Tag Archives: toimetulek

Üksikvanematest Eestis

2011. aasta rahvaloenduse andmetel kasvavad Eestis igas seitsmeteistkümnendas leibkonnas alaealised lapsed koos üksikvanemaga. Kõigist alla 18-aastaste lastega leibkondadest oli üksikvanemaleibkondi 24%, 2000. aastal 25%.

Selles analüüsis keskendutakse üksikvanematele klassikalises mõttes – juttu tuleb alla 18-aastaste lastega üksikvanemaleibkondadest ning välja jäetakse need üksikvanemad, kes elavad koos täiskasvanud lastega.

Üksikvanemaleibkonnad elukoha järgi

Üksikvanemaid elab keskmiselt rohkem kolmes maakonnas – Harju-, Tartu- ja Ida-Virumaal (vastavalt 45%, 11% ja 12%). Kolmandik kõigist üksikvanemaleibkondadest elab Tallinnas. Arvestades, et lisaks rahvastiku vähenemisele ja vananemisele iseloomustab viimaste aastate rahvastikuprotsesse Eestis ka inimeste koondumine elama suuremate linnade lähedusse, on selline tulemus ka loogiliselt mõistetav.

Märksa olulisem on aga vaadata, kui suure osa moodustavad üksikvanemaleibkonnad maakondades kõigist teistest alaealiste lastega leibkondadest. Selgub, et maakondlikud erinevused on küllaltki suured. Kõige kõrgem on alaealisi lapsi kasvatavate üksikvanemaleibkondade osatähtsus lastega leibkondade seas Ida-Virumaal (27%) ning madalaim Raplamaal (20%). Eesti keskmisega (24%) on tulemus võrdne ka Harju, Lääne, Valga, Viljandi ja Pärnu maakonnas. Tegelikult on tulemus murettekitav – iga neljas alaealiste lastega leibkond on üksikvanemaleibkond!

Üksikemade ja üksikisade iseloomustus

Üksikvanemaks on peamiselt naised. Lastega üksikvanemaleibkondadest on üksikemasid 92% (33 408 leibkonda) ja üksikisasid 8% (2808 leibkonda).

Noori üksikemasid ja -isasid on Eestis pigem vähe. Üksikvanemaks jäädakse tavaliselt elu jooksul, olgu põhjuseks siis kas kooselu/abielu purunemine, partneri/abikaasa surm vms. Soo-vanusjaotus näitab, et mida vanemaks naised saavad, seda enam leidub ka nende seas üksikvanemaid. Muutus üksikvanemate arvu vähenemise suunas toimub naistel alates 40. eluaastast. See on aeg, mil lapsed saavad täiskasvanuks ning alustavad iseseisvat elu. Mehed aga jäävad üksikvanemaks vanemas eas kui naised. See on tingitud meestele omasest hilisemast kooselu (ja abielu) alustamise vanusest. Arvukuselt on alaealisi lapsi kasvatavaid üksikvanematest mehi kõige rohkem just 40. eluaastates meeste hulgas.

Perekonnaseisu järgi ei ole pooled alla 18-aastaste lastega üksikvanematest kunagi seaduslikus abielus olnud. Järelikult on laps(ed) sündinud väljaspool abielu. Euroopa Liidus on Eesti sellise trendi poolest edetabeli tipus. Traditsiooniline perekonna loomise mudel, kus kõigepealt abiellutakse ning seejärel saadakse lapsed, on aga muutunud paljudes Euroopa riikides. Kõrge on väljaspool abielu sündinud laste osatähtsus Sloveenias, Bulgaarias, Rootsis ning Prantsusmaal. Lapse sündimine väljaspool ametlikku abielu ei tähenda automaatselt sündimist üksikvanemaperre, sest vanemad võisid sel ajal elada ka vabaabielus. Ligikaudu kolmandik Eesti üksikvanematest on perekonnaseisu järgi lahutatud, 15% seaduslikus abielus ja 5% lesed.

Eelnevalt sai välja toodud, et palju üksikvanemaid elab Ida-Virumaal. See tekitab huvi, kas üksikvanemaks olemisel on seosed ka rahvusega. Andmed näitavad siiski, et eestlaste ja venelaste vahel olulisi erinevusi ei ole. Üksikvanemaks on 3,1% kõigist eestlastest ning 3,9% venelastest. Kui kõrvutada eestlasi kõigi ülejäänud Eestis elavate rahvusvähemustega, on erinevused märgatavamad – mitte-eestlaste hulgas on üksikvanemaid 4,4%, seega rohkem kui eestlaste seas.

