Tag Archives: suremus

Mida räägib statistika elust ja surmast

Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal Eesti naiste oodatav eluiga sünnimomendil 81,8 ja meestel 73,1 eluaastat. Oodatav eluiga jätkas tõusu ning varasema aastaga võrreldes oli kasv naistel 0,3 ja meestel 0,8 aastat. Kummagi sugupoole puhul elab üks sajast kolmekohalise sünnipäevani.

Oodatav eluiga on inimese keskmine eeldatav eluiga kui suremus jääb selliseks, nagu ta oli vastaval uuringuaastal. Mõistest võib juba eeldada, et see on vanus, milleni inimene keskmiselt peaks elama. Et näitaja muutub igal aastal, siis inimese eluajal pikeneb tema keskmine oodatav eluiga märgatavalt. Näiteks kui praegu eeldatakse, et 2015. aastal sündinud naine elab keskmiselt ligi 82 aastat, siis praegu sama vana naise sünnihetkel (1930ndatel) ennustati talle 56–58 eluaastat.

Oodatava eluea juures on oluline vaadata mehi ja naisi eraldi, kuna elustiilist, tehtavast tööst jms tulenevalt on meeste eluiga reeglina lühem. See ei ole alati nii olnud – veel 19. sajandi keskpaigani sai mees pigem mitu korda pulmi pidada, kuna raske töö ja halvad hügieenitingimused põhjustasid tihti naiste surma pärast sünnitamist. Tänapäeval on olukord muutunud – 2015. aastal 82-aastase naise mees (eeldusel, et nad olid samal aastal sündinud) on juba üheksa aastat surnud, kuid mehe sünnihetkel, 1930ndatel, ennustati talle vaid 51 eluaastat. Järelikult pikenes mehe oodatav eluiga elu jooksul 22 aasta võrra.

Eluiga pikeneb ja rahvastik vananeb

Inimeste oodatava eluea pikenemine on üks osa demograafilisest üleminekust, kus riigi arengu käigus asendub kõrge sündimus ja suremus madala sündimuse ja suremusega – eluiga pikeneb ja rahvastik vananeb. Eestis algas demograafiline üleminek juba ligi 200 aastat tagasi. Taasiseseisvumise järel on oodatava eluea kasv olnud väga kiire. Kui näiteks nõukogude perioodil (1950ndate lõpust 1980ndate lõpuni) oli oodatava eluea kasv meestel 1 ja naistel 3 aastat, siis alates 1991. aastast on see meestel kasvanud 9 ja naistel 7 aastat. Kui veel arvestada, et 1995. aastal oli oodatav eluiga erinevatel põhjustel madalseisus (meestel 60,5 ja naistel 72,8 aastat), siis on kasv olnud veelgi kiirem – vastavalt 12,6 ja 9,1 aastat. Viimase viie aastaga on meeste oodatav eluiga tõusnud 2,2 ja naistel 1,3 aastat.

Meeste ja naiste eluea vahe

Eesti meeste ja naiste eluea vahe on suhteliselt suur – taasiseseisvusperioodil on see olnud keskmiselt 10 aastat, aga alates 1995. aastast (mil vahe oli kõige suurem – 12,8 aastat) algas erinevuse vähenemine. 2015. aastal erines sugupoolte oodatav eluiga 8,8 aastat. 1920ndatel ja 1930ndatel oli see 6–8 aastat ja ka nõukogude perioodil jäi enamasti alla 10 aasta.

Kindlasti mõjutavad meeste eluiga ka nende eluviisid. Näiteks on madalama haridusega inimestel oodatav eluiga reeglina madalam, ilmselt saab seda seletada tööga, millega inimesed end elatavad. Eestis läheb kõrgkoolidesse mehi naistega võrreldes tunduvalt vähem. Madalama haridusega meeste tööd on reeglina füüsiliselt rasked ja võib eeldada ka ebatervislikumas töökeskkonnas viibimist (näiteks tolm, mürgised gaasid jne).

2

Praeguseks on noorema elanikkonna seas suremusnäitajate sooline erinevus vähenenud, ent vanemaealises rahvastikus on juba eelnevate aegade tulemusel mehi vähem. Seda tõendab kasvõi meeste ja naiste arvulise vahe muutus vanuseti. On teada, et poisslapsi sünnib loodusliku valiku tõttu tüdrukutest rohkem, kuid tüdrukute alalhoidlikumate lapseea mängude ja hilisemate eluviiside tõttu hakkab erinevus vähenema ja mingist vanusest on rahvastikus tüdrukuid rohkem kui poisse – 1990ndate keskpaigas toimus selline muutus rahvastikus 25. eluaasta paiku, 2000. aastal 32. eluaastast ja 2016. aastal on see vanus nihkunud 45. eluaastale.

