Tag Archives: tervis

EV100: unustatud nakkushaigused

Kui võrrelda Eesti Vabariigi algusaastatel levinud nakkushaiguseid praegustega, siis on pilt täiesti erinev. Düsenteeria, tüüfuse, sarlakite, leetrite, difteeria, rõugete ja teiste tollaste nakkushaiguste asemel registreeritakse praegu eelkõige ülemiste hingamisteede ägedaid nakkuseid.

Statistikaameti eelkäija, Riigi Statistika Keskbüroo 1930. aasta väljaandes „Rahvastik ja tervishoid Eestis“ seisab: „Mitmesuguste haiguste hulgas, missugused inimesi tabavad, on nakkushaigustel eriline tähtsus, kuna nad oma kiire ja taudikujulise levimisega suurt kahju võivad sünnitada rahva seas, viies hauda rohkel arvul elanikke ja põhjustades nende töövõimetust, sageli mitte ainul ajutist, vaid ka alalist.“ Sajand on pikk aeg. Arstiteaduse kiire arengu ja vaktsiinide kasutuselevõtu tõttu on nakkushaiguste levik viimase saja aasta jooksul tundmatuseni muutunud ja paljud tollased nakkushaigused peaaegu unustuste hõlma vajunud. Eesti Vabariigi juubeli auks tasub kunagi olnut jälle meenutada.

Sagedasemad nakkushaigused vabariigi algusaastatel

Ajutine Valitsus võttis 1919. aasta veebruaris vastu määruse, mille järgi tuli registreerida 21 nakkushaigust (tollal nimetusega „külgehakkavad haigused“). Esimese aasta jooksul registreeriti kokku 10 873 haigusjuhtumit. Kõige rohkem (30%) oli nende seas verist kõhutõbe ehk düsenteeriat, mida registreeriti aasta jooksul 3284 korral ehk 31 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Teised sagedamini registreeritud nakkushaigused olid sarlakid (2100), leetrid (1754) ja plekiline soetõbi ehk plekitüüfus (1232).

Vabadussõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel oli Eestile iseloomulik nakkushaiguste taudikujuline levimine. Taudide tõttu võis mõne haiguse levik järjestikustel aastatel hüppeliselt muutuda. Kui vaadata näiteks 1920. aasta andmeid, siis leiab verise kõhutõve alles teiselt kohalt, sest selle kõrval puhkes samal aastal teine ja veelgi suurem taud – plekiline soetõbi, mida registreeriti üle kolme korra rohkem kui aasta varem.

Sagedasemad nakkushaigused tänapäeval

Terviseamet registreerib nakkushaiguste registris 59 nakkushaiguse andmeid. 2016. aastal kanti registrisse kokku 192 489 haigusjuhtumit. Seega on sajandi jooksul märgatavalt pikenenud registreeritavate nakkushaiguste nimekiri ja suurenenud haigusjuhtumite arv. Õnneks ei tähenda suurem haigusjuhtumite arv kasvanud ohtu, sest paranenud on ka oskus nendega toime tulla.

Erinevalt vabariigi algusaastatest, mil sagedasemad nakkushaigused võisid aastati erineda, on nüüd välja kujunenud selge liider – ülemiste hingamisteede ägedad nakkused. 2016. aastal registreeriti neid 170 116 korral ehk 1293 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Sellised nakkused hõlmasid 88% aasta jooksul registreeritud nakkushaigustest. Tegemist ei olnud erandliku aastaga, vaid kogu viimase kümnendi kohta võib öelda, et kümnest registreeritud nakkushaiguse juhtumist üheksa on ülemiste hingamisteede ägedad nakkused.

Sagedasemad nakkushaigused olid 2016. aastal veel gripp (8584 haigusjuhtumit), tuulerõuged (5846), puukborrelioos (1420) ja suguliselt levivad klamüüdiahaigused (1275). Niisiis on levinumate nakkushaiguste esikümme sajandi jooksul väga palju muutunud. Ainus haigus, mis oli kümne sagedasema nakkuse hulgas nii 2016. aastal kui ka pea sajand tagasi, asub esikümne lõpus. Sarlakeid on praegu küll märksa vähem, kuid mullu registreeriti neid siiski 280 korral.

