Tag Archives: tarbijahinnaindeks

Viina ostuvõime Balti riikides

Oleme juba harjunud olukorraga, et soomlased ostavad Eestist kaasa suure hulga alkohoolseid jooke. Tänavu on aga kasvav trend, et eestimaalased suunduvad odavama alkoholi hankimise nimel Lätti ning piiriäärsed kauplused on saanud väga populaarseks. Samal ajal kui Eesti tarbijatele tundub piiri taga asuv odavam alkohol atraktiivne, on olukord riigi jaoks tervikuna negatiivse varjundiga.

Kas aktsiisipoliitikast tingitud hinnatõus on olnud liiga järsk? Vaatluse all on Eesti, Läti ja Leedu alkohoolsete jookide hinnaindeksite ning elanike ostuvõime dünaamika.

Alkoholipoliitika roheline raamat ütleb, et alkoholi maksustamise poliitika üks eesmärk on tagada, et “alkohol ei tohi võrrelduna sissetulekutega odavamaks muutuda ning pikemas perspektiivis peaks alkohol kallinema” (Alkoholipoliitika … 2014: 25). Võib eeldada, et sarnase eesmärgi poole püüeldakse ka Lätis ja Leedus. Lähtuvalt sellest võtame ülesandeks uurida, kuidas on varasematel aastatel saavutatud stabiilse ostuvõime tagamise eesmärk.

Alkohoolsete jookide üldise hinnataseme dünaamikat kirjeldab Eurostati avaldatav alkohoolsete jookide tarbijahinnaindeks. Kuigi kümnendi jooksul on kõigis kolmes riigis alkohoolsed joogid keskmiselt kallinenud, on riikide kasvutempo dünaamika erinev. Erinevusi ilmneb seega ka alkoholi aktsiisitõusu ajastamises, eriti majanduskriisi ning sellele eelneva perioodi jooksul.

Muidugi, arvestada tuleb ka seda, et lisaks aktsiisitõusule võivad alkohoolsete jookide keskmist hinda tõsta ka mitmesugused muud tegurid, alates tootmise kallinemisest kuni tarbijate eelistuste muutumiseni. Viimast nähtust võib näiteks täheldada õlleturul.

Sellest hoolimata võib eeldada, et tootjate ning kaupmeeste huvi on tarbijale märgatavat hinnatõusu pigem vältida või siis ajastada see kooskõlas aktsiisimäära tõusuga, mistõttu võib hüppelisi hinnatõuse ikkagi seostada aktsiisimäärade kasvuga. Kui Eestis ja Leedus toimus aktsiisitõus ning seetõttu alkohoolsete jookide kallinemine pigem varem ning aeglasemas tempos, siis Lätis toimus see järsemalt ning sügava majanduskriisi ajal.

Konkreetsemalt, Läti valitsus otsustas majanduskriisi ajal maksutulude kasvatamiseks tõsta märkimisväärselt kange alkoholi aktsiisimäära. Tulemuseks oli see, et legaalne tarbimine vähenes drastiliselt, salaalkoholi turg kasvas ning loodetud maksutulu laekumise kasvu asemel toimus hoopis selle vähenemine. (Strateičuks jt 2012)

Pärast seda on alkohoolsete jookide hinnad Lätis jäänud suhteliselt stabiilseks, Leedus tagasihoidlikult kasvanud ning Eestis on kasvutempo olnud kõige kiirem. Peamiselt seoses aktsiisimäärade tõusuga on Eestis 2015. ja 2016. aasta alguses toimunud alkoholi suhteliselt järsk kallinemine.

