Tag Archives: statistika

Noored IT-seadmete ja interneti maailmas

Interneti kasutamine pakub meile üha rohkem ja mitmekesisemaid võimalusi. Internet on abiks mistahes valdkonnas, olgu selleks õppimine, töötamine või vaba aja veetmine. Laste- ja noortekultuuri aasta puhul annab Statistikaamet ülevaate 16–24-aastaste noorte arvuti- ja internetikasutusest.

Interneti kasutamine

2017. aasta II kvartali seisuga olid viimase kolme kuu jooksul internetti kasutanud peaaegu kõik (99%) 16–24-aastased Eestis elavad noored. 16–74-aastaste keskmisest on seda 11 protsendipunkti rohkem. Noorte internetikasutus oli ühtviisi sama nii soo, vanuse, koduse keele kui ka omandatud kõrgeima haridustaseme järgi. Iga päev kasutab internetti 98% noortest internetikasutajatest (16–74-aastastest aga 90%), mis omakorda näitab, et internet on saanud noorte igapäevaelu asendamatuks osaks. Viimaste aastate jooksul on noorte seas märgatavalt kasvanud interneti kasutamine ka liikvel olles, näiteks koolis, ühistranspordis, poes või külas. Viimase kolme kuu jooksul oli liikvel olles mobiil- või nutitelefonis internetti kasutanud 97% noortest, mida on 16–74-aastaste keskmisest 24 protsendipunkti enam.

Populaarseimad internetitegevused

Viimase kolme kuu populaarseimad internetitegevused olid noortel sotsiaalvõrgustikes, nt Facebookis osalemine (97%), mida on keskmisega võrreldes 29 protsendipunkti enam (vt joonis 1). Lisaks kasutasid noored ka e-posti (96%), lugesid meediaväljaandeid (92%) ning otsisid infot toodete ja teenuste kohta (90%). 16–24-aastased naised otsisid vastassoost eakaaslastest enam infot tervise kohta (vahe 18 protsendipunkti), samuti oli nende osatähtsus suurem CV-de saatmisel ja töökuulutustega tutvumisel (vahe 17 protsendipunkti). 16–24-aastased mehed seevastu kasutasid internetti noortest naistest enam toodete ja teenuste müümiseks (vahe 9 protsendipunkti). 16–24-aastased kasutasid keskmisest enam internetti omaloodud sisu mõnele veebilehele üleslaadimiseks (vahe 27 protsendipunkti) ning töö otsimiseks ja CV-de saatmiseks (vahe 22 protsendipunkti). Noorte suurem osatähtsus töö otsimisel võib olla tingitud asjaolust, et sellises vanuses enamasti alles alustatakse tööelu ja seetõttu puututakse töö otsimisega ka enam kokku.

Viimastel aastatel on Eestis ja ka mujal maailmas jõudsalt kanda kinnitanud jagamismajanduse sektor, kus teenuse pakkumine ja tellimine toimub enamjaolt internetis (nt Taxify, Uber, Airbnb jms e-keskkonnad). Viimase 12 kuu jooksul oli internetis eraisikult majutusteenuse broneerinud pea iga neljas ja sõiduteenust tellinud 41% noortest internetikasutajatest, mida on keskmisest vastavalt 2 ning 20 protsendipunkti enam.

E-kaubanduse kasutamine

Viimase 12 kuu jooksul oli internetist mõne toote või teenuse ostnud või tellinud kolmveerand 16–24-aastastest internetikasutajatest, mida on keskmisest 10 protsendipunkti rohkem. Internetist kõige ostetumad või tellitumad tooted ja teenused olid 16–24-aastastel e-kaubanduse kasutajatel transporditeenused (64%), ürituste piletid (63%) ning rõivad ja jalatsid (53%). 16–24-aastased naised tellisid sama vanadest meestest enam toidu- ja esmatarbekaupu (vahe 24 protsendipunkti), 16–24-aastased mehed seevastu rohkem arvuteid ja nende lisaseadmeid (vahe 26 protsendipunkti). 16–74-aastaste keskmisest enam tellisid noored interneti teel rakendusi, arvutimänge ja nende uuendusi, transporditeenuseid ning arvuteid ja elektroonilisi seadmeid, vähem aga kodukaupu ning (e-)raamatuid, ajalehti ja ajakirju.

