Tag Archives: tööturg

Kas Eestis on töötavate noorte defitsiit?

Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal tööturult, õpingutest ning koolitustest eemal hinnanguliselt 29 200 15–29-aastast noort ehk 12,5% vastavast vanuserühmast. Nendest ligi kolmandik olid töötud ja kaks kolmandikku mitteaktiivsed (ei soovi töötada või ei ole selleks võimelised). Võrreldes 2014. aastaga on tööturult, õpingutest ning koolitustest eemal olevate noorte arv vähenenud 4400 võrra.

Tööturu kontekstis loetakse 15–29-aastased mittetöötavad, mitteõppivad ja koolitustel mitteosalevad noored NEET-noorteks (nimetus tuleneb inglisekeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training). Riskinoorte hulgas leidub nii väikelastega kodus olevaid vanemaid, vabatahtlikke, seiklejaid, perekonna eest hoolitsejaid kui ka puude või haigusega isikuid. Tegemist on üsna heterogeense sihtrühmaga, kus mittetöötamise põhjused on väga erinevad.

Viimase 15 aastaga on NEET-noorte arv vähenenud hinnanguliselt 26 000 noore võrra, nendest märkimisväärne osa pärast 2010. aastat. Kui aastatel 2000–2010 vähenes riskinoorte arv ligi 6000 võrra, siis alates 2010. aastast rohkem kui 20 000 inimese võrra.

NEET-noorte mittetöötamise põhjused

Mittetöötamise põhjuseid on erinevaid ning laias laastus võib need jagada neljaks. Esimesse rühma võib liigitada need, kelle hõives mitteosalemise põhjuseks on haigus ja/või puue. Teise rühma moodustavad need, kel on vajadus hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest, sealhulgas rasedus- ja sünnituspuhkusel olijad (eelneva hõiveta) või lapsehoolduspuhkusel olijad. Kolmandasse rühma võib tinglikult jaotada kõik muu põhjusega noored, sealhulgas nii edasiõppimiskavatsusega kui ka tööotsingutest loobunud. Neljanda rühma moodustavad töötud.

Kõige levinum mitteaktiivsuse põhjus on vajadus hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest, 2015. aastal oli selliseid noori NEET-noorte hulgas ligi 43% ehk hinnanguliselt 12 500. Rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkusel olijad moodustavad selle rühma enamuse ja 2015. aastal oli neid ligikaudu 9700, kellest 6600 on vanuses 25–29, ülejäänud 15–24-aastased.

Haiguse või puudega noorte osatähtsus oli 2015. aastal viimase 15 aasta kõrgeim, ulatudes hinnanguliselt 12%-ni. Viimati oli see näitaja üle 10% 2007. aastal. 2015. aastal oli seega haiguse või puude tõttu tööturult eemal hinnanguliselt 3500 NEET-noort, kusjuures haiguse või puude tõttu mittetöötavate osatähtsus on kõrgem vanuserühmas 25–29.

Kolmandale kohale mitteaktiivsuse põhjustest jäävad muud põhjused, sh edasiõppimise soov. Edasiõppimiskavatsusega noored moodustavad NEET-noorte hulgas ligikaudu 7%, enamik neist jääb vanuserühma 15–24.

2

Demograafiliste tegurite mõju

Lisaks vanuserühmale erineb NEET-noorte olukord tööturul ka soo ja rahvuse järgi. Naiste osatähtsus NEET-noorte seas on võrreldes meestega aja jooksul tõusnud – kui 2000. aastal moodustasid naised riskirühma noortest hinnanguliselt 63% ja mehed 37%, siis 2015. aastal vastavalt 68% ja 32%. 2014. aastaga võrreldes on naiste osatähtsus hüppeliselt tõusnud, kuivõrd 2014. aastal oli naisi 59% ning mehi 41%. Kõige lähemal olid näitajad teineteisele 2010. aastal, kus meeste ja naiste osatähtsus erines ligi seitsme protsendipunkti võrra. Alates 2012. aastast on naiste osatähtsus NEET-noorte hulgas ligi kaks korda kõrgem. Selle põhjuseks on majanduskriisi ajal kiiresti kasvanud ja pärast seda kiiresti kahanenud meeste töötus.

Võrreldes eestlaste ja mitte-eestlaste olukorda, võib märgata, et 31% 15–29-aastastest NEET-noortest on mitte-eestlased ning 69% eestlased, kusjuures mitte-eestlaste osatähtsus on viimase kolme aasta jooksul vähenenud. Ka aastatel 2004–2009 võis täheldada märgatavat mitte-eestlaste osatähtsuse langust – viie aastaga 13 protsendipunkti võrra. Seda mitte-eestlaste töötuse kiire vähenemise tõttu neil aastail.

Kõrgem haridus loob laialdasemad võimalused

2015. aastal oli 15–29-aastaste NEET-noorte osatähtsus suurim esimese taseme ja madalama haridusega (alg- või põhiharidus) noorte hulgas (13,8%). Teise taseme haridusega noortel oli see näitaja 12,3% ja kolmanda taseme haridusega (kõrgharidus, sh residentuur) noortel 10,8%.