Kuidas on aga alkohoolsete jookide hinna kallinemine olnud kooskõlas elanike ostuvõimega ehk kui palju alkohoolseid jooke saab keskmise sissetuleku eest osta? Alkohoolsete jookide kalliduse väljendajaks on võetud viinaliitri hind. Kuigi eelduste kohaselt on viin kõigis kolmes riigis üks populaarsemaid alkohoolseid jooke, tuleks näitajasse siiski suhtuda tinglikult, kuna see ei kajasta kõikide alkohoolsete jookide hinnataset. Kui Läti ja Leedu keskmist viina hinda arvutavad vastavate riikide statistikaametid, siis Eesti kohta kohalik statistikaamet antud näitajat ei arvuta ning keskmine viina hind põhineb Eesti Konjunktuuriinstituudi vaatlusandmetel. Sissetulekute taset väljendab riikide statistikaametite avaldatav keskmine netokuupalk.

Tulemustest selgub, et hoolimata kõrgemast aktsiisimäärast ning jaehindadest on viina ostuvõime Eestis aastatel 2005–2015 püsinud pidevalt kõrgem kui teistes Balti riikides. Kõik riigid saavutasid kõrgeima taseme kiire majanduskasvu aastatel (2007–2008). Kui majanduskriisi ajal (2009–2010) langesid kõigi riigi näitajad, on Eesti näitaja järgnevatel aastatel jäänud stabiilseks, samal ajal kui lätlased ja leedukad on saanud keskmise netokuupalga eest oma kodumaal üha enam viina osta (loodetavasti nad seda ei tee). Seega riikide vahel on elanike viina ostuvõime tase ühtlustunud – kui eestimaalaste sissetulek on kasvanud viina hinnaga samas tempos, siis lätlaste ja leedukate sissetulek on kodumaa keskmisest viinahinna tõusust mõnevõrra kiiremini kasvanud.

Kuigi antud näitaja on arvutatud üksnes 2015. aastani ja 2016. aasta alkohoolsete jookide hinnatõusu pole kajastatud, võib Eesti puhul 2016. aasta esimese poolaasta netokuupalga kasvu andmete põhjal eeldada, et viina ostuvõimes drastilist langust eeldatavasti ei toimu. Kokkuvõttes võib öelda, et vähemalt viina ostuvõime näitel on Eesti kriisijärgne alkoholiaktsiisipoliitika olnud mõnevõrra optimaalsem ning erinevalt Lätist ja Leedust pole elanike viina ostuvõime kasvanud. Samas, arvestades viina ostuvõime järsemat langust Lätis ja Leedus majanduslanguse ajal, võib ostuvõime taastumist vaadata ka positiivsest aspektist lähtuvalt – salaviina atraktiivsus väheneb.

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

Viidatud allikad

Alkoholipoliitika roheline raamat. (2014). Sotsiaalministeerium.

Strateičuks, A., Kaže, V., Škapars, R. (2012). Impact of Changes in Excise Tax Rate for Strong Alcohol on Consumption and State Revenues in Latvia. – International Journal of Social, Behavioral, Educational, Economic, Business and Industrial Engineering, Vol 6, No 4, pp 690–693.

Hindade ja palkade tõus – järeldused sõltuvad võrdlusperioodist

„Meie palkade kasv on olnud hindade kasvust kiirem“  seisis Postimehe võrguväljaande esimese uudisena 16.08.2012. Jah, selle järeldusega oleme paljude aastate vältel juba harjunud ning võrreldes täiskoormusega töötaja keskmise brutokuupalga kasvu ja tarbijahinnaindeksi (THI) keskmist kasvu pika aja jooksul, on see väide õige. Inimestele tundub paraku teisiti.

Asi on selles, et kui me just makromajandusanalüütikud ei ole, ei mõtle me kümne või kahekümne aasta keskmisele hinnatõusule ega võrdle seda sama perioodi palgatõusuga.  Oleme oma mõtetes lähiminevikus ning selle kohta käivaid andmeid on lihtsam mõista.

THI on laialt kasutatav tarbijahindade muutuse mõõdik.  Selles kasutatavat tarbimiskorvi struktuuri  püüab Statistikaamet igal aastal reaalse tarbimisstruktuuri järgi võimalikult hästi kohandada. Korvis on toidu ja mittealkohoolsete jookide osakaal 23,8%  ja eluasemekulude osakaal 17,2%.  Need kaks on leibkondade suurimad kuluartiklid ning väärivad eraldi tähelepanu ka palkadega võrreldes. Tuleb aga aru saada, et päris täpselt THI korvi järgi ei tarbi ükski inimene ega leibkond.

