Tag Archives: rahvastikunäitajad ja koosseis

Statistiline kirjaoskus ehk kas suurem on parem

Eestis räägitakse palju sellest, et suurema rahvaarvuga omavalitsusüksus on parem. Väide, et väikesed omavalitsusüksused on olemuslikult nõrgemad, võib olla tõene, kuid kas tuginetakse usule või kindlale teadmisele?

Eestis on levinud arvamus, et väikesed omavalitsusüksused on olemuslikult kehvemad kui suuremad. Väite „suurem omavalitsusüksus on parem“ tõestuseks kasutatakse sageli OÜ Geomedia koostatud ja Siseministeeriumi tellimusel alates 2009. aastast arvutatud haldusvõimekuse indeksit (edaspidi indeks), mille tõlgendamisega näidatakse, et indeksi väärtus on parem suurema rahvaarvuga omavalitsusüksustes. See pole statistiliselt korrektne tõestus. Järgnevalt sellest lähemalt.

Viimasel paaril aastal on indeksit tutvustades võrreldud omavalitsusüksusi suurusjärkude kaupa. Suuremate eeliseid pole rõhutatud, kuid samas pole neid ka eitatud. Selleks ei ole olnud vajadust – legend, et suurem on parem, kõnnib oma rada. Suur osa Eesti elanikest, sh paljud ettevõtjad, on veendunud, et haldusreform või riigireform on Eesti päästerõngas. See veendumus on jõudnud ka enamiku parteide valimisprogrammidesse. Väide, et väikesed omavalitsusüksused on olemuslikult nõrgemad, võib olla tõene, kuid kas praegu tuginetakse usule või kindlale teadmisele?

Kui mingit väidet pidevalt korratakse, siis on oht, et väide hakkab tunduma tõesena ja väite tõestus muutub ebaoluliseks. Punktides 1–3 näeme, kuidas kõhklused on muutunud usuks, sisuliselt pole kõhkluste põhjusi likvideeritud.

1. Riigikontrolli 2012. aasta audit „Avalike teenuste pakkumise eeldused väikestes ja keskustest eemal asuvates omavalitsustes. Kas teenuste pakkumise kvaliteeti omavalitsustes saab hinnata?“ sisaldab mitut olulist mõtet:

  • riik ei ole piisavalt täpselt sõnastanud, missuguste teenuste osutamine on kohalikele omavalitsustele kohustuslik ja vajalik ning missugune peab olema nende teenuste kvaliteet;
  • kohalike omavalitsuste osutatavate teenuste kvaliteeti ei ole senini mõõtnud ei Siseministeerium, kohalikud omavalitsused ega OÜ Geomedia;
  • 2012. aastal oli Eestis 226 kohalikku omavalitsust. Riigikontroll kontrollis (ainult) 15 väikese omavalitsusüksuse (elanike arv alla 1500) dokumentatsiooni teenuste osutamise kohta;
  • Riigikontroll avastas, et mõnede väikeste kohalike omavalitsuste dokumentatsioon mõnede teenuste osutamise kohta ei olnud heas korras.

2. Riigikontrolli auditit lugedes näeme, et kohalike omavalitsuste poolt osutatavate teenuste kvaliteeti ei mõõtnud ka Riigikontroll ja Riigikontroll analüüsis vaid väikest osa väikese rahvaarvuga omavalitsusi ehk auditi materjalidele tuginedes ei ole võimalik väita, et suured omavalitsused saaksid teenuste osutamisega paremini hakkama.

Riigikontrolli auditi tekst väljendab mitmes kohas enam-vähem selgelt veendumust, et väikese rahvaarvuga kohalikud omavalitsusüksused ei suuda piisavalt hästi täita seadusega neile pandud ülesandeid. Auditist leiame kriitikat haldusvõimekuse indeksi kohta: „Siseministeerium on seni püüdnud hinnata kohalike omavalitsuste võimekust, tellides konsultatsiooni- ja koolituskeskuselt Geomedia alates 2009. aastast kohaliku omavalitsuse võimekuse indeksi ja analüüsi. /—/ tulemuseks on valdade ja linnade suutlikkuse hindamine valdkonnale kulutatud raha hulga kaudu /—/ ning teatud andmekogudes sisalduvate kirjete loendamise, mitte aga teenuse tegeliku sisu kaudu.“ (lk 20, p 52). Auditis on ka selgelt sõnastatud ettepanek regionaalministrile – hinnata omavalitsuste pakutavaid teenuseid.

