Tag Archives: Statistikaamet

Sotsiaalne distantseerumine kinnisvara moodi

Viiruskriis pole pannud inimesi sotsiaalselt distantseeruma mitte ainult teineteisest, vaid ka oma varadest. Kuidas muidu nimetada suureulatuslikku üürikuulutuste kasvu ja mida oma elamispinna üürileandmine siis ikka muud on, kui sellest distantseerumine.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus ja andmeteadur Arko Kesküla

Võrumaal üüriplahvatus

Analüüsides kinnisvara üürikuulutusi on näha, et elamispinda üüriks pakkuvate kuulutuste arv kasvas kahe kuu jooksul ehk märtsist maini 26 protsenti. Kõige suurem oli kasv Võrumaal, lausa 67 protsenti. Järgnesid Viljandimaa 46, Lääne Virumaa 44, Tartumaa 37, Raplamaa 27 ja Harjumaa 26 protsendiga. Üüripakkumiste arv langes Järvamaal, Valgamaal ja Põlvamaal, kusjuures viimase puhul lausa kolmandiku võrra.

Maakonnad on pisut erinevad, kuid enamikel juhtudel näeb üüripindade pakkumise kasvu, nagu ka terves Eestis kokku.

Langenud on pakkumistes küsitavad hinnad, Eestis tervikuna keskmiselt kümmekond protsenti. Maakondadest on hinnaalanduse liidrid Raplamaa 14 protsendiga, järgnevad 13 protsendiga Saaremaa ja Järvamaa. Suurtes keskustes, Harjumaal ja Tartumaal, on hinnalangus kaheksa ja üheksa protsendi vahel. Isepäiselt käitub Põlvamaa, kus hinnad kasvasid 43 protsenti, kuid seal vähenes pakutavate pindade arv ka kolmandiku võrra.

Hindade liikumise mõttes on asi üldjoontes arusaadav, kui pakkumine kasvab ja kliente proportsionaalselt peale ei tule, siis on surve hindade alanemisele. Kuid mis ikkagi toob üüripinnad turule?

Majanduslangus toodab ratsionaalsust

Põhjuseid on mitmeid ja eks igaüks mängib oma rolli. Näiteks on üha süvenev majandussurve sundimas peale ratsionaalsust ja kui on vara, mida saab tootma panna, siis seda tuleb ka teha. Pingeline seis kinnisvaraturul on loonud ka olukorra, kus ilmselt mitmeid müügiplaane lükatakse edasi. Seisev korter on aga kulu ja parema müügihetke saabumiseni tuleb see välja üürida.

Raske majanduslik seis on tekitanud ka maksejõulisuse probleeme. Kui üürnik jääb võlgu, võib järgneda väljatõstmine ning vajadus leida uus ja maksejõuline. Samuti võis korteri omanik või üürnik minna maapiirkonda viiruse eest peitu ning otsustada sinna jäädagi, vabanenud elamispind peab aga leidma rentaabli asuka.

Üürnik võis vahetada töökohta ja seoses sellega elukohta: ühes kohas kadus töö ja tuli minna teise. Praegusel ajal on suhteliselt tüüpiline olukord, kus vabanev pind hakkab uut üürnikku ootama. Samuti võisid perekonnad kokku kolida ja vähendada oma lähikondsete poolt kasutatavate kinnistute pinda, ka ei toimi Airbnb nagu varem ja välistööjõud ei vaja enam sellisel määral elukohti.

Milline põhjus, kui suurt osakaalu omab, kuulutustest ei selgu. Samas eks kõik nimetatud ja veel mitmed teisedki mängivad oma osa. Nii või teisiti on põhjused otsapidi seotud majandust läbinud eriolukorraga ning selle tulemusena segi paisatud traditsionaalsete käitumismallidega.

Lähikuud näitavad, kas üüripinnad leiavad huvilised või on meie elamispindade hulk väikese riigi jaoks uues kontekstis liiga suur.

Statistikaamet alustas aprilli alguses erinevate valdkondade kiirstatistika avaldamisega, mis võivad viirusest tingitud eriolukorrast mõjutatud olla. Kiirstatistika alla on koondatud andmed tööturu ja kinnisvaraturu näitajate kohta, samuti ettevõtete käibe ja tööjõukulude, inimeste liikumise, suremuse ning elektritarbimise kohta.

