Tag Archives: tööjõu-uuring

Noorte suvel töötamine

Ootuspäraselt on töötavaid noori kõige vähem talvel ja aktiivseim töötamisperiood on suvel. Statistikaameti andmetel töötas 2016. aastal III kvartalis (juuli, august, september) 15–24-aastastest 41%, mis oli noorte puhul viimase 15 aasta kõrgeim tööhõive määr.

Noorte aktiivsus tööturul on olnud pikemat aega tõusuteel. Suurenenud on noorte osatähtsus, kes õpivad ja töötavad. Kui 2016. aasta III kvartalis töötas ligikaudu iga neljas õppiv 15–24-aastane, siis viis aastat varem iga kuues. Aastakeskmiselt töötas 2016. aastal 15–19-aastastest õppijatest 7% ja 20–24-aastastest õppijatest 39%.

Noorte meeste tööhõive määr on viimasel viiel aastal kasvanud aeglasemalt kui naistel. Kui 2011. aasta III kvartalis olid mehed viie protsendipunktiga ees, siis 2016. aasta III kvartalis oli töötavaid noori naisi vanuses 15–24 protsendiliselt juba ligi sama palju (40%) kui töötavaid noori mehi (41,5%).

Veidi üle poole töötavatest noortest oli 2016. aastal jagunenud kolme tegevusala vahel. Populaarseim tegevusala 15–24-aastaste seas oli töötlev tööstus, järgnesid hulgi- ja jaekaubandus koos mootorsõidukite ja mootorrataste remondiga ning majutus-toitlustus. Kui esimesed kaks tegevusala on populaarsed ka vanemates vanuserühmades, siis majutus ja toitlustus teiste vanuserühmade esikolmikusse kindlasti ei mahu. Tõusuteel on info- ja side tegevusala, kus töötavatest noortest oli töö leidnud 7%.

Tõusutrendi näitab ka ajutise töö tegijate osatähtsus. Kui 2008. aasta suvel oli ajutisel tööl 10% töötavatest noortest, siis 2016. aastal 19%. Samas on muutunud ka üldine suhtumine ajutisse töösse. Kui vaadata vanuserühma 15–24 töötamist mitte ainult suveperioodil, vaid kogu aasta jooksul, siis ajutisel tööl olijate seas on viimase viie aasta jooksul oluliselt vähenenud nende hulk, kes tegelikult sooviksid alalist tööd. Suurenenud on nii nende hulk, kes ei tahagi alalist tööd, kui ka nende hulk, kes on rahul nii alalise kui ka ajutise tööga.


Ülle Vannas, Statistikaameti vanemanalüütik

Analüüs kasutab Statistikaameti tööjõu-uuringu andmeid, mida amet korraldab 1995. aastast. Igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Eestis on uuringu avaliku huvi peamine esindaja Sotsiaalministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet selle statistikatöö tegemiseks andmeid kogub ja analüüsib.

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

 

Kas Eestis on töötavate noorte defitsiit?

Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal tööturult, õpingutest ning koolitustest eemal hinnanguliselt 29 200 15–29-aastast noort ehk 12,5% vastavast vanuserühmast. Nendest ligi kolmandik olid töötud ja kaks kolmandikku mitteaktiivsed (ei soovi töötada või ei ole selleks võimelised). Võrreldes 2014. aastaga on tööturult, õpingutest ning koolitustest eemal olevate noorte arv vähenenud 4400 võrra.

Tööturu kontekstis loetakse 15–29-aastased mittetöötavad, mitteõppivad ja koolitustel mitteosalevad noored NEET-noorteks (nimetus tuleneb inglisekeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training). Riskinoorte hulgas leidub nii väikelastega kodus olevaid vanemaid, vabatahtlikke, seiklejaid, perekonna eest hoolitsejaid kui ka puude või haigusega isikuid. Tegemist on üsna heterogeense sihtrühmaga, kus mittetöötamise põhjused on väga erinevad.

Viimase 15 aastaga on NEET-noorte arv vähenenud hinnanguliselt 26 000 noore võrra, nendest märkimisväärne osa pärast 2010. aastat. Kui aastatel 2000–2010 vähenes riskinoorte arv ligi 6000 võrra, siis alates 2010. aastast rohkem kui 20 000 inimese võrra.