Samast tekstist leiab ka lõigu väiksema rahvaarvuga kohalike omavalitsusüksuste paremuse kohta mõnede ülesannete täitmisel: „Väikestel omavalitsustel on ka eeliseid: näiteks võimaluste olemasolu korral lahendada inimeste probleeme individuaalselt ja kiiresti. Kõige paremini on väikesed ja keskustest kaugemal asuvad omavalitsused saanud hakkama lastehoiu korraldamise, põhihariduse andmise (mõnel juhul selleks ise kooli omamata) ja lihtsamate sotsiaalteenuste osutamisega.“ (lk 4).

3. Riigikontrolli 2014. aasta aruandes „Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013.–2014. aastal“ on kohalikule omavalitsusele ja regionaalarengule pühendatud terve peatükk. See algab tõdemusega: „Kohaliku omavalitsuse haldusvõimekuse indeksi arvutamisel on selgelt esile tulnud, et omavalitsuse võimekus sõltub tugevalt selle elanike arvust. Selle kohaselt peaks Eesti oludes omavalitsuse mõistlikuks toimimiseks elama seal vähemalt 5000 inimest.“ Kaks aastat varem väljendatud kahtlus indeksi ja selle põhjal tehtud järelduste suhtes on juba asendunud veendumusega, et omavalitsusüksuse suurus on haldusvõimekuse puhul oluline, mida justkui tõestab seesama indeks.

Haldusvõimekuse indeks on iga omavalitsust iseloomustav number, mis on leitud 29 erineva näitaja keskmiste keskmisena. Näitajad pärinevad mitmetest riiklikest registritest ja paiknevad väga erinevatel skaaladel. On selge, et protsentides väljendatud osatähtsuste ja sadadesse tuhandetesse ulatuvate absoluutarvude võrreldavaks muutmiseks on vaja teha mingeid teisendusi. Indeksi autorid on valinud algsete näitajate alusel omavalitsuste järjestamise ja selle järjekorra alusel kohapunktide andmise (iga näitaja jaoks).

Indeks on hea ja vajalik ning kriitika pole siinkohal suunatud mitte indeksi, vaid selle tõlgendamise kohta. Indeksi kõige olulisemaks väärtuseks on suure hulga riiklike registrite andmete koondamine ühte, kõigile kättesaadavasse kohta, samuti see, et indeksi avaldamine hoiab avalikkuse tähelepanu all vajadust hinnata kohalike omavalitsuste hakkamasaamist. Indeks võiks olla oluline töövahend paljudele kohalike omavalitsuste töötajatele ja kõigile Eesti piirkondliku arengu kavandajatele ja elluviijatele.

Haldusvõimekuse mõistel puudub üldtunnustatud definitsioon. Ka indeksi seletuskiri jääb haldusvõimekuse defineerimisel ebamääraseks ja mitmeti mõistetavaks. Et autorid ei keskendu käesolevas loos haldusvõimekuse mõiste defineerimisele ja analüüsimisele, siis ütleme, et haldusvõimekus on kohaliku omavalitsuse omadus, mida mõõdetakse indeksiga.

Indeksi komponendid on valinud indeksi koostanud eksperdid. Põhjendust, miks on valitud just need näitajad, ei õnnestunud leida. Rahvaarvu lisamist indeksisse on selgitatud järgmiselt: „On ilmne, et näiteks 400 000 inimest on valdaval osal juhtudest võimelised rohkemat ja paremini midagi ära tegema kui 900 inimest.“ On see ikkagi nii ilmne? Rahvaarvul võib suurem tähtsus olla vaid teatud ülesannete täitmisel. Näiteks surnud elevandi käsitsi mäkke vinnamise või püramiidi ehitamise juures. Kohaliku omavalitsuse eneseorganiseerimise ning laste ja vanade eest hoolitsemise puhul ei tarvitse inimhulk tähtis olla – usk suurema suuremast suutlikkusest vajaks siin tõestamist.

Rääkides indeksi tõlgendamisest, tuleb rääkida selle algnäitajate valikust. Nagu juba mainitud, on indeksi näitajate hulgas ka omavalitusüksuse elanike arv. Juhul kui räägitakse indeksi ja rahvaarvu seosest, siis see on määratud indeksi algnäitajate valikuga. Haldusvõimekus on haldusvõimekuse indeksi loomisel defineeritud rahvaarvu kaudu ja selle seose esitamine järeldusena on loogiliselt vigane. Loogikas nimetatakse niisugust tõestamise viga tautoloogiliseks veaks (tautoloogia on väide, mis on paratamatult tõene, näiteks: “Kõik varesed on musta või mingit muud värvi”. Tautoloogiline väide tõestab midagi iseenda kaudu, tavaliselt ümbersõnastamise abil. Klassikaline näide on järgmine: “Tautoloogia on see, mis on tautoloogiline”.).