Kui vanaks ma elan?

Oodatavat eluiga käsitledes ei tohi unustada, et see on statistiline keskmine, mitte isiklikult võetav ennustus. Seda kasutavad kindlustused ja riigieelarve planeerijad, kuid kindlasti ei ütle see kellelegi konkreetselt kui kaua tal on veel elada jäänud. Selles osas on nii halbu kui häid uudiseid. Kui vaadata ellujääjate hulka sünnipõlvkonnas, siis 2015. aasta suremistrendide kohaselt on iga kümnes mees 54. eluaastaks surnud, samas iga viies saab 86 sünnipäeva tähistada ja üks sajast näeb ka oma 98. sünnipäeva. Naised on pikemast elueast tulenevalt paremas seisus. 54. eluaastaks on neist jäävalt lahkunud vaid üks 25-st ning iga viies naine tähistab 91. sünnipäeva. Üks sajast naisest tähistab ka kolmekohalise numbriga sünnipäeva.

3

Euroopa keskmiseni on Eestil veel pikk tee minna

Euroopa riikide keskmisega võrreldes on Eesti inimeste oodataval elueal veel pikk tee tõusta. Ka meeste ja naiste näitajate erinevus on silmapaistvalt suur. Meeste oodatav eluiga sünnimomendil oli Euroopa Liidus 2014. aastal 78,1 eluaastat. Riikide kaupa vaadates näeb selget seost oodatava eluea ja riigi elatustaseme vahel – üle keskmise näitajad on vanadel Euroopa riikidel, Ida-Euroopa riigid jäävad keskmisest oluliselt allapoole. Eesti meeste 2014. aasta näitaja (72,4) on EL keskmisest ligi kuus aastat madalam – oleme ka Ida-Euroopa riikide hulgas n-ö tagumises pooles: vaid viiel riigil on meist kehvem näitaja. Euroopa meeste kõrgeim oodatav eluiga on Islandil, Šveitsis, Küprosel ja Itaalias (80,7–81,3 eluaastat), madalaim Lätis (69,1) ja Leedus (69,2).

Meeste oodatav eluiga on tõusnud kõikides Euroopa riikides. Kui Läti ja Leedu trend on suhteliselt sarnane ja siiani muust Euroopast pisut maas, siis Eesti ja Ungari meeste oodatava eluea kasv on olnud mõnevõrra kiirem, kuid Põhjamaade kinnipüüdmine on veel kaugel.

4

Naiste oodatav eluiga sünnimomendil oli Euroopa Liidus 2014. aastal keskmiselt 83,6 aastat, kõrgeim oli see Hispaanias (86,2) ja Prantsusmaal (86,0) ning madalaim Bulgaarias ja Serbias (mõlemas 78,0). Naiste puhul on Eesti näitaja natuke paremas seisus, olles vaid ligi kaks aastat keskmisest madalam, oleme ühtlasi ka nn Ida-Euroopa seltskonna eesotsas. Ka naiste oodatava eluea näitajate puhul on Eesti alates 2000ndate algusest Lätist ja Leedust „lahku löönud“ ning liigub nüüd pigem koos Tšehhi ja Poolaga. Kõrgemalt arenenud Euroopale Eesti küll läheneb, kuid sinna on veel pikk maa minna.

5

Meeste ja naiste eluea erinevus oli Euroopa Liidus 5,5 aastat ja neljal riigil jäi see alla nelja aasta. Samas oli neli ka neid riike, kus see näitaja oli poole suurem: Leedus 10,9, Lätis 10,3, Eestis oli see 2014. aastal 9,5 ja Poolas 8,0. Oodatava eluea võrdlusest teiste riikidega saab järeldada muuhulgas seda, et rahvastikuprotsessid võtavad aega ja sarnase sotsiaal-majandusliku taustaga riikides toimuvad muutused sarnaselt. Mõni riik võib oma „riikide rühmast“ väljuda ja „liituda“ mõne teise rühmaga, kuid see võtab aega ja eeldab ka sotsiaal-majanduslikke muutuste poolest lähenemist neile riikidele.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

Detailsemad andmed statistika andmebaasis.

Põhilised rahvastikutrendid 2010

Statistikaameti analüütikud Kalev Noorkõiv, Mari Plakk ja Jaana Rahno toovad värskelt ilmunud Eesti statistika aastaraamatus välja olulisemad rahvastikutrendid aastal 2010.