NEET-noorte mittetöötamise põhjused

Mittetöötamise põhjuseid on erinevaid ning laias laastus võib need jagada neljaks. Esimesse rühma võib liigitada need, kelle hõives mitteosalemise põhjuseks on haigus ja/või puue. Teise rühma moodustavad need, kel on vajadus hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest, sealhulgas rasedus- ja sünnituspuhkusel olijad (eelneva hõiveta) või lapsehoolduspuhkusel olijad. Kolmandasse rühma võib tinglikult jaotada kõik muu põhjusega noored, sealhulgas nii edasiõppimiskavatsusega kui ka tööotsingutest loobunud. Neljanda rühma moodustavad töötud.

Kõige levinum mitteaktiivsuse põhjus on vajadus hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest, 2015. aastal oli selliseid noori NEET-noorte hulgas ligi 43% ehk hinnanguliselt 12 500. Rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkusel olijad moodustavad selle rühma enamuse ja 2015. aastal oli neid ligikaudu 9700, kellest 6600 on vanuses 25–29, ülejäänud 15–24-aastased.

Haiguse või puudega noorte osatähtsus oli 2015. aastal viimase 15 aasta kõrgeim, ulatudes hinnanguliselt 12%-ni. Viimati oli see näitaja üle 10% 2007. aastal. 2015. aastal oli seega haiguse või puude tõttu tööturult eemal hinnanguliselt 3500 NEET-noort, kusjuures haiguse või puude tõttu mittetöötavate osatähtsus on kõrgem vanuserühmas 25–29.

Kolmandale kohale mitteaktiivsuse põhjustest jäävad muud põhjused, sh edasiõppimise soov. Edasiõppimiskavatsusega noored moodustavad NEET-noorte hulgas ligikaudu 7%, enamik neist jääb vanuserühma 15–24.

2

Demograafiliste tegurite mõju

Lisaks vanuserühmale erineb NEET-noorte olukord tööturul ka soo ja rahvuse järgi. Naiste osatähtsus NEET-noorte seas on võrreldes meestega aja jooksul tõusnud – kui 2000. aastal moodustasid naised riskirühma noortest hinnanguliselt 63% ja mehed 37%, siis 2015. aastal vastavalt 68% ja 32%. 2014. aastaga võrreldes on naiste osatähtsus hüppeliselt tõusnud, kuivõrd 2014. aastal oli naisi 59% ning mehi 41%. Kõige lähemal olid näitajad teineteisele 2010. aastal, kus meeste ja naiste osatähtsus erines ligi seitsme protsendipunkti võrra. Alates 2012. aastast on naiste osatähtsus NEET-noorte hulgas ligi kaks korda kõrgem. Selle põhjuseks on majanduskriisi ajal kiiresti kasvanud ja pärast seda kiiresti kahanenud meeste töötus.

Võrreldes eestlaste ja mitte-eestlaste olukorda, võib märgata, et 31% 15–29-aastastest NEET-noortest on mitte-eestlased ning 69% eestlased, kusjuures mitte-eestlaste osatähtsus on viimase kolme aasta jooksul vähenenud. Ka aastatel 2004–2009 võis täheldada märgatavat mitte-eestlaste osatähtsuse langust – viie aastaga 13 protsendipunkti võrra. Seda mitte-eestlaste töötuse kiire vähenemise tõttu neil aastail.

Kõrgem haridus loob laialdasemad võimalused

2015. aastal oli 15–29-aastaste NEET-noorte osatähtsus suurim esimese taseme ja madalama haridusega (alg- või põhiharidus) noorte hulgas (13,8%). Teise taseme haridusega noortel oli see näitaja 12,3% ja kolmanda taseme haridusega (kõrgharidus, sh residentuur) noortel 10,8%.

Mistahes koolitus või väljaõpe annab noorele tööturul konkureerimiseks rohkem võimalusi. Viimastel aastatel on märgata esimese või madalama tasemega NEET-noorte osatähtsuse suurenemist. 2015. aastal oli üle kolmandiku (36,5%) kõigist riskinoortest esimese või madalama taseme haridusega, mis on 7% rohkem kui 2014. aastal. Kolmanda taseme haridusega noorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on pärast majanduskriisi langustrendis, jõudes 2015. aastal 16,9%-ni ehk hinnanguliselt 4900 inimeseni.

Maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on viimase 15 aasta kõrgeim

Maapiirkondades töökohtade vähenemine mõjutab otseselt seal elavaid noori. Kui 2013. aastal oli NEET-noorte hulgas linnaliste asulate noori 73%, siis 2015. aastaks oli see kahanenud 60%-le, seega NEET-noorte arv vähenes hinnanguliselt 8300 võrra. Maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas on sama ajaga kasvanud 12 protsendipunkti ehk 1900 inimese võrra. 2015. aastal oli 15–24-aastaste maanoorte osatähtsus NEET-noorte hulgas 43%, mis oli viimase 15 aasta kõrgeim näitaja.

15–29-aastastest NEET-noortest 34% elab Põhja-Eestis ja 30% Lõuna-Eestis. Kesk-, Kirde- ja Lääne-Eestis püsib suurusjärk 12% juures. Tallinnas elavad NEET-noored moodustavad kogu Põhja-Eesti riskinoortest hinnanguliselt 70–75%, mis on alates 2000. aastast püsinud muutumatuna.

Raskused tööturule sisenemisel, eeskätt majanduskriiside ajal, on töötuse suurenemise ohutegur ning võivad lõpuks viia ka mitteaktiivsuseni. 2009. aasta majanduskriisi ajal kasvas NEET-noorte arv hüppeliselt, tõustes 2008. aasta 33 300-lt 2009. aastal 51 200-le, ent püsides siiski pisut madalamal tasemel kui 2000ndate algul (55 200). Kui kriisijärgsel aastal (2010) moodustasid mitteaktiivsed noored NEET-noortest 41%, siis viie aastaga on see arv ligi kolmandiku suurenenud.

Kuivõrd NEET-nooreks kujunemine sõltub nii vabatahtlikest kui ka mittevabatahtlikest teguritest, on vale väita justkui sõltuks see vaid piiratud ligipääsust tööturule või mistahes ressursside puudusest. Noorte mitteaktiivsuse ja töötuse vähendamine pole ainult Eestis murekoht, vaid kogu Euroopas on selleks loodud erinevaid tööturustrateegiaid ning meetmeid töötusprobleemide lahendamiseks. Euroopa Liidu noorte tööhõivestrateegia võtmetegevusteks on muuhulgas noorte tööhõivepaketi osana noortegarantii rakendamine, mida täiendab „Noorte tööhõive algatus“ (otseselt suunatud NEET-noortele) ning algatus „Noorte liikuvus“. „Noorte tööhõive algatuse“ eesmärk on pakkuda alla 25-aastastele (või vajadusel kuni 29-aastastele k.a) riskirühma noortele täiendavat sihtotstarbelist tuge.

Statistikaamet teeb NEET-noorte arvu kohta hinnanguid Eesti tööjõu-uuringu põhjal. Tööjõu-uuringut korraldab Statistikaamet 1995. aastast. Igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Uuringus käsitletakse töötuna isikud, kelle puhul on samaaegselt täidetud kolm tingimust: isik ei tööta (ajutiselt töölt puudumine ei ole töötus), isik on valmis töö leidmisel sellega kahe nädala jooksul alustama, ning isik otsib aktiivselt tööd. Mitteaktiivseteks loetakse need, kes ei soovi töötada või ei saa seda mingil põhjusel teha. Eraldi käsitletakse neid mittetöötavaid, kes sooviksid töötada ja oleksid valmis kohe alustama, ent kes aktiivselt tööd ei otsi, olgu siis põhjuseks töö puudumine lähikonnas, usu kaotamine töö leidmise võimalusse või mõni muu demograafiline või sotsiaalne tegur – neid isikuid nimetatakse heitunuteks.

NEET-noorte kohta detailsem info statistika andmebaasis.

Heidy Roosimägi, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Viiendik Euroopa Liidu osaajaga töötajatest saaks ja tahaks rohkem töötada

Eurostati teatel soovis Euroopa Liidus 2010. aastal ligi 8,5 miljonit osaajaga töötajat ehk 21% suurema koormusega töötada ja oli valmis võimaluse avanemisel seda ka tegema. Eestis oli selliseid osaajaga töötajaid ligi 12 000 ehk 20%. 

