Tag Archives: rahvastikunäitajad ja koosseis

Eesti rahvaarvu muutus viimase 90 aasta ja järgmise 40 aasta jooksul

Statistikaamet lisas interaktiivsesse rahvastikupüramiidi 1920. aasta näitajad ning nüüd on võimalik jälgida Eesti rahvaarvu muutust alates 1923. aastast kuni prognoosini 2050. aastal. Seega ligi 130 aasta jooksul. 

1923. aastal oli Eesti rahvaarv 1,09 miljonit. Mehi oli võrreldes naistega vähem, vastavalt 47% ja 53%. 2012. aastal oli rahvaarv 1,34 miljonit ehk üle 200 000 inimese võrra suurem. Ka naiste osatähtsus rahvastikus on ühe protsendipunkti võrra suurenenud. Rahvastiku vanuselist jaotust vaadates on näha vanemaealiste osatähtsuse suurenemist ning 2012. aastal on naiste osatähtsus vanemaealiste hulgas suurem kui meeste hulgas. 1923. aastal olid soolised erinevused vanemaealiste hulgas palju väiksemad.

1923.–1940. aastatel püsis rahvaarv stabiilsena, ent pärast Teist maailmasõda vähenes rahvastik ligi kümnendiku. Alates 1950. aastatest kasvas rahvaarv kuni 1990. aastani ligi 548 000 inimese võrra ja oli 1990. aastal 1,57 miljonit. 

Rahvastikuprognoos aastaks 2050 

Mis siis järgmise 40 aasta jooksul toimub? Eelkõige on oodata rahvaarvu vähenemist. Statistikaameti 2006. aastal tehtud prognoosi kohaselt on Eesti rahvaarv 2050. aastal 1,24–1,25 miljonit. Samas pärast 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemuste avaldamist on põhjust teha uus prognoos aastani 2060.  

Rahvastikupüramiid, 1923 ja 2050

Vaata interaktiivset rahvastikupüramiidi 

 Helerin Rannala, statistikaameti juhtivstatistik

Maailma rahvaloenduste juht: loendustulemused on abiks ka võitluses kliimamuutuste ja vaesusega

Märtsis lõppenud rahva ja eluruumide loendusega on Eesti osa  ülemaailmsest suurettevõtmisest – 2010. aasta rahvaloenduste laines toimub üle maailma 228 loendust.

Paul Cheung

Paul Cheung – foto: ÜRO

Maailmas koordineerib rahvaloenduste korraldamist ÜRO, mis teeb loenduste tähtsaimaks meheks ÜRO statistikadivisioni direktori Paul Cheungi.

1. juuni seisuga oli rahvaloendustel hinnanguliselt loendatud 88% kogu Maa rahvastikust ehk üle 6 miljardi inimese.

– Hr Cheung, kuidas ÜRO hindab käesolevat loenduste vooru – kas globaalselt võib seda pidada õnnestumiseks?
Globaalsel tasandil on 2010. aasta loenduste voor kindlasti suur õnnestumine, kui arvestame osalevate riikide arvu. 1. juuniks 2012 oli loendus läbi viidud 184 riigis/piirkonnas 235st, mis katab 88% kogu Maa rahvastikust. Veel 44 loendust viiakse läbi 2014. aastaks. Seega, kui loendamata jääb vaid seitse riiki, suudame kõigi hinnangute kohaselt lugeda kokku ligi 99% maailma rahvastikust. Eelmisel korral ei osalenud 27 riiki, nii et edu on olnud märkimisväärne.

Võrreldes varasematega on loendused sel korral olnud oma metoodika poolest väga innovatiivsed – kõigis rahva ja eluruumide loenduse faasides on leitud võimalusi uute tehnoloogiate kasutamiseks. On leitud nii alternatiivseid meetodeid nagu registrite kasutamine või valimipõhine loendus, aga ka võetud kasutusele e-tehnoloogiad, mis suurendasid vastamise määra ja andmete kvaliteeti.