Rahvaarv on üks indeksi 29 komponendist, kuid mitte ainus, kus antakse eelistus suuremale omavalitsusüksusele – selliseid näitajaid on indeksis üheksa:

  1. Rahvastikuregistris registreeritud elanike arv;
  2. Maa summaarne maksustamishind;
  3. Majanduse mitmekesisus;
  4. Linna- ja vallavalitsuste hallatavate asutuste arv;
  5. Munitsipaalosalusega eraõiguslike ühingute arv kohalikus omavalitsuses;
  6. Haridusasutuste olemasolu;
  7. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste mitmekesisus;
  8. Vaba aja teenuseid pakkuvate asutuste olemasolu;
  9. Majanduse ja keskkonnakaitse asutuste ning eraõiguslike ühingute arv.

Loetelu kolmandast näitajast (majanduse mitmekesisus) alates on kohaliku omavalitsuse koha määramise aluseks asutuste arv ja mida rohkem on vastavat liiki asutusi, seda võimekamaks kohalikku omavalitsust loetakse. Tavaliselt on suurema elanike arvuga omavalitusüksuses rohkem asutusi, aga kas see ikka näitab suuremat võimekust?

Kõik üheksa näitajat on omavahel tugevalt seotud ja moodustavad kokku peaaegu kolmandiku indeksi koguväärtusest.

Kas indeksi seos rahvaarvuga näitab rahvaarvult suuremate omavalitusüksuste suuremat võimekust? Näitab, aga vaid seetõttu, et nii on indeksi koostajad defineerinud haldusvõimekuse. Lahtiseks jääb küsimus, kas indeksi muud komponendid omavad seost omavalitsusüksuse suurusega (mille üks näitajaid on rahvaarv). Teisisõnu, kas rahvaarvult suurematel omavalitsusüksustel oleks suurem haldusvõimekus, kui jätta indeksist välja rahvaarvuga otseselt seotud näitajad?

Võtame 2013. aasta andmed. Indeksi komponendid võib jagada kaheks: omavalitsusüksuse suurust näitavad (üheksa eespool loetletut) ja ülejäänud. Nimetame ülejäänud lihtsamalt suhte näitajateks (rangelt võttes ei näita kõik need suhet). Arvutame igale kohalikule omavalitusele kaks indeksi alamindeksit – suuruse alamindeksi ja suhte alamindeksi. Suuruse alamindeksi väärtus on kõigi suurust näitavate algnäitajate kohapunktide keskmine ja suhte oma siis vastavalt kõigi ülejäänud näitajate kohapunktide keskmine. Juhul kui nende vahel on selge seos, saaks väita, et haldussuutlikkus (mis on defineeritud just nende näitajate kaudu) on seotud kohaliku omavalitsusüksuse suurusega.

Indeksi kahe alamindeksi vahelist seost saab väljendada korrelatsioonikordajaga. Alamindeksite vaheline korrelatsioon on 0,291. Korrelatsioon näitab nõrka seost.

Tähelepanuväärne on suhte alamindeksi väärtuste koondumine kitsasse vahemikku – suhte alamindeksi (mitte suurust iseloomustavate tunnuste) järgi erinevad omavalitsused üksteisest tunduvalt (ligi kaks korda) vähem kui suurust iseloomustava alamindeksi järgi ehk suhte alamindeksi järgi eristuvad omavalitsused üksteisest vähe.

Nõrga seose leidmine ei kinnita oletust, et kohalike omavalitsuste haldusvõimekus on seotud nende suurusega. Seos küll on, aga suurusest rohkem mõjutab haldusvõimekust omavalitusüksuse asukoht. Harju maakonna omavalitsusüksused on Eesti keskmisest suuremad ja kui võtta arvesse ka asukohta, siis muutub matemaatiline seos indeksi alamindeksite vahel ebaoluliseks.

Jooniselt on näha, et kõige suuremad omavalitsusüksused on Põhja-Eestis, suuremate hulka kuuluvad ka Kesk-Eestis asuvad. Kõige väiksemad on Lääne-Eesti omavalitsusüksused. Kirde- ja Lõuna-Eestis puudub selge ja oluline seos asukoha ja omavalitsusüksuse suuruse vahel. Suhte alamindeksil on vastandlik tugev seos kahes piirkonnas: Põhja-Eestis asuvad omavalitsusüksused on „tublimad“ (joonisel on Põhja-Eesti omavalitsusüksuste tähised koondunud paremale üles) ja Lõuna-Eestis asuvad on „viletsamad“, ülejäänud kolmel piirkonnal puudub selge seos suhte alamindeksiga. Jooniselt on näha, et kui Põhja-Eesti omavalitsusüksused välja arvata, paiknevad kõik teised oluliselt ühtlasemalt, ehk omavalitsusüksuse asukoht on tähtsam kui selle suurus.