Eesti ettevõtetest ligi kolmveerand on innovaatilised

„Ettevõtete innovatsiooniuuring 2016–2018“ tulemuste põhjal olid 73% Eesti ettevõtetest innovaatilised. Innovaatiliseks loeti ettevõte, kes töötas uuringuperioodil välja kauba, teenuse või äriprotsessi, mis erines vähemalt ühe tunnuse poolest oluliselt varasemast tootest või protsessist.

Statistikaameti analüütik Nele Saarelaid ja juhtivanalüütik Tiina Pärson

Uuringu tulemused on ühest küljest üllatuslikud, sest nii kõrget innovaatiliste ettevõtete osakaalu pole varasemad uuringud näidanud. Teisalt on see mõistetav, sest iga ettevõte peab konkurentsi tingimustes mõtlema toodete ja teenuste arendamisele ning protsesside täiustamisele. Samuti soodustas uuringuperioodil innovatsiooni majanduse pinnas, sest kõigil kolmel aastal oli Eesti majanduskasv üle 3%. Näiteks kasvasid 2018. aastal nii kaupade ja teenuste eksport (4,3%) kui ka sisemajanduse nõudlus ning investeeringud (2018. aastal 3,3%).

Innovaatilisemad ettevõtted ja tegevusalad

Kõige suurem innovaatiliste ettevõtete osakaal oli rohkem kui 250 töötajaga suurettevõtete seas, kus nad moodustasid lausa 96% sama suurusgrupi äriühingutest. Neile järgnesid 50–99 ning 100–249 töötajaga ettevõtted, millest innovaatilised olid vastavalt 86% ning 84%. Samuti oli kõrge innovaatilisuse tase väikeste ehk kuni 49 töötajaga ettevõtete seas, kus nad moodustasid 69% oma suurusgrupist.

Tegevusalade lõikes jagunes innovaatilisus nii tööstus- kui ka teenidussektori vahel enam-vähem võrdselt. Innovaatilistest ettevõtetest moodustas tööstussektor 50,8% ning teenindus 49,2%. Veidi rohkem kui pooled tegelesid protsessiuuendusega (53,2% ettevõtetest), millest enim pandi rõhku põhiprotsessi arendamisele ehk tegevustele, mis olid seotud toodete või teenuste pakkumise ja arendamisega.

Tooteuuendustega tegeles 49,4% ettevõtetest, kuid pigem tegeleti kaupade ja teenuste täiustamisega, mitte uute välja töötamisega. Samuti olid ettevõtete tooteuuendused pigem sellised, mis on turul juba olemas. Selle põhjal saab järeldada, et Eesti ettevõtted on küll innovaatilised, kuid tegu on pigem imiteeritud innovatsiooniga. See tähendab, et leitakse küll ettevõtte jaoks midagi uut, kuid selline uuendus on juba turul olemas. Uuringust tulenevalt pakkus konkureerivaid tooteuuendusi 41,2% ettevõtetest, samas turule täiesti uue tooteuuendusega tuli vaid 15,1% ettevõtetest. Müügitulu uutelt toodetelt moodustas innovaatiliste ettevõtete müügitulust umbes 15%.

Ettevõtete peamised koostööpartnerid

Üleüldse koostööga tegeles uuringuperioodil 43,8% ettevõtetest, uuendustegevuses ja teadus- arendustegevuses tegi koostööd aga vaid viiendik. Peamiselt tehti koostööd partnerite ja kontserniväliste ettevõtetega. Kõige kesisem oli ettevõtete koostöö konkurentide, avaliku sektori uurimisasutuste ja mittetulundusühingutega. Ülikoolidest ja kõrgkoolidest tehti enim koostööd Eesti koolidega, välismaiste ülikoolidega võrdlemisi vähe. Enamik ettevõtteid eelistas uuendusi välja töötada iseseisvalt ja vaid pooled uuenduslikest ettevõtetest olid seda teinud koostöös. Seega ei ole innovatsiooni osas koostöö tegemine ettevõtete jaoks tihti prioriteet.

