Tag Archives: rahvastikusündmused

Huvitavaid fakte Eesti elust

Statistikaamet leidis ühiskonnas toimuvaid muutusi uurides rea huvitavaid seoseid, mis annavad mõistliku seletuse seni vastuseta olnud küsimustele.

Meeleolukat 1. aprilli!

Kui üks pluss üks ei võrdu kahega

Üldhariduskooli matemaatikatunnist teame, et 1 + 1 = 2. Tavaelus võib aga olla olukordi, kus see seos ei kehti, tõdesid Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit ja Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski, kui nad võtsid vaatluse alla ema keskmise vanuse laste sünnitamisel.

Eestis on ema keskmine vanus lapse sünnitamisel tõusnud. Sellesse suhtutakse stoilise rahuga – pole vahet, millises vanuses naine sünnitab, peaasi, et ta ikka vähemalt kaks last sünnitab ja nii rahvastiku taastootmise tagab. Tegelikult on asi nüansirikkam. Nii selgus Mihkel Servinski ja Ene-Margit Tiidu vestluses, kui nad kahe-lapse-teema arutluse alla võtsid ja sündimust ka teiste rahvastikunäitajate abil analüüsisid.

„On üldiselt teada, et rahvastiku säilimiseks peaks iga naine oma eluea jooksul sünnitama vähemalt kaks last ehk statistikute keeles – rahvastiku taastootmiseks on vaja, et summaarne sündimuskordaja oleks ligikaudu 2,1,“ tegi Servinski algust.

„Vaatame kahte täna sündinud tüdrukut ja nende järeltulijate arvu 200 aasta pärast, arvestades järeltulijaid üksnes naisliini pidi,“ jätkas ta.

„Esimene tüdruk sünnitab 20 aasta pärast poisi ja tüdruku. Rohkem lapsi ta elu jooksul ei sünnita. Tema tütar käitub emaga sarnaselt: sünnitab 20-aastaselt poisi ja tüdruku ning rohkem ei sünnita. Ka järgmised põlvkonnad selles liinis käituvad samamoodi: sünnitavalt 20-aastaselt poisi ja tüdruku. Kahesaja aasta pärast, järjekordse poisi ja tüdruku sünni järel loeme naisliinis sündinud lapsed (tütred, tütretütred jne ning nende lapsed) kokku. Tulemus: sündinud on 10 poissi ja 10 tüdrukut.

Teine tüdruk sünnitab samuti elu jooksul tüdruku ja poisi. Tema lapsed sünnivad, kui ema saab 40-aastaseks. Nagu esimese tüdruku puhul, käituvad ka tema järeltulijad sarnaselt oma esiemaga ehk sünnitavad neljakümneselt kaks last – poisi ja tüdruku. Liites 200 aasta pärast kokku teise tüdruku naisliinis järeltulijad, saame, et sündinud on 5 poissi ja 5 tüdrukut,” selgitab Servinski.

“Kõik kirjeldatud naised on elu jooksul sünnitanud kaks last ja mõlema täna sündinud tüdruku puhul on sugupuu lõpetatud sündimuskordaja kaks. Samas erineb sündinud laste arv kahes sugupuus oluliselt.“

Servinski tõdeb: „Tõsimeelsed statistikud muhelevad suure tõenäosusega mu arutluse peale ning raske oleks nendega mitte kaasa muheleda – ongi selline populistlik, veidi üle võlli jutt, aga inimesed, kes ei suhtu statistikasse surmtõsiselt, kes muretsevad sündimuse ja sündide arvu pärast Eestimaal, võiksid ehk jääda mõtlema selle üle, et võib-olla polegi sünnitamise edasilükkamine naistel (ideaalis on see muidugi naiste ja meeste ühine otsus) Eesti rahvaarvule mõeldes kõige parem mõte ja ehk saaks siin midagi muuta.“

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit märgib Servinski toodud näite kohta: „Keskmine sünnitamise vanus on oluline näitaja, mida rahvastikuteadlased jälgivad ja rahvastikuprognoosides arvestavad. Keskmise sünnitamisvanuse tõus 25-lt 30-le eluaastale (kui see muutus on pikaajaline, st kestab terve inimpõlve) vähendab kokkuvõttes rahvastiku arvukust kuuendiku võrra. Muuhulgas on see üks tegureid, mis pidurdab rahvastiku kiiret kasvu maailmas. Varasem sünnitamine, vastupidi, suurendab rahvaarvu. Toon siin näite, mis arendab Mihkli oma pisut edasi.