Üksikvanematega seoses on tihti teemaks ka nende majanduslik toimetulek, sest perekonna ülapidamiseks peab piisama ühe inimese sissetulekust ka siis, kui peres kasvab mitu last. See omakorda muudab üksikvanemad kooselus elavate paaridega võrreldes sõltuvamaks riigi pakutavatest toetustest. Kui Eestis üldiselt elatub peamiselt toetustest ja hüvitistest ligi 12% alaealisi lapsi kasvatavatest abielus või vabaabielus elavatest inimestest, siis üksikvanematest 15%. Teiste isikute ülalpidamisel elab 6% üksikvanematest. Kui palk või tulu ettevõtlusest on peamine elatusallikas 75%-l kooselus elavatest inimestest, kellel on lapsed, siis üksikvanematest vaid 68%-l. 75%-l lastega üksikvanemaleibkondades on kõik liikmed hõivatud. Ühtegi töötava liikmeta lastega üksikvanemaleibkondi oli 9%. Sõltumine sotsiaalsetest siiretest tõstab aga üksikvanemate vaesusriski.

Üksikvanemaleibkondades kasvavad lapsed

Eestis kasvab iga neljas laps üksikvanemaleibkonnas (24% ehk 55 665 alaealist last). Aastal 2008 elas Eurostati andmetel viiendik Eesti lapsi üksikvanemaga. Seega tundub, et trend, kus lapsed kasvavad vaid ühe vanemaga on Eestis süvenemas ning Eesti ei ole selles osas EL-is erandlikus olukorras. Üksikvanemate suur osatähtsus iseloomustab ka Inglismaa, Soome, Rootsi ja teiste Balti riikide ühiskondi.

Üksikvanemaleibkondades on laste arv tavaliselt väiksem kui vabaabielu- ja abielupaaridel. Eesti enamikus üksikvanemaleibkondades on kasvamas üks laps (72%-l üksikvanemaleibkondades), 23%-l leibkondadest kaks alaealist last. Lasterikkaid üksikvanemaleibkondi on väga vähe (ligi 5%). Et üksikvanemaks jäädakse tavaliselt elu jooksul, siis kasvavad üksikvanemaleibkondades pigem natuke vanemad lapsed. 15%-l üksikvanemaleibkonnas oli noorim laps alla 3-aastane, 24%-l leibkondades 3–6-aastane, 28%-l leibkondades 7–11-aastane ning 34%-l leibkondades 12–17-aastane. Üksikvanemate olukord erineb abielu- või vabaabielupaaride omast, kelle leibkondades elab rohkem just väikseid lapsi.

Kokkuvõttena võib öelda, et väikese riigi kohta on Eestis üksikvanemaid väga palju. Paljud lapsed ei sünni enam seaduslikus abielus elava paari perekonda, traditsioonilised kooseluvormid asenduvad järjest enam uutega (vaba- või külalisabielu jne) ning lahutuste arv on suur. Muutunud on ka inimeste suhtumine perekonnaväärtustesse. Purunenud kodude tagajärjel on aga tihti suurimad kannatajad üksikvanemate peredesse kasvama jäävad lapsed, kuid nende kõrval ka vaatamata raskustele hakkama saama pidavad emad ja isad.

Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik

Kas aasta 2010 oli süngem kui eelmine?

2010. aasta alguses jätkus koos töötuse kasvuga ka toimetulekuraskustes inimeste arvu kasv.  Oluliselt suurenes surve sotsiaalkaitsesüsteemile. Aasta teine pool aga näitas paranemise märke nii tööturul kui ka inimeste toimetulekus.

Eesti 2010. aasta majandusnäitajaid vaadates tundub, et kriis on ületatud. Kuigi tööstustoodangu mahu ja ekspordi kasv ei ole kaugeltki ainukesed tegurid, mis mõjutavad tööturgu ja inimeste toimetulekut, saab neid pidada suunanäitajaks.