Viimase kolme kuu jooksul oli veidi alla kahe kolmandiku 16–24-aastastest e-kaubanduse kasutajatest internetist tooteid või teenuseid tellinud vähemalt kolmel korral (vt joonis 3). Noored kulutavad e-kaubandusele keskmisest vähem. Näiteks oli e-kaubandusele viimase kolme kuu jooksul alla 50 euro kulutanuid 16–24-aastaste e-kaubanduse kasutajate seas 6 protsendipunkti enam kui 16–74-aastaste hulgas.

Kõige enam tellisid noored tooteid ja teenuseid Eesti müüjatelt (80% e-kaubanduse kasutajatest). See näitaja on 16–74-aastaste keskmisest 5 protsendipunkti väiksem. See-eest eelistavad noored keskmisest enam tellida välismaistelt müüjatelt, nt Euroopa Liidu (v.a Eesti) müüjatelt tellinuid oli 4 ja muudelt välismaistelt (nt Hiina, USA) müüjatelt tellinuid 14 protsendipunkti keskmisest enam. Välismaistelt müüjatelt oli mõne toote või teenuse tellinud pea iga teine 16–24-aastane e-kaubanduse kasutaja ning enamikul juhtudel (58%) osteti tarbeesemeid. Noored, kes ei olnud viimase 12 kuu jooksul e-kaubandust kasutanud, märkisid peamise põhjusena harjumust või eelistust osta tooteid ja teenuseid poest jm-lt kohapealt, samuti soovi toodet enne ostmist näha.

Tarkvarade kasutamine

Peale interneti kasutamise on inimestele olenevalt eesmärgist abiks arvutiprogrammide valdamine ja kasutamine, ükskõik kas tööl, koolis või vabal ajal. Tuntuimateks programmideks võib pidada tekstitöötlus- (nt Microsoft Office), tabeltöötlus- (nt Microsoft Excel) ning ettekande koostamise programme (nt Microsoft PowerPoint). Järgnevalt on uuritud nende programmide kasutamist viimase 12 kuu jooksul. Nelja eri tüüpi programmi kasutamise võrdluses ilmneb, et noorte vastavad näitajad on 16–74-aastaste omadest silmanähtavalt suuremad kõigi puhul (vt joonis 4). Tekstitöötlusprogramme oli viimase 12 kuu jooksul kasutanud 86% 16–24-aastastest internetikasutajatest (16–74-aastastest 61%) ning elektroonilist ettekannet koostanud 75% (16–74-aastastest 37%). Tabelarvutusprogramme (nt Microsoft Excel) oli kasutanud aga kaks kolmandikku noortest internetikasutajatest (vahe keskmisega 19 protsendipunkti). Programmeerimiskeelt (nt Pythonis, SASis) oli kasutanud pea iga neljas 16–24-aastane internetikasutaja (16–74-aastastest 8%). Noorte suurem osatähtsus nende programmide kasutamisel võib olla tingitud asjaolust, et tänapäeval alustatakse arvutiõpet (sh mitmesuguste programmide kasutamise õpetust) koolis üsna varakult, mistõttu noortel on programmidega kokkupuude olemas ja programmide kasutamise oskus eri valdkondades omandatud, mis omakorda lihtsustab ja aitab suurendada nende edasist kasutust. Samuti käivad selles vanuses noored enamasti veel koolis, kus nimetatud programmidega seotud tegevused on üldjuhul õppetööks vajalikud.

Jaanika Ait, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Metoodika

16–74-aastaste elanike infotehnoloogia kasutamist uurib Statistikaamet iga aasta II kvartalis. Uuringut teevad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Internetikasutajana on defineeritud viimase 3 kuu jooksul vähemalt korra internetti kasutanud inimesed. E-kaubanduse kasutamist uuriti nende seas, kes olid seda teinud eraotstarbel. Tarkvaraprogrammide kasutamist uuriti nende seas, kes olid viimase 12 kuu jooksul internetti kasutanud.

Haldusreformist statistiku pilgu läbi

Haldusreformi tulemusel väheneb Eestis kohalike omavalitsuste arv tõenäoliselt kolmandikuni praegusest. Haldusreformi seaduse rahvaarvu miinimumsuuruse kriteeriumi täidab tõenäoliselt üle 90% reformijärgsetest kohalikest omavalitsustest ja soovitusliku suuruse kriteeriumi tõenäoliselt üle 40% kohalikest omavalitsustest.

