Tag Archives: SKP

Statistikast arusaamiseni on pikk tee minna

Kuidas seada eesmärke nii, et need oleksid ka sisuliselt mõõdetavad? Võib-olla oleks mõistlik teha koostööd Statistikaametiga?

Üsna hiljuti kirjutas ühe tuntud asutuse juht Eesti mainekas ajalehes Eesti võimalikust uuest eesmärgist. Tema arvates võiks aastal 2028 moodustada eksport 100% Eesti sisemajanduse kogutoodangust.

Eksport on kindlasti oluline. Kuidas eksporti suurendada, on oluline teema. Kui midagi on 100% millestki, siis peaks ju tegemist olema maksimaalse tulemusega. Kusagil võib ju olla, et on maailm ja selle sees teine maailm, mis on esimesest suurem. Kas see on võimalik ka sisemajanduse kogutoodangu arvestamisel?

Ei pea end sisemajanduse kogutoodangu arvestamise eksperdiks. Peas keerleb küsimus, et kui eksport on 100%, kas siis sisetarbimine on 0%. Õnneks on hea kolleeg valmis selgitama. Saadan kirja Robert Müürsepale. Palun selgitust.

Kolleeg Robert vastab: „Loos on mõeldud seda, et ekspordi suhe sisemajanduse kogutoodangusse oleks 100%, mitte et me ekspordiksime kogu lisandväärtuse. Impordi suhe oleks sealjuures umbes sama suur. Muide, arvestades, et vahetult pärast kriisi olime 90% juures, siis võiks pidada seda 100% sihti isegi madalalennuliseks.“

Usun kolleegi, aga aru ei saa. Kolleeg annab lisaselgituse lihtsustatud valemi kujul:

SKT = eratarbimine + valitsemissektori tarbimine + investeeringud + eksport – import.

Ja toob näite, et alltöövõtuliidrite Hongkongi ja Singapuri puhul saame rääkida ekspordi ligi 200% osatähtsusest.

Valemist on näha, et eesmärgi saavutamise tingimus on:

eratarbimine + valitsemissektori tarbimine + investeeringud = import

ja püstitatud eesmärgini jõudmiseks pole sugugi vaja ekspordi kasvu, mis artikli loogikat arvestades peaks olema tegelik eesmärk.

Järeldus. Eesti statistilist kirjaoskust, sh ka minu oma, on vaja päris tõsiselt arendada, sest mitmeti mõistetavate ja mitmeti täidetavate eesmärkide seadmine võib olla ohtlik!

 

 

Mihkel Servinski, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

PS. Loo algul viidatud kirjutis on päriselt olemas. Konkreetse viite jätan andmata, sest järelduseni jõudmiseks pole see oluline.

Naiste panus Eesti majandusse

Rahvusvahelise naistepäeva puhul on paslik vaadata, milline on naiste panus Eesti majandusse. Eesti naised on tööturul Euroopa Liidus elavatest suguõdedest keskmisest aktiivsemad ning töötavad peamiselt hariduse ja kaubanduse tegevusalal. Kui suure osa naised meie igapäevasest majanduslikust heaolust toodavad?

2015. aastal oli Eesti tööealises rahvastikus (15–74-aastased) rohkem naisi kui mehi – 511 000 naist ja 473 000 meest. Vaatamata sellele, et naisi oli ligi 40 000 võrra rohkem, oli nende osalus tööjõus väiksem. Sellest tulenevalt on oluliselt väiksem ka naiste tööhõive. Seevastu naiste tööpuudus on aasta-aastalt olnud meestest väiksem. Alles 2015. aastal langes meeste tööpuudus naiste näitajaga samale tasemele. See on olukord, mida ei esinenud isegi viimase majandusbuumi ajal.

tabel 1.png

Millega tegelevad mitteaktiivsed naised, et neid meestest nii palju rohkem on? Õpingute ja tervisliku seisundi tõttu jääb tööturult iga aasta kõrvale ligikaudu 70 000 naist. Kusjuures täpselt sama suurusjärk kehtib ka meeste puhul. Veelgi rohkem naisi on varasematel aastatel tööturult kõrvale jäänud aga pensioniea tõttu. 2015. aastal jäi pensioniea tõttu tööturult kõrval 60 000 naist, mida on ligi 20 000 naist rohkem kui meest. Suurim erinevus sugudevahelises statistikas tuleb aga oodatud kohast – igal aastal on mitteaktiivsete seas ligikaudu 40 000 naist, kes on kas rasedus- või lapsehoolduspuhkusel või hoolitsevad mõne muu pereliikme eest. Tööealiste meeste seas on teiste eest hoolitsemise tõttu mitteaktiivseid vaid paar tuhat. Huvitava asjaoluna tasub ära mainida ka, et Eurostati andmetel on Euroopa Liidus Saksamaa ja Hollandi naiste tööturul osalemise aktiivsus kõige kõrgem, järgnevad Skandinaavia ja Eesti. Baltimaad üksteisest selle näitaja põhjal aga ei erine.

Tegevusalati on naiste osatähtsus väga erinev

Enim naisi töötab tööjõumahukatel tegevusaladel nagu haridus (50 000), kaubandus (50 000) ja töötlev tööstus (46 000). Peaaegu üldse ei tööta naisi mäetööstuses ja veevarustuses.

2015. aastal oli naiste kontsentratsioon hariduses kõrgeim – tervelt 83% kõigist hariduse tegevusalal hõivatutest on naissoost. Kui poode külastades võib ka kaubandus näida peamiselt naiste tegevusalana, siis tegelikult on 59% kaubanduse tegevusalal hõivatutest naised. Töötlevas tööstuses küündib naiste osatähtsus 38%-ni. Kõrge naiste osatähtsus on veel järgmistel tegevusaladel: majutus ja toitlustus (79%), finants- ja kindlustustegevus (75%) ning tervishoid ja sotsiaalhoolekanne (79%). Avalikus sektoris kokku töötab kaks korda rohkem naisi kui mehi. Madalaim naiste osatähtsus on ehituses – vaid 8% kõigist tegevusalas hõivatutest on naised.

Naiste panus sisemajanduse koguprodukti

Lisaks tööturu analüüsile võime proovida hinnata ka seda, kui suur on naiste panus Eesti sisemajanduse koguprodukti (SKP). Teisisõnu, kui suure osa igapäevasest majanduslikust heaolust naised toodavad. Et statistikast näeme, et erinevused sugude vahel ei piirdu vaid käesolevas artiklis mainituga, tuleks korrektse hinnangu tarvis võtta kogu majandus lahti küllaltki väikesteks kildudeks. Lihtsustatud kujul võime aga mingi aimduse saada, kui heidame pilgu sellele, kuidas jaotuvad naised rohkem ja vähem tootlikumate tegevusalade vahel. Siiski tuleb arvestada, et nii toimetades jätame arvestamata juba ainuüksi selle, et naised ja mehed on sageli hõivatud erinevates tootmisprotsessi etappides, millel on omakorda erinevad tootlikkused.

2014. aastal tuli Eesti majanduses kõrgeim lisandväärtus hõivatu kohta kinnisvaraalasest tegevusest, kus kõigist hõivatutest moodustasid naised 57%. Samuti moodustavad naised enamuse (67%) kõrge tootlikkusega finants- ja kindlustustegevusest. Paraku aga moodustab nende tegevusalade tööjõud vaid väikese osa tööturust – alla 4% kõigist töötavatest naistest. Üle 100 000 naistöötajaga avaliku sektori tegevusalad on seevastu ühed väiksemate tootlikkuse näitajatega valdkonnad. Sama kehtib majutuse ja toitlustuse kohta.

tabel2

Siiski tasub meeles pidada, et SKP ei hõlma endas kõike, mis majanduses toimub. Suurim osa, mis sealt välja jääb, on kõik kodudes toimuvad tööd, mida inimesed omale teenusena sisse ei osta. Benjamin Bridgmani ja kolleegide poolt 2012. aastal avaldatud uurimuse järgi võiks tasustamata kodutööde SKP-sse kaasamine tõsta viimase nominaalset väärtust ligi veerandi võrra. Seega ei loo meile heaolu ainult töölkäivad naised, vaid ka need paarkümmend ametlikus sõnapruugis „mitteaktiivset naist“, kes veedavad suure osa oma ajast lähedaste eest hoolitsedes.

Head naistepäeva!

Robert Müürsepp, Statistikaameti vanemanalüütik


Mõistete seletus
Tööjõud (majanduslikult aktiivne rahvastik) – isikud, kes soovivad töötada ja on võimelised töötama (hõivatute ja töötute summa).
Mitteaktiivne rahvastik (majanduslikult passiivne rahvastik) – isikud, kes ei soovi töötada või ei ole selleks võimelised.
Tööjõus osalemise määr (aktiivsuse määr) – tööjõu osatähtsus tööealises rahvastikus.
Tööhõive määr – hõivatute osatähtsus tööealises rahvastikus.
Töötuse määr ehk tööpuuduse määr – töötute osatähtsus tööjõus.

Säästva arengu trendid viimasel kümnendil

Statistikaameti vastvalminud kogumik „Säästva arengu näitajad“ annab ülevaate Eesti säästva arengu strateegia rakendamisest ja sihtmärkide poole liikumisest viimase kümnendi jooksul.

Säästval arengul on neli omavahel seotud eesmärki: saavutada inimeste heaolu kasv ja suurendada sotsiaalset sidusust nii, et säiliks Eesti kultuuriruumi elujõud ja ökoloogiline tasakaal. Kogumikus esitatud näitajate asjakohasuse kirjeldus seob mõõdikud säästva arengu kontseptsiooniga, meetmete kirjeldused annavad aga laiema pildi riigi sammudest jätkusuutliku arengu tagamisel, esitatud on asjakohaste arengukavade ja strateegiate eesmärgid.