Vahepõikena olgu mainitud, et oktoobris avaldab Statistikaamet keskmisest palgast märksa detailsema palgastatistika, mis loob võimaluse analüüsida palju kõnekamaid näitajaid kui keskmine palk. Seniks vaatleme THI, toidu ja eluasemekulude muutusi ja võrdleme neid keskmise palga muutusega. Teeme seda kahe perioodi kohta.

Olgu meil neli matkajat: THI, Toit, Eluase ja Keskmine Palk. Esimene rada on 11 aastat pikk (II kvartal 2001 – II kvartal 2012). Et tempot mõista, olgu rada tähistatud skaalaga, mis algab 100-ga. Kohe esimesel aastal läheb Keskmine Palk ette (110) ja Eluase ei jää palju maha (109), Toit alustab aeglasemalt (105). Olgu järgmine vahefiniš 6 aasta pärast (vahetult enne majanduskriisi kuristikku). Keskmine Palk on kaugel ees (200), järgnevad Eluase (152) ja THI 124. Toidu hinnad kasvasid sel perioodil üsnagi üldise hinnatõusu tempos (6 aastaga 22%). Raja lõpus on Palk jõudnud tähiseni 244*, Eluase 215, Toit 160 ja THI 154. Võrdlus näitab, et valitud perioodil on keskmine palk kasvanud keskmiselt kiiremini kui tarbijahinnad üldiselt ning kiiremini ka toidu ja eluaseme hindadest.

Teeme uue ja üsna põhjendatud raja. 2007. aasta veebruaris olid esimesed alarmeerivad märgid USA kinnisvaralaenude turul ning sellest ajast alates on muutunud kogu maailmas ja meil nii mõndagi. Möödas on viis aastat. Rada algab II kvartalist 2007 ja lõpeb II kvartalis 2012, skaala algus on tähistatud jälle 100-ga. Pilt on mõtlemapanev ning seletab ehk, miks enamikul inimestel on praegu võimatu tajuda, et üldiselt kasvavad palgad kiiremini kui hinnad. Raja lõpus on kõige ees Eluase (142), järgneb Toit (132), THI (125) ja viimasena Palk (122). Niisiis on alates 2007. a keskpaigast suurima osakaaluga kuluartiklite hinnad kasvanud  selgelt kiirema tempoga kui keskmine palk. Seletused on lihtsad. Eluasemekulude järsk tõus on seotud energiahindade tõusuga. Möödunud kümnendi esimesel poolel ei olnud toidutoorainete turul maailmas nii suuri turbulentse kui teisel. Meenutame siin nisuhindade järsku tõusu, Hiina nõudlust piima järele jne. Mõlemal juhul impordime hinnatõusu sisse. Edasi on juba nii, et mõne kauba puhul kandub imporditud hinnatõus lõpptarbijale edasi üsna muutumatult (gaas), osa kaupade puhul (näiteks nisujahust sai) leevendub hinnatõusu mõju  sisemaises tootmisahelas.

Niisiis, selle teema juures sõltuvad järeldused perioodi valikust, mida omakorda tuleb teha aja- ja asjakohasuse põhimõtet järgides.

Kas me viie kriisiaasta kokkuvõttes eristume selle pildiga ülejäänud Euroopast? Toit ja mittealkohoolsed joogid  ei ole kallinenud vaid Iirimaal. Kasvud on riigiti erinevad.  Juunist 2007 kuni  juunini 2012 on viie aeglasema toiduhinnatõusuga Euroopa Liidu riigi kasv olnud 7,6% ja viie kiirema oma 33%. Need viis viimatimainitut on kõik viimase kahe laine ajal EL-iga liitunud ja nende seas ei ole Poolat ja Tšehhit, Eesti on toiduhinnatõusult kuuendal kohal.  Ometi on esimeses ja viimases  grupis toiduainete maailmaturušokkide mõju olemas. Statistika ei näita alati põhjusi, kuid kutsub küsimusi esitama.