Haldusreform on praegu ja küllap on ka lähiajal üsna kuum teema, mille kohta on erinevaid arvamusi. Arvamused tuginevad nii emotsioonidele kui ka faktidele, aga fakte käsitletakse erineva nurga alt. Ühist arvamust haldusreformi kohta on praktiliselt võimatu leida. Tõenäoliselt on ühisele arvamusele kõige lähemal tõdemus, et haldusreformi on vaja ja et see pole pelgalt haldusjaotuse kaardi ümberjoonistamine. Üsna sageli kõlab ka arvamus, et täna on Eestis kohalikke omavalitsusi liiga palju.

Täiesti selge, et haldusreformi sisulistest tulemustes praegu rääkida ei saa. Peale kohalike omavalitsuste vabatahtliku liitumise või ühinemise etapi läbimist ja sundliitmise etapi alustamist võime aga anda väikese arvulise kirjelduse sellest, milline hakkab käesoleva aasta lõpus tõenäosuslikult olema Eesti kohalike omavalitsuste tasandi haldusjaotus.

On tõenäoline, et 213 kohalikust omavalitsusest on aasta lõpuks praegusel või uuenenud kujul säilinud kolmandik ja nende rahvaarvul põhinev struktuur on praegusest oluliselt erinev. Haldusreformi seaduse § 1 lõige 3 ütleb „Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud haldusreformi eesmärgi saavutamiseks tuleb haldusterritoriaalse korralduse muutmisel eelistada kohaliku omavalitsuse üksuste moodustamist, kus elab vähemalt 11 000 elanikku (edaspidi omavalitsusüksuse soovitusliku suuruse kriteerium)“ ja § 3 ütleb „Kohaliku omavalitsuse üksus on võimeline tagama seadusest tulenevate ülesannete korraldamiseks vajaliku professionaalse võimekuse ja osutama kõigile kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid kooskõlas käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 nimetatud haldusreformi eesmärgiga juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuses elab vähemalt 5000 elanikku (edaspidi omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteerium).“

Kui panna joonisele Eesti omavalitsusüksuste struktuur aasta lõpus eeldusel, et valitsuse ettepanekud vabatahtliku ühinemise järgseteks liitumisteks realiseeruvad ja omavalitsusüksuste rühmitamisel on lähtutud haldusreformi seaduses esitatud kriteeriumidest, siis on näha, et omavalitsusüksuste struktuur miinimumsuuruse kriteeriumi järgi on igat hea. Viis omavalitsusüksust ei täida küll miinimumsuuruse nõuet, aga väikesaarte meretagune seis ja Setomaa omapära on küllap arusaadav ja veenev põhjendus nendes omavalitsusüksustes rahvaarvu miinimumkriteeriumi mittetäitmiseks.

Keerulisem on hinnata olukorda, kus soovitusliku suuruse kriteeriumi jääb täitmata rohkem kui pooltes omavalitsusüksustes. Statistiliselt asjale vaadates on hüpotees, et struktuurselt üsna suures osas haldusreformi järgsetes kohalikes omavalitsustes saab reformi sisuliste eesmärkide täitmine vägagi keeruline olema, igal juhul põhjendatud.

Joonisel on toodud ka hinnang selle kohta, milline saaks olema omavalitsusüksuste struktuur aastal 2030, kui aastatel 2018–2030 uusi liitumisi või lahkuminekuid ei toimuks. Hinnangu aluseks on Statistikaameti hinnang praeguste omavalitsusüksuste rahvaarvu võimalikule muutumisele aastaks 2030. Küllap tuleb seda hinnangut enne aastat 2030 mõned korrad korrigeerida – loodetavalt positiivses suunas – aga praegune hinnang räägib seda keelt, et kuigi miinimumkriteeriumi mittetäitvate omavalitsusüksuste arv nelja võrra suureneb, on tänase haldusreformi käigus moodustuvate omavalitsusüksuste tugevusvaru rahvaarvu mõttes üsna kindel.

joonis

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Uue statistikaseaduse jõustumisest

1. augustil 2010 jõustus uus riikliku statistika seadus. See on Eesti riigi ajaloos neljas statistika tegemist reguleeriv seadus.

Esimene neist võeti vastu 1938. aastal Riigi Statistika Keskbüroo seaduse nime all. Enne seda tegutses 1921. aastal loodud Riigi Statistika Keskbüroo seitseteist aastat Riigikogu kinnitatud põhimääruse alusel, mis sisaldas sisuliselt samu põhimõtteid. Järgmise, tänapäeva mõistes hämmastavalt ajakohase, seaduseni jõudis Eesti riik 1990. aastal, mil teistest tollastest liiduvabariikidest eristudes, võttis Ülemnõukogu vastu Eesti statistikaseaduse. 1997. aastal asendas selle juba Riigikogus vastu võetud Euroopa Liiduga ühinemise nõudeid arvestav riikliku statistika seadus.

Mis siis eristab uut riikliku statistika seadust eelmistest?

Kindlasti komplekssus ja põhjalikkus, millest annab tunnistust ka seaduse pikkus. Kui 1922. aasta põhimääruses oli 10 paragrahvi, 1938. aasta seaduses oli 13, 1990. aasta seaduses 17 ja 1997. aasta seaduses 14 paragrahvi, siis uues seaduses on 62 paragrahvi!

Ühelt poolt ühendab uus seadus kolm seadust: riikliku statistika seaduse, rahva ja eluruumide loenduse seaduse ja põllumajandusloenduse seaduse. Sellega peaks saama üheselt mõistetavaks, et loendused on üks riikliku statistilise töö liike ja nende puhul tuleb arvestada riikliku statistika tegemise kõikide rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetega, sh riikliku statistika tegija õigus valida metoodika ja õigus kasutada loenduses kogutud andmeid teiste statistikatööde tegemisel. Seeläbi, et on sätestatud riikliku statistika tegija õigus moodustada statistilisi registreid, paraneb kooskõla avaliku teabe seaduse riiklikke andmekogusid käsitleva osa ja isikuandmete kaitse seadusega.

Teiselt poolt on uues seaduses sätestatud Eesti jaoks uusi momente. Statistikanõukogu loomisega jätab Eesti Läti ainukeseks Euroopa Liidu liikmesriigiks, milles statistikanõukogu puudub. Kuigi, Eestis loodava statistikanõukogu volitused ei ole veel võrreldavad näiteks Taani analoogiga, mis kinnitab statistikaprogrammi (statistikute tööplaani) ja selle aruanded, aga võrreldes senisega siiski pikk samm edasi. Statistikanõukogu olemasolu peaks oluliselt parandama erinevate huvigruppide kaasatust otsustamisse, kui palju ja millist riiklikku statistikat Eesti ühiskond vajab. Et kas on võimalik täita ainult Euroopa õigusaktidest tulenevaid nõuded, s.o demokraatliku riigi miinimum, või on Eesti riigil ka spetsiifilisi vajadusi.

Uues seaduses on lahti kirjutatud Statistikaameti peadirektori roll ja vastutus, aruandlus statistikaprogrammi täitmise kohta jms. Uus seadus sätestab nõuetena ka seni toiminud praktikat. Näiteks selle, et riikliku statistika tegija peab oma veebilehel avaldama järgmise aasta avaldamiskalendri hiljemalt kolm kuud enne järgmise kalendriaasta algust. Aga ka riikliku statistika tegija kohustuse teha tarbijate tellimusel ja rahastamisel statistikatöid väljaspool statistikaprogrammi. Seda muidugi tingimusel, et tellimustööde tegemine ei sega programmi koostamist ega täitmist.

Mina pean uue seaduse juures kõige väärtuslikumaks kõrgetasemelist ja asjatundlikku diskussiooni, mis väljatöötamise juures erinevate huvigruppide vahel toimis. Väga palju, rahvusvaheliselt riikliku statistika tegijate jaoks elementaarseid teemasid, sai Eestis selgeks räägitud ja seadusesse kirjutatud. Tõsi, mingil hetkel läks vaja ka Euroopa Keskpanga presidendi näpuviibutust.

Mida uut toob uus statistikaseadus huvigruppide jaoks?

Kõige rohkem muudatusi toob uus seadus kaasa riikliku statistika tarbijate jaoks. Suurim uuendus on see, et alates 2011. aastast sisaldab riikliku statistika programm kogutavate näitajate asemel väljundnäitajaid. Senine praktika, kinnitada sisendnäitajad, tulenes seadusandja soovist tagada, et riikliku statistika tegijal on ikka õigus mingeid näitajaid koguda. See oli kontrollijatele mugav, kuid tarbijatele ebamugav ja sageli isegi arusaamatu. Sellele, et sisendnäitajate kinnitamist Valituses, võib tõlgendada sekkumisena metoodikasse, juhtisid tähelepanu ka 2006. aastal Eesti riikliku statistika süsteemi hinnanud Euroopa eksperdid. Igatahes leiab iga statistikatarbija edaspidi veebist iga statistikatöö tulemusena avaldavate näitajate loetelu aasta või enamgi enne nende avaldamist.

Uue statistikaseaduse alusel on võimalik paremini rahuldada ühe tarbijagrupi, teadlaste, vajadusi, andes senisest enam  nende kasutusse riikliku statistika tegemisel kogutud andmeid. Selge on see, et seejuures tuleb senisega võrreldes karmistada statistilise konfidentsiaalsuse tagamise meetmeid.

Statistilise konfidentsiaalsus koosneb kolmest võrdselt olulisest komponendist:

1)      üksikute statistiliste üksustega seotud andmete kaitse (võrdselt nii füüsilise kui ka juriidilise isiku puhul);

2)      riikliku statistika tegemiseks kogutud andmete muudeks kui statistilisteks eesmärkideks kasutamise keeld;

3)      riikliku statistika tegemiseks kogutud andmete ebaseadusliku levitamise keeld.

Vastavate reeglite väljatöötamisel riikliku statistika tegijatel jalgratast leiutada pole vaja, analoogiline praktika toimib paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides. Põhjalikumalt on tutvutud Luksemburgi, Taani ja Hollandi vastavate meetmetega. Hiljemalt aasta jooksul pärast seaduse jõustumist on kavas Eestis sisse seada kaugpäringu teenus. Selle teenuse sisseseadmisega täiendab Eesti avaliku sektori teabe taaskasutust käsitleva nn PSI direktiivi rakendamist.

Tudengid ja nende juhendajad võivad rõõmustada, et nagu Euroopa Liidu uus statistikaseadus sätestab Eesti uus statistikaseadus võimaluse moodustada avalikuks kasutamiseks mõeldud andmefaile. Need on veebis kõikidele kättesaadavad andmestikud, milles olevate andemete alusel ei ole võimalik statistilisi üksusi ei otseselt ega kaudselt tuvastada. Eesti-suuruses riigi puhul sobivad sellised andmefailid suurepärastel õppeotstarbel kasutamiseks.

Andmeesitajate jaoks ei muutu midagi. Uus seadus jätab kehtima põhimõtte, et riikliku statistika tegija peab kasutama eelkõige andmekogudesse kogutud andmeid. Aga kui konkreetse statistikatöö jaoks vajalikke andmeid üheski andmekogus pole, siis tuleb statistika tegijal need füüsiliselt isikult või ettevõtjalt küsida. Andmete esitamine on ikka tasuta. Seda et kõik riikliku statistika tegemiseks vajalikud andmed andmekogudes saavad olema, ei ole üheski riigis juhtunud, ega juhtu ka kunagi! Nii et andmete esitamise kohustus jääb.

Senisest selgemalt on uues seaduses sätestatud andmekogude kohustus riikliku statistika tegija nõudmisel esitada talle andmeid jm infot ning riikliku statistika tegija õigus teha ettepanekuid andmekogude andmekoosseisu ja kasutatavate klassifikaatorite muutmiseks riikliku statistika tegija vajadusi arvestades.

Riik võidab tänu uuele seadusele läbipaistvuses. Kasvõi selle läbi, et statistikaprogrammis on iga statistikatöö maksumus. Väljundnäitajate loetelu võimaldab hinnata tehtud kulutuste tulemuslikkust. Statistikaprogrammi viieaastane planeerimistsükkel on aasta pikem riigieelarve planeerimisperioodist, võimaldades ressursivajaduse pikemaajalist ettevaadet.

Riikliku statistika tegijatel tuleb koostada statistikaprogramm uutel alustel, kalkuleerida iga statistikatöö maksumus ja selleks täpsemat tööaja arvestust pidada, sisse seada uusi teenuseid (kaugpäring, avalikuks kasutamiseks mõeldud andmefailid) ning välja töötada hulk seaduse rakendusakte.

Lõpetuseks veel seda, et kõiki nüansse ei saagi seadustesse kirjutada. Tähtsam sellest, kas riikliku statistika seaduse tekst kellelegi meeldib või mitte, on see, kuidas me selles seaduses sätestatut tõlgendame ja rakendame. Nagu vanades liikmesriikides on mõistetud, riiklik statistika on demokraatia toimimise tagatis. Aeg näitab, kui hästi suudame Eestis rakendada selle kolme aluspõhimõtet: riikliku statistika tegija erialane sõltumatus, õigus koguda andmeid ja statistiline konfidentsiaalsus.

Seadust välja töötanud töögrupis osalenuna,

Tuulikki Sillajõe

Statistikaameti peadirektori asetäitja