 

 

 

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Blogiloo analüüsis kasutatud vabariigi algusaastate andmed pärinevad Riigi Statistika Keskbüroo väljaannetest „Eesti demograafia. Vihk III. Tervishoid Eestis“ (1925) ja „Eesti demograafia. Vihk IV. Rahvastik ja tervishoid Eestis“ (1930). Ülevaade nüüdisaja nakkushaigustest on koostatud Terviseameti andmete põhjal.

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Kogumikus käsitletakse veel järgmisi terviseteemasid:

  • Arstide arv on sajandi jooksul rohkem kui kümnekordistunud. Varasem meeste amet on praegu valdavalt naiste kanda.
  • Haiglate arv ei ole väga palju muutunud, küll aga on need varasemast suuremad.
  • Apteekide arv on kolmekordistunud. Varem domineerinud maa-apteekide asemel asub praegu suurem osa apteekidest linnas.

 

Alkoholitarbimine ja töövõime

Eesti alkoholitarbimise statistika ületab sageli uudisekünnist, sest kogused on suured ja paistavad teiste Euroopa Liidu riikide seas silma. Pideval alkoholitarbimisel on enesehävituslik toime ja siit tekibki küsimus, kuidas ja kas on alkoholism töövõimetusega seotud?

Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel tarbis Eesti elanik 2011. aastal 10,2 liitrit absoluutalkoholi (ehk 100-protsendilist alkoholi), mis tähendab, et elaniku kohta joodi aastas keskmiselt 76 liitrit õlut, 9,4 liitrit veini, 9,6 liitrit kangeid ning 22,5 liitrit lahjasid alkohoolseid jooke. Sellise tulemusega on Eesti Euroopa riikide seas esirinnas. Aastail 2008–2012 on kasvanud ka kodumajapidamiste kulutused alkoholile ja tubakale — kui 2008. aastal moodustasid need kulud majapidamiste kogutarbimisest 7%, siis 2012. aastal juba 10%. Samas toob Tervise Arengu Instituut välja, et igapäevane alkoholitarbimine on vähenenud. 2000. aastal tarbis iga päev alkoholi ligi 5% elanikkonnast ehk ligikaudu 67 000 inimest, 2012. aastaks on igapäevaste tarbijate osatähtsus langenud 3,5%-ni.

Alkoholi sagedase tarbimise ühe olulise nüansina saab välja tuua selle enesehävitusliku toime — alustades tarbimisest tingitud haiguste ning lõpetades suremusega. Euroopa Liidu riikide seas on alkoholist tingitud suremus suurim just Eestis — 2010. aastal oli 100 000 elaniku kohta 6,2 alkoholist tingitud surma. Lätis oli vastav näitaja 4,8, Soomes 2,6 ning alkoholi tarbimise poolest Euroopas esikohal olevas Tšehhis 1,2. Alkohol on otseselt või kaudselt seotud enam kui 60 erineva haigusseisundi või häirega. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2011. aasta raporti kohaselt on alkoholi puhul tegu maailmas kolmandal kohal oleva tervistkahjustava teguriga, seda kõrge vererõhu ja suitsetamise järel. Krooniline alkoholi tarvitamine tekitab kehalisi ja vaimseid kahjustusi. Vaadates Tervise Arengu Instituudi andmeid alkoholist tingitud esmahaigestumise kohta, siis on näha, et haigestumuse tipp Eestis jäi aastatesse 2006–2008 ning on pärast seda hakanud langema. Siin ei kajastu alkoholi tarvitamise tulemusena juhtunud õnnetused ning sellest tingitud terviseseisundi muutused, mis tegelikkuses moodustavad alkoholist tingitud tervisekahjustuste seas olulise osa.

