Tag Archives: sotsiaalne kaitse

Millest koosneb puudega inimeste sotsiaalne kaitse?

Statistikaameti andmetel oli 2014. aasta 1. jaanuari seisuga kogurahvastikus puudega inimesi 10,7%. Puudega inimeste arv on viimasel kümnendil kasvanud, samas mõningate toetuste ja teenuste saajate ring on üsnagi kitsas.

Kui jätta kõrvale igakuised põhitoetused nagu puudega lapse, tööealise ning pensioniealise inimese toetus, mida saab valdav enamus puudega inimestest, siis märksa vähem on neid, kes kasutavad erinevaid hoolekandeteenuseid või spetsiifilisemaid toetusi.

Puudega inimeste vajadusi on üha enam tunnustama hakatud ning laienenud on nende ring, kellel on seaduse alusel õigus erinevatele puudega inimeste toetustele. Kui 2004. aasta 1. jaanuari seisuga moodustasid puudega inimesed kogurahvastikust 7,1%, siis aastaks 2014. oli nende osatähtsus suurenenud 10,7%-ni. Taoline trend tähendab ühtlasi suuremat koormust nii riiklikule sotsiaalkindlustus kui ka -hoolekandesüsteemile, mille ülesanne on osutada puudega inimesele või tema perekonnale abi puudest tingitud raskuste ennetamiseks, kaotamiseks või kergendamiseks. Paraku on kehtiv süsteem meditsiinikeskne, mis tähendab, et laias laastus on tegemist puudega inimeste esmavajaduste rahuldamise, mitte nende reaalse ühiskonda kaasamisega. See tähendab, et puudega inimestele laiema valiku tugiteenuste pakkumise asemel makstakse mitmesuguseid sotsiaalkindlustustoetusi, mille peamine eesmärk on siiani olnud hüvitada puudest tingitud lisakulutusi. Oluline on siinkohal mainida, et erinevate toetuste arvutamise aluseks on puudega inimeste toetuste määr (25,57 eurot), mis on püsinud muutumatuma alates 2005. aastast.

Enim taotletakse puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks mõeldud toetusi nagu puudega lapse, puudega tööealise ja puudega vanaduspensioniealise toetust. Nii nagu on kasvanud puudega inimeste arv, on suurenenud ka neile väljamakstavad sotsiaaltoetused. Enim taotlejaid on vähemalt 16-aastaste puudega inimeste seas (siin: täisealised). Toetuse saajate arv on vahemikus 2009–2013 märkimisväärselt kasvanud – kui 2009. aastal oli neid 115 000, siis 2013. aastal 130 000. Neil aastatel suurenes ka vanaduspensioniealiste toetusesaajate arv peaaegu kaks korda. Kui suhestada toetusesaajate arv üle 16 aasta vanuste inimese koguarvuga, ilmneb, et neid on veidi enam kui 11% ehk valdav enamus puudega inimestest nimetatud toetusi ka taotleb (2013. aastal oli puudega inimesi üle 16-aastaste seas 11,5% ).

01

Oluline rühm puudega inimeste toetuste taotlejate seas on alaealised. Puudega laste toetusi saab praeguse seisuga kokku üle 9000 lapse, seejuures 60%-l neist on raske või sügav puue. Nii nagu täisealistel on ka puudega laste toetuse saajate arv kasvanud – kui 2009. aastal sai riiklikku toetust umbes 6400 last, siis 2013. aastal oli neid juba ligikaudu 2700 võrra rohkem. Võttes arvesse, et puudega laste toetusi makstakse alla 16-aastastele lastele, said 2013. aastal seda toetust 93% kõikidest puudega lastest ning veidi enam kui 4% kõikidest lastest.

Eespool nimetatud toetuseliigid on küll levinuimad, ent puudega inimestele makstakse ka teisi, spetsiifilisemaid toetusi, nende seas erinevaid õppimise ning töötamisega seotud toetusi. Viimaste taotlemine on püsinud väga tagasihoidlikuna ning suhtarvudes on läbi aastate kõiki nimetatud toetusi kokku taotlenud keskeltläbi 0,1% puudega inimestest. Alates 2011. aastast on taotlejate arv iga toetuse liigi puhul kahanenud. Kõige vähem on taotletud õppetoetust, enim aga täienduskoolitustoetust. Toetuste taotlejate väikest arvu võib osalt põhjendada vähese motivatsiooniga. Kõrgkoolis õppivail puudega inimestel on võimalik taotleda Euroopa Liidu Sotsiaalfondist kaasrahastatava programmi Primus raames stipendiumi või ühekordset toetust. See jääb vahemikku 60–510 eurot, olles seega mitu korda suurem kui riigi rahastatav toetus, mis on 6,39–25,57 eurot. Täienduskoolitustoetuse taotlejate nappuse taga võivad samuti olla motivatsiooniga seotud tegurid. Töötamiskoolitusega seotud kulud hüvitab enamasti tööandja, mistõttu ka seda toetust on vähem taotletud.

02

Sotsiaalkindlustustoetused moodustavad ühe poole sotsiaalkaitsest. Teiseks pooleks on erinevad sotsiaalhoolekandeteenused, mille kasutajate arv samuti sugugi suur ei ole. Üheks enimlevinud meetmeks on proteeside ning ortopeediliste ja muude abivahendite andmine ning seda võimalust on kasutanud ligi pooled kõigist puudega inimestest. Kui aga vaadata teisi riigi ja kohalike omavalitsuste (KOV) poolt osutatavaid teenuseid, siis ilmneb, et nende kasutamine ei ole kuigi levinud. Nii näiteks on rehabilitatsiooniteenuse puhul, mille kasutamine varieerub ka maakonniti. Nimetatud teenuse sisu on üsna lai, sisaldades muuhulgas erinevate terapeutide teenuseid. Ehkki rehabilitatsiooniteenuste kasutajate arv kasvas ajavahemikus 2009–2013 ligikaudu 20%, siis 2013. aastal kasutas neid teenuseid kokku veidi alla 10% kõigist puudega inimestest. Teenuse kasutajad on enamasti alla 17-aastased. 2013. aastal olid 52% teenuse kasutajatest alla 17 aasta vanused ja 28% üle 63 aasta vanused. Laste puhul on rehabilitatsiooniteenuse peamine ülesanne vähendada puudest tingitud piiranguid ja takistusi ning soodustada seeläbi lapse arengut. Puudega eakate rehabilitatsioon kätkeb endas eeskätt hooldust ja senise elukvaliteedi säilitamist.

Hoolekande alla liigituvad ka mitmed teised teenused nagu erinevad erihoolekandeteenused, koduteenus, hooldamine hoolekandeasutustes ja perekonnas. Nende teenuste kasutamine on veelgi tagasihoidlikum – kui näiteks erihoolekannet osutati 2013. aastal 4,3%-le kõikidest puudega inimestest, siis koduteenust kasutas 3,7% puudega inimestest.

Ülaltoodu põhjal ilmneb, et puudega inimestele pakutavate  toetuste ja teenuste valik on üsna lai, ent kasutajaid napib. Selle taga võib olla mitmeid eri põhjuseid – vähene teadlikkus, rahapuudus, asjaajamise keerukus, pikad järjekorrad, aga ka asjaolu, et teenuspakkuja asub kaugel. Kõik see tähendab, et kõik puudega inimesed ei pääse pakutavatele teenustele ja toetustele ligi ning vajalik oleks siduda teenused ja toetused konkreetsete inimestega.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus „Puudega inimeste sotsiaalne lõimumine“ peatükis „Puudega inimeste sotsiaalhoolekanne“ (ilmus 29.12.2014).

Marianne Leppik, Statistikaameti juhtivstatistik

Töövõimetuspensionärid moodustavad kogurahvastikust 7%

2014. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis 94 325 töövõimetut inimest. Statistikaameti andmetel moodustavad töövõimetud ligikaudu 7% Eesti kogurahvastikust ning 10% tööealistest (15–74-aastased). 2013. aastal võrreldes varasema aastaga vähenes töövõimetute arv esmakordselt pärast kriisi veidi.

Eurostati andmetel on perioodil 2007–2012 töövõimetuspensionäride arv kasvanud Balti riikides, samuti Belgias, Austrias ning Islandil. Seevastu Ungaris, Hollandis, Poolas, Rumeenias, Rootsis ning Norras on nende arv vähenenud. Euroopa Liidu riikide seas on kõige suurema töövõimetute osatähtsusega Horvaatia, järgnevad Eesti, Leedu, Island ning Norra.

Statistikaamet analüüsis Sotsiaalkindlustusameti, Eesti tööjõu-uuringu ja
2011. aasta rahvaloenduse andmeid ning uuris, milline on keskmine töövõimetuspensionär või millised tingimused mõjutavad tõenäosust olla töövõimetuspensionär. Vaatlusaluseks perioodiks olid aastad 2007–2012.

Töövõimetuspensionäride arv kasvas kuni 2013. aastani Eestis iga aastaga, alates taasiseseisvumisest 1991. aastal on töövõimetute arv kahekordistunud. Enim lisandus neid kriisiaastatel. Administratiivandmed osutavad töövõimetule kui inimesele, kelle töövõime kao peamiseks põhjustajaks on lihasluukonna ja sidekoe haigused ning käitumis- ja psühhikahäireid. Võttes appi 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmed, saab selgeks, et töövõimetuspensionär on enamjaolt meesoost, kuulub vanuserühma 55–59 aastat ning elab Põlva-, Ida-Viru või Jõgeva maakonnas. Töövõimetuse määraks on enamasti kas 40% või 80%. Otseselt mitteaktiivsuse mõju nende andmete põhjal ennustada ei saa, ent mõnesid paralleele saab tõmmata töötusega üldiselt: mida kõrgem on töötuse määr, seda suurem on ka töövõimetute osatähtsus nii maakonna kui ka riigi tasandil. Maakondlikult saab veel eraldi välja tuua töövõimetuse ja töövõimetuspensionite kui peamise elatusallika seose: mida rohkem on töövõimetuid, seda enam kasutatakse töövõimetuspensioni peamise sissetulekuna. See tähendab, et suure tõenäosusega töövõimetu samal ajal kusagil ei tööta. Miks? On spekuleeritud, et töövõimetust mõõdetakse seoses inimese viimati või kõige kauem peetud ametiga. Samas ei tähenda isegi täielik töövõime kaotus seda, et inimene ei võiks mingit tööd teha. Üks tüüpilisi hirme on seotud ka tööle naasmisega: kardetakse, et kaotatakse töövõimetuspension. See arvamus on aga ekslik. Kolmas aspekt töövõimetuse ja töötuse juures on alaline eemalolek tööturult ning sellest tingitud motivatsioonipuudus.

Mida näitas Eesti tööjõu-uuringu kirjeldav statistika? Nii 2007. kui ka 2012. aasta tööjõu-uuring osutavad töövõimetute suuremale osatähtsusele Jõgeva, Ida-Viru ning Põlva maakonnas. See on kooskõlas administratiivandmetega. Töövõimetuspensionäri sugu ja vanus ei erine administratiivandmetest: töövõimetu on keskmiselt 50–59-aastane mees. Tööjõu-uuring võimaldas vaadata ka töövõimetute haridust (domineerib keskharidus) ning viimast töökohta: keskmine valimisse sattunud töövõimetu tegeles varem oskustööga (nt põllumajandus-, metsandus-, jahindus- ja kalandustöötajad, käsi- ja oskustöötajad, seadme- ja masinaoperaatorid ja koostajad).

Mitmekesisemaid tulemusi pakub regressioonimudelite tõlgendamine. Prognoositi, milliste tunnuste mõjul inimene töövõimetuks osutuda võiks. Nii 2007. kui 2012. aasta tulemused on paljuski sarnased. Töövõimetus nihkub vanematesse vanuserühmadesse, suurima tõenäosusega on töövõimetud 45–63-aastased. 2012. aasta puhul on näha selge trend: vanuse kasvades oht osutuda töövõimetuks suureneb ning vanusrühmi võrreldes on see oht suurem 55-aastastel ja vanematel. Ühine näitaja mõlema aasta (2007 ja 2012) puhul on haridus: keskmine töövõimetu võiks pigem omada maksimaalset põhiharidust.

Kui inimene on olnud tööturult eemal üle 10 aasta, siis suurema tõenäosusega ta jääbki töövõimetuks. Võrreldes erinevad ametirühmi, on näha, et töövõime kadu esineb rohkem lihttöölistel. Mida sellest järeldada? Keskmise töövõimetu vanus, haridus ja viimane ametikoht osutavad olukorrale, kus üheks väljapääsuks töötusest ning sellest tingitud vaesusest näib olevat töövõimetuspension. Ka on ajakirjanduses korduvalt viidatud töövõimetuspensionile kui omamoodi sotsiaal- või toimetulekutoetusele. Üks, millele analüüsi tulemused tähelepanu juhivad, on see, et väljapääsuks võiks osutuda haridus. Parem haridus tagab parema töökoha ning sellest tulenevalt kindlama seisundi tööturul. Ka viitavad tulemused mõnevõrra struktuurse tööpuuduse tagajärgedele: teatud piirkondades pole teatud ametitel enam väärtust.

Võrreldes kirjeldavat analüüsi ning regressioonimudeleid, võib väita, et tulemused väga palju ei erine ja pigem toetavad üksteist. Kui nende tulemuste põhjal iseloomustada keskmist töövõimetut, siis võiks ta olla kesk- või põhiharidusega eelpensioni eas eesti mees, kes eeldatavasti elab Jõgeva, Ida-Viru või mõnes Kagu-Eesti maakonnas. Oma viimaselt ametikohalt, kus ta tegi lihttööd, lahkus ta vigastuse või haiguse tõttu ilmselt üle 10 aasta tagasi. On selge, et selle analüüsi põhjal ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Pigem on see põgus vaade töövõimetute olukorrale, mille pinnalt saaks edaspidi põhjalikuma analüüsi teha.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri 1/2014 artiklis „Mis iseloomustab keskmist töövõimetuspensionäri?“ (ilmus 31.03.2014).

Marianne Leppik, Statistikaameti juhtivstatistik

 

Sotsiaalkaitsekulutused vähenesid esmakordselt

Eesti riigi sotsiaalkaitse kogukulutused olid 2010. aastal 2,59 miljardit eurot, mis on 66 miljonit eurot vähem kui aasta varem. Languse põhjustasid registreeritud töötuse vähenemine ja ravikindlustushüvitiste kokkutõmbamine. 

2010. aasta on esimene kord alates sotsiaalkaitsekulutuste arvepidamise algusest 1999, kui sotsiaalkaitse kogukulutused on langenud. Et selgeks saada, mis on kulutuste vähenemise taga, tuleks vaadelda kulutusi valdkondade kaupa. 

Selgub, et sotsiaalkaitsekulutuste kaheksast funktsioonist jääb langus kahe kanda: tervishoid ja töötus. Kummaski vähenesid kulutused ligi 60 miljonit eurot. Töötuse puhul on põhjuseks hüvitisesaajate hulga vähenemine, näiteks oli nii töötuskindlustushüvitise kui ka töötutoetuse saajaid 2010. aasta lõpus kaks korda vähem kui aasta algul. Tervishoius andis jätkuvalt tunda seadusemuudatuse mõju, millega vähendati Haigekassa poolt makstavate haigushüvitiste maksmist (Haigekassa maksab hüvitist alates haiguse või vigastuse üheksandast päevast, varem alates teisest päevast). Et seadus jõustus 2009. aasta 1. juulil, siis 2009. aastal maksti vähendatud mahus hüvitisi vaid pool aastat, 2010. aastal aga kogu aasta. 

Seevastu vanaduse ja puude funktsioonis on kulutused kasvanud vastavalt 17 ja 18 miljoni euro võrra. Mõlemal puhul on põhjuseks suurenenud kulutused pensionidele. Et 2010. aastal pensioni suurus ei muutunud, sõltus pensionikulutuste maht pensionäride arvust, mis 2010. aastal kasvas ligi kümne tuhande võrra. Perehüvitiste maht tõusis 13 miljoni euro võrra, mis tulenes vanemahüvitise maksmisest.  

Sotsiaalkaitsekulutused funktsioonide järgi, 2007–2010

Sotsiaalkaitsekulutuste suhe sisemajanduse koguprodukti (SKP) vähenes 1,2 protsendipunkti — kui 2009. aastal olid sotsiaalkaitsekulutused 19,3% SKP-st, siis 2010. aastal 18,1%. Oma osa madalamas protsendis mängib SKP pöördumine tõusule 2010. aastal. Kõrge sotsiaalkaitsekulutuste suhe SKP-sse on iseloomulik just majanduslikult rasketel aegadel, kui suurte väljaminekutega sotsiaalkaitses kaasneb majanduslangus ja väiksem SKP, seega antud näitaja vähenemine iseenesest ei anna põhjust muretsemiseks. Küll aga on tähelepanuväärne asjaolu, et samal ajal kui sotsiaalkaitsekulutuste suhe SKP-sse langes 2010. aastal enam kui protsendipunkti võrra, oli pensionide suhe SKP-sse võrreldes eelneva aastaga vaid 0,1 protsendipunkti väiksem — 9,0%. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et sotsiaalkaitsekulutuste vähenemine võib olla tingitud nii positiivsetest kui ka negatiivsetest asjaoludest. Aastatel 2008–2009 omandas sotsiaalkaitsekulutuste kiire tõus pigem negatiivse varjundi olles märk majanduskriisist, suurenenud toetustesaajate hulgast ning riigipoolsete kohustuste kasvust. 2010. aasta numbreid vaadates võib rõõmu tunda töötuse vähenemisest, kuid tervishoius kestab majanduskriisi ajal tehtud kärbete mõju siiamaani.

Sotsiaalkaitse kogukulutused näitavad kõiki summasid, mida riigis sotsiaalkaitsesüsteemi on panustatud. Kogukulutused moodustuvad sotsiaalhüvitistest ja toetuste jagamise süsteemi ülalpidamise halduskuludest, sotsiaalhüvitised omakorda jagunevad rahalisteks hüvitisteks (hüvitiste ja toetustena makstud summad) ja mitterahalisteks hüvitisteks (sotsiaalteenuste osutamiseks kulunud raha).

Sotsiaalhüvitised on jagatud kaheksa funktsiooni vahel: 1) haigus ja tervishoid, 2) puue, 3) vanadus, 4) toitjakaotus, 5) perekond ja lapsed, 6) töötus, 7) eluase ning 8) mujal liigitamata sotsiaalne tõrjutus.

Detailsem ülevaade statistika andmebaasis

Marve Randlepp, Statistikaameti juhtivstatistik

Aastakeskmine pension langes mullu esimest korda sellel sajandil

Keskmine pension oli 2011. aastal 270,6 eurot kuus, aasta varem 271,7 eurot. Enne seda langes keskmine pension viimati 2000. aastal.

Keskmine vanaduspension tõusis vähesel määral – 304,5 eurost 305,1 euroni. Arvestama peab, et majanduskriisi tingimustes ei tõstetud kaks aastat järjest pensioniindeksit. Keskmise pensioni langus oli tingitud ka töövõimetuspensionäride osatähtsuse kasvust – töövõimetuspension on vanaduspensionist tunduvalt madalam. 2011. aasta keskmine töövõimetuspension oli 177,1 eurot kuus.

Pensionäride arv Eestis ületas 2011. aastal 400 000 piiri. 2012. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis 404 525 pensionäri – 30,2% rahvastikust. Viimasel ajal on aktuaalne teema olnud pensionisüsteemi suutlikkus tulevikus. Statistika järgi on muretsemiseks põhjust, sest viimased kaks aastat järjest on pensionäride arv kasvanud üle 2% aastas ja nende osatähtsus rahvastikus suurenes nii 2010. kui ka 2011. aastal 0,7 protsendipunkti. 2002. aastal oli pensionäre 27,2%, 1970. aastal aga 19,1% rahvastikust. Pensionäride arvu ja koosseisu muutumist on mõjutanud rahvastiku vananemine, 1993. aastal alanud pensioniea tõstmine, pensionisüsteemi ümberkorraldus 2000. aastal ja majanduskriis.

Ka puudega inimeste osatähtsus rahvastikus jõudis 2011. aasta jooksul rekordilisele tasemele – 10%-ni (aasta varem 9,6%).

Üha vähem on ravikindlustusega inimesi

2011. aasta lõpu seisuga oli ravikindlustus 93%-l rahvastikust, mis on selle sajandi madalaim näitaja. Aasta varem oli ravikindlustus 93,7%-l, viimasel majanduskriisieelsel aastal ehk 2007. aastal aga 96%-l rahvastikust. Maakondadest kasvas ravikindlustatute arv vaid Harju maakonnas, et aga maakonna rahvaarv kasvas kiiremini, siis vähenes ravikindlustusega elanike osatähtsus sealgi. Enim ravikindlustatuid ongi ootuspäraselt Harju maakonnas (96,7%), vähim aga Jõgeva ja Viljandi maakonnas (vastavalt 86,1% ja 86,4%).

Nii töötutoetuse kui ka töötuskindlustushüvitiste saajate arv 2011. aastal vähenes

Töötutoetust sai kolmandiku võrra ja töötuskindlustushüvitisi poole vähem inimesi kui aasta varem. Hüvitisesaajate arvu vähenemine tuleneb alanevast töötuse määrast – pärast 2010. aasta I kvartalit langes töötuse määr Eestis Euroopa Liidu riikidest kõige kiiremini. Töötutoetuse saajaid oli 2011. aastal 30 622, töötuskindlustushüvitise saajaid 32 124, koondamise korral makstava kindlustushüvitise saajaid 6040 ja tööandja maksejõuetuse hüvitise saajaid 2600. Kõigi hüvitiste saajate andmete puhul ilmneb sama dünaamika: 2011. aasta näitajad on madalamad kui kahe eelneva aasta omad, kuid siiski kõrgemad kriisi esimese, 2008. aasta omadest.

Ka hüvitisesaajate koosseis on muutunud. Kui 2010. aastal olid 47,5% töötuskindlustushüvitise saajatest naised ja 52,5% mehed, siis 2011. aastal oli naisi juba rohkem – vastavalt 55,3% ja 44,7%. Kui tavapäraselt ongi töötuskindlutushüvitise saajate hulgas naisi rohkem kui mehi, siis kriisi kõrgajal, 2009. ja 2010. aastal oli suurem just meessoost hüvitisesaajate hulk. Mehi jäi rohkem töötuks majanduskriisi alguses, naisi kriisi teises pooles, kui kriis jõudis ehitusest ja tootmisest kaubandusse ja teenindusse. Et üldjuhul on naistel väiksemad palgad, siis mõjutas soolise koosseisu muutumine ka keskmise hüvitise suurust. Keskmine töötuskindlustushüvitis oli 2011. aastal 257 eurot kuus. 2010. aastal oli see 265 ja 2009. aastal 287 eurot kuus. Hüvitisesaajate vanust võrreldes selgub, et kriisi ajal satub nende sekka rohkem noori kui muidu. Kokkuvõtteks võib öelda, et kriisiaastatel oli töötuskindlustushüvitiste saajate hulgas tavalisest rohkem neid, keda normaalses majandusolukorras ähvardab töötuksjäämine vähem: mehed, nooremad töötajad
(25–34-aastased) ja kõrgepalgalised. 2011. aastal aga muutus olukord taas tavapäraseks.

Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Sotsiaalne kaitse“ (ilmus 27.07.2012). http://www.stat.ee/57659

Marve Randlepp, Statistikaameti juhtivstatistik

Pensionäride osatähtsus rahvastikus ületas 30% piiri

2012. aasta 1. jaanuari seisuga ületas pensionäride arv kaks ümmargust numbrit — esmakordselt on pensionäre rohkem kui 30% rahvastikust ning üle 400 000. See on ligi 9000 pensionäri rohkem kui 2011. aasta 1. jaanuaril.

 1. jaanuaril 2012 oli Eestis 404 525 pensionäri ning nende osatähtsus rahvastikus statistikaameti arvestusliku rändeta rahvaarvu põhjal 30,2%. Kõige rohkem oli vanaduspensionäre, järgnesid töövõimetuspensionärid (vastavalt 74% ja 22% pensionäride üldarvust). Toitjakaotuspensioni, rahvapensioni ja väljateenitud aastate pensioni saajate osatähtsus oli vastavalt 2%, 2% ja 1%. Võrdlus kümne aasta taguse ajaga näitab, et töövõimetuspensionäride osatähtsus on peaaegu kahekordistunud — 2002. aastal oli vanaduspensionäre 81% ja töövõimetuspensionäre 13%.

 1970. aastal oli pensionäride osatähtsus rahvastikus 19,1%. Kuidas on sealt jõutud praeguse 30,2%-ni? Siin võib välja tuua järgmised mõjutajad: 1) demograafilised tegurid; 2) pensionisüsteemi ümberkorraldus 2000. aastal; 3) pensioniea tõstmine; 4) majanduskriis. 1970.–80. aastatel tõusis pensionäride osatähtsus rahvastikus keskmiselt 0,2 protsendipunkti aastas; 1990. aastatel 0,45; 2000. aastatel taas 0,2 ja käesoleval kümnendil 0,6. 1990. aastate suurem tõus jäi kümnendi algusesse, edasi hakkas juba mõju avaldama hilisem vanaduspensionikka jõudmine, teisalt tõi rahvaarvu vähenemine kaasa selle, et pensionäride osatähtsus tõusis ka siis, kui nende üldarv vähenes. 2010. aastate puhul tuleb aga välja tuua, et pensionäride arvu kasvu eest on hoolitsenud eelkõige töövõimetuspensionärid. Viimase kolme aasta jooksul on vanaduspensionäride arv suurenenud keskmiselt 2000 võrra ja töövõimetuspensionäride arv 7000 võrra aastas. Sellest, et töövõimetuspensionäride arvu hüppelise kasvu taga on mitte niivõrd rahva tervise järsk halvenemine, kuivõrd majanduslikust kitsikusest tingitud vajadus kõik võimalikud sissetulekuallikad ära kasutada, on varemgi kirjutatud.

Pensionärid, 1970–2012 (aasta alguse seisuga)

Omaette tasub vaadelda vanaduspensionäride arvu muutumist. 1980. aastatest kuni pensioniea tõusmiseni suurenes vanaduspensionäride arv keskmiselt 2% aastas. 1993. aastal jõudis vastavasse vanusesse esimene põlvkond, kelle pensioniiga oli kõrgem. Teatavasti toimus pensioniea tõstmine naiste 55 ja meeste 60 aastalt 63 aastale järk-järgult, poole aasta kaupa. See tõi kaasa olukorra, kus iga 12 kuu järel tuli 6 kuud, mil vanaduspensionile jääjaid praktiliselt polnud, peale nende, kes jäid pensionile tavapärasest erinevas vanuses (nt soodustingimustel vanaduspensioni saajad). 2001. aastal lõppes meeste üleminek kõrgemale pensionieale, kuid naissoost vanaduspensionäride lisandumine jätkub samas tsüklis kuni 2016. aastani. Pärast pensioniea järkjärgulise tõusu jõustumist 1993. aastal on vanaduspensionäride arv stabiliseerunud. Mõni aasta tõi languse, mõni väiksema tõusu. Erandliku olukorra tekitas 2000. aastal vastu võetud seadus, mis asendas invaliidsuspensioni töövõimetuspensioniga, kuid erinevalt invaliidsuspensionist makstakse vanaduspensioniikka jõudnud töövõimetuspensionärile edasi juba vanaduspensioni. See tõstis vanaduspensionäride arvu perioodil 1.01.2000-1.01.2001 4,6%.

 Praeguseks on vanaduspensionäride arv kolm aastat järjest tõusnud, keskmiselt 0,8% aastas. See tähendab, et pensioniea tõus ei suuda enam kompenseerida rahvastiku vananemist. Ühtlasi avaldab oma mõju majanduse tsüklilisus: majanduslikult raskem aeg ja kitsam tööturg soodustab ennetähtaegselt vanaduspensionile jäämist. Millises olukorras oleksime aga siis, kui pensioniiga poleks tõstetud? 1. jaanuaril 2012 oli Eestis 298 000 vanaduspensionäri. Üle 55-aastaseid naisi ja üle 60-aastaseid mehi oli samal ajal kokku 358 600. Selline vanaduspensionäride hulk tõstaks pensionäride osatähtsuse rahvastikus juba 35% ligi.

 Kui kogu Eestis tõusis pensionäride osatähtsus rahvastikus üle 30% alles nüüd, siis näiteks Võru maakond ületas selle piiri juba 1994. aastal ja Põlvamaa 1997. aastal. Suurima pensionäride osatähtsusega maakonnad ongi Põlvamaa (37,9%) ja Ida-Virumaa (36,6%). Samas on Põlva maakond ka see, kus protsentuaalselt on enim puudega inimesi (2011. aastal 23%). Pensionäride osatähtsus on väikseim Harjumaal (25,7%), Hiiumaal (27,5%) ja Raplamaal (27,6%).

Täpsem info statistika andmebaasis.

 Märkus: arvutustes on kasutatud arvestuslikku rändeta rahvaarvu.

 Marve Randlepp, Statistikaameti juhtivstatistik

Majanduskriisi mõju sotsiaalkaitsekulutustele: võimalused vähenesid, vajadused kasvasid

Statistikaameti andmetel jätkus 2009. aastal sotsiaalkaitse kogukulutuste suurenemine, kuigi kasv oli väiksem kui aasta varem. Majanduskriis suurendas vajadust sotsiaalkaitsekulutuste järele, ent vähendas võimalust neid riigi eelarvesse planeerida.  

Võrreldes 2008. aastaga kasvasid kulutused sotsiaalkaitsele kümnendiku, aasta varem neljandiku. Eesti riik panustas sotsiaalkaitsesse 2009. aastal kokku 2,66 miljardit eurot. Sotsiaalkaitse kogukulutused ühe elaniku kohta olid 1982 eurot, mis on 173 euro võrra rohkem kui 2008. aastal.  

Kui 2008. aastal suurendas sotsiaalkaitsekulutusi veel majanduskasvu vaimus koostatud riigieelarve ja poole aasta pealt alanud majanduskriisi tekitatud abivajajate armee, siis 2009. aastal jätkus abivajajate arvu kasv, ent riigieelarve võimalused polnud endised. Kui vaadata sotsiaalkaitsekulutusi valdkonniti, siis enamasti on kulutused suurenenud. Töötutele tehtavad kulutused suurenesid varasema aastaga võrreldes koguni kolm korda, olles 2009. aastal 169 miljonit eurot ja 2008. aastal 49 miljonit eurot. Vanuritele mõeldud hüvitised (sealhulgas pensionid) tõusid 9% (1 miljardilt eurolt 1,1 miljardile), perehüvitised 9% (288 miljonilt eurolt 313 miljonile) ja puuetega inimeste hüvitised 11% (236 miljonilt eurolt 261 miljonile). Vähenesid aga kulutused tervishoiule (2008. aasta 776 miljonilt eurolt 2009. aastal 745 miljonile eurole) ja toitjakaotushüvitised.

Sotsiaalhüvitised funktsioonide järgi, 2007–2009

Sotsiaalhüvitised funktsioonide järgi, 2007–2009

Samas pole kõik muudatused sotsiaalkaitsekulutustes tingitud riigi majanduslikust olukorrast. Vanuritele ja peredele mõeldud hüvitiste kasvu põhjust tuleb otsida ka demograafilisest situatsioonist. Ometi tekib siingi küsimus, kui paljude naiste lapsepuhkusele jäämise otsust  majanduskriis mõjutas või millised oleksid pensionikulud olnud siis, kui 2009. aastal oleks riiklik pensioniindeks tõusnud sama palju kui 2008. aastal. Otsest majanduskriisi mõju võib näha aga töötusele kulutatud summade tõusus. Samuti on kriis kaasa toonud töövõimetuspensionäride arvu kasvu. Ravikindlustushüvitiste vähenemise taga on riigieelarve kärbete tõttu kehtestatud seadusemuudatus, mis vähendas haigushüvitiste maksmist.

Eesti sotsiaalkaitsekulutuste suhe SKP-sse, 1999–2009

Eesti sotsiaalkaitsekulutuste suhe SKP-sse, 1999–2009

Sotsiaalkaitse kogukulutused moodustasid 2009. aastal Eesti sisemajanduse koguproduktist (SKP) 19%. Nii kõrge pole see näitaja kunagi varem olnud. Madalaim (12%) oli see majanduskasvu ajal aastatel 2006–2007. Et 2009. aastal esines nii majanduslangus kui ka kriisist tingitud sotsiaalkaitsekulutuste kasv, polnud Euroopas ühtegi riiki, kelle sotsiaalkaitsekulutuste suhe SKP-sse oleks vähenenud. Euroopa Liidus oli sotsiaalkaitsekulutuste protsent SKP-st keskmiselt 30%. Eesti oli Euroopa Liidu riikide hulgas 23. kohal. Kuni 2007. aastani eelviimasel kohal püsinud Eesti suutis 2009. aastal selja taha jätta juba neli riiki: lisaks Lätile ja Rumeeniale ka Bulgaaria ja Slovakkia. Kõige rohkem panustasid sotsiaalkaitsesse Taani ja Prantsusmaa — 33% SKP-st. 

Eesti keskmine pension 591 eurot? Või siiski mitte? 

Eelmisel nädalal levis ajakirjanduses teade, et Eurostati andmetel saavad Eesti pensionärid 591 eurot kuus. Paraku Eurostat sellist näitajat, palju makstakse keskmiselt pensioni kuus, üldse ei avalda. Küll aga tuuakse sotsiaalkaitse kogukulutuste all eraldi välja riikide kulutused pensionidele aasta jooksul, mida on võimalik esitada erinevates mõõtühikutes: rahvusvääringus, eurodes, protsendina SKP-st, ühe elaniku kohta jne. 591,9 eurot oli tegelikult Eesti aastased kulutused pensionidele ühe elaniku kohta 2008. aastal, näidatuna püsivhindades (referentsaastaks 2000; püsivhindades arvestamist kasutatakse hinnamuutuse mõju kõrvaldamiseks, et aegread oleks paremini võrreldavad). Keskmise kuupensioniga ei saa seda numbrit võrrelda mitmel põhjusel: üks näitaja võtab arvesse ühe kuu, teine aga terve aasta; esimesel juhul räägime pensionäridest, teisel juhul kogu rahvastikust. 

Nagu öeldud, keskmist kuupensioni Eurostat ei avalda, kuid Eurostati andmetest on võimalik tuletada suhteliselt lähedane näitaja — riigi kulutused pensionidele ühe pensionäri kohta kuus. Näiteks 2009. aastal maksti Eestis pensionideks kokku 1,25 miljardit eurot. Jagades selle aastakeskmise pensionäride arvuga (385 719), saame ühe pensionäri kohta 3249,4 eurot aastas ja 270,8 eurot kuus. Eesti statistikaameti statistika andmebaasis avaldatud 2009. aasta Eesti keskmine kuupension on 270,4 eurot. 

Vaata Euroopa Liidu riikide sotsiaalkaitsekulutusi Eurostati andmebaasist

Loe ka 2008. aasta Eesti sotsiaalkaitse kulutuste kohta „Kulutused sotsiaalkaitsele kasvasid majanduskriisi ajal rekordiliselt“ (ilmus 11.03.2011)

Marve Randlepp, Statistikaameti juhtivstatistik

Kulutused sotsiaalkaitsele kasvasid majanduskriisi ajal rekordiliselt

Majanduskriisi esimene, 2008. aasta tõstis Eesti sotsiaalkaitse kogukulutusi neljandiku. Sotsiaalkaitsesse suunati kokku 2,42 miljardit eurot, mis moodustas 15% Eesti sisemajanduse koguproduktist. 

Sotsiaalkaitse kogukulutused näitavad kõiki summasid, mida riigis sotsiaalkaitsesüsteemi on panustatud. Kogukulutused moodustuvad sotsiaalhüvitistest ja toetuste jagamise süsteemi ülalpidamise halduskuludest, sotsiaalhüvitised omakorda jagunevad rahalisteks hüvitisteks (hüvitiste ja toetustena makstud summad) ja mitterahalisteks hüvitisteks (sotsiaalteenuste osutamiseks kulunud raha). Sotsiaalkaitse kogukulutuste viimased kättesaadavad andmed on 2008. aasta kohta. 

Sotsiaalhüvitised on jagatud kaheksa funktsiooni vahel: haigus ja tervishoid, puue, vanadus, toitjakaotus, perekond ja lapsed, töötus, eluase ning mujal liigitamata sotsiaalne tõrjutus. Suurima osatähtsusega on sotsiaalhüvitised vanuritele (2008. aastal 42% sotsiaalhüvitistest), teisel kohal on haigus ja tervishoid (vastavalt 32%) ja kolmandal perekond ja lapsed (12%). 2008. aasta puhul paistab ka silma, et kui ülejäänud funktsioonide kulude tõus võrreldes varasema aastaga jäi mõnekümne protsendi piiridesse, siis kulutused töötutele enam kui kahekordistusid — tõus 121%. Sotsiaalhüvitised vanuritele tõusid 32% ning perekonnale ja lastele 30%. Olgu siinkohal võrdluseks toodud, et töötuskindlustushüvitise saajate arv kasvas 2008. aastal varasema aastaga võrreldes 8011-lt 15 402-le ja töötutoetuse saajaid oli 17 769 asemel 23 569. Et 2008. aastal töötus alles hakkas kasvama, moodustavad 2009. ja 2010. aastal kulutused töötutele ilmselt mõneti suurema osa. 

 

2008. aastal olid Eesti sotsiaalkaitse kogukulutused 2,42 miljardit eurot. Võrreldes eelneva aastaga, kui sotsiaalsele kaitsele kulutati 1,95 miljardit eurot, tähendab see 25%-list tõusu. Kuigi sotsiaalkaitsekulutused on igal aastal kasvanud, oli tõus nii 2007. kui ka 2008. aastal tavapärasest kiirem. Kui 2007. aasta 20%-list kasvu annab seletada eduka majandusaasta ja laienenud eelarvevõimalustega, siis 2008. aastal oli peamine hüppeliselt suurenenud vajadus toetuste järele. Ühelt poolt oli 2008. aasta algus täis optimismi ja lootust kiire majanduskasvu jätkumisele ning see kajastus ka riigieelarves, samas aasta keskel riiki tabanud majandussurutise mõjud (nt tööpuuduse kasv) tõid aga kaasa vajaduse maksta senisest suuremal määral toetusi ja hüvitisi. 

Eesti sotsiaalkaitse kogukulutused, 1999–2008

Eesti sotsiaalkaitse kogukulutused, 1999–2008

 

Võrdlus teiste Euroopa Liidu riikidega ei tule esmapilgul Eestile kasuks. Eesti kulutas 2008. aastal sotsiaalsele kaitsele 1809 eurot elaniku kohta. See näitaja annab 27 liikmesriigi seas 22. koha. Esikohal on Luksemburg 16 339 euroga. Eelduspäraselt koosneb pingerea lõpuosa Ida-Euroopa riikidest. Samas on Eesti 25%-line sotsiaalkaitsekulude tõus üks Euroopa Liidu suuremaid, andes kolmanda koha Leedu ja Bulgaaria järel. Arvestama peab sedagi, et aastatel 2000–2007 püsis Eesti sotsiaalkaitsekulutuste suuruselt elaniku kohta muutumatult 23. kohal, seda hinnatavam on ühekohaline tõus ja Poola edestamine.   

Sotsiaalkaitse kogukulutused Euroopa Liidus, 2008
Sotsiaalkaitse kogukulutused Euroopa Liidus, 2008

 

 

Detailsemad andmed Eesti kohta on statistika andmebaasis ja Euroopa riikide kohta Eurostati andmebaasis

Marve Randlepp, Statistikaameti juhtivstatistik