Tag Archives: Statistikaamet

EV 100: edulugu surmade statistika kaudu

1922. aastal oli Eestis 1000 surmajuhtumi kohta alla aastaste laste surmasid 171. Aastal 2016 oli see näitaja 2. 1922. aastal oli Eestis iga 1000 surmajuhtumi kohta 93 vähemalt 80-aastase inimese surma. Aastal 2016 oli see näitaja 463. Surmad on teema, millest juubelite (sh 100. aastapäeva) puhul pole ehk kohane rääkida. Ometi jutustab surmade statistika 100-aastase Eesti suurest edust: võib-olla on tegu Eesti selle perioodi suurima edulooga.

Peatanud kord turist tänaval eestlase ja küsinud: „No kuidas teil siis ka läheb? Milline on suremus Eesti riigis?“ Eestlane süganud kukalt ja kostnud: „Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100%.“ Turist hakanud seletama: „Meil suremus küll 100% ei ole …“ Eestlane ei viitsinud rohkem kuulata ja küsinud: „Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?“ Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti … aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.

Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, aga eriti vabariigi 100. aastapäeva eel. Põhjusi edusammudest rõõmu tunda on kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suurimaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu. Järgnevalt mõned näited EV 100 väljaandest surmade kohta. Et raamatus esitatu vastu huvi säiliks, siis tuuakse siin sama materjal teistsugusel kujul.

Joonisel on surmade jagunemine vanuserühma järgi 1000 surnu kohta. Näha on surmade vanusstruktuuri märgatav muutumine. 1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht kuni 1-aastaste laste surmadel, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aasta struktuuris on kuni aastaste laste surmade osatähtsus pea olematu ja vabariigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59-aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju, aga …

Oluline on tähele panna, et vabariigi algusaastate surmade struktuuris on vähemalt 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus väiksem kui vanuserühmas 50–59, 60–69 ja 70–79: vähemalt 80-aastaseid oli nii vähe, et selle rühma surmad olid suhteliselt harvemini esinev nähtus.

Esitatud joonise põhjal saab demograafide keeles öelda, et Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Viimast väidet tõestab joonis sellega, et üle 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus kõigis surmades läheneb poolele, olles 1922. aastal alla 10%.

Kui minna demograafide terminoloogiast välja, siis räägib joonis Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eestiga analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikust leiab ka surma põhjuste kirjelduse. Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades.

Eesti edusammude märkamiseks ei pea surmastatistikas minema 100 aastat tagasi. Vaid mõne nädala eest teatati, et liikluses hukkunute arv oli 2017. aastal rekordiliselt väike, aga see teema ei leia Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikus käsitlemist.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi peaaegu iga surm on suuremal või vähemal määral tragöödia, kõneleb Eesti surmade statistika Eesti Vabariigis toimunud ja toimuvatest positiivsetest muutustest.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

EV100: mets ja metsarahvas

Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades.

Peamisi metsaga seotud küsimusi on, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju. Arvamusi on seinast seina. Siinkohal veidi statistikat, mis ilmub ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja antavas kogumikus metsa kohta.

  • 1927. aastal oli Eestis metsamaa pindala 945 883 hektarit ja see moodustas vabariigi üldpindalast 20,5%.
  • 2016. aastal oli metsamaa pindala Eestis 2,3 miljonit hektarit ja see moodustas vabariigi pindalast veidi rohkem kui poole ehk 51%.
  • 1927. aastal oli metsarikkaim piirkond Kirde-Eesti, kus asuvad Alutaguse metsad. Nii mõneski sealses vallas oli metsamaad üle 50% valla pindalast (Venevere 59%, Mustajõe 58%, Vaivara 52%).
  • 2016. aastal oli metsasus kõige suurem Surju vallas Pärnumaal ja Hiiu vallas Hiiumaal, kus metsamaa pindala moodustas 80% valla pindalast.
  • 1924. aasta metsasuse kaardilt on näha, et oli omavalitsusüksuseid, kus metsasus oli üle 40%.
  • 2016. aasta metsasuse kaart näitab, et pea 72%-l Eesti omavalitsusüksustest on metsasus üle 40%.