Kaks kolmandikku säästva arengu trendidest on praegu (nagu ka kümme aastat tagasi) positiivse suunaga. Ülejäänute puhul esineb paigalseis või hoopis negatiivne suundumus. Võime rõõmustada oluliste majandusliku jõukuse ja innovatsiooni näitajate kasvu üle, riigi rahandus on tasakaalus, tööhõive kasvab ja tööpuudus väheneb, haridus- ja elukvaliteedi näitajad paranevad jätkuvalt. Eluolu on turvalisem ja kanname rohkem hoolt looduse liigilise mitmekesisuse säilimise eest.

Eestit teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes pilt nii roosiline pole. Selgub, et mitmes Eesti jaoks positiivse arenguga valdkonnas oleme endiselt mitmete näitajate osas koos Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega mahajääjate hulgas. Isegi jõudsalt paranenud näitajate puhul nagu SKP, tootlikkus, teadus- ja arendustegevuse kulutuste osatähtsus, kõrgtehnoloogiliste toodete eksport ning keskkõrg- ja kõrgtehnoloogilise tööstuse hõive, oleme jätkuvalt allpool ELi keskmist.

Eesti kultuuriruumi elujõulisuse säilimine on üks neljast säästva arengu põhivaldkonnast. Kahjuks on iive, mis väljendab kultuurikandjate arvukust ja kaudselt inimkapitali taastootmist, pärast vahepealset tõusu, taas languses. Teisegi rahvastikuprotsesse iseloomustava olulise näitaja – vanadussõltuvusmäär – trend on suunaga halvemuse poole, mis näitab, et tööealiste inimeste osatähtsus elanikkonnas väheneb, samas kui pensioniealiste osatähtsus suureneb. Siiski on kultuuri jätkusuutlikkuse puhul ka positiivseid trende – kasvanud on nii kultuurivaldkonnas tegutsejate kui ka kultuuri tarbijate arv.

Kas tõesti jäävad Eestile pärast kümmet aastat säästva arengu strateegia rakendamist pooltühjad pihud? Mitte päris, Eesti edu ligi kahe kolmandiku näitajate osas kaalub üles selle, et ligi poolte näitajate osas oleme allpool EL-i keskmist taset, sest mõõdame ju Eesti säästva arengu strateegia eesmärkide poole liikumist. Lisaks on ka mõned viljad juba nopitud: mitme eesmärgi soovitud sihttase on saavutatud või jääb selgelt määratud taseme piiridesse. Haridusvaldkonna näitajad on Eestis ajalooliselt tugevad – tipptasemel teadmiste ja oskustega õppurite osatähtsuselt jääme maha vaid Euroopa Liidu parimatest. Samuti oleme pigem edukate hulgas kõrgharitute osatähtsuse poolest, kus eesmärgiks seatu on saavutatud. Taastuvenergia kasutamisel energia lõpptarbimises ja taastuvenergiast toodetud elektri kogutarbimises oleme jõudnud seatud sihttasemeni.

Majanduse energiamahukuse, metsa varumise ja põlevkivi kaevandamise piirmäär on jäänud allapoole seatud piirtaset – põlevkivi aastast kaevandamismahtu ja optimaalset raiemahtu metsavaru kasutamisel ei ole ületatud.

Olulised tulevikku plaanitud tipud on veel võtmata. Käeulatusest on väljas mitmed olulised heaolu ja elukvaliteedi sihtmärgid: tootlikkuse arengueesmärgist (80% ELi tasemest) on puudu üheksa protsendipunkti, teadus- ja arendustegevuse kulutuste eesmärgist (3% SKP-st) 1,26 protsendipunkti. Innovaatika valdkonna areng ei küündi ekspordi, hõive ja tehnikaalade kõrgtasemel õpetamise sihtmärkide tasemeni, samuti ei ulatu elukestva õppe ja elukvaliteedi mitme näitaja väärtus veel seatud sihtmärgini.

Kümneaastast strateegiaperioodi kokku võttes võib öelda, et säästva arengu rindel tegutseb Eesti suuremate muutusteta. Elu Eestis on paranenud, kuid eesminejatele järelejõudmiseks on samm jäänud lühikeseks.

Kaia Oras, Statistikaameti majandus- ja keskkonnastatistika osakonna juhataja asetäitja

 

Sisemajanduse koguprodukt lööb majanduses toimuvad tehingud kokku

Kui üksikisiku või ühe ettevõtte käekäiku on lihtne hinnata, siis kogu ühiskonna heaolu mõõtmiseks tuleb kõik majanduses toimuvad tehingud kokku lüüa. Seda summat nimetataksegi lisandväärtuseks ehk sisemajanduse koguproduktiks (SKP).

Tänapäevases tööjõujaotusele tuginevas majanduses on iga majandusliku hüve elukäigus vähemalt kolm osapoolt. Esiteks tarbijad, kelle heaolu tõstmise nimel üldse midagi tehakse. Teiseks töölised, kes müüvad oma tööjõudu erinevate tööde teostamiseks. Ja kolmandaks ettevõtjad, kes juhivad kogu seda keerulist masinavärki nimetusega majandus, koondades ressursse, inimeste oskusi ja vahendades toodangut.

Need osapooled on omavahel ka täiesti võrdses seisus. See tähendab, et kui panna kõrvuti nende omavahelised tehingud, selgub, et kõigi panus ühiskonna heaolusse on võrdväärne. Seda seepärast, et ettevõtja ei saa oma toodangut müüa kallimalt kui turul ollakse valmis maksma. Tarbijad ei saa maksta rohkem kui nad on võimelised töölistena teenima. Ja töölised ei saa teenida rohkem kui ettevõtjal on võimalik oma oodatavast sissetulekust neile palka maksta.

SKP-d on võimalik hinnata kolme erineva lähenemismeetodi kaudu.

Esimese, tootmismeetodi puhul, mõõdetakse majandustegevust läbi tootjate tegevuse. Selleks liidetakse omavahel kõik müüdud kaubad nagu näiteks tahvelarvutid, teksapüksid ja jahukotid, aga ka teenused nagu juukselõikus, autopesu ja mobiilne internet. Avaliku sektori toodanguna lisatakse eelnevale veel ka avalikele teenustele tehtud kulutused – nii haiglate kui ka koolide tehtud kulutused lähevad toodangusse kirja. Kui kõik hüved valmiksid algusest lõpuni ühes kohas, olekski SKP sellise lihtsa arvestusega valmis. Paraku tuleb aga teha siinkohal korrektsioon.

Nimelt tuleb toodangust maha arvata vahetarbimine ehk kaubad ja teenused, mida tootjad on oma töö käigus kasutanud. Seda on vaja selleks, et ei tekiks ühe ja sama hüve mitmekordset arvele võtmist.

Näiteks ostab pagarikoda omale mitmesuguseid tooraineid, mida ta kasutab saia küpsetamiseks. Kui nüüd omavahel liita nii küpsetatud saiad kui ka toiduainetootja valmistatud jahu, millest need saiad on tehtud, siis on sama jahu esindatud toodangus kahekordselt – üks kord jahuna, teine kord taigna komponendina. Kui lisada valemisse veel ka vilja kasvatanud põllumees, tekib juba kolmekordne arvestus. Kuid kuna tarbija saab heaolu lõpuks ikkagi saiast, tulebki toodangust maha arvata saia tootmiseks tehtud kulutused.

Vaatame näiteks olukorda, kus vili maksab €0,3 ühikust, jahu €0,7 ühikust ja sai €1 ühikust. Skeemi ülemine osa näitab meile, mis juhtub, kui liidame omavahel kõigi tegevuste toodangu. Alumine pool aga kirjeldab olukorda, kus leitakse iga tegevuse lisandväärtus eraldi, mis kokku liidetuna moodustavadki SKP.

Aga SKP-d saab ju arvutada veel kahe meetodi järgi. Teine, sissetulekumeetod tähendab, et SKP leitakse palkade ning sotsiaalmaksete ja ettevõtlusest teenitud kasumi pealt. Veel lisatakse arvestusse kulum, mis näitab tulu tootlikult kasutatud tootmisseadmetest ja -hoonetest. Ehk end tasateeninud investeeringute mahtu.

Kolmanda, tarbimismeetodi, puhul hinnatakse aga majanduse tarbimise poolt. Kui eraisikute puhul hinnatakse tarbimist nende igapäevaste väljaminekute järgi, siis ettevõtete tarbimiseks peetakse nende investeeringuid ja muutusi varude seisus. Juhul, kui leiab aset ka tehinguid välismaailmaga, tulevad tarbimismeetodil arvesse veel eksport ja import.

Joonisel näeme olukorda, kus majanduses ei toimu täiendavat investeerimist ja kõik ettevõtjad on oma töö korraldanud sellisel moel, et neil ei teki varusid. Näiteks ei investeeri pagar köögitehnikasse ja küpsetab kogu taigna ära. Kogu majanduskasv tuleb sellisel juhul saiade tarbimisest. See kattub olukorraga eelnevates näidetes. Kui aga toimuks ka investeerimine peaksime joonistele lisama veel tootmistehnoloogia valmistajad ja nende palgal olevate inseneride töötasu.

Kõigi meetodite puhul võetakse arvesse ka riigi poolt kogutud maksude ja välja makstud subsiidiumide mõju.

Samuti tehakse hinnanguid registreerimata ja illegaalsete tegevuste kohta. Seega saavad ka prostitutsioon ning salasigarettide ja -kütuse vedu SKP-sse arvestatud.

Eelnev annab põgusa ülevaate sellest, kuidas valmib konkreetse aasta SKP. Kuid need tulemused ei ole veel võrreldavad erinevate aastate kaupa. Kui me teame, et ühel aastal müüdi saiu €100 eest ja järgmisel €125 eest, ei ütle see meile iseenesest eriti midagi. Võib-olla müüdi saiu sama palju, kuid hinnad tõusid? Võib-olla müüdi saiu vähem, kuid oluliselt kallimalt? Võib-olla aga hinnad hoopis langesid ja saiu müüdi väga palju rohkem? Seda, kas ja kui palju on majandusse hüvesid juurde tekkinud, saab teada ainult hinnamõjusid kõrvaldades. Hinnamõju näitavad erinevad hinnaindeksid, näiteks mõõdab tarbijahinnaindeks tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust.

Kui me jälgime hindade muutusi majanduses ja näeme, et saia hind tõusis aastaga 10 senti (ehk 10%), varasema €1 pealt €1,1 peale, saame väga lihtsa arvutusega viia SKP baasaasta (ehk võrdluseks võetava aasta) hindadesse ja leida reaalse majanduskasvu. Sellisel juhul on meie hinnaindeks 1,1 ja reaalkasvu leidmine toimub järgmiselt:

Reaalne majanduskasv näitabki meile, kui palju hüvede kogus majanduses tegelikult tõusis.

Tihtipeale võib kuulda majandusteadlasi vaidlemas selle üle, millele tuleks keskenduda kiirema majanduskasvu toetamiseks. On selleks tarbimine? Või ettevõttes töötamine ja millegi loomine? Kuigi tegemist on olulise majanduspoliitilise küsimusega, on SKP arvestuse seisukohast tegemist võrdväärsete tegevustega. Nagu eelnevast näha on tegemist sama mündi erinevate pooltega.

Või nagu on tõdenud majandusteadlane Jean-Baptiste Say, siis tööjaotuse tingimustes tekib iga toodetud hüve väärtuses kohe turg muudele kaupadele ja teenustele. Toodab ju ettevõtja siiski midagi vaid selleks, et see enda heaolu seisukohast olulisemate hüvede vastu vahetada. Seega on peamine vaid see, et toodetaks neid hüvesid, mida inimesed vajavad.

Robert Müürsepp, Statistikaameti vanemanalüütik

Tööturg taastub majanduskasvu kõrval aeglaselt

Euroopa Liidu majandus kasvas 2010. aasta II kvartalis aastases võrdluses juba teist kvartalit järjest ja kiirenevas tempos. Vaatamata majanduskasvule ei ole EL-s juurde loodud piisavalt uusi töökohti, mistõttu on tööpuudus paljudes liikmesriikides jätkuvalt kõrge.

Kui I kvartalis kasvas Euroopa Liidu majandus Eurostati andmetel võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga 0,5%, siis II kvartalis juba 1,7%. Oma SKP avaldanud liikmesriikidest oli majandus languses veel vaid viies: Bulgaarias, Hispaanias, Lätis, Küprosel ja Kreekas.

Eesti SKP kasv oli II kvartalis 3,5%, mis oli EL-s üks kiireimaid. II kvartali SKP-d mõjutas eelkõige tööstussektoris loodud lisandväärtuse kiire kasv (10%), mida omakorda toetas töötleva tööstuse toodangu ja elektrienergia tugev eksport. Et sisemajanduse nõudlus oli nõrk, siis töötleva tööstuse toodangu müük kodumaisele turule vähenes. Jooksevhindades kasvas Eesti kaupade eksport 26%. Selline väljaveo kasv oli võimalik tänu mitmete meie peamiste kaubanduspartnerite — Saksamaa, Rootsi, Soome, USA ja Venemaa — majanduse korralikule kasvule ja nende nõudluse kosumisele. Selle aasta esimese 5 kuuga on Rootsi suurendanud jooksevhindades oma sissevedu eelmise aastaga võrreldes 26% ning Saksamaa 12%. Soomes jäi sisseveo kasv tagasihoidlikumaks. 

Majanduskasvu peamised sisemajanduse mõjurid olid Eestis ja meie lähinaabritel üldjoontes sarnased. Nii nagu Eestiski, oli ka Läti, Leedu, Soome ja Rootsi majanduskasvu peamiseks mootoriks tööstussektori kiire kasv. Sarnaselt Eestile vähenes Lätis ja Leedus jätkuvalt ehituses loodud lisandväärtus. Rootsis aga ehituses loodud lisandväärtus kasvas ning ka Soomes on olukord ehituses tunduvalt paranenud.

Venemaa, USA ja EL liikmesriikide SKP kasv võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga, II kvartal 2010

Venemaa, USA ja EL liikmesriikide SKP kasv võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga, II kvartal 2010

Vaatamata EL majanduskasvule ei ole juurde loodud piisavalt uusi töökohti, mistõttu on tööpuudus paljudes liikmesriikides jätkuvalt kõrge. 2010. aasta II kvartalis oli EL-s töötuse määr 9,6% (2009. aasta samas kvartalis oli see 8,8%). Soomes ja Rootsis on püsinud töötuse määr viimase aasta jooksul üle 8%. Hispaanias on töötuse määr suurenenud möödunud aasta 18%-lt ligi 20%-le selle aasta II kvartalis. Ka USA-sse pole juba 3 kvartalit järjest kestnud majanduskasv toonud piisavalt uusi töökohti — juunis oli seal tööta 9,5% tööealisest elanikkonnast. 

Eestis langes töötuse määr I kvartali 19,8%-lt II kvartalis 18,6%-le. Tööhõive suurenes 5200 inimese võrra peamiselt majanduskasvu vedava töötleva tööstuse, aga ka majutuse ja toitlustamise ning kinnisvaraalase tegevuse arvelt. Samas langes tööhõive tugevasti hulgi- ja jaekaubanduses. Tööhõive vähenemine selles tegevusalas on seotud jaekaubanduse lisandväärtuse jätkuva vähenemisega ebapiisava nõudluse tõttu. Tööturg taastub majanduskasvu kõrval viiteajaga ning tõenäoliselt väga aeglaselt. Samas kui SKP kasvab (või langus aeglustub) kiiremini kui tööhõive paranemine, suureneb tööjõu tootlikkus. Nii ongi Eestis tööjõu tootlikkus kasvanud juba kolmandat kvartalit järjest. 2010. aasta II kvartalis kasvas tööjõu tootlikkus võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 9,7%.

Hõivatute arv (parem telg) ning SKP ja tööjõu tootlikkuse kasv (vasak telg) võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga, I kvartal 2005 — II kvartal 2010

Hõivatute arv (parem telg) ning SKP ja tööjõu tootlikkuse kasv (vasak telg) võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga, I kvartal 2005 — II kvartal 2010

Seega soodustab majanduskasvu ennekõike juba olemasolevate töökohtade efektiivsem kasutamine, mitte aga uute töökohtade loomine. Ühest küljest on Eestile konkurentsivõime parandamiseks väga oluline tööjõu tootlikkuse suurendamine: Eesti tööjõu tootlikkus moodustas ostujõustandardi järgi 2009. aastal vaid 64% EL keskmisest. Teisest küljest on Eestis praegu liiga palju kasutamata tööjõudu. Paljud inimesed peavad tõenäoliselt töö leidma buumi ajaga võrreldes teisel tegevusalal.

Tõnu Mertsina, Statistikaameti rahvamajanduse arvepidamise talituse juhataja

Eurokriteeriumide piirides püsimisega oli mullu hädas enamik liikmesriike

2009. aastal suutis Euroopa Liidu 27 liikmesriigist vaid viis Maastrichti eelarvepuudujäägi kriteeriumit täita ning lubatud võlataset ületas 12 liikmesriiki. Nõrgeneva euro päästmiseks soovib Euroopa Komisjon eurotsooni liikmesriike suruda senisest enam eurokriteeriumide piiridesse.
Maastrichti valitsemissektori eelarvepuudujäägi kriteeriumit (puudujääk ei tohi ületada 3% SKP-st) suutsid 2009. aastal täita Taani (-2,7%), Soome (-2,2%), Eesti (-1,7%), Luksemburg (-0,7) ja Rootsi (-0,5%) ning ükski liikmesriik ei lõpetanud eelarveaastat ülejäägiga. EL-27 valitsemissektori koonddefitsiit suurenes koguni 4,5 protsendipunkti võrra võrreldes aastataguse 1,5 protsendipunktiga. Alates 1995. aastast on EL-is vaid kaks riiki, mis on küll mõnel aastal saanud kirja eelarvepuudujäägi, ent ei ole kunagi defitsiidikriteeriumit ületanud: Taani ja Luksemburg. Eurostatile selle liikmesriikidega samadel alustel andmeid edastava Norra koondeelarve on seevastu kõikidel aastatel olnud ülejäägis, kuid kahjuks ei ole see positiivne saavutus osa EL-i koondeelarvest. Varasema aastaga võrreldes suutsid mullu valitsemissektori eelarve puudujäägi näitajat parandada vaid Eesti ja Malta.

 
Valitsemissektori koondeelarve puudujääk Euroopa Liidus, 2009

Valitsemissektori koondeelarve puudujääk Euroopa Liidus, 2009

Eesti võlatase on EL viimase 15 aasta võrdluses madalaim
Eesti valitsemissektori võlatase on alates 2002. aastast visalt langenud, kuid defitsiidis eelarve finantseerimine suurendas võlga nii 2008. kui ka 2009. aastal. Eelmise aasta lõpus ulatus võlg 15,5 miljardi kroonini, suurenedes võrreldes 2008. aastaga kolmandiku. Erinevalt paljudest teistest liikmesriikidest sai Eesti majanduslangusest tuleneva eelarvedefitsiidi finantseerimiseks osaliselt kasutada riigireserve, mistõttu oli võlataseme kasv väiksem kui aastane eelarvepuudujääk. Eesti välisvõla maht suurenes 4,3 miljardist kroonist 7,2 miljardi kroonini ja välisvõlakoormus ulatus 3,3%-ni SKP-st. Siiski oli Eesti võlatase 7,2% SKP-st ja see oli endiselt EL-i madalaim. Tegelikult on Eesti riigivõlg olnud EL-is konkurentsitult väikseim juba 1996. aastast alates, jäädes alati veidi alla Luksemburgi näitajale.

2009. aastal ületas võlakriteeriumit 12 liikmesriiki
Sel kevadel on väga palju räägitud Kreeka majandusraskustest ja põhjatutest võlgadest, mille maksmiseks kreeklastel ressursid puuduvad. Et päästa Euroopa võlakriisist, on rahandusministrid pidanud tegelema abipakettide kokkupanekuga. Tegelikult on euro stabiilsust kõigutavaid kõrge võlatasemega riike palju: 12 liikmesriiki teatasid Eurostatile Maastrichti võlakriteeriumit (võlatase võib olla kuni 60% SKP-st) ületavast tulemusest. Neist suurima võlakoormaga on Itaalia (115,8%), Kreeka (115,1%) ja Belgia (96,7%).

 
Valitsemissektori võlatase Euroopa Liidus, 2009

Valitsemissektori võlatase Euroopa Liidus, 2009

Võlatase kasvas kõigis liikmesriikides ja nn vanemates liikmesriikides üldjuhul teist aastat järjest. Alates 2004. aastast EL-iga liitunud riikide seis on tunduvalt parem ja kriteeriumit ületava võlatasemega on hädas vaid Malta ja Ungari. EL-27 koguvõlg suurenes aastaga 12 protsendipunkti. Sellest kiirema tempoga suurenes võlg seitsmes riigis: Iirimaal (20,1 protsendipunkti), Lätis (16,6), Suurbritannias (16,1), Kreekas (15,9), Leedus (13,7), Hispaanias (13,5) ja Sloveenias (13,3).

Järelevalve eurokriteeriumide piirides püsimiseks karmistub
Euroopa Parlamendi statistikatöörühmas on praegu arutusel määruse eelnõu, millega karmistataks järelevalvet liikmesriikide eelarvestatistika koostamise kvaliteedi üle. Otsene ajend selleks on Kreeka, kes on juba kaks korda hämanud statistiliste näitajatega.
Komisjon on peale selle tulnud välja ettepanekutega, mis näevad ette võimalust otseselt sekkuda riikide eelarveplaneerimisse. Üht võimalust eelarvedistsipliini suurendamiseks nähakse näiteks tõukefondide raha külmutamises. Euroopa seisab praegu teelahkmel ja edasise majandusstabiilsuse nimel tuleb langetada karme otsuseid. Euroopa Komisjoni majandusprognoosi järgi hakkab Euroopa majandus küll tasapisi taastuma, st EL-i majanduskasv jääb nii sellel kui ka järgmisel aastal 1–1,5% juurde, ent liikmesriigiti on olukord siiski väga erinev ja nii mõnelgi tuleb võidelda jätkuva majanduslangusega. Eurotsooni valitsussektori eelarve puudujääk suureneb selle aasta lõpuks 6,6%-ni SKP-st ja võlanäitaja tõuseb veelgi, jõudes 2011. aastaks 88,5% SKP-st. Maastrichti kriteeriumide täitmist on ilma lisameetmeteta tõesti raske lähitulevikus uskuda.

Agnes Naarits, Statistikaameti rahvamajanduse, finants- ja keskkonna arvepidamise osakonna juhataja

Põhjalikum ülevaade väljaandes „Eesti Statistika Kvartalikiri. 2/10. Quarterly Bulletin of Statistics Estonia“ (ilmub 30.06.2010).

Elanike tarbimiskäitumine Euroopa Liidus

Elanike tarbimiskulutuste struktuur on Euroopa Liidu riikides suhteliselt sarnane — enim raha kulub eluasemele, transpordile ja toidule. Hinnaerinevust kõrvaldades moodustavad Eesti elanike tarbimiskulutused inimese kohta 68% EL keskmisest.

Elanike tarbimiskulutused moodustavad enamikus Euroopa riikides üle poole sisemajanduse koguproduktist (SKP). SKP-s tarbimiskulutuste osatähtsuse ja riigi elatustaseme seosest ühest järeldust teha ei saa, kuid lõunapoolsemates ja vaesemates EL liikmesriikides on elanike tarbimise suhteline mõju SKP-le suurem kui kõrgema elatustasemega riikides. Erandiks on elanike suhteliselt suurte tarbimiskulutustega Suurbritannia. EL moodustasid elanike tarbimiskulutused 2009. aastal keskmiselt 58% SKP-st. Eesti elanike tarbimiskulutused olid 2008. aastal 55% SKP-st, kuid majanduskriisi tingimustes ja tarbimisaktiivsuse olulise vähenemisega langesid 2009. aastal 52%-ni.

Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste osatähtsus SKP-st, 2009

Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste osatähtsus SKP-st, 2009

 

Tarbimiskulutused inimese kohta olid 2008. aastal kõige suuremad Luksemburgis ja kõige väiksemad Ungaris, kahe riigi kulutused erinesid 4,5 korda. Kui Luksemburgi elanik kulutas keskmiselt 24 700 eurot, siis Ungari elanik vaid 5500 eurot. Eestis elanik kulutas 6600 eurot inimese kohta ehk 3,7 korda vähem kui Luksemburgi elanik. Soomega oli vahe 2,6 ja Rootsiga 2,4 korda. Ehk siis Eesti elanike tarbimiskulutused inimese kohta moodustasid Luksemburgi elanike tarbimiskulutustest 27%, Soome ja Rootsi puhul vastavalt 38%ja 42%.

Kui kõrvaldada EL riikide vaheline hinnaerinevus ja mõõta kulutusi ostujõupariteedi alusel, siis on Eestis tarbimiskulutused inimese kohta Luksemburgiga võrreldes 2,7 korda väiksemad, Soomest 1,5 ja Rootsist 1,4 korda väiksemad. Eesti elanike tarbimiskulutused inimese kohta moodustasid Luksemburgi elanike tarbimiskulutustest 38%, Soome ja Rootsi omadest vastavalt 66% ja 71%.

Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused Eestis ja teistes Euroopa riikides, 2008

Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused Eestis ja teistes Euroopa riikides, 2008

 

Üldjoontes on elanike tarbimiskulutuste struktuur EL liikmesriikides sarnane. Kõige rohkem kulub eluasemele (2008. aastal 22% elanike tarbimiskulutustest), millele järgnevad kulutused transpordile (14%) ning toidule ja mittealkohoolsetele jookidele (13%). Kõige enam ehk üle neljandiku kõikides tarbimiskulutustest kulutavad eluasemele jaheda kliimaga Skandinaaviamaade, aga ka hoopis mõõdukama kliimaga Prantsusmaa elanikud. Seevastu soojema kliimaga Vahemereriikide elanikud kulutavad eluasemele alla 18% tarbimiskulutustest, kusjuures Maltal ja Küprosel vaid 12–13%. Üllatavalt väikesed on kulutused eluasemele ka Leedus (13%), ent seda suuremad on kulutused toidule ja mittealkohoolsetele jookidele ning transpordile.

Eestis kulutavad elanikud eluasemele 21%, toidule ja mittealkohoolsetele jookidele 19% ning transpordile 15% tarbimiskulutustest. Eesti elanik kulutab toidule, mittealkohoolsetele jookidele, alkohoolsetele jookidele ja tubakale oluliselt suurema osatähtsuse kõikidest tarbimiskulutustest kui EL-s keskmiselt. Nii Eestis kui ka EL-s on iseloomulik, et kõige väiksema osatähtsusega on kulutused haridusele, samuti on suhteliselt väikesed ka kulutused tervishoiule. See viitab asjaolule, et enamasti on hariduse ja tervishoiu puhul tegemist avaliku sektori teenustega. Eesti elanike tarbimiskulutustest moodustavad kulutused haridusele vaid 2% ning tervishoiule 3%.

Elanike tarbimiskulutuste struktuur Eestis ja EL-s, 2009

Elanike tarbimiskulutuste struktuur Eestis ja EL-s, 2009

 

Eesti elanike tarbimiskulutused vähenesid 2009. aastal varasema aastaga võrreldes ligi 19% ja vähenemine toimus kõikides kulugruppides. Kõige rohkem mõjutas vähenemist kulutuste vähenemine transpordile, vabale ajale ja kultuurile, väljas söömisele ja hotellidele ning muudele kaupadele ja teenustele (nt finantsteenustele, isikuhooldusele jms). Elanikud ostsid varasema aastaga võrreldes oluliselt vähem püsikaupu, sest selle kulugrupi kulutuste vähenemine oli kõige suurem (41%).

 Tõnu Mertsina, Statistikaameti rahvamajanduse arvepidamise talituse juhataja