Suurim oli vaeghõivatud osaajatöötajate (st nende, kes tahaksid ja saaksid rohkem töötada) osatähtsus Lätis (65%), Kreekas (49%) ja Hispaanias (46%). 

Hiljuti avaldas Eurostat lisaks tavapärasele töötuse määrale kolm uut näitajat tööpuuduse analüüsimiseks. Need kirjeldavad kolme elanikkonnarühma, kelle olukord tööturul sarnaneb mitmes aspektis töötute omale, kuid kes Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töötu definitsiooni alla ei mahu (st töötuks loetakse inimene, kes on tööta, otsib aktiivselt tööd ja on töö leidmisel valmis kahe nädala jooksul tööle asuma). 

Need kolm elanikkonnarühma on järgmised:

  1. Vaeghõivatud osaajatöötajad,
  2. Mittetöötavaid isikuid, kes küll otsivad tööd, kuid ei saaks mingil põhjusel kohe tööle asuda,
  3. Mittetöötavaid isikuid, kes küll tahaksid töötada, kuid ei otsi aktiivselt tööd (siia kuuluvad ka nn heitunud, st inimesed, kes on kaotanud lootuse tööd leida).

Tavapärases tööturukäsitluses (mis jagab inimesed tööga hõivatuteks, töötuteks ning tööturul mitteaktiivseteks) loetakse kaks viimatimainitud rühma majanduslikult mitteaktiivse rahvastiku (õppijad, pensionärid, kodused, heitunud) hulka. Samas on neil töötutega kindlasti olulisi sarnasusi. Neid rühmi võib vaadelda omamoodi potentsiaalse tööjõureservina, kuna teatud tingimustel võivad nad üpris tõenäoliselt tööle asuda. 

Mittetöötavaid inimesi, kes otsisid tööd, kuid ei oleks saanud kohe tööle asuda, oli 2010. aastal Euroopa Liidus 2,4 miljonit. Eestis oli see rühm võrdlemisi väike ja seetõttu ei võimalda Eesti tööjõu-uuring selliste inimeste koguarvu täpselt hinnata. 

Neid, kes küll soovisid töötada, kuid ei otsinud ise tööd, oli Euroopa Liidus 8,2 miljonit ja Eestis 41 000. Võrdluseks: töötuid oli 2010. aastal Euroopa Liidus 22,9 miljonit ja Eestis 116 000. 

Kui töötute seas on traditsiooniliselt ülekaalus mehed, siis uute näitajatega kirjeldatud rühmades oli enam naisi. Suurim oli naiste ülekaal vaeghõivatud osaajatöötajate seas, kus naisi oli üle kahe kolmandiku. 

Uued näitajad ei sea kindlasti kahtluse alla traditsiooniliselt kasutatavate töötuse näitajate kaalukat rolli tööturuolukorra hindamisel, vaid nende eesmärk on pakkuda lisainformatsiooni. Töötuse määr on kindlasti olulisim tööpuuduse indikaator tööturu olukorra analüüsimisel. Kolm uut näitajat tõstavad aga esile elanikkonnarühmad, mis asuvad justkui halona töötute ümber ja jagavad nendega mitmeid ühisjooni. Seega saame rikkalikuma ja täielikuma pildi inimestest, kellel pole ühiskonnas (piisavalt) tööd. 

Kõik ülaltoodud andmed põhinevad tööjõu-uuringul (European Labour Force Survey), mida statistikaorganisatsioonid korraldavad harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Eesti statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. 

Töötuse määr on töötute osatähtsus tööjõus (tööjõud on tööga hõivatute ja töötute koguhulk 15–74-aastasest rahvastikust). 

Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes Statistics in Focus 56/2011 “8.5 million underemployed part-time workers in the EU-27 in 2010” ja 57/2011 “New data measures of labour attachment” (mõlemad ilmusid 10.11.2011). 

Yngve Rosenblad, Statistikaameti analüütik

Kas vabariigi sajandaks aastapäevaks on inglise keel Eesti riigikeel?

