Tag Archives: sündimuskordaja

Rahvastiku vananemine ei lase rahvaarvu kasvust rõõmu tunda

Eesti rahvaarv on viimased neliteist aastat olnud 1,3 miljonit. Praeguste trendide jätkudes jääb see nii veel paljudeks aastakümneteks. Mullu kasvas rahvaarv 0,3%, mis on viimaste aastate keskmine tulemus. Samas on murettekitav asjaolu, et lisanduv noorte vanusrühm on pensionile siirdujatest veerandi võrra väiksem.

Alis Tammur, statistikaameti juhtivanalüütik

Viimased kuus aastat on kasvanud summaarne sündimuskordaja, mis näitab keskmist laste arvu naise kohta. Samal ajal on Eestis igal aastal stabiilselt sündinud umbes 14 000 last. Sündivate laste arv püsib stabiilsena põhjusel, et eelnevast kolmandiku võrra väiksem 1990ndate sünnipõlvkond on jõudnud pereloomise ikka. Keskmine sünnitaja on 30,6-aastane ja keskmine esmasünnitaja 28,2-aastane. See tähendab, et aktiivses sünnituseas on iga aastaga järjest vähem naisi.

Summaarne sündimuskordaja oli sel sajandil kõige madalam 2001. aastal (1,32) ning kõige kõrgem aastatel 2008–2010 (1,72). Pärast eelmist majanduskriisi oli summaarne sündimuskordaja kõige madalamas seisus 2013. aastal (1,52), misjärel on toimunud stabiilne kasv. Järsk hüpe toimus 2018. aastal, mil kordaja suurenes 1,67ni. Seda selgitab aasta varem kehtima hakanud lasterikaste perede toetussüsteem. Mullu oli summaarne sündimuskordaja 1,66 ning seda väikest langust võib pidada juhuslikuks kõikumiseks. Pigem näitab trend, et uue toetuse tekkimise mõju on olnud teist aastat positiivne.

Rohkem lapsi ühes peres

Kolmandaid ja järgmisi lapsi hakkas varasemast rohkem sündima alates 2016. aastast pea kõigis ema vanuserühmades alates 25. eluaastast. Kõige rohkem sünnib neid 30–39-aastaste naiste hulgas, mis on keskmist sünnitaja vanust arvestades just see iga, mil kolmandate ja järgmiste laste sünnitamiseni jõutakse. Ühtlasi on see vanuserühm praegu rahvastikus kõige suurem, mistõttu selle osatähtsus sünnitusealiste naiste hulgas tõuseb. Nimetatud vanuserühma on jõudnud 1980ndate lõpus sündinud suurem põlvkond ja seetõttu on mõju sündivate laste arvule ka arusaadavalt tuntav.

Kui 2015. aastal oli kolmandaid ja järgmisi lapsi 21% kõikidest sündidest, siis 2019. aastal oli neid 27%. Esimeste laste sündide arv on olnud viimastel aastatel pigem langustrendis, kuid möödunud aastal oli siingi väike tõus. Seevastu pere teise lapsena sündinute hulk mullu langes.

Rändesaldo püsib positiivne

Rändesaldo jäi 2019. aastal ligi 5500 inimesega plussi. Sisseränne oli mullu aasta varasemaga võrreldes rekordtasemel, ulatudes 18 300 inimeseni. Samal ajal oli ka väljarändajaid paari tuhande võrra enam. Paar aastat tagasi suurenes sisserändajate arv, ent suur osa sisserändest on lühiajaline viibimine Eestis, mistõttu lahkub umbes kolmandik sisserännanutest paari aasta jooksul. Seetõttu on nüüd hakanud suurenema ka väljaränne. Rändesaldo oli aasta varasemaga võrreldes 1500 inimese võrra väiksem.

Oluline Eesti välisrännet kirjeldav näitaja on rändesaldo Soomega. Soome on eestlaste rände kõige olulisem partner ning kolmandat aastat järjest tuli Soomest Eestisse rohkem inimesi, kui siit põhjanaabrite juurde lahkus.