Mistahes koolitus või väljaõpe annab noorele tööturul konkureerimiseks rohkem võimalusi. Viimastel aastatel on märgata esimese või madalama tasemega NEET-noorte osatähtsuse suurenemist. 2015. aastal oli üle kolmandiku (36,5%) kõigist riskinoortest esimese või madalama taseme haridusega, mis on 7% rohkem kui 2014. aastal. Kolmanda taseme haridusega noorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on pärast majanduskriisi langustrendis, jõudes 2015. aastal 16,9%-ni ehk hinnanguliselt 4900 inimeseni.

Maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on viimase 15 aasta kõrgeim

Maapiirkondades töökohtade vähenemine mõjutab otseselt seal elavaid noori. Kui 2013. aastal oli NEET-noorte hulgas linnaliste asulate noori 73%, siis 2015. aastaks oli see kahanenud 60%-le, seega NEET-noorte arv vähenes hinnanguliselt 8300 võrra. Maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on sama ajaga kasvanud 12 protsendipunkti ehk 1900 inimese võrra. 2015. aastal oli 15–24-aastaste maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas 43%, mis oli viimase 15 aasta kõrgeim näitaja.

15–29-aastastest NEET-noortest 34% elab Põhja-Eestis ja 30% Lõuna-Eestis. Kesk-, Kirde- ja Lääne-Eestis püsib suurusjärk 12% juures. Tallinnas elavad NEET-noored moodustavad kogu Põhja-Eesti riskinoortest hinnanguliselt 70–75%, mis on alates 2000. aastast püsinud muutumatuna.

Raskused tööturule sisenemisel, eeskätt majanduskriiside ajal, on töötuse suurenemise ohutegur ning võivad lõpuks viia ka mitteaktiivsuseni. 2009. aasta majanduskriisi ajal kasvas NEET-noorte arv hüppeliselt, tõustes 2008. aasta 33 300-lt 2009. aastal 51 200-le, ent püsides siiski pisut madalamal tasemel kui 2000ndate algul (55 200). Kui kriisijärgsel aastal (2010) moodustasid mitteaktiivsed noored NEET-noortest 41%, siis viie aastaga on see arv ligi kolmandiku suurenenud.

Kuivõrd NEET-nooreks kujunemine sõltub nii vabatahtlikest kui ka mittevabatahtlikest teguritest, on vale väita justkui sõltuks see vaid piiratud ligipääsust tööturule või mistahes ressursside puudusest. Noorte mitteaktiivsuse ja töötuse vähendamine pole ainult Eestis murekoht, vaid kogu Euroopas on selleks loodud erinevaid tööturustrateegiaid ning meetmeid töötusprobleemide lahendamiseks. Euroopa Liidu noorte tööhõivestrateegia võtmetegevusteks on muuhulgas noorte tööhõivepaketi osana noortegarantii rakendamine, mida täiendab „Noorte tööhõive algatus“ (otseselt suunatud NEET-noortele) ning algatus „Noorte liikuvus“. „Noorte tööhõive algatuse“ eesmärk on pakkuda alla 25-aastastele (või vajadusel kuni 29-aastastele k.a) riskirühma noortele täiendavat sihtotstarbelist tuge.

Statistikaamet teeb NEET-noorte arvu kohta hinnanguid Eesti tööjõu-uuringu põhjal. Tööjõu-uuringut korraldab Statistikaamet 1995. aastast. Igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Uuringus käsitletakse töötuna isikud, kelle puhul on samaaegselt täidetud kolm tingimust: isik ei tööta (ajutiselt töölt puudumine ei ole töötus), isik on valmis töö leidmisel sellega kahe nädala jooksul alustama, ning isik otsib aktiivselt tööd. Mitteaktiivseteks loetakse need, kes ei soovi töötada või ei saa seda mingil põhjusel teha. Eraldi käsitletakse neid mittetöötavaid, kes sooviksid töötada ja oleksid valmis kohe alustama, ent kes aktiivselt tööd ei otsi, olgu siis põhjuseks töö puudumine lähikonnas, usu kaotamine töö leidmise võimalusse või mõni muu demograafiline või sotsiaalne tegur – neid isikuid nimetatakse heitunuteks.

NEET-noorte kohta detailsem info statistika andmebaasis.

Heidy Roosimägi, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Ainult lahkuvad ja mitte keegi ei tule tagasi?

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel oli 2014. aastal viimase kümne aasta jooksul mõnda aega välismaal töötanud ja seejärel Eestisse tagasi tulnuid 15–64-aastaste seas 68 500. Kõige rohkem oli välismaal töötanuid 25–34-aastaste hulgas.