2011. aasta 1. jaanuaril oli Eesti arvestuslik rahvaarv 1 340 194. Loomulik iive oli 2010. aastal 35 inimese võrra positiivne tänu vähenenud surmade arvule. Meeste loomulik iive oli positiivne juba 2009. aastal. Naiste loomulik iive aga on endiselt negatiivne. Maakondadest oli 2010. aastal loomulik iive positiivne Harju-, Tartu- ja Raplamaal, kõige suurema negatiivse iibega maakond oli Ida- Virumaa.

Eestlaste loomulik iive suurenes 2010. aastal varasema aastaga võrreldes veelgi – eestlaste sündide ja surmade vahe oli 1704. 2010. aastal vahetas Eesti sees elukohta üle maakonna, valla või linna piiri ligi 37 500 inimest. Siserändes võidavad endiselt enim elanikke suuremate linnade lähivallad. Äärealadelt kolijate peamised sihtpunktid on Tallinn, regioonikeskus või maakonnakeskus. Pealinnast ja regiooni- või maakonnakeskusest rännatakse omakorda linna tagamaale.

Viimastel aastatel stabiilsena püsinud välisrände puhul suurenes 2010. aastal nii sisse- kui ka väljaränne – Eestisse immigreerus 2810 ja Eestist emigreerus 5294 inimest. Väljarände suurenemise üks põhjuseid oli kindlasti tööturu aeglane taastumine majanduslangusest ja pikaajaline tööpuudus, mis pani inimesi tööd otsima välismaal. Samal põhjusel vähenes ka sisseränne.

Välisränne 2004-2010

Välisränne 2004-2010. Allikas: Eesti statistika aastaraamat 2011

Eesti meeste oodatav eluiga on üks Euroopa madalamaid.

2009. aastal oli Eesti meeste oodatav eluiga sünnihetkel 69,8 aastat. Sellest lühema elueaga on vaid Läti ja Leedu mehed. Eesti meestest 10 aastat kauem elavad mehed Rootsis, Islandil, Liechtensteinis ja Šveitsis. Naiste oodatav eluiga oli Eestis 2009. aastal 80,1 aastat. Eesti naistest lühema elueaga on üheksa Euroopa Liidu riigi naised. Kõrgeim oli 2009. aastal naiste eluiga Prantsusmaal – 85,0 aastat.

Sündide arv suurenes. 2010. aastal sündis 15 825 last ehk 62 last rohkem kui eelmisel aastal. Summaarne sündimuskordaja, mis näitab keskmist sünnitatud laste arvu naise kohta sama aasta sündimuse juures, tõusis 2010. aastal 1,64-ni. Rahvastiku taastootmiseks aga peaks see olema vähemalt 2,10. Eestlaste osatähtsus sündinute hulgas oli 2010. aastal 75%, mis oli viimase poole sajandi suurim. Praeguse aja sünnitajatel on kõrgem vanus kui paarkümmend aastat tagasi. Naised soovivad kõigepealt omandada hariduse ja asuda tööle ning alles seejärel sünnitada lapsed. Seetõttu lükkub laste saamine järjest vanemasse ikka. Sündimuse vanuskordajad näitavad sündimuse vähenemist 20. eluaastates ja suurenemist 30. eluaastates naiste puhul. Ema keskmine vanus lapse sünnil ja ema keskmine vanus esimese lapse sünnil on seetõttu aasta-aastalt tõusnud. 2010. aastal oli ema keskmine vanus lapse sünnil 29,3 aastat. Paljudes Euroopa riikides (Soome, Rootsi, Iirimaa, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia jt) aga on ema keskmine vanus üle 30 aasta. Hariduse omandamise soovi enne laste saamist näitab ka kõrgharidusega sünnitajate osatähtsuse suurenemine sünnitajate hulgas. Kui veel viis aastat tagasi oli kõrgharidusega sünnitajaid 27% kõikidest sünnitajatest, siis 2010. aastal juba 39%. Majanduslangusest tingitud töötute arvu kasv kajastub ka sünnitajate hulgas. Võrreldes 2008. aastaga vähenes 2009. ja 2010. aastal töötavate ja suurenes töötute sünnitajate arv.

Abortide arv on üha vähenenud. 2010. aastal vähenes abortide arv taas. Aasta jooksul registreeriti kokku 9087 aborti, neist 7068 tehti naise omal soovil või meditsiinilisel näidustusel (legaalselt indutseeritud). 1000 viljakas eas naise kohta tehti 2010. aastal 21,6 aborti ja saja elussünni kohta 44,7 aborti.

Jätkub surmade arvu vähenemine nii absoluut- kui ka suhtarvudes. 2010. aastal suri 15 790 inimest, mis teeb 11,8 surmajuhtu 1000 elaniku kohta. Aasta varem oli 1000 elaniku kohta 12,0 surmajuhtu. Teist aastat järjest suri mehi vähem kui naisi – 49,2%. See viitab meeste keskmise eluea tõusule. Põhilised surmapõhjused on meil samad nagu teistes arenenud riikides. Üle poole kõigist surmajuhtudest põhjustavad vereringeelundite, sh südamehaigused. Nende osatähtsus 2009. aastaga võrreldes veidi suurenes ning on meestel 48% ja naistel isegi 63%. Teisel kohal on kasvajatest põhjustatud surmad. Õnnetusjuhtumite, mürgistuste või traumade tõttu surnute osatähtsus on vähenenud 15%-st 1994. aastal 7%-ni 2010. aastal ning viimasel kolmel aastal on see märgatavalt vähenenud just meestel. 2010. aastal hukkus õnnetusjuhtumite tagajärjel 867 meest ja 258 naist.

Endiselt väheneb ka imikusuremus. 2010. aastal suri enne aastaseks saamist 53 last (34 poissi ja 19 tüdrukut), mis teeb 3,3 imikusurma 1000 elussünni kohta. See on väiksem kui EL-i keskmine, mis aastatel 2009 ja 2010 oli 4,3. Surnultsünde oli 66 ehk 11 võrra vähem kui aasta varem. 1000 sündinu kohta oli surnultsünde 4,2. Imikusurmi oli 2009. ja 2010. aastal vähem kui surnultsünde.

Abiellumiste arv on jõudnud madalseisu. Abiellumise ja majandusbuumi tippajale, aastatele 2006–2007 järgnenud abiellumiste arvu kiire vähenemine on hakanud aeglustuma. 2010. aastal sõlmiti 5066 abielu ehk 6% vähem kui aasta varem. Aastatel 2008 ja 2009 vähenes abielude arv seevastu üle 12% aastas. 2010. aastal sõlmiti 1000 elaniku kohta 3,8 abielu (2006. ja 2007. aastal 5,2). Ühiseid lapsi on ligi 30%-l abiellunud paaridest, kuid võrreldes 2009. aastaga ühiste lastega paaride osatähtsus veidi vähenes. 9%-l paaridest oli ühiseid lapsi vähemalt kaks. Abiellunutest oli varem abielus olnud 27% meestest ja 26% naistest. Korduvabielude osatähtsus on Eestis üks EL-i suuremaid. Abiellumisvanus tõusis nii meestel kui ka naistel 0,3 aasta võrra. Meeste keskmine vanus esimese abielu sõlmimisel on 30,4 ja naistel 27,9 aastat. Alates 1994. aastast on naise keskmine vanus esimese abielu sõlmimisel olnud kõrgem kui naise keskmine vanus esimese lapse sünnil. See tähendab, et paljud naised sünnitavad enne lapse ja siis abielluvad. Aastatel 2007–2010 oli see vahe umbes poolteist aastat.

Ka lahutuste arv vähenes. 2010. aastal lahutati 2989 abielu ehk 6% vähem kui aasta varem. Abielu kestuse arvestuses 2009. aastaga võrreldes suuri muutusi polnud. 30% lahutatud abieludest oli kestnud alla viie aasta. Neist kõige rohkem lahutati kolm aastat kestnud ja seega abiellumis- ja majandusbuumi tippajal, 2007. aastal sõlmitud abielusid. Veerand lahutatud abieludest oli kestnud üle 20 aasta ja peaaegu sama palju (22%) lahutati 5–9 aastat kestnud abielusid. Abielud, mis on juba kestnud kümme aastat, on järgmised kümme aastat püsivamad: 10–14 ja 15–19 aastat kestnud abielud andsid 2009. ja 2010. aastal 11–12% lahutustest. Korduvabielu lahutanute osatähtsus suurenes meestel 24%-ni, naistel oli see 22%. Varasema aastaga võrreldes oli mullu suurem nende lahutuste osatähtsus, kus paaril on ühiseid alaealisi lapsi. Vähemalt üks alaealine laps on 53%-l lahutanud paaridest, aasta varem lahutanutest 50%-l.

Kalev Noorkõiv, Mari Plakk, Jaana Rahno

Pikemalt koos graafikutega värskest Eesti statistika aastaraamatust. Lae endale raamatu tasuta elektrooniline versioon.