– Milleks meile laiemas plaanis loendusi vaja on?
Loendusega saadav statistika on asendamatu iga riigi jaoks, sest väga paljude jaoks on loendus ainus vahend, mille abil uurida kogu elanikkonna ja ka väiksemate kogukondade kohta teatud sotsiaalseid, demograafilisi ja majanduslikke näitajaid. Loendusandmed on seega asendamatu allikas, mille põhjal saab rahvastikust ja tema elutingimustest koostada nö numbrilise profiili.

Rahvusvahelisel tasandil aitab loenduste statistika meil hinnata maailma rahvaarvu, selle demograafilisi näitajaid, jaotumist eri maade vahel, elutingimusi ehk teisisõnu loendused annavad kogu planeeti mõjutavate nähtuste nagu kliimamuutuste, vaesuse, haiguspuhangute ja loodusõnnetuste vastaseks võitluseks kriitilise tähtsusega informatsiooni.

– Andmete kogumise meetodid on üle maailma väga erinevad. Milliste tehniliste väljakutsetega on tulnud tegeleda?
Väljakutse on kindlasti see, et kõik riigid on väga erineva tehnilise võimekusega. Näiteks pole mitmel pool piisavalt vajalike oskustega inimesi, kes oskaks uusi tehnoloogiaid kasutusele võtta ja seega on teadmiste edasi andmine teistele riikidele väga keeruline. Riigid on üldse väga erinevad – mis ühes riigis toimib, ei pruugi toimida teises. Globaalsel tasandil on ÜRO-le tõeliseks väljakutseks, millist nõu riikidele metoodika valikul anda.

– Kui usaldusväärseks võib loenduste metoodikat üldse pidada? Kas efektiivsem poleks kasutada registreid?
Igal meetodil on oma eelised ja oma puudused, mis kõik mõjutavad andmete kvaliteeti. Näiteks traditsioonilise loenduse puhul mõjutavad tulemuste kvaliteeti loendajate väljaõpe, vastajate kättesaadavus ja avalikkuse mure privaatsuse pärast. Registrite kasutamine aga eeldab, et registrid on pidevas kasutuses ja neid uuendatakse pidevalt. Arusaadavalt pole sugugi kõigil riikidel oma rahvastikust vajaliku funktsionaalsuse ja õige infoga registreid, kust loenduseks vajalikud andmed kätte saada. Sõltuvalt kohalikest oludest – administratiivne süsteem, statistiline võimekus, tehnoloogiline valmidus jne – peavad riikliku statistika tegijad leidma oma riigi jaoks sobiva lahenduse täpse rahvastiku ja eluruumide andmestiku saamiseks.

– Millisena te näete rahva ja eluruumide loenduste tulevikku. Inimestega on ju aina raskem ühendust saada.
Tõepoolest, inimestega ühenduse saamine on keerulisem, olgu siis privaatsuse küsimuse, vastajate tüdimuse või koguni keeldumise tõttu. Vahel pole nad mingil põhjusel lihtsalt kättesaadavad. Just neil põhjustel on riigid sellel loenduste perioodil teinud mitmeid uuendusi loenduse läbiviimises. Tuleb märkida, et alternatiivsete andmeallikate, eriti registrite kasutuselevõttu võime juba näha ka riikides, kus ei ole veel täielikku rahvastikuregistritki. Seega vaadates tulevikku, 2020. aasta loenduste perioodi poole, võib oletada, et aina enam riike leiab innovatiivseid viise andmete kogumiseks.

– Mida loenduse andmed siiani rände kohta on näidanud?
Loendustulemused on hetkel kindlasti kõige parem allikas üleilmsete migratsiooniandmete võrdlemiseks. Seda eriti sisserännanute osas, mida saab hõlpsasti teada sünniriigi või päritolumaa vastustest. Mitmed riigid on loendusse lisanud küsimusi ka väljarände ja selle põhjuste kohta. Seega, kui kõik tulemused on koos, siis annavad loenduse andmed suure panuse ülemaailmse inimrände kirjeldamiseks.