Statistikaameti andmetel kasvas sisemajanduse koguprodukt 2010. aastal püsivhindades 3%, kuigi alles aasta varem oli langus 14%. Kaupade eksport jooksevhindades suurenes 35%, samas suurusjärgus oli ka töötleva tööstuse kasv. Kasvunumbrite konks peitub aga selles, et võrdlus leiab aset kriisi põhjaga kui näitajad olid madalseisus.

Tööturu olukord hakkas aasta teises pooles paranema

2009. aastal ja ka 2010. aasta alguses elas tööturg üle korraliku šoki. Töökohtade massiline kadumine tõi omakorda kaasa tööpuuduse kiire suurenemise ja hõive languse. 2010. aasta teises pooles šokk ei süvenenud, vaid töökohti hakkas lisanduma ning tööpuudus vähenes. Siiski ei ole aset leidnud mõningased positiivsed muutused viinud tööturgu tagasi samasse seisu nagu see oli paar aastat tagasi. Töötusnäitajad 2010. aastal ning ka 2011. aasta alguses olid oluliselt kõrgemad kui võiks olla loomuliku tööpuuduse puhul, mis tekib tehnoloogilise arengu käigus ja selle tõttu, et tööjõud liigub ühelt töökohalt teisele. Kui loomuliku tööpuuduse puhul on töötuid 4–6% tööturul olevast rahvastikust, siis 2011. aasta algul oli töötuse tase kaks korda kõrgem. Kõige enam oli töötuid 2010. aasta I kvartalis, kui töötute arv küündis 137 000-ni ning töötuse määr 20%-ni. Aasta hiljem, ehk 2011. aasta I kvartalis oli töötute arv hinnanguliselt 99 000 ning töötuse määr 14%. Töötus võiks väheneda ka mitteaktiivseks jäämise tõttu (õppijad, koduperenaised ja pensionile jääjad), kuid enamus kriisi tippajal töötuks jäänutest ei ole seda teed läinud. Kui 2010. aasta I kvartalis oli hõivatuid 554 000, siis aasta hiljem I kvartalis 591 000 ning tööhõive määr 4 protsendipunkti kõrgem.

2009. aastat ja 2010. aasta algust iseloomustas meeste töötuse oluliselt kiirem kasv võrreldes naistega. Meeste ja naiste töötuse lõhe oli suurim 2010. aasta I kvartalis (10%). Sellele järgnevas kvartalis meeste ja naistevaheline töötuslõhe enam ei suurenenud, vaid meeste töötus hakkas erinevalt naiste töötusest hoopis järk-järgult vähenema. 2011. aasta I kvartalis oli meeste ja naiste vaheline töötuslõhe vaid 2 protsendipunkti. Meeste töötuse kahanemise peamiseks teguriks oli kiirem taastumine töötleva tööstuse ja ehituse tegevusalal, kus meeste osatähtsus on traditsiooniliselt suurem. Kui töötleva tööstuse puhul oli tegu suurenenud tootmismahtude tõttu töökohtade loomisega peamiselt Eestis, siis ehituses mängis olulist rolli tööle saamine välisriikidesse (peamiselt Soome).

Töötuks jäämine suurendab oluliselt toimetuleku ja vaesusriski ning mida kauem on töötus kestnud, seda keerulisem on toimetulek. Kui 2010. aasta I kvartalis oli nii töötuse määr kui ka suurte raskustega toimetulijate osatähtsus 20%, siis aastaga kahanes töötus veidi enam kui raskustega toimetulijate osatähtsus. 

Toimetulek ja töötuse määr, 2008–2011

Toimetulekunäitajate aeglasem paranemine on seotud pikka aega tööta olnud inimeste rohkusega. 2011. aasta I kvartalis oli enam kui aasta tööta olnuid 56 000.

