Tag Archives: tootlikkus

Säästva arengu trendid viimasel kümnendil

Statistikaameti vastvalminud kogumik „Säästva arengu näitajad“ annab ülevaate Eesti säästva arengu strateegia rakendamisest ja sihtmärkide poole liikumisest viimase kümnendi jooksul.

Säästval arengul on neli omavahel seotud eesmärki: saavutada inimeste heaolu kasv ja suurendada sotsiaalset sidusust nii, et säiliks Eesti kultuuriruumi elujõud ja ökoloogiline tasakaal. Kogumikus esitatud näitajate asjakohasuse kirjeldus seob mõõdikud säästva arengu kontseptsiooniga, meetmete kirjeldused annavad aga laiema pildi riigi sammudest jätkusuutliku arengu tagamisel, esitatud on asjakohaste arengukavade ja strateegiate eesmärgid.

Kaks kolmandikku säästva arengu trendidest on praegu (nagu ka kümme aastat tagasi) positiivse suunaga. Ülejäänute puhul esineb paigalseis või hoopis negatiivne suundumus. Võime rõõmustada oluliste majandusliku jõukuse ja innovatsiooni näitajate kasvu üle, riigi rahandus on tasakaalus, tööhõive kasvab ja tööpuudus väheneb, haridus- ja elukvaliteedi näitajad paranevad jätkuvalt. Eluolu on turvalisem ja kanname rohkem hoolt looduse liigilise mitmekesisuse säilimise eest.

Eestit teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes pilt nii roosiline pole. Selgub, et mitmes Eesti jaoks positiivse arenguga valdkonnas oleme endiselt mitmete näitajate osas koos Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega mahajääjate hulgas. Isegi jõudsalt paranenud näitajate puhul nagu SKP, tootlikkus, teadus- ja arendustegevuse kulutuste osatähtsus, kõrgtehnoloogiliste toodete eksport ning keskkõrg- ja kõrgtehnoloogilise tööstuse hõive, oleme jätkuvalt allpool ELi keskmist.

Eesti kultuuriruumi elujõulisuse säilimine on üks neljast säästva arengu põhivaldkonnast. Kahjuks on iive, mis väljendab kultuurikandjate arvukust ja kaudselt inimkapitali taastootmist, pärast vahepealset tõusu, taas languses. Teisegi rahvastikuprotsesse iseloomustava olulise näitaja – vanadussõltuvusmäär – trend on suunaga halvemuse poole, mis näitab, et tööealiste inimeste osatähtsus elanikkonnas väheneb, samas kui pensioniealiste osatähtsus suureneb. Siiski on kultuuri jätkusuutlikkuse puhul ka positiivseid trende – kasvanud on nii kultuurivaldkonnas tegutsejate kui ka kultuuri tarbijate arv.

Kas tõesti jäävad Eestile pärast kümmet aastat säästva arengu strateegia rakendamist pooltühjad pihud? Mitte päris, Eesti edu ligi kahe kolmandiku näitajate osas kaalub üles selle, et ligi poolte näitajate osas oleme allpool EL-i keskmist taset, sest mõõdame ju Eesti säästva arengu strateegia eesmärkide poole liikumist. Lisaks on ka mõned viljad juba nopitud: mitme eesmärgi soovitud sihttase on saavutatud või jääb selgelt määratud taseme piiridesse. Haridusvaldkonna näitajad on Eestis ajalooliselt tugevad – tipptasemel teadmiste ja oskustega õppurite osatähtsuselt jääme maha vaid Euroopa Liidu parimatest. Samuti oleme pigem edukate hulgas kõrgharitute osatähtsuse poolest, kus eesmärgiks seatu on saavutatud. Taastuvenergia kasutamisel energia lõpptarbimises ja taastuvenergiast toodetud elektri kogutarbimises oleme jõudnud seatud sihttasemeni.

