Tag Archives: sündimus

Emadus täna ja eile

Kui palju erinevad tänased sünnitajad oma emade ja vanaemade põlvkonnast?

Tihti räägitakse nagu valitseks Eesti sündimuses erandlik olukord, kus naised sünnitavad järjest hilisemas eas, kuid läbi aja ongi sünnitusiga olnud erinev. Lähiminevikus, ajal, mil sündisid praegu sünnituseas olevad emad, oli tõesti periood, kus sünnitamine oli jäetud põhiliselt väga noorte naiste ülesandeks. Kuulsin hiljuti lugu hea tuttava kohta, et kui ta 1970ndate keskel 29-aastasena oma esimest last läks sünnitama, oli arst paberitesse tema vanuse taha kirjutatud märkuse „vana“. Umbes siis algaski Eestis 20-aastane periood, kus enamik lapsi sündis naisel enne 25. eluaastat. Veel 1960ndatel oli selliseid sünnitajaid kolmandik ja 1930ndatel veerand. Praegu on vaid 14% sünnitajatest nooremad kui 25 ja keskmine sünnitaja on 30-aastane.

Seega võib öelda, et kuigi emadus on aja jooksul muutunud, on naise fertiilsele eale pandud looduse poolt piirid ja neid lõputult edasi lükata ei saa. Võrreldes tänaseid sünnitajaid nendega, kes sünnitasid rohkem kui 100 aastat tagasi on vähenenud laste arv naise kohta, kuid pikenenud nende oodatav eluiga. Tänavu saabuvat emadepäeva tähistavatel naistel on keskmiselt kaks last naise kohta, sõltumata sellest, kas nad sünnitasid oma lapsed vahetult peale teist maailmasõda või taasiseseisvusajal.

Eesti ema ülevaade

1. jaanuar 2018 seisuga olid 77% Eestis elavatest naistest emad, mis on kolmandik kogurahvastikust ja keskmine ema on 56 aastat vana. Kõigist emadest on vaid 1% nooremad kui 25-aastased ning rohkem kui 60% emadest on 49-aastased ja vanemad.

Lapsed, kelle ema on nooremad, kui 25-aastased võivad tunda ennast kõige erilisematena, sest praegu kõigist naistest vanuses 15–24 on emasid ainult 8%. Enamasti on nad vallalised ja vaid veerand neist on abielus (võrdluseks, et ilma lasteta samas vanuses naistest on abielus vaid 2%). Igal aastal saab emaks mõni väga noor naine, 14–15-aastane ja on aastaid, kus emaks on saanud ka 13–aastased. Keskmiselt on 15–24-aastastel emadel üks või kaks last ja need on naised, kelle enamik lapsi on veel sündimata.

25–34-aastastest naiste seas on emasid 57%. See on praegu kõige tavapärasem sünnitamise vanus ja keskmiselt saab aastas lapse kümnest naisest üks. Sellesse vanusrühma jääb nii keskmise esmasünnitaja vanus (27–28-aastane) kui üldse keskmise sünnitaja vanus (29–30-aastane). Viimastel aastatel sünnitab see vanusrühm umbes 2/3 lastest. Järelikult ei ole ka nende emade laste arv kaugeltki praegu kindel. Ametliku perekonnaseisu järgi on selle vanusrühma emadest pooled vallalised ja 43% abielus.

35–44-aastaste naiste hulgas on emad suures enamuses – 87% kõigist selles vanuses naistes. Keskmiselt on neil 2,0 last, kuid nende arv tõuseb, sest viimastel aastatel on umbes viiendik kõigist sündidest just selle vanusrühmas. 2015. aastal sündis 35–39-aastastel naistel esmakordselt rohkem lapsi kui 20–24-aastastel. Umbes tosina aastaga on nende naiste sünnitamise aktiivsus muutunud poole suuremaks. Viimase 25 aasta jooksul on sünnitaja keskmine vanus tõusnud viie aasta võrra, see on toimunud ajal, mil praegu 35–44-aastased emaks said. Teoreetiliselt võib leida näiteid, kus lühikese perioodi jooksul võib kahest klassiõest üks saada esmakordselt emaks ja teine vanaemaks.