Oletame, et inimene elab 80 aastat. Võrdleme kaht ühiskonda, kus ühes sünnitatakse 20- ja teises 40-aastaselt ning kummaski sünnitab iga naine kaks last, nagu ka ülalkirjeldatud Mihkli näites. Esimesel juhul on elus neli põlvkonda: vastsündinud, nende 20-aastased vanemad, 40-aastased vanavanemad, 60-aastased vana-vanavanemad. Meie eelduste kohaselt surevad laste sünni hetkel nende 80-aastased vana-vana-vana-vanemad. Teises ühiskonnas on korraga elus vaid kaks põlvkonda: lapsed ja nende 40-aastased vanemad, kusjuures laste sündimisel surevad vanavanemad. Kuna eelduse kohaselt on kõik põlvkonnad ühesuurused, on lihtne näha, et teises ühiskonnas on inimesi kaks korda vähem kui esimeses,“ selgitab ta.

Tiit tõdeb: „Sündimust kirjeldavad mitmed näitajad, üks neist on lõpetatud sündimuskordaja, mis arvutatakse nende naiste põhjal, kes on sünnituseast (15–50-aastased) välja jõudnud: leitakse iga naiste aastakäigu (või ka viie aastakäigu) jaoks keskmine sünnitatud laste arv. See näitaja ei sõltu sellest, millal naine sünnitas – kas 20- või 40-aastaselt. Rahvastikuprognooside tegemiseks enamasti lõpetatud sündimuskordajat ei kasutata.

Kõige tavalisem sündimuse mõõdik on summaarne sündimuskordaja (TFR). Selle näitaja lihtsaim tõlgendus on keskmine naise sünnitatavate laste arv eeldusel, et sündimuskäitumine jääb samaks kogu põlvkonna vältel. Summaarse sündimuskordaja leidmiseks arvutatakse igas vanuses naiste kohta keskmine aasta jooksul sünnitatud laste arv ja summeeritakse need, arvestades vanuserühmade suhtelisi arvukusi. See näitaja on tundlik sündide ajastamise suhtes. Kui sünde edasi lükatakse, siis summaarne sündimuskordaja langeb, kui aga sünnitamisiga nooreneb, siis summaarne sündimuskordaja suureneb. Selles on lihtne veenduda aritmeetika abil: kui pooled naised otsustavad lapse sünni aasta võrra edasi lükata, siis sündide arv kahanebki poole võrra ja vastavalt kahaneb ka loomulik iive. Kui sama protsess toimub rea aastate jooksul, siis püsib madalseisus niihästi loomulik iive kui ka summaarne sündimuskordaja.

Rahvastikuprognooside tegemisel kasutataksegi summaarset sündimuskordajat, mis arvestab aasta jooksul reaalselt sündinud lapsi ja nende emade vanust,“ võtab Tiit sündimusnäitajate kirjeldamise kokku. „Seega ei suhtu rahvastikustatistikud sündide edasilükkamisesse sugugi stoilise rahuga, kuid naiste sündimuskäitumise muutmiseks on statistikutel vähe võimalusi. Samas väärivad tunnustamist ka need naised, kes sünnitavad suhteliselt kõrges eas,“ märgib Tiit.