Majanduse energiamahukuse, metsa varumise ja põlevkivi kaevandamise piirmäär on jäänud allapoole seatud piirtaset – põlevkivi aastast kaevandamismahtu ja optimaalset raiemahtu metsavaru kasutamisel ei ole ületatud.

Olulised tulevikku plaanitud tipud on veel võtmata. Käeulatusest on väljas mitmed olulised heaolu ja elukvaliteedi sihtmärgid: tootlikkuse arengueesmärgist (80% ELi tasemest) on puudu üheksa protsendipunkti, teadus- ja arendustegevuse kulutuste eesmärgist (3% SKP-st) 1,26 protsendipunkti. Innovaatika valdkonna areng ei küündi ekspordi, hõive ja tehnikaalade kõrgtasemel õpetamise sihtmärkide tasemeni, samuti ei ulatu elukestva õppe ja elukvaliteedi mitme näitaja väärtus veel seatud sihtmärgini.

Kümneaastast strateegiaperioodi kokku võttes võib öelda, et säästva arengu rindel tegutseb Eesti suuremate muutusteta. Elu Eestis on paranenud, kuid eesminejatele järelejõudmiseks on samm jäänud lühikeseks.

Kaia Oras, Statistikaameti majandus- ja keskkonnastatistika osakonna juhataja asetäitja

 

Ettevõtete majandustegevus elavnes 2010. aastal

2010. aastal alustas tegevust 2000 uut ettevõtet, tööstusettevõtete ekspordi kiire kasv suurendas kogu ettevõte sektori müügitulu ning paranesid tootlikkuse ja kasumlikkuse näitajad.

Kaupu ja mittefinantsteenuseid tootvate ettevõtete sektor on Eesti sisemajanduse koguprodukti loomisel suurim lisandväärtuse tootja. Statistikaameti andmetel oli ettevõtete lisandväärtus 2010. aastal 7,8 miljardit eurot, mis oli 8% suurem kui aasta varem. Lisandväärtuse kasv tulenes kõrgema lisandväärtusega tööstustoodangu müügikasvust. Ettevõtte kohta oli lisandväärtuse kasvutempo poole aeglasem (4%), sest tegevust alustasid enamasti madala lisandväärtusega teenindusettevõtted.

Lisandväärtuse struktuur jaotatuna kolme komponendi vahel (tööjõukulud, kulum ja jääktulu) sarnanes 2000. aastate alguse struktuurile. 2010. aastal hõlmasid tööjõukulud lisandväärtusest 56%. Peale tööjõukulude ja kulumi elimineerimist, moodustas jääktulu lisandväärtusest neljandiku nagu ka 2002. aastal, jäädes alla majanduskasvu aastate 30–35% tasemele. Jääktulu maksimaalne 35%-line osatähtsus jäi 2006. aastasse, luues ettevõtetele võimaluse kasvatada järgmisel aastal oma investeeringuid põhivarasse viimase kümne aasta kõrgeimale tasemele. 2009. aasta lisandväärtuse struktuurile oli iseloomulik varade väärtuse langust sisaldava kulumi kiire kasv ja tööjõukulude suur osatähtsus. 2010. aastal kahanes kulude kokkuhoiu tõttu nii kulumi kui ka tööjõukulude osatähtsus lisandväärtuses. Samal ajal suurenes jääktulu osatähtsus 2009. aastaga võrreldes 9 protsendipunkti. See annab lootust, et ettevõtete võimalused investeerida paranevad.

Lisandväärtus hõivatu kohta komponentide järgi, 2000–2010

Lisandväärtus hõivatu kohta komponentide järgi, 2000–2010

Ettevõtted piirasid kulusid

Majanduslangusest tingitud range kokkuhoiupoliitika jätkus ka 2010. aastal ja mõjutas positiivselt ettevõtete finantsolukorda. Kulude kokkuhoiu tulemusel vähenes kulude osatähtsus müügitulus 95%-ni, seda peamiselt tööjõukulude ja kulumi vähenemise tõttu. 2010. aastal jätkus nii hõivatute kui ka neile tehtud kulutuste vähenemine, aga märksa aeglasemas tempos kui aasta varem. Majanduskasvu aastate kiire palgakasvu tulemusel suurenes tööjõukulude osatähtsus müügitulus ja ulatus 2009. aastal 14%-ni, 2010. aastal langes tagasi 12%-ni.