Viis viimast aastat positiivne olnud välisrändesaldo on kogu selle aja jooksul toonud Eestisse peamiselt Ukraina ja Venemaa kodanikke. Teistest riikidest saabus samuti päris palju inimesi, nende seas rohkelt Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke. Samas on oluline, et 2019. aastal oli esmakordselt Euroopa Liidu kodanike ränne negatiivne. Seda küll kõigest 58 inimese võrra, kuid varasema positiivse (ca 2000 inimest) rändesaldoga võrreldes on kukkumine märkimisväärne. Ligi pooled 2019. aastal välisrändes osalejad olid Eesti kodanikud. Kui varasemalt oleme neid kaotanud, siis nüüd juba kolm viimast aastat on Eesti kodanike rändesaldo olnud positiivne.

Kõige rohkem tuleb Eestisse 20–49-aastaseid, Eesti kodanike puhul aga 30–69-aastaseid. Teistest riikidest saabub siia kõige enam 15–49-aastaseid. Mehi on tulnud rohkem, naisi vähem: sama trend on iseloomulik nii Eesti kui ka teiste kodakondsete kohta.

Rahvaarv hakkab vähenema

Loomulik iive oli 2019. aastal küll 1300 inimese võrra miinuses, kuid positiivne rändesaldo aitas rahvaarvu kasvatada ligi 4200 inimese võrra. Kõiki soo- ja vanusrühmasid see siiski ühtlaselt ei mõjutanud. Kuna vanemaealiste meeste arv on naiste omast väiksem ning poisse sünnib igal aastal paarsada rohkem kui tüdrukuid, oli meeste loomulik iive tasakaalus.

Rahvastiku vanuselise koosseisu muutust vaadates on meil aastataguse ajaga võrreldes rohkem kuni 19-aastaseid ning 65-aastaseid ja vanemaid. Seevastu 20–64-aastane rahvastikuosa vähenes enam kui 3200 inimese võrra. Täpsemalt öeldes küll naiste võrra, sest meeste arv jäi vanuserühmade nihkumise, välisrände ja suremuse summana aastases võrdluses samaks.

Viimase viie aastaga on Eesti rahvaarv kasvanud ligi 16 000 inimese võrra. Samal ajal on tööealisteks loetav elanikkond ehk 20–64-aastaste arv samas ulatuses vähenenud. Selle vanuserühma välisrändesaldo katab küll suremuse, kuid lisanduv noorte vanuserühm on pensionile siirdujatest veerandi võrra väiksem. Kui emad sünnitaksid jätkuvalt sama palju lapsi, siis sündide arv ikkagi väheneb, sest sünnitusealiste naiste vanusegruppi siseneb vähem naisi kui sealt lahkub. Lisaks tähendab sündimuskordaja 1,6 seda, et sündiv põlvkond on sünnitavast põlvkonnast väiksem. Pikemas perspektiivis on tulemuseks paratamatult kogu rahvaarvu vähenemine.

Loe ka meie blogipostitust “Kus sünnivad lapsed ja kus elavad emad?“.

Kus sünnivad lapsed ja kus elavad emad?

Varasema teadmise kohaselt on maapiirkondades pered reeglina suuremad ja linnades sünnib lapsi vähem. Emadepäeva puhul avasime Eesti kaardi ja uurisime kõige värskemate andmete põhjal, millistes piirkondades on sündimus suurem ja kus elavad erinevas vanuses emad, kel on rohkem lapsi.

Alis Tammur, statistikaameti juhtivanalüütik

Kõige rohkem lapsi naise kohta sündis 2018. aastal Tartu maakonnas, kui arvutada maha Tartu linnas sündinud lapsed. Teisel kohal on selles pingereas Harju maakond ja seda ilma Tallinnata. Võib järeldada, et suurlinnad tõmbavad nii töövõimaluste kui ka lasteaedade ja koolide mõttes. Laste elukeskkonna pärast liigutakse aga elama linnakeskusest veidi kaugemale.