Enim tähelepanu väärib inimeste toimetulek

2010. aasta puhul vääribki kõige enam tähelepanu see, kuidas ja kas on muutunud inimeste toimetulek, kas on suurenenud vaesusesse langenute arv. Oluline on siinkohal ka see, milliseid indikaatoreid vaesuse või toimetulekuraskuste hindamisel kasutada või kuidas neid tõlgendada. Sageli kasutatakse vaesuse hindamisel suhtelise vaesuse mõistet, kus lähtutakse leibkonnaliikme ekvivalentnetosissetulekust ning vaeseks võib pidada inimest, kelle ekvivalentsissetulek on alla 60% ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Suhtelise vaesuse näitajaid 2010. aasta kohta veel ei ole, küll aga on olemas 2009. aasta näitajad. Kui 2008. aastal elas ligi viiendik rahvastikust allpool vaesuspiiri, siis 2009. aastal ehk kriisi tippajal ligi 16%. Allpool vaesuspiiri elavate inimeste osatähtsuse vähenemine ei olnud siiski põhjustatud sissetulekute suurenemisest. Peamisteks põhjusteks oli kogu riigi vaesuspiiri langemine ja sellega seotud elanike sissetulekute mõningane ühtlustumine. Suhteline vaesus on siiski üsna hea indikaator, millega hinnata ja kindlaks teha ühiskonnagruppe, kelle sissetulek on allpool vaesuspiiri ning sellega seoses on prognoositavad ka toimetulekuraskused. Kui lähtuda leibkondade jaotusest, siis riskirühmadesse kuuluvad alaealiste lastega üksikvanemad, kolme või enama lapsega pered ning ka üksikud pensioniealised inimesed. Allpool vaesuspiiri elavad aga väikseima tõenäosusega lasteta või kuni kahe lapsega paarid. Juhul kui lastetu paari puhul mõlemad liikmed töötavad on nende langemine allpool vaesuspiiri üsna ebatõenäoline — 2009. aastal elas sellistest leibkondadest allpool vaesuspiiri alla 3%.

Toimetuleku tagajana on esmatähtis piisav sissetulek, mille saamise viisiks üldjuhul on kas töötamine või sotsiaalsed siirded (pensionid, toetused). Töötamise puhul on peamine sissetulekuliik palk. 2010. aastat iseloomustas erinevalt 2009. aastast hindade tõus. Hinnatõusu mõju toimetulekule pehmendas pisut keskmise netopalga languse peatumine ja väike tõus IV kvartalis võrreldes varasema aasta sama ajaga. Samas jäi keskmine netokuupalk 2010. aasta IV kvartalis (653 eurot) väiksemaks kui 2008. aasta IV kvartalis (680 eurot).

Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud ning mis näitab palga ostujõudu, ei ole samas tõusnud. Nii 2010. aasta IV kvartalis kui ka 2011. aasta I kvartalis langes reaalpalk eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes. Palga ostujõud ei ole õnneks langenud nii kiiresti, et võiks põhjustada palgasaajatele järsult vähenevat elukvaliteeti või oluliselt süvendanud toimetulekuraskusi.

Sotsiaalkaitsekulutused kasvasid

Sissetuleku osana saadavaid sotsiaalseid siirdeid võib mõista kui kollektiivset sotsiaalkaitse skeemi või ka riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt leibkonnale makstud hüvitisi, mille eesmärk on leevendada mitmesuguseid sotsiaalseid riske, vähendada kihistumist ning leibkondade toimetulekuraskusi. 2010. aastal suurenes oluliselt inimeste vajadus täiendavate toetuste järele ning riik ja omavalitsused püüdsid ka muutunud situatsiooniga kaasas käia. Taotluste arv toimetulekupiiri tagamiseks tõusis oluliselt ja võrreldes 2009. aastaga praktiliselt kahekordistus toimetulekutoetuste kogumaht. Toimetulekutoetuste kogumaht ületas 20 miljonit eurot ning jõudis võrreldavasse suurusjärku 90-ndate aastate lõpu majanduslanguse järgse ajaga. 2010. aastal kasvas ka eraldatud peretoetuste kogumaht 254 miljonilt eurolt 274 miljonile eurole. Samas oli kasvunumbrite taga peamiselt ühe meetme, nimelt vanemahüvitise mahu jätkuv kasv.

Majanduses toimuvad muutused jõuavad teatud viiteajaga tööturule ning sealt omakorda mõne aja pärast suureneva survena sotsiaalkaitsesüsteemini. Loomulikult mõjutab see ka inimeste toimetulekut. Mõningad positiivsed muutused 2010. aastal ei kompenseerinud suurt tagasilööki 2009. aastal.

Loodetavasti näitab 2011. aasta pisut suuremat plussmärgiga impulssi, mis väljenduks töötuse vähenemises, lõpuks ka töötajate reaalpalga kasvus ning kõige olulisema eesmärgina toimetulekuraskustes inimeste arvu vähenemises.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

2010. aasta põhjalikum ülevaade on kogumikus „Eesti statistika aastaraamat 2011“  (ilmus 29.07.2011).