Innovatsiooni takistab kvalifitseeritud töötajate nappus

Ettevõttesisestest uuendustegevuse takistustest peetakse kõige olulisemaks kvalifitseeritud töötajate nappust ja kaasnevaid kõrgeid kulusid. Ettevõtete innovaatilisust kinnitab siinkohal asjaolu, et äriühingute teisi eesmärke ei peeta peamiseks uuendustegevuse takistuseks. Regulatsioonidest peetakse takistavaks teguriks maksukeskkonda ning tööhõivega seonduvat. Samas 3,5% ettevõtetest leidis, et õigusaktid hõlbustasid nende uuendustegevust. Enamik ettevõtteid (76%) siiski ei arva, et õiguslik keskkond innovatsiooni kuidagi mõjutaks.

Uuendusi rahastatakse oma ressurssidest

Riik ning Euroopa Liit võimaldavad ettevõtetel uuendustegevuseks taotleda mitmeid toetusi, aga enamjaolt kasutatakse rahastamiseks siiski ettevõtete oma ressursse. Täiendavaks rahastamiseks tarvitati enim laene. Riigi toetusi kasutas 7% kõigist ettevõtetest. Kulutused uuendustegevusele küündisid 2018. aastal üle 951 miljoni euro. Enam kui pool nendest tehti tööstussektoris, kus kulutuste maht oli 552 miljonit eurot. Kõige suurema osa uuenduskuludest moodustas põhivara soetamine. Neljandik uuenduskulutustest tehti nii ettevõttesisesele kui ka sisseostetud teadus- ja arendustegevusele. Pideva teadus- ja arendustegevusega tegeles vaid 8% ettevõtetest. Suurtest ettevõtetest tegelesid ettevõttesisese teadus- ja arendustegevusega enam kui pooled, väikeettevõtetest vaid alla viiendiku. Seega teadus- ja arendustegevus ei ole väikeettevõtetele jõukohane ja nad keskenduvad muudele uuendustele.

Aastad 2016–2018 olid Eesti ettevõtetele innovatsioonivallas hea aeg. Konkurentsivõimekuse veelgi paremaks tagamiseks tuleks aga ettevõtteid enam toetada uuenduste väljatöötamisel, mis oleksid uudsed ka turule. Samuti tuleks rohkem rõhku panna teadus- ja arendustegevusele. Kuidas praegune koroonakriis ettevõtete uuendustegevust mõjutab, seda näitab juba järgmine innovatsiooniuuring.

Täpsemalt saab uuringutulemustega tutvuda siin.

Eraklientide käitumine ennustab lööki linnakorteritele

Lähikuud kinnisvaraturul on ettearvamatud, ennustatakse pigem katastroofi, kuid samas loodetakse positiivset. Üldist nõudlust kujundavad erakliendid, kes oma tarbimisliku enesekindlusega kas turgu üleval hoiavad või selle allavett lasevad. Tulgu tarbimispanus siis kommertskinnisvara toetava ostlemiskultuuri kaudu kaubanduskeskustes või inimeste endi eluasemeplaanide läbi. Lõpptarbija astub oma sammud, ärisektor lähtub sellest.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus ja andmeteadur Arko Kesküla

Eesti inimene mõtleb suuresti kinnisvarakeskselt: kui läheb hästi, soetab elamispinna või laiendab seda, kui läheb halvasti, siis pakib ennast kokku või läheb urgu paremat aega ootama. Erakliendi kinnisvaramõtteid on võimalik lugeda kinnisvara müügikuulutustest. Neid hulgikaupa analüüsides tulevad hoiakud ja mentaliteet väga selgelt välja ning viimased annavad teatud viiteid tulevikku.

Mida kinnisvarakuulutused meile praegu pakuvad

Ida-Virumaalt saab korteri, Hiiumaalt maja – nendes maakondades väga muud varianti ei ole. Korterite müük domineerib ülekaalukalt veel Harjumaal, Tartumaal, Pärnumaal ja Järvamaal. Maju pakutakse suhteliselt rohkem müügiks Saaremaal, Põlvamaal, Valgamaal, Võrumaal ja Viljandimaal.