Koos hõivatute arvu vähenemisega on oluliselt paranenud tootlikkuse näitajad. Hõivatute ja töötundide arvestuses olid 2010. aasta tootlikkusnäitajad üle kahe korra kõrgemad kui kümme aastat tagasi ja ühtlasi olid nad ka viimase kümne aasta parimad. Tööviljakus (arvutatuna lisandväärtus hõivatu kohta) ligines 20 000 eurole, mis oli 13% enam kui aasta varem. Samas ettevõtete keskmine tööjõukulu hõivatu kohta ei muutunud. Seega buumiaastate palga ja tootlikkuse kasvu vaheline ebakõla on vähenenud ning ettevõtete olukord paranenud.

Kulude kokkuhoiu tõttu teenisid Eesti ettevõtted 2010. aastal üle 2 miljardi euro kasumit, see on neli korda enam kui aasta varem. Puhaskasumi tulumaksuvaba reinvesteerimise võimalus on suunanud kasumeid tagasi ettevõtlusse ja elavdanud investeerimist. Et puhaskasumid kahanesid langusaastatel oluliselt oli ettevõtete sektori investeerimisaktiivsus 2010. aastal jätkuvalt madal, kuid siiski oli märgata elavnemise märke. Ettevõtted investeerisid põhivarasse 2,3 miljardit eurot nagu aasta varemgi. Kui aastatel 2008–2009 investeeringud vähenesid eelmise aastaga võrreldes, siis 2010. aastal langus peatus. Muutunud on ka investeeringute struktuur. Märgatavalt on kasvanud investeeringud transpordivahenditesse, mis olid poole suuremad kui 2009. aastal. Samavõrra on vähenenud investeeringud maasse ja immateriaalsesse põhivarasse. Investeerimine hoonete ja rajatiste ehitamisse ja rekonstrueerimisse hakkas pärast 2009. aasta järsku langust pisut suurenema.

Ettevõtete puhaskasum (-kahjum) ja investeeringud põhivarasse, 2000–2010

Ettevõtete puhaskasum (-kahjum) ja investeeringud põhivarasse, 2000–2010

Puhaskasum ja dividendid

Alla kahe kolmandiku ettevõtetest lõpetasid 2010. aasta kasumiga ja enam kui kolmandik kahjumiga. Aasta varem olid ligi pooled ettevõtted kasumis ja pooled kahjumis. Võrdlusena olgu toodud, et hoogsa majanduskasvu aastatel (2005–2007) lõpetas kahjumiga vaid 13% ettevõtteid. Vaatamata puhaskasumi mitmekordsele vähenemisele aastatel 2008–2009 on väljakuulutatud dividendid jäänud samale tasemele, sest dividende saab maksta varasematel aastatel teenitud kasumi arvelt. Ka 2010. aastal võrreldes eelnenud aastatega teenitud suurem puhaskasum ei toonud suuri muutusi. Ettevõtted maksid välja dividende ligi 800 miljonit eurot. Veerandi kogu dividendide summast moodustasid energeetikaettevõtete väljamaksed omanikele. Kasumi väljavõtjad olid ka peakontorite ja kaubandusettevõtete omanikud.

Ettevõtete puhaskasum ja puhaskahjum ning dividendid, 2000–2010

Ettevõtete puhaskasum ja puhaskahjum ning dividendid, 2000–2010

2010. aastal jäi palgakasv ettevõtetes küll alla tarbijahindade tõusule, kuid ettevõtete väljatulek majanduslangusest ning nende paranenud finants-majanduslik olukord loob võimalused nii investeeringute kui ka tööjõukulude kasvuks, mida kinnitavad ka 2011. aasta lühiajastatistika andmed.