Alkoholist tingitud esmahaigestumiste arv, 1998–2011

Alkoholist tingitud esmahaigestumiste arv, 1998–2011

Alkoholi sage (liig)tarbimine viib paratamatult terviseseisundi muutumiseni ning sellest tulenevalt ka töövõime languseni. See väide tekitab küsimuse, kuidas ja kas on alkoholism töövõimetusega seotud? Näiteks kui Soomes kasvas aastatel 2000–2005 alkoholismi tõttu töövõimetuspensioni saajate arv üle 40%, siis milline võiks olla alkoholismi osa Eesti elanike töövõimetuse põhjustajana? Selline statistika puudub, ent kaudseid seoseid on võimalik leida. Teada on, et krooniline alkoholitarvitamine viib erinevate kehaliste ja vaimsete kahjustuste tekkimiseni ning ka püsiva töövõimetuse väljakujunemiseni. Töövõimetuse astme määrab organikahjustuse olemasolu ning maht, selleks võib olla näiteks maksakahjustus, polüneuropaatia (mitmenärvihaigustumus), psüühilised muutused jne. Analüüsides töövõimetuse määramiseks teostatud ekspertiise, ilmneb, et kolmandikul juhtudest olid töövõimetuse põhjuseks psüühika- ja käitumishäired, närvisüsteemi ja seedeelundite haigused ning vigastused, mürgistused ja teatavad muud välispõhjuste toime tagajärjed. Kõiki eelpool nimetatud diagnoose saab seostada alkoholiga, ent paraku ei saa välja tuua otsest põhjus-tagajärg dünaamikat.

Tervise Arengu Instituudi uuringus „Tervis ja heaolu Eesti maakondades 2000–2010” on välja toodud alkoholi tarbimine maakonniti. Uuringu kohaselt on regulaarne alkoholi tarbimine (s.o vähemalt üks kord nädalas) suurim Valgamaal (30% elanikest), järgnevad Võrumaa ning Lääne-Virumaa. Kõrvutades siia Statistikaameti Eesti Sotsiaaluuringu 2012. aasta andmed vähemalt 16-aastaste elanike enesehinnangulise terviseseisundi kohta maakondades, selgub, et kõige kehvema tervisega inimesed elavad samuti Võru- ja Valgamaal, lisaks Põlva-, Ida-Viru- ning Jõgevamaal. Neis maakondades peab oma tervis halvaks või väga halvaks ligi viiendiku elanikkonnast. Tuues sisse näitajad töövõimetuspensionäride kohta, on näha, et eelpool nimetatud maakonnad paistavad silma ka töövõimetute suurema osatähtsusega. Näiteks 2013. aasta 1. jaanuari seisuga moodustavad Põlvamaal töövõimetud 16%, Ida-Viru- ja Jõgevamaal ligi 13% ning Valga- ja Võrumaal ligi 12% maakonna kogurahvastikust. Äramärkimist tasub nimetatud maakondades ka töövõimetuspension kui kui peamine elatusallikas, mis on otseselt korreleeritud töövõimetute arvuga. Reaalsus on, et töövõimetuspensioni kasutatakse sageli sotsiaaltoetuse asemikuna, seda eriti piirkondades, mis paistavad silma kõrgema tööpuudusega.

Töövõimetud ja töövõimetuspension kui peamine elatusallikas maakondades, 2012

Töövõimetud ja töövõimetuspension kui peamine elatusallikas maakondades, 2012

2012. aasta jooksul lisandus 4325 uut töövõimetuspensioni saajat — kokku oli neid 2013. aasta 1. jaanuari seisuga 94 418 inimest ehk 7,3% kogurahvastikust ning 9,7% tööealisest (15–74-aastased) rahvastikust. Statistikaameti andmetel on töövõimetuspensionäride arv kogu Eestis iga aastaga kasvanud, viimase kahekümne aasta jooksul on töövõimetute arv kahekordistunud. Enim lisandus töövõimetuspensionäre kriisiaegsetel aastatel, alates 2012. aastast on juurdekasv hakanud mõnevõrra aeglustuma. Kui palju sellest kasvust saab aga alkoholismi arvele kirjutada, seda täpselt öelda ei saa.

Alkoholitarbimise ja selle mõjude kohta on rohkem infot Sotsiaalministeeriumi väljaandes „Alkoholipoliitika Roheline Raamat“ (ilmus 2012) ja Tervise Arengu Instituudi kogumikus „Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis. Aastaraamat 2012“ (ilmus 2013).

Marianne Leppik, Statistikaameti juhtivstatistik

Vanuse lisandumine tõstab kehakaalu

Tervise Arengu Instituudi 2010. aasta Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmetel suureneb rahvastikus vanuse tõustes ülekaaluliste inimeste osatähtsus.

Normaalkaalus on kolmveerand 16–24-aastastest meestest (kehamassiindeks 18,5–24,9), samas vanuses naistest aga mõnevõrra vähem. Vanuse tõustes hakkab normaalkaalus meeste osatähtsus kiiresti vähenema ja vanuses 25–34 on normaalkaalus juba veidi alla poole meestest. Naistest on vanuses 25–34 normaalkaalus kaks kolmandikku. Vanuses 55–64 on normaalkaalus mehi 30%, naisi mõnevõrra vähem – 27%.