01

45–54-aastastest naistest on 91% emad ja keskmiselt on neil emadel 2,1 last. Nende naiste emaks saamine algas koos laulva revolutsiooniga ja jätkus väga madala sündimusega 1990ndatel. 1980.–1990. aastatel sünnitanud naistest said pooled oma lastest enne 25. eluaastat ja on praeguseks suures osas juba vanaemad. Sellesse vanusesse jääb sündimuse teine vanuseline äärmus, kus põhiliselt saadakse oma lapsed hiljemalt 46. eluaastaks, kuid üksikjuhtudel ka vanuses 47+. Abielus on neist emadest täpselt pooled (50%).

55–74-aastaste naiste hulgas on osatähtsuselt kõige rohkem emasid – 92%, kuid emade keskmine laste arv on sarnane eelmise uuritud vanusrühmaga (2,1). Selle vanuserühma naised on saanud emaks alates 1960.ndatest, mil oli kombeks sünnitada enamasti 25–34-aastaselt. Siin vanusrühmas on emadest vaid 7% vallalised. Peaaegu pooled neist on abielus, 27% lahutatud ja 18% lesed.

75–aastastest ja vanematest on 90% emad. Nende laste sündimine jäi 1940.– 1970. aastatesse. Perioodi varasematel aastatel sünnitati pigem kahekümnendate keskpaigas ja lõpus, aga ka 30ndatel. Alates 1960ndate lõpust alustati emaks saamisega aga järjest varem. Nende emade hulgas on levinuim perekonnaseis lesk (52%).

02

Laste arv sõltub ka paljust muust kui ema vanusest ja laste saamise ajal valitsenud sündimuse trendidest. Näiteks eestlastel on keskmiselt rohkem lapsi, kui siin elavatel teistest rahvustest naistel. 35-aastastel ja vanematel eesti rahvusest emadel on keskmiselt 2,1–2,2 last (kõigub natuke vanusrühmades) ja teistest rahvustest naistel 1,7–1,9 last. Laste arv sõltub ka naise elukohast. Linnas elavatel sama vanusgrupi emadel on keskmiselt 1,9 last, kuid maal elavatel 2,3–2,5. Oluline näitaja on ka haridustase: kõrg- ja keskharidusega emadel on keskmiselt 2,0 last, kuid põhiharidusega emadel 2,6.

Loos antud emade demograafiliste näitajate ülevaade klassifitseeris ja lihtsustas emadust, kuid tegelikult on igal emal oma isiklik lugu, kus väljatoodud näitajatel on oma väike roll.

Alis TammurRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur

Noppeid ajaloost: sündimus

2016. aastal tähistab Eesti statistikasüsteem 95. aastapäeva. Eesti Vabariigis asutati 1. märtsil 1921 Riigi Statistika Keskbüroo, mille juhiks sai Albert Pullerits. Seda kuupäeva võibki pidada Eesti statistika sünnipäevaks. Statistikaamet avaldab aasta jooksul huvitavamaid noppeid 1920. aastate statistikaväljaannetest võrdluses sama valdkonna viimatiavaldatud näitajatega. ‪#‎eestistatistika95

Sündimustrendi muutused Eestis

Statistikaameti andmetel sündis 2013. aastal 13 500 last, mida on 500 võrra vähem kui aasta varem. Kui veel hiljuti sai rõõmustada kasvava sündimuse üle, siis viimasel kolmel aastal sündimus väheneb.

Seetõttu on Eesti sündimus ja naiste sünnituskäitumine viimasel ajal olnud avalikes aruteludes tähtsal kohal. Sündimus on ühiskondlikus plaanis tähtis teema, kuid taandub alati iga inimese väga isiklikule otsusele, mida tuleb austada. Rahvastiku-uurijatele annab pikemate sündimustrende analüüs võimaluse teha järeldusi riigi demograafilise arengu ja majandusliku hetkeolukorra kohta.

