitisi, mille eesmärk on leevendada mitmesuguseid sotsiaalseid riske, vähendada kihistumist ning leibkondade toimetulekuraskusi. 2010. aastal suurenes oluliselt inimeste vajadus täiendavate toetuste järele ning riik ja omavalitsused püüdsid ka muutunud situatsiooniga kaasas käia. Taotluste arv toimetulekupiiri tagamiseks tõusis oluliselt ja võrreldes 2009. aastaga praktiliselt kahekordistus toimetulekutoetuste kogumaht. Toimetulekutoetuste kogumaht ületas 20 miljonit eurot ning jõudis võrreldavasse suurusjärku 90-ndate aastate lõpu majanduslanguse järgse ajaga. 2010. aastal kasvas ka eraldatud peretoetuste kogumaht 254 miljonilt eurolt 274 miljonile eurole. Samas oli kasvunumbrite taga peamiselt ühe meetme, nimelt vanemahüvitise mahu jätkuv kasv.

Majanduses toimuvad muutused jõuavad teatud viiteajaga tööturule ning sealt omakorda mõne aja pärast suureneva survena sotsiaalkaitsesüsteemini. Loomulikult mõjutab see ka inimeste toimetulekut. Mõningad positiivsed muutused 2010. aastal ei kompenseerinud suurt tagasilööki 2009. aastal.

Loodetavasti näitab 2011. aasta pisut suuremat plussmärgiga impulssi, mis väljenduks töötuse vähenemises, lõpuks ka töötajate reaalpalga kasvus ning kõige olulisema eesmärgina toimetulekuraskustes inimeste arvu vähenemises.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

2010. aasta põhjalikum ülevaade on kogumikus „Eesti statistika aastaraamat 2011“  (ilmus 29.07.2011).

Eestis vähenes töötus kõige kiiremini Euroopa Liidus

Statistikaameti andmetel oli 2011. aasta I kvartalis Eesti töötuse määr 14,4 protsenti, samas kui aasta varem, 2010. aasta I kvartalis oli see 19,8 protsendiga rekordkõrgusel. Aastaga vähenes tööpuudus enam kui viis protsendipunkti, samas kui teistes Euroopa Liidu (EL 27) riikides piirdus langus maksimaalselt nelja protsendipunktiga. Viimase aasta andmete põhjal on Eesti EL kiireima tööpuuduse langusega riik.

Siin tuleb muidugi arvestada, et Eesti 2010. aasta I kvartali võrdlustase oli erakordselt kõrge. Nii sellele eelnenud kui ka järgnenud kvartalites oli töötus madalam. Seega võib eeldada, et edaspidi Eesti töötus nii kiiresti ei vähene ja jääb veel mõnda aega Euroopa keskmisest kõrgemaks. 

Ülemaailmne majanduskriis hakkas Eesti tööturunäitajatele mõju avaldama 2008. aasta teises pooles, kasvatades töötute arvu juba 2009. aasta keskpaigaks enam kui kolmekordseks. Raskemad ajad olid aga alles ees. Kui 2009. aasta I kvartalis oli töötuse määr 11,4%, mis ületas märkimisväärselt EL liikmesriikide keskmist, siis 2010. aasta I kvartaliks saavutas töötus rekordtaseme 19,8%, mis jäi ELi võrdluses alla vaid Lätile. Samal perioodil tõusis ELi keskmine töötuse määr vaevalt poolteist protsenti, võrrelduna Eesti enam kui kaheksaprotsendilise tõusuga. 2010. aasta jooksul hakkas töötus siiski jõudsalt vähenema, jõudes IV kvartalis 13,6 protsendini.

Töötuse määr Balti riikides ja ELis, 2008–2010

Töötuse määr Balti riikides ja ELis, 2008–2010

Kui 2009. aastal rühkisid kõigi kolme Balti riigi töötusenäitajad tõusuteed, siis 2010. aastal toimus kriisist taastumine väga erineva tempoga. Eesti tööturunäitajad hakkasid otsustavalt paranema, Lätis kahanes töötus poole aeglasemalt ja Leedu tööturg oli püsivalt madalseisus (sealne töötuse määr kahanes aastaga vaid protsendi võrra).