Enamik meist teab kedagi, kes töötab või on töötanud välismaal. Välismaale tööle siirdumisel on alati küsimuseks, kas kolida välismaale elama või eelistada töölkäimiseks piiriülest pendelrännet. Mõlemat varianti eelistanuid jätkub ning tihtilugu on piiriülese pendelrändega alanud välismaal töötamine lõppenud oma pere kolimisega kodumaalt eemale. Välismaale elama ja tööle suundutakse erinevatel põhjustel. Eraldi saab käsitleda sõja või genotsiidi eest põgenejaid, kuid n-ö tavaolukorras on põhjused üsnagi püsivad: kes tahab uusi kogemusi, kes teeb karjääri, kes tahab õppida keelt ning leidub rohkelt ka neid, kelle jaoks on peamine põhjus pereliikmele järgnemine. Igasuguse rände (sh töörände) kõige suuremaks tõukejõuks on majanduslikud põhjused, mis võivad arvesse tulla ka sõjapõgenike puhul, kes kalduvad võimalusel sihtriigina eelistama riike, kus majanduslikud võimalused on paremad.

Õnneks Eestis sõda ei ole, kuid sellest hoolimata jätkub nii välismaale tööle siirdumine kui ka sinna lõplikult elama asumine. 2014. aastal asus Eestist välismaale elama üle 4500 inimese ning sama aasta igas kvartalis töötas välismaal, kuid omas püsielukohta Eestis, üle 20 000 inimese.

Kuigi tagasitulijaid on vähem kui äraminejaid, on neid arvestataval määral. Sellest annab märku kasvõi see, et Eesti kodakondsusega inimeste osatähtsus sisserändajate seas on tublisti üle poole – 2014. aastal oli ligi 4000 sisserändajast üle 2500 Eesti kodakondsusega.

Info kodakondsuse kohta ei anna aga pilti sellest, kui paljud on välismaal elades seal ka tööl käinud. Samas ei ole põhjust eeldada, et enamik parimas tööeas olijatest pole välismaal elades töötanud. Eesti tööjõu-uuringu 2014. aastal välismaal elamist ja töötamist puudutavad lisaküsimused ei ole küll otseselt seotud tagasirände numbritega, kuna paljud inimesed, kes elasid ja töötasid enamiku ajast välismaal, omasid siiski veel püsielukohta Eestis. Siiski annab Eesti tööjõu-uuring ülevaate viimase kümne aasta jooksul välismaal elanute ja töötanute kohta.

Välisränne sõltub soost ja vanusest

Eesti tööjõu-uuringu andmetel oli aastatel 2004–2014 välismaal elanud ja töötanud ning seejärel Eestisse tagasi tulnud 68 500 inimest vanuses 15–64. Vanuserühmiti oli kõige rohkem välismaal elanuid ja töötanuid 25–34-aastaste seas (15%). Nendele järgnes vanusegrupp 35–44.

blog_30

Välismaal elanud ja töötanud mehi oli naistega võrreldes kaks korda enam. Sellel on tõenäoliselt kaks põhjust. Esiteks on naistel välismaale elama ja tööle minnes suurem tõenäosus sinna ka jääda. Teiseks on meeste seas oluliselt enam tööalaselt riikide vahel pendeldajaid. Hoolimata oma registreeritud elukohast Eestis, võisid uuringus osalenud mehed märkida lisaks välismaal töötamisele ka seal elamise.

Kas aga välismaal töötamise kogemused erinevad rahvuseti? Tuleb välja, et mitte eriti. Numbriliselt oli eestlasi küll rohkem kui mitte-eestlasi, kuid eestlasi on ka rahvastikus rohkem. Seepärast tuleks vaadata, kui suur on olnud välismaal elanute ja töötanute osatähtsus rahvuseti. Vahe on marginaalne – eestlastest oli välismaal elanud ja töötanud 8% ning mitte-eestlastest 7,6%.

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1997. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Eesti madalama haridusega noored tööturul

Euroopa Liidus on 20–29-aastaste noorte jaoks üks suuremaid probleeme tööturule sisenemine ja töötus, eriti madalama haridustaseme puhul. Eesti madalama haridusega noorte tööturupositsioon pole kuigi hea, aga olukord on Euroopa Liidu keskmisest parem.

Noorte olukord tööturul on nii Eestis kui ka Euroopa Liidus olnud pidevalt terava tähelepanu all, seda eriti seoses möödunud ning paljudes EL riikides jätkuvalt kestva majanduskriisiga. Kui vanemaealiste peamine probleem on tööturul püsimine ja konkurentsivõime säilitamine, siis noortel tuleb hakkama saada tööturule sisenemisega, kus nende kahjuks räägib vähene töökogemus ning sageli ka puudulik haridus.

Noorte raskusi tööturule suundumisel võib seletada järjekorrateooriaga, mis paigutab inimesed teatud omadustest lähtuvalt soovitud töökohtade pingeritta. Sõltumata soost, haridusest või etnilisest päritolust, on noorte tõenäosus olla järjekorra eesotsas võrreldes parimas tööeas 30–49-aastastega oluliselt väiksem, kuna neil ei ole veel piisavalt töökogemust ja haridust. Näiteks kõrgharidusega noorte puhul kipuvad tööandjad otse koolipingist tulnutele eelistama samuti kõrgharidusega, kuid juba töökogemusega inimesi. Siiski jõuab enamik kõrghariduse omandanud noortest lõpuks ikkagi haridustasemele vastavale tööle. Vajalik töökogemus saadakse kooli kõrvalt töötades ja/või madalamatelt positsioonidelt alustades.