Eluaseme kulude osas  oli samas ajavahemikus viie aeglasema  hinnatõusuga riigi keskmine hinnatõus 10,6 %,  viie kiirema oma 50,6%. Eestist kiirem hinnatõus oli vaid Leedus ja Lätis.

 * Keskmise palga muutus on hinnanguline, sest 2012. aasta II kvartali kohta pole andmeid veel avaldatud.

Priit Potisepp

Statistikaameti peadirektor

2011. aastal jätkas Eesti hinnaindeks tõusulainel

Võttes aluseks tarbijahindade harmoneeritud indeksi, mida arvutatakse kogu Euroopa Liidus (EL) ühtsete reeglite järgi, oli Eurostati andmetel EL-i 27 liikmesriigi 2011. aasta keskmine hinnatõus 3,1%, sealhulgas Eestis 5,1%.

Kõige suurem oli hinnatõus Rumeenias (5,8%), järgnesid Suurbritannia (4,5%), Läti (4,2%) ja Island (4,2%). Väikseim oli hinnatõus Iirimaal (1,2%) ja Rootsis (1,4%). Kõigis teistes EL-i riikides oli hinnatõus üle 2,0%.

Toiduhinnad tõusid EL-is 2011. aastal keskmiselt 3,2%

Enim kallines toit Eestis (8,5%) ja Lätis (7,8%). Samas suurusjärgus tõusid toiduhinnad ka Leedus ja Ungaris (mõlemas 7,7%). Kohvi, tee ja kakao hindade tõus oli seejuures suurim Eestis (36,5%), järgnesid Soome (30,5%), Leedu (27,0%), Taani (22,1%) ja Läti (22,1%). Kõige vähem tõusid toiduhinnad möödunud aastal Rootsis (0,6%) ja Iirimaal (0,8%).

Alkohoolsete jookide hinnad tõusid mullu kõige rohkem Suurbritannias (5,8%) ja langesid enim Iirimaal (–2,0%). Tubakatoodete hinnad tõusid EL-is keskmiselt 6,2%, kuid kõige enam Küprosel (15,8%), Eestis (14,3%) ja Hispaanias (13,3%).

Elekter, gaas, soojusenergia ja küte kokku kallinesid EL-is aastaga keskmiselt 9,6%

Kõige suurem oli hinnatõus Kreekas (21,0%), järgnesid Soome (20,5%) ja Belgia (18,0%). Kõige vähem tõusid hinnad Rootsis (2,1%). Soojusenergia 2011. aasta keskmine hinnatõus EL‑is oli 2010. aastaga võrreldes 7,0%. Teistest oli pikalt ees Island, kus soojusenergia oli 24,3% kallim kui aasta varem. Kõige vähem tõusis soojusenergia hind Taanis (1,9%) ja Tšehhis (2,0%).

Mootorikütuste hinnad tõusid EL-is 2011. aastal keskmiselt 13,6%. Hinnad tõusid kõikides EL-i riikides, enim aga Küprosel (18,5%), Maltal (18,3%) ja Slovakkias (17,7%). Hinnatõus oli väikseim Sloveenias (7,7%) ja Rootsis (9,0%).

Alates 2011. aastast on Eestis rahaühikuna kasutusel euro ja Eesti hinnaandmed on kaasatud euroala tarbijahindade harmoneeritud indeksisse. Euroala tarbijahindade harmoneeritud indeks tõusis aastaga 2,7%. 2010. aastal oli vastava indeksi muutus vaid 1,6%.

Tarbijahindade harmoneeritud indeksi aastakeskmine muutus Euroopa Liidu riikides, 2010, 2011

Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Hinnad“ (ilmus 27.07.2012). http://www.stat.ee/57659

Eveli Šokman, Statistikaameti hinnastatistika talituse juhataja