Aastal 2011 läks Eesti üle eurole. Kas aastal 2018 läheme üle inglise keelele? Üks põhjus oodata 2011. aasta rahvaloenduse tulemusi.

Pealkirjas toodud küsimus, mis esmapilgul paistab lausa rumalana, on kindlasti selline, mille tekkimine nõuab lähemat selgitamist. Selgitus ise on üsna lihtne. Arengufondi visioonidokumendis „Visioonipäevad Meie Eesti: kokkuvõttev analüüs. Meie Eesti 2018: maailmas edukas, koduselt armas” on öeldud „/—/ kerkis idee pakkuda tasuta eesti keele ja kultuuri õppeprogramme välismaalastele, mis juba ka toimib. Põhjenduseks toodi, et meid mõistetakse läbi meie keele, kultuuri ja traditsioonide. /—/ See mõte on vastuolus ekspertrühma ettepanekuga, mis peab oluliseks panustada pigem sellele, et luua avaliku sektori poolt tingimused ingliskeelseks elu-oluks.

Inglise keelele orienteerumine tekitab küsimusi

Toodud tsitaat näitab, et hetkel on pealkirjas esitatud küsimus ilmselge liialdus. Aga kauaks? Eesti arvamusliidritel on tekkinud mõte ingliskeelse elu-olu loomise vajadusest ja see on avalikult ka välja öeldud. Pragmaatiliselt võttes on mõttel ka jumet — võib olla üsna kindel, et ingliskeelse elu-olu keskkonna olemasolu tugevdaks Eesti positsiooni majanduselu rahvusvahelises konkurentsivõitluses. Kas saab aga pikemas perspektiivis olla edukas riik, millel on nõrgad sidemed oma kultuuriga? Kas Eesti rahvuslik kultuur on võimalik ilma eesti keeleta? Kuidas arvamusliidrite idee viia kooskõlla Eesti põhiseadusega, mille alguses öeldakse „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, /—/ mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”? Need on küsimused, mida peab kindlasti enne ingliskeelse elu-olu keskkonna loomisele asumist üsna põhjalikult läbi arutama.

Rahvaloendus annab põhjaliku ülevaate keeleoskusest

Selliste fundamentaalsete küsimuste reas tekkis minul statistikuna aga hoopis lihtsam küsimus: kuidas on meil lood inglise keele oskusega? Peaks olema päris selge, et ingliskeelse elu-olu loomise üheks peamiseks tingimuseks on elanikkonna inglise keele oskus. 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus (REL 2011)

Kõige põhjalikumad andmed rahvastiku keeleoskuse kohta saame rahvaloendusest. Viimane rahvaloendus Eestis toimus 2000. aastal. Loomulikult on sellest ajast palju vett merre voolanud ning olukord muutunud. Ei pea olema hiromant, et väita — 2011. aastal on Eestis inglise keele oskusega lood paremad kui 2000. aastal. Toimunud muutuse ulatusest saame pildi Statistikaameti tööjõu-uuringu andmeid kasutades. Eesti tööjõu-uuring annab hinnangu 15–74-aastaste keeleoskusele. 2011. aasta on taas Eesti rahvaloenduse aasta ning juba aastal 2013 saame kasutada uusi põhjalikke andmeid Eesti rahvastiku inglise keele oskuse kohta. 

Inglise keele oskajaid enim suurtes linnades

Järgnevalt lühidalt sellest, milline oli seis 2000. aastal ja millised muutused on viimasel kümnendil toimunud. 2000. aastal loendati Eestis 1,37 miljonit elanikku ja neist oskas loenduse keeleoskuse definitsiooni kohaselt inglise keelt veidi rohkem kui veerand. Inglise keele oskus on tugevalt seotud vanuse ja elukohaga. Kui jätta välja lapsed, siis võib öelda, et mida noorem vanuserühm, seda suurem on neis inglise keele oskajate osatähtsus. 15–19-aastaste seas oli inglise keele oskajaid üle 60% ja 20–24-aastaste seas üle poole. 65-aastaste ja vanemate seas oli inglise keele oskajate osatähtsus kogurahvastikus alla 5%. Inglise keele oskus erineb vanuserühmiti väga palju.

