Tag Archives: sotsiaalne tõrjutus − Laekeni indikaatorid

Laste vaesus kohalikes omavalitsustes

Palju on huvi tuntud, milliste Eesti piirkondade lapsi vaesus rohkem puudutab ja millistes piirkondades on laste elu parem. Jätkuks laste heaolu teemale heidab Statistikaamet pilgu laste vaesuse piirkondlikule mustrile.

Kombineerides sotsiaaluuringu ning rahva ja eluruumide loenduse andmeid selgub, et 2011. aastal elas Eestis alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses 17,5%. Maakondade võrdluses oli laste suhtelise vaesuse määr kõrgeim Ida-Viru maakonnas (29,2%) ning madalaim Harju maakonnas (12,7%). Eesti keskmisest madalam on laste vaesus lisaks Harju maakonnale veel Tartu maakonnas (14,7%) ja Saare maakonnas (15,4%), ülejäänud maakondades on laste vaesuse määr keskmisest kõrgem. Ida-Virumaa järel on laste suhtelise vaesuse määr kõrge Valga maakonnas (26,5%) ning kolmandal kohal on Põlva maakonna lapsed (25,1%).

Kohalike omavalitsuste võrdluses erineb laste suhteline vaesus ligi kuus ja pool korda, olles madalaim Harju maakonnas Saue linnas (6,3%) ja kõrgeim Tartu maakonnas Kallaste linnas, Alatskivi ja Peipsiääre vallas (40,8%). Heal järjel on veel Viimsi ja Kiili valla lapsed, kehvemal järjel Mustvee linna, Pala valla ja Kasepää valla, aga ka Vasalemma valla lapsed.

Rohkem on keskmisest madalama laste suhtelise vaesuse määraga omavalitsusi Harju, Saare, Lääne ja Tartu maakonnas, kus vähemalt pooltes omavalitsustes jäi 0–17-aastaste vaesuse määr allapoole Eesti keskmist. Samas Ida-Viru, Valga, Põlva, Võru, Hiiu ja Järva maakonna kõigi kohalike omavalitsusüksuste laste vaesuse määr ületas Eesti keskmist ning jäi 18–33% piiresse. Kõige suuremad erinevused laste vaesuses on aga Tartu ja Harju maakonnas, kus on nii väga madala kui ka väga kõrge vaesuse määraga omavalitsusi. Näiteks Harju maakonnas Saue linnas on vaeseid lapsi 6,3%, samas Vasalemma vallas 33,2%. Tartu maakonnas Ülenurme vallas on vaesuses lapsi 8,9%, kuid samas maakonnas on ka kõige suurema vaesuse määraga Kallaste linn, Alatskivi vald ja Peipsiääre vald (laste suhtelise vaesuse määr 40,8%). Järva ja Hiiu maakonna omavalitsused olid kõige sarnasemad, seal oli kõrgeima ja madalaima laste vaesuse määra erinevus mitte üle kolme protsendipunkti.

Tallinnas elavate laste vaesuse määr (13,6%) on üldiselt Eesti keskmisest ligi nelja protsendipunkti võrra madalam, erinevused linnaosade vahel on aga suured. Tallinna linnaosades on vaeste laste osatähtsus suurim Lasnamäel (17,8%), millele järgneb Põhja-Tallinn (16,2%). Kõige väiksem on laste suhtelise vaesuse määr Pirita linnaosas (7,2 %).

Kokkuvõttes võib öelda, et üldjuhul on kõige madalam laste vaesuse määr enamikus Harjumaa piirkondades, kõige suuremaks probleemiks on aga laste vaesus omavalitsustes, mis asuvad piiriäärsetel aladel Kirde- ja Lõuna-Eestis ning Vasalemma vallas Harjumaal. Laste vaesusrisk sõltub suures osas nende vanemate toimetulekust ja seega elavad suuremas vaesuses selliste piirkondade lapsed, kus on suurem töötus, rohkem mitte-eestlasi, kelle eesti keele oskus on halvem ja sissetulekud madalamad või suurem maaelanike ning naturaalmajanduse osatähtsus.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Maailmapank (World Bank) on välja töötanud väikese piirkonna vaesuse hindamise metoodika ja arendanud spetsiaalse tarkvara, mis võimaldab hinnata vaesuse näitajaid, kombineerides sotsiaaluuringu ning rahva ja eluruumide loenduse andmeid. Maailmapanga 2012.–2013. aasta projekti tulemusena kaardistatakse vaesus sarnase metoodikaga kõigis EL-i riikides.