„Kogu selle arutelu juures tuleb arvestada, kas tegemist on stabiilse olukorra või muutumisega,“ jätkab Ene-Margit Tiit. „Kui olukord on pikka aega olnud selline, et osa naisi sünnitab 20-aastaselt, osa 40-aastaselt ja ei nende arv ega ka arvude vahekord ei muutu, siis on rahvastik stabiilne. Muretsemiseks pole põhjust seni, kuni sünnitajate arvukus ja vanusejaotus on üldiselt püsivad ja naised keskmiselt oma kaks last sünnitavad. Sel juhul langevad ühte ka mõlemad sündimust iseloomustavad kordajad ning keskmine sünnitamisvanus püsib muutumatuna.  Olukord muutub aga siis, kui stabiilsus kaob ja järjest rohkem naisi hakkab hiljem sünnitama. Sel juhul annab muutusest märku summaarse sündimuskordaja langus. Üldjuhul on niisuguse olukorra tulemuseks see, et põlvkondade vahed pikenevad. Suures osas arenenud maailmas nii see praegu ongi,” lisab ta selgituseks.

“Kokkuvõttes – rahva arvukust ei määra mitte ainult sündide ja surmade arv, vaid ka nende ajastus. Mida nooremalt sünnitatakse, seda arvukam on ka rahvastik, sest põlvkondade vahed on lühikesed.“

Lõpetuseks tõdeb emeriitprofessor: „Seda, et sünnitamisvanus, summaarne sündimuskordaja ja lõpetatud sündimuskordaja on omavahel seotud, teavad rahvastikustatistikud juba ammu. See, et ühiskonna jaoks, kus muretsetakse rahvastiku arvukuse pärast, on kasulikum varasem (ent mitte liiga varane!) sünnitamine, pole kindlasti uudis. Lisamure on, et edasilükatud sünnid üldreeglina alati ei realiseeru. Tänapäeva Euroopas on pilt selline, et Põhjamaades sünnitatakse hilja, kuid sündimus on üsna stabiilne ja võrdlemisi lähedane taastetasemele. Kagu-Euroopas sünnitatakse varakult, aga edasilükkamise režiimis ja sündimus on madal.

Iseküsimus on see, kas ja kuidas saab poliitikatega varasemat sünnitamist stimuleerida. Enamasti see valitsusi eriti ei huvitagi, sest pigem kipub ühiskonnal olema mure liiga noorte sünnitajatega, kes endaga toime ei tule. Eestis on aga nende arv nii väike, et siin olulist probleemi ei ole. Tõenäoliselt aitaksid sünnitamisvanust alandada või selle tõusu pidurdada kõik meetmed, mis toetavad õppivaid noori emasid, sest Eesti noored naised on üldiselt väga innukad hariduse omandajad.“

Sündimustrendi muutused Eestis

Statistikaameti andmetel sündis 2013. aastal 13 500 last, mida on 500 võrra vähem kui aasta varem. Kui veel hiljuti sai rõõmustada kasvava sündimuse üle, siis viimasel kolmel aastal sündimus väheneb.

Seetõttu on Eesti sündimus ja naiste sünnituskäitumine viimasel ajal olnud avalikes aruteludes tähtsal kohal. Sündimus on ühiskondlikus plaanis tähtis teema, kuid taandub alati iga inimese väga isiklikule otsusele, mida tuleb austada. Rahvastiku-uurijatele annab pikemate sündimustrende analüüs võimaluse teha järeldusi riigi demograafilise arengu ja majandusliku hetkeolukorra kohta.

Sündide arvu vähenemist on pikalt ennustatud, kuna sünnitusikka jõudev 1990. aastate põlvkond on 1970. ja 1980. aastate põlvkonnast väiksem. Tekib küsimus, kas sünnitusikka jõudev väiksem põlvkond mõjutab sündimuse langust juba praegu või sünnitab vähem ka sünnituseas olev suurem põlvkond?

Kui vaadata sündide arvu ja selle muutust viimase 25 aasta jooksul, siis joonistub välja, et aastatel 1989–1998 sündide arv vähenes igal aastal ning langes perioodi alguse 24 000 sünnilt perioodi lõpuks 12 000 sünnini aastas. Aastatel 2004–2008 järgnes väike tõus, sündide arv kasvas ligi 16 000 sünnini aastas, ent alates 2011. aastast on see näitaja taas vähenenud.