Reet Nestor, Statistikaameti juhtivstatistik

Eesti suuremate eksportööride tootlikkus kasvas

Statistikaameti andmetel suurenes 2010. aastal eelmise aastaga võrreldes enamiku suuremate töötleva tööstuse eksportööride eksport ning tootlikkus.

Eesti kaupade kogueksport oli 2010. aastal 8,7 miljardit eurot. Töötleva tööstuse ettevõtted eksportisid 4,9 miljardi euro eest kaupu, mis andis üle poole Eesti koguekspordist. Riigi kogueksport kasvas 35% ning sama palju kasvas ka töötleva tööstuse eksport, mis näitab, et selle tegevusala ettevõtted on Eesti koguekspordi kasvu igati toetanud.

Töötleva tööstuse 100 suuremat eksportööri eksportisid 2010. aastal kokku 2,4 miljardi euro eest, mis andis 49% kogu töötleva tööstuse ekspordist. Nende eksportööride eksport kasvas eelmise aastaga võrreldes 41%. Samuti suurenes nende tootlikkus 2009. aasta 212 eurolt 346 eurole 2010. aastal (63%). Arvesse on võetud vaid kasumis olevaid eksportööre (2009. aastal 79 ja 2010. aastal 83 eksportööri 100-st).

Töötleva tööstuse 100 suuremast eksportöörist 90-l suurenes 2010. aastal eksport ning 80-l ka tootlikkus. Enim suurenes just kõige suurema ekspordikäibega (ekspordikäive 40–130 miljonit eurot) eksportööride tootlikkus.

Eksportööride tootlikkus kasvas, samal ajal vähenes nende töötajate arv. 2010. aastal oli 100 suurema eksportööri keskmine hõivatute arv 240 (2009. aastal 270). Seega keskmine töötajate arv vähenes 9%. 100 suuremast eksportöörist 35 suurendas töötajate arvu (või see jäi samaks), 65 aga vähendas 2009. aastaga võrreldes.

Ekspordikäibe ja tootlikkuse põhjal võib väita, et eksportöörid väljuvad majanduskriisist paremate näitajatega kui sinna sisenedes.

Töötleva tööstuse 100 suurema eksportööri ekspordikäive, 2009–2010 (eksportöörid on reastatud ekpordikäibe suuruse järgi 2010. aastal)

Töötleva tööstuse 100 suurema eksportööri ekspordikäive, 2009–2010 (eksportöörid on reastatud ekpordikäibe suuruse järgi 2010. aastal)

Töötleva tööstuse 100 suurema eksportööri tootlikkus, 2009–2010 (eksportöörid on reastatud ekpordikäibe suuruse järgi 2010. aastal)

Töötleva tööstuse 100 suurema eksportööri tootlikkus, 2009–2010 (eksportöörid on reastatud ekpordikäibe suuruse järgi 2010. aastal)

Töötleva tööstuse puhul käsitletakse ettevõtteid, kes tegelevad tootmisega (Eesti majanduse tegevusala klassifikaatori (EMTAK 2008) kood 10–33). Tootlikkust võib määratleda kui ettevõtte väljundi suhet sisendisse. Analüüsis mõistetakse tootlikkuse all kasumit hõivatu kohta. Autor on kasutanud Statistikaameti ettevõtluse lühiajastatistika ning väliskaubandusstatistika andmeid. Vaatluse all olid 2010. aasta suuremad eksportöörid (100 eksportööri 1804-st). Erindid on eemaldatud.

Riina Kerner, Statistikaameti analüütik

Eesti kõrgeima konkurentsivõimega tööstusharu on keemiatööstus

Eesti kõrgeima konkurentsivõimega tööstusharu oli nii 2003. kui ka 2007. aastal kemikaalide ja keemiatoodete tootmine. Euroopas muudavad Eesti keemiatööstuse konkurentsivõimeliseks madalamad tööjõukulud. Konkurentsivõimet suurendab aga ka edukas eksportimine. Tootlikkust ning seeläbi ka konkurentsivõimet võib suurendada nii uute toodete lisamine ekspordikorvi kui ka uutele sihtturgudele minek.  