Statistikaamet osales Maailmapanga projektis ja hindas suhtelise vaesuse määra kohaliku omavalitsusüksuse rühmades, kasutades 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse ja Eesti sotsiaaluuringu 2011. aasta andmeid. Statistikaameti eesmärk oli kaardistada vaesus võimalikult detailsel piirkondlikul tasemel. Osa omavalitsusüksusi on aga projektis kasutatava metoodika jaoks liiga väikesed ja vaesuse hinnangud tuleksid suure varieeruvusega, seega otsustati kaardistada vaesus omavalitsusüksuste rühmade tasemel. Olemasolevatest omavalitsusüksustest moodustati 124 piirkonda, kus ühte piirkonda kuulus 1–6 omavalitsusüksust, millele lisandusid kaheksa Tallinna linnaosa. Kokku prognoositi mudeliga vaesuse määr 132 väikese piirkonna jaoks ning ka hierarhia kõrgemate tasemete (maakond ja kogu Eesti) jaoks.

Rohkem infot projekti kohta ja detailsem metoodika kirjeldus on esitatud Statistikaameti kogumikus „Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional Development in Estonia“ (ilmus 29.11.2013).

Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Rahvusvaheliselt on suhtelise vaesuse piir 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut.

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed. Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. 2011. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 299 eurot. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist.

Suhtelises vaesuses elas 2011. aastal kuuendik elanikest

Statistikaameti andmetel elas 2011. aastal suhtelises vaesuses 17,5% Eesti elanikkonnast ehk 232 600 inimest. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines enam kui viis korda.

2011. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 299 eurot (2010. aastal 280 eurot). Võrreldes 2010. aastaga elanike sissetulekud suurenesid ning see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusu. 2011. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,4 korda. 

Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2011. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses. Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2011. aastal 7% palgatöötajaid, kes elasid vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht.

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem on ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Peale selle on suuremas leibkonnas võimalik teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana, kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on täiesti üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem — kolmandik ühe täiskasvanuga leibkondadest elas suhtelises vaesuses. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli vaeseid 13–14%, siis kolme või enama lapsega peredest 21%. Kolme või enama lapsega perede vaesuse määr on võrreldes aasta varasemaga küll nelja protsendipunkti võrra langenud, mis näitab laste olukorra paranemist tänu vanemate sissetulekute tõusule.

Lastega leibkondadest elab ka vanemate väga kõrge tööintensiivsuse korral kahe protsendipunkti võrra rohkem vaesuses kui kõrgeima tööintensiivsusega lasteta leibkondadest. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööl ei käinud või töötati väga madala töökoormusega, elas vaesuses 72%. Eesti rikkaimateks leibkondadeks on need lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötavad täiskoormusega või peaaegu täiskoormusega. Sellistest leibkondadest elas 2011. aastal suhtelises vaesuses vaid 4%.   

Viis sissetulekurühma

2011. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 594 eurot kuus ehk 46 eurot rohkem kui aasta varem. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 609 eurot ja maaelanikul 561 eurot. Vahe on 48 eurot ehk linnaelaniku sissetulek oli 9% suurem. Samas on sissetulekud linnas ja maal viimastel aastatel ühtlustunud. Kolm aastat varem oli sissetulekute erinevus 16%. 

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 54% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 59% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi. 

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2011

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2011

Erinevus maa ja linna vahel väheneb

Maaelanike vaesuse määr on aastate jooksul olnud kuni kümme protsendipunkti kõrgem kui linnaelanikel. 2011. aastal oli maaelanike (alevik, küla) vaesuse määr 21% ja linnaelanikel (linn ja alev) 16%. Samas on erinevus viimase kaheksa aasta jooksul märgatavalt vähenenud. Kui 2004. aastal oli vahe 11 protsendipunkti, siis 2011. aastal viis protsendipunkti. Põhjuseks on see, et ka suurema sissetulekuga leibkonnad eelistavad üha enam elamiskohana looduslähedast elukeskkonda. Selle nimel ollakse nõus läbima pikemaid vahemaid linna töölesõiduks ja paljudel juhtudel aitab IT-vahendite kasutamine teha tasuvat tööd ka kodust lahkumata. 

2011. aastal oli meeste vaesuse määr 16,8% ja naiste 18,1%. Meeste vaesuse määr on võrreldes 2010. aastaga 0,8 protsendipunkti langenud ja naiste 0,7 protsendipunkti tõusnud. Põhjuseks on meeste töötuse kiirem vähenemine ja suurem sissetulekute tõus.