Sündide arvu vähenemist on pikalt ennustatud, kuna sünnitusikka jõudev 1990. aastate põlvkond on 1970. ja 1980. aastate põlvkonnast väiksem. Tekib küsimus, kas sünnitusikka jõudev väiksem põlvkond mõjutab sündimuse langust juba praegu või sünnitab vähem ka sünnituseas olev suurem põlvkond?

Kui vaadata sündide arvu ja selle muutust viimase 25 aasta jooksul, siis joonistub välja, et aastatel 1989–1998 sündide arv vähenes igal aastal ning langes perioodi alguse 24 000 sünnilt perioodi lõpuks 12 000 sünnini aastas. Aastatel 2004–2008 järgnes väike tõus, sündide arv kasvas ligi 16 000 sünnini aastas, ent alates 2011. aastast on see näitaja taas vähenenud.

Viimase 25 aasta sündide arvu trend ei ole üheselt tõlgendatav, kuna muutunud on sünnitusealiste naiste arv. Sünnitusealiste naiste arv on väiksem kui nende emade põlvkonnal ja seetõttu annab tõesemat infot erinevate sündimuskordajate jälgimine. Tänapäeval tahab enamik naisi enne laste saamist lõpetada kooli ja alustada töökarjääri, seetõttu on ka aktiivne sünnitusiga kiirelt tõusnud. Juba 1990. aastate keskel hakkas tõusma ema keskmine vanus lapse ja ka esimese lapse sünnil. Põhimõtteliselt tähendab see sündide edasilükkamist, mistõttu on loogiline ka sündide arvu vähenemine 1990. aastatel ja nende kasv 2000. aastatel. Pärast taasiseseisvumist hakkas Eesti naiste sünnituskäitumine kiiresti sarnanema lääneriigi naiste omale, kes samuti sünnitavad järjest hilisemas eas. Eestis põhjustas 1990. aastatel sellist demograafilise käitumist majanduskriis ja sellega kaasnev tööpuudus. On olemas seos majandusliku olukorra ja sündimuse vahel. Halvemates majanduslikes tingimustes saadakse mõnevõrra vähem lapsi ja majanduskasvu tingimustes rohkem. Seoses taasiseseisvumisega muutusid inimeste majanduslikud tingimused kasvõi selles osas, et riik ei taganud enam korterit ega töökohta. Sarnased demograafilised protsessid toimusid kogu Ida-Euroopas ja seda nimetati siirdešokiks. Siinkohal on hea teada, et ka sõjaeelses Eesti Vabariigis oli pereloome (abiellumine ja sünnitamine) võrreldes vahepealse ajaga hilisem.

Summaarne sündimuskordaja (TRF) näitab keskmist laste arvu naise kohta. Rahvastiku taastootmiseks peaks summaarne sündimuskordaja olema vähemalt 2,1. Taaste netokordaja näitab keskmist tütarde arvu naise kohta arvestades nii sündimuse kui ka suremuse vanuskordajaid. Kui selle kordaja väärtus on üle 1, on uus, pealekasvav põlvkond suurem. Kui kordaja on alla 1, on uus põlvkond väiksem.

Mõlema kordaja tõus alates 2004. aastast oli ootuspärane seoses edasilükatud sündidega (mis kestis 2012. aastani, aastatel 1997–2012 ema keskmine vanus tõusis), kuid kordajate langus viimasel kolmel aastal näitab, et sündide arv naise kohta langeb koos sündide üldarvu vähenemisega. Otsuse tegemiseks, kas vähenemine on ajutine ja tuleneb veel toimuvast majanduse taastumisest pärast viimast kriisi, või oli mõne aasta eest tegemist edasilükatud sündide „järgitegemisega“ ja nüüd olukord stabiliseerubki sellisele tasemele, tuleb oodata sündimuse pikemaid trende.

