Tag Archives: rahvastikuprognoos

Eesti rahvastikuprognoos 2040: neli positiivset stsenaariumi

2014. aastal avaldas Statistikaamet rahvastikuprognoosi aastani 2040, mis kirjeldab rahvastikku praeguste rände- ja sündimustrendide jätkumisel, mis viivad rahvastiku vananemise ja vähenemiseni. Nüüd oleme teemat edasi arendanud ja nelja positiivse stsenaariumi abil analüüsinud, kui palju või vähe peaksid praegused sündimus- ja rändetrendid muutuma, et rahvastik kasvaks ja nooreneks.

Rahvastikuprognoos, nagu juba nimi ütleb, prognoosib rahvastiku tulevikku tõenäoliselt tulevikus toimuvatele eeldustele tuginedes. Prognoosimisel võetakse arvesse prognoosi tegemise ajal valitsenud tingimused ja trendid ning püütakse nendele tuginedes tulevikku ette näha. Järelikult tähendab tingimuste muutumine ka tuleviku muutumist ja vajadust uue prognoosi järele. Eestis leiab tihti avalikku kõlapinda arutelu, kas eestlastel on võimalik rahvana püsima jääda – räägitud on neljast lapsest naise kohta, väljarände piiramisest ja sisserände soodustamisest. Statistikaamet üritas vaadata, mis juhtuks, kui praegused trendid muutuksid veidi, ehk siis kui palju peaksid praegused sündimuse ja rändetrendid muutuma, et saaks rääkida kasvavast ja noorenevast rahvastikust.

Eesti rahvastikku iseloomustavad praegu järgmised demograafilised näitajad: vanusjaotuselt on 1980-ndate suured vanuserühmad jõudnud aktiivsesse sünnitus-, kuid ka rändeikka. Samas on vanuserühmad, mis on juba
20. eluaastate esimeses pooles, eelmistest tunduvalt väiksemad, sest
1990. aastatel oli Eestis sündimus eri põhjustel väga madal. Summaarne sündimuskordaja (TRF), mis näitab keskmist laste arvu naisel, on olnud viimased viis aastat (2009–2013) keskmiselt 1,64. Rahvastiku taastootmise taseme säilitamiseks peaks see olema aga 2,1. Summaarne sündimuskordaja on küll praegu pigem languses, kuid vaadates 15 aasta trendi, on näha siiski tõusu ja seda näitavad ka 2014. aasta andmed. Naised sünnitavad peamiselt vanuses 25–34. Oodatav eluiga sünnimomendil on meestel 73 eluaastat ja naistel 81. Igal aastal rändab Eestist välja paar tuhat inimest rohkem kui saabub, enamasti on kadu kõige suurem 20–39-aastaste hulgas. Mehi rändab välja vähem, aga tagasi tuleb rohkem, naiste rändesaldo on sügavamas miinuses kui meeste oma, st naised lähevad ja jäävad enam.

Järgnevalt on analüüsitud muutusi rahvastikus viie stsenaariumi korral, neist stsenaariumid nr 2–5 on positiivsed:

  • Stsenaarium nr 1: Trendid jätkuvad: praeguste sündimustrendide jätkumine koos tasakaalus välisrändega (lahkujaid ja saabujaid on võrdselt).
  • Stsenaarium nr 2: Sündimus suureneb: summaarne sündimuskordaja on suurendatud 2,1-ni, mis on rahvastikutaasteks vajalik tase.
  • Stsenaarium nr 3: Tagasiränne suureneb: sündimus ei suurene, aga toimub suuremamahuline tagasiränne.
  • Stsenaarium nr 4: Sündimus ja tagasiränne suurenevad: tagasirände ja sündimuse kasv.
  • Stsenaarium nr 5: Sündimus ja koguränne suurenevad: suurem sündimus ja tagasiränne ning uued sisserändajad.

Stsenaarium nr 1: Trendid jätkuvad

Praegune rahvastikuseis ja -trendid näitavad selget suunda vananemise ja vähenemise poole. Vananevas ühiskonnas väheneb sündivate laste arv. Osaliselt tuleb see sünnitusealiste naiste arvu vähenemisest, osaliselt sellest, et sündide arv jääb alla taastetaset – sündiv põlvkond on väiksem kui sünnitav. Praeguste trendide jätkudes väheneks rahvaarv 30 aastaga umbes 100 000 inimese võrra. Keskmine aasta sündide arv väheneb 10 aasta pärast 14 000-st 11 000-ni ja jääb sinna perioodi lõpuni. Surmade arv kasvab praegusest 15 000-st umbes 20 aastaga 18 000-ni, sest vanemaealiste põlvkonnad on järjest suuremad. Rahvaarvu iga-aastane vähenemine kasvab, jõudes paarituhandeselt miinuselt ligi –8000ni.

Stsenaarium nr 2: Sündimus suureneb

Kui sündimus oleks taastetasemel (TRF=2,1) ja välisränne tasakaalus, oleks 30 aasta jooksul rahvaarvu vähenemine poole väiksem. Esimesel viiel aastal oleks loomulik iive isegi 2000 inimesega aastas positiivne ja järgmisel viiel aastal enam-vähem tasakaalus. Edasi väheneks rahvaarv iga aasta kasvavalt umbes 2500–3500 inimese võrra. Umbes 25 aasta pärast hakkaks vähenemine peatuma – sündide ja surmade erinevus jääb järjest väiksemaks.