Ülekaalulisi (kehamassiindeks 25,0–29,9) mehi on igas vanuserühmas rohkem kui ülekaalulisi naisi. Vanuses 55–64 on ülekaalulisi mehi 45% ja ülekaalulisi naisi 42%. Rasvunud (kehamassiindeks üle 30) on 4% 16–24-aastastest meestest ja 3% samaealistest naistest. Vanusega rasvunute osatähtsus suureneb ja vanuses 55–64 aastat on rasvunud veerand meestest ja kolmandik naistest.

Meeste ja naiste osatähtsus kehamassiindeksi järgi, 2010

Meeste ja naiste osatähtsus kehamassiindeksi järgi, 2010

Ülekaalulisuse vastu aitab peale õige toitumise ka liikumine. Liikumine tervise eesmärgil ehk vabal ajal vähemalt pool tundi tervisesporti aitab samuti olulisel määral südamehaigusi ära hoida. Üldiselt kipub vanuse tõustes tervisespordi harrastajate osatähtus vähenema. Meeste ja naiste liikumisharrastuse põhiline erinevus on see, et mehed teevad naistest rohkem tervisesporti nooremas eas, kuid pärast 35. eluaastat on naised meestest aktiivsemad spordiharrastajad.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?” (ilmus 31.10.2011) artiklis „Tervis ja töövõime“.

 Jaana Rahno, Statistikaameti analüütik

Üle kolmandiku meestest ja ligi viiendik naistest suitsetab iga päev

Tervise Arengu Instituudi 2010. aasta Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmetel on 37% meestest ja 19% naistest igapäevasuitsetajad.  

16–64-aastaste naiste seas on suitsetajaid poole vähem kui meeste seas. Neid, kes pole kunagi suitsetanud, on meestest umbes veerand ja naistest veidi üle poole. Hariduseti on kõige rohkem suitsetajaid alg- ja põhiharidusega inimeste hulgas – meestest isegi ligi pooled, naistest 35%. Kõige vähem suitsetajaid on kõrgharidusega inimeste seas, meestest 18% ja naistest 11%. Maal on suitsetavate meeste osatähtsus suurem kui linnas, kuid naiste puhul on see suurem just linnas (v.a Tallinn). Suitsetajate osatähtsus on suurim töötute, üksi elavate ja madala sissetulekuga meeste ja naiste seas. 

Mehed tarvitavad alkoholi naistest enam

37% meestest tarvitavad alkoholi mõni kord nädalas, sama sagedusega alkoholi tarbivaid naisi on aga 13% – peaaegu kolm korda vähem kui mehi. Üldse ei tarbi alkoholi 8% meestest ja 13% naistest. Maal elavad mehed tarbivad alkoholi sagedamini kui linnas elavad mehed – 50% maal ja 40% linnas elavatest meestest tarbivad alkoholi mitu korda nädalas. Ka maal elavad naised tarbivad alkoholi linnas elavatest naistest rohkem. Mitu korda nädalas tarbib alkoholi 16% maa- ja 12% linnanaistest. 

Meestest tarvitavad kõige vähem alkoholi keskharidusega ja kõige rohkem keskeriharidusega mehed. Naiste hulgas on alkoholitarbijaid kõige rohkem aga kõrgharidusega naiste seas. Eesti rahvusest mehed ja naised on suuremad alkoholitarbijad kui mitte-eestlased. Alkoholitarbimise suurenemist mõjutab ka sissetulek – alkoholitarvitajaid on rohkem kõrgema sissetulekuga meeste ja naiste hulgas. 

Joobes autorooli istujaid on enim noorte meeste seas

Alkoholitarvitamise järel tehakse sageli valesid otsuseid, mis põhjustab riskikäitumist. Sellise käitumise üks näiteid on mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes. Mehed asuvad pärast alkoholitarbimist autorooli sagedamini kui naised. Viimase aasta jooksul oli korduvalt pärast alkoholitarbimist rooli istunud 3,4% 16–64-aastastest meestest ja 0,3% samas eas naistest. Kõige rohkem on alkoholijoobes autojuhte 25–34-aastaste seas – meestest lausa 7,2%, naistest 0,3%. 

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?” (ilmus 31.10.2011) artiklis „Tervis ja töövõime“.  

Jaana Rahno, Statistikaameti analüütik