Eesti metsasus aastal 2016 on vabariigi algaastatega võrreldes tunduvalt suurem. Esmalt tekib kahtlus, et see on tulnud põllu- ja aiamaa ehk haritava maa vähenemise tõttu. Statistika seda ei kinnita, vaid näitab, et haritava maa pindala ja osatähtsus pole pea saja aasta jooksul eriti muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud hoopis looduslike rohumaade osatähtsus. Kas see on hea või halb, seda ei oska öelda. Kindel on see, et kinnises süsteemis on millegi suurenemine võimalik ainult siis, kui midagi vastukaaluks väheneb.

Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega. Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest. Ei ole teada, kas see on metsarahvale hea või halb, aga põllupidamisega tegelevate inimeste vähenemine on ilmselgelt muutus, mille vastu ei saa. Võib-olla on aga lootust säilida metsainimesena, kui suudame hoida väärtusi, mis meid seni ausalt teeninud on.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Riigiamet, mis mõjutab märkamatult meie igapäevaelu

Augusti lõpus käis statistikaametis külas Eesti Päevalehe Ärileht. Ülevaade sellest külaskäigust ilmus 09.09.2014. Ärilehe loal avaldame statistikablogis täismahus teksti.

Riigi tähtsamad ühiskonda ja majandust puudutavad otsused tehakse just statistikaameti kogutud andmete põhjal.

Statistikaameti kogutavate arvude järgi teevad oma otsuseid kõik Eesti poliitikud, ettevõtjad ja analüütikud. Kes on aga need inimesed ehk 400 ameti töötajat, kelle õlul on Eesti statistika koostamine? Kuidas saavad suurtest andmehulkadest üksikud koondarvud, mille järgi otsustatakse näiteks iga järgmise aasta riigieelarve?

Peadirektori asetäitja Tuulikki Sillajõe sõnul on statistikaamet nagu tehas, mille ühest otsast lähevad andmed sisse ja „liini” lõpust tuleb välja toode ehk arv, mis iseloomustab näiteks sisemajanduse kogutoodangut (SKT), Eesti keskmist palka, töötuse määra või tarbijahinnaindeksit. Need neli näitajat ongi tegelikult tähtsaimad arvud, mille järgi kirjeldatakse riigi elu ja majandust ning tehakse majanduslikke ja poliitilisi otsuseid.

Tuleb uudne rahvaloendus

Üks suuremaid projekte, milleks praegu statistikaametis valmistutakse, on
2020. aastal tehtav registripõhine rahvaloendus. „See on täiesti uutmoodi loendus ehk statistikaamet kogub rahvastiku kohta andmed kokku vähemalt
17 erinevast registrist. See tähendab, et inimene ei pea enam ise ankeeti täitma ja loendaja ka külla ei tule,” selgitas Tuulikki Sillajõe. Enne kuue aasta pärast toimuvat loendust on vaja teha palju tööd, sest registrite andmed peavad selleks ajaks olema väga täpsed ja ajakohastatud.

Samal ajal panevad ameti geoinfospetsialistid alles eelmise rahvaloenduse statistilisi andmeid veebipõhisesse kaardirakendusse. Geoinfosüsteemide (GIS) spetsialistina töötav Berit Hänilane võib aga juba praegu saavutuste üle uhke olla, sest just tänu ­GIS-i tehnoloogia rahvaloenduses kasutamisele toodi
2012. aastal USA-st statistikaametile mainekas auhind.