2010. aasta andmete põhjal liikus Eesti EL-i riikide töötuse pingereas järjekindlalt paremuse poole, langedes majanduskriisi tipus „saavutatud“ teiselt kohalt seitsmendaks. 2010. aasta lõpus oli tööpuuduse määr kõrgem Hispaanias, Leedus, Lätis, Kreekas, Iirimaal ja Slovakkias.  

Vaadeldes, kuidas majanduskriisi teine pool on mõjutanud tööturunäitajaid, jagunevad Euroopa Liidu liikmesriigid mitmesse rühma. Tööpuudus on peale Eesti võrdlemisi kiiresti langenud ka Lätis, Soomes ja Rootsis. Teise rühma moodustavad Hispaania, Kreeka, Iirimaa, Portugal, Bulgaaria ja Sloveenia, kus töötus senini järjepidevalt kasvab. Need on ka suures osas riigid, kes on pidanud toimetulekuks EL-ilt finantsabi paluma. 2011. aasta I kvartalis oli töötuse määr kõrgeim Hispaanias (21,3%). On ka mõned riigid, kus tööpuudus ei ole kogu majanduskriisi jooksul märkimisväärselt tõusnud (näiteks Belgia, Luksemburg, Austria).

Sellest, kuidas majanduskriisi teine pool mõjutas Eesti tööturgu, saab pikemalt lugeda Eesti Statistika Kvartalikirja värskest numbrist  (ilmus 30.06.2011).

Töötuse määr (tööpuuduse määr) on töötute osatähtsus tööjõus (tööjõud on tööga hõivatute ja töötute koguhulk 15–74-aastasest rahvastikust). Ülaltoodud hinnangud põhinevad tööjõu-uuringu andmetel. Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Yngve Rosenblad, Statistikaameti analüütik

Ilmus Eesti Statistika Kvartalikiri 3/2010

Täna, 30. septembril avaldas Statistikaamet selle aasta kolmanda Eesti Statistika Kvartalikirja.

Uuest kvartalikirjast saab pikemalt lugeda haridusese, kaubanduse, REL 2011 prooviloenduse, tööturu ja innovatsiooni kohta. Ajakirja tasuta .pdf-i saab endale siit: http://bit.ly/9dTFXU.

2009. aastal ilmuma hakanud kvartalikiri pakub peamiselt analüütilisi artikleid oluliste ja päevakajaliste teemade kohta ühiskonnas. Igas numbris esitatakse uudisnoppeid — mõne statistikavaldkonna värskeimat infot nii Eesti kui ka teiste riikide kohta. Peale selle leiab kvartalikirjast majanduse ja sotsiaalelu põhiliste näitajate aegread ning Eesti, Läti ja Leedu võrdlusandmed. Väljaandes avaldatakse ka metoodikakäsitlusi.

Vananev rahvastik paneb tööealised surve alla

Eurostati prognoosi kohaselt peab järgmise viiekümne aasta jooksul Eesti majandus arenema tingimustes, kus tööturule sisenejate arv on väiksem kui sealt lahkujate oma ning aastaks 2060 on 100 tööealise kohta ligi 80 ülalpeetavat.
Eesti rahvastiku vähenemisest ja vananemisest on räägitud üsna palju, samas, mida see sisuliselt tähendab, on suhteliselt halvasti teadvustatud. Ilmekas näide on arutelu pensioniea tõstmise üle. Pensioniea tõstmise vastaste üks argumente on, et statistika kohaselt elab Eesti elanik napilt pensionieani. Selle väite loogika on vigane, sest võrreldakse praegust oodatavat eluiga ja tuleviku pensioniiga. Tegelikult tuleks vaadelda mõlemaid näitajaid tulevikus.
Mõtlemiseks mõned arvud. Eurostati rahvastikuprognoosi kohaselt on 2060. aastal Eesti meeste oodatav eluiga sünnimomendil 80,8 aastat ehk ligi kaksteist aastat pikem kui praegu ning naistel 87,5 aastat ehk enam kui kaheksa aastat pikem praegusest.