Korterid on üldjuhul majadest kallimad. Eestis tervikuna on korterite mediaanhind ruutmeetri kohta 1700 ja majadel 900 eurot. Erandlikud maakonnad on Hiiumaa, Ida-Virumaa ja Valgamaa, kus maja ruutmeeter maksab rohkem kui korteritel.

Kinnisvarapakkumiste üldine ruutmeetri mediaanhind on ootuspäraselt kõrgeim Harju maakonnas, kus see on 1949 eurot, järgneb Tartumaa 1425 euroga. Tugevalt viimane on Jõgevamaa 388 euroga.

Suurusjärgus pooled kinnisvara müügikuulutused pakuvad elamispindu Harjumaal, Tartumaalt tuleb 15 protsenti pakkumistest ja Pärnumaalt 11 protsenti. Üllatuslikult aktiivne kinnisvara pakkuja on Ida-Virumaa üheksa protsendiga, kui Lääne-Virumaa sealsamas kõrval on kõigest kahe protsendi peal. Ülejäänud maakonnad omavad sellest turust suurusjärgus ühte kuni kahte protsenti.

Mida toob meile tulevik

Rohkem saavad tavaliselt kriisidega pihta aktiivsemad turud ja kõrgemad hinnad. Kui su hind on niikuinii maadligi ja sa eriti ei kauple, siis turu langus sind ka eriti ei puuduta.

Langust tuleks eelkõige oodata korterite turul ja pigem Harjumaal, Tartumaal ja Pärnumaal. Ettevaatlik tasub olla Ida-Virumaal. Tõeliseks turvasadamaks on Jõgevamaa, suhteliselt kindlalt võiks ennast tunda ka Valga- või Järvamaal ning eelkõige majas, mitte korteris. Meretagune Hiiumaa ei ole küll odavuse hinnaliider, kuid seal ei ole suhteliselt võttes ka mingeid tehinguid. Kui seal midagi müüa, siis võib see olla keeruline sõltumata sellest, kas majandus õitseb või valitseb sügav langus.

Selline on tänane kinnisvaraturu pakkumise pool ehk erakliendi arusaam kinnisvaraturust. Lähikuude arengud tõenäoliselt aga korrigeerivad seda pilti.

Statistikaamet alustas aprilli alguses erinevate valdkondade kiirstatistika avaldamisega, mis võivad viirusest tingitud eriolukorrast mõjutatud olla. Kiirstatistika alla on koondatud andmed tööturu ja kinnisvaraturu näitajate kohta, samuti ettevõtete käibe ja tööjõukulude, inimeste liikumise, suremuse ning elektritarbimise kohta.

Kuhu liiguvad Eesti päritolu kaubad

Seoses eriolukorraga kutsuvad paljud Eesti ettevõtted tarbima kodumaist kaupa ja toetama siinset ettevõtlust. Lähikuudel selgub, kas ja kui palju mõjutab kriisisituatsioon meie omatoodete eksporti. Millised on peamised kaubad, mida välismaale müüakse ja millised riigid veel maailmas eelistavad eestimaist?

Statistikaameti juhtivanalüütik Evelin Puura

Kaupade eksport Eestist on viimastel aastatel olnud samal tasemel, jäädes 1,4 miljardi euro piiridesse. Tähele tasub panna, et ekspordis sisaldub nii kodumaise toodangu väljavedu kui ka siia sisse toodud kaupade taasväljavedu ehk reeksport. Eelmisel aastal vähenes Eesti päritolu kaupade väljavedu 1% võrra, moodustades 71% kogu ekspordist, kuid reeksport suurenes 3%. Kui võrdleme selle aasta jaanuari ja veebruari andmeid eelmise aastaga, siis kodumaiste kaupade osatähtsus vähenes mõlemas kuus ja moodustas kogu kaupade ekspordist jaanuaris 72% ja veebruaris 69%.

Milliseid kaupu eksporditakse

Vaadates, millistes kaubagruppides oli eelmisel aastal kõige suurem Eesti toodete ekspordi osakaal, siis rohkem kui 90% oli see puidu ja puittoodete hulgas (sh paberipuit, saelauad, puidugraanulid), mitmesuguste tööstustoodete (sh mööbli ja palkmajade) ning loomsete ja taimsete rasvade (sh rapsiõli) kaubagrupis.