Pikaajaliste projektide kõrval tuleb statistikaametis paljudest kogutud andmetest kokkuvõtteid teha ka kuude või kvartalite kaupa. Hiljuti teatati, et Eesti keskmine palk ületas teises kvartalis 1000 euro piiri. Selle tarbeks pidid tuhanded Eesti ettevõtted saatma ametisse oma palgaandmeid. Õigeks tähtajaks pidavat saabuma kõigest 50% küsitud andmeid, sellepärast pani Sillajõe kõikidele firmadele südamele, et andmeid tuleb kohusetundlikumalt esitada. „Me ei ole kellelegi hilinemise eest trahvi teinud, küll aga püüame nn venitajaid veenda, miks on täpne statistika ka neile kasulik.”

Pensionile 70-aastaselt

Rahvastiku- ja sotsiaalstatistika vanemanalüütik Yngve Rosenblad koostas Ärilehe külaskäigu ajal tabelit sellest, kuidas muutub 2040. aastaks Eesti töö- ja pensioniealiste suhe. Sellest selgub, et Eesti inimesed peavad siis pensionile minema alles 70-aastaselt. Nende osakond koostab tööjõu-uuringuid, kus igas kvartalis küsitletakse üle 5000 inimese – ei mingeid masinaid ega registreid, küsitlused tehakse silmast silma. Seega jooksevad aastas Rosenbladi arvutist läbi üle 20 000 eestlase tööelu tõusud ja mõõnad. Valim on koostatud nii, et iga inimese isiklik käekäik laieneb mitmesajale inimesele, seega peavad vastajad oma tööelu väga hoolikalt kirjeldama. Rosenblad rõhutas, et kellelgi ei ole põhjust karta, et statistikud panevad arvutis nime või isikukoodi inimese vastustega kokku, sest isikukoodid tehakse enne töötlejateni jõudmist anonüümseks. „Olen statistikaametis töötanud kümme aastat ja see kõik on siin äärmiselt põnev. Võib öelda, et saame Eesti inimeste elust iga kandi pealt ülevaate,” kiitis Rosen­blad innukalt oma tööd. „Tööturustatistika on Eesti elu kujundamisel ülioluline ja tunnetan iga päev väga teravalt, et see, mida siin teeme ja mida kõike andmetest järeldada saame, mõjutab meie ühiskonda.”

Ameti koosolekud peetakse väikesaartel

Peadirektori asetäitja Tuulikki Sillajõe võtab Ärilehe vastu statistikaameti uhiuues Tatari tänava majas, kus kollektiiv on töötanud napilt aasta aega. Kuuekorruselises majas on näiteks 13 nõupidamisteruumi (vanas majas oli kaks), millest igaüks on nimetatud ühe Eestis asuva väikesaare järgi. Nii et kui kolmanda korruse elektroonilisel teadetetahvlil on kirjas, et juhatuse koosolek toimub Aegnal, ei tasu kohe eeldada, justkui oleksid ameti juhid saarele sõitnud. Sillajõe ja ka teised töötajad on arusaadavatel põhjustel uuest energiasäästlikust majast vaimustuses: lifti pidurdusenergia läheb tagasi elektrisüsteemi ja ruumides-koridorides on liikumisanduriga valgustus, mis on ilma anduriteta süsteemist 20% säästlikum. Karmide turvanõuete järgi sulgub iga osakonna uks automaatselt ja järgmisest saab sisse ainult personaalse kiipkaardiga. Võrreldes vana majaga, kus liftid poolel teel seisma jäid või paar korrust allapoole kukkusid, tuletõrjesignaal ei töötanud ja katus lekkis, võib euronõuetele vastav maja tõesti ka töömotivatsioonile hästi mõjuda.

 Autor: Ann-Marii Nergi (Eesti Päevaleht Ärileht)

 

VANA KULD: Vaata, kuidas toimus 1959. aasta rahvaloendus

1959. aasta jaanuaris toimunud Eesti viiendal rahvaloendusel saadi rahvaarvuks 1 196 791, mida oli rohkem kui kunagi varem.

Esimene sõjajärgne rahvaloendus leidis Eestis aset 14 aastat pärast sõja lõppu. 1959. aasta 15. jaanuaril toimunud rahvaloenduse küsimustik oli vabariigiaegsetest rahvaloendustest (1922 ja 1934) napim – kokku oli loenduslehel inimese kohta 15 küsimust.