Tänapäeval, kus laste saamine ei tulene vajadusest oma majapidamisse tööjõudu saada vaid lapsest on saanud pigem „luksus“, on näiteks Põhjamaades leitud, et lapsi sünnitavad rohkem majanduslikult paremal järjel olevad naised. Sellele vastanduvad teooriad, kus on leitud, et mida jõukamad on inimesed, seda vähem nad tahavad lapsi ning soovivad keskenduda pigem karjäärile ja hobidele. Muutunud on ka pere roll ja stabiilsus, mistõttu on suurenenud võimalus, et vanem, kes enamasti on (meestest vähem palka saav) naine, peab lapsi üksi kasvatama.

Sünnitamisiga pikeneb

Sünnitamisea pikenemine on kindlasti hea märk, sest naised sünnitavad pikema eluperioodi jooksul. Ilmselt on olukord praegu selline, et vanusrühmast need, kes pärast keskkooli edasi õppima ei lähe ja saavad mõne aasta pärast juba lapsed, on selleks ajaks, kui nende klassikaaslased pärast ülikooli lõpetamist ja töökarjääri alustamist lapsed saanud, juba vanavanemad. Osaliselt tuleneb see ka suuremast hulgast kärgperedest, kus üks kooselu lõppeb ja mõne aja pärast alustatakse teist. Samas ei kompenseeri praegu pikem aktiivne sünnitusiga rahvastiku taastootmist. Demograafid on sünnitamise vanuse nihkumisega välja toonud, et naistel ei pruugi bioloogiliselt enam olla aega järgnevate laste sünnitamiseks ning kolmas laps jääb sündimata.

Oluliseks sündimuse analüüsimise allikaks on ka rahvaloendused. Kuigi 40. eluaastates naised sünnitavad veel, saab alates sellest east vaadata naiste lõpetatud sündimust, sest 40. eluaastates sünnitatud laste arv on juba väga väike. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli vanusrühmas 40–49 laste arv naise kohta 1,85 ja vanuserühmas 50–59 1,92. See näitab, et ka lõpetatud sündimuskordaja puhul ei ole üle 2 lapse naise kohta ja noorem põlvkond on saanud vähem lapsi.

Detailsem andmestik statistika andmebaasis.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

Milline on teise lapse sünni ja ema haridustaseme seos Euroopa riikides?

Nüüdisaegse madala sündimuse oludes on teise ja ka kolmanda lapse sünd peamine rahvastikutaastet kujundav element Euroopa riikides. Teise lapse sünni ja ema haridustaseme seos pakub sel taustal mitmel põhjusel suurt teaduslikku huvi.

Ühest küljest aitab erineva haridustasemega rahvastikurühmade võrdlemine mõista sündimust mõjutavate tegurite toimimist. Teisalt annab selle seose tundmine võimaluse hinnata mõju, mida avaldavad rahvastiku taastele haridustaseme muutused. Kõrgharituid nähakse selles kontekstis tihti eeskäijatena, kes uusi käitumismalle esimestena omaks võtavad ja teistele rahvastikurühmadele sellega teed näitavad. Ema hariduse seos sündimusega pole nüüdis-Euroopas kaugeltki ühenäoline, vaid varieerub tunduvalt suurte geograafiliste regioonide vahel.

Põhjalikuma ülevaate teemast saab 12.-13. novembril Statistikaameti ja Eesti Statistikaseltsi konverentsil „Rahvastikuprotsessid Läänemere piirkonnas 21. sajandil.“ Üritus on tasuta ja toimub Eesti Rahvusraamatukogu suures saalis.

Vaata ettekannet ja esinemise videosalvestist.

Martin Klesment ja Allan Puur

Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudist

Eesti sündimustrendid rahvaloenduse andmete valguses

2011. aasta rahvaloenduse andmete põhjal oli võimalik hinnata naiste lõpetatud sündimuskordajat. Selgus, et eestlannade puhul oli nn laulva revolutsiooni efekt tõepoolest olemas – sel ajal viljakas eas olnud naiste põlvkonna sündimuskordaja oli aastakümnete kõrgeim. Samuti sai selgeks maanaiste märksa kõrgem viljakus võrreldes linnanaistega.