Tööturult lahkujaid sisenejatest rohkem
Vaatame üht lihtsat suhtarvu. Jagame 5–14-aastaste inimeste arvu 55–64-aastaste inimeste arvuga. Sellist suhtarvu nimetatakse demograafiliseks tööturusurve indeksiks. Sisuliselt näitab see seda, kas eeloleva kümnendi jooksul tööturule potentsiaalselt sisenevate inimeste arv on suurem või väiksem kui tööturult potentsiaalselt lahkuvate inimeste arv. Kui näitaja on ühest suurem, on sisenejaid rohkem ja kui ühest väiksem, siis vähem. Prognoosi kohaselt ei ole järgmise viiekümne aasta jooksul ühtegi aastat, kus demograafilise tööturusurve indeksi väärtus oleks ühest suurem. Sisuliselt tähendab see seda, et üsna pikas perspektiivis peab Eesti majandus arenema tingimustes, kus tööturule potentsiaalselt sisenejate arv on väiksem kui sealt potentsiaalselt lahkujate arv. Küsimus on selles, kuidas sellise olukorraga arvestada ja toime tulla? Võib üsna kindlalt väita, et järgmise viiekümne aasta jooksul elab Eesti majandus üle mitmeid tõuse ja langusi, kuid kui rahvastikupoliitikas ei toimu revolutsioonilisi sündmusi, tuleb väheneva töötajate arvuga toimetuleku küsimusele pidevalt vastust otsida.

Demograafiline tööturusurve indeks Eestis, 2008–2061
Demograafiline tööturusurve indeks Eestis, 2008–2061*

Ülalpeetavate arv kasvab poolteist korda
Vaatame veel teist lihtsat suhtarvu. Jagame kuni 14-aastaste ning vähemalt 65-aastaste inimeste arvu tööealiste ehk 15–64-aastaste inimeste arvuga. Parema sisulise tõlgendamise huvides korrutame tulemuse veel sajaga. Saadud tulemust nimetatakse ülalpeetavate määraks. Sisuliselt näitab see seda, mitu mittetööeas inimest tuleb 100 tööealise inimese kohta ehk mitut inimest peab ülal pidama 100 tööealist inimest.
Aastal 2010 on Eestis iga 100 tööealise kohta umbes 50 mittetööeas ehk ülalpeetavat inimest. Prognoosi kohaselt on aastal 2060 neid üle 80. Toome mõttes sellise olukorra tänapäeva. Näiteks on perel ülal pidada üks 60-aastane vanainimene, kes vajab hooldekodu teenuseid. Hooldekodu koht maksab 7500 krooni kuus ja keskmine pension on 3500 krooni. Sisuliselt tähendab see perele ligi 4000 kroonist lisaväljaminekut kuus ning viiekümne aasta pärast on selliseid vanainimesi peres kaks. Kust see raha võtta?
Kui tööea piiri tõsta viie aasta võrra, jõuaks ülalpeetavate määr 50-ni alles aastal 2054, ehk sisuliselt tähendaks see seda, et eelpool toodud pere ei peaks hakkama lähiajal otsima täiendavat 4000 krooni.

Ülalpeetavate määr Eestis, 2008-2061 (aasta alguses)
Ülalpeetavate määr Eestis, 2008-2061 (aasta alguses)*

Mõtlemiseks veel kaks numbrit. 2010. aastal on Eestis ligi 50 000 inimest, kel aastaid 80 ja rohkem. 2060. aastal on neid Eurostati prognoosi kohaselt ligi 125 000.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Põhjalikum ülevaade väljaandes „Eesti Statistika Kvartalikiri. 2/10. Quarterly Bulletin of Statistics Estonia“ (ilmus 30.06.2010).

* – allikas: Statistikaamet Eurostati andmetel

Pikaajaline töötus — heitunute kasvulava

Lootusetust oma sünnimaal tööd leida kogevad valdavalt maal elavad eestlased. Peamine heitumuse põhjus on lähikonnas puuduvad töökohad. Ääremaade töötuse probleem on Eesti elu iseloomustanud alates taasiseseisvumise ajast juba ligi 20 aastat.

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel oli Eestis 2009. aastal 8700 heitunut. See on ligi Paide linna jagu rahvast. Heitunud on isik, kes küll soovib leida tööd, ent on otsinud seda nii kaua, et ei usu enam töö leidmise võimalusse. Mida pikem on töötusperiood ja mida vähem on lähikonnas vabu töökohti, seda suurem on tõenäosus, et pikaajalised töötud heituvad ja langevad tööturult välja. Kes need inimesed on, keda selline oht varitseb?

Heitunute hulgas domineerivad mehed (69%) ja eestlased (80%). Heitunutest kaks kolmandikku on maaelanikud, kes elavad valdavalt Lõuna-Eestis (44%). Vanuserühmadest on enimesindatud 25–49-aastased (47%) ja 50–64-aastased (41%), pisut üle kümnendiku on 15–24-aastaseid noori. Heitunutest kaaluka osa (39%) moodustavad põhiharidusega inimesed, 15% on keskhariduse ja 14% tehnikumiharidusega. Üle poole heitunutest on abielus või vabaabielus ja nende peamiseks elatusallikaks on abikaasa, sugulaste ja lähedaste toetus. Ligi kolmandik on vallalised, kes tulevad toime kas töövõimetuspensioni ning toimetuleku- ja sotsiaaltoetuste toel. Olulisi toimetulekuraskusi märgib 45% ja mõningaid raskusi 35% heitunutest. Majanduslikele toimetulekuraskustele lisanduvad ka terviseprobleemid. Seda märkisid peagu pooled heitunud. Heitunud on viimati olnud põhiliselt seadme- ja masinaoperaatorid, oskustöölised või lihttöölised. 13%-l heitunutest varasem töökogemus puudub.

Eelnevat kokku võttes peab tõdema, et Eesti regionaalpoliitika on piiranud põliselanike haridus- ja töövõimalusi ning viinud selleni, et ääremaadele on elama jäänud põhiliselt vaid eakad, töövõimetud ja heitunud, kelle tarbimislävi ja elukvaliteet on madal. Sellistes tingimustes on parimas tööeas heitunute tööturule tagasitoomise võimalused äärmiselt tagasihoidlikud ja sageli on ainsaks võimaluseks tööd leida piirkonnast, kus haridus-, töö- ja ettevõtlusvõimalused ning seda toetav infrastruktuur puuduvad, Eesti teistesse piirkondadesse välja rännata. Samas ei ole ka suuremates tõmbekeskustes (Tallinnas, Tartus jm) tänasel päeval võimalik tööd leida. Jääb üle ainult soovida, et üha suurenev pikaajaliste töötute hulk ei kaota niipea veel lootust tööd leida ning elab lähedaste materiaalsel ja emotsionaalsel toel kriisiaja üle.

Heitunud, 1997-2009

Heitunud, 1997-2009

Mai Luuk, Statistikaameti analüütik

Pikaajalisi töötuid on järjest enam

Pikaajaliste töötute arv kasvab kiiresti. Olukord ei ole veel nii halb kui 2001. aastal, mil Venemaa kriisi mõju tagajärjel küündis pikaajaliste töötute arv Eestis 40 000ni. Kuid majandusseisak ja sellest haavatud tööturu olukord viitab pigem sellele, et 2010. aastal võib pikka aega töötust kogenud inimeste arv üheksa aasta tagustele näitajatele järele jõuda.  

Viimase aasta jooksul on pikaajaliste töötute ehk nende inimeste arv, kes on tööd otsinud 12 kuud või kauem, hüppeliselt suurenenud Eesti linnades (2,4 korda), seda eeskätt Ida-Virumaa linnades ja Tallinnas. Pikaajalise töötuse kasv puudutab kõige valusamalt mehi ja parimas tööeas 25–49-aastaseid inimesi. Kasvamas on ka väga pikaajalise töötusega (töötusperiood 24 kuud ja rohkem) inimeste arv, mida võib ühtlasi pidada ka heitunute kasvulavaks, kes on kaotanud igasugune lootuse tööd leida.

Pikaajalised töötud, 1997-2009

Pikaajalised töötud, 1997-2009

Pikaajalise töötuse põhjuseid on mitmeid. Esikohal on kindlasti vabade töökohtade nappus. Märtsi jooksul lisandus Töötukassasse ligi 3000 vaba töökohta, mida haarati lennult. Samuti pakkus rõõmustavat uudist Sotsiaalministeeriumi 9. aprillil avaldatud pressiteade, kus märgiti, et nädalaga vähenes registreeritud töötute arv üle 600 inimese võrra. Kuid sellest hoolimata püsib tööturuolukord jätkuvalt pingelisena, sest 8. aprilli seisuga oli 94 400 registreeritud töötule vahendada vaid 1805 Eesti-sisest tööpakkumist ehk iga 100 registreeritud töötu kohta oli 1,9 vaba töökohta. Eriti halb oli olukord Valga- ja Raplamaal, kus 100 töötu kohta oli vähem kui üks vaba töökoht. Erilist leevendust ei paku ka Töötukassa vahendatud välismaised töökohad, neid oli 8. aprilli seisuga 540. Näiteks vajavad Kreeka ja Küpros kahepeale kokku üle 200 meelelahutaja (tsirkuseartistid, restoranimuusikud jt) ja meediatöötaja (raadio- ja teleteadustajad) ning Ühendkuningriigid üle 70 vastava eriharidusega meditsiini- ja hooldustöötaja, valdavalt arste. Need head võõrkeelte oskust eeldavad töökohad ei sobi kindlasti pikaajalisele töötule. Ning on põhjust kahelda ka selles, kas külma ja lumerohke talve kannatusi kogenud töötud eestimaalased ennast kriisi põdeva Kreeka meelelahutustööstuses tsirkuseartistidena tõestada suudavad.

Teine pikaajalise töötuse põhjus on töötute haridustase, tööalane ettevalmistus, eesti keele oskus ja isikuomadused. Nende vajakajäämiste ületamiseks ei ole tõenäoliselt tänases kriisiaegses Eestis kiiret imerohtu võimalik leida. Töö leidmise võimalust võivad pakkuda küll loodetavad välisinvesteeringud, mis toovad Eestisse taaskord allhangetel põhinevaid madalapalgalisi lihttööliste kohti, kuid ka need võivad osutuda pelgalt töötuse ajutiseks leevenduseks. Euroopas korraldatud uuringud näitavad, et pikaajalised töötud satuvad nõiaringi. Kui pikaajaliselt töötul õnnestubki majandustõusu ajal tööd leida, siis on see valdavalt ajutine, hooajaline või madalapalgaline töökoht, mis majandustingimuste halvenemisel tõenäoliselt jälle kaob.

Tööturg reageerib majanduse elavnemisele teatud viitajaga. See tähendab, et majandustõusu esimesed ilmingud ei too kaasa olulist vabade töökohtade pakkumist. Esmajärjekorras taastatakse ettevõtetes tavapärane töörežiim — kaotatakse töötajate sundpuhkused, vähendatakse sunnitud osaajatöö osatähtsust ja lahendatakse muid töötajate vaeghõivega seonduvaid probleeme. Alles pärast selliseid ümberkorraldusi hakkavad tööandjad mõtlema uute töökohtade loomisele ning valmidus sõltub omakorda sellest, milliseid meetmeid ja soodustusi on riik rakendanud ettevõtluskeskkonna elavdamiseks. Eeltoodut arvestades, võib pikaajaline töötus kujuneda paljude eestimaalaste jaoks möödapääsmatuks ning kaasa tuua ka tööturult välja langemist ning heitunuks muutumist. Selline kurb kogemus oli Eestis 2001. aastal, kus igasuguse lootuse tööd leida olid kaotanud 22 400 inimest. Heitunud inimeste tööturule tagasitoomine on kauakestev ja kulukas ettevõtmine, sest nad on kaotanud nii oma tööoskused kui harjumuse tööl käia. Lisaks sellele on paljudel neist sõltuvusharjumusi ja depressiivsust, mida saab leevendada vaid meditsiini- ja rehabilitatsioonialase sekkumisega.

Mai Luuk, Statistikaameti analüütik