Statistikaameti analüütik Riina Kerner analüüsis 2010. aastal oma magistritöös ekspordi struktuuri rolli Eesti tööstusharude konkurentsivõime kujundamisel. Eesti tööstusharude konkurentsivõime pingerea koostamisel koondas ta tööstusharude tootlikkuse- ja ekspordinäitajad koondindeksisse. Indeks sisaldab järgmisi näitajaid: lisandväärtus töötaja kohta (ehk tööviljakus, mis on kõige enam levinud tootlikkuse näitaja), tööviljakuse kasv, tööjõukulude tootlikkus, jääktulu töötaja kohta, ekspordi kasv ja osatähtsus.

Võrdluseks on kasutatud aastaid 2003 ja 2007 kolmel põhjusel — esiteks on oluline võrrelda Eesti tööstusharude näitajaid enne ja pärast ELiga liitumist. Teiseks kaalutluseks on andmete võrreldavus — tegevusalade klassifikaator „EMTAK 2003“ kehtis aastatel 2003–2007 ning kolmandaks, EL riikide kohta pole 2010. aastal hilisemad võrdlusandmed veel kättesaadavad.

Millised Eesti tööstusharud on konkurentsivõimelisemad?

Eestis moodustasid 2007. aastal konkurentsivõime pingerea tipu viis tööstusharu: 1) kemikaalide ja keemiatoodete tootmine, 2) metallitootmine, 3) muude mittemetalsetest mineraalidest toodete (sh klaas, tsement, lubi jt) tootmine; 4) koksi ja naftasaaduste (sh põlevkiviõli) ning 5) paberi ja pabertoodete tootmine. Madalama konkurentsivõimega tööstusharudeks osutusid 1) nahktoodete, 2) rõiva-, 3) tekstiili- ja 4) mööblitootmine. Kõrgema konkurentsivõimega tööstusharusid iseloomustab suur kapitalimahukus, mis tähendab, et kasumi teenimiseks tuleb kulutada palju raha masinatele ja infrastruktuurile. Madala konkurentsivõimega tööstusharusid iseloomustab aga suur tööjõumahukus.

EL liitumise eelse ajaga võrreldes sattusid 2007. aastal kõrgema konkurentsivõimega tööstusharude hulka ka sellised kapitalimahukad tööstusharud nagu metallitootmine, muude mittemetalsete mineraalide ning koksi- ja naftasaaduste tootmine, mida 2003. aastal kõrgema konkurentsivõimega tööstusharude seas ei olnud. Seega on Eesti tööstusharude konkurentsivõime paranenud just kapitalimahukates tööstusharudes. Konkurentsivõime on paranenud eelkõige uusimate tehnoloogiate kasutuselevõtuga kui ka nendes tööstusharudes toodetavate toodete maailmaturuhindade tõusuga (sh põlevkiviõli, metallid jt).

 
 

Eesti tööstusharude konkurentsivõime edetabel, 2003 ja 2007

Eesti tööstusharude konkurentsivõime edetabel, 2003 ja 2007

Eesti keemiatööstuse peamine konkurentsieelis Euroopas on madalamad tööjõukulud

Kui võrrelda Eesti tööstusharude tööviljakust teiste EL riikidega, siis selgub, et Eesti kõige kõrgema konkurentsivõimega tööstusharu keemiatööstuse tootlikkus on oluliselt madalam kui enamikus EL riikides. Eestis toodeti ühe töötaja kohta lisandväärtust oluliselt vähem kui kõikides vanades liikmesriikides. 2007. aastal oli Eesti keemiatööstuse tööviljakus kõrgem vaid neljast riigist: Bulgaaria, Rumeenia, Läti ja Slovakkia. Samas Rootsi, Belgia ja Hollandi tööviljakus oli isegi ligi viis korda kõrgem kui Eestis.