Rahvaloenduse andmete põhjal parandatud rahvaarvu näitajate järgi on võimalik ka kaasaegseid sündimustrende täpsustada. Kuigi sünnitamisealiste naiste arvukus on väljarännu tagajärjel oodatust väiksem, on Eestisse jäänute viljakus seni arvatust kõrgem. Samas tuleb rahvastikuprognoosides arvestada jätkuvat väljarännet, mida seni oluliselt arvestatud ei ole.

Konverentsil „Rahvastikuprotsessid Läänemere piirkonnas 21. sajandil“ esitatakse uute andmete põhjal täpsustatud sündimuse hinnangud ja prognoosid lähiaastateks.

Statistikaameti ja Eesti Statistikaseltsi konverents toimub 12.-13. novembril Eesti Rahvusraamatukogu suures saalis. Üritus on tasuta.

Vaata ettekannet ja esinemise videosalvestist.

Mare Vähi

Tartu Ülikool

Põhilised rahvastikutrendid 2010

Statistikaameti analüütikud Kalev Noorkõiv, Mari Plakk ja Jaana Rahno toovad värskelt ilmunud Eesti statistika aastaraamatus välja olulisemad rahvastikutrendid aastal 2010.

2011. aasta 1. jaanuaril oli Eesti arvestuslik rahvaarv 1 340 194. Loomulik iive oli 2010. aastal 35 inimese võrra positiivne tänu vähenenud surmade arvule. Meeste loomulik iive oli positiivne juba 2009. aastal. Naiste loomulik iive aga on endiselt negatiivne. Maakondadest oli 2010. aastal loomulik iive positiivne Harju-, Tartu- ja Raplamaal, kõige suurema negatiivse iibega maakond oli Ida- Virumaa.

Eestlaste loomulik iive suurenes 2010. aastal varasema aastaga võrreldes veelgi – eestlaste sündide ja surmade vahe oli 1704. 2010. aastal vahetas Eesti sees elukohta üle maakonna, valla või linna piiri ligi 37 500 inimest. Siserändes võidavad endiselt enim elanikke suuremate linnade lähivallad. Äärealadelt kolijate peamised sihtpunktid on Tallinn, regioonikeskus või maakonnakeskus. Pealinnast ja regiooni- või maakonnakeskusest rännatakse omakorda linna tagamaale.

Viimastel aastatel stabiilsena püsinud välisrände puhul suurenes 2010. aastal nii sisse- kui ka väljaränne – Eestisse immigreerus 2810 ja Eestist emigreerus 5294 inimest. Väljarände suurenemise üks põhjuseid oli kindlasti tööturu aeglane taastumine majanduslangusest ja pikaajaline tööpuudus, mis pani inimesi tööd otsima välismaal. Samal põhjusel vähenes ka sisseränne.

Välisränne 2004-2010

Välisränne 2004-2010. Allikas: Eesti statistika aastaraamat 2011

Eesti meeste oodatav eluiga on üks Euroopa madalamaid.

2009. aastal oli Eesti meeste oodatav eluiga sünnihetkel 69,8 aastat. Sellest lühema elueaga on vaid Läti ja Leedu mehed. Eesti meestest 10 aastat kauem elavad mehed Rootsis, Islandil, Liechtensteinis ja Šveitsis. Naiste oodatav eluiga oli Eestis 2009. aastal 80,1 aastat. Eesti naistest lühema elueaga on üheksa Euroopa Liidu riigi naised. Kõrgeim oli 2009. aastal naiste eluiga Prantsusmaal – 85,0 aastat.