Rahvastik vanuse ja võõrkeele oskuse (sh inglise keele oskuse) järgi, 2000
Rahvastik vanuse ja võõrkeele oskuse (sh inglise keele oskuse) järgi, 2000

Ka omavalitsusüksustes oli inglise keele oskajate osatähtsus kogurahvastikus väga erinev. Viies omavalitsusüksuses oli inglise keele oskajaid rohkem kui 40%, seitsmes alla 6%. Inglise keele oskajaid on enim Tallinna piirkonnas, samuti Tartus ja selle lähiümbruses ning Pärnu kandis. Väikseim oli inglise keele oskajate osatähtsus Kagu-Eestis Peipsi ja Pihkva järve läheduses olevates omavalitsusüksustes.

Inglise keelt võõrkeelena oskajate osatähtsus omavalitsusüksustes, 2000
Inglise keelt võõrkeelena oskajate osatähtsus omavalitsusüksustes, 2000

Viimase kümnendi jooksul toimunud muutust inglise keele oskajate osatähtsuses saame hinnata Eesti tööjõu-uuringu andmetel. Inglise keele oskajate osatähtsus on arvutatud 15–74-aastaste inimeste seas. Andmed on kättesaadavad alates aastast 1997. Perioodil 1997–2009 on inglise keele oskajate osatähtsus kasvanud igal aastal veidi üle 2 protsendipunkti. Aastal 2009 oskas Eestis inglise keelt üle poole 15–74-aastastest elanikest.

Inglise keele oskajate osatähtsus Eesti 15–74-aastaste elanike seas, 1997–2009
Inglise keele oskajate osatähtsus Eesti 15–74-aastaste elanike seas, 1997–2009

Keeruline on öelda, kui kõrge peaks olema inglise keele oskajate osatähtsus rahvastikus, et võiksime rääkida normaalselt toimivast ingliskeelsest elu-olu keskkonnast Eestist. Minu arvates pole praegune tase veidi üle 50% rahvastikust selleks veel piisav. Trend on ilmselgelt selline, et trendi jätkudes jõuab Eesti selleni, et mingil hetkel võib elu-olu vabalt kulgeda ka inglise keeles. Kui peetakse vajalikuks seda protsessi kiirendada, siis ainus võimalus selleks on inglise keele õpe keelt mitteoskavatele inimestele ja mitte ainult üldhariduskoolis. Loomulikult suurendab hea inglise keele oskus ka inimeste võimalusi väljarändeks. Aga eks tasakaalupunkti leidmine ole üldse üks keerulisemaid küsimusi. Küllap on hea lahenduse leidmine seekord võimalik, et ärielus läheks ikka hästi ning Eesti kultuur ja keel säiliksid. 

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Mõistete selgitus

Eesti tööjõu-uuringu kohaselt loetakse inimene keelt oskavaks, kui ta saab keelest vähemalt igapäevase suhtlemise piires aru. Uuring jagab keeleoskuse kolme tasemesse: a) oskab rääkida ja kirjutada; b) oskab igapäevase suhtlemise piires rääkida; c) saab igapäevase suhtlemise piires aru.

2000. aasta rahva ja eluruumide loendusel loeti isik keelt oskavaks, kui tema keeleoskus võimaldas toime tulla tuttavates keelekasutusolukordades lugemisel, kirjutamisel või kõnelemisel (ka kuulamisel). Kui isik suutis ennast väljendada tuttavates suhtlusolukordades, sai aru selgest kõnest igapäevaelu teemadel, mõistis üldjoontes lihtsama teksti sisu ja suutis koostada lühikesi tarbetekste, siis oli see piisav keeleoskustase, et vastata küsimusele jaatavalt. Kui mõni neist oskustest puudus, kuid teine ületas eespool nimetatud nõudeid, siis võis seda ikkagi jaatavaks vastuseks pidada.

Näiteks võis isikut lugeda keelt oskavaks, kui ta a)  kõneles üsna vabalt, kuid ei osanud kirjutada;  b)  suutis lugeda võõrkeelset eri- või huvialakirjandust, kuid ei osanud rääkida; c)  sai aru võõrkeelsetest raadio- ja telesaadetest, kuid ei osanud kõnelda ega kirjutada. Rahvaloendusel oli võõrkeelte oskuse küsimusele vastamine vabatahtlik.