Kui vaadata sündide skaala teise otsa, siis selgub tõsiasi, et keskmiselt said kõige vähem lapsi Tallinna naised. Pealinn on seejuures teistest maakondadest ja linnadest pikalt maas: kui summaarne sündimuskordaja* Eestis on ligi 1,7 ja Tartumaal koguni 2,3 last naise kohta, siis Tallinna tase jäi 1,4 juurde. Madala sündimusega paistavad silma ka Tartu linn ning Hiiu- ja Jõgeva maakond.

Nende näitajate pealt ei saa siiski järeldada, et Eesti sündimus on madal inimeste suurematesse linnadesse koondumise tõttu. Soov elada rahulikumas piirkonnas, oma majas ja saada rohkem lapsi, paneb inimesed elukohta otsides linnast kaugemale vaatama. Ehkki kõikjal elab inimesi, kes tahavad ja saavad lapsi, on neid linnas lihtsalt keskmisest vähem. See on oluline teadmine, mis võib tähendada ka seda, et elukoht, mida pere saab endale lubada, seab piirid perede suurusele.

Sama trend tuleb välja ka siis, kui vaadata laste arvu järgi 40-aastaseid ja vanemaid naisi. Sündide arv on nende puhul madal nii Tallinnas, Tartus kui ka Ida-Virumaal, mis on Eestis üks suurema linnaelanike osatähtsusega maakond. Seevastu madalama linnarahvastiku osatähtsusega maakondades on ka selles vanuses naistel keskmisest rohkem lapsi.

Piirkondade analüüs näitas, et Harjumaa ja Tartumaa eeslinnalistes piirkondades on noorte emade kontsentratsioon kõige suurem. 40-50-ndates eluaastates naistel on keskmine laste arv suurem lisaks eelmainitule ka maalistes piirkondades ning mujal Eesti ees- ja väikelinnades. Tänasel emadepäeval tuleb aga suurel osa täiskasvanud eestimaalastest oma ema õnnitlemiseks sõita Tallinnast ja Tartust kaugemale. Seda põhjusel, et üle 60-aastaste naiste seas on laste arv suurem just neil, kes elavad suurtest linnadest eemal maalises piirkonnas.

* Summaarne sündimuskordaja on keskmine elusalt sündinud laste arv naise kohta tema elu jooksul, kui kehtiksid konkreetse aasta sündimuse vanuskordajad. Arvutatakse vaadeldud ajavahemiku sündimuse vanuskordajate alusel.

Kui üks pluss üks ei võrdu kahega

Üldhariduskooli matemaatikatunnist teame, et 1 + 1 = 2. Tavaelus võib aga olla olukordi, kus see seos ei kehti, tõdesid Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit ja Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski, kui nad võtsid vaatluse alla ema keskmise vanuse laste sünnitamisel.

Eestis on ema keskmine vanus lapse sünnitamisel tõusnud. Sellesse suhtutakse stoilise rahuga – pole vahet, millises vanuses naine sünnitab, peaasi, et ta ikka vähemalt kaks last sünnitab ja nii rahvastiku taastootmise tagab. Tegelikult on asi nüansirikkam. Nii selgus Mihkel Servinski ja Ene-Margit Tiidu vestluses, kui nad kahe-lapse-teema arutluse alla võtsid ja sündimust ka teiste rahvastikunäitajate abil analüüsisid.

„On üldiselt teada, et rahvastiku säilimiseks peaks iga naine oma eluea jooksul sünnitama vähemalt kaks last ehk statistikute keeles – rahvastiku taastootmiseks on vaja, et summaarne sündimuskordaja oleks ligikaudu 2,1,“ tegi Servinski algust.

„Vaatame kahte täna sündinud tüdrukut ja nende järeltulijate arvu 200 aasta pärast, arvestades järeltulijaid üksnes naisliini pidi,“ jätkas ta.