– Millal saame teada maailma täpse rahvaarvu?
Tegelikult on mitmeid põhjuseid, miks me päris täpset rahvaarvu ei saa teada isegi siis, kui viimane loendus on tehtud. Esiteks, loendustulemuste avaldamine võtab osadel riikidel märkimisväärselt kaua aega. Teised riigid avaldavad jällegi esialgsed tulemused kohe pärast loendust ning täpsustavad hiljem seda arvu, muutes nii maailma rahvaarvu täpsustamise tülikamaks.

Kõigele vaatamata, mida rohkem on meil loenduse tulemusi käes, seda täpsemalt oskame maailma rahvaarvu hinnata.

Intervjueeris: Karin Volmer, REL2011 kommunikatsioonispetsialist

Statistikat rahvaloenduste toimumise kohta leiab ÜRO statistikadivisioni veebilehelt

Ene-Margit Tiit: Mis suunas on Eesti rahvastik liikunud?

Lõppenud rahva ja eluruumide loendus näitas, et eelmise loendusega võrreldes on Eesti elanikkond vähenenud 5,5% võrra. Kuidas 12 aasta jooksul toimunud muutusi seletada? 

2011. aasta rahvaloendusel loendati Eestis 1 294 236 püsielanikku. See siiski ei tähenda, et Eesti rahvaarv oleks tingimata alla 1 300 000. Teame praegu, et umbes 1 % on neid inimesi, keda erinevail põhjustel ei õnnestunud kätte saada. Ja see on rahvusvaheliselt täiesti aktsepteeritud tubli tulemus. 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus

Et aga eelmisel, 2000 aasta loendusel loeti kokku 1 370 000 püsielanikku, siis näeme, et pea 76 000 inimese võrra on loendatud püsielanike arv siiski vähenenud.

Kahanemise põhjused
Mille arvel elanikkond kahe loenduse vahel kahanes? 32 000 inimese võrra vähenes rahvaarv loendustevahelise perioodi (11 aasta ja 9 kuu) jooksul negatiivse loomuliku iibe tagajärjel. Kuigi ka see kadu on suur – 2,3% eelmisel loendusel loendatute arvust – on positiivne see, et viimastel aastatel on loomulik iive jõudnud üsna nulli lähedale.

Registreeritud rändesaldo oli kahe loenduse vahel negatiivne, selle arvel vähenes rahvastik 22 000 inimese võrra. Selgitamata on praegu veel 22 000 inimese kadumine. Edasine loendusandmete analüüs ja võrdlus kõigi Eesti registriandmetega peab selgitama registreerimata rände mahu ja loendamata jäänud isikute arvu.

Kuidas käesoleval sajandil toimunud rahvastikuarengu suundumusi hinnata? On üldiselt teada, et kõigis totalitarismist vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa maades toimub juba mõnekümne aasta jooksul Eestiga sarnane areng: rahva arvukus kahaneb negatiivse loomuliku iibe ja samuti negatiivse rändesaldo mõjul. Selle nähtuse põhjused on võrdlemisi komplitseeritud, sageli võetakse seda kokku sõnaga „üleminekušokk“. Võrreldes saatusekaaslastega ei ole Eesti rahvastiku seisund kõige halvem, näis juba peaaegu, et šokk on edukalt ületatud, kui aga majanduslangus põhjustas taas sündimuse langust ja intensiivistuvat väljarännet.

Liikumine stabiliseeriumise suunas
Võrreldes loendustevahelist rahvastikuarengut kahe eelmise loenduse (1989. ja 2000. aasta) vahelise ajaga selgub, et liikumine toimub stabiliseerumise suunas – hinnanguline rahvastikukadu on väiksem, loomulik iive läheneb nullile. Siiski ei saa unustada Eesti rahvastiku kriitilist väiksust – rahvusriigina püsimiseks ei saa omakeelne rahvastik langeda liiga väikseks. Tõenäoliselt oleme juba  kriitilise piiri lähedal.