Samas kui võrrelda liikmesriikide keemiatööstusi tööjõukulude tootlikkuse alusel (näitab kui palju luuakse lisandväärtust tööjõukulude kohta), siis selle näitaja poolest edestas Eesti kõiki vanu liikmesriike (välja arvatud Iirimaa) ning enamikku uusi liikmesriike. Eesti keemiatööstuse tööjõukulude tootlikkus oli 2007. aastal 1,5 korda suurem kui Saksamaal ning 1,3 korda suurem EL keskmisest. Eesti keemiatööstuses kulutab tööandja töötaja peale (palgad, maksud jms) oluliselt vähem kui enamikus EL riikides, samas teenib töötajale tehtud kulutuste kohta oluliselt rohkem lisandväärtust.

Konkurentsivõimet suurendab eksport  

Eksportimise ja tootlikkuse vahel on mõlemapidine põhjuslik seos: eksportimine suurendab ettevõtete tootlikkust ning kõrgem tootlikkus põhjustab eksportimisega alustamise. Kui eksportimine suurendab tootlikkust, siis suureneb ka tööstusharu konkurentsivõime. Tööstusharu tasandil tähendab konkurentsivõime nii võimet teenida kasumit kui ka võimet müüa oma kaupu. Globaliseeruvaid turge arvestades tähendab ettevõtte müügivõime üha enam aga ekspordivõimet. Eriti kehtib see väikeriigi kohta, kus siseturu piiratus ja vajadus kitsamalt spetsialiseeruda seab enamiku tööstusharude arengu sõltuvusse välisturgudest.

Võrreldes Eesti tööstusharude eksporti näeme, et 2007. aastal oli Eesti kõrgema konkurentsivõimega tööstusharude eksportkäive suurem kui 2003. aastal. Kõrgema konkurentsivõimega tööstusharude eksportkäive ulatus 2007. aastal ühest miljardist kroonist (metallitootmine) kuni nelja miljardi kroonini (kemikaalide ja keemiatoodete tootmine). Samas suurima eksportkäibega tööstusharu 2007. aastal oli aga puittoodete tootmine (ligi 10 miljardit krooni), millele järgnesid televisiooni- ja sideseadmete ning elektrimasinate eksport. Need tööstusharud asetsesid 2007. aastal aga tööstusharude konkurentsivõime edetabeli keskel. Ekspordimahtude suurendamine iseenesest tootlikkust ei pruugi mõjutada, küll aga võib suurendada tootlikkust uute toodete arendamine ning nende eksportimine. Samuti võib tootlikkust suurendada ekspordi sihtriikide arvu suurendamine.

 Eesti tööstusharude eksportkäive, 2003 ja 2007

Eesti tööstusharude eksportkäive, 2003 ja 2007

Kokkuvõte

Eesti tööstusharude konkurentsivõime pingerida perioodil 2003–2007 muutus märgatavalt. Suurenes kapitalimahukate tööstusharude konkurentsivõime. Ettevõtted olid paindlikud ning reageerisid maailmaturu nõudlusele — seetõttu paranes Eestis ka mitme tööstusharu konkurentsivõime. Eesti kõrgeima konkurentsivõimega tööstusharus (keemiatööstus) loodi lisandväärtust tööjõule tehtavate kulutuste kohta oluliselt rohkem kui enamikus EL riikides. Samas loodi lisandväärtust ühe töötaja kohta oluliselt vähem kui EL-i vanades liikmesriikides. Seega veel 2007. aastal olid Eesti madalamad tööjõukulud eeliseks rahvusvahelisel turul. Loodetavasti suureneb Eesti tööstusharude konkurentsivõime lähiaastatel just tootlikkust suurendades ning seda ka eduka eksportimise abil. Tootlikkust võib suurendada nii uute toodete arendamine ning nende lisamine ekspordikorvi kui ka uutele sihtturgudele sisenemine.