„Esimene tüdruk sünnitab 20 aasta pärast poisi ja tüdruku. Rohkem lapsi ta elu jooksul ei sünnita. Tema tütar käitub emaga sarnaselt: sünnitab 20-aastaselt poisi ja tüdruku ning rohkem ei sünnita. Ka järgmised põlvkonnad selles liinis käituvad samamoodi: sünnitavalt 20-aastaselt poisi ja tüdruku. Kahesaja aasta pärast, järjekordse poisi ja tüdruku sünni järel loeme naisliinis sündinud lapsed (tütred, tütretütred jne ning nende lapsed) kokku. Tulemus: sündinud on 10 poissi ja 10 tüdrukut.

Teine tüdruk sünnitab samuti elu jooksul tüdruku ja poisi. Tema lapsed sünnivad, kui ema saab 40-aastaseks. Nagu esimese tüdruku puhul, käituvad ka tema järeltulijad sarnaselt oma esiemaga ehk sünnitavad neljakümneselt kaks last – poisi ja tüdruku. Liites 200 aasta pärast kokku teise tüdruku naisliinis järeltulijad, saame, et sündinud on 5 poissi ja 5 tüdrukut,” selgitab Servinski.

“Kõik kirjeldatud naised on elu jooksul sünnitanud kaks last ja mõlema täna sündinud tüdruku puhul on sugupuu lõpetatud sündimuskordaja kaks. Samas erineb sündinud laste arv kahes sugupuus oluliselt.“

Servinski tõdeb: „Tõsimeelsed statistikud muhelevad suure tõenäosusega mu arutluse peale ning raske oleks nendega mitte kaasa muheleda – ongi selline populistlik, veidi üle võlli jutt, aga inimesed, kes ei suhtu statistikasse surmtõsiselt, kes muretsevad sündimuse ja sündide arvu pärast Eestimaal, võiksid ehk jääda mõtlema selle üle, et võib-olla polegi sünnitamise edasilükkamine naistel (ideaalis on see muidugi naiste ja meeste ühine otsus) Eesti rahvaarvule mõeldes kõige parem mõte ja ehk saaks siin midagi muuta.“

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit märgib Servinski toodud näite kohta: „Keskmine sünnitamise vanus on oluline näitaja, mida rahvastikuteadlased jälgivad ja rahvastikuprognoosides arvestavad. Keskmise sünnitamisvanuse tõus 25-lt 30-le eluaastale (kui see muutus on pikaajaline, st kestab terve inimpõlve) vähendab kokkuvõttes rahvastiku arvukust kuuendiku võrra. Muuhulgas on see üks tegureid, mis pidurdab rahvastiku kiiret kasvu maailmas. Varasem sünnitamine, vastupidi, suurendab rahvaarvu. Toon siin näite, mis arendab Mihkli oma pisut edasi.

Oletame, et inimene elab 80 aastat. Võrdleme kaht ühiskonda, kus ühes sünnitatakse 20- ja teises 40-aastaselt ning kummaski sünnitab iga naine kaks last, nagu ka ülalkirjeldatud Mihkli näites. Esimesel juhul on elus neli põlvkonda: vastsündinud, nende 20-aastased vanemad, 40-aastased vanavanemad, 60-aastased vana-vanavanemad. Meie eelduste kohaselt surevad laste sünni hetkel nende 80-aastased vana-vana-vana-vanemad. Teises ühiskonnas on korraga elus vaid kaks põlvkonda: lapsed ja nende 40-aastased vanemad, kusjuures laste sündimisel surevad vanavanemad. Kuna eelduse kohaselt on kõik põlvkonnad ühesuurused, on lihtne näha, et teises ühiskonnas on inimesi kaks korda vähem kui esimeses,“ selgitab ta.