Stsenaarium nr 3: Tagasiränne suureneb

Teine oluline tegur sündimuse kõrval, mis mõjutab Eesti rahvaarvu, on välisränne. Kahe viimase rahvaloenduse soo-vanusjaotuse ja sündide-surmade statistika järgi saab välja arvutada, kes on Eestist aastatel 2000–2011 lahkunud. Välisrände tõttu on Eesti rahvastik sel perioodil vähenenud 42 500 inimese võrra. Lisades sellele 2012. ja 2013. aasta välisrände saldo, saab tulemuseks, et 1. jaanuariks 2014 oli möödunud 14 aasta jooksul välismaale lahkunud ligi 49 000 inimest rohkem kui Eestisse saabunud.

Rohkem on Eestist lahkunud naisi. Enamik lahkunutest on praegu 20–54-aastased, kõige rohkem on 30–34-aastaseid. Tänaseks on osa lahkunutest surnud, osa on ise olnud varem sisserännanud ja nende side Eesti kui kodumaaga võib olla nõrgem. Kui võtta eeldus, et edaspidi hakkavad lahkunud tagasi Eestisse tulema, on üsna selge, et see lõpetab vähemalt mõneks ajaks rahvaarvu vähenemise. Tagasirändav rahvastik vananeb vaadeldava kolmekümneaastase perioodi jooksul veelgi, kuid tuleb tagasi koos lastega. Mõned võib olla välispäritolu elukaaslane. Püstitatud hüpoteesi kohaselt naaseb kokku ligi 36 000 inimest ehk umbes 70% praeguseks lahkunutest, kuid kõik neist ei ole ise lahkunud vaid kaasa tulevad pereliikmed. Arvestades selle rahvastikurühma vananemist jääb väikeste laste arv iga aastaga väiksemaks. Samuti on arvestatud, et enamik rändab Eestisse 15 aasta jooksul (aastas keskmiselt 1400 inimest), ülejäänud 15 aastaga tuleb väiksem ja järjest vanemaealisem rahvastikurühm (aastas keskmiselt 900 inimest). Rändes on tavaliselt üle 75-aastaste hulk sedavõrd väike, et neid ei ole mudelisse lisatud.

Sellise variandi korral, kus sisseränne suureneb, kuid sündimus jääb praegusele tasemele, väheneb rahvaarv aeglasemalt kui esimese stsenaariumi puhul, kuid kiiremini kui sündide arvu suurenemise puhul. Esimesel viiel aastal tasakaalustab välisränne peaaegu negatiivse loomuliku iibe, kuid siis hakkab iga-aastane rahvaarvu vähenemine kiirenema. Kolmekümne aasta pärast väheneb rahvastik umbes 7000 inimese võrra aastas.

Stsenaarium nr 4: Sündimus ja tagasiränne suurenevad

Kui õnnestuks tekitada olukord, et kasvaks nii sündide arv kui ka sisseränne, saaks Eestist kiiresti kasvava rahvastikuga riik. Esimesel viiel aastal, mil sünnitusealised on veel suuremad vanuserühmad, kasvaks rahvastik iga aasta enam kui 3000 inimese võrra. Alles kümne aasta pärast hakkaks enam mõjuma väike sünnitajate põlvkond ja suur vanemaealiste põlvkond, mille tulemusel hakkab rahvaarv vähenema. Vähenemine on vaid 1000–3000 inimest aastas.

Stsenaarium nr 5: Sündimus ja koguränne suurenevad

Üldjuhul on muidugi nii, et kui oma inimesed tahavad tagasi tulla, siis ilmselt tuleks Eestisse ka uusi sisserändajaid. Viimase stsenaariumi kohaselt lisandub sisserändesse saldona 600 uut nooremaealist immigranti aastas – arvestades, et meil on rännet piirav kvoot ja osa saabujaid lahkub riigist. Kuigi ka siis hakkab 15 aasta möödudes rahvaarv ikkagi vähenema, jääb aastane vähenemine alla 2000 inimese ja pikemas perspektiivis jõuab rahvastik jälle kasvule.

Stsenaariumide võrdluse tulemused

Stsenaariumide võrdlus näitab, et kõigi variantide puhul rahvaarv 30 aasta jooksul küll väheneb, kuid sündimuse tõus ja positiivne sisseränne võimaldavad selle trendi pöördumist pikemas perspektiivis, kuid sündimuse püsimisel taastetasemel on näha vähenemise aeglustumist. Järeldus – positiivne sisseränne üksi ei kompenseeri kaugeltki loomuliku iibe langust.