Statistiliselt oluline seos suuruse ja suhte indeksi vahel kaob, kui arvutustest välistada Põhja-Eesti omavalitusüksused.

Sama ilmneb ka siis, kui kohapunktide ja nende keskmiste asemel vaadata elanike arvu algnäitajat: seos omavalitsusüksuse suuruse ja suhte indeksi vahel on nõrk, kuid statistiliselt oluline, aga see kaob, kui arvutustest välistada Põhja-Eestis (Harju maakonnas) asuvad omavalitsusüksused.

Eesti jaotus viieks piirkonnaks pärineb rahvusvahelisest klassifikaatorist NUTS 3 ja on järgmine:

Põhja-Eesti: Harju maakond
Lääne-Eesti: Hiiu, Lääne, Pärnu ja Saare maakond
Kesk-Eesti: Järva, Lääne-Viru ja Rapla maakond
Kirde-Eesti: Ida-Viru maakond
Lõuna-Eesti: Jõgeva, Põlva, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru maakond

Põhja-Eesti kohalike omavalitsuste suurem võimekus on tingitud rahaga seotud näitajate hulgast suhte alamindeksis. Neid on samuti üheksa:

  1. Töökoha keskmine väärtus
  2. Elanikkonna keskmised tulud elaniku kohta
  3. Linna- või valla põhitegevuse tulude maht elaniku kohta
  4. Põhivara elaniku kohta
  5. Põhivara soetus elaniku kohta
  6. Hariduskulud alla 19-aastaste elanike kohta
  7. Sotsiaalse kaitse kulu elaniku kohta
  8. Vaba aja kulud elaniku kohta
  9. Majanduse ja keskkonnakaitse kulud elaniku kohta

Suhte alamindeksist poole moodustavad rahaga seotud näitajad ja seega ei ole raha hulga mõju imekspandav.

Raha on Harjumaal rohkem kui ülejäänud Eestis. Tõestuseks võib vaadata maakondades toodetavat SKP-d ja keskmist palka. Kas rohkema raha eest saab rohkem teenust ja paremat elu? Valdkonniti on olukord erinev. Elamispinna ruutmeeter maksab Tallinnas kindlasti rohkem kui kusagil metsakülas, aga ooperi vaatamiseks kulub metsaküla elanikul kindlasti rohkem raha kui tallinlasel. Elektrita veedetud päevi on metsakülas rohkem kui Tallinnas jne. Kahjuks ei arvutata indeksit, mis võimaldaks võrrelda Eesti piirkondade elukallidust ja elukalliduse seos kohaliku omavalitsuse võimekusega on täiesti omaette teema, mida selles loos täpsemalt ei vaadelda.

Kokkuvõte

Indeks ei tõesta, et rahvaarvult suuremad kohalikud omavalitsused oleksid haldussuutlikumad, aga indeks ei anna ka võimalust väita, et nad seda ei ole. Indeks ei tõesta, et võimeka kohaliku omavalitsuse piir algab 5000 elanikuga omavalitsusüksusest. Kui indeksit kasutada tõestusena suurema rahvaarvuga kohaliku omavalitsuse suuremast haldussuutlikkusest, siis tuleb öelda, et tegemist on tugeva usu, aga mitte kindla teadmisega.

Omavalitsusüksuse optimaalse suuruse otsimine on oluline ülesanne, aga praegu on see lahendamata, isegi ülesande sisuline eesmärk on täpselt püstitamata.

Indeksiga tehtud töö on igati tunnustamist väärt – kogutud andmed on hea alus Eesti piirkondliku arengu analüüsimisel, iga omavalitsusüksuse tugevuste ja nõrkuste kindlaksmääramisel, olulise teema aktuaalsena hoidmisel.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik
Koit Meres, Statistikaameti juhtivstatistik

Samal teemal teevad autorid 26. märtsil kell 13.30–13.50 ettekande kohalike omavalitsuste üritusel „Linnade ja valdade päevad 2015“ (saalis Bolero 1).

Kus elavad meie murderääkijad?

Viimase rahvaloenduse andmetel oskab üle 130 000 eesti keelt emakeelena kõneleja mõnda murret. Üha sagedasem ümberasumine suurematesse tõmbekeskustesse toob kaasa aga murrete sulandumise kirjakeelega ning murdekõnelejate vähenemise.

Murrete tähendus eesti kultuuris on mitmekülgne ja aja jooksul muutunud. Kui ühtse kirjakeele arendamisega liikusid murded korrastamata ja vähem väärtusliku keele staatusesse, siis murrete uurimise ja kaardistamisega on nad muutunud eri paikade identiteedi ja ühtlasi riigisisese kultuurilise mitmekesisuse oluliseks kandjaks. Murded käivad käsikäes paikade kommete ja tavadega.

Lõuna-Eesti murretel on rohkem kõnelejaid

Eestis väitis ennast mõnda murret oskavat 131 239 inimest ehk 15,4% eesti keelt emakeelena kõnelejatest. Kokku märkis 3% vastanutest ennast Põhja-Eesti murderühma murrete kõnelejaks, 11,5% Lõuna-Eesti murrete kõnelejaks ja 0,1% Kirde-Eesti rannikumurde kõnelejaks. Üle 85% eesti keelt emakeelena rääkivast elanikkonnast ei osanud ühtegi murret.

Lõuna-Eesti murrete oskajaid on rahvaloenduse andmetel 101 851 (78% murdeoskajaist), Põhja-Eesti murrete oskajaid 26 986 (21%) ja Kirde-Eesti rannikumurde oskajaid 1288 (1%).

murdekõnelajad eestis 2011

Andmeid analüüsides tuleb meeles pidada, et eesti kirjakeel põhineb Põhja-Eesti keelekasutusel, seega võib oletada, et paljud inimesed ei pruugi endalegi teadvustada mõne Põhja-Eesti murde oskust, sest see on nii sarnane iga päev räägitava kirjakeelega. Lõuna-Eesti murded seevastu eristuvad üsna selgesti keelest, mida iga päev meedia vahendusel kuuldakse. Seepärast on ka lihtne teadvustada, et kõneldakse oma kodukoha murret. Lisaks sellele tehti rahvaloendusel murrete küsimuses suuremat teavitustööd Lõuna-Eestis, mis on kindlasti avaldanud mõju ka Lõuna-Eesti murrete esindatusele rahvaloenduse andmetes.

Levinumad murded on Võru ja Saare murre

Nii Põhja- kui ka Lõuna-Eesti murrete puhul tuleb selgelt esile levinuim murre. Lõuna-Eesti murderühmas on selleks Võru murre (koos Setu murrakuga), mida kasutab 87 000 inimest ehk 85,5% Lõuna-Eesti murrete kõnelejaist. Põhja-Eesti murderühma puhul on levinuim saarte murre, mida kõneleb 24 500 inimest ehk 91% Põhja-Eesti murrete kõnelejaist.

Saarlaste ja võrukate puhul tuleb esile nende selgelt eristuv murdeoskus ja sellega seotud identiteet, mis säilib isegi siis, kui kolitakse elama teistesse maakondadesse. Seepärast teatakse oma murret ka siis, kui elatakse näiteks Harjumaal, kus nii saarte kui ka Võru murre küll selgelt eristub, aga kus ei ole oma keelekeskkonda, kus keel võiks edasi areneda, vaid see sulandub kirjakeele ja teiste murretega.

Murdekõnelejaid jääb algsetel keelealadel vähemaks

Kuigi enamik murdekõnelejaid elab rahvaloenduse andmetel oma keelealal, on üha levinum ka ümberasumine suurematesse tõmbekeskustesse. Et ääremaal on vähem töövõimalusi, koole, poode ja muud eluks vajalikku, toob see kaasa inimeste üldise ümberasumise maalt linna. Eraldi võib siinkohal kindlasti välja tuua suuremad linnad Tallinna ja Tartu, aga ka näiteks Pärnu ja Viljandi.

Lõuna-Eesti murderühma murrete kõnelejaid elab endiselt palju nende algses asupaigas Lõuna-Eestis, aga palju on tänapäeval Lõuna-Eesti murrete oskajaid üle Eesti. Tõmbekeskustena väljaspool Lõuna-Eestit saab välja tuua Tallinna ja Pärnu. Kuigi Lõuna-Eesti murrete kõnelejaid on teiste murretega võrreldes suhteliselt palju, on inimeste ümberasumine teistesse maakondadesse kaasa toonud paljude Lõuna-Eesti murrakute märkimisväärse vähenemise. Alla 18 kõneleja on näiteks Halliste, Hargla, Helme, Kambja, Kanepi