Sündide arv suurenes. 2010. aastal sündis 15 825 last ehk 62 last rohkem kui eelmisel aastal. Summaarne sündimuskordaja, mis näitab keskmist sünnitatud laste arvu naise kohta sama aasta sündimuse juures, tõusis 2010. aastal 1,64-ni. Rahvastiku taastootmiseks aga peaks see olema vähemalt 2,10. Eestlaste osatähtsus sündinute hulgas oli 2010. aastal 75%, mis oli viimase poole sajandi suurim. Praeguse aja sünnitajatel on kõrgem vanus kui paarkümmend aastat tagasi. Naised soovivad kõigepealt omandada hariduse ja asuda tööle ning alles seejärel sünnitada lapsed. Seetõttu lükkub laste saamine järjest vanemasse ikka. Sündimuse vanuskordajad näitavad sündimuse vähenemist 20. eluaastates ja suurenemist 30. eluaastates naiste puhul. Ema keskmine vanus lapse sünnil ja ema keskmine vanus esimese lapse sünnil on seetõttu aasta-aastalt tõusnud. 2010. aastal oli ema keskmine vanus lapse sünnil 29,3 aastat. Paljudes Euroopa riikides (Soome, Rootsi, Iirimaa, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia jt) aga on ema keskmine vanus üle 30 aasta. Hariduse omandamise soovi enne laste saamist näitab ka kõrgharidusega sünnitajate osatähtsuse suurenemine sünnitajate hulgas. Kui veel viis aastat tagasi oli kõrgharidusega sünnitajaid 27% kõikidest sünnitajatest, siis 2010. aastal juba 39%. Majanduslangusest tingitud töötute arvu kasv kajastub ka sünnitajate hulgas. Võrreldes 2008. aastaga vähenes 2009. ja 2010. aastal töötavate ja suurenes töötute sünnitajate arv.

Abortide arv on üha vähenenud. 2010. aastal vähenes abortide arv taas. Aasta jooksul registreeriti kokku 9087 aborti, neist 7068 tehti naise omal soovil või meditsiinilisel näidustusel (legaalselt indutseeritud). 1000 viljakas eas naise kohta tehti 2010. aastal 21,6 aborti ja saja elussünni kohta 44,7 aborti.

Jätkub surmade arvu vähenemine nii absoluut- kui ka suhtarvudes. 2010. aastal suri 15 790 inimest, mis teeb 11,8 surmajuhtu 1000 elaniku kohta. Aasta varem oli 1000 elaniku kohta 12,0 surmajuhtu. Teist aastat järjest suri mehi vähem kui naisi – 49,2%. See viitab meeste keskmise eluea tõusule. Põhilised surmapõhjused on meil samad nagu teistes arenenud riikides. Üle poole kõigist surmajuhtudest põhjustavad vereringeelundite, sh südamehaigused. Nende osatähtsus 2009. aastaga võrreldes veidi suurenes ning on meestel 48% ja naistel isegi 63%. Teisel kohal on kasvajatest põhjustatud surmad. Õnnetusjuhtumite, mürgistuste või traumade tõttu surnute osatähtsus on vähenenud 15%-st 1994. aastal 7%-ni 2010. aastal ning viimasel kolmel aastal on see märgatavalt vähenenud just meestel. 2010. aastal hukkus õnnetusjuhtumite tagajärjel 867 meest ja 258 naist.

Endiselt väheneb ka imikusuremus. 2010. aastal suri enne aastaseks saamist 53 last (34 poissi ja 19 tüdrukut), mis teeb 3,3 imikusurma 1000 elussünni kohta. See on väiksem kui EL-i keskmine, mis aastatel 2009 ja 2010 oli 4,3. Surnultsünde oli 66 ehk 11 võrra vähem kui aasta varem. 1000 sündinu kohta oli surnultsünde 4,2. Imikusurmi oli 2009. ja 2010. aastal vähem kui surnultsünde.