Küsiti: sugu, vanust, alalise elukoha aadressi, sealt äraoleku aega, perekonnaseisu, suhet perekonnapeaga, rahvust, kodakondsust, emakeelt, haridust, õppeasutuse tüüpi, kus õpib, elatusallikat, töökohta, tegevusala selles töökohas ja ühiskondlikku gruppi.

Viimases, ühiskondlikku gruppi puudutavas küsimuses tuli end liigitada kas tööliseks, teenistujaks, kolhoosnikuks või muuks. Teenistujana pidid end kirja panema näiteks arstid ja ametnikud, muuna aga näiteks kirikuõpetajad.

Vaata Filmiarhiivist pärinevat ülevaadet 1959. aasta rahvaloenduseks valmistumisest.

Loendusnimekirjad koostati kohalike elanike registrite järgi, sest toona oli elukoha registreerimise kord range. 1959. aasta loendusel loendati nii faktilist kui ka alalist elanikkonda. Seepärast loendati inimesi näiteks ka rongides.

Vaata Filmiarhiivist pärinevat ülevaadet viiendast rahvaloendusest.

Postituse koostamisel on kasutatud prof. Ene-Margit Tiidu raamatut “Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust

OSALE E-RAHVALOENDUSEL

Kristo Mäe, Statistikaameti avalike suhete projektijuht

Rike elektrisüsteemis katkestas Statistikaameti IT-teenuste pakkumise

Seoses rikkega Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse (RIKS) elektrivarustussüsteemis, puudus täna juurdepääs Statistikaameti veebiteenustele, teatab Statistikaamet.

Kättesaamatu oli Statistikaameti veebileht, andmeedastuskeskkond eSTAT ja e-post. Nüüd on veebiteenused taastatud.

Seoses rikkega hilines ka täna hommikul kell 8.00 ilmuma pidanud pressiteade „Elanikud osaleksid kultuurisündmustel meelsasti rohkem”, mis nüüd on kättesaadav statistikaameti veebilehel http://www.stat.ee/49531.

Statistikaamet vabandab võimalike ebamugavuste pärast.

uuendatud: 19.01.2011 kell 18:04

Uue statistikaseaduse jõustumisest

1. augustil 2010 jõustus uus riikliku statistika seadus. See on Eesti riigi ajaloos neljas statistika tegemist reguleeriv seadus.

Esimene neist võeti vastu 1938. aastal Riigi Statistika Keskbüroo seaduse nime all. Enne seda tegutses 1921. aastal loodud Riigi Statistika Keskbüroo seitseteist aastat Riigikogu kinnitatud põhimääruse alusel, mis sisaldas sisuliselt samu põhimõtteid. Järgmise, tänapäeva mõistes hämmastavalt ajakohase, seaduseni jõudis Eesti riik 1990. aastal, mil teistest tollastest liiduvabariikidest eristudes, võttis Ülemnõukogu vastu Eesti statistikaseaduse. 1997. aastal asendas selle juba Riigikogus vastu võetud Euroopa Liiduga ühinemise nõudeid arvestav riikliku statistika seadus.

Mis siis eristab uut riikliku statistika seadust eelmistest?

Kindlasti komplekssus ja põhjalikkus, millest annab tunnistust ka seaduse pikkus. Kui 1922. aasta põhimääruses oli 10 paragrahvi, 1938. aasta seaduses oli 13, 1990. aasta seaduses 17 ja 1997. aasta seaduses 14 paragrahvi, siis uues seaduses on 62 paragrahvi!