Viimase 25 aasta sündide arvu trend ei ole üheselt tõlgendatav, kuna muutunud on sünnitusealiste naiste arv. Sünnitusealiste naiste arv on väiksem kui nende emade põlvkonnal ja seetõttu annab tõesemat infot erinevate sündimuskordajate jälgimine. Tänapäeval tahab enamik naisi enne laste saamist lõpetada kooli ja alustada töökarjääri, seetõttu on ka aktiivne sünnitusiga kiirelt tõusnud. Juba 1990. aastate keskel hakkas tõusma ema keskmine vanus lapse ja ka esimese lapse sünnil. Põhimõtteliselt tähendab see sündide edasilükkamist, mistõttu on loogiline ka sündide arvu vähenemine 1990. aastatel ja nende kasv 2000. aastatel. Pärast taasiseseisvumist hakkas Eesti naiste sünnituskäitumine kiiresti sarnanema lääneriigi naiste omale, kes samuti sünnitavad järjest hilisemas eas. Eestis põhjustas 1990. aastatel sellist demograafilise käitumist majanduskriis ja sellega kaasnev tööpuudus. On olemas seos majandusliku olukorra ja sündimuse vahel. Halvemates majanduslikes tingimustes saadakse mõnevõrra vähem lapsi ja majanduskasvu tingimustes rohkem. Seoses taasiseseisvumisega muutusid inimeste majanduslikud tingimused kasvõi selles osas, et riik ei taganud enam korterit ega töökohta. Sarnased demograafilised protsessid toimusid kogu Ida-Euroopas ja seda nimetati siirdešokiks. Siinkohal on hea teada, et ka sõjaeelses Eesti Vabariigis oli pereloome (abiellumine ja sünnitamine) võrreldes vahepealse ajaga hilisem.

Summaarne sündimuskordaja (TRF) näitab keskmist laste arvu naise kohta. Rahvastiku taastootmiseks peaks summaarne sündimuskordaja olema vähemalt 2,1. Taaste netokordaja näitab keskmist tütarde arvu naise kohta arvestades nii sündimuse kui ka suremuse vanuskordajaid. Kui selle kordaja väärtus on üle 1, on uus, pealekasvav põlvkond suurem. Kui kordaja on alla 1, on uus põlvkond väiksem.

Mõlema kordaja tõus alates 2004. aastast oli ootuspärane seoses edasilükatud sündidega (mis kestis 2012. aastani, aastatel 1997–2012 ema keskmine vanus tõusis), kuid kordajate langus viimasel kolmel aastal näitab, et sündide arv naise kohta langeb koos sündide üldarvu vähenemisega. Otsuse tegemiseks, kas vähenemine on ajutine ja tuleneb veel toimuvast majanduse taastumisest pärast viimast kriisi, või oli mõne aasta eest tegemist edasilükatud sündide „järgitegemisega“ ja nüüd olukord stabiliseerubki sellisele tasemele, tuleb oodata sündimuse pikemaid trende.

Tänapäeval, kus laste saamine ei tulene vajadusest oma majapidamisse tööjõudu saada vaid lapsest on saanud pigem „luksus“, on näiteks Põhjamaades leitud, et lapsi sünnitavad rohkem majanduslikult paremal järjel olevad naised. Sellele vastanduvad teooriad, kus on leitud, et mida jõukamad on inimesed, seda vähem nad tahavad lapsi ning soovivad keskenduda pigem karjäärile ja hobidele. Muutunud on ka pere roll ja stabiilsus, mistõttu on suurenenud võimalus, et vanem, kes enamasti on (meestest vähem palka saav) naine, peab lapsi üksi kasvatama.