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste vaesuse määr oli 2011. aastal seitse protsendipunkti madalam. Kodakondsuse järgi oli kõrgeim vaesuse määr kodakondsuseta inimestel — 28%. Mõne teise riigi kodakondsusega isikute vaesuse määr oli 25% ning Eesti kodakondsusega inimestel 16%. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus. 

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2011. aasta oli sissetulekute tõusu aasta, mis ei toonud küll otseselt kaasa üldist vaesuse vähenemist. Samas vähenes vaesus teatud ühiskonnagruppides, näiteks tööealistest enim 25-49-aastaste meeste seas, rõõmustava uudisena on ka laste vaesus ja paljulapseliste leibkondade vaesus vähenenud. Vanemaealiste vaesuse määr on aga seoses suhtelise vaesuse piiri tõusuga suurenenud. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks, kuna kindlustavad suurema sissetuleku. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi. 

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik 

Metoodika 

Vaesuse ja sissetulekute jaotuse andmeid kogutakse Euroopa Liidus ühtse metoodika alusel. Selleks kasutakse suhtelise vaesuse mõistet. Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Rahvusvaheliselt on suhtelise vaesuse piir 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. 

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut. 

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.  

Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist. 

Elanike sissetulekud riigiti ei ole võrreldavad, sest riikide palgatase ja riiklik sotsiaalkindlustussüsteem on erinev. Suhtelise vaesuse määr on aga riigiti võrreldav ning see näitab sissetulekute jaotumist riigis. 

Suhtelises vaesuses elas mullu iga kuues Eesti elanik

Statistikaameti andmetel elas 2010. aastal suhtelises vaesuses 17,5% Eesti elanikkonnast. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines enam kui viis korda.  

2010. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 280 eurot (2009. aastal 286 eurot). Võrreldes 2009. aastaga elanike sissetulekud vähenesid ning see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri langemise. 2010. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,3 korda. 

Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune. Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2010. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses. 

Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2010. aastal 6% palgatöötajaid, kes elasid vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht. Töötasu ei saa kõigil olla võrdselt kõrge, kuid samas võiks kindel sissetulek tagada normaalsel tasemel elamistingimused ja toimetuleku. 

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja lapserikkad pered

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Üksikvanemaga leibkondade vaesuse määr oli 2010. aastal 36%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli vaeseid 14%, siis kolme või enama lapsega peredest 26%. 

Lastega leibkonnad elavad ka vanemate maksimaalse tööintensiivsuse korral ligi kaks korda sagedamini vaesuses kui lasteta leibkonnad. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööl ei käinud, elas vaesuses 77%. Eesti rikkaimateks leibkondadeks on need lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötavad. Sellistest leibkondadest elas 2010. aastal suhtelises vaesuses vaid 5%.  

Viis sissetulekurühma

2010. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 548 eurot kuus. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 561 eurot ja maaelanikul 517 eurot. Vahe on 44 eurot ehk linnaelaniku sissetulek oli 9% suurem. Samas on sissetulekud linnas ja maal viimastel aastatel ühtlustunud. Kaks aastat varem oli sissetulekute erinevus 16%. 

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 53% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 57% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi.

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2010

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2010

Erinevus maa ja linna vahel väheneb

Maaelanike vaesuse määr on aastate jooksul olnud kuni kümme protsendipunkti kõrgem kui linnaelanikel. 2010. aastal oli maaelanike (alevik, küla) vaesuse määr 21% ja linnaelanikel (linn ja alev) 16%. Samas on erinevus viimase seitsme aasta jooksul aasta-aastalt vähenenud. Kui 2004. aastal oli vahe 11 protsendipunkti, siis 2010. aastal 5 protsendipunkti. Põhjuseks on see, et ka suurema sissetulekuga leibkonnad eelistavad üha enam elamiskohana looduslähedast elukeskkonda. Selle nimel ollakse nõus läbima pikemaid vahemaid linna töölesõiduks ja paljudel juhtudel aitab IT-vahendite kasutamine teha tasuvat tööd ka kodust lahkumata. 

2010. aastal oli meeste vaesuse määr 17,6% ja naiste 17,4%. Meeste ja naiste vaesuse määr on ühtlustunud. Kui varasematel aastatel oli naiste vaesusmäär kõrgem kui meestel, siis 2010. aastal 0,2 protsendipunkti madalam. Põhjuseks on suur pensionieas naiste osatähtsus rahvastikus ning sotsiaalsed siirded (riiklikud laste- ja peretoetused, pensionid), mis aitavad säilitada naiste sissetulekuid vaesuspiirist kõrgemana. 

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste vaesuse määr oli 2010. aastal 8 protsendipunkti madalam. Kodakondsuse järgi oli kõrgeim vaesuse määr kodakondsuseta inimestel — 26%. Mõne teise riigi kodakondsusega isikute vaesuse määr oli 24% ning Eesti kodakondsusega inimestel 16%. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus. 

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2010. aasta oli sissetulekute languse aasta. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi. 

Erika Taidre, Statistikaameti juhtivstatistik 

Metoodika 

Vaesuse ja sissetulekute jaotuse andmeid kogutakse Euroopa Liidus ühtse metoodika alusel. Selleks kasutakse suhtelise vaesuse mõistet. Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Rahvusvaheliselt on suhtelise vaesuse piir 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. 

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut. 

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks  jagatakse  kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.  

Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist. 

Elanike sissetulekud riigiti ei ole võrreldavad, sest riikide palgatase ja riiklik sotsiaalkindlustussüsteem on erinev. Suhtelise vaesuse määr on aga riigiti võrreldav ning see näitab sissetulekute jaotumist riigis. 

Pikaajaline haigus vaevab peaaegu iga teist täiskasvanut

Statistikaameti andmetel esines 2011. aasta 45%-l täiskasvanutest nende endi hinnangul pikaajaline haigus. Enim on sellega kimpus
Põlva-, Võru- ja Hiiumaa elanikud.
 

Kõige rohkem esineb pikaajalisi haigusi täiskasvanud elanikkonnal (16-aastased ja vanemad) Põlvamaal (63%), samuti Võru- ja Hiiumaal (vastavalt 54% ja 53%). Pikaajalise haiguse osatähtsus Eesti täiskasvanud elanikkonnas on viimastel aastatel paari protsendipunkti võrra suurenenud ning Euroopa Liidus üks kõrgemaid. Kõige vähem on pikaajaliste haigustega kimpus Viljandi- ja Järvamaa täiskasvanud (vastavalt 37% ja 38%). 

Väga heaks või heaks peab oma tervist veidi üle poole ehk 54% täiskasvanutest, väga halvaks või halvaks 15%. Mehed hindavad oma tervist pisut paremini — 57% täiskasvanud meestest ja 52% naistest andis oma tervisele väga hea või hea hinnangu. 

Kesk-Eesti elanike hinnangud oma tervisele on kõige kõrgemad, väga heaks või heaks hindas oma tervist 60% täiskasvanud elanikkonnast, Kirde-Eestis vaid 38%. Samas hindab Kirde-Eestis üle viiendiku täiskasvanud elanikkonnast oma tervist väga halvaks või halvaks. 

Täiskasvanud elanikkonna hinnang oma tervislikule seisundile, 2011

Täiskasvanud elanikkonna hinnang oma tervislikule seisundile, 2011

Eesti elanike hinnang oma tervislikule seisundile püsinud suhteliselt stabiilne. Aastatel 2004–2011 hindas oma tervist väga heaks või heaks keskmiselt 50–55% täiskasvanud elanikkonnast. Euroopa Liidus on vastav näitaja 64–68%.

Hinnangud põhinevad sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2011. aastal osales uuringus ligi 5000 leibkonda. Inimestelt küsitakse nende endi hinnanguid pikaajalise haiguse olemasolu ja tervisliku seisundi kohta. Pikaajaliseks haiguseks loetakse ka hooajalisi ja korduvaid haigusi nagu allergiad, heinanohu jms. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all. 

Erika Taidre, Statistikaameti juhtivstatistik

Kas aasta 2010 oli süngem kui eelmine?

2010. aasta alguses jätkus koos töötuse kasvuga ka toimetulekuraskustes inimeste arvu kasv.  Oluliselt suurenes surve sotsiaalkaitsesüsteemile. Aasta teine pool aga näitas paranemise märke nii tööturul kui ka inimeste toimetulekus.

Eesti 2010. aasta majandusnäitajaid vaadates tundub, et kriis on ületatud. Kuigi tööstustoodangu mahu ja ekspordi kasv ei ole kaugeltki ainukesed tegurid, mis mõjutavad tööturgu ja inimeste toimetulekut, saab neid pidada suunanäitajaks.

Statistikaameti andmetel kasvas sisemajanduse koguprodukt 2010. aastal püsivhindades 3%, kuigi alles aasta varem oli langus 14%. Kaupade eksport jooksevhindades suurenes 35%, samas suurusjärgus oli ka töötleva tööstuse kasv. Kasvunumbrite konks peitub aga selles, et võrdlus leiab aset kriisi põhjaga kui näitajad olid madalseisus.

Tööturu olukord hakkas aasta teises pooles paranema

2009. aastal ja ka 2010. aasta alguses elas tööturg üle korraliku šoki. Töökohtade massiline kadumine tõi omakorda kaasa tööpuuduse kiire suurenemise ja hõive languse. 2010. aasta teises pooles šokk ei süvenenud, vaid töökohti hakkas lisanduma ning tööpuudus vähenes. Siiski ei ole aset leidnud mõningased positiivsed muutused viinud tööturgu tagasi samasse seisu nagu see oli paar aastat tagasi. Töötusnäitajad 2010. aastal ning ka 2011. aasta alguses olid oluliselt kõrgemad kui võiks olla loomuliku tööpuuduse puhul, mis tekib tehnoloogilise arengu käigus ja selle tõttu, et tööjõud liigub ühelt töökohalt teisele. Kui loomuliku tööpuuduse puhul on töötuid 4–6% tööturul olevast rahvastikust, siis 2011. aasta algul oli töötuse tase kaks korda kõrgem. Kõige enam oli töötuid 2010. aasta I kvartalis, kui töötute arv küündis 137 000-ni ning töötuse määr 20%-ni. Aasta hiljem, ehk 2011. aasta I kvartalis oli töötute arv hinnanguliselt 99 000 ning töötuse määr 14%. Töötus võiks väheneda ka mitteaktiivseks jäämise tõttu (õppijad, koduperenaised ja pensionile jääjad), kuid enamus kriisi tippajal töötuks jäänutest ei ole seda teed läinud. Kui 2010. aasta I kvartalis oli hõivatuid 554 000, siis aasta hiljem I kvartalis 591 000 ning tööhõive määr 4 protsendipunkti kõrgem.

2009. aastat ja 2010. aasta algust iseloomustas meeste töötuse oluliselt kiirem kasv võrreldes naistega. Meeste ja naiste töötuse lõhe oli suurim 2010. aasta I kvartalis (10%). Sellele järgnevas kvartalis meeste ja naistevaheline töötuslõhe enam ei suurenenud, vaid meeste töötus hakkas erinevalt naiste töötusest hoopis järk-järgult vähenema. 2011. aasta I kvartalis oli meeste ja naiste vaheline töötuslõhe vaid 2 protsendipunkti. Meeste töötuse kahanemise peamiseks teguriks oli kiirem taastumine töötleva tööstuse ja ehituse tegevusalal, kus meeste osatähtsus on traditsiooniliselt suurem. Kui töötleva tööstuse puhul oli tegu suurenenud tootmismahtude tõttu töökohtade loomisega peamiselt Eestis, siis ehituses mängis olulist rolli tööle saamine välisriikidesse (peamiselt Soome).

Töötuks jäämine suurendab oluliselt toimetuleku ja vaesusriski ning mida kauem on töötus kestnud, seda keerulisem on toimetulek. Kui 2010. aasta I kvartalis oli nii töötuse määr kui ka suurte raskustega toimetulijate osatähtsus 20%, siis aastaga kahanes töötus veidi enam kui raskustega toimetulijate osatähtsus. 

Toimetulek ja töötuse määr, 2008–2011

Toimetulekunäitajate aeglasem paranemine on seotud pikka aega tööta olnud inimeste rohkusega. 2011. aasta I kvartalis oli enam kui aasta tööta olnuid 56 000.

Enim tähelepanu väärib inimeste toimetulek

2010. aasta puhul vääribki kõige enam tähelepanu see, kuidas ja kas on muutunud inimeste toimetulek, kas on suurenenud vaesusesse langenute arv. Oluline on siinkohal ka see, milliseid indikaatoreid vaesuse või toimetulekuraskuste hindamisel kasutada või kuidas neid tõlgendada. Sageli kasutatakse vaesuse hindamisel suhtelise vaesuse mõistet, kus lähtutakse leibkonnaliikme ekvivalentnetosissetulekust ning vaeseks võib pidada inimest, kelle ekvivalentsissetulek on alla 60% ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Suhtelise vaesuse näitajaid 2010. aasta kohta veel ei ole, küll aga on olemas 2009. aasta näitajad. Kui 2008. aastal elas ligi viiendik rahvastikust allpool vaesuspiiri, siis 2009. aastal ehk kriisi tippajal ligi 16%. Allpool vaesuspiiri elavate inimeste osatähtsuse vähenemine ei olnud siiski põhjustatud sissetulekute suurenemisest. Peamisteks põhjusteks oli kogu riigi vaesuspiiri langemine ja sellega seotud elanike sissetulekute mõningane ühtlustumine. Suhteline vaesus on siiski üsna hea indikaator, millega hinnata ja kindlaks teha ühiskonnagruppe, kelle sissetulek on allpool vaesuspiiri ning sellega seoses on prognoositavad ka toimetulekuraskused. Kui lähtuda leibkondade jaotusest, siis riskirühmadesse kuuluvad alaealiste lastega üksikvanemad, kolme või enama lapsega pered ning ka üksikud pensioniealised inimesed. Allpool vaesuspiiri elavad aga väikseima tõenäosusega lasteta või kuni kahe lapsega paarid. Juhul kui lastetu paari puhul mõlemad liikmed töötavad on nende langemine allpool vaesuspiiri üsna ebatõenäoline — 2009. aastal elas sellistest leibkondadest allpool vaesuspiiri alla 3%.

Toimetuleku tagajana on esmatähtis piisav sissetulek, mille saamise viisiks üldjuhul on kas töötamine või sotsiaalsed siirded (pensionid, toetused). Töötamise puhul on peamine sissetulekuliik palk. 2010. aastat iseloomustas erinevalt 2009. aastast hindade tõus. Hinnatõusu mõju toimetulekule pehmendas pisut keskmise netopalga languse peatumine ja väike tõus IV kvartalis võrreldes varasema aasta sama ajaga. Samas jäi keskmine netokuupalk 2010. aasta IV kvartalis (653 eurot) väiksemaks kui 2008. aasta IV kvartalis (680 eurot).

Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud ning mis näitab palga ostujõudu, ei ole samas tõusnud. Nii 2010. aasta IV kvartalis kui ka 2011. aasta I kvartalis langes reaalpalk eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes. Palga ostujõud ei ole õnneks langenud nii kiiresti, et võiks põhjustada palgasaajatele järsult vähenevat elukvaliteeti või oluliselt süvendanud toimetulekuraskusi.

Sotsiaalkaitsekulutused kasvasid

Sissetuleku osana saadavaid sotsiaalseid siirdeid võib mõista kui kollektiivset sotsiaalkaitse skeemi või ka riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt leibkonnale makstud hüvitisi, mille eesmärk on leevendada mitmesuguseid sotsiaalseid riske, vähendada kihistumist ning leibkondade toimetulekuraskusi. 2010. aastal suurenes oluliselt inimeste vajadus täiendavate toetuste järele ning riik ja omavalitsused püüdsid ka muutunud situatsiooniga kaasas käia. Taotluste arv toimetulekupiiri tagamiseks tõusis oluliselt ja võrreldes 2009. aastaga praktiliselt kahekordistus toimetulekutoetuste kogumaht. Toimetulekutoetuste kogumaht ületas 20 miljonit eurot ning jõudis võrreldavasse suurusjärku 90-ndate aastate lõpu majanduslanguse järgse ajaga. 2010. aastal kasvas ka eraldatud peretoetuste kogumaht 254 miljonilt eurolt 274 miljonile eurole. Samas oli kasvunumbrite taga peamiselt ühe meetme, nimelt vanemahüvitise mahu jätkuv kasv.

Majanduses toimuvad muutused jõuavad teatud viiteajaga tööturule ning sealt omakorda mõne aja pärast suureneva survena sotsiaalkaitsesüsteemini. Loomulikult mõjutab see ka inimeste toimetulekut. Mõningad positiivsed muutused 2010. aastal ei kompenseerinud suurt tagasilööki 2009. aastal.

Loodetavasti näitab 2011. aasta pisut suuremat plussmärgiga impulssi, mis väljenduks töötuse vähenemises, lõpuks ka töötajate reaalpalga kasvus ning kõige olulisema eesmärgina toimetulekuraskustes inimeste arvu vähenemises.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

2010. aasta põhjalikum ülevaade on kogumikus „Eesti statistika aastaraamat 2011“  (ilmus 29.07.2011).

Vaesus Eestis 2009. aastal

Statistikaameti sotsiaaluuringu andmetel elas 2009. aastal suhtelises vaesuses ligi 16% Eesti elanikkonnast ehk 211 000 inimest. Elanikkonna rikkaim viiendik teenis aastaga viis korda suurema sissetuleku kui vaeseim viiendik. Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune, vaid ohustab mõningaid rühmi teistest rohkem.  

2009. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 286 eurot (4480 krooni). Põhiline vaesusest väljumise vahend on töötamine ja kindel sissetulek, seetõttu on vaesusest rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. Mittetöötavatest inimestest (õpilased, kodused, töötud jmt) elas 2009. aastal suhtelises vaesuses iga neljas, nende hulgas töötutest lausa 47%. Iga teine töötu mees elas vaesuses. 

Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli ligi 7% inimesi, kes elasid vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht. Kindla töökohaga inimeste töötasu ei saa küll olla võrdselt kõrge, kuid kindel sissetulek palgatööst võiks siiski võimaldada aktsepteeritaval tasemel materiaalset toimetulekut. 

Vaesus ohustab üksikvanemaid ja lasterikkaid peresid 

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja lasterikkad pered. Üksikvanemaga leibkondade vaesusmäär oli 2009. aastal 38%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaride seas elab vaesuses kümnendik, siis kolme või enama lapsega peredes oli vaeste osatähtsus ligikaudu kaks korda suurem. 

Lastega leibkonnad elavad ka vanemate maksimaalse tööintensiivsuse korral kolm korda sagedamini vaesuses kui lasteta leibkonnad. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööealistest tööl ei käinud, elas vaesuses lausa 80%. Samal ajal oli Eesti rikkaimateks leibkondadeks lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötasid. Sellistes leibkondades oli 2009. aastal suhtelist vaesust ainult 3%. 

Haridus aitab vaesusriski vältida 

Oluline vaesuse riskitegur on madal haridustase. Põhihariduse või sellest madalama haridusega inimestest elab vaesuses iga neljas, samas kõrgharidusega inimestest ainult iga kuueteistkümnes. Erinevus on neljakordne. Sarnane näitaja on olnud ka varasematel aastatel. Inimesed, kes on haridusse rohkem panustanud, on ka paremas majanduslikus olukorras. Omaette küsimus on aga see, kas kõik, kes tahaksid haridusse panustada, saavad seda endale võimaldada.   

 
 
 

18-aastaste ja vanemate elanike suhtelise vaesuse määr haridustaseme järgi, 2006–2009

18-aastaste ja vanemate elanike suhtelise vaesuse määr haridustaseme järgi, 2006–2009

 

Eesti rahvusest elanike sissetulekud olid suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste vaesusmäär oli 6 protsendipunkti madalam. Kodakondsuse järgi on kõrgeim vaesuse määr kodakondsuseta inimestel — 23%. Mõne teise riigi kodakondsusega isikute vaesusmäär oli 20% ning Eesti kodakondsusega isikutel 15%. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus. 

Meeste ja naiste keskmised vaesusmäärad ühtlustusid. Kui varasematel aastatel oli naiste vaesuse määr 4–5 protsendipunkti kõrgem, siis 2009. aastal oli erinevus vaid 0,8 protsendipunkti. Üle keskealiste inimeste puhul on lõhed suuremad. 50–64-aastaste naiste vaesuse määr on 4 protsendipunkti kõrgem kui samaealistel meestel ning 65-aastased ja vanemad naised kogevad vaesust lausa kaks korda sagedamini kui mehed. Põhjuseks on siin suur arv üksinda elavaid naisi, kes peavad kõik oma kulud, sh eluasemekulud katma üksi. 

Vaesuses elavate inimeste hinnangud elukeskkonnale ja elamistingimustele  

Kõrge vaesuse määr oli eluruumi üürnikel. Võrreldes eluruumi omanike ja tasuta kasutajatega oli üürnike vaesuse määr ligikaudu kaks korda kõrgem (vastavalt 28% ja 15%). Võrreldes 2008. aastaga on üürnike vaesuse määr tõusnud 3 protsendipunkti ning samal ajal omanikel vähenenud 4 protsendipunkti. 

Vaesuses elavatel inimestel esineb rohkem eluruumidega seotud probleeme — rõskeid seinu, lagesid või põrandaid oli 19%-l ja läbilaskvat katust 8%-l. Ka elukeskkonna ümbrusega seotud probleemide esinemist (kuritegevus, saaste, müra) hindavad vaesuses elavad inimesed kõrgemaks. Väiksema sissetulekuga inimesed ei saa tihtipeale lubada paremaid elamistingimusi.

Eluasemelaenu tagasimaksmisega oli 2009. aastal probleeme kümnendikul kogu elanikkonnast. Sealjuures allpool vaesuspiiri sissetulekuga inimestel kolm korda sagedamini kui ülejäänutel. Samuti esines neil rohkem probleeme kommunaalkulude maksmisega. Üle poolte neist hindas, et vajalike igapäevaste kulutuste tegemisel tulevad nad ots-otsaga kokku suurte raskuste või raskustega. Ülejäänutest oli raskusi igal viiendal. 

Vaesuses elavate inimeste hinnang oma tervislikule seisundile on võrreldes teistega halvem. Iga viies vaesuses elav inimene hindab oma tervist halvaks või väga halvaks, vaesuses mitteelavatest iga kaheksas. Samuti esineb vaesuses elavatel inimestel tervisest tingitud igapäevategevuste piiratust teistest sagedamini. 

Rikas Põhja- ja vaene Kirde-Eesti 

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga ehk vaeseimad inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga ehk rikkaimad inimesed.

Rikkamate inimeste kontsentratsioon oli kõrgeim Põhja-Eestis — 53% elanikest kuulusid kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Samal ajal kuulus Kirde-Eesti elanikest enamik ligi 55% madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. 

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2009

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2009

2009. aasta oli Eestis sissetulekute languse ja töötuse tõusu aasta. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks. Samas on vaesus seotud inimese vanuse, elukoha, kodakondsuse, leibkonnatüübi ja muude teguritega. 2009. aasta vaesusnäitajate langus oli tingitud suhtelise vaesuse piiri langemisest ja pensioniealiste inimeste väikeset pensionitõusust. Pensionärid tulid küll massiliselt välja vaesusest, kuigi nende tegelik olukord oluliselt ei muutunud. Teatud ebavõrdsus ühiskonnas on paratamatu ning seda eksisteerib igas riigis, kuid ebavõrdsuse suurus peegeldab sellegipoolest elukvaliteeti ning ühiskonna väärtusi. Ebavõrdsust annab ühiskonnas vähendada sotsiaalsete siirete (pensionid, riiklikud toetused) abil ning statistika näitab, et ilma siireteta oleks nõrgimate ühiskonnarühmade olukord veelgi keerulisem. 

Erika Taidre, Statistikaameti juhtivstatistik 

Metoodika 

Vaesuse ja sissetulekute jaotuse andmeid kogutakse Euroopas ühtse metoodika alusel. Selleks kasutakse suhtelise vaesuse mõistet. Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Rahvusvaheliselt on suhtelise vaesuse piir 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. 

Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on selles lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures  tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmutuskappi, pesumasinat, pliiti jmt, vaid neid asju kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut. 

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks  jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed. 

Aasta mediaan ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad temast ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist. 

Elanike sissetulekud riigiti ei ole võrreldavad, nii palgatasemed kui ka riiklikud  sotsiaalkindlustussüsteemid on erinevad. Suhtelise vaesuse määr on riigiti võrreldav ning näitab sissetulekute jaotumist riigis.

 

Eestimaalased eelistavad suhtlemises sõpru sugulastele

Korra nädalas saab sõpradega kokku üle poole Eesti elanikest, sugulastega kohtub sama tihti vaid veidi üle kolmandiku.

2010. aasta lõpus avaldas Eurostat kogumiku „Social participation and social isolation“ , milles analüüsiti Euroopa Ühenduse 2006. aasta sotsiaaluuringu põhjal sotsiaalset sidusust. Muuhulgas küsiti uuringus kui tihti kohtutakse sugulaste ja sõpradega määratledes vähemalt kord nädalas tiheda suhtlemisena. Ootamatult selgus, et vaid 35% Eesti elanikest suhtleb sugulastega tihedalt, mis oli Euroopa Liidu tollaste liikmesriikide hulgas madalaimaks näitajaks. Seda eriti võrreldes Küprose või Portugali üle 70%-se näitajaga. Isegi Soomes oli sugulastega tihedalt suhtlevate isikute määr pisut üle 60%.

18-s 23-st vaatluse all olnud riigist ületas sõpradega tihedalt suhtlevate isikute määr seda sugulastega tegevate määrast. Erinevus ei olnud üldiselt suur, välja arvatud Eesti ja ka Läti jaoks. Nendel kahe riigil oli erinevus rohkem kui pooleteistkordne. Nii ulatus sõpradega tihedalt suhtlejate määr Eestis 55%-ni.

Siiski ei ole eestimaalased sugulasi päris ära unustanud, sest 1,4 korda rohkem kui iga nädal sugulastega näost-näkku suhtlejaid oli neid, kes tegid seda sageli telefonitsi või meilitsi. Seegi eripära oli üks Euroopa kõrgemaid.

Põhjalikum ülevaade Eurostati kogumikus  „Social participation and social isolation“  (ilmus 30.11.2010).

Kogumiku põhjal tegi lühiülevaate Aavo Heinlo, Statistikaameti peaanalüütik