Vaesuse arengud Eestis

Kiire majanduskasvu aastatel paranes Eesti elanike elujärg kiiremini kui kunagi varem. Olukord muutus 2008. aastast, mil kiire palgakasv peatus ja asendus peatselt langusega. Sellega kaasnes tööpuuduse kasv, mis on aga otsene vaesuse põhjustaja.

Vaeseid on alati olnud igas ühiskonnas, kuid eri ajal ja paigus on vaesuski olnud erinev. Üldiselt tähendab vaesus alati puudust millestki, mis on vajalik. Vaesust määratletakse mitmeti, kuid tavaliselt tähendab see, et määratakse kindlaks mingi ressursi, nt sissetuleku suurus ja nimetatakse see vaesuspiiriks. Vaesed on need inimesed või pered, kelle sissetulek on vaesuspiirist väiksem. Absoluutse vaesuse piir määratakse eksperthinnangute (sh minimaalse toidukorvi) põhjal kui väikseim rahasumma, mis on vajalik bioloogiliste vajaduste — toidu, peavarju ja rõivastuse jaoks. Vaeste osatähtsust (vaesusesse sattumise tõenäosust) ühiskonnarühmades nimetatakse vaesusriskiks. Ühiskonna elujärje paranedes väheneb absoluutse vaesuse risk. Suhteline vaesuse piiri arvutamiseks kasutatakse tarbimiskaale: kui üksi elava isiku tarbimine on üks, siis leibkonna teise täiskasvanu tarbimine on 0,5 ja alla 14-aastase lapse tarbimine 0,3. Nende kaalude kaudu arvutatakse nn ekvaliseeritud leibkonna sissetulek ja määratakse sissetulekute mediaan. Sellest 60% moodustab suhtelise vaesuse piiri. On selge, et elujärje paranedes suhtelise vaesuse piir tõuseb. Selletõttu elavadki suhteliselt vaesed inimesed Norras märksa paremini kui näiteks Lätis, aga Läti suhteliselt vaene elab märksa paremini kui suhteliselt vaene hiinlane.

Kuni aastani 2007 paranes Eesti elanike elujärg kiiremini kui kunagi varem. Kuigi suhtelise vaesuse risk ulatus ligikaudu 20%ni, paranes keskmiselt ka suhteliselt vaeste elujärg, sest pidevalt kasvas ka vaesuspiir. Samas vähenes niihästi absoluutne kui ka subjektiivne vaesus, mis tugineb vastajate enesehinnangule.

Olukord muutus alates 2008. aastast, mil kiire palgakasv peatus ja asendus peatselt langusega. 2009. aastal langes keskmise pere sissetulek mõne aasta tagusele, 2006. aasta tasemele, mis iseenesest polnud samuti halb. Hoopiski murettekitavam on tööpuuduse järsk kasv, mille tagajärjel on töötuks jäänud ca 100 000 inimest, s.o ligi seitsmendik senisest töötajaskonnast. Tööpuudus on aga otsene vaesuse põhjustaja, ning vaesusrisk haarab nüüd ka noori, sageli lastega peresid. Kui 2007. aastal oli lastega, ent ilma töötajateta peresid 3000–4000 ja neis oli vaesusrisk üle 60%, siis tänaseks võib selliste perede arv olla kasvanud kuni kümnekordseks, mis tähendab paljude laste vaesusriski sattumist. Kuigi vaeste hulgas on ka üksikult elavaid eakaid, pole eakate vaesusrisk majanduslangusest tingituna kasvanud, sest neil on kindel sissetulek. Praegu ähvardab vaesus kõige enam töötuid tööealisi, olles sealjuures eriti valus üksikutele ja üksikvanematele. See on valdkond, kus ühiskond peaks oma solidaarsust näitama nii seadusandlikul, ühistegevuslikul ja ka individuaalse suhtevõrgustiku tasemel.

Ene-Margit Tiit, Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Statistikaameti vanemmetoodik

Ettekanne on peetud 12. märtsil 2010 Sotsiaalministeeriumi korraldatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta avaseminaril. Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus “Vaesus Eestis“.