Sünnitamisiga pikeneb

Sünnitamisea pikenemine on kindlasti hea märk, sest naised sünnitavad pikema eluperioodi jooksul. Ilmselt on olukord praegu selline, et vanusrühmast need, kes pärast keskkooli edasi õppima ei lähe ja saavad mõne aasta pärast juba lapsed, on selleks ajaks, kui nende klassikaaslased pärast ülikooli lõpetamist ja töökarjääri alustamist lapsed saanud, juba vanavanemad. Osaliselt tuleneb see ka suuremast hulgast kärgperedest, kus üks kooselu lõppeb ja mõne aja pärast alustatakse teist. Samas ei kompenseeri praegu pikem aktiivne sünnitusiga rahvastiku taastootmist. Demograafid on sünnitamise vanuse nihkumisega välja toonud, et naistel ei pruugi bioloogiliselt enam olla aega järgnevate laste sünnitamiseks ning kolmas laps jääb sündimata.

Oluliseks sündimuse analüüsimise allikaks on ka rahvaloendused. Kuigi 40. eluaastates naised sünnitavad veel, saab alates sellest east vaadata naiste lõpetatud sündimust, sest 40. eluaastates sünnitatud laste arv on juba väga väike. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli vanusrühmas 40–49 laste arv naise kohta 1,85 ja vanuserühmas 50–59 1,92. See näitab, et ka lõpetatud sündimuskordaja puhul ei ole üle 2 lapse naise kohta ja noorem põlvkond on saanud vähem lapsi.

Detailsem andmestik statistika andmebaasis.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

Mis on ühist Läänemere-äärsete riikide rahvastikul?

Eesti Statistikaseltsi ja Statistikaameti 12.-13. novembril 2013 toimuva konverentsi teema on „Rahvastikuprotsessid Läänemere piirkonnas 21. sajandil”. Tekib küsimus – miks niisugune valik? Kas Läänemere ümbruse rahvad moodustavad mingi ühise kehandi, millest on mõtet rääkida ja mida analüüsida? 

Läänemerd on nimetatud Põhjala Vahemereks, see meri on ajaloo jooksul oma kallastel elavate inimeste elus paljutki määranud. „Me oleme siin kõik immigrandid, sest me saabusime siia siis, kui mannerjää taganes“, ütles hiljutisel immigratsioonipoliitika konverentsil Rootsi suursaadik Eestis Anders Ljunggren.

Ajaloo vältel on Läänemere-äärsetel riikide võimu vaekauss kõikunud äärmusest äärmusse – Eestiski on olnud Taani aeg, Poola (ja Leedu) aeg, Rootsi aeg, Saksa aeg, Vene aeg… Isegi mõnekümne aasta eest olnuks üsna kummaline rääkida ühisest Läänemere piirkonna rahvastikust, arvestades, et siia kuulusid niihästi Põhjala heaoluriigid kui ka kaheks osaks lõhestunud Saksamaa, totalitaarse režiimiga Venemaa, okupeeritud Balti riigid ja oma muskleid näitav Poola.

Tänases Euroopas kuuluvad Läänemere piirkonna riigid valdavalt Euroopa Liitu. Ühine kuuluvus ja rangete poliitiliste eraldusjoonte (et mitte öelda müüride ning okastraatide) likvideerimine võimaldab näha, et Läänemere ääres elavad rahvad on üsnagi sarnased ja ühte nägu – mitte üksnes füüsiliselt, vaid ka kultuuriliselt. Selle piirkonna inimeste käitumises – nii kiiduväärses kui ka laiduväärses – on palju ühist. On võimalik, et selle põhjuseks on elukogemus karmis kliimas, sealhulgas ka jõukatsumine sageli ettearvamatu Läänemerega.

Palju ühist on ka Läänemere-äärsete inimeste probleemides ning muredes ja selle teadvustamine on samm nende lahendamise suunas.

Ühteviisi on siinne rahvas väga kõrge haridustasemega, kusjuures erinevalt kogu muust maailmast on hariduse osas naised olnud edasipüüdlikumad kui mehed. Kuid sõltumata usutunnistusest (või selle puudumisest) väärtustatakse siin traditsioonilist perekonda märksa vähem kui mujal Euroopas ja maailmaski. Suur osa siinsest riikidevahelisest rändeski toimub samas piirkonnas – koduse Läänemere ümbruses. Ja on üsna huvitav, et arengusuundumused näitavad, et Läänemere rahvastik tervikuna on arvukuse ja ka koosseisu poolet võrdlemisi stabiilne, kusjuures erinevate riikide rahvastikunäitajad lähenevad üksteisele.

Konverents toimub Eesti Rahvusraamatukogu suures saalis ja on tasuta.

Vaata ettekannet ja esinemise videosalvestist.

Ene-Margit Tiit, Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Statistikaameti peametoodik

Eesti elu arvudes 2012. aastal

Sirvides Statistikaameti „Eesti statistika aastaraamatut“ ning kõrvutades erinevate valdkondade 2012. aasta näitajaid, võib üsna kindel olla selles, et kunagi ei saabu üleüldist konsensust hinnangutes Eesti ühiskonna eluolu edu või tagasilanguse osas, vaidlustes, kas klaas on pooltühi või -täis.

Jättes kõrvale näitajate prioriteetsuse (milliseid näitajaid peaks eelkõige Eesti ühiskonna edu mõõtmiseks kasutama) ja paljususe, usun, et enamik lugejaid nõustub väitega, et Eesti jaoks on oluline, millised on rahvastikuprotsessid, kas inimestel on tööd, kui suur on töö eest saadav tasu ning kas pered tulevad majanduslikult toime.

Kui majanduskriisi kõige raskematel aastatel (2009 ja ka 2010) toimusid rahvastikus pigem positiivsed muutused, siis 2011. aastal muutus trend vastupidiseks ja oli negatiivne ka 2012. aastal. Teisisõnu, kui 2010. aastaks saavutati esimest korda üle pika aja jälle napilt positiivne iive (sünde oli rohkem kui surmasid), siis 2011. ja 2012. aastal oli surmasid rohkem kui sünde ning 2012. aastal suurenes nende vahe 2011. aastaga võrreldes veelgi. Ka rändesaldo muutus 2012. aastal olulisel määral negatiivsemaks. Kui 2009. aastal oli väljarännanuid sisserännanutest vaid ligi 800 võrra enam, siis 2012. aastal oli see näitaja juba üle 6500. Sündide arvu vähenemisse võib olla oma panuse andnud see, et väljarännanute seas domineerisid nooremad inimesed ja nende seas omakorda ületas naiste arv meeste oma. Vahe oli märkimisväärseim 15–29-aastaste seas. Selles vanuserühmas lahkus Eestist 1556 meest ja 2088 naist. Sisserännanute puhul aga toob detailsem analüüs esile ka positiivsemaid noote — 2012. aastal oli Eestisse elama asunud 4244 inimesest peaaegu 3000-l Eesti kodakondsus. Sisuliselt on suurel määral tegemist tagasirändega, millele viitab ka asjaolu, et üle 2000 inimese sünniriik oli Eesti.

Sisseränne Eestisse, 2004–2012

Sisseränne Eestisse, 2004–2012

Kasvanud väljarände üheks tõukejõuks võiks olla halvenev seis tööturul, kuid tööturumuutused olid 2012. aastal hoopis rõõmsamat tooni.

Kui majanduskriisi ajal kasvas töötus kiiresti, siis 2010. aastal hakkas see kahanema, ehkki mitte küll niivõrd kiiresti kui toimus kasv. Kahanemine jätkus ka 2012. aastal, kui aastakeskmine töötuse määr langes 10,2%-ni ja aasta kahes viimases kvartalis ka alla 10%. Tulemus on seda hinnatavam, et üle pooltes EL-i riikides toimus 2012. aasta jooksul vastupidine muutus ja EL-i riikide aastakeskmine töötuse määr oli üle 10%.

Eestis vähenes töötus 2012. aastal varasema aastaga võrreldes nii naiste ja meeste hulgas kui ka kõigis vanuserühmades. Oluliselt vähenes 2012. aastal pikaajaliste töötute arv (aasta või kauem tööd otsinud) — 49 000-st 38 000-ni. Pikaajalisi töötuid oli siiski üle poole töötute koguarvust.

Enamikul hõivatutest moodustab sissetulekutest suurima osa palk. Hea uudis on see, et 2012. aastal keskmine palk tõusis ning jõudis 2013. aasta I kvartalis 900 euroni. 2012. aasta I kvartaliga võrreldes tõusis keskmine brutokuupalk 6,3%. Tõusev brutopalk ei pruugi tähendada inimeste ostujõu kasvu, juhul kui hinnatõus on palgatõusust kiirem. Reaalpalk, milles on arvesse võetud tarbijahinnaindeksi muutuse mõju, tõusis 2013. aasta I kvartalis varasema aasta sama ajaga võrreldes 2,7%. Reaalpalk tõusis seitsmendat kvartalit järjest. Reaalpalga kasvutempo on olnud siiski üsna mõõdukas, mistõttu oma toimetulekut heaks hindavate inimeste osatähtsus pole oluliselt suurenenud. Samuti on olnud palgakasv tegevus- ja ametialati ebaühtlane.

Seega pole kuigi üllatav, et inimeste enesehinnanguline toimetulek oli 2012. aastal sarnane 2011. aasta omaga. Olenemata tööalasest staatusest tulid kummalgi aastal enda hinnangul majanduslikult toime ligi pooled inimesed. Suuri muutusi polnud toimetulekus ka hõivestaatuseti. Ootuspäraselt tulid kõige paremini toime hõivatud, ent kuigi üle poole neist tulid 2012. aastal toime, siis 35% hõivatuist tulid toime mõningate raskustega ja 9% suurte raskustega. Töötutest tuli toime alla viiendiku, 33% mõningate raskustega ja üle 50% suurte raskustega.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et hoolimata soodsatest arengutest 2012. aastal töö- ja palgaturul on sissetulekute vahe peamiste migratsiooni sihtriikidega endiselt kahe- või kolmekordne. Ning see asjaolu on ka püsiva negatiivse rändesaldo üks peamisest põhjustest.

Põhjalikum ülevaade Eesti statistika aastaraamat 2013majandus- ja sotsiaalülevaate peatükis.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Mullu oli enam kui tuhat sündi vähem

2011. aastal vähenes varasema aastaga võrreldes nii sündide kui ka surmade arv. Aasta varem napilt positiivne loomulik iive oli 2011. aastal taas negatiivne.  

Statistikaameti andmetel sündis 2011. aastal 14 679 ja suri 15 244 inimest, mis on vastavalt 1146 sündi ja 546 surma vähem kui aasta varem. Sündide suure vähenemise tõttu oli sündide ja surmade arvu vahe ehk loomulik iive taas negatiivne (-565). 2010. aastal oli loomulik iive 35 inimese võrra positiivne, ehk sünde oli napilt rohkem kui surmasid. Ehkki eestlaste loomulik iive oli 2011. aastal jätkuvalt positiivne, siis suur langus toimus võrreldes varasema aastaga sellegipoolest — kui 2010. aastal ületas sündide arv surmade oma 1704 võrra, siis 2011. aastal vaid 878 võrra. Maakondadest oli iive positiivne vaid Harju- ja Tartumaal. 

Summaarne sündimuskordaja ehk keskmine laste arv naise kohta oli väiksem kui aasta varem (2011. aastal 1,52 ja 2010. aastal 1,64). Rahvastiku taastootmiseks peaks summaarne sündimuskordaja olema vähemalt 2,1. Laste saamine üha hilisemas eas on aasta-aastalt tõstnud naiste keskmist sünnitamisvanust. 2011. aastal oli ema keskmine vanus lapse sünnil 29,5 aastat ja esimese lapse sünnil 26,4 aastat. 

2011. aastal sõlmiti 5499 ja lahutati 3099 abielu, mis on võrreldes 2010. aastaga 433 abielu ja 110 lahutust rohkem. Nii naiste kui ka meeste keskmine vanus esmakordsel abiellumisel on iga aastaga tõusnud. 2011. aastal oli meeste keskmine esmasabiellumisvanus 30,8 aastat ja naistel 28,2 aastat. 

Detailsem ülevaade statistika andmebaasis

Jaana Rahno, Statistikaameti analüütik

Välditavate surmade arv on kümnendiga vähenenud

2010. aastal oli Eestis 192 välditavat surma 100 000 inimese kohta, mis on märkimisväärselt vähem võrreldes 2000. aasta 312 välditava surmaga.

2000. aasta 4918 välditavast surmast oli 2010. aastaks saanud 3057 juhtumit. Kuna ka välditavate surmade arv on kaudselt seotud rahvastiku keskmise elueaga, siis on suurimad võimalused välditavaid surmi ära hoida Ida-Viru maakonnas, kus oodatav eluiga on kõige madalam. Samas on sealne olukord aastail 2000–2010 Eesti maakondade võrdluses kõige enam paranenud, nii nagu see oli ka oodatava eluea näitajates. Peale selle vähenesid aastatel
2000–2010 maakondlikud erinevused välditavas suremuses ja perioodi lõpuks oli Eesti parima olukorraga Tartu maakonna ning raskeima olukorraga Ida-Viru maakonna välditava suremuse määrade (vastavalt 164 ja 258 välditavat surma 100 000 inimese kohta) erinevus vaid 94 ehk 77 võrra vähem 2000. aasta parima-halvima erinevusest.

Ühtlustunud olukord maakondades on kaasa toonud ka selle, et Ida-Viru maakond ei ole enam statistiliselt oluliselt erinev paremuselt tema ees olevast maakonnast, samuti ei ole mitmete Eesti kõige väiksema välditava suremusega maakondade vahelised erinevused statistiliselt olulised. Samas kui vaadata oodatava eluea, potentsiaalselt kaotatavate eluaastate ja välditava suremuse tulemusi üheskoos, jääb Ida-Viru ja Kagu-Eesti maakondade kõrval silma Lääne maakond. Nii oli Lääne maakond 2010. aastal oodatava eluea poolest Eesti keskmik, kuid potentsiaalsete eluaastate kaotus ning teoreetiliselt välditavate surmade arv on seal suhteliselt suur, mis viitab olulistele kasutamata võimalustele rahvastiku tervise parandamisel. Siinkohal ei ole kahjuks võimalik täpsemalt hinnata, milles need kasutamata võimalused seisnevad ning kuidas oleks piirkonna rahvastiku tervist kõige lihtsam parandada, kuid kindlasti tasub edaspidigi selle maakonna rahvastiku tervise arengutel silm peal hoida.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Eesti piirkondlik areng 2011“ artiklis „Tervis Eesti piirkondades“ (ilmus 30.11.2011). 

Taavi Lai, Sotsiaalministeeriumi vanemanalüütik

Välditava suremuse metoodika järgi loetakse kokku neid enneaegseid surmasid (enneaegseteks peetakse tänapäeval eelkõige neid surmasid, mis juhtuvad enne 65. eluaastat), mida teoreetiliselt oleks meie praeguste parimate teadmiste järgi võimalik ära hoida. Teadmine, kas mingi surm on välditav või mitte, põhineb suurel hulgal rahvusvahelistel uuringutel ning üheks peamiseks eelduseks, mis aitab surmasid ära hoida, on ideaalselt toimiv tervisesüsteem. Näiteks ei tohiks ideaalselt toimiva tervisesüsteemi tingimustes keegi surra pimesoolepõletikku, samuti on teoreetiliselt olemas vahendid kõigi liiklussurmade ennetamiseks. Sarnaselt kõigile teistele enneaegset surma käsitlevatele metoodikatele on ka siin surmade enneaegsusele seatud vanuspiir – 75 eluaastat. Mõnede konkreetsete haiguste puhul on piir ka veidi madalam (näiteks 14 eluaastat lapseea nakkushaiguste puhul). Välditava suremuse analüüsi tulemused on esitatud suremusmäärana 100 000 inimese kohta ja standardituna Euroopa standardrahvastikule.