Ühelt poolt ühendab uus seadus kolm seadust: riikliku statistika seaduse, rahva ja eluruumide loenduse seaduse ja põllumajandusloenduse seaduse. Sellega peaks saama üheselt mõistetavaks, et loendused on üks riikliku statistilise töö liike ja nende puhul tuleb arvestada riikliku statistika tegemise kõikide rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetega, sh riikliku statistika tegija õigus valida metoodika ja õigus kasutada loenduses kogutud andmeid teiste statistikatööde tegemisel. Seeläbi, et on sätestatud riikliku statistika tegija õigus moodustada statistilisi registreid, paraneb kooskõla avaliku teabe seaduse riiklikke andmekogusid käsitleva osa ja isikuandmete kaitse seadusega.

Teiselt poolt on uues seaduses sätestatud Eesti jaoks uusi momente. Statistikanõukogu loomisega jätab Eesti Läti ainukeseks Euroopa Liidu liikmesriigiks, milles statistikanõukogu puudub. Kuigi, Eestis loodava statistikanõukogu volitused ei ole veel võrreldavad näiteks Taani analoogiga, mis kinnitab statistikaprogrammi (statistikute tööplaani) ja selle aruanded, aga võrreldes senisega siiski pikk samm edasi. Statistikanõukogu olemasolu peaks oluliselt parandama erinevate huvigruppide kaasatust otsustamisse, kui palju ja millist riiklikku statistikat Eesti ühiskond vajab. Et kas on võimalik täita ainult Euroopa õigusaktidest tulenevaid nõuded, s.o demokraatliku riigi miinimum, või on Eesti riigil ka spetsiifilisi vajadusi.

Uues seaduses on lahti kirjutatud Statistikaameti peadirektori roll ja vastutus, aruandlus statistikaprogrammi täitmise kohta jms. Uus seadus sätestab nõuetena ka seni toiminud praktikat. Näiteks selle, et riikliku statistika tegija peab oma veebilehel avaldama järgmise aasta avaldamiskalendri hiljemalt kolm kuud enne järgmise kalendriaasta algust. Aga ka riikliku statistika tegija kohustuse teha tarbijate tellimusel ja rahastamisel statistikatöid väljaspool statistikaprogrammi. Seda muidugi tingimusel, et tellimustööde tegemine ei sega programmi koostamist ega täitmist.

Mina pean uue seaduse juures kõige väärtuslikumaks kõrgetasemelist ja asjatundlikku diskussiooni, mis väljatöötamise juures erinevate huvigruppide vahel toimis. Väga palju, rahvusvaheliselt riikliku statistika tegijate jaoks elementaarseid teemasid, sai Eestis selgeks räägitud ja seadusesse kirjutatud. Tõsi, mingil hetkel läks vaja ka Euroopa Keskpanga presidendi näpuviibutust.

Mida uut toob uus statistikaseadus huvigruppide jaoks?

Kõige rohkem muudatusi toob uus seadus kaasa riikliku statistika tarbijate jaoks. Suurim uuendus on see, et alates 2011. aastast sisaldab riikliku statistika programm kogutavate näitajate asemel väljundnäitajaid. Senine praktika, kinnitada sisendnäitajad, tulenes seadusandja soovist tagada, et riikliku statistika tegijal on ikka õigus mingeid näitajaid koguda. See oli kontrollijatele mugav, kuid tarbijatele ebamugav ja sageli isegi arusaamatu. Sellele, et sisendnäitajate kinnitamist Valituses, võib tõlgendada sekkumisena metoodikasse, juhtisid tähelepanu ka 2006. aastal Eesti riikliku statistika süsteemi hinnanud Euroopa eksperdid. Igatahes leiab iga statistikatarbija edaspidi veebist iga statistikatöö tulemusena avaldavate näitajate loetelu aasta või enamgi enne nende avaldamist.

Uue statistikaseaduse alusel on võimalik paremini rahuldada ühe tarbijagrupi, teadlaste, vajadusi, andes senisest enam  nende kasutusse riikliku statistika tegemisel kogutud andmeid. Selge on see, et seejuures tuleb senisega võrreldes karmistada statistilise konfidentsiaalsuse tagamise meetmeid.

Statistilise konfidentsiaalsus koosneb kolmest võrdselt olulisest komponendist:

1)      üksikute statistiliste üksustega seotud andmete kaitse (võrdselt nii füüsilise kui ka juriidilise isiku puhul);

2)      riikliku statistika tegemiseks kogutud andmete muudeks kui statistilisteks eesmärkideks kasutamise keeld;

3)      riikliku statistika tegemiseks kogutud andmete ebaseadusliku levitamise keeld.

Vastavate reeglite väljatöötamisel riikliku statistika tegijatel jalgratast leiutada pole vaja, analoogiline praktika toimib paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides. Põhjalikumalt on tutvutud Luksemburgi, Taani ja Hollandi vastavate meetmetega. Hiljemalt aasta jooksul pärast seaduse jõustumist on kavas Eestis sisse seada kaugpäringu teenus. Selle teenuse sisseseadmisega täiendab Eesti avaliku sektori teabe taaskasutust käsitleva nn PSI direktiivi rakendamist.

Tudengid ja nende juhendajad võivad rõõmustada, et nagu Euroopa Liidu uus statistikaseadus sätestab Eesti uus statistikaseadus võimaluse moodustada avalikuks kasutamiseks mõeldud andmefaile. Need on veebis kõikidele kättesaadavad andmestikud, milles olevate andemete alusel ei ole võimalik statistilisi üksusi ei otseselt ega kaudselt tuvastada. Eesti-suuruses riigi puhul sobivad sellised andmefailid suurepärastel õppeotstarbel kasutamiseks.

Andmeesitajate jaoks ei muutu midagi. Uus seadus jätab kehtima põhimõtte, et riikliku statistika tegija peab kasutama eelkõige andmekogudesse kogutud andmeid. Aga kui konkreetse statistikatöö jaoks vajalikke andmeid üheski andmekogus pole, siis tuleb statistika tegijal need füüsiliselt isikult või ettevõtjalt küsida. Andmete esitamine on ikka tasuta. Seda et kõik riikliku statistika tegemiseks vajalikud andmed andmekogudes saavad olema, ei ole üheski riigis juhtunud, ega juhtu ka kunagi! Nii et andmete esitamise kohustus jääb.

Senisest selgemalt on uues seaduses sätestatud andmekogude kohustus riikliku statistika tegija nõudmisel esitada talle andmeid jm infot ning riikliku statistika tegija õigus teha ettepanekuid andmekogude andmekoosseisu ja kasutatavate klassifikaatorite muutmiseks riikliku statistika tegija vajadusi arvestades.

Riik võidab tänu uuele seadusele läbipaistvuses. Kasvõi selle läbi, et statistikaprogrammis on iga statistikatöö maksumus. Väljundnäitajate loetelu võimaldab hinnata tehtud kulutuste tulemuslikkust. Statistikaprogrammi viieaastane planeerimistsükkel on aasta pikem riigieelarve planeerimisperioodist, võimaldades ressursivajaduse pikemaajalist ettevaadet.

Riikliku statistika tegijatel tuleb koostada statistikaprogramm uutel alustel, kalkuleerida iga statistikatöö maksumus ja selleks täpsemat tööaja arvestust pidada, sisse seada uusi teenuseid (kaugpäring, avalikuks kasutamiseks mõeldud andmefailid) ning välja töötada hulk seaduse rakendusakte.

Lõpetuseks veel seda, et kõiki nüansse ei saagi seadustesse kirjutada. Tähtsam sellest, kas riikliku statistika seaduse tekst kellelegi meeldib või mitte, on see, kuidas me selles seaduses sätestatut tõlgendame ja rakendame. Nagu vanades liikmesriikides on mõistetud, riiklik statistika on demokraatia toimimise tagatis. Aeg näitab, kui hästi suudame Eestis rakendada selle kolme aluspõhimõtet: riikliku statistika tegija erialane sõltumatus, õigus koguda andmeid ja statistiline konfidentsiaalsus.

Seadust välja töötanud töögrupis osalenuna,

Tuulikki Sillajõe

Statistikaameti peadirektori asetäitja