Möödunud aastal oli väga hea teraviljasaak, mille tulemusel teravilja eksport suurenes üle 105 miljoni euro, mis oli ka oluliseks toeks ekspordi languse pidurdamisel. Reeksport aga kasvas oluliselt transpordivahendite kaubagrupis.

Kõige suurem kodumaise toodangu väljaveo vähenemine toimus põlevkivikütteõli ja elektrienergia ning kommunikatsiooniseadmete osas. Energeetikat mõjutas enim süsihappegaasi hinna kasv, mis muutis meie põlevkivist toodetud elektrihinna konkurentsivõimetuks. Jätkuvalt viidi tootmist ka soodsama majanduskliimaga piirkondadesse, kus tootmine on odavam.

Riikidest jõudis eelmisel aastal Eestist pärit kaupu kõige rohkem Soome, Rootsi ja Ameerika Ühendriikidesse. Kõige rohkem vähenes aga Eesti toodete eksport Lätti ja Rootsi. Lätti müüdi vähem Eestis toodetud elektrienergiat ja Rootsi kommunikatsiooniseadmeid.




Eesti väliskaubandus erinevate maailmajagudega

Möödunud aastal jäi statistikaameti andmetel Eesti päritolu toodete ekspordist Euroopasse 82%, järgnesid 9% Ameerika ja 7% Aasia. Enim vähenes eksport Aasiasse ja Aafrikasse, samas eksport Euroopasse kasvas 137 miljonit eurot ja Ameerikasse 58 miljonit eurot. Aasiasse ja Aafrikasse vähenes kõige rohkem kütuste müük, mis aga samas suurenes Euroopasse. Samuti müüdi Euroopasse enim kala ja kalatooteid ning piima ja piimatooteid. Ameerikasse eksporditi peamiselt kütuseid ja müügiautomaate.

Kui jätta korraks eksport kõrvale ja vaadata Eestisse toodavate kaupade päritolu, siis 68% impordist tuleb Euroopast, järgnevad 14% Aasia ja 3% Ameerika. Kõige enam on import kasvanud Aasiast ja Ameerikast (Põhja-Ameerikast). Aasiast aitas impordi kasvu suurendada ka meie tööstustoodangu eelnev väljaviimine just selle kontinendi riikidesse, sest seal on odavam tööjõud.

Jaotus majanduse põhikategooriate järgi

Kui jaotada kaubad tarbe-, kapitali- ja vahetarbekaupadeks, siis Eesti kaubavahetuses on kõige suurem osatähtsus (üle 50%) vahetarbekaupadel. See tähendab, et meie tööstuse jaoks tuuakse sisse toodete osad, millest valmistatakse järgmine kauba etapp. Tegemist ei ole veel lõpptootega, vaid vaheproduktiga, mille tootmisprotsess jätkub järgmises riigis. Vahetarbekaupade eksport ja ka import on pidevalt kasvanud alates 2016. aastast, kuid 2019. aastal toimus vähenemine, kus eksport langes 3% ja import 4%.

Kapitalikaupade puhul, mida kasutatakse teiste kaupade tootmiseks (nt masinad ja seadmed), jäi eelmisel aastal nii ekspordi kui ka impordi osatähtsus kogu kaubavahetusest alla 20%.

Tarbekaupade puhul aga moodustas ekspordi osatähtsus 18% ja impordi oma 23%. Tarbekaupade impordi suurem osatähtsus peegeldab ühiskonna suurt tarbimist ja nende kaupade sissevedu on alates 2015. aastast olnud jätkuvalt kasvutrendis ning nelja aastaga suurenenud 1,2 korda.

Kuigi praegu on veel vara hinnata eriolukorrast tulenevat majanduse seisu, siis lähitulevikus saame kindlasti rohkem aimu, kas ühiskonna tarbimisharjumused muutuvad ning kui palju praegused olud mõjutavad kodumaise kauba eksporti. Selge on see, et omatoodete tarbimine meie majandusele kahjuks ei tule.

Täpsemaid andmeid Eesti kaubavahetusest ning peamistest ekspordi- ja impordiartiklitest leiab statistika andmebaasist.