Rahvastiku etnilises struktuuris mingeid olulisi muutusi võrreldes eelmise loendusega pole toimunud. Jätkuvalt on eestlaste arv pisut alla 70% ja venelasi umbes veerand elanikkonnast. Muude rahvuste esindajate arv Eestis ei ole suurenenud, pigem pisut vähenenud. Nähtavasti toimub ka siin stabiliseerumine.

Eakate osakaal suureneb
Halvenenud on rahvastiku vanuseline koostis, noorte (kuni 14-aastaste) osa rahvastikus on vähenenud  (eelmise loenduse 18%-lt 15%ni). Positiivne on aga see, et eelmise loendusega võrreldes on arvukam kõige noorem – 0 kuni nelja-aastaste vanuserühm.

Seevastu eakate, vähemalt 65-aastaste osakaal on suurenenud otse vastupidiselt noortele – endise 15% asemel on eakaid nüüd 18%. Tegelikult on ka see näitaja positiivne, sest viitab kahe loenduse vahel toimunud oodatava eluea pikenemisele. Tööealise, so 15—64-aastase elanikkonna osakaal on jätkuvalt 67%. Niisugune rahvastiku koostis on hetkel vaieldamatult hea, keskmiselt on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist inimest, kuid kahjuks pole selline struktuur pikemas perspektiivis jätkusuutlik.

Koondumine Harjumaale
Rahvastiku paiknemise muutused Eesti territooriumil peaks pakkuma mõtlemisainet kõigile, kes tegelevad regionaal­poliitikaga. Loendus näitab inimeste jätkuvat koondumist Tallinna ümbrusesse. Peaaegu kõik maakonnad kaotavad oma elanikkonda, üllatuslikult kõige enam Kesk-Eesti: Järvamaa ja Jõgevamaa. (Järvamaa puhul tuleb küll märkida, et üks vald on vahepealsel perioodil liikunud hoopis Lääne-Virumaa alla.)

Eestimaa on oma kliima ja loodustingimuste poolest eluks sobiv täies ulatuses. Siin on elatud aastatuhandete jooksul ning asulate tühjenemine just nüüd, kus inimestevahelised kaugused kahanevad uute kommunikatsioonivõimaluste ja ühendusteede toimel, ei peaks väikeses Eestis olema paratamatus. Iibe ja väljarände kõrval on juhibki rahvaloendus ühiskonna, sh poliitikute tähelepanu Eesti maapiirkondade ja väiksemate linnade tühjenemise probleemile.

prof. Ene-Margit Tiit, rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuht

Artikkel ilmus ka ERR-i uudisteportaalis

Laste osatähtsus rahvastikus väheneb

Tänasel lastekaitsepäeval on sobiv märkida, et Eesti 2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel tulemustel on 0–14-aastaseid ehk lapsi rahvastikus 15%. Võrreldes eelmise, 2000. aasta loendusega on laste osatähtsus vähenenud kolm protsendipunkti.

Ehkki noorim vanuserühm (0–4-aastased) on arvukam kui 2000. aastal, on laste arv eelmise loendusega võrreldes viiendiku vähenenud ning laste põlvkonnad on jätkuvalt väiksema arvukusega kui nende vanemate põlvkonnad.

Viimase kümne rahvaloenduse tulemusi võrreldes on näha, et 0–14-aastaste osatähtsus rahvastikus on pidevalt vähenenud. 1881. aasta loenduse ajal oli
0–14-aastasi rahvastikus kolmandik, kusjuures poisse ja tüdrukuid peaaegu võrdselt. 2011. aastal on poisse natuke rohkem.

0–14-aastaste osatähtsus kogurahvastikus rahvaloenduste andmetel

0-14-aastaste osatähtsus kogurahvastikus rahvaloenduste andmetel

Lätis oli 2011. aasta loenduse andmetel 0–14-aastaste osatähtsus rahvastikus 14%.

Diana Beltadze, rahva ja eluruumide loenduse projektijuht

Pensionäride osatähtsus rahvastikus ületas 30% piiri

2012. aasta 1. jaanuari seisuga ületas pensionäride arv kaks ümmargust numbrit — esmakordselt on pensionäre rohkem kui 30% rahvastikust ning üle 400 000. See on ligi 9000 pensionäri rohkem kui 2011. aasta 1. jaanuaril.

 1. jaanuaril 2012 oli Eestis 404 525 pensionäri ning nende osatähtsus rahvastikus statistikaameti arvestusliku rändeta rahvaarvu põhjal 30,2%. Kõige rohkem oli vanaduspensionäre, järgnesid töövõimetuspensionärid (vastavalt 74% ja 22% pensionäride üldarvust). Toitjakaotuspensioni, rahvapensioni ja väljateenitud aastate pensioni saajate osatähtsus oli vastavalt 2%, 2% ja 1%. Võrdlus kümne aasta taguse ajaga näitab, et töövõimetuspensionäride osatähtsus on peaaegu kahekordistunud — 2002. aastal oli vanaduspensionäre 81% ja töövõimetuspensionäre 13%.

 1970. aastal oli pensionäride osatähtsus rahvastikus 19,1%. Kuidas on sealt jõutud praeguse 30,2%-ni? Siin võib välja tuua järgmised mõjutajad: 1) demograafilised tegurid; 2) pensionisüsteemi ümberkorraldus 2000. aastal; 3) pensioniea tõstmine; 4) majanduskriis. 1970.–80. aastatel tõusis pensionäride osatähtsus rahvastikus keskmiselt 0,2 protsendipunkti aastas; 1990. aastatel 0,45; 2000. aastatel taas 0,2 ja käesoleval kümnendil 0,6. 1990. aastate suurem tõus jäi kümnendi algusesse, edasi hakkas juba mõju avaldama hilisem vanaduspensionikka jõudmine, teisalt tõi rahvaarvu vähenemine kaasa selle, et pensionäride osatähtsus tõusis ka siis, kui nende üldarv vähenes. 2010. aastate puhul tuleb aga välja tuua, et pensionäride arvu kasvu eest on hoolitsenud eelkõige töövõimetuspensionärid. Viimase kolme aasta jooksul on vanaduspensionäride arv suurenenud keskmiselt 2000 võrra ja töövõimetuspensionäride arv 7000 võrra aastas. Sellest, et töövõimetuspensionäride arvu hüppelise kasvu taga on mitte niivõrd rahva tervise järsk halvenemine, kuivõrd majanduslikust kitsikusest tingitud vajadus kõik võimalikud sissetulekuallikad ära kasutada, on varemgi kirjutatud.

Pensionärid, 1970–2012 (aasta alguse seisuga)

Omaette tasub vaadelda vanaduspensionäride arvu muutumist. 1980. aastatest kuni pensioniea tõusmiseni suurenes vanaduspensionäride arv keskmiselt 2% aastas. 1993. aastal jõudis vastavasse vanusesse esimene põlvkond, kelle pensioniiga oli kõrgem. Teatavasti toimus pensioniea tõstmine naiste 55 ja meeste 60 aastalt 63 aastale järk-järgult, poole aasta kaupa. See tõi kaasa olukorra, kus iga 12 kuu järel tuli 6 kuud, mil vanaduspensionile jääjaid praktiliselt polnud, peale nende, kes jäid pensionile tavapärasest erinevas vanuses (nt soodustingimustel vanaduspensioni saajad). 2001. aastal lõppes meeste üleminek kõrgemale pensionieale, kuid naissoost vanaduspensionäride lisandumine jätkub samas tsüklis kuni 2016. aastani. Pärast pensioniea järkjärgulise tõusu jõustumist 1993. aastal on vanaduspensionäride arv stabiliseerunud. Mõni aasta tõi languse, mõni väiksema tõusu. Erandliku olukorra tekitas 2000. aastal vastu võetud seadus, mis asendas invaliidsuspensioni töövõimetuspensioniga, kuid erinevalt invaliidsuspensionist makstakse vanaduspensioniikka jõudnud töövõimetuspensionärile edasi juba vanaduspensioni. See tõstis vanaduspensionäride arvu perioodil 1.01.2000-1.01.2001 4,6%.

 Praeguseks on vanaduspensionäride arv kolm aastat järjest tõusnud, keskmiselt 0,8% aastas. See tähendab, et pensioniea tõus ei suuda enam kompenseerida rahvastiku vananemist. Ühtlasi avaldab oma mõju majanduse tsüklilisus: majanduslikult raskem aeg ja kitsam tööturg soodustab ennetähtaegselt vanaduspensionile jäämist. Millises olukorras oleksime aga siis, kui pensioniiga poleks tõstetud? 1. jaanuaril 2012 oli Eestis 298 000 vanaduspensionäri. Üle 55-aastaseid naisi ja üle 60-aastaseid mehi oli samal ajal kokku 358 600. Selline vanaduspensionäride hulk tõstaks pensionäride osatähtsuse rahvastikus juba 35% ligi.

 Kui kogu Eestis tõusis pensionäride osatähtsus rahvastikus üle 30% alles nüüd, siis näiteks Võru maakond ületas selle piiri juba 1994. aastal ja Põlvamaa 1997. aastal. Suurima pensionäride osatähtsusega maakonnad ongi Põlvamaa (37,9%) ja Ida-Virumaa (36,6%). Samas on Põlva maakond ka see, kus protsentuaalselt on enim puudega inimesi (2011. aastal 23%). Pensionäride osatähtsus on väikseim Harjumaal (25,7%), Hiiumaal (27,5%) ja Raplamaal (27,6%).

Täpsem info statistika andmebaasis.

 Märkus: arvutustes on kasutatud arvestuslikku rändeta rahvaarvu.

 Marve Randlepp, Statistikaameti juhtivstatistik

Naised täna ja 20 aastat tagasi

Võrreldes taasiseseisvumisaja algusega elavad naised praegu kauem, abielluvad ja sünnitavad hiljem ning teevad vähem aborte. 

Eesti taasiseseisvumisaja algusest on möödunud üle 20 aasta. Selle aja jooksul on muutunud inimeste elamistingimused, tõekspidamised ja käitumismallid. Kõik need muutused on avaldunud ka rahvastikku iseloomustavates näitajates. Seoses naistepäevaga on vaatluse all just naisi puudutavad näitajad. 

Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal naiste oodatav eluiga 80,5 aastat, mis on ligi kuus aastat pikem kui 1990. aastal. Peamine põhjus on naiste suremuse vähenemine, millele on kaasa aidanud nii arstiabi paranemine kui ka muutused naiste tervisekäitumuses — naised liiguvad rohkem, toituvad teadlikumalt ning seetõttu on vähenenud ka suremus vereringeelundite haigustesse (nt infarkti, insulti). 

Naised on usinad õppijad ning haridustee pikenemisega (pärast gümnaasiumi lõpetamist minnakse sageli ka kõrgharidust omandama) lükkuvad edasi ka abiellumine ja laste saamine. Viimase 20 aasta jooksul on naiste keskmine vanus esmakordsel abiellumisel tõusnud üle 5 aasta ja esimese lapse sünnil enam kui 3 aastat. Abiellumisvanuse suurem tõus tähendab aga seda, et naised sünnitavad sagedamini enne lapse ja alles siis abielluvad. Selle tõttu on suurenenud väljaspool abielu sündinud laste osatähtsus, mille põhjuseks on registreerimata kooselu ehk vabaabielude populaarsuse tõus. Seega kui 20 aastat tagasi oli traditsiooniks enne abielluda ja seejärel saada lapsed, siis tänapäeval sünnivad lapsed sagedamini vabaabielus paaridele ning paljudel abiellujatel on juba olemas ühine laps. 

Üheksakümnendate aastate algust iseloomustab veel suhteliselt kõrge sündimus, kui keskmine laste arv naise kohta oli 2,05. 2010. aastal oli see näitaja 1,64. Paraku tehti kõrge sündimuse ajal ka kolm korda rohkem aborte kui praegu, kuid kahjuks jääb ka praegusel ajal naise soovil või meditsiinilisel näidustusel sündimata 45 last 100 sündinud lapse kohta.

 

Jaana Rahno, Statistikaameti analüütik

Eesti rahvastik väheneb ja vananeb. Visuaalne statistiline vaade

Iga Eesti elu vastu huvi tundev inimene peaks nüüdseks juba teadma, et Eesti rahvastik väheneb ja vananeb. Aga teadmisest üksi ei piisa, sellega trendiga tuleb õppida ühiskonna elu korraldamisel arvestama. Et pilt on sageli kõnekam kui sõnad, saab Statistikaameti veebis trendi liikumist viimase 40 aasta jooksul nüüd oma silmaga näha.  

Mul on viimase paari kuu jooksul olnud võimalus kolmes Eesti maakonnas rääkida rahvastikus toimunust ja eesootavast. Võin kindlat väita, et rahvastiku vähenemise ja vananemisega kaasnevatest probleemidest saadakse oluliselt paremini aru, kui nelja-viie aasta eest, aga mitte piisavalt. Trende küll teatakse, aga usutakse, et need ei puuduta konkreetset linna, valda, küla. Usutakse, et trend on kiiresti mööduv ja elu jätkub vanaviisi. 

Rahvaarvu muutus viimase 40 aasta jooksul 

Eesti rahvaarvu muutuse viimase 40 aasta jooksul saab jagada kahte
20-aastasesse etappi. Aastatel 1970–1990 kasvas Eesti rahvastik pidevalt ja ühtlaselt, ent viimase 20 aasta jooksul on rahvaarv vähenenud. Aastatel
2008–2010 on rahvaarvu kahanemise tempo oluliselt langenud ja 2011. aasta lõpus võiksime rääkida isegi stabiliseerumisest. Eurostati rahvastikuprognoosi kohaselt ei pöördu see stabiliseerumine kasvuks, vaid on kogu järgneva poole sajandi pikkuse perioodi jooksul (aastani 2060) kahanev. 

Maakondade rahvaarvu muutus 

Rahvaarvu muutumine maakonniti on toimunud erinevalt. Kagu-Eestis ja Viljandi maakonnas algas vähenemine 1970. aastatel tunduvalt varem kui Eesti teistes maakondades. Viimasel kümnendil on kasvanud vaid Harju maakonna rahvaarv, teiste maakondade rahvaarv kahaneb. Tartu, Rapla ja Pärnu maakonna puhul saame rääkida väiksemast kahanemisest. Ülejäänud maakonnad kuuluvad kiirelt väheneva rahvastikuga maakondade hulka. Optimist võib sellest rühmast esile tuua Saare maakonna, kus vähenemine on veidi aeglasem, aga selleks peab tõesti optimist olema. 

Eesti suurima rahvaarvuga Harju maakonna rahvaarvu kasv ja teiste maakondade rahvaarvu kahanemine tähendab ka Harju maakonna rahvastiku osatähtsuse tõusu kogu Eesti rahvastikus. 2011. aasta alguses elas Harju maakonnas rahvastikuregistri andmetel 41,2% Eesti elanikest, mis ületab esimest korda Eesti regionaalarengu strateegias seatud eesmärgi — Harju maakonnas elab vähem kui 41% Eesti elanikest. Harju maakonna elanike osatähtsus Eesti elanikkonnas on viimastel aastatel kasvanud pool protsenti aastas. 

Rahvastik vananeb: 65-aastaste ja vanemate osatähtsus kasvab 

Rahvastiku vananemistest annab aimu vanuskoosseisu muutus. Vähemalt
65-aastaste osatähtsus rahvastikus on viimase 40 aasta jooksul tõusnud. Pikaajalist trendi jälgides võime täheldada, et periood 1970–2011 jaguneb sisuliselt neljaks: 

  • aastad 1970–1980 — aeglane tõus,
  • aastad 1981–1988 — aeglane langus ja jõudmine perioodi 1970–2011 madalaimale tasemele,
  • aastad 1989–2008 — kiire tõus,
  • aastad 2009–2011 — stabiliseerumine. 

Näitajate maakondlik muutumine on olnud reeglina suhteliselt ühesuunaline, kuid erinevatel perioodidel on alati leidunud erandeid. 

  • Aastatel 1970–1980 kasvas 65-aastaste ja vanemate osatähtsus kõikides maakondades. Tõsi Lääne ja Saare maakonnas võime rääkida pigem stabiilsusest. Hiiumaal toimus aga näitaja selge kahanemine.
  • Aastatel 1981–1988 kahanes 65-aastaste ja vanemate osatähtsus kõikides maakondades, v.a Ida-Virumaal, kus see näitaja veidi suurenes.
  • Aastatel 2008–2011 on näitaja maakondliku muutumise pilt kirjum. Enamikus maakondades on näitaja kasvanud, kuid neis maakondades, kus asuvad Eesti suuremad linnad (Tallinn, Tartu) on näitaja vähenenud. Tuleb tunnistada, et muutus pole üheski maakonnas suur ja üldiselt võib hetkel rääkida stabiliseerumise ajajärgust. 

Kui vaadata rahvastiku muutumist maakonniti viimase 40 aasta jooksul, siis aastal 1970 olid maakondade erinevused oluliselt suuremad kui aastal 2011. Erinevuste vähenemine lõppes aga 1990ndate esimesel poolel ja 2011. aastal võib püstitada hüpoteesi, et erinevused hakkavad taas suurenema. 

Maakondade rahvastikutrende ja nende muutusi saab jälgida veebis 

Kirjeldatud rahvastikutrende saab oma silmaga jälgida Statistikaameti veebis rakenduse Statistics eXplorer abil. Aastate 1970–1989 andmed on võetud tänaseks meie hulgast lahkunud professor Kalev Katuse ja tema meeskonna tööst „Rahvastiku ühtsusarvutatud sündmus- ja loendusstatistika”. Olgu nende andmete kasutamine minu poolne kummardus sõbra ja õpetaja mälestusele. Andmed aastate 1990–2011 kohta pärinevad Statistikaametist. 

Peatselt algava 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse kontekstis on otstarbekas meenutada, et andmed aastate 2001–2011 kohta kuuluvad rahvaloenduse tulemuste teatavaks saamisel korrigeerimisele. 2011. aasta rahva ja eluruumide loendusKardan, et see korrektsioon saab olema negatiivses suunas, aga loodan, et positiivses ehk et meid oleks tegelikult rohkem, kui jooksev rahvastikuarvestus praegu näitab. Igaüks loeb! 

Praegu on Statistics eXploreris vaid rahvastikustatistika, ent rakendus täieneb aegamööda ka teiste valdkondade ja rahvusvahelise statistikaga. Statistics eXploreriga saab visualiseerida sotsiaal-majanduslikku statistikat riikide või väiksemate piirkondade kohta — nii on võimalik saada täpne ülevaade piirkondlikest erinevustest ja näitajate varieerumisest ühe riigi piires, samuti võrrelda eri riikide piirkondi. Kasutajad saavad uurida ühtaegu ruumis ja ajas muutuvaid ja mitmemõõtmelisi andmeid eri vaatenurkadest ning leida huvitavaid seoseid.  Rahvusvahelisi andmeid saab vaadata OECD Statistics eXplorerist.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik