Tag Archives: surmad

EV 100: edulugu surmade statistika kaudu

1922. aastal oli Eestis 1000 surmajuhtumi kohta alla aastaste laste surmasid 171. Aastal 2016 oli see näitaja 2. 1922. aastal oli Eestis iga 1000 surmajuhtumi kohta 93 vähemalt 80-aastase inimese surma. Aastal 2016 oli see näitaja 463. Surmad on teema, millest juubelite (sh 100. aastapäeva) puhul pole ehk kohane rääkida. Ometi jutustab surmade statistika 100-aastase Eesti suurest edust: võib-olla on tegu Eesti selle perioodi suurima edulooga.

Peatanud kord turist tänaval eestlase ja küsinud: „No kuidas teil siis ka läheb? Milline on suremus Eesti riigis?“ Eestlane süganud kukalt ja kostnud: „Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100%.“ Turist hakanud seletama: „Meil suremus küll 100% ei ole …“ Eestlane ei viitsinud rohkem kuulata ja küsinud: „Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?“ Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti … aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.

Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, aga eriti vabariigi 100. aastapäeva eel. Põhjusi edusammudest rõõmu tunda on kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suurimaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu. Järgnevalt mõned näited EV 100 väljaandest surmade kohta. Et raamatus esitatu vastu huvi säiliks, siis tuuakse siin sama materjal teistsugusel kujul.

Joonisel on surmade jagunemine vanuserühma järgi 1000 surnu kohta. Näha on surmade vanusstruktuuri märgatav muutumine. 1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht kuni 1-aastaste laste surmadel, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aasta struktuuris on kuni aastaste laste surmade osatähtsus pea olematu ja vabariigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59-aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju, aga …

Oluline on tähele panna, et vabariigi algusaastate surmade struktuuris on vähemalt 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus väiksem kui vanuserühmas 50–59, 60–69 ja 70–79: vähemalt 80-aastaseid oli nii vähe, et selle rühma surmad olid suhteliselt harvemini esinev nähtus.

Esitatud joonise põhjal saab demograafide keeles öelda, et Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Viimast väidet tõestab joonis sellega, et üle 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus kõigis surmades läheneb poolele, olles 1922. aastal alla 10%.

Kui minna demograafide terminoloogiast välja, siis räägib joonis Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eestiga analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikust leiab ka surma põhjuste kirjelduse. Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades.

Eesti edusammude märkamiseks ei pea surmastatistikas minema 100 aastat tagasi. Vaid mõne nädala eest teatati, et liikluses hukkunute arv oli 2017. aastal rekordiliselt väike, aga see teema ei leia Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikus käsitlemist.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi peaaegu iga surm on suuremal või vähemal määral tragöödia, kõneleb Eesti surmade statistika Eesti Vabariigis toimunud ja toimuvatest positiivsetest muutustest.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Mullu oli enam kui tuhat sündi vähem

2011. aastal vähenes varasema aastaga võrreldes nii sündide kui ka surmade arv. Aasta varem napilt positiivne loomulik iive oli 2011. aastal taas negatiivne.  

Statistikaameti andmetel sündis 2011. aastal 14 679 ja suri 15 244 inimest, mis on vastavalt 1146 sündi ja 546 surma vähem kui aasta varem. Sündide suure vähenemise tõttu oli sündide ja surmade arvu vahe ehk loomulik iive taas negatiivne (-565). 2010. aastal oli loomulik iive 35 inimese võrra positiivne, ehk sünde oli napilt rohkem kui surmasid. Ehkki eestlaste loomulik iive oli 2011. aastal jätkuvalt positiivne, siis suur langus toimus võrreldes varasema aastaga sellegipoolest — kui 2010. aastal ületas sündide arv surmade oma 1704 võrra, siis 2011. aastal vaid 878 võrra. Maakondadest oli iive positiivne vaid Harju- ja Tartumaal. 

Summaarne sündimuskordaja ehk keskmine laste arv naise kohta oli väiksem kui aasta varem (2011. aastal 1,52 ja 2010. aastal 1,64). Rahvastiku taastootmiseks peaks summaarne sündimuskordaja olema vähemalt 2,1. Laste saamine üha hilisemas eas on aasta-aastalt tõstnud naiste keskmist sünnitamisvanust. 2011. aastal oli ema keskmine vanus lapse sünnil 29,5 aastat ja esimese lapse sünnil 26,4 aastat. 

2011. aastal sõlmiti 5499 ja lahutati 3099 abielu, mis on võrreldes 2010. aastaga 433 abielu ja 110 lahutust rohkem. Nii naiste kui ka meeste keskmine vanus esmakordsel abiellumisel on iga aastaga tõusnud. 2011. aastal oli meeste keskmine esmasabiellumisvanus 30,8 aastat ja naistel 28,2 aastat. 

Detailsem ülevaade statistika andmebaasis

Jaana Rahno, Statistikaameti analüütik

Eestlaste sündimus suureneb

Statistikaameti andmetel sündis 2010. aastal 15 825 last, kellest 11 866 olid eestlased ja 3959 teistest rahvustest. Varasema aastaga võrreldes eestlaste sündide arv suurenes, teistel rahvustel vähenes.

2010. aastal oli eestlaste osatähtsus kõigist elussündidest 75%, mis on viimase poole sajandi jooksul esmakordselt nii kõrge. Kõige madalam oli eestlaste osatähtsus sündide hulgas 1980. aastate keskel, kui 58% lastest sündis eesti rahvusest emadele. Eestlasi sündis 2010. aastal eelmise aastaga võrreldes 424 võrra rohkem, teiste rahvuste esindajaid 362 võrra vähem. Rahvus määratakse vanemate ütluse alusel.

Loomulik iive oli üle 20 aasta taas positiivne

Elussündide arv on püsinud viimastel aastatel samal tasemel, kuid vähenenud surmade arvu tõttu oli 2010. aasta loomulik iive esimest korda üle 20 aasta positiivne — sündide arv ületas surmade arvu 35 inimese võrra.

Viimati oli iive positiivne 1990. aastal, kui sündis 2773 inimest rohkem kui suri. Samaaegne sündide arvu kiire langus ja surmade arvu tõus kulmineerus 1994. aastal, kui negatiivne loomulik iive oli perioodi kõige suurem — sündis 8036 inimest vähem kui suri. Sealt edasi on sündide ja surmade arvu vahe pidevalt vähenenud.

Alates 2008. aastast on eestlaste loomulik iive taas positiivne ning 2010. aastal ületas eestlaste sündide arv surmade oma 1704 võrra. Viimati oli Eestis elavate teiste rahvuste iive positiivne 1990. aastal.

Eestlaste sünnid, surmad ja loomulik iive, 1990–2010

Eestlaste sünnid, surmad ja loomulik iive, 1990–2010

Rahvastiku taastootmiseks peaks sündimus tõusma

Summaarne sündimuskordaja 2010. aastal oli 1,64. Summaarne sündimuskordaja näitab keskmist elussündinud laste arvu naise kohta tema elu jooksul, kui kehtiksid sama aasta sündimuse vanuskordajad. Rahvastiku taastootmiseks peab summaarne sündimuskordaja olema vähemalt 2,1. Seega peab rahvastiku taastootmiseks sündimus veelgi tõusma. Viimati oli summaarne sündimuskordaja taastootmise tasemel 1989. aastal. Viimase kahekümne aasta madalaim summaarne sündimuskordaja oli 1998. aastal, kui keskmine elussündinud laste arv naise kohta oli 1,28. Viimased neli aastat on summaarne sündimuskordaja Eestis olnud küllaltki stabiilne. 

Summaarne sündimuskordaja, 1990–2010

Summaarne sündimuskordaja, 1990–2010

Euroopa riikidest oli summarne sündimuskordaja 2009. aastal kõrgeim Islandil (2,23), Iirimaal (2,07) ja Prantsusmaal (2,00). Eesti naaberriikidest oli madalaim näitaja Lätil (1,31). Leedul 1,55, Soomel 1,86 ja Rootsil 1,94 last naise kohta.

Sünnitaja keskmine vanus tõuseb

Viimase paarkümne aastaga on Eestis sünnitaja keskmine vanus tõusnud. Naised soovivad enne lapse saamist omandada hariduse ja alustada töötamist. Seetõttu lükkub laste saamine edasi ja esimene laps saadakse järjest sagedamini kahekümnendate eluaastate lõpus ja hiljem.

2010. aastal oli ema keskmine vanus esimese lapse sünnil 26,30 aastat. Ema keskmine vanus lapse sünnil olenemata sünnijärjekorrast oli 29,34 aastat. Ema keskmine vanus lapse sünnil on pidevalt tõusnud alates 1990. aastate algusest. Teiste Euroopa riikide põhjal võib järeldada, et see näitaja jätkab tõusu, sest mitmes riigis on ema keskmine vanus lapse sünnil üle 30 aasta. Soomes oli 2009. aastal ema keskmine vanus lapse sünnil 30,12 aastat ja Rootsis 30,69. Keskmiselt kõige vanemad sünnitajad on aga Liechtensteinis ja Iirimaal (vastavalt 31,26 ja 31,22 aastat).

 

Üle poole lastest sünnib väljaspool abielu

Eestis on vabaabielu väga populaarne kooseluvorm ja seetõttu on sündinud laste vanemad sagedamini vabaabielus kui registreeritud abielus. 2010. aastal sündis vaid 41% lastest abielus vanematele. Veel väiksem on abielust sündinud laste osatähtsus Islandil, kus 2009. aastal sündis 36% lastest registreeritud abielus vanematele. Eestis on abielust sündinud laste osatähtsus aastatega kogu aeg vähenenud, ehkki viimasel kolmel aastal on näitaja stabiliseerunud ja edasist langust pole toimunud.

Jaana Rahno, Statistikaameti analüütik

Rahvaarv püsib 1,34 miljoni piiril

Statistikaameti esialgsel hinnangul oli 2010. aasta 1. jaanuaril Eesti arvestuslik rahvaarv 1 340 000. Vähenenud surmade arvu tõttu mullu rahvaarvu vähenemine aeglustus.

Sünnid, surmad ja loomulik iive, 1991–2009

Loe veel