Suurem sündimus kasvatab sündivat põlvkonda, kes omakorda hakkab sünnitama. Et aktiivne sünnitusiga on naistel üsna pikk – umbes 20 aastat (vähemalt on kujunenud selliseks viimasel paarikümnel aastal), väheneb väiksearvulise põlvkonna mõju (1990-ndatel sündinud põlvkond) sündide arvule. Suurenev sisseränne ei suurenda ainult olemasolevat rahvastikku, vaid mõjutab ka sündimust ja suremust. Erinevate stsenaariumide rahvastiku keskmise vanuse erinevus on 5 aastat. Kõige kõrgem on rahvastiku keskmine vanus juhul kui suureneb tagasiränne, aga ei suurene summaarne sündimuskordaja ja kõige noorem elanikkond on Eestis 30 aasta pärast juhul, kui suureneb ainult sündimus (ei toimu suuremat tagasirännet).

Ülaltoodust saab järeldada, et nende tagasihoidlike muutuste juures on kõige selgem mõju sündimuse kasvul. Ainult sisserände kasv lükkab rahvastiku vananemist lihtsalt natuke edasi. Taastetasemel püsivate sündimusnäitajate korral sünniks praegu Eestis 4000 last aastas rohkem. Kui sündimust toetab ka sisseränne, kasvaks sündide arv 500-700 lisanduva lapse arvel veelgi.

Kokkuvõte

Eesti rahvastik on liikumas ühes selges suunas. Rahvastikus toimuv nõuab riiklikul tasemel kohanemist. Tegutsemissuundi on mitu, kuid neist tuleb midagi välja valida ja tegutsema hakata juba nüüd. Statistikaameti poolt 2014. aastal koostatud rahvastikuprognoosi tulemused on nii mõneski mõttes hirmutavad, kuid neid ei pea võtma kui pöördumatut teed. Kujunev tegelikkus võib tulla nii parem kui ka halvem, sest sündmustel on kriitilises seisus komme kumuleeruda mingil hetkel kiiremas tempos, kuid kestnud trend võib jõuda ka punkti, kus asjad hoopis pöörduvad.

Käesolev uurimus näitlikustas sündide arvu kasvust, tagasirändest ja sisserändest tulevad võimalikud muutused rahvastikus. Sündide arvu kasv kas või kahe lapseni naise kohta annab kõige rohkem positiivseid tulemusi, seda toetaks noorte eestimaalaste tagasiränne ja uued sisserändajad. Puhas sisseränne rahvastiku noorendamiseks peaks olema kokku kümnetes tuhandetes, väiksem maht ei avaldaks olulist mõju. Sellise hulga sisserändajate koondumisega kaasneks aga ka probleeme.

Laste sünnitamist ei saa aga ette võtta riikliku tellimusena. Euroopas on riike, kus sünnib keskmiselt 2 last perre. Nendeks on Iirimaa, Prantsusmaa ja Island. Üle 1,75 lapse naise kohta on Põhjamaades, Suurbritannias ja Belgias. Rootsis tehtud uuringu järgi kasvas seal sündimus veel mõne aasta eest tänu sellele, et kõrgharidusega vanemad on järjest rohkem valinud väärtuseks pere ja lapsed. Riik on teinud sellise elustiili loomulikuks, lihtsaks ja toetatuks. Viimasel paaril aastal on nii Rootsis kui ka paljudes teistes riikides, kus eelnenud majanduskasvu tingimuses sündimus suurenes, sündimus aga taas pisut langenud (ka Eestis). Eestis jääb osa lapsi sündimata näiteks ka seetõttu, et meeste ja naiste hulk selles vanusrühmas on küll üsna võrdne, kuid piirkonniti tasakaalust väljas. Naised jätkavad meestest sagedamini haridusteed keskhariduse järgselt, seetõttu on linnades noori naisi palju rohkem. Maal ja väiksemates linnades on pereloomise vanuses mehi naistest rohkem. Elukohaerinevusega seonduva kõrval on seega teemaks ka hariduslik lõhe meeste ja naiste vahel ning maal asuvate erialast haridust nõudvate töökohtade sooline nihe meeste ametialade eelistamise suunas.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus „Rahvastiku areng“ (ilmus 30.09.2015) artiklis „Rahvastikuprognoosi tulemused Eestis ja maakondades“. Kogumiku eesmärk on võtta kokku Eesti ja maakondlike rahvastikuprognooside koostamisel tehtud töö. Kogumikus on kirjeldatud rahvastiku arengu ja püsimajäämise seisukohalt olulisi protsesse, mis määravad rahvastiku arvukuse, koosseisu ja paiknemise. Nendeks protsessideks on sündimus, suremus, välis- ja siseränne. Lisaks on kirjeldatud 2014. aastal valminud rahvastikuprognoosi eeldusi, metoodikat ja tulemusi.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

Kvartalikiri kaas.pdf

Väike Eesti suures Euroopas – loendustulemused rahvusvahelises võrdluses

2014. aasta lõpus tegi Eurostat tarbijatele kättesaadavaks uue infosüsteemi Census Hub, mis esitab Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusi ning annab hea võimaluse Eestit teiste riikidega võrrelda.