Selge on see, et kõrgem haridustase avab rohkem uksi kui madalam. Töötusriskid sõltuvad haridustasemest märkimisväärselt ning on madalama haridustasemega noortel oluliselt suuremad, seda nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu riikides. Käesolevas analüüsis on vaatluse all 20–29-aastased madalama haridusega noored, kellest enamiku kõrgeim omandatud haridustase on põhiharidus, kuid kelle seas on ka neid, kel põhiharidus kätte saamata. Analüüs ei hõlma alla 20-aastaseid noori, kuna enamik neist on haridust alles omandamas ja pole tööturule veel sisenenud (nn mitteaktiivsed).

Eesti madalama haridusega noorte olukord tööturul EL keskmisest parem

Eestis oli 2014. aastal 20–29-aastaste madalama haridusega noorte tööhõive määr 57% ja töötuse määr 19%, seega üle poole selles vanuses madalama haridusega noortest oli endale töökoha leidnud. Samas iga viies tööturul olev madalama haridusega noor alles otsis tööd, mida oli ligi kaks korda enam kui 20–29-aastaste noorte seas Eestis keskmiselt. Ligi kolmandik selles vanuses madalama haridusega noortest aga ei olnud tööturul aktiivsed. Seega võib väita, et madalama haridusega noorte tööturunäitajad ei ole kuigi head. Samas Eesti lähiriikides oli 20–29-aastaste madalama haridusega noorte töötuse määr oluliselt kõrgem – Soomes 24% ja Lätis ligi 26%.

Valdavas osas EL liikmesriikides kehtis madalama haridusega noorte puhul seaduspära – mida kõrgem tööhõive määr, seda madalam tööpuudus. See seaduspära kehtis ka Eestit lähiriikidega võrreldes – Eesti madalama haridusega 20–29-aastaste seas oli tööhõive määr kõrgem kui Soomes (42%) või Lätis (ligi 49%). Esmapilgul triviaalsena tunduv seos ei pruugi seda tingimata olla, kuna madalam hõive võib tähendada kõrgemate töötusnumbrite asemel hoopis seda, et riigis on selles vanuses õppivate noorte osatähtsus suurem.

Euroopa Liidu kontekstis olid Eesti 20–29-aastaste madalama haridusega noorte hõive ja tööpuuduse näitajad EL keskmisest oluliselt paremad.

12

Miks siis on Eesti madalama haridusega noored võrreldes enamiku EL riikidega paremas seisus? Põhjuseid on mitu. Eesti majandus on kriisist mõnevõrra kiiremini taastunud kui paljudes teistes riikides. Samuti on viimasel ajal süvenenud tööjõupuudus eelkõige madalama palgatasemega ametialadel, kus näiteks põhiharidus võimaldab hakkama saada ja nõutavaid tööülesandeid täita. Samuti saab Eesti puhul välja tuua selle, et ligi kümnendik madalama haridusega Eesti noortest on leidnud endale töökoha välismaal.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Hinnangud põhinevad tööjõu-uuringu andmetel. Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Töötuse määr on töötute osatähtsus tööjõus (hõivatute ja töötute summa).

Tööhõive määr on tööga hõivatute osatähtsus vastavas vanuses rahvastikust.

Euroopa Komisjoni eestvedamisel tähistatakse 27. aprillist 10. maini 2015 Euroopa noorte nädalat. Andmed Euroopa noorte kohta on kättesaadavad Eurostati veebilehel.

Välispäritolu inimesed tööturul – kas võitjad või kaotajad?

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti tööealiste seas ligi 15 000 pärast 1991. aastat Eestisse saabunud välispäritolu inimest. Neist pisut enam kui pooled töötasid ning töötavate hulgas oli oluliselt enam juhte või tippspetsialiste kui Eestis keskmiselt.

Eestist lahkub igal aastal oluliselt enam inimesi kui siia saabub. Nii on see olnud juba Eesti taasiseseisvumisest alates. Kuigi sellel trendil pole oma pikaealisuse tõttu enam tegelikku uudisväärtust, ei ole õnneks lakatud vastavat teemat käsitledes muret väljendamast. Iseasi muidugi, kas „sügavat muret“ ilmutades saab rändesaldot vastupidiseks muuta. Samas on Eesti immigratsioonipoliitika üsnagi konservatiivne, mis väljendab seda, et suurt hulka sisserändajaid siia tegelikult ei oodatagi. Immigratsiooniteemalised arutelud on jõudnud tihtilugu selleni, et kindlasti ootame koju Eestist kunagi lahkunud talente, kuid terekäe anname ka kõrge kvalifikatsiooniga sisserändajatele, kelle puhul võib eeldada, et nad annavad Eesti majandusse ja eluolu parendamisse olulise panuse.

Selle üle, kes on talent, võiks vaidlema jäädagi. Tõsiasi on aga see, et üle poole viimastel aastatel Eestisse sisserännanutest omab Eesti kodakondsust, mis sisuliselt tähendab tagasirännet, ning küll tagasitulejate seas on ka talente piisavalt. Kes on aga ülejäänud Eestisse saabujad, kas pigem head maksumaksjad või koorem sotsiaalkaitse süsteemile?

Hea võimaluse selle väljaselgitamiseks annavad 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmed. Need näitavad, et võrreldes Eesti keskmisega oli pärast 1991. aastat Eestisse saabunud välispäritolu (sündinud väljaspool Eestit) töötajate seas suurem osatähtsus juhtidel ja tippspetsialistidel. Ehk siis nii juhte kui ka tippspetsialiste oli nende hulgas 6–7% enam kui Eestis keskmiselt. Märgatavaid erinevusi tõi ametialase jaotuse puhul kaasa ka see, millisesse riikide rühma kuuluti: arenenud riigid (nt EL-i riigid, USA); endised NSVL-i liiduvabariigid; kõik ülejäänud riigid. Enam kui pooled arenenud riikidest pärit töötajad töötasid kas juhtide või tippspetsialistidena. Endisest Nõukogude Liidust pärit töötajate seas oli aga juhtide/tippspetsialistide osatähtsus üsna sarnane Eesti keskmise jaotusega, kus mainitud ametialadel töötas ligi kolmandik töötajaist. Ka üldiselt oli endisest Nõukogude Liidust saabunute ametialane jaotus üsna sarnane Eesti keskmise jaotusega. Kõigist ülejäänud riikidest pärit välispäritolu töötajate seas oli juhtide/tippspetsialistide osatähtsus samuti keskmiselt üsna suur (51%), kuid erinevalt arenenud riikidest tulnud töötajate ametialasest jaotusest oli selles rühmas võrdlemisi suur osatähtsus ka teenindus- ja müügitöötajatel.

Keskmisest suuremat tasu oma töö eest saavad tavaliselt just juhid ja tippspetsialistid. Seega, kui jätta kõrvale endisest Nõukogude Liidust pärit hõivatud, võiks eeldada, et ka välispäritolu töötajate keskmine töine tulu on suurem kui Eestis keskmiselt, sest juhte ja tippspetsialiste on nende seas oluliselt enam.

See eeldus peab igati paika. Näiteks arenenud riikidest pärit hõivatute keskmine töine tulu ületas 2011. aasta andmetel 1500 eurot. Vahe Eesti keskmisega oli peaaegu kahekordne. Ka muudest riikidest pärit hõivatute keskmine töine tulu ületas märgatavalt Eesti keskmist. Seevastu endisest Nõukogude Liidust pärit hõivatute keskmine töine tulu jäi Eesti keskmisele alla.

Vaadates täpsemalt keskmise töise tulu erinevuse põhjuseid, siis juhtide ja tippspetsialistide osatähtsus oli üks neist. Samal ajal said aga välispäritolu tippspetsialistid suuremat töist tulu kui tippspetsialistid Eestis keskmiselt.

Siit ka vastus alguses püstitatud küsimusele: Eesti taasiseseisvumise järel siia elama asunud välispäritolu töötajad on tööturul üsnagi heas seisundis, paremas kui Eestis keskmiselt ollakse. Ja pigem aitavad nad Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi üleval hoida, kui et oleksid sellele koormaks.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri 3/2014 artiklis „Pärast taasiseseisvumist Eestisse elama asunute positsioon tööturul ja seal toimetulek“ (ilmus 30.09.2014).

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Riigiamet, mis mõjutab märkamatult meie igapäevaelu

Augusti lõpus käis statistikaametis külas Eesti Päevalehe Ärileht. Ülevaade sellest külaskäigust ilmus 09.09.2014. Ärilehe loal avaldame statistikablogis täismahus teksti.

Riigi tähtsamad ühiskonda ja majandust puudutavad otsused tehakse just statistikaameti kogutud andmete põhjal.

Statistikaameti kogutavate arvude järgi teevad oma otsuseid kõik Eesti poliitikud, ettevõtjad ja analüütikud. Kes on aga need inimesed ehk 400 ameti töötajat, kelle õlul on Eesti statistika koostamine? Kuidas saavad suurtest andmehulkadest üksikud koondarvud, mille järgi otsustatakse näiteks iga järgmise aasta riigieelarve?

Peadirektori asetäitja Tuulikki Sillajõe sõnul on statistikaamet nagu tehas, mille ühest otsast lähevad andmed sisse ja „liini” lõpust tuleb välja toode ehk arv, mis iseloomustab näiteks sisemajanduse kogutoodangut (SKT), Eesti keskmist palka, töötuse määra või tarbijahinnaindeksit. Need neli näitajat ongi tegelikult tähtsaimad arvud, mille järgi kirjeldatakse riigi elu ja majandust ning tehakse majanduslikke ja poliitilisi otsuseid.

Tuleb uudne rahvaloendus

Üks suuremaid projekte, milleks praegu statistikaametis valmistutakse, on
2020. aastal tehtav registripõhine rahvaloendus. „See on täiesti uutmoodi loendus ehk statistikaamet kogub rahvastiku kohta andmed kokku vähemalt
17 erinevast registrist. See tähendab, et inimene ei pea enam ise ankeeti täitma ja loendaja ka külla ei tule,” selgitas Tuulikki Sillajõe. Enne kuue aasta pärast toimuvat loendust on vaja teha palju tööd, sest registrite andmed peavad selleks ajaks olema väga täpsed ja ajakohastatud.

Samal ajal panevad ameti geoinfospetsialistid alles eelmise rahvaloenduse statistilisi andmeid veebipõhisesse kaardirakendusse. Geoinfosüsteemide (GIS) spetsialistina töötav Berit Hänilane võib aga juba praegu saavutuste üle uhke olla, sest just tänu ­GIS-i tehnoloogia rahvaloenduses kasutamisele toodi
2012. aastal USA-st statistikaametile mainekas auhind.

Pikaajaliste projektide kõrval tuleb statistikaametis paljudest kogutud andmetest kokkuvõtteid teha ka kuude või kvartalite kaupa. Hiljuti teatati, et Eesti keskmine palk ületas teises kvartalis 1000 euro piiri. Selle tarbeks pidid tuhanded Eesti ettevõtted saatma ametisse oma palgaandmeid. Õigeks tähtajaks pidavat saabuma kõigest 50% küsitud andmeid, sellepärast pani Sillajõe kõikidele firmadele südamele, et andmeid tuleb kohusetundlikumalt esitada. „Me ei ole kellelegi hilinemise eest trahvi teinud, küll aga püüame nn venitajaid veenda, miks on täpne statistika ka neile kasulik.”

Pensionile 70-aastaselt

Rahvastiku- ja sotsiaalstatistika vanemanalüütik Yngve Rosenblad koostas Ärilehe külaskäigu ajal tabelit sellest, kuidas muutub 2040. aastaks Eesti töö- ja pensioniealiste suhe. Sellest selgub, et Eesti inimesed peavad siis pensionile minema alles 70-aastaselt. Nende osakond koostab tööjõu-uuringuid, kus igas kvartalis küsitletakse üle 5000 inimese – ei mingeid masinaid ega registreid, küsitlused tehakse silmast silma. Seega jooksevad aastas Rosenbladi arvutist läbi üle 20 000 eestlase tööelu tõusud ja mõõnad. Valim on koostatud nii, et iga inimese isiklik käekäik laieneb mitmesajale inimesele, seega peavad vastajad oma tööelu väga hoolikalt kirjeldama. Rosenblad rõhutas, et kellelgi ei ole põhjust karta, et statistikud panevad arvutis nime või isikukoodi inimese vastustega kokku, sest isikukoodid tehakse enne töötlejateni jõudmist anonüümseks. „Olen statistikaametis töötanud kümme aastat ja see kõik on siin äärmiselt põnev. Võib öelda, et saame Eesti inimeste elust iga kandi pealt ülevaate,” kiitis Rosen­blad innukalt oma tööd. „Tööturustatistika on Eesti elu kujundamisel ülioluline ja tunnetan iga päev väga teravalt, et see, mida siin teeme ja mida kõike andmetest järeldada saame, mõjutab meie ühiskonda.”

Ameti koosolekud peetakse väikesaartel

Peadirektori asetäitja Tuulikki Sillajõe võtab Ärilehe vastu statistikaameti uhiuues Tatari tänava majas, kus kollektiiv on töötanud napilt aasta aega. Kuuekorruselises majas on näiteks 13 nõupidamisteruumi (vanas majas oli kaks), millest igaüks on nimetatud ühe Eestis asuva väikesaare järgi. Nii et kui kolmanda korruse elektroonilisel teadetetahvlil on kirjas, et juhatuse koosolek toimub Aegnal, ei tasu kohe eeldada, justkui oleksid ameti juhid saarele sõitnud. Sillajõe ja ka teised töötajad on arusaadavatel põhjustel uuest energiasäästlikust majast vaimustuses: lifti pidurdusenergia läheb tagasi elektrisüsteemi ja ruumides-koridorides on liikumisanduriga valgustus, mis on ilma anduriteta süsteemist 20% säästlikum. Karmide turvanõuete järgi sulgub iga osakonna uks automaatselt ja järgmisest saab sisse ainult personaalse kiipkaardiga. Võrreldes vana majaga, kus liftid poolel teel seisma jäid või paar korrust allapoole kukkusid, tuletõrjesignaal ei töötanud ja katus lekkis, võib euronõuetele vastav maja tõesti ka töömotivatsioonile hästi mõjuda.

 Autor: Ann-Marii Nergi (Eesti Päevaleht Ärileht)

 

Eesti tööjõuturg pärast Euroopa Liiduga ühinemist

2014. aasta mais täitub Eestil 10 aastat Euroopa Liidu liikmesriigina. Pärast Euroopa Liiduga liitumist ja ühise Schengeni viisaruumi jõustumist 2007. aastal, avanesid uued võimalused vabale tööjõu liikumisele teistesse liikmesriikidesse.

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel hakkas Eestis 20–64-aastaste seas tööga hõivatute osatähtsus 2004. aastast tõusma ja jõudis 2008. aastal 77%-ni. Järgnenud ülemaailmne majanduskriis tõi kaasa töökohtade vähenemise. Töötuse määr oli Eestis suurim 2010. aastal (16,7%) ning alates 2010. aasta teisest poolest hakkas tööhõive tasapisi taastuma, praeguseks (2014. aasta) on taastumistempo jäänud väga aeglaseks. Euroopa Liidus oli 20–64-aastaste tööhõive määr samuti kõige kõrgem 2008. aastal (70,3%) ja järgnevatel aastatel pole selle tasemeni jõudnud.

Euroopa Liidu 2020. aasta majanduskasvu strateegia on seadnud eesmärgiks tõsta 20–64-aastaste seas tööga hõivatute osatähtsuse 75%-ni (2013. aastal oli see 68,5%) ning vähendada viimastel aastatel esile kerkinud suurt noorte (15–24-aastased) töötuse probleemi.

2008. aastal alanud majanduskriis on rohkem mõju avaldanud just noortele. Euroopa Liidus on 2009. aasta algusest lõhe noorte ja kogu 20–64-aastase elanikkonna töötuse vahel suurenenud, 2012. aasta lõpus oli noorte töötuse määr 2,6 korda kõrgem. Samas tuleb arvestada, et noorte töötuse määr näitab nende 15–24-aastaste töötust, kes on tööturule juba sisenenud (töötavad või otsivad tööd), mitte kogu 15–24-aastaste vanuserühma töötust, sest paljud noored on majanduslikult mitteaktiivsed, st nad alles õpivad ja pole tööelu alustanud. Näiteks oli Eestis 2013. aastal noorte töötuse määr ülejäänud tööealise elanikkonnaga võrreldes (25–64-aastased) 2,4 korda kõrgem (18,7%), ent kõikidest Eesti noortest oli töötuid 7,4%.

2013. aasta IV kvartalis oli EL-s noorte töötuse määr 23,1%. Rohkem kui üks viiest majanduslikult aktiivsest noorest eurooplasest ei leia tööd, Kreekas ja Hispaanias oli juba tööelu alustanud noorest töötu iga teine. Noorte töötuse kasv põhjustab noorte õpingute pikenemise ja kauem tööjõuturult eemal püsimise. Samuti kui noored ei leia kodumaal tööd, põhjustab see omakorda väljarände. EL on vastu võtnud noortele töö garanteerimise skeemi (Youth Guarantee scheme), mille eesmärgiks on kindlustada, et kõikidele alla 25-aastaste pakutakse tööd, jätkuvaid õpinguid või koolitust nelja kuu jooksul pärast hariduse omandamist.

Samuti varieerub märkimisväärselt liikmesriikide vahel keskmine tööjõukulu tunnis, jäädes vahemikku 3,7 ja 40,1 eurot (EL keskmine oli 2013. aastal 23,7 eurot). Eurostati hinnangu kohaselt olid 2013. aastal tööjõukulud tunnis kõige kõrgemad Rootsis, Taanis ja Belgias (vastavalt 40,1; 38,4 ja 38 eurot), samas kui Eestis oli vastav näitaja 9, Kreekas 14,9 ja Hispaanias 21,1 eurot.

Kuigi Balti riikides olid tööjõukulu tunnis EL madalamate seas, siis tööjõukulu tunnis muutus oli 2013. aasta IV kvartalis võrreldes eelmise aasta sama ajaga kõige kõrgem just Eestis (7,2%), Lätis (5,9%), Leedus (5,7%), Bulgaarias (4,3%) ja Poolas (3,9%), mis näitab palkade kiiret kasvu Balti riikides.

Eurostati andmetel oli Euroopa Liidu keskmine sooline palgalõhe 2012. aastal 16,4%, Eestis oli sooline palgalõhe liikmesriikide seas kõige suurem (30%), suurim palgalõhe oli finants ja kindlustuse tegevusalal (44,9%). Suur naiste ja meeste palkade erinevus tuleneb naiste suurest osatähtsusest madalapalgalistel töökohtadel (2010. aastal töötas Eestis madalalt tasustatud ametikohal 30,1% naisi ja 15,5% mehi), seega palgalõhet tuleks analüüsida ametialade kaupa.

Soolise palgalõhe vähendamiseks on Euroopa Komisjon vastu võtnud laia valiku meetmeid palkade läbipaistvuse tagamiseks (suurettevõtete palgaauditid, ettevõtjate korrapärane aruandlus, kollektiivläbirääkimised jne), millest liikmesriigid peaksid rakendama vähemalt ühte nendest meetmetest. Samuti on seatud eesmärgiks suurendada naiste arvu ettevõtete juhatustes ning tõsta naiste tööhõivemäärt.

Kuidas Eestil on 10 aasta jooksul EL tööjõuturul läinud?

Euroopa Liiduga liitumise algusaastatel õitses tänu kinnisvarabuumile ehitussektor, 20–64-aastaste tööga hõivatute arv kasvas 2008. aastaks 623 000-ni ja selle vanuserühma töötuse määr vähenes 2007. aastal 4,4%-ni. 2008. aastal hakkas tööpuudus majanduslangusest ja ehitussektori taandarengust tingituna kasvama ja oli 2010. aastal 16,7%. Alates 2010. aasta teisest poolest on tööturg väga kiiresti taastunud, kuid aasta-aastalt on kasvutempo jäänud aeglasemaks.

Vanuserühmiti on töötute osatähtsus kõige suurem 15–24-aastaste seas
(2013. aastal 18,7%). Kui Euroopa Liidus keskmiselt on noorte tööpuudus kasvanud (rohkem kui üks viiest majanduslikult aktiivsest noorest eurooplasest ei leia tööd), siis Eestis on noorte töötus viimastel aastal vähenenud. Noorte töötuse määr Eestis oli kõige kõrgem 2010. aastal (32,9%), 2013. aastaks on see kahanenud 18,7%-ni. Aastal 2014 tõdeme, et kõige suurem majandusarengut takistav tegur on kvalifitseeritud tööjõu puudus, suureneb nõudlus tööjõu järele IT- ja teenindavas sektoris.

Palkade kasv püsis tõusvas joones kuni 2008. aastani, kui keskmine brutokuupalk oli 819 eurot ning 2009. aastal langes 781 euroni. Kriisieelne tase ületati 2011. aastal ning 2013. aasta IV kvartaliks kasvas keskmine brutopalk 986 euroni.

2013. aastal oli Eestis suurim tööjõukulude tõus tunnis Euroopa Liidus. Samas kui Eestis on tunnipalkade kasv olnud kiire, siis meeste ja naiste palgalõhe on püsinud suurimana Euroopa Liidus. Sooline palgalõhe tuleneb naiste suuremast osatähtsusest madalamalt tasustatud ametikohtadel.

Birgit Hänilane, Statistikaameti juhtivstatistik

Metoodika

Eurostati avaldatud meeste ja naiste palgalõhes ei ole arvestatud alla 10 töötajatega ettevõtete näitajaid ja põllumajanduse tegevusala, seetõttu erineb see statistikaameti soolise palgalõhe arvutamise metoodikast. Statistikaameti arvutatud sooline palgalõhe oli Eestis 2012. aastal 24,6%.

Püsivat tööelu alustatakse Eestis 19-aastaselt

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel on Eestis esimesele pidevale tööle asumise mediaanvanus 19 aastat. Võrreldes vanemate või vanavanemate põlvkonnaga on praeguste noorte tööelu algus nihkunud hilisemaks.

Tööelu alustamise all ei ole mõeldud juhutöid, praktikaid või koolivaheaegadel taskuraha teenimist, vaid esimest püsivat tööd, mis kestis rohkem kui kolm kuud. Võrreldes põlvkonniti praegusi 25–74-aastasi näeme, et tööelu algus on aja jooksul tasapisi hilisemaks nihkunud. Kui tänaste pensioniealise tööelu alustamise mediaanvanus (st vanus, millest pooled asusid tööle varem ning pooled hiljem) oli 18 aastat, siis keskealiste, 45–59-aastaste põlvkonnal 19 ning noorematel, 25–44-aastastel 20. Seejuures on aritmeetilised keskmised näitajad kõigis vanuserühmades pisut kõrgemad väikese hulga hiliste tööleasujate tõttu. Praeguste alla 25-aastaste tööelu alustamise keskmist vanust on raske hinnata, kuna ligikaudu kolmandik nendest ei ole veel püsivalt tööle läinud ja millal nad seda teevad, on võimatu ennustada. Juba tööellu astunud alla 25-aastaste põhjal võib siiski arvata, et pideva tööeluga alustamine on lükkumas veelgi hilisemaks.

Mis on tööelu alguse edasilükkumise põhjustajaks? Kõigepealt on eri kooliastmete lõpetamise vanused ajas pisut kasvanud (näiteks alla 35-aastaste puhul avaldab mõju keskkooli lõpetamine 19-aastaselt varasema 18 asemel). Enam on keskmist tööelu algust aja jooksul hilisemaks lükanud siiski kõrgharitute osatähtsuse kasv ühiskonnas. Võib üldistada, et iga järgmise kooliastme lõpetamine lükkab tööelu algust edasi vähemalt aasta võrra. Miks mitte kauem, sest uue haridustaseme omandamine võtab ju reeglina kauem aega? Küllap avaldavad siin mõju need, kes töötavad juba kooli ajal või enne kõrgemale haridustasemele õppima asumist. Kui põhiharidusega inimeste mediaanvanus esimesele püsivale tööle asudes oli 17, siis kõrgharidusega töötajate puhul 22.

Kui sugu mõjutab keskmist tööelu alustamise aega suhteliselt vähe (mehed on küll pisut varasemad tööleminejad), siis märksa olulisem vahe ilmneb rahvuse järgi. Mitte-eestlased (peamiselt vene rahvusest inimesed) alustavad tööelu eestlastega võrreldes keskmiselt pool aastat kuni aasta varem ning see vahe jääb püsima kõigis kohortides ja haridustasemetel. Seda mõjutavad muuhulgas asjaolud, et osa nõukogude perioodist oli vene kool 10-klassiline ning paljude mitte-eestlaste haridus on omandatud väljaspool Eestit.

Hinnangud põhinevad 2012. aasta tööjõu-uuringu andmetel. Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Yngve Rosenblad, Statistikaameti vanemanalüütik