Tarbimispausil planeet Maa

Täna, 22. aprillil toimub juba 50. korda rahvusvaheline Maa päev, mida tähistatakse sellel aastal digitaalselt. Maa päeva aastal 2020 ilmestab teatav vaikus. Ei, see ei ole vaikus, mille eest hoiatas legendaarne looduskaitsja ja kirjanik Rachel Carson 1962. aastal oma bestselleris „Hääletu kevad“ (linnudki ei laula, kuna taimemürgid on hävitanud kõik laululinnud). Hetkel on meil teistsugune vaikus.

Statistikaameti juhtivanalüütik Kaia Oras

FOTO: Shutterstock

Koroonaviiruse tõttu on tänavad, veeteed ja õhuruum muutunud liiklustühjaks ning ka õhusaastatus on seireandmete alusel võrreldes eelmise aastaga vähenenud. Juba analüüsitakse ka müra vähenemist. Elukeskkonnakvaliteedi vaatenurgast on saastatuse vähenemine positiivne, kuid püsiva muutuse saavutamiseks on vajalikud siiski struktuursed nihked.

Kuigi selle aasta rahvusvahelise Maa päeva teema on kliimameetmed, siis ka Maa päeva korraldajad toovad esile kaks üleilmset kriisi, mille lahendamisega tegeleda. Üks on koroonapandeemia ja teine kliimakatastroof. Kui esimest on võrreldud sprindiga, siis teist maratoniga.

Looduse sõnum inimkonnale

ÜRO keskkonnaprogrammi seisukohtade põhjal on nii kliimakriis kui ka koroonaviirusest tingitud kriis looduse sõnum inimkonnale. Me peame kaitsma kogu metsikut loodust, et tagada enda tervis ja heaolu planeedil Maa. Keskkonnaeksperdid rõhutavad, et loomadelt pärinevate haigusetekitajate levik inimestele on meie enda tegevuse tagajärg. Nii muutuv kliima kui ka maakasutuse muutused toovad kaasa uued elutingimused, mis võivad viia elupaikade kadumisele ja sunnivad loomi elama inimestele lähemal. Inimeste või kariloomade suhtlemine metsloomadega loob võimaluse potentsiaalsete haigusetekitajate ülekandumiseks. Näiteks nahkhiirtega seotud viirused hakkasid arvatavalt rohkem levima põllumajanduse laienemisest tingitud elupaikade kadumise tõttu.

ÜRO keskkonnaprogrammi tegevdirektor Inger Andersen ütles märtsi lõpus toimunud usutluses, et esmaseks prioriteediks praegu on inimeste kaitse koroonaviiruse eest ja selle leviku tõkestamine. Kuid ta rõhutas, et pikaajalises plaanis on vajalik tegeleda ka looduslike liikide elupaikade kaitsega. Kümnele miljardile läheneva rahvaarvuga inimkonnal on parem suunduda tulevikule vastu omades looduse näol liitlast, mitte vaenlast.

Kliimameetmed Eestis

Kliimateemade punane signaaltuli on juba mõnda aega plinkinud mitmetel globaalsetel juhtimislaudadel. Kliimamuutused on paljude teadlaste arvates suurim väljakutse inimkonna tulevikule harjumuspärases elukeskkonnas. Üleilmseltki on seatud eesmärk kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Näiteks süsinikuheidet maailmas on vaja vähendada kiirusega 7% aastas, et Pariisi kliimaleppes aastaks 2050 seatud eesmärke saavutada. Pariisi kliimaleppega on ühinenud ka Eesti.

Kasvuhoonegaaside koguemissioon langes Eestis 2018. aastal võrreldes 2017. aastaga 4,5% ja võrreldes 1990. aastaga on langus enam kui kahekordne. Üleeelmisel, 2018. aastal oli kasvuhoonegaaside heitkogus Eestis 20 miljonit CO₂-ekvivalenttonni. Enamik kasvuhoonegaase ehk 88% tekkis energiasektoris, põllumajandusest pärines 7,2%, tööstusest 3,1% ja jäätmekäitlusest 1,6%. Eestis on kasvuhoonegaaside emiteerimine ühe elaniku kohta suur, viimaste võrdlusandmete alusel olime Euroopa Liidus Luksemburgi järel teisel kohal.

Selle aasta Maa päeva fookus ongi just kliimameetmetel. Arutletakse, mis aitaks toetada nii majandust kui ka tuua täiendava arengu kliimavaldkonnas. Samuti otsitakse vastuseid, kuidas toetada majanduskasvu ning panustada nii kohaliku kui ka üleilmse kestliku arengu saavutamisele. Euroopa rohelise kokkuleppe kombineerimine praegusest kriisist väljumise meetmetega võimaldaks luua keskkonnasõbralikuma majandusmudeli, mis arvestaks planeedi piiridega.

Planeedi piire arvestava ühiskonna ja majanduse arengu mudel (Rockström ja Klum, 2016)

Keskkonnateenuseid ja -kaupu tootev sektor (edaspidi rohemajandus) on juba praegu Eestis potentsiaalikas majandusharu, mis loob lisandväärtust, pakub töökohti ja võimaldab toota eksportturgudele. Rohemajanduse kogusuurus Eestis oli 2017. aastal 3 miljardit eurot. Kui võrrelda selle mahtu majanduse kogutoodanguga, siis esialgsel hinnangul hõlmas rohemajandus sellest ligikaudu 6%. Sektori toodetud lisandväärtus moodustas 5% sisemajanduse koguproduktist (SKPst) ja 15% selle toodangust eksporditi. Rohemajandus on aasta aastalt kasvanud ning on suuruselt võrreldav näiteks hariduse ja tervishoiu valdkonna toodanguga.

Jätkusuutliku arengu hindamiseks on loodud säästva arengu üleilmsete eesmärkide raamistik, mis võimaldab võtta arvesse olulisi keskkonna, majanduse ja sotsiaalsfääri sihte. Selleks, et saavutada struktuurseid ja püsivaid nihkeid meie keskkonnas ja majanduses, tuleb jälgida Eestile asjakohaseid säästva arengu tegevuskava indikaatoreid ning kasutada otsuste tegemisel temaatilist juhtimislauda. Juhtimislauad tuginevad tegelikele andmetele ja annavad ülevaate olulistest näitajatest ning lootuse riske paremini hallata ka praeguses kriisisituatsioonis. Oleme oma planeedi ja elukeskkonna vastu viisakad ning kasutame seda targalt, tehes läbimõeldud otsuseid.

Lähemalt Maa päevast ja rohemajandusest

Liituge täna, 22. aprillil Maa päeva tähistajatega kogu maailmas ja tehke midagi, mis muudaks meie kauni planeedi paremaks elukohaks. Näiteks liituge „Teeme ära!“ poolt täna korraldatava ühise digiprügi koristusega või istutage puu. Maapäeva võrgustik võttis plaani istutada 2020. aastal 7,8 miljardit puud.

Lähemalt loe Maa päeva kohta siit: https://www.earthday.org/earth-day-2020/

Maa päeva võrgustiku missiooniks on mitmekesistada, harida ja aktiveerida keskkonnaliikumist kogu maailmas. See on maailma suurim keskkonnaliikumise keskus, kes teeb koostööd enam kui 75 000 partneriga rohkem kui 190 riigis, edendades positiivset koostööd meie planeedi heaks. Aastal 2020 on rahvusvahelise Maa päeva 50. aastapäev.

Vaata andmeid rohemajanduse kohta

EV 100: edulugu surmade statistika kaudu

1922. aastal oli Eestis 1000 surmajuhtumi kohta alla aastaste laste surmasid 171. Aastal 2016 oli see näitaja 2. 1922. aastal oli Eestis iga 1000 surmajuhtumi kohta 93 vähemalt 80-aastase inimese surma. Aastal 2016 oli see näitaja 463. Surmad on teema, millest juubelite (sh 100. aastapäeva) puhul pole ehk kohane rääkida. Ometi jutustab surmade statistika 100-aastase Eesti suurest edust: võib-olla on tegu Eesti selle perioodi suurima edulooga.

Peatanud kord turist tänaval eestlase ja küsinud: „No kuidas teil siis ka läheb? Milline on suremus Eesti riigis?“ Eestlane süganud kukalt ja kostnud: „Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100%.“ Turist hakanud seletama: „Meil suremus küll 100% ei ole …“ Eestlane ei viitsinud rohkem kuulata ja küsinud: „Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?“ Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti … aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.

Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, aga eriti vabariigi 100. aastapäeva eel. Põhjusi edusammudest rõõmu tunda on kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suurimaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu. Järgnevalt mõned näited EV 100 väljaandest surmade kohta. Et raamatus esitatu vastu huvi säiliks, siis tuuakse siin sama materjal teistsugusel kujul.

Joonisel on surmade jagunemine vanuserühma järgi 1000 surnu kohta. Näha on surmade vanusstruktuuri märgatav muutumine. 1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht kuni 1-aastaste laste surmadel, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aasta struktuuris on kuni aastaste laste surmade osatähtsus pea olematu ja vabariigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59-aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju, aga …

Oluline on tähele panna, et vabariigi algusaastate surmade struktuuris on vähemalt 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus väiksem kui vanuserühmas 50–59, 60–69 ja 70–79: vähemalt 80-aastaseid oli nii vähe, et selle rühma surmad olid suhteliselt harvemini esinev nähtus.

Esitatud joonise põhjal saab demograafide keeles öelda, et Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Viimast väidet tõestab joonis sellega, et üle 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus kõigis surmades läheneb poolele, olles 1922. aastal alla 10%.

Kui minna demograafide terminoloogiast välja, siis räägib joonis Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eestiga analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikust leiab ka surma põhjuste kirjelduse. Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades.

Eesti edusammude märkamiseks ei pea surmastatistikas minema 100 aastat tagasi. Vaid mõne nädala eest teatati, et liikluses hukkunute arv oli 2017. aastal rekordiliselt väike, aga see teema ei leia Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikus käsitlemist.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi peaaegu iga surm on suuremal või vähemal määral tragöödia, kõneleb Eesti surmade statistika Eesti Vabariigis toimunud ja toimuvatest positiivsetest muutustest.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

EV100: mets ja metsarahvas

Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades.

Peamisi metsaga seotud küsimusi on, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju. Arvamusi on seinast seina. Siinkohal veidi statistikat, mis ilmub ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja antavas kogumikus metsa kohta.

  • 1927. aastal oli Eestis metsamaa pindala 945 883 hektarit ja see moodustas vabariigi üldpindalast 20,5%.
  • 2016. aastal oli metsamaa pindala Eestis 2,3 miljonit hektarit ja see moodustas vabariigi pindalast veidi rohkem kui poole ehk 51%.
  • 1927. aastal oli metsarikkaim piirkond Kirde-Eesti, kus asuvad Alutaguse metsad. Nii mõneski sealses vallas oli metsamaad üle 50% valla pindalast (Venevere 59%, Mustajõe 58%, Vaivara 52%).
  • 2016. aastal oli metsasus kõige suurem Surju vallas Pärnumaal ja Hiiu vallas Hiiumaal, kus metsamaa pindala moodustas 80% valla pindalast.
  • 1924. aasta metsasuse kaardilt on näha, et oli omavalitsusüksuseid, kus metsasus oli üle 40%.
  • 2016. aasta metsasuse kaart näitab, et pea 72%-l Eesti omavalitsusüksustest on metsasus üle 40%.

Eesti metsasus aastal 2016 on vabariigi algaastatega võrreldes tunduvalt suurem. Esmalt tekib kahtlus, et see on tulnud põllu- ja aiamaa ehk haritava maa vähenemise tõttu. Statistika seda ei kinnita, vaid näitab, et haritava maa pindala ja osatähtsus pole pea saja aasta jooksul eriti muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud hoopis looduslike rohumaade osatähtsus. Kas see on hea või halb, seda ei oska öelda. Kindel on see, et kinnises süsteemis on millegi suurenemine võimalik ainult siis, kui midagi vastukaaluks väheneb.

Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega. Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest. Ei ole teada, kas see on metsarahvale hea või halb, aga põllupidamisega tegelevate inimeste vähenemine on ilmselgelt muutus, mille vastu ei saa. Võib-olla on aga lootust säilida metsainimesena, kui suudame hoida väärtusi, mis meid seni ausalt teeninud on.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.