Riina Kerner, Statistikaameti analüütik

Põhjalikum ülevaade Riina Kerneri magistritöös ”Ekspordi struktuuri roll Eesti tööstusharude konkurentsivõime kujundamisel“ (kaitstud Tartu Ülikoolis 27.08.2010) .

SKP möödunud aastal sisemajanduse nõudlusest suurem

Vaatamata kiirele langusele jäi SKP möödunud aastal sisemajanduse nõudlusest suuremaks ehk lihtsamalt öeldes, me tarbisime ja investeerisime vähem kui tootsime.

Statistikaamet avaldas eile 2009 IV kvartali ja 2009. aasta SKP. Mis nende andmete juures kõige olulisem on? Seda on korrutatud juba pikalt, et SKP langeb. Uudis ei ole see kellelegi. Eesti sesoonselt ja tööpäevade arvuga  korrigeeritud SKP langes 2009 IV kvartaliks majanduslanguse 2 aastaga ning hinnamõjusid arvestades 2005 II kvartali tasemele (ehk siis 4,5 aastat tagasi).

Vaatamata kiirele langusele jäi SKP möödunud aastal sisemajanduse nõudlusest suuremaks ehk lihtsamalt öeldes, me tarbisime ja investeerisime vähem kui tootsime. Viimase 15 aasta jooksul on see aastaarvestuses esimest korda. Kaudselt viitab pakkumise ülejäägile nõudluse suhtes ka kogumajanduse kaudse deflaatori vähenemine ehk, jällegi lihtsamalt öeldes, kogumajanduse hinnalangus. Seda ei ole samuti viimase 15 aasta jooksul aastaarvestuses ette tulnud. Kui sisemajanduse nõudlus hakkab paranema ning ületab SKP taseme, mõjub see hinnasurvena, mistõttu hinnad hakkavad kiiremini kasvama.

Teiseks näitajaks, millele tuleks tähelepanu pöörata, ja millest on tegelikult ka juba varem juttu olnud, on alates 2009. aasta I kvartalist Eesti väliskaubanduse tasakaalu paranemine. Koos sisemajanduse nõudluse kiire kasvuga suurenes buumiaastatel kiiresti ka import. Kusjuures import suurenes kiiremini kui eksport, seda vaatamata SKP kiirele kasvule. Nii tekkiski 2006.-2007. aastal üle 10% väliskaubandusdefitsiit. Kui sisemajanduse nõudlus vähenes, vähenes ka kaupade ja teenuste sissevedu ning seda kiiremini kui eksport. Seetõttu muutus väliskaubandustasakaal  positiivseks ehk teisisõnu, on Eesti kaupade ja teenuste vahetus välismaailmaga paremas tasakaalus. Kahjuks ei näita see aga veel majanduse tervist, kuna tegemist on majandussurutise tõttu erandliku olukorraga.

Vaatamata SKP kosumisele alates möödunud aasta II kvartalist (tegelikult, kõige madalam sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP jäi möödunud aasta III kvartalisse), jätkus tööpuuduse suurenemine. Majanduse kosumise alguses ei reageeri tööturg sellele koheselt ehk ettevõtted hakkavad inimesi uuesti tööle võtma olulise ajanihkega. Üheks põhjuseks on ettevõtete püüd parandada tootlikkust või vähemalt säilitada olemasolevat. Kui toodangu müügi väljavaated on veel tagasihoidlikud või ei ole veel väga kindlad, ei kiirusta ettevõtted tööjõudu suurendama. Tõepoolest, koos SKP kiire langusega 2009. aasta alguses ning tööpuuduse kiire suurenemisega (loe: töötajate koondamisega), hakkas aeglustuma ka kogumajanduse tööjõu tootlikkuse langus ning IV kvartalis see isegi kasvas.

Tööjõu tootlikkuse muutus, I kvartal 2007- IV kvartal 2009

Tööjõu tootlikkuse muutus, I kvartal 2007- IV kvartal 2009

Tõnu Mertsina,  rahvamajanduse arvepidamise talitus