Abiellumiste arv on jõudnud madalseisu. Abiellumise ja majandusbuumi tippajale, aastatele 2006–2007 järgnenud abiellumiste arvu kiire vähenemine on hakanud aeglustuma. 2010. aastal sõlmiti 5066 abielu ehk 6% vähem kui aasta varem. Aastatel 2008 ja 2009 vähenes abielude arv seevastu üle 12% aastas. 2010. aastal sõlmiti 1000 elaniku kohta 3,8 abielu (2006. ja 2007. aastal 5,2). Ühiseid lapsi on ligi 30%-l abiellunud paaridest, kuid võrreldes 2009. aastaga ühiste lastega paaride osatähtsus veidi vähenes. 9%-l paaridest oli ühiseid lapsi vähemalt kaks. Abiellunutest oli varem abielus olnud 27% meestest ja 26% naistest. Korduvabielude osatähtsus on Eestis üks EL-i suuremaid. Abiellumisvanus tõusis nii meestel kui ka naistel 0,3 aasta võrra. Meeste keskmine vanus esimese abielu sõlmimisel on 30,4 ja naistel 27,9 aastat. Alates 1994. aastast on naise keskmine vanus esimese abielu sõlmimisel olnud kõrgem kui naise keskmine vanus esimese lapse sünnil. See tähendab, et paljud naised sünnitavad enne lapse ja siis abielluvad. Aastatel 2007–2010 oli see vahe umbes poolteist aastat.

Ka lahutuste arv vähenes. 2010. aastal lahutati 2989 abielu ehk 6% vähem kui aasta varem. Abielu kestuse arvestuses 2009. aastaga võrreldes suuri muutusi polnud. 30% lahutatud abieludest oli kestnud alla viie aasta. Neist kõige rohkem lahutati kolm aastat kestnud ja seega abiellumis- ja majandusbuumi tippajal, 2007. aastal sõlmitud abielusid. Veerand lahutatud abieludest oli kestnud üle 20 aasta ja peaaegu sama palju (22%) lahutati 5–9 aastat kestnud abielusid. Abielud, mis on juba kestnud kümme aastat, on järgmised kümme aastat püsivamad: 10–14 ja 15–19 aastat kestnud abielud andsid 2009. ja 2010. aastal 11–12% lahutustest. Korduvabielu lahutanute osatähtsus suurenes meestel 24%-ni, naistel oli see 22%. Varasema aastaga võrreldes oli mullu suurem nende lahutuste osatähtsus, kus paaril on ühiseid alaealisi lapsi. Vähemalt üks alaealine laps on 53%-l lahutanud paaridest, aasta varem lahutanutest 50%-l.

Kalev Noorkõiv, Mari Plakk, Jaana Rahno

Pikemalt koos graafikutega värskest Eesti statistika aastaraamatust. Lae endale raamatu tasuta elektrooniline versioon.

Kõige valusamast probleemist ja kõige olulisemast valdkonnast

Tööpuudus oli kõige valusam probleem, mille 2009. aasta majanduslangus kaasa tõi. Ühiskonnale tervikuna on aga jätkuvalt kõige olulisem, millised arengusuunad valitsevad rahvastikusündmustes.

Registreeritud töötus on vähenemas, sellest kirjutab ajakirjandus iga nädal. Samuti võib lugeda, et töötuid on ligi 150 000 ja vähenemise märke ei paista ei kusagilt. Kui veel 2010. aasta märtsis ulatus registreeritud töötute arv 95 000-ni, siis juuniks oli see langenud 81 000-ni. Töötukassa nädalastatistikat aluseks võttes jätkus juulis registreeritud töötute arvu kahanemine. Enamik, kes enam Töötukassa hingekirjas pole, said 2010. aasta statistikat aluseks võttes tööd ning mitmed hakkasid ise ettevõtjaks. Samas oli märkimisväärselt palju neid, kes jätsid Töötukassasse määratud ajal pöördumata, rikkusid tööotsimisnõudeid või individuaalset tööotsimiskava ning seetõttu ei kajastu enam registreeritud töötuna.

Statistikaamet pole 150 000 töötust kunagi rääkinud, kuid 2010. aasta I kvartali tööjõu-uuringuga mõõdetud 137 000 töötut ei ole sellest numbrist kuigivõrd väiksem. Andmete kogumise metoodikate või kindlate definitsioonidega mitte eriti kursis meediatarbija satub tihtipeale segadusse ja ei tea üldse, mida või keda uskuda. Õnneks ei ole tegemist siiski inimeste teadliku segadusseajamisega, vaid numbritega, mis mõõdavad erineval ajahetkel erinevaid asju. Kui Töötukassas kajastuvad need töötud, kes on end seal töötuks registreerinud, siis Statistikaameti tööjõu-uuringu tulemustes kajastuvad need inimesed, kes küsitlushetkel tööd otsivad ja on valmis selle leidmisel ka tööle asuma. Registreeritud töötuse ja tööjõu-uuringu numbrid on küll erinevad, kuid samas ka mõneti seotud. Kui registreeritud töötus kasvab, võib üldjuhul oodata ka uuringupõhiste numbrite kasvu ning sama loogika kehtib ka vastupidises suunas. 2010. aasta I kvartal näitas suurimaid numbreid nii registreeritud kui ka uuringupõhise töötuse puhul. Reeglipärasust saab aga kontrollida augusti keskpaigas, kui Statistikaamet avaldab tööjõu-uuringu II kvartali näitajad.

Tulles kõige valusama probleemi juurest kõige olulisema juurde ehk millised arengusuunad valitsevad rahvastikusündmustes, peab alustama sündide statistikast. 2009. aastal oli elussünde vähem kui aasta varem — 2008. aastal oli üle 16 000 elussünni, 2009. aastal 15 763. Elussündide arvu kasv, mis oli püsinud alates 2002. aastast, peatus. Samal ajal vähenes surmade arv sündide omast pisut enam ja kokkuvõttes jätkus surmade ja sündide arvu vahe vähenemise trend. Samas jäi loomulik iive endiselt negatiivseks (surmade arv ületas sünde). Seni on sündide arvu Eestis mõjutanud keskmise sünnitusea tõus, mis 1990. aastatel oli üks väikese sündimuse põhjuseid, kuid sündide arvu on mõjutanud ka väikesearvuliste põlvkondade sündimus, väljaränne ja majanduslik ebakindlus. Kui sündimuse vähenemine jätkub ka 2010. ja 2011. aastal, võib langustrendi peamiseks põhjuseks saada just majanduslik ebakindlus, hoolimata vanemahüvitise süsteemi positiivsest mõjust sündide arvule.

Eesti rändesaldo on viimase kümne aasta jooksul olnud igal aastal negatiivne (välja rändab rohkem inimesi, kui sisse), kuigi näiteks 2007. ega ka 2008. aastal ei ületanud väljaränne sisserännet suures mahus, vaid mõlemal aastal oli väljarändajaid 1000 inimese võrra rohkem kui sisserändajaid. Neil aastail aga rändas majanduslikel põhjustel välja tunduvalt vähem inimesi, sest palgatase tõusis jõudsalt ning suurenesid võimalused end Eestis teostada ja piisavat sissetulekut teenida. 2009. aasta ehk majanduslanguse aegsed andmed näitavad negatiivse rändesaldo suurenemist paarisaja inimese võrra, kuid 2010. aasta väljarände ulatust on keeruline hinnata, sest kuigi Eesti majanduslik olukord on järsult halvenenud, on tööturule sisenemise võimalused halvenenud ka peamistes väljarände sihtriikides. Väljarände andmed aga võivad olla pigem alahinnatud, sest ei ole piisavalt sanktsioone, et Eestist lõplikult väljarännanud oma staatuse ka õigel ajal fikseeriksid.

Aasta jooksul toimunud põhiliste rahvastikusündmuste (loomulik iive ja ränne) negatiivne saldo tähendas ühtlasi järjekordset Eesti rahvaarvu vähenemist. 2009. aastal elas Eestis 1 324 000 inimest — veidi üle 1000 inimese vähem kui aasta varem. Samal ajal on positiivne see, et rahvaarvu vähenemise tempo on oluliselt aeglustunud. Näiteks 2007. aastal vähenes rahvaarv võrreldes 2006. aastaga rohkem kui 6000 inimese võrra.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Ettekanne on peetud „Eesti statistika aastaraamat 2010“ pressiesitlusel (30.07.2010).