Tiit tõdeb: „Sündimust kirjeldavad mitmed näitajad, üks neist on lõpetatud sündimuskordaja, mis arvutatakse nende naiste põhjal, kes on sünnituseast (15–50-aastased) välja jõudnud: leitakse iga naiste aastakäigu (või ka viie aastakäigu) jaoks keskmine sünnitatud laste arv. See näitaja ei sõltu sellest, millal naine sünnitas – kas 20- või 40-aastaselt. Rahvastikuprognooside tegemiseks enamasti lõpetatud sündimuskordajat ei kasutata.

Kõige tavalisem sündimuse mõõdik on summaarne sündimuskordaja (TFR). Selle näitaja lihtsaim tõlgendus on keskmine naise sünnitatavate laste arv eeldusel, et sündimuskäitumine jääb samaks kogu põlvkonna vältel. Summaarse sündimuskordaja leidmiseks arvutatakse igas vanuses naiste kohta keskmine aasta jooksul sünnitatud laste arv ja summeeritakse need, arvestades vanuserühmade suhtelisi arvukusi. See näitaja on tundlik sündide ajastamise suhtes. Kui sünde edasi lükatakse, siis summaarne sündimuskordaja langeb, kui aga sünnitamisiga nooreneb, siis summaarne sündimuskordaja suureneb. Selles on lihtne veenduda aritmeetika abil: kui pooled naised otsustavad lapse sünni aasta võrra edasi lükata, siis sündide arv kahanebki poole võrra ja vastavalt kahaneb ka loomulik iive. Kui sama protsess toimub rea aastate jooksul, siis püsib madalseisus niihästi loomulik iive kui ka summaarne sündimuskordaja.

Rahvastikuprognooside tegemisel kasutataksegi summaarset sündimuskordajat, mis arvestab aasta jooksul reaalselt sündinud lapsi ja nende emade vanust,“ võtab Tiit sündimusnäitajate kirjeldamise kokku. „Seega ei suhtu rahvastikustatistikud sündide edasilükkamisesse sugugi stoilise rahuga, kuid naiste sündimuskäitumise muutmiseks on statistikutel vähe võimalusi. Samas väärivad tunnustamist ka need naised, kes sünnitavad suhteliselt kõrges eas,“ märgib Tiit.

„Kogu selle arutelu juures tuleb arvestada, kas tegemist on stabiilse olukorra või muutumisega,“ jätkab Ene-Margit Tiit. „Kui olukord on pikka aega olnud selline, et osa naisi sünnitab 20-aastaselt, osa 40-aastaselt ja ei nende arv ega ka arvude vahekord ei muutu, siis on rahvastik stabiilne. Muretsemiseks pole põhjust seni, kuni sünnitajate arvukus ja vanusejaotus on üldiselt püsivad ja naised keskmiselt oma kaks last sünnitavad. Sel juhul langevad ühte ka mõlemad sündimust iseloomustavad kordajad ning keskmine sünnitamisvanus püsib muutumatuna.  Olukord muutub aga siis, kui stabiilsus kaob ja järjest rohkem naisi hakkab hiljem sünnitama. Sel juhul annab muutusest märku summaarse sündimuskordaja langus. Üldjuhul on niisuguse olukorra tulemuseks see, et põlvkondade vahed pikenevad. Suures osas arenenud maailmas nii see praegu ongi,” lisab ta selgituseks.

“Kokkuvõttes – rahva arvukust ei määra mitte ainult sündide ja surmade arv, vaid ka nende ajastus. Mida nooremalt sünnitatakse, seda arvukam on ka rahvastik, sest põlvkondade vahed on lühikesed.“

Lõpetuseks tõdeb emeriitprofessor: „Seda, et sünnitamisvanus, summaarne sündimuskordaja ja lõpetatud sündimuskordaja on omavahel seotud, teavad rahvastikustatistikud juba ammu. See, et ühiskonna jaoks, kus muretsetakse rahvastiku arvukuse pärast, on kasulikum varasem (ent mitte liiga varane!) sünnitamine, pole kindlasti uudis. Lisamure on, et edasilükatud sünnid üldreeglina alati ei realiseeru. Tänapäeva Euroopas on pilt selline, et Põhjamaades sünnitatakse hilja, kuid sündimus on üsna stabiilne ja võrdlemisi lähedane taastetasemele. Kagu-Euroopas sünnitatakse varakult, aga edasilükkamise režiimis ja sündimus on madal.

Iseküsimus on see, kas ja kuidas saab poliitikatega varasemat sünnitamist stimuleerida. Enamasti see valitsusi eriti ei huvitagi, sest pigem kipub ühiskonnal olema mure liiga noorte sünnitajatega, kes endaga toime ei tule. Eestis on aga nende arv nii väike, et siin olulist probleemi ei ole. Tõenäoliselt aitaksid sünnitamisvanust alandada või selle tõusu pidurdada kõik meetmed, mis toetavad õppivaid noori emasid, sest Eesti noored naised on üldiselt väga innukad hariduse omandajad.“

Sündimustrendi muutused Eestis

Statistikaameti andmetel sündis 2013. aastal 13 500 last, mida on 500 võrra vähem kui aasta varem. Kui veel hiljuti sai rõõmustada kasvava sündimuse üle, siis viimasel kolmel aastal sündimus väheneb.

Seetõttu on Eesti sündimus ja naiste sünnituskäitumine viimasel ajal olnud avalikes aruteludes tähtsal kohal. Sündimus on ühiskondlikus plaanis tähtis teema, kuid taandub alati iga inimese väga isiklikule otsusele, mida tuleb austada. Rahvastiku-uurijatele annab pikemate sündimustrende analüüs võimaluse teha järeldusi riigi demograafilise arengu ja majandusliku hetkeolukorra kohta.

Sündide arvu vähenemist on pikalt ennustatud, kuna sünnitusikka jõudev 1990. aastate põlvkond on 1970. ja 1980. aastate põlvkonnast väiksem. Tekib küsimus, kas sünnitusikka jõudev väiksem põlvkond mõjutab sündimuse langust juba praegu või sünnitab vähem ka sünnituseas olev suurem põlvkond?

Kui vaadata sündide arvu ja selle muutust viimase 25 aasta jooksul, siis joonistub välja, et aastatel 1989–1998 sündide arv vähenes igal aastal ning langes perioodi alguse 24 000 sünnilt perioodi lõpuks 12 000 sünnini aastas. Aastatel 2004–2008 järgnes väike tõus, sündide arv kasvas ligi 16 000 sünnini aastas, ent alates 2011. aastast on see näitaja taas vähenenud.

Viimase 25 aasta sündide arvu trend ei ole üheselt tõlgendatav, kuna muutunud on sünnitusealiste naiste arv. Sünnitusealiste naiste arv on väiksem kui nende emade põlvkonnal ja seetõttu annab tõesemat infot erinevate sündimuskordajate jälgimine. Tänapäeval tahab enamik naisi enne laste saamist lõpetada kooli ja alustada töökarjääri, seetõttu on ka aktiivne sünnitusiga kiirelt tõusnud. Juba 1990. aastate keskel hakkas tõusma ema keskmine vanus lapse ja ka esimese lapse sünnil. Põhimõtteliselt tähendab see sündide edasilükkamist, mistõttu on loogiline ka sündide arvu vähenemine 1990. aastatel ja nende kasv 2000. aastatel. Pärast taasiseseisvumist hakkas Eesti naiste sünnituskäitumine kiiresti sarnanema lääneriigi naiste omale, kes samuti sünnitavad järjest hilisemas eas. Eestis põhjustas 1990. aastatel sellist demograafilise käitumist majanduskriis ja sellega kaasnev tööpuudus. On olemas seos majandusliku olukorra ja sündimuse vahel. Halvemates majanduslikes tingimustes saadakse mõnevõrra vähem lapsi ja majanduskasvu tingimustes rohkem. Seoses taasiseseisvumisega muutusid inimeste majanduslikud tingimused kasvõi selles osas, et riik ei taganud enam korterit ega töökohta. Sarnased demograafilised protsessid toimusid kogu Ida-Euroopas ja seda nimetati siirdešokiks. Siinkohal on hea teada, et ka sõjaeelses Eesti Vabariigis oli pereloome (abiellumine ja sünnitamine) võrreldes vahepealse ajaga hilisem.

Summaarne sündimuskordaja (TRF) näitab keskmist laste arvu naise kohta. Rahvastiku taastootmiseks peaks summaarne sündimuskordaja olema vähemalt 2,1. Taaste netokordaja näitab keskmist tütarde arvu naise kohta arvestades nii sündimuse kui ka suremuse vanuskordajaid. Kui selle kordaja väärtus on üle 1, on uus, pealekasvav põlvkond suurem. Kui kordaja on alla 1, on uus põlvkond väiksem.

Mõlema kordaja tõus alates 2004. aastast oli ootuspärane seoses edasilükatud sündidega (mis kestis 2012. aastani, aastatel 1997–2012 ema keskmine vanus tõusis), kuid kordajate langus viimasel kolmel aastal näitab, et sündide arv naise kohta langeb koos sündide üldarvu vähenemisega. Otsuse tegemiseks, kas vähenemine on ajutine ja tuleneb veel toimuvast majanduse taastumisest pärast viimast kriisi, või oli mõne aasta eest tegemist edasilükatud sündide „järgitegemisega“ ja nüüd olukord stabiliseerubki sellisele tasemele, tuleb oodata sündimuse pikemaid trende.

Tänapäeval, kus laste saamine ei tulene vajadusest oma majapidamisse tööjõudu saada vaid lapsest on saanud pigem „luksus“, on näiteks Põhjamaades leitud, et lapsi sünnitavad rohkem majanduslikult paremal järjel olevad naised. Sellele vastanduvad teooriad, kus on leitud, et mida jõukamad on inimesed, seda vähem nad tahavad lapsi ning soovivad keskenduda pigem karjäärile ja hobidele. Muutunud on ka pere roll ja stabiilsus, mistõttu on suurenenud võimalus, et vanem, kes enamasti on (meestest vähem palka saav) naine, peab lapsi üksi kasvatama.

Sünnitamisiga pikeneb

Sünnitamisea pikenemine on kindlasti hea märk, sest naised sünnitavad pikema eluperioodi jooksul. Ilmselt on olukord praegu selline, et vanusrühmast need, kes pärast keskkooli edasi õppima ei lähe ja saavad mõne aasta pärast juba lapsed, on selleks ajaks, kui nende klassikaaslased pärast ülikooli lõpetamist ja töökarjääri alustamist lapsed saanud, juba vanavanemad. Osaliselt tuleneb see ka suuremast hulgast kärgperedest, kus üks kooselu lõppeb ja mõne aja pärast alustatakse teist. Samas ei kompenseeri praegu pikem aktiivne sünnitusiga rahvastiku taastootmist. Demograafid on sünnitamise vanuse nihkumisega välja toonud, et naistel ei pruugi bioloogiliselt enam olla aega järgnevate laste sünnitamiseks ning kolmas laps jääb sündimata.

Oluliseks sündimuse analüüsimise allikaks on ka rahvaloendused. Kuigi 40. eluaastates naised sünnitavad veel, saab alates sellest east vaadata naiste lõpetatud sündimust, sest 40. eluaastates sünnitatud laste arv on juba väga väike. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli vanusrühmas 40–49 laste arv naise kohta 1,85 ja vanuserühmas 50–59 1,92. See näitab, et ka lõpetatud sündimuskordaja puhul ei ole üle 2 lapse naise kohta ja noorem põlvkond on saanud vähem lapsi.

Detailsem andmestik statistika andmebaasis.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik