Tag Archives: rel2011

Ene-Margit Tiit: Mis suunas on Eesti rahvastik liikunud?

Lõppenud rahva ja eluruumide loendus näitas, et eelmise loendusega võrreldes on Eesti elanikkond vähenenud 5,5% võrra. Kuidas 12 aasta jooksul toimunud muutusi seletada? 

2011. aasta rahvaloendusel loendati Eestis 1 294 236 püsielanikku. See siiski ei tähenda, et Eesti rahvaarv oleks tingimata alla 1 300 000. Teame praegu, et umbes 1 % on neid inimesi, keda erinevail põhjustel ei õnnestunud kätte saada. Ja see on rahvusvaheliselt täiesti aktsepteeritud tubli tulemus. 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus

Et aga eelmisel, 2000 aasta loendusel loeti kokku 1 370 000 püsielanikku, siis näeme, et pea 76 000 inimese võrra on loendatud püsielanike arv siiski vähenenud.

Kahanemise põhjused
Mille arvel elanikkond kahe loenduse vahel kahanes? 32 000 inimese võrra vähenes rahvaarv loendustevahelise perioodi (11 aasta ja 9 kuu) jooksul negatiivse loomuliku iibe tagajärjel. Kuigi ka see kadu on suur – 2,3% eelmisel loendusel loendatute arvust – on positiivne see, et viimastel aastatel on loomulik iive jõudnud üsna nulli lähedale.

Registreeritud rändesaldo oli kahe loenduse vahel negatiivne, selle arvel vähenes rahvastik 22 000 inimese võrra. Selgitamata on praegu veel 22 000 inimese kadumine. Edasine loendusandmete analüüs ja võrdlus kõigi Eesti registriandmetega peab selgitama registreerimata rände mahu ja loendamata jäänud isikute arvu.

Kuidas käesoleval sajandil toimunud rahvastikuarengu suundumusi hinnata? On üldiselt teada, et kõigis totalitarismist vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa maades toimub juba mõnekümne aasta jooksul Eestiga sarnane areng: rahva arvukus kahaneb negatiivse loomuliku iibe ja samuti negatiivse rändesaldo mõjul. Selle nähtuse põhjused on võrdlemisi komplitseeritud, sageli võetakse seda kokku sõnaga „üleminekušokk“. Võrreldes saatusekaaslastega ei ole Eesti rahvastiku seisund kõige halvem, näis juba peaaegu, et šokk on edukalt ületatud, kui aga majanduslangus põhjustas taas sündimuse langust ja intensiivistuvat väljarännet.

Liikumine stabiliseeriumise suunas
Võrreldes loendustevahelist rahvastikuarengut kahe eelmise loenduse (1989. ja 2000. aasta) vahelise ajaga selgub, et liikumine toimub stabiliseerumise suunas – hinnanguline rahvastikukadu on väiksem, loomulik iive läheneb nullile. Siiski ei saa unustada Eesti rahvastiku kriitilist väiksust – rahvusriigina püsimiseks ei saa omakeelne rahvastik langeda liiga väikseks. Tõenäoliselt oleme juba  kriitilise piiri lähedal.

Rahvastiku etnilises struktuuris mingeid olulisi muutusi võrreldes eelmise loendusega pole toimunud. Jätkuvalt on eestlaste arv pisut alla 70% ja venelasi umbes veerand elanikkonnast. Muude rahvuste esindajate arv Eestis ei ole suurenenud, pigem pisut vähenenud. Nähtavasti toimub ka siin stabiliseerumine.

Eakate osakaal suureneb
Halvenenud on rahvastiku vanuseline koostis, noorte (kuni 14-aastaste) osa rahvastikus on vähenenud  (eelmise loenduse 18%-lt 15%ni). Positiivne on aga see, et eelmise loendusega võrreldes on arvukam kõige noorem – 0 kuni nelja-aastaste vanuserühm.

Seevastu eakate, vähemalt 65-aastaste osakaal on suurenenud otse vastupidiselt noortele – endise 15% asemel on eakaid nüüd 18%. Tegelikult on ka see näitaja positiivne, sest viitab kahe loenduse vahel toimunud oodatava eluea pikenemisele. Tööealise, so 15—64-aastase elanikkonna osakaal on jätkuvalt 67%. Niisugune rahvastiku koostis on hetkel vaieldamatult hea, keskmiselt on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist inimest, kuid kahjuks pole selline struktuur pikemas perspektiivis jätkusuutlik.

Koondumine Harjumaale
Rahvastiku paiknemise muutused Eesti territooriumil peaks pakkuma mõtlemisainet kõigile, kes tegelevad regionaal­poliitikaga. Loendus näitab inimeste jätkuvat koondumist Tallinna ümbrusesse. Peaaegu kõik maakonnad kaotavad oma elanikkonda, üllatuslikult kõige enam Kesk-Eesti: Järvamaa ja Jõgevamaa. (Järvamaa puhul tuleb küll märkida, et üks vald on vahepealsel perioodil liikunud hoopis Lääne-Virumaa alla.)

Eestimaa on oma kliima ja loodustingimuste poolest eluks sobiv täies ulatuses. Siin on elatud aastatuhandete jooksul ning asulate tühjenemine just nüüd, kus inimestevahelised kaugused kahanevad uute kommunikatsioonivõimaluste ja ühendusteede toimel, ei peaks väikeses Eestis olema paratamatus. Iibe ja väljarände kõrval on juhibki rahvaloendus ühiskonna, sh poliitikute tähelepanu Eesti maapiirkondade ja väiksemate linnade tühjenemise probleemile.

prof. Ene-Margit Tiit, rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuht

Artikkel ilmus ka ERR-i uudisteportaalis

VANA KULD: Vaata, kuidas toimus 1959. aasta rahvaloendus

1959. aasta jaanuaris toimunud Eesti viiendal rahvaloendusel saadi rahvaarvuks 1 196 791, mida oli rohkem kui kunagi varem.

Esimene sõjajärgne rahvaloendus leidis Eestis aset 14 aastat pärast sõja lõppu. 1959. aasta 15. jaanuaril toimunud rahvaloenduse küsimustik oli vabariigiaegsetest rahvaloendustest (1922 ja 1934) napim – kokku oli loenduslehel inimese kohta 15 küsimust.

Küsiti: sugu, vanust, alalise elukoha aadressi, sealt äraoleku aega, perekonnaseisu, suhet perekonnapeaga, rahvust, kodakondsust, emakeelt, haridust, õppeasutuse tüüpi, kus õpib, elatusallikat, töökohta, tegevusala selles töökohas ja ühiskondlikku gruppi.

Viimases, ühiskondlikku gruppi puudutavas küsimuses tuli end liigitada kas tööliseks, teenistujaks, kolhoosnikuks või muuks. Teenistujana pidid end kirja panema näiteks arstid ja ametnikud, muuna aga näiteks kirikuõpetajad.

Vaata Filmiarhiivist pärinevat ülevaadet 1959. aasta rahvaloenduseks valmistumisest.

Loendusnimekirjad koostati kohalike elanike registrite järgi, sest toona oli elukoha registreerimise kord range. 1959. aasta loendusel loendati nii faktilist kui ka alalist elanikkonda. Seepärast loendati inimesi näiteks ka rongides.

Vaata Filmiarhiivist pärinevat ülevaadet viiendast rahvaloendusest.

Postituse koostamisel on kasutatud prof. Ene-Margit Tiidu raamatut “Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust

OSALE E-RAHVALOENDUSEL

Kristo Mäe, Statistikaameti avalike suhete projektijuht

130 aastat tagasi hakati loendama Eestimaa elanikke

Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis avaldas oma detsembrinumbris sisuka intervjuu 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuhi,  TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiiduga. Avaldame Statistikablogis intervjuu täismahus.

Üliõpilastel tuleb alaliseks elukohaks märkida tegelik elukoht õppimise ajal, tuletab tudengitele meelde TÜ emeriitprofessor, 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuht Ene-Margit Tiit.

Üliõpilased on olnud loendustel nn kehv kontingent ega ole andnud end kergesti loendajale kätte. Professor Tiit loodab, et kes siis veel, kui mitte tudengid end esmakordsel e-loendusel loendaksid. Probleemiks võivat kujuneda just püsielukoha kirjapanek. Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et päevaõppes õppijad ei märgi aadressi, kuhu nad on sisse kirjutatud, vaid selle, kus õppimise ajal elavad, olgu see siis ühiselamu või erakorter.

Professor Ene-Margit Tiit, mida võiks veel tähele panna?

Kui ma matemaatikatudengeile keelteoskuse märkimisest rääkisin, mainis üks terane noormees, et ta võib ju kirja panna rohkem keeli, kui oskab. Milleks? Ennast paremana näidata on absoluutselt mõttetu, sest kogu andmestik töödeldakse üheskoos ning mitte keegi mitte kuskil ei saa välja võtta ühegi inimese andmeid. Seda ei luba ka isikuandmete kaitse seadus.

Vahel segavad loendust nn veesogajaid, kes soovitasid näiteks 1922. aasta loendusel inimestel end sakslasena kirja panna, kuigi nad sünni poolest olid eestlased – kas või selleks, et lapsed saksa kooli panna. Loenduse korraldajail tuli elanikele selgeks teha, et andmed on ainult statistika jaoks ning et nende järgi ei saa last kuhugi kooli sättida. Saksa ajal 1941 toimunud loendusel aga kirjutati Otepää Teatajas, et loendage ennast ikka ära, muidu võib toidukaartidest ilma jääda.

Kas matemaatilise statistika professorina on rahvaloenduste temaatika Teie «leib?»

2000. aasta loendusel kuulusin ekspertkomisjoni. Praegu töötan statistikaameti matemaatilise statistika talituse vanemmetoodikuna, loendusperioodil on põhitöö metoodika meeskonna juhtimine. Juhatan ka rahvaloenduse teadusnõukogu, kus on teisigi TÜ teadlasi: dotsendid Imbi Traat, Garri Raagmaa, Jüri Kõre, professor Tiit Tammaru, teadur Mare Ainsaar jt. Sel aastal loodud statistikanõukogusse, mis nõustab ka loenduse korraldamist, kuulub professor Tõnu Kollo.

Tartu ülikool on loendustega seotud olnud algusest saati. TÜ ajaloomuuseum tähistas septembris 130 aasta möödumist loenduse algusest Eestimaal ning statistik Friedrich von Jung-Stillingi (1836–1888) 175. sünniaastapäeva.

Mingil määral isegi enne esimest üldist loendust. Näiteks 1867 Liivimaa kubermangu linnade rahvaloenduse materjalid avaldas Tartu ülikooli lõpetanud Riia statistikakomitee sekretär Friedrich von Jung-Stilling. Esimese, 1881. aasta loenduse põhimõtted töötas välja professor Carl Schirren. Jung-Stilling juhatas seda esimest Eesti maa-ala hõlmavat loendust, kust jäid välja Venemaa koosseisu kuulunud Narva ja Petserimaa. Tartus oli õppinud ka esimese loenduse statistikakomitee sekretär Paul Jordan. Tänu nende baltisaksa statistikute osalusele ja avaldatud materjalidele teamegi esimestest loendustest.

Näiteks mis on esimestest loendustest teada?

Esimesel, mitte just suuremahulisel loendusel tehti kindlaks, kui palju inimesi siin elas, kui palju oli mehi ja naisi, mis usku nad olid jne. Näiteks tegevusala või elukutse järgi tuli välja, et eestlased olid enamasti talupojad. Kuigi linnades oli veel vähe elanikke, oli peale Kuressaare neis juba eestlaste ülekaal. Juhtivaid ameteid (arstid, advokaadid jt) pidasid sakslased, eestlased olid voorimehed, kingsepad, pagarid jt. Seda kõike me üldiselt teame, kuid täpsema kinnituse saame rahvaloenduse tulemustest.

Milline oli eestlaste haridustase?

Hariduse kohta otseselt ei küsitud, vaid küsiti lugemis- ja kirjaoskust. Vanema ja noorema põlvkonna vahel oli väga suur vahe. Nooremad olid vanematest suuremad kirjaoskajad. Meenutagem, et gooti kirjas polnud lihtne kirjutada. Meestel oli parem kirjutamisoskus kui naistel, naised oskasid jälle rohkem lugeda.

Aga võrreldes kogu Venemaaga?

Teisel, 1897. aasta loendusel selgus, et Eesti- ja Liivimaal on kirjaoskuse tase märksa kõrgem kui mujal Vene impeeriumis, sh Moskvas ja Peterburis. Eesti alal oskas lugeda 94,4% üle 10 aasta vanustest inimestest, sh eestlastest 96,7%. Eesti Vabariigi ajal tõmbas hariduse taset alla Eestiga liidetud Petserimaa ja Narva jõe tagune ala, sest erinevalt luteri kirikust ei pööranud õigeusk haridusele, sh kirjaoskusele eriti tähelepanu.

Kuidas suurenes linnades eestlaste osakaal?

Kui esimestel loendustel elas eesti rahvastikust linnades 10–15%, siis 1922. aastaks oli neid 30%. Linnastumine aina suurenes ja nüüd on arvud vastupidised – maal elab umbes 30% ja linnades 70% inimesi. Rahvuslik koostis on linnades olnud alati palju kirjum kui maal, kus eestlased on suures ülekaalus, kuid linnades on eri ajalooperioodidel eestlaste osakaal lähenenud viiekümnele protsendile. Nõukogude aja jäänukina on praegugi linnu, kus eestlased on vähemuses.   

Kuidas on kümne loenduse jooksul muutunud metoodika?

Siin ei saa jälle mööda minna Tartu ülikoolist, kus ainsa ülikoolina Baltimaades tegeldi teaduslikult statistikaga. Mitmed õppejõud olid ka Eesti- ja Liivimaa statistikakomiteede tegevliikmed. Huvitav on seegi, et Tartus tekkis biostaatikute koolkond, mida juhtis hügieeni ja kohtuarstiteaduse professor Bernhard Körber.

Kes on biostaatikud?

Need olid tegelikult rahvastikustatistikud, kes tegid ligi 20 aasta jooksul seeria doktoritöid Eesti rahvastiku kohta ja keda nimetati nii tolleaegses teaduskirjanduses (sks Biostatiker) biostatistikute asemel.

Ja mida tegi Körber?

Körber kogus andmeid Tartu elanike hügieeniolude kohta ning statistikahuvi viis ta rahvaloendustega tegelemiseni. Ta oli Saksamaal tutvunud loenduse metoodika ja korraldamisega ning 1897. aasta loendusel järgiti Tartus rohkem Saksamaal kui Venemaal rakendatud printsiipe. Körber ise oli kolmest Tartu loendusringkonnast ühe loenduskomissar. Tema juhendamisel kaitsti ka paarkümmend doktoridissertatsiooni, kus uuriti rahvastiku küsimusi ühise metoodika alusel.

Mis loendusmetoodikasse puutub, siis see muutub tavaliselt vähe, vastavalt ühiskonna arengule ja vajadustele. Nn traditsioonilisel loendusel küsib ja märgib andmeid loendaja või teevad seda elanikud ise posti või interneti teel. Mõnes riigis on tehtud registripõhiseid loendusi elanikke küsitlemata. Meie registrid pole rahvastikuloenduseks valmis. Oluline põhjus on see, et 1990ndatel tühistati elukoha registreerimise kohustus, mis hiljem taastati. Sellegipärast usub suur osa inimestest, et eluruumi registreerimine on vabatahtlik. Ja nii ei vasta rahvastikuregistris vähemalt viiendiku inimeste elukohad tegelikkusele või on ebatäpsed. Sageli pole registreeritud ka riigist lahkumist.

Kas enamasti varieerusid siis küsimustikud?

Esimestel loendustel oli vähe küsimusi. 1922. ja 1934. aasta loenduse küsimustikud olid üsna põhjalikud, kus arvestati ka rahvusvahelisi soovitusi. Nii näiteks päriti elumajade ja korterite kohta, kas neis on elekter, kanalisatsioon, tualett jmt. Mitmel loendusel uuriti ka eluruumide suurust, hoone ehitusaega ja -materjale. 1941 korraldati kiiresti vaid seitsme küsimusega rahvastiku üldregistreerimine.

Igal loendusel täitis iga elanik oma isikliku loenduslehe või -kaardi, vastates selleks loendaja küsimustele, kes need kirja pani. Mingil määral kasutati Eesti Vabariigis ka iseloendamist, kuid selle kohta pole täpseid andmeid. Lisaks täitis osal loendustest veel ka kogu leibkond, maja- või toarahvas eluruumi ja leibkonna ankeedi. Selles oli vaja märkida ka leibkonna sugulussuhted. Varem arvati leibkonda ka teenijad, sulased jt ning täpsustati, kes nad on. Taasiseseisvunud Eesti esimesel loendusel 2000 töötati küsimustik välja vastavalt rahvusvahelistele soovitustele.

Kuidas on loendusi mõjutanud arvutustehnika areng?

Analüütilised arvutid loodi maailmas juba 19. sajandi keskel just rahvaloenduste jaoks, kuigi eriti laialdaselt neid ei kasutatud. Eestis telliti 1922. aasta loenduse tarbeks Pariisist kaks moodsat masinakest, kuhu sisestati isikuandmeid. Teatud nuppudele vajutades võis masinast saada mitmesuguseid tabeleid, nagu näiteks vanuse ja hariduse, vanuse ja perekonnaseisu jm kohta. Publitseerimiseks tuli kõik uuesti trükkida, sest fotograafilist tehnoloogiat veel ei tuntud. Arvan, et elektronarvuteid kasutati ka juba 1959. aasta loendusandmete töötlemisel Moskvas, kuhu tuli saata liiduvabariikide loenduste andmed.

Nõukogude ajal toimus neli rahvaloendust – 1959., 1970., 1979. ja 1989. aastal. Mille poolest need varasematest erinesid?

Eesti seisukohast oligi põhiline erinevus see, et ankeedid koostati ja andmeid analüüsiti Moskvas ning seetõttu detailseid andmeid varasemate nõukogudeaegsete loenduste kohta meil pole. 1989. aasta andmeid oli lubatud dublikaadina ka Eestisse jätta. Tulemusi avaldati üsna mõõdukalt, enamasti ainult ametlikuks kasutamiseks. Praeguseks on neist suur osa Eestis uuesti avaldatud. Nõukogudeaegsed loendused erinesid ka selle poolest, et kui kogu maailmas hakati juba eelmise sajandi keskpaigas loendusankeete postiga koju saatma ja neid lasti inimestel endil täita, siis idabloki maades täitsid ankeete ainult loendajad. Liiduvabariikidel ei olnud võimalik teha loenduse kohta ka oma ettepanekuid. Eestis siiski kasutati loendusi haldusjaotuse korrastamiseks.

Miks toimus 2000. aasta loendus taasiseseisvunud Eestis veel vanaviisi?

Seda küll arutati, kuid otsustati jääda varasema küsitlusviisi juurde, sest inimesed polnuks ehk ankeetide isetäitmisega veel harjunud. Rahvaloenduste traditsioon ei luba teha metoodikas ühe korraga väga suuri muudatusi. Oli oht, et iseloendamise korral paljud ei tagasta ankeete. Ka internetilevik oli veel väike. Arvutitest oli aga suur abi andmete töötlemisel.

Nüüd oleme jõudnud e-loenduseni.

Tänavu kasutame kombineeritud meetodit, mis erineb kõikidest varasematest loendustest. 31. detsembrist 31. jaanuarini on igaühel võimalik vastata ankeedipõhisele küsitlusele veebis. Neid, kes pole end veebis loendanud, küsitleb 16. veebruarist 31. märtsini kodus loendaja, kellele on selleks antud personaalarvuti. Ka paberankeet on tagavaraks, juhul kui arvuti ei tööta.

2011. aasta loenduse tulemustega osaleb Eesti kui ÜRO ja EL-i liige ka globaalse rahvastikuandmepanga loomisel.

Mis on Teid ennast rahvastikuküsimustega tegelemisel kõige rohkem üllatanud?

Kõige rohkem on mind üllatanud eestlaste tohutu areng 130 aasta jooksul. Esimeste loenduste ajal 19. sajandi teisel poolel oli eesti mees või naine napi kirjaoskusega, kui üldse oskas lugeda ja kirjutada; põhiliselt maainimene, ta oli liikunud võib-olla ainult oma kihelkonna piires; tema silmaringi valgustasid kalendrid ja ajalehed, kui sedagi. Rahvuslikku identiteetigi veel eriti ei tunnetatud.

Mahasurutud, võõraste poolt valitsetud rahvast oleme jõudnud teiste Euroopa rahvaste kõrvale, kellel oli juba tollal oma haritlaskond, kõrgklass, seadused, rahvusteadvus, oma valitsejad. Nüüd oleme hoolimata sellest, et iseolemise võimalusi on olnud kokku vaid napp nelikümmend aastat, nendega sarnased – meilgi on oma haritlaskond, teadlased ja me oskame ise oma elu korraldada. See hämmastab mind ikka ja jälle.

Aga meie rahvaarv väheneb?

Eesti rahva arvukus on siiski väga vähe muutunud. Oleme püsinud stabiilsena – 800 000–900 000 piirides, kuigi on olnud kasvu- ja kahanemisperioode. Kui võrrelda maailma rahva arvuga, mis oli meie esimeste loenduste ajal umbes üks miljard inimest ja praegu seitse miljardit, siis on meie osakaal maailma rahvastikus küll vähenenud, kuid absoluutarvu poolest oleme enam-vähem stabiilsed, nagu ka teised Euroopa rahvad. Euroopas oli küll pärast Teist maailmasõda beebibuum, mis meil ära jäi, kuid 1960ndate lõpus, kui elujärg oli paranenud, suurenes ka sündivus. Praeguseks oleme ületanud ka kogu Ida-Euroopas ilmnenud iseseisvumisele järgnenud kohanemisšoki ja rahvastiku areng liigub pigem positiivses suunas.

Me oleme muutunud ka väga liikuvaks. Paljud üliõpilased ja õppejõud õpivad, täiendavad või töötavad loenduse ajal välisriikides. Kuidas nemad end loendavad?

Rahvusvaheliste põhikategooriate järgi kuulub püsielanikkonda see, kes on riigis elanud vähemalt 12 kuud või kavatseb sinna jääda vähemalt 12 kuuks. Seega kuuluvad Eesti püsielanike hulka ka need, kes on siit lahkunud käesoleva aasta jooksul, aga on elanud välismaal vähem kui 12 kuud ega kavatse sinna jääda.

Vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele üliõpilased, kes õpivad välismaal pikemalt kui 12 kuud, meie püsielanikena arvesse ei lähe, kuigi nad kavatsevad pärast õpingute lõppu Eestisse naasta. Seevastu aga loendatakse meil külalistudengid, kes viibivad siin vähemalt aasta.

Kui näiteks nn pendelrändajad, kes töötavad välismaal, aga kelle leibkond elab Eestis, veedavad suurema osa vabast ajast oma leibkonnaga koos Eestis, siis on ka nemad Eesti püsielanikud. Aga kui nad käivad Eestis suhteliselt harva ja on elanud juba üle aasta eemal, loetakse neid välisriigis elavateks.

Tahame teada saada ka andmeid Eestis lühiajaliselt (3–12 kuud) elavate välismaalaste kohta, kuid neid me Eesti elanikkonna hulka ei arva.

Esmakordselt küsime iga inimese käest, kas keegi lähisugulastest on viimase 12 aasta jooksul välismaale jäänud. See on vajalik, et teada saada, kui palju meid ikkagi siin Eestis elab – pole ju kõik lahkujad oma rännet ametlikult registreerinud.

Seega – hakkame ennast loendama alates 31. detsembrist.

31. detsember kell 00.00 on loendushetk. Kõik andmed tuleb ajastada sellele hetkele. Kui näiteks laps sünnib enne seda hetke, siis ta loendatakse, kui 31. detsembril, siis enam mitte. 31. detsember ei tähenda veel seda, et me kõik vana-aasta viimasel päeval peaksime vastama hakkama. Aega on ju kuu aega. Igati sobiv on ennast loendada näiteks 10. ja 20. jaanuari vahel.

Autor: Varje Sootak, varje.sootak@ut.ee
http://ajakiri.ut.ee/ 

Leedu rahvaloendus näitab elanikkonna kahanemist

Leedu elanikkond on viimase kümnendi jooksul kahanenud ligi 430 000 inimese võrra, selgub täna avaldatud Leedu 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse esialgsetest tulemustest.

Loenduse esialgsetel andmetel elas tänavu 1. märtsi seisuga Leedus püsivalt 3,0538 miljonit inimest (1,407 miljonit meest ja 1,645 miljonit naist), teatab Leedu Statistikaamet . Eelmine, 2001. aastal toimunud rahvaloendus andis riigi rahvaarvuks 3,483 miljonit, 1989. aasta rahvaloendus aga 3,674 miljonit inimest.

3,234 miljonist rahvastikuregistri andmetel Leedus püsivalt elavast inimesest õnnestus tänavu märtsist maini toimunud rahvaloendusel leida 94%. 

Leedu 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus

Leedu 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse puhul avaldatud mark

Leedu suuremate linnade rahvaarv 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse esialgsete andmete järgi:

  • Vilnius 539 000
  • Kaunas 321 000 
  • Klaipeda 161 000
  • Šiauliai 113 000
  • Panevežis 103 500 

Eluasemete arvuks saadi 2011. aasta rahva ja eluruumide loendusel 1,415 miljonit.

NB! Tegemist on esialgsete tulemustega ja lõplikud tulemused võivad neist erineda. Lõplikud ja detailsed tulemused avaldab Leedu Statistikaamet 2013. aasta juunis.

Leedus toimus rahvaloendus tänavu 1. märtsist 9. maini kahes etapis. Esimeses etapis oli Leedu elanikel soovi korral võimalik täita loendusküsimustik interneti teel ehk osaleda e-loendusel. Teises etapis külastasid e-loendusel mitteosalenuid rahvaloendajad.  Pikemalt Leedu rahvaloenduse kohta eesti keeles.

Rahva ja eluruumide loendused toimuvad 2010. ja 2011. aastal enamikes maailma riikides. Eestis kestab rahvaloendus tänavu 31. detsembrist järgmise aasta 31. märtsini.

Kristo Mäe, 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse avalike suhete projektijuht

Kas Saksamaal elab 1,3 miljonit inimest vähem?

Täna, 9. mail Saksamaal alanud rahva ja eluruumide loendus peaks näitama, kas riigi elanikkond on teadaolevast väiksem või mitte. Oletatakse, et riigis elab Eesti jagu inimesi vähem, kui riiklik statistika näitab. 

Saksamaal pole rahvaloendusi korraldatud üle paarikümne aasta. Viimane rahvaloendus toimus toonasel Ida-Saksamaal 1981. ja Lääne-Saksamaal 1987. aastal. Elanike arvuks saadi siis vastaval 16,7 ja 61,23 miljonit inimest.

1990. aastal taasühinenud Saksamaal on rahvaarvu teadasaamiseks kasutatud seni erinevaid riiklikke registreid. Mida vanemad on aga algandmed (viimane rahvaloendus), seda ebatäpsemaks muutub ka statistiline analüüs. Lisaks on vahepeal toimunud Saksamaal olulised ühiskondlikud murrangud – langenud on Berliini müür, osa Ida-Saksamaa elanikke rändas Lääne-Saksamaale, rahvastiku koosseisule on mõju avaldanud ka ulatuslik Euroopa Liidu sisene ränne

 Eesti jagu inimesi

Viimaste rahvaloenduste ja tänavu mais toimuva vahele jäänud mõnekümne aasta jooksul on seega riigi rahvastikus leidnud aset märkimisväärsed muutused. Praegu elab Saksamaal ligi 82 miljonit inimest , samas on Saksamaa statistikaamet hinnanud, et riigi tegelik elanikkond võib olla 1,3 miljoni võrra väiksem (võrdluseks: Eestis on elanikke 1,34 miljonit). Kui tõepärane on see hinnang, selgub pärast 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse lõppu.  

Saksamaa 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus

Saksamaa 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus

Teadmised, mis loevad homme

Saksamaa on võtnud alanud rahvaloenduse hüüdlauseks „Wissen, was morgen zählt” ehk „Teadmised, mis loevad homme” viidates sellega ühiskonna vajadusele täpse informatsiooni järele. Ühelt poolt annavad loenduse abil saadud teadmised selge ja tervikliku pildi riigi hetkeolukorrast, teisalt aga võimaluse teha tulevikku suunatud otsused parimate võimalike andmete põhjal. Rahva ja eluruumide loendus annab lisaks rahvaarvule ka ülevaate elanikkonna paiknemisest riigis, elamistingimustest, haridustasemest jne.

Rahvaarvuga on seotud ka paljud statistilised näitajad nagu näiteks sisemajanduse koguprodukt elaniku kohta (SKP per capita), aga ka kohtade arv Europarlamendis ja regioonide kohtade arv riigi parlamendis ehk Bundestagis.

Saksamaa 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse telereklaam

Kasutatakse registreid

Saksamaa kasutab nagu Eestigi oma rahvaloenduse läbiviimiseks erinevaid andmeallikaid. See tähendab, et lisaks küsitlusele kasutatakse võimalusel ka riiklikes registrites juba olemasolevaid andmeid. Pikemalt saab Saksamaa rahvaloenduse metoodika kohta lugeda www.zensus2011.de.

2010/2011. aastal toimuvad rahvaloendused suuremas osas maailma riikides. Eestis toimub rahvaloendus tänavu 31. detsembrist järgmise aasta 31. märtsini.

Esimese kuu jooksul (31.12.2011 – 31.01.2012) toimub elektrooniline rahvaloendus ehk e-loendus, kus Eesti alalised elanikud saavad vastata küsimustikule internetis. Neid, kes e-loendusel ei osale, külastavad perioodil 16.02 – 31.03.2012 rahvaloendajad.

Katerina Danilova, Statistikaameti 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse kommunikatsioonispetsialist

Hiina rahvastik vananeb

2010. aasta rahvaloenduse andmetel elab Hiinas 1,34 miljardit inimest. Võrreldes eelmise, 2000. aasta loendusega on rahvastikus suurenenud vanemaealiste ja vähenenud laste osatähtsus.

Hiina rahvaloenduse tulemused kinnitasid teadaolevaid trende. Rahvastiku juurdekasv on aeglustunud, mis mõjutab tulevikus negatiivselt Hiina majandust, vahendab BBC.

Laste osatähtsus vähenenud

Laste osatähtsus on Hiina rahvastikus tugevalt vähenenud. 2010. aastal moodustasid 0–14-aastased 17% riigi rahvastikust, mis tähendab, et kümnendi jooksul on nende osatähtsus vähenenud kuue protsendipunkti võrra. Samal ajal on vanemaealiste osatähtsus suurenenud. Eelmisel aastal moodustasid 60-aastased ja vanemad 13% rahvastikust, mis tähendab nende osakaalu suurenemist kolme protsendipunkti võrra kümne aastaga. Selline rahvastiku vanuskoosseisu muutus on tingitud nii kiirest majanduskasvust kui ka riigi ühe lapse perepoliitikast.

Hiina rahvastiku vanuskoosseis 2010. aastal

Hiina rahvastiku vanuskoosseis 2010. aastal

 

  

 

 

 

 

 

 

 

Hiina rahvastiku vanuskoosseis 2000. aastal

Hiina rahvastiku vanuskoosseis 2000. aastal

 

 

 

 

 

 

 

 

Jätkub linnastumine

Kümnendiga on oluliselt kiirenenud linnastumine ja tööränne maakeskustest linna. Loendusmomendil elas ligi pool Hiina elanikest linnades, mis on 13,5 protsendipunkti enam kui 2000. aastal.

Eelmise aasta lõpul toimunud Hiina rahvaloendusel vaadeldi ka siserännet. Selgus, et 261 miljonit inimest elas vähemalt pool aastat oma registeeritud elukohast erineval aadressil ja nendest 221 miljonit teises omavalitsuses. Siserändeks loetakse elukohavahetust, mis ületab kohaliku omavalitsuse piire.

Rahvastikutrendide võimalikud tagajärjed

Analüütikud on osundanud, et Hiina peab lähikümnendil hakkama üha aktiivsemalt tegelema rahvastiku vananemise ja linnastumisega kaasnevate probleemidega. Näiteks tähendab praegune laste arvu piirav perepoliitika, et ühel hetkel on riigis tööealisi inimesi palju vähem kui pensionäre. Seda enam, et Hiina pered eelistavad traditsiooniliselt poisse ja juba praegu sünnib viie tüdruku kohta kuus poissi. See tähendab, et tulevikus on meestel on probleeme naise leidmise ja pere loomisega.

Samuti oli 2010. aastal kaks korda rohkem linnadesse tööle tulnud elanikke kui eelmise loenduse ajal. Samas ei arene sotsiaalteenused nii kiiresti ning maalt linna tööle tulnutel on uues kodus piiratud juurdepääs tervishoiu- ja haridusteenustele. 

Vaata vastavaldatud Hiina 2010. aasta rahvaloenduse tulemusi

Rahvaloendused kõikjal maailmas

2010/2011. aastal toimuvad rahvaloendused suuremas osas maailma riikides. Eestis toimub rahvaloendus tänavu 31. detsembrist järgmise aasta 31. märtsini.

Esimese kuu jooksul (31.12.2011–31.01.2012) toimub elektrooniline rahvaloendus ehk e-loendus, kus Eesti alalised elanikud saavad vastata küsimustikule internetis. Neid, kes e-loendusel ei osale, külastavad perioodil 16.02 – 31.03.2012 rahvaloendajad.

Katerina Danilova, Statistikaameti 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse kommunikatsioonispetsialist

Kui palju on Eestis setosid, võrokesi, mulke …?

Aasta lõpus algaval rahvaloendusel saavad Eesti elanikud esimest korda märkida loendusküsimustikku lisaks muule keeleoskusele üles ka eesti keele murrete ja kohalike keelte oskuse. See laseb hinnata, kui palju elab Eestis näiteks võrokesi, setosid ja mulke.
 
Aasta viimasel päeval algava 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse (REL 2011) tulemused toovad selguse, kui palju elab Eestis erinevate murrete ja kohalike keelte rääkijaid. Näiteks saab selgeks võrokeste, setode, mulkide, kihnlaste, aga ka virulaste arv. Küsimustikku saab üles märkida võro, seto, mulgi, kihnu ja viru keele ning teiste murrete oskuse. 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus
Praegu on kohalike keelte või murrete rääkijate arv vaid hinnanguline, sest uuringud on keskendunud ajaloolisele asualale ega ole hõlmanud kogu Eestit. Samas on toimunud intensiivne siseränne ja need rahvarühmad elavad lisaks ajaloolistele asualadele üle Eesti laiali.
 
Hinnanguliselt elab Eestis näiteks võrokesi 70 000 (www.wi.ee)  ja setosid 10 000, ülejäänud eesti keele murrete ja kohalike keelte kõnelejate arv on väiksem. Kui täpsete hinnangutega on tegemist, saab teada pärast rahvaloendust, mille käigus küsitletakse kõiki püsivalt Eestis elavaid inimesi.  Vastamist peaks lihtsustama ja toetama ka esimest korda kasutatav e-loendus, kus loendusküsimustikule saab vastata interneti teel.
 
Eestis toimub rahvaloendus tänavu 31. detsembrist järgmise aasta 31. märtsini. Esimese kuu jooksul (31.12.2011–31.01.2012) toimub elektrooniline rahvaloendus ehk e-loendus, kus Eesti alalised elanikud saavad vastata küsimustikule internetis. Neid, kes e-loendusel ei osale, külastavad perioodil 16.02–31.03.2012 rahvaloendajad.
 
Mida uut toob 31. detsembril algav 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus? Tule kuula Eesti Statistikaseltsi konverentsil „Kas Eesti rahvas jääb püsima?” 20.-21. aprillil Tallinnas Rahvusraamatukogus. 
 
Diana Beltadze, 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse projektijuht 
 
Vaata kava ja registreeru konverentsile. Konverents on tasuta.

Kas Eesti inimesed tulevad Soomest tagasi?



Viimase 20 aasta jooksul on toimunud ulatuslik väljaränne Soome, mis on viinud Eestist erinevatel hinnangutel 30 kuni 40 tuhat inimest. Uuringud näitavad, et veerand lahkujaist kavatseb naasta.

Eestist on ajalooliselt toimud kolm suurt väljarände lainet: demograafilisest üleminekust alguse saanud väljaränne 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, suur põgenemine 1944. aastal ning Eesti taasiseseisvumise järel alguse saanud väljaränne.

Kõige olulisem väljarände sihtriik viimase 20 aasta jooksul on olnud Soome. Eestist praegu toimuv väljaränne, sh väljaränne Soome, erineb kahest varasemast väljarände lainest ühe olulise joone, ulatusliku tagasirände tõttu.

2009. aastal viis Tartu Ülikool 1000 väljarändaja seas läbi küsitluse, kus uuriti Soome asujate Eestisse naasmise plaane. Tulemused näitasid, et 24% küsitletutest soovib tagasi rännata ja 45% mitte, ülejäänud vastajatel puudus tagasirände osas selge seisukoht.

Kas Eesti inimesed tulevad Soomest tagasi? Tule kuula Eesti Statistikaseltsi konverentsil „Kas Eesti rahvas jääb püsima?” 20.-21. aprillil Tallinnas Rahvusraamatukogus.

Tiit Tammaru, Tartu Ülikooli Välis-Eesti uuringute keskuse juhataja
Vaata kava ja registreeru konverentsile. Konverents on tasuta.

Kui palju elab Eestis tegelikult inimesi?

Viimasest rahvaloendusest möödunud kümnendi jooksul on Eestis toimunud ulatuslik ränne nii riigi sees kui riigist välja. Praegu on Eestis kasutusel kolm rahvaarvu, mis annavad rändesuundade ja Eestis tegelikult elavate inimeste arvu kohta vaid osalise vastuse.

Viimane aastakümme on kaasa toonud olulised muutused Eesti rahvastiku paiknemises ― Euroopa Liitu astumisega avanesid välispiirid, kinnisvarabuumiga tekkis paljudel võimalus leida ning soetada unistatud elupaik. See tõi kaasa elavama rände nii riigi sees kui ka riigist välja ning raskendas arvepidamist Eesti püsielanikkonna üle.

Nii on Eestis praegu kasutusel kolm rahvaarvu: Statistikaamet avaldab rändega ja rändeta rahvaarvu ning rahvastikuregistrist saab teada, kui palju inimesi on erinevates piirkondades elanikuks registreeritud. Igal kolmest on omad puudused.

Statistikaameti avaldatavad rahvaarvud põhinevad 2000. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusel, millele on vastavalt liidetud või lahutatud sünnid-surmad ning rändega rahvaarvu puhul ka registreeritud ränne.

Rahvastikuregistri rahvaarv põhineb elukoha registreerimise andmetel. Paraku on inimeste otsus oma elukoht registreerida mõjutatud erinevatest praktilistest kaalutlustest ja registreeritud elukoht ei pruugi kattuda tegelikuga. See tähendab, et inimesed võivad elada konkreetses piirkonnas, aga tegemist võib olla ka ametliku elanikkonnaga, kellega kohalik omavalitsus saab arvestada vaid tulumaksu laekumisel. Selguse Eesti tegeliku rahvaarvu ja paiknemise kohta toob aasta lõpul algav 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus.

Elanikkonna paiknemisele on avaldanud suurt mõju kaks olulist tendentsi. Esiteks on viimastel aastakümnetel toimunud eeslinnastumine rändega suuremate linnade tagamaale. Teine tähtis rändesuund on ääremaalt linnadesse. Nii on mõned kohalikud omavalitsused rändest võitnud, mõned kaotanud.

Millised Eesti omavalitsused on rände tõttu rahvastikku võitnud ja millised kaotanud, tule kuula Eesti Statistikaseltsi konverentsil „Kas Eesti rahvas jääb püsima?” 20.-21. aprillil Tallinnas Rahvusraamatukogus.

Helerin Rannala, Statistikaameti juhtivstatistik

Vaata kava ja registreeru konverentsile. Konverents on tasuta.

Indias elab 1 210 193 422 inimest

India rahvaloenduse esialgsed tulemused näitavad, et viimase kümne aasta jooksul on riigi elanikkond suurenenud 181,4 miljoni inimese võrra ulatudes 1,21 miljardi inimeseni.

Täna avaldatud India rahvaloenduse esialgsete tulemuste kohaselt elab riigis 1 210 193 422 inimest, teatab riigi statistikaamet. Riigis elab 623 724 248 meest ja 586 469 174 naist. Rahvaarvud piirkondade lõikes leiab SIIT (.pdf dokument), . India 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus

Eelmise, 2001. aastal toimunud rahvaloendusega võrreldes on riigi rahvaarv suurenenud 181 455 968 inimese ehk 17,64% võrra. Loenduse esialgsete tulemuste järgi on kirjaoskajaid 778 454 120 ehk 74,04% elanikest. Vt esialgseid tulemusi ja BBC uudislugu.

Indias toimus rahvaloendus tänavu 9.-28. veebruaril. Selle käigus külastas 2,5 miljonit rahvaloendajat India 7742 linnas ja üle 600 000 külas 240 miljonit majapidamist. Pikemalt India 2011 rahvaloenduse kohta leiab varasemast postitusest „India saab rahvaloenduse tulemusel rahvastikuregistri”.

2010/2011. aastal toimuvad rahvaloendused suuremas osas maailma riikides. Eestis toimub rahvaloendus tänavu 31. detsembrist järgmise aasta 31. märtsini.

Esimese kuu jooksul (31.12.2011 – 31.01.2012) toimub elektrooniline rahvaloendus ehk e-loendus, kus Eesti alalised elanikud saavad vastata küsimustikule internetis. Neid, kes e-loendusel ei osale, külastavad perioodil 16.02 – 31.03.2012 rahvaloendajad.

Kristo Mäe, 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse avalike suhete projektijuht