Tag Archives: sisseränne

Rahvastiku vananemine ei lase rahvaarvu kasvust rõõmu tunda

Eesti rahvaarv on viimased neliteist aastat olnud 1,3 miljonit. Praeguste trendide jätkudes jääb see nii veel paljudeks aastakümneteks. Mullu kasvas rahvaarv 0,3%, mis on viimaste aastate keskmine tulemus. Samas on murettekitav asjaolu, et lisanduv noorte vanusrühm on pensionile siirdujatest veerandi võrra väiksem.

Alis Tammur, statistikaameti juhtivanalüütik

Viimased kuus aastat on kasvanud summaarne sündimuskordaja, mis näitab keskmist laste arvu naise kohta. Samal ajal on Eestis igal aastal stabiilselt sündinud umbes 14 000 last. Sündivate laste arv püsib stabiilsena põhjusel, et eelnevast kolmandiku võrra väiksem 1990ndate sünnipõlvkond on jõudnud pereloomise ikka. Keskmine sünnitaja on 30,6-aastane ja keskmine esmasünnitaja 28,2-aastane. See tähendab, et aktiivses sünnituseas on iga aastaga järjest vähem naisi.

Summaarne sündimuskordaja oli sel sajandil kõige madalam 2001. aastal (1,32) ning kõige kõrgem aastatel 2008–2010 (1,72). Pärast eelmist majanduskriisi oli summaarne sündimuskordaja kõige madalamas seisus 2013. aastal (1,52), misjärel on toimunud stabiilne kasv. Järsk hüpe toimus 2018. aastal, mil kordaja suurenes 1,67ni. Seda selgitab aasta varem kehtima hakanud lasterikaste perede toetussüsteem. Mullu oli summaarne sündimuskordaja 1,66 ning seda väikest langust võib pidada juhuslikuks kõikumiseks. Pigem näitab trend, et uue toetuse tekkimise mõju on olnud teist aastat positiivne.

Rohkem lapsi ühes peres

Kolmandaid ja järgmisi lapsi hakkas varasemast rohkem sündima alates 2016. aastast pea kõigis ema vanuserühmades alates 25. eluaastast. Kõige rohkem sünnib neid 30–39-aastaste naiste hulgas, mis on keskmist sünnitaja vanust arvestades just see iga, mil kolmandate ja järgmiste laste sünnitamiseni jõutakse. Ühtlasi on see vanuserühm praegu rahvastikus kõige suurem, mistõttu selle osatähtsus sünnitusealiste naiste hulgas tõuseb. Nimetatud vanuserühma on jõudnud 1980ndate lõpus sündinud suurem põlvkond ja seetõttu on mõju sündivate laste arvule ka arusaadavalt tuntav.

Kui 2015. aastal oli kolmandaid ja järgmisi lapsi 21% kõikidest sündidest, siis 2019. aastal oli neid 27%. Esimeste laste sündide arv on olnud viimastel aastatel pigem langustrendis, kuid möödunud aastal oli siingi väike tõus. Seevastu pere teise lapsena sündinute hulk mullu langes.

Rändesaldo püsib positiivne

Rändesaldo jäi 2019. aastal ligi 5500 inimesega plussi. Sisseränne oli mullu aasta varasemaga võrreldes rekordtasemel, ulatudes 18 300 inimeseni. Samal ajal oli ka väljarändajaid paari tuhande võrra enam. Paar aastat tagasi suurenes sisserändajate arv, ent suur osa sisserändest on lühiajaline viibimine Eestis, mistõttu lahkub umbes kolmandik sisserännanutest paari aasta jooksul. Seetõttu on nüüd hakanud suurenema ka väljaränne. Rändesaldo oli aasta varasemaga võrreldes 1500 inimese võrra väiksem.

Oluline Eesti välisrännet kirjeldav näitaja on rändesaldo Soomega. Soome on eestlaste rände kõige olulisem partner ning kolmandat aastat järjest tuli Soomest Eestisse rohkem inimesi, kui siit põhjanaabrite juurde lahkus.

Viis viimast aastat positiivne olnud välisrändesaldo on kogu selle aja jooksul toonud Eestisse peamiselt Ukraina ja Venemaa kodanikke. Teistest riikidest saabus samuti päris palju inimesi, nende seas rohkelt Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke. Samas on oluline, et 2019. aastal oli esmakordselt Euroopa Liidu kodanike ränne negatiivne. Seda küll kõigest 58 inimese võrra, kuid varasema positiivse (ca 2000 inimest) rändesaldoga võrreldes on kukkumine märkimisväärne. Ligi pooled 2019. aastal välisrändes osalejad olid Eesti kodanikud. Kui varasemalt oleme neid kaotanud, siis nüüd juba kolm viimast aastat on Eesti kodanike rändesaldo olnud positiivne.

Kõige rohkem tuleb Eestisse 20–49-aastaseid, Eesti kodanike puhul aga 30–69-aastaseid. Teistest riikidest saabub siia kõige enam 15–49-aastaseid. Mehi on tulnud rohkem, naisi vähem: sama trend on iseloomulik nii Eesti kui ka teiste kodakondsete kohta.

Rahvaarv hakkab vähenema

Loomulik iive oli 2019. aastal küll 1300 inimese võrra miinuses, kuid positiivne rändesaldo aitas rahvaarvu kasvatada ligi 4200 inimese võrra. Kõiki soo- ja vanusrühmasid see siiski ühtlaselt ei mõjutanud. Kuna vanemaealiste meeste arv on naiste omast väiksem ning poisse sünnib igal aastal paarsada rohkem kui tüdrukuid, oli meeste loomulik iive tasakaalus.

Rahvastiku vanuselise koosseisu muutust vaadates on meil aastataguse ajaga võrreldes rohkem kuni 19-aastaseid ning 65-aastaseid ja vanemaid. Seevastu 20–64-aastane rahvastikuosa vähenes enam kui 3200 inimese võrra. Täpsemalt öeldes küll naiste võrra, sest meeste arv jäi vanuserühmade nihkumise, välisrände ja suremuse summana aastases võrdluses samaks.

Viimase viie aastaga on Eesti rahvaarv kasvanud ligi 16 000 inimese võrra. Samal ajal on tööealisteks loetav elanikkond ehk 20–64-aastaste arv samas ulatuses vähenenud. Selle vanuserühma välisrändesaldo katab küll suremuse, kuid lisanduv noorte vanuserühm on pensionile siirdujatest veerandi võrra väiksem. Kui emad sünnitaksid jätkuvalt sama palju lapsi, siis sündide arv ikkagi väheneb, sest sünnitusealiste naiste vanusegruppi siseneb vähem naisi kui sealt lahkub. Lisaks tähendab sündimuskordaja 1,6 seda, et sündiv põlvkond on sünnitavast põlvkonnast väiksem. Pikemas perspektiivis on tulemuseks paratamatult kogu rahvaarvu vähenemine.

Loe ka meie blogipostitust “Kus sünnivad lapsed ja kus elavad emad?“.

Huvitavaid fakte Eesti maakondade elust

Haldusreform tõstis Statistikaameti huviorbiiti piirkondliku statistika. Maakondade andmeid analüüsides selgus mitu ootamatut tõsiasja, varjatud seost ja kasutamata võimalust…

1a

2

3

aprill_kaartMeeleolukat 1. aprilli!

Andmed pärinevad Statistikaameti statistika andmebaasist (aprill_2016) ja statistika kaardirakendusest.

Ainult lahkuvad ja mitte keegi ei tule tagasi?

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel oli 2014. aastal viimase kümne aasta jooksul mõnda aega välismaal töötanud ja seejärel Eestisse tagasi tulnuid 15–64-aastaste seas 68 500. Kõige rohkem oli välismaal töötanuid 25–34-aastaste hulgas.

Enamik meist teab kedagi, kes töötab või on töötanud välismaal. Välismaale tööle siirdumisel on alati küsimuseks, kas kolida välismaale elama või eelistada töölkäimiseks piiriülest pendelrännet. Mõlemat varianti eelistanuid jätkub ning tihtilugu on piiriülese pendelrändega alanud välismaal töötamine lõppenud oma pere kolimisega kodumaalt eemale. Välismaale elama ja tööle suundutakse erinevatel põhjustel. Eraldi saab käsitleda sõja või genotsiidi eest põgenejaid, kuid n-ö tavaolukorras on põhjused üsnagi püsivad: kes tahab uusi kogemusi, kes teeb karjääri, kes tahab õppida keelt ning leidub rohkelt ka neid, kelle jaoks on peamine põhjus pereliikmele järgnemine. Igasuguse rände (sh töörände) kõige suuremaks tõukejõuks on majanduslikud põhjused, mis võivad arvesse tulla ka sõjapõgenike puhul, kes kalduvad võimalusel sihtriigina eelistama riike, kus majanduslikud võimalused on paremad.

Õnneks Eestis sõda ei ole, kuid sellest hoolimata jätkub nii välismaale tööle siirdumine kui ka sinna lõplikult elama asumine. 2014. aastal asus Eestist välismaale elama üle 4500 inimese ning sama aasta igas kvartalis töötas välismaal, kuid omas püsielukohta Eestis, üle 20 000 inimese.

Kuigi tagasitulijaid on vähem kui äraminejaid, on neid arvestataval määral. Sellest annab märku kasvõi see, et Eesti kodakondsusega inimeste osatähtsus sisserändajate seas on tublisti üle poole – 2014. aastal oli ligi 4000 sisserändajast üle 2500 Eesti kodakondsusega.

Info kodakondsuse kohta ei anna aga pilti sellest, kui paljud on välismaal elades seal ka tööl käinud. Samas ei ole põhjust eeldada, et enamik parimas tööeas olijatest pole välismaal elades töötanud. Eesti tööjõu-uuringu 2014. aastal välismaal elamist ja töötamist puudutavad lisaküsimused ei ole küll otseselt seotud tagasirände numbritega, kuna paljud inimesed, kes elasid ja töötasid enamiku ajast välismaal, omasid siiski veel püsielukohta Eestis. Siiski annab Eesti tööjõu-uuring ülevaate viimase kümne aasta jooksul välismaal elanute ja töötanute kohta.

Välisränne sõltub soost ja vanusest

Eesti tööjõu-uuringu andmetel oli aastatel 2004–2014 välismaal elanud ja töötanud ning seejärel Eestisse tagasi tulnud 68 500 inimest vanuses 15–64. Vanuserühmiti oli kõige rohkem välismaal elanuid ja töötanuid 25–34-aastaste seas (15%). Nendele järgnes vanusegrupp 35–44.

blog_30

Välismaal elanud ja töötanud mehi oli naistega võrreldes kaks korda enam. Sellel on tõenäoliselt kaks põhjust. Esiteks on naistel välismaale elama ja tööle minnes suurem tõenäosus sinna ka jääda. Teiseks on meeste seas oluliselt enam tööalaselt riikide vahel pendeldajaid. Hoolimata oma registreeritud elukohast Eestis, võisid uuringus osalenud mehed märkida lisaks välismaal töötamisele ka seal elamise.

Kas aga välismaal töötamise kogemused erinevad rahvuseti? Tuleb välja, et mitte eriti. Numbriliselt oli eestlasi küll rohkem kui mitte-eestlasi, kuid eestlasi on ka rahvastikus rohkem. Seepärast tuleks vaadata, kui suur on olnud välismaal elanute ja töötanute osatähtsus rahvuseti. Vahe on marginaalne – eestlastest oli välismaal elanud ja töötanud 8% ning mitte-eestlastest 7,6%.

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1997. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Rände autonoomsuse aktsepteerimine: Eesti kui sisserände riik

Lääne-Euroopa riikide kogemus näitab, et rännet ei saa vaos hoida rangete seaduste ja piirikontrolliga. Need pigem muudavad rände toimumise viise. Londoni Ülikooli teadur Stephen Scheel leiab, et Eestist on saamas sisserände riik ja Eesti peab otsustama, millist immigratsioonipoliitikat järgida ning milliseid institutsionaalseid muutusi on vaja mitmekultuurilise ühiskonna toimimiseks.

Külastasin mais Statistikaametit, kus mul paluti teha ettekanne oma doktoritööst. Oma töös uurisin rände autonoomsust, st rändele iseloomulikku kontrollimatust ja ülemäärasust ning selle mõju püüdele rännet kontrollida ja reguleerida. Arvestades Eesti rändeajalugu – sh ulatuslikku väljarännet pärast taasiseseisvumist – ja väljarände mõõtmisega seotud probleeme statistikute töös, keskendusin oma ettekandes just väljarändele. Seetõttu olin üsna üllatunud, kui esimesed reaktsioonid ettekande järel puudutasid hoopis teist nähtust, nimelt sisserännet. Põhjuseks oli just samal päeval teatavaks tehtud pagulaskvoot ehk Eestile määratud kohustus võtta vastu tuhat põgenikku. Kvoodid tulenevad Euroopa Komisjoni põgenike ümberpaigutamise kavast. Selle postituse eesmärk on rääkida sisserändest, mida ma oma ettekandes ei puudutanud. Ma ei pea vajalikuks avaldada arvamust teemal, kas Eesti valitsus peaks nõustuma määratud kvoodiga või mitte. Selle asemel toon välja kaks asjaolu, mis ilmnevad minu teadustööst ja millele ei ole senistes aruteludes Eestis (ega tegelikult ka mujal ELis) tähelepanu pööranud: et Eesti on juba saamas sisserände riigiks ja et see juhtub sõltumata Eesti valitsuse praegusest või tulevasest poliitikast.

Kui Euroopa Komisjon teatas 27. mail 2015, et Eestil tuleb järgmise kahe aasta jooksul vastu võtta 1064 pagulast (Eestisse asustataks ümber 738 pagulast Itaaliast ja Kreekast, lisaks 326 inimest väljastpoolt ELi), nimetasid Eesti valitsuse liikmed seda kohe vastuvõetamatuks, pidades etteantud kvooti „ebaproportsionaalseks ja küsitavaks“. Näiteks siseminister Hanno Pevkur leidis oma arvutustes, et Eestil palutakse vastu võtta 1,86% 20 000 põgenikust, keda EL soovib ümber asustada, samas kui „Eesti moodustab Euroopa Liidu rahvaarvust umbes 0,26 protsenti ja SKPst 0,14 protsenti“. Oli ka neid, kes leidsid, et nii riigi huvides kui ka moraalselt oleks õige, kui Eesti valitsus võtaks põgenikke vastu ELi määratud kvoodi ulatuses. Selle seisukoha pooldajad väidavad, et Eesti ei saa keelduda abistamast rändesurve all olevaid liikmesriike, sest sellega kaasneb risk kaotada ELi rahaline abi ja NATO sõjaline toetus. Tihti mainitakse ka moraalset kohustust käituda nii, nagu meile meeldiks, et teised käituksid, pidades silmas Eesti pagulaste saatust Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. Ka avalik arvamus jaguneb samamoodi, nagu näitavad postitused Eesti sotsiaalmeedias.

Mitmele erinevusele vaatamata on kõigil neil seisukohtadel üks ühine joon – vaikimisi eeldatakse, et Eesti ja teised riigid saavad migrantide hulka ja koosseisu vabalt reguleerida ja „hallata“. Lääne-Euroopa riikide rändeajalugu pärast Teist maailmasõda näitab ilmekalt, et see eeldus on ekslik. Riikide küllalt erinevat rändeajalugu on analüüsinud tunnustatud rändeuurija Douglas Massey, kes on raamatus „Worlds in Motion“ öelnud järgmist: „Ilma igasuguse referendumi või konkreetse otsuseta oli Lääne-Euroopa muutunud mitmerassiliseks, mitmerahvuseliseks ühiskonnaks.“ See ei tähenda, nagu puuduks Eesti valitsusel õigus otsustada, kas ja kui palju pagulasi on riik valmis ELi ümberpaigutamisprogrammi raames vastu võtma. See tähendab pigem, et ükski valitsuse otsus ei peata rännet Eestisse – ükskõik, kas Eesti valitsus keeldub kvoodijärgse pisut üle tuhande inimese Eestisse lubamisest või ei. Rännet ei saa nagu veekraani lahti ja kinni keerata, on öelnud Prantsuse majandusteadlane Yann Moulier Boutang. Seda kinnitab ka lääneriikide rändeajalugu pärast Teist maailmasõda. Näiteks võime võtta Lääne-Saksamaa.

Teise maailmasõja järel oli Lääne-Saksamaal (nagu paljudes Euroopa riikides) tööjõupuudus. Et reguleerida mitteametlikku töörännet Lõuna-Euroopast, hakkas Saksa valitsus sõlmima Lõuna-Euroopa riikidega (eelkõige Türgiga) kokkuleppeid tööjõu importimiseks ehk võõrtööliste riiki toomiseks. Eesmärk oli, et võõrtöölised elaksid ja töötaksid Saksamaal teatud perioodi (kuni lepingu lõppemiseni) ja siirduksid siis tagasi kodumaale. Seetõttu ei nähtud vaeva nende inimeste sotsiaalse lõimimisega. Kuid paljud võõrtöölised ei naasnud kodumaale, vaid jäid Saksamaale plaanitust kauemaks ja lõpuks jäidki sinna elama (tihti ettekavatsematult). Seetõttu ei vähenenud migrantide hulk ka pärast seda, kui Saksa valitsus võõrtööjõuprogrammi 1973. aastal majanduslanguse tõttu ametlikult lõpetas. Vastupidi – sisserändajate arv kasvas, sest paljud võõrtöölised olid loonud pere ja perekonna taasühinemise programmid võimaldasid ka nende lähisugulastel Saksamaale kolida. Suurt kasu ei olnud ka Saksa valitsuse katsest toetada võõrtööliste naasmist oma kodumaale – selleks kasutati erinevaid mõjutusvahendeid, nt maksti toetust kodumaale naasjatele.

Saksa valitsus rakendas sisserändele järjest rangemaid piiranguid, millega välistati muud legaalsed rändekanalid, mistõttu hakkasid need, kes ei saanud taotleda perekonna taasühinemise viisat (neil ei olnud Saksamaal sugulasi), taotlema varjupaika. Nii hakati meedias ja avalikkuses rääkima nn võlts-asüülitaotlejatest. 1992. aastal kiitsid kõik parteid heaks varjupaigaõiguse paragrahvi muutmise Saksa põhiseaduses. Seadusemuudatuse järel oli põgenikel peaaegu võimatu Saksamaal varjupaika leida, kui nad just lennukiga ei saabunud, sest kõik Saksamaa naaberriigid kuulutati „ohututeks kolmandateks riikideks“, kuhu võis varjupaigataotlejad tagasi saata. Kõigest hoolimata ei peatanud järjest rangemate seaduste kehtestamine ja piirikontrolli pidev tõhustamine sisserännet Saksamaale. Vastupidi, sisserändajate hulk suurenes üha. Lisaks turistiviisale tulid sisserändajad alates 1990ndatest üha enam üle piiri illegaalsete vahendajate kaasabil, et illegaalselt (st ilma ametliku elamis- ja tööloata) Saksamaale elama asuda. 2010. aastal oli Saksamaal hinnanguliselt 100 000 kuni 400 000 illegaalselt sisserännanut. Hinnangu niivõrd suur vahemik näitab, kui keeruline on ebaseadusliku rände ulatust kindlaks teha – kindlakstehtud juhtumite arvu põhjal tuleb hinnata, kui palju võib olla veel avastamata juhtumeid. Rändeteoreetikud peavad illegaalse rände põhjuseks sisserändele kehtestatud rangeid piiranguid, mille keerulised ja üliselektiivsed kriteeriumid ei vasta võõrtööjõu nõudlusele ega ühti migrantide eesmärkide ja soovidega olukorras, kus riikide vahel valitseb suur ebavõrdsus.

Lühiülevaade Lääne-Saksamaa rändeajaloost kinnitab, et sisserännet ei saa vähendada rangemate seadustega või piirikontrolli pideva tõhustamisega, sest see muudab vaid rände toimumise viise. Teisisõnu illustreerib Lääne-Saksamaa näide hästi rände autonoomsust – rännet iseloomustab teatud kontrollimatus ja ülemäärasus, mis ei allu katsetele rännet tsentraalselt kontrollida ja reguleerida. Migratsioonist ja riikide püüdlustest seda reguleerida on kirjutanud Stephen Castles ja Mark Miller oma raamatus „The Age of Migration“: „[…] riikidevaheline ränne võib ka olla teatud määral autonoomne ja mitte alluda riikide suunamisele. Ametlik poliitika ei täida sageli oma eesmärki, mõnikord võib tulemus olla lausa vastupidine soovitule. Riikidevahelist rännet kujundavad nii inimesed kui ka valitsused. Rände ja asustuse kujunemisel mängivad põhirolli inimeste, perede ja kogukondade otsused, mis on tihti tehtud puuduliku info põhjal ja piiratud valikute seast.“ Castles ja Miller seda mõtet edasi ei arendanud, küll on sellest lähtunud teised autorid rände autonoomsuse uurimisel. Mitmed autorid – näiteks Prantsuse majandusteadlane Yann Moulier Boutang, Itaalia politoloog Sandro Mezzadra ja Saksa interdistsiplinaarse piiri- ja migratsiooniuuringute projekti Transit Migration liikmed – on võtnud selle hüpoteesi oma lähenemise aluseks. Nende autorite järgi põhjustab just rände subjektiivne mõõde – erinevad lootused, soovid ja unistused, mille nimel inimesed üldse rändavad, samuti kõiksugu eri variandid, kuidas nad oma plaane teostavad – rändele omast kontrollimatust ja ülemäärasust. Teisisõnu, migrandid teevad iga päev tohutul hulgal sõltumatuid otsuseid, millel on väga erinevad põhjused, mistõttu ei saagi rännet seletada paari põhjusega, mille kindlakstegemine võimaldaks valitsustel rännet omal äranägemisel suunata ja reguleerida.

Kärsitud lugejad võivad nüüd küsida, kuidas seostub rände autonoomsus pagulaskvoodi üle käiva aruteluga (ehk kas Eesti peaks nõustuma talle põgenike ümberpaigutamise kavas määratud kvoodiga). Nagu juba mainisin, tugineb enamik arvamusi sel teemal valele eeldusele – et riigid (sh Eesti) saavad kontrollida inimeste liikumist ja määrata, milliseid sisserändajaid ja kui palju riiki lubada. Sellest eeldusest lähtub enamik arvamusavaldajaid, nii need, kes peavad kvooti „ebaproportsionaalselt“ kõrgeks, kui ka need, kes leiavad, et määratud kvoodiga tuleb nõus olla moraalsetel kaalutlustel või riigi huvides. Seetõttu juhib kvoodidebatt tähelepanu kõrvale kahelt faktilt.

Esiteks, Eesti on juba sisserände riik. Siinkohal ei pea ma silmas vene keelt kõnelevate inimeste sisserännet nõukogude ajal, vaid praegu ja tulevikus toimuvat rännet. Eesti vajab immigrante väheneva rahvaarvu ja vananeva rahvastiku tõttu, mida kinnitavad ka Statistikaameti andmed. Lisaks muutub Eesti võimalike sisserändajate silmis seda atraktiivsemaks, mida enam jõuavad siinne elatustase ja võimalused järele Lääne- ja Põhja-Euroopa riikidele. Seega, kui „Venemaa, Ukraina ja paljude väljapoole Euroopat jäävate riikidega on Eesti rändesaldo enamiku iseseisvusajast olnud positiivne“ (vastavalt pressiteatele), on see selge märk, et need on alles esimesed tulijad enne suuremat rännet tulevikus.

Teiseks, see juhtub sõltumata sellest, kas Eesti valitsus (ja tulevased valitsused) toetab Eesti juba käimasolevat muutumist sisserände riigiks. See on õppetund, mida võiks õppida Lääne-Euroopa riikide, nt Saksamaa rändeajaloost ja eelkirjeldatud rände autonoomsuse teooriast. Ning just seda õppetundi ei arvestata praeguses debatis ELi määratud pagulaskvoodi suuruse üle. Küsimus ei ole selles, kas Eesti peaks kvoodiga nõustuma või selle vaidlustama või kas Eesti soovib olla sisserände riik või mitte. Sisserände toimumise eitamine ning sisserände täielik keelustamine ei suuda rännet takistada, nagu selgub Saksamaa näitest (kusjuures kuni sisserännet reguleeriva seaduse vastuvõtmiseni 2005. aastal ei pidanud Saksamaa ennast sisserände riigiks). Nii Eesti kui ka paljud teised ELi riigid peaksid arutlema hoopis selle üle, milline oleks sobiv immigratsioonipoliitika ning milliseid institutsionaalseid muudatusi on mitmekultuurilise ühiskonna toimimiseks vaja. Et arutelu sel teemal üldse toimuda saaks, peavad nii poliitikud kui ka rahvas kõigepealt aru saama, et Eesti on juba muutumas sisserände riigiks.

Autonomy of Migration

Stephan Scheel, Londoni Ülikooli Goldsmithsi kolledži teadur