Tag Archives: sotsiaalne ebavõrdsus

Suhtelises vaesuses elas 2013. aastal iga viies elanik

Statistikaameti andmetel elas 2013. aastal suhtelises vaesuses 22,1% Eesti elanikkonnast ehk 288 600 inimest ja absoluutses vaesuses 8% elanikkonnast ehk 104 700 inimest.

2013. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 358 eurot ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 205 eurot.
2013. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,6 korda.

Suurim on vanima vanuserühma ehk vähemalt 65-aastaste suhtelise vaesuse määr. 2013. aastal oli vähemalt 65-aastaste suhtelise vaesuse määr 31,8%. Keskmine vanaduspension on suhtelise vaesuse piirile lähedal ja seetõttu ei ole pensionäride vaesus sügav. Vanemaealiste sügava ehk absoluutse vaesuse määr oli 2,2%.

Laste (0–17-aastased) suhtelise vaesuse määr oli 2013. aastal 20,2%. Lapsed elavad võrreldes vanemaealistega sügavamas vaesuses – nende absoluutse vaesuse määr oli 10,1%. Laste vaesus on seda suurem ja sügavam, mida rohkem lapsi on peres – kui pere ainukese lapsena kasvavatest  lastest elas suhtelises vaesuses 21% ja absoluutses vaesuses 9%, siis vähemalt kolme lapsega peredes kasvavate laste samad näitajad olid vastavalt 28% ja 16%.

Vaesusest on rohkem ohustatud töötud inimesed, kuna töö puudumine on kõige suurem vaesusriski tekitaja. 2013. aastal elas 59% töötutest suhtelises vaesuses ja 39% absoluutses vaesuses. Töötavate inimeste samad näitajad on tunduvalt madalamad (vastavalt 12,1% ja 5%).

Kõige kõrgem oli suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus Ida-Viru maakonnas (33,7%) ja kõige madalam Harju maakonnas (17,4%). Absoluutses vaesuse määr oli kõrgeim Ida-Viru ja Võru maakonnas (14%) ning madalaim Järva, Saare ja Harju maakonnas (kõigis 6%).

03
Madalaim sissetulek on Kirde-Eestis

2013. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 731 eurot kuus. Leibkonnaliikme kuukeskmine netosissetulek oli 508 eurot. Linnaelaniku kuukeskmine ekvivalentnetosissetulek oli 743 eurot ja maaelanikul 705 eurot, vahe on 38 eurot.

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili – esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 51% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 55% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

2013. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 20,6% ja naiste 23,5%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 8,9% ja 7,3%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, kuid absoluutses vaesuses rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meeste puhul suurem – meestel 30,2%, naistel 17,7%.

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Suuremas leibkonnas on võimalik ka teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem – üksiku vanemaealisega üheliikmelistest leibkondadest elas suhtelises vaesuses kaks kolmandikku, samas ei olnud nende vaesus nii sügav, et ulatuks absoluutse vaesuseni. Sügavam on aga vaesus üksikvanemaga leibkondade liikmete puhul, kellest elas suhtelises vaesuses 36% ja absoluutses vaesuses 16%.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse sattumise vältimiseks, kuna kindlustavad suurema sissetuleku. Kuid suuremas vaesusriskis on ka näiteks üksikvanemaga ja paljulapselised pered, mitte-eestlased ja Kirde-Eesti elanikud. Vaesust ja ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Ebavõrdsuse suurus ja vaesuse sügavus aga peegeldavad inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.

Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2014. aastal osales uuringus üle 5800 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2014. aastal 2013. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. 2013. aasta sissetulekute puhul andmeallikas muutus – lisaks sotsiaaluuringule ja varem kasutusele võetud andmekogudele (Sotsiaalkindlustusamet, Haigekassa, Töötukassa) kasutati ka Maksu- ja Tolliameti andmeid.

Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.

Eesti leibkonna elujärg viimase 20 aasta jooksul

1990. aastate alguse kiired muutused ühiskonnas tõid kaasa Eesti leibkondade elujärje languse ning majandusliku turvatunde kadumise. Stabiliseerumine toimus 90ndate lõpus. Majanduskriis 2000. aastate teises pooles langetas taas elatustaset, ent vähendas ka leibkondadevahelist ebavõrdsust. 
 

Nõukogude-aegne heaoluriik funktsioneeris toiduainete ja teenuste madalate hindade baasil. Eesti taasiseseisvumisel toimus 1990. aastate alguses hindade vabakslaskmine, millega kaasnesid muutused kaupade ringluses ja sotsiaalsfääris (toetuste maksmises ja sotsiaalteenuste pakkumises). Kiired muutused toimusid väga lühikese perioodi jooksul, mis tõi kaasa leibkondade majandusliku turvalisuse languse. 1992.–1993. aastal oli palga ostujõud säilitanud vaid 38–39% 1989. aasta ostujõust. 

Sundkulutused leibkonna eelarves

Sundkulutused on leibkonna eelarves vältimatud kulutused toidule ja eluasemele. Sundkulutuste osatähtsuse vähenemine leibkonna kogukulutustes on märk sellest, et elujärg paraneb ja leibkonnal on võimalik enam kulutada heaolule ja enesearendamisele (kultuurile, haridusele jms). Sundkulutuste osatähtsuse tõus aga pärsib seda. 

1990. aastate algul moodustasid sundkulutused (toit ja eluase kokku) ligi 60% leibkonna kogukulutusest. 1990. aastate teises pooles hakkas leibkondade elujärg paranema, millest annab märku sundkulutuste osatähtsuse järkjärguline vähenemine. Kõige väiksem oli sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustes enne majanduskriisi 2007. aastal (39%). Aastal 2010 tõusis sundkulutuste osatähtsus 45%-ni ja leibkonna elujärg langes 2003.–2004. aasta tasemele.

Sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustest, 1992–2010

Sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustest, 1992–2010

Leibkonna kulutuste struktuuris on positiivne muutus see, et viimase ligi 20 aasta jooksul on olulist suurenenud kulutused vabale ajale ja kultuurile. Kui 1992. aastal moodustasid nad leibkonna kogukulutustest 4,5%, siis 2010. aastal 9%. Seega võrreldes 1990. algusaastatega kulutab leibkonnaliige kultuurile ja vabale ajale kaks korda enam. 

Elanikkonna kihistumine ja sotsiaalne ebavõrdus 

Elujärge mõjutab ja tõstab eelkõige ühiskonna homogeensus, mis väljendub selles, et inimeste tulude ja tarbitavate jaotumine on sujuv, ei teki rühmi, kes järsult eristuvad. Kõige parem on seda mõõta tulukümnendike kaudu. Tulukümnendikud saadakse leibkondade rühmitamisest kümnendike kaupa tulude kasvavas järjekorras, nii et 10% väiksemate tuludega peresid moodustavad esimese tulukümnendiku ja nii edasi kuni 10% suurimate tuludega peresid moodustavad kümnenda kümnendiku. Kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe näitab ühiskonna kihistumise suurust. Mida väiksem see väärtus on, seda homogeensemaks võib ühiskonda pidada, mida suurem on erinevus, seda suurem on ebavõrdsus ühiskonnas. 

1990. aastate algus tõi ühiskonda uue nähtuse — elanikkonna kihistumise. Tekkis nii üliedukate kui ka tõrjutute kontingent. Tõrjutute kontingent ei suutnud toime tulla ühiskonnas toimunud muutustega. 1996. aastal oli kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe 13-kordne. Väikeste kõikumisega kestis selline olukord 2000. aastani. Pärast seda hakkas kümnenda ja esimese tulukümnendiku erinevus aeglaselt, aga järjepidevalt vähenema. 2010. aastal oli vastav näitaja kõige madalam – 8-kordne. Sellele on aidanud kaasa majanduskriis, mis tõi kaasa palkade kasvu seisaku, mõnes valdkonnas isegi vähenemise. Samas tuleb tõdeda, et viimase ligi kahekümne aasta jooksul on ühiskonna kõige suurem homogeensus saavutatud aastal 2010.

Leibkondade ebavõrdsus: kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe (erinevus kordades)

Leibkondade ebavõrdsus: kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe (erinevus kordades)

Kokkuvõttes võib öelda, et 90ndate alguse kiired muutused tõid kaasa leibkondade elujärje languse ning majandusliku turvatunde kadumise. Leibkondade tarbimisstruktuur hakkas stabiliseeruma 90ndate teisel poolel kui olulised muutused tarbimisstruktuuris olid toimunud. Inimeste elujärg hakkas paranema ja nad said enam teha kulutusi oma vajadustest lähtuvalt. Kuigi 2000. aastate lõpu majanduskriis lõi valusalt taas leibkondade elatustaset, tõi ta kaasa homogeensema ühiskonna 2010. aastal ja leibkondadevahelise ebavõrdsuse vähenemise. 

Urve Kask, Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna juhataja