Euroopa riikide rahvastik vananeb

Euroopa riikide rahvastik vananeb ning sellega seoses seisavad riikidel praegu ja tulevikus ees tõsised tööhõivepoliitikat ja sotsiaalsüsteemi puudutavad väljakutsed. Viimase rahvaloenduse andmetel on vanadussõltuvusmäära (näitab riigi vanemaealiste (vähemalt 65-aastaste) suhet tööealistesse (15–64-aastased)) põhjal kõige halvem olukord Itaalias ja Saksamaal, kus 100 tööealise kohta elab vastavalt 32 ja 31 pensioniealist. Eesti asub 32 riigi võrdluses
10. kohal. Eestis on loenduse andmetel iga 100 tööealise kohta 27 pensioniealist, lihtsustavalt väljendudes – iga nelja tööealise kohta üks pensioniealine.

Võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega on enamikus Euroopa riikides vanadussõltuvusmäär kasvanud. Suurimad muutused toimusid Saksamaal, Leedus, Lichtensteinis, Lätis ja Kreekas. Eestis elas 2000. aastal
22 pensioniealist 100 tööealise kohta.

Madala sündimuse ja oodatava eluea ning põlvkondade vaheldumise aja pikenemise tõttu jätkub vanadussõltuvusmäära kasvutrend Euroopas ka edaspidi. Tuginedes ÜRO rahvastikuprognoosile tuleb selleks, et kogu Euroopas säiliks vanadussõltuvusmäär alla 15%, tõsta aastaks 2025 pensionile mineku iga 70 eluaastani ning aastaks 2050 juba 75 aastani. Eesti statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi kasvab riigi vanadussõltuvusmäär aastaks
2025 36%-ni ning aastaks 2040 47%-ni, mis tähendab üht pensioniealist kahe tööealise kohta.

1

Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik

Kui üks pluss üks ei võrdu kahega

Üldhariduskooli matemaatikatunnist teame, et 1 + 1 = 2. Tavaelus võib aga olla olukordi, kus see seos ei kehti, tõdesid Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit ja Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski, kui nad võtsid vaatluse alla ema keskmise vanuse laste sünnitamisel.

Eestis on ema keskmine vanus lapse sünnitamisel tõusnud. Sellesse suhtutakse stoilise rahuga – pole vahet, millises vanuses naine sünnitab, peaasi, et ta ikka vähemalt kaks last sünnitab ja nii rahvastiku taastootmise tagab. Tegelikult on asi nüansirikkam. Nii selgus Mihkel Servinski ja Ene-Margit Tiidu vestluses, kui nad kahe-lapse-teema arutluse alla võtsid ja sündimust ka teiste rahvastikunäitajate abil analüüsisid.

„On üldiselt teada, et rahvastiku säilimiseks peaks iga naine oma eluea jooksul sünnitama vähemalt kaks last ehk statistikute keeles – rahvastiku taastootmiseks on vaja, et summaarne sündimuskordaja oleks ligikaudu 2,1,“ tegi Servinski algust.

„Vaatame kahte täna sündinud tüdrukut ja nende järeltulijate arvu 200 aasta pärast, arvestades järeltulijaid üksnes naisliini pidi,“ jätkas ta.

„Esimene tüdruk sünnitab 20 aasta pärast poisi ja tüdruku. Rohkem lapsi ta elu jooksul ei sünnita. Tema tütar käitub emaga sarnaselt: sünnitab 20-aastaselt poisi ja tüdruku ning rohkem ei sünnita. Ka järgmised põlvkonnad selles liinis käituvad samamoodi: sünnitavalt 20-aastaselt poisi ja tüdruku. Kahesaja aasta pärast, järjekordse poisi ja tüdruku sünni järel loeme naisliinis sündinud lapsed (tütred, tütretütred jne ning nende lapsed) kokku. Tulemus: sündinud on 10 poissi ja 10 tüdrukut.

Teine tüdruk sünnitab samuti elu jooksul tüdruku ja poisi. Tema lapsed sünnivad, kui ema saab 40-aastaseks. Nagu esimese tüdruku puhul, käituvad ka tema järeltulijad sarnaselt oma esiemaga ehk sünnitavad neljakümneselt kaks last – poisi ja tüdruku. Liites 200 aasta pärast kokku teise tüdruku naisliinis järeltulijad, saame, et sündinud on 5 poissi ja 5 tüdrukut,” selgitab Servinski.

“Kõik kirjeldatud naised on elu jooksul sünnitanud kaks last ja mõlema täna sündinud tüdruku puhul on sugupuu lõpetatud sündimuskordaja kaks. Samas erineb sündinud laste arv kahes sugupuus oluliselt.“

Servinski tõdeb: „Tõsimeelsed statistikud muhelevad suure tõenäosusega mu arutluse peale ning raske oleks nendega mitte kaasa muheleda – ongi selline populistlik, veidi üle võlli jutt, aga inimesed, kes ei suhtu statistikasse surmtõsiselt, kes muretsevad sündimuse ja sündide arvu pärast Eestimaal, võiksid ehk jääda mõtlema selle üle, et võib-olla polegi sünnitamise edasilükkamine naistel (ideaalis on see muidugi naiste ja meeste ühine otsus) Eesti rahvaarvule mõeldes kõige parem mõte ja ehk saaks siin midagi muuta.“

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit märgib Servinski toodud näite kohta: „Keskmine sünnitamise vanus on oluline näitaja, mida rahvastikuteadlased jälgivad ja rahvastikuprognoosides arvestavad. Keskmise sünnitamisvanuse tõus 25-lt 30-le eluaastale (kui see muutus on pikaajaline, st kestab terve inimpõlve) vähendab kokkuvõttes rahvastiku arvukust kuuendiku võrra. Muuhulgas on see üks tegureid, mis pidurdab rahvastiku kiiret kasvu maailmas. Varasem sünnitamine, vastupidi, suurendab rahvaarvu. Toon siin näite, mis arendab Mihkli oma pisut edasi.

Oletame, et inimene elab 80 aastat. Võrdleme kaht ühiskonda, kus ühes sünnitatakse 20- ja teises 40-aastaselt ning kummaski sünnitab iga naine kaks last, nagu ka ülalkirjeldatud Mihkli näites. Esimesel juhul on elus neli põlvkonda: vastsündinud, nende 20-aastased vanemad, 40-aastased vanavanemad, 60-aastased vana-vanavanemad. Meie eelduste kohaselt surevad laste sünni hetkel nende 80-aastased vana-vana-vana-vanemad. Teises ühiskonnas on korraga elus vaid kaks põlvkonda: lapsed ja nende 40-aastased vanemad, kusjuures laste sündimisel surevad vanavanemad. Kuna eelduse kohaselt on kõik põlvkonnad ühesuurused, on lihtne näha, et teises ühiskonnas on inimesi kaks korda vähem kui esimeses,“ selgitab ta.

Tiit tõdeb: „Sündimust kirjeldavad mitmed näitajad, üks neist on lõpetatud sündimuskordaja, mis arvutatakse nende naiste põhjal, kes on sünnituseast (15–50-aastased) välja jõudnud: leitakse iga naiste aastakäigu (või ka viie aastakäigu) jaoks keskmine sünnitatud laste arv. See näitaja ei sõltu sellest, millal naine sünnitas – kas 20- või 40-aastaselt. Rahvastikuprognooside tegemiseks enamasti lõpetatud sündimuskordajat ei kasutata.

Kõige tavalisem sündimuse mõõdik on summaarne sündimuskordaja (TFR). Selle näitaja lihtsaim tõlgendus on keskmine naise sünnitatavate laste arv eeldusel, et sündimuskäitumine jääb samaks kogu põlvkonna vältel. Summaarse sündimuskordaja leidmiseks arvutatakse igas vanuses naiste kohta keskmine aasta jooksul sünnitatud laste arv ja summeeritakse need, arvestades vanuserühmade suhtelisi arvukusi. See näitaja on tundlik sündide ajastamise suhtes. Kui sünde edasi lükatakse, siis summaarne sündimuskordaja langeb, kui aga sünnitamisiga nooreneb, siis summaarne sündimuskordaja suureneb. Selles on lihtne veenduda aritmeetika abil: kui pooled naised otsustavad lapse sünni aasta võrra edasi lükata, siis sündide arv kahanebki poole võrra ja vastavalt kahaneb ka loomulik iive. Kui sama protsess toimub rea aastate jooksul, siis püsib madalseisus niihästi loomulik iive kui ka summaarne sündimuskordaja.

Rahvastikuprognooside tegemisel kasutataksegi summaarset sündimuskordajat, mis arvestab aasta jooksul reaalselt sündinud lapsi ja nende emade vanust,“ võtab Tiit sündimusnäitajate kirjeldamise kokku. „Seega ei suhtu rahvastikustatistikud sündide edasilükkamisesse sugugi stoilise rahuga, kuid naiste sündimuskäitumise muutmiseks on statistikutel vähe võimalusi. Samas väärivad tunnustamist ka need naised, kes sünnitavad suhteliselt kõrges eas,“ märgib Tiit.

„Kogu selle arutelu juures tuleb arvestada, kas tegemist on stabiilse olukorra või muutumisega,“ jätkab Ene-Margit Tiit. „Kui olukord on pikka aega olnud selline, et osa naisi sünnitab 20-aastaselt, osa 40-aastaselt ja ei nende arv ega ka arvude vahekord ei muutu, siis on rahvastik stabiilne. Muretsemiseks pole põhjust seni, kuni sünnitajate arvukus ja vanusejaotus on üldiselt püsivad ja naised keskmiselt oma kaks last sünnitavad. Sel juhul langevad ühte ka mõlemad sündimust iseloomustavad kordajad ning keskmine sünnitamisvanus püsib muutumatuna.  Olukord muutub aga siis, kui stabiilsus kaob ja järjest rohkem naisi hakkab hiljem sünnitama. Sel juhul annab muutusest märku summaarse sündimuskordaja langus. Üldjuhul on niisuguse olukorra tulemuseks see, et põlvkondade vahed pikenevad. Suures osas arenenud maailmas nii see praegu ongi,” lisab ta selgituseks.

“Kokkuvõttes – rahva arvukust ei määra mitte ainult sündide ja surmade arv, vaid ka nende ajastus. Mida nooremalt sünnitatakse, seda arvukam on ka rahvastik, sest põlvkondade vahed on lühikesed.“

Lõpetuseks tõdeb emeriitprofessor: „Seda, et sünnitamisvanus, summaarne sündimuskordaja ja lõpetatud sündimuskordaja on omavahel seotud, teavad rahvastikustatistikud juba ammu. See, et ühiskonna jaoks, kus muretsetakse rahvastiku arvukuse pärast, on kasulikum varasem (ent mitte liiga varane!) sünnitamine, pole kindlasti uudis. Lisamure on, et edasilükatud sünnid üldreeglina alati ei realiseeru. Tänapäeva Euroopas on pilt selline, et Põhjamaades sünnitatakse hilja, kuid sündimus on üsna stabiilne ja võrdlemisi lähedane taastetasemele. Kagu-Euroopas sünnitatakse varakult, aga edasilükkamise režiimis ja sündimus on madal.

Iseküsimus on see, kas ja kuidas saab poliitikatega varasemat sünnitamist stimuleerida. Enamasti see valitsusi eriti ei huvitagi, sest pigem kipub ühiskonnal olema mure liiga noorte sünnitajatega, kes endaga toime ei tule. Eestis on aga nende arv nii väike, et siin olulist probleemi ei ole. Tõenäoliselt aitaksid sünnitamisvanust alandada või selle tõusu pidurdada kõik meetmed, mis toetavad õppivaid noori emasid, sest Eesti noored naised on üldiselt väga innukad hariduse omandajad.“

Eesti suuremad linnad said rahvastikuprognoosi aastani 2040

Statistikaamet koostas Eesti 14 suuremale linnale, mille rahvaarv on praegu üle 10 000 elaniku, rahvastikuprognoosi aastani 2040.

Üldjoontes toimub seniste rahvastikusuundumuste jätkumisel järgmise ligi 30 aasta jooksul kõigis linnades rahvastiku vähenemine ja vananemine, kuid linnade käekäik on erinev. Rahvastikku võidavad juurde Tallinn, Tartu ja Tallinna tagamaale jääv Maardu linn. Teised maakonnakeskused kahanevad. Veerandsaja aasta jooksul langeb neist viie linna (Haapsalu, Jõhvi, Võru, Valga ja Kuressaare) rahvaarv allapoole algset 10 000 elaniku piiri.

Suureneb linna- ja väheneb maarahvastiku osatähtsus. Kui praegu elab Eesti 14 suuremas linnas 59% Eesti elanikest, siis ligi 30 aasta pärast 61%. Praeguste rahvastikusuundumuste jätkumisel kasvab Eesti elanikkonnas peamiselt Tallinna ja Tartu linna elanikkonna osatähtsus. Seda eriti Tallinna puhul – kui praegu elab pealinnas 31% Eesti elanikkonnast, siis 2040. aastal 35%.

Rahvastiku koosseis vananeb. Selle tulemusel muutub praegune seis, kus kahe tööealise elaniku kohta on üks ülalpeetav (alaealine või pensionär), paljudes linnades selliseks, kus ühe tööealise kohta on üks ülalpeetav ja selleks on enamasti pensioniealine inimene.

Linnade rahvastikuprognoosi koostamisel on arvestatud kõiki rahvastikuprotsesse: sündimust, suremust ja rännet. Loomuliku iibe puhul kasvab sündimustrend perioodi lõpuks 1,8 lapseni naise kohta ning suremuse juures on arvestatud, et oodatav eluiga jätkab kasvamist. Välisränne on intensiivsem nooremates vanuserühmades ning siserändes toimub noorte linnastumine ja pereealiste eeslinnastumine.

Eesti linnade rahvastikuprognoosi detailsem ülevaade on statistika andmebaasis tabelis RV092: PROGNOOSITAV RAHVAARV MAAKONNA, SOO JA VANUSERÜHMA JÄRGI (ALUSEKS 1. JAANUARI 2012 RAHVAARV) http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/varval.asp?ma=RV092&ti=PROGNOOSITAV+RAHVAARV+MAAKONNA%2C+SOO+JA+VANUSER%DCHMA+J%C4RGI+%28ALUSEKS+1%2E+JAANUARI+2012+RAHVAARV%29&path=../Database/Rahvastik/01Rahvastikunaitajad_ja_koosseis/04Rahvaarv_ja_rahvastiku_koosseis/&lang=2

Eesti rahvastikuprognoosi kohta aastani 2040 saab põhjalikuma ülevaate SIIN.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

Rahvastikupuu ja püramiidskeem

ÜRO veebilehel maailma rahvastiku muutust 1950. aastast kuni 2100. aasta prognoosini vaadates tuleb tõdeda, et püramiidskeemil põhinev majanduskasvumudel pole enam jätkusuutlik. 

ÜRO rahvastikudivisjoni veebilehel on enamiku maailma riikide kohta neli rahvastikupuud: 1950., 2010., 2050. ja 2100. aasta kohta. Neist kaks viimast on prognoosid. Kindlasti näeb iga vaataja erinevat lugu. Minu tähelepanu köitsid puud, mis kirjeldavad maailma rahvastikku tervikuna. Neid puid vaadates meenus Tallinna Polütehnilises Instiuudis õpitud tarkus, mis on elus mitu korda kinnitust leidnud, et püramiidskeemil põhinev majandusmudel pole jätkusuutlik, kui püramiidi alus enam ei kasva. 

Maailma rahvastikupuu aastal 1950 on selge püramiid, 2010. aastal võib optimist veel püramiidi näha, aga 2100. aastal enam kindlasti mitte. 

Mis on püramiidskeemil põhineval majandusarengu mudelil ühist rahvastikupuuga? Julgen väita, et seos on üsna otsene. On ju maailma praeguse majanduse selge eesmärk kasvamine. Kasv põhineb tarbimise kasvul, mis omakorda põhineb tarbijate arvu kasvul. Muidugi on tarbimine kasvanud ka seetõttu, et tarbija tarbib järjest rohkem — oli aeg, kus peres oli üks televiisor (kui üldse), aga praegu on päris tavaline, et igal pereliikmel on oma teler või muu vahend teleprogrammi vaatamiseks. 

Majanduse kasv eeldab ka uute töötajate juurdevoolu. Loomulikult kompenseerib uute töötajate vajaduse tööviljakuse kasv ning uute, inimtööjõudu vähem vajavate tehnoloogiate kasutuselevõtt, aga vaadates, kuidas majanduse kasvuga kaasneb hõivatute arvu kasv, võib küll väita, et praegu on majanduskasvu uute töötajateta keeruline saavutada. 

Kui rahvastikupuu on püramiidikujuline, siis on tarbijate ja tööjõu arvu kasv tagatud. Majanduse arenguskeemi toimimiseks on eeldused olemas. Kui rahvastikupuu pole enam püramiidikujuline, siis kasvueeldused kaovad ning senine mudel ei saa enam toimida. 

Eesti 2010. aasta rahvastikupuu ei ole püramiidikujuline ja seega vähemalt mõningaid majanduskasvu eeldusi riigisiseselt enam pole. Avatud maailma tingimustes on puuduvat osa võimalik kompenseerida ekspordi kasvu ja tööjõu sissetoomisega. Vaadates maailma rahvastikupuu prognoositavat kuju, on selge, et nii ekspordi kasv kui ka tööjõu sissetoomine muutuvad üha keerulisemaks. Aafrikas säilitab rahvastikupuu püramiidi kuju kõige kauem, aga sajandi jooksul muutub sealgi. 

Kas selle peale peaks praegu tõsiselt mõtlema? Pole minu asi seda öelda, aga protsesside puhul, mille elujõulisust soovitakse ka kümne aasta pärast säilitada, on kindlasti mõistlik rahvastikupuid vaadata ja mõelda sellele, mida nad meile jutustavad.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Eesti rahvaarvu muutus viimase 90 aasta ja järgmise 40 aasta jooksul

Statistikaamet lisas interaktiivsesse rahvastikupüramiidi 1920. aasta näitajad ning nüüd on võimalik jälgida Eesti rahvaarvu muutust alates 1923. aastast kuni prognoosini 2050. aastal. Seega ligi 130 aasta jooksul. 

1923. aastal oli Eesti rahvaarv 1,09 miljonit. Mehi oli võrreldes naistega vähem, vastavalt 47% ja 53%. 2012. aastal oli rahvaarv 1,34 miljonit ehk üle 200 000 inimese võrra suurem. Ka naiste osatähtsus rahvastikus on ühe protsendipunkti võrra suurenenud. Rahvastiku vanuselist jaotust vaadates on näha vanemaealiste osatähtsuse suurenemist ning 2012. aastal on naiste osatähtsus vanemaealiste hulgas suurem kui meeste hulgas. 1923. aastal olid soolised erinevused vanemaealiste hulgas palju väiksemad.

1923.–1940. aastatel püsis rahvaarv stabiilsena, ent pärast Teist maailmasõda vähenes rahvastik ligi kümnendiku. Alates 1950. aastatest kasvas rahvaarv kuni 1990. aastani ligi 548 000 inimese võrra ja oli 1990. aastal 1,57 miljonit. 

Rahvastikuprognoos aastaks 2050 

Mis siis järgmise 40 aasta jooksul toimub? Eelkõige on oodata rahvaarvu vähenemist. Statistikaameti 2006. aastal tehtud prognoosi kohaselt on Eesti rahvaarv 2050. aastal 1,24–1,25 miljonit. Samas pärast 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemuste avaldamist on põhjust teha uus prognoos aastani 2060.  

Rahvastikupüramiid, 1923 ja 2050

Vaata interaktiivset rahvastikupüramiidi 

 Helerin Rannala, statistikaameti juhtivstatistik

Eurostat muutis Eesti rahvastikuprognoosi optimistlikumaks

2011. aastal avaldatud rahvastikuprognoosis on Eurostat Eesti rahvaarvu suhtes veidi optimistlikum kui kolm aastat tagasi. Aastal 2060 on Eesti rahvaarv 40 400 inimese võrra suurem kui 2008. aastal avaldatud rahvastikuprognoosis.  

Nagu enamik prognoose, vajab ka rahvastikuprognoos aeg-ajalt ülevaatamist, sest aja muutudes võivad muutuda olukorrad ja täpsustuvad andmed. Eurostati 2008. aasta prognoosi kohaselt oleks Eesti rahvaarv 2060. aastal 1 132 300 inimest, 2011. aasta prognoosi järgi aga 40 400 inimese võrra suurem ehk 1 172 700. Samas on mõlema prognoosi puhul Eesti rahvaarv kogu järgneva poole sajandi pikkuse perioodi jooksul kahanev.

Eesti rahvaarv Eurostati 2008. aasta ja 2011. aasta prognoosi järgi

Eesti rahvaarv Eurostati 2008. aasta ja 2011. aasta prognoosi järgi

Rahvaarvu muutus koosneb kahest komponendist: loomulikust iibest ja rändesaldost. Loomulik iive on aasta jooksul sündinute ja surnute arvu vahe. Positiivne loomulik iive näitab sündide, negatiivne surmade ülekaalu. Ränne on elukohavahetus, mis välisrände puhul ületab riigipiire. Rändesaldo on aasta jooksul sisse- ja väljarännanute arvu vahe. Positiivne rändesaldo näitab sisserände, negatiivne väljarände ülekaalu. Optimistlike noote võrreldes 2008. aasta prognoosiga leiab Eurostati 2011. aasta rahvastikuprognoosis nii loomuliku iibe kui ka rändesaldo seisukohalt. 

Loomulik iive jääb ka uuenenud prognoosi kohaselt negatiivseks kogu järgneva poole sajandi jooksul, aga sündide ja surmade arvu vahe on väiksem kui varasema prognoosi korral. Perioodil 2010–2060 sünnib Eurostati 2011. aasta prognoosi kohaselt Eestis 631 500 inimest ja sureb 805 900. 2008. aasta prognoosi kohaselt olid need arvud vastavalt 601 500 ja 808 200.

Loomulik iive Eestis Eurostati 2008. ja 2011. aasta prognoosi järgi

Loomulik iive Eestis Eurostati 2008. ja 2011. aasta prognoosi järgi

Positiivne on kindlasti ka see, et Eurostat on tõstnud Eesti summaarse sündimuskordaja prognoosi. Summaarne sündimuskordaja näitab keskmist elussündinud laste arvu naise kohta tema elu jooksul, kui kehtiksid sama aasta sündimuse vanuskordajad. Rahvastiku taastootmiseks peab summaarne sündimuskordaja olema vähemalt 2,1. Vana prognoosi kohaselt oli Eesti summaarne sündimuskordaja 2060. aastal 1,66 ja uue järgi 1,70. Mainimata ei saa siiski jätta, et vaatamata tõusule jääb summaarne sündimuskordaja ka uue prognoosi kohaselt alla taastetaseme. 

Arvestades praegust Eesti väljarännet tekitab Eurostati rändeprognoos kindlasti hulgaliselt küsimusi, millele on kättesaadavate andmete põhjal keeruline vastata. Samas on uue prognoosi esimene pool praeguste andmete valguses kindlasti täpsem ja hilisem periood Eesti suhtes positiivsem. Samas ei selgu prognoosist, keda Eurostat Eestisse sisserändajatena näeb — on need kodumaale naasvad eestimaalased või välisriikide kodanikud.

Rändesaldo Eestis Eurostati 2008. ja 2011. aasta prognoosi kohaselt

Rändesaldo Eestis Eurostati 2008. ja 2011. aasta prognoosi kohaselt

Kindlasti saab uue prognoosi juures positiivsena märkida keskmise eluea tõusu sünnimomendil. Tõus on küll väike, kuid siiski olemas. Nii on prognoositav keskmine eluiga uue prognoosi kohaselt 2060. aastal meestel 81,6 aastat ja naistel 88,0 aastat. Vana prognoosi kohaselt olid need arvud 80,8 ja 87,5 aastat. 

Positiivne on seegi, et uue prognoosi kohaselt tõuseb demograafiline tööturusurve indeks prognoosiperioodi lõpuks taaskord 1-st kõrgemale, mis tähendab, et potentsiaalseid tööturule sisenejaid on rohkem kui sealt lahkujaid. Muidugi jääb küsimus, millist majandusmudelit kahaneva töötajate hulga tingimustes rakendada aktuaalseks kogu prognoosiperioodiks.

Demograafiline tööturusurve indeks Eestis Eurostati 2008. ja 2011. aasta rahvastikuprognoosi kohaselt

Demograafiline tööturusurve indeks Eestis Eurostati 2008. ja 2011. aasta rahvastikuprognoosi kohaselt

Mida öelda kokkuvõtteks? Pingelises demograafilises olukorras on heameel tõdeda, et väljastpoolt Eestit asjale vaadates nähakse pisikesi positiivseid nihkeid. Loodame, et pärast käesoleva aasta lõpus algavat 2011. aasta rahva ja eluruumide loendust  ei tule Eurostatil Eesti rahvastikuprognoosi negatiivses suunas korrigeerida. 

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik 

Loe Eurostati rahvastikuprognoosist ka Helerin Rannala kirjutisest „Euroopa Liidu rahvaarv saavutab maksimumi 30 aasta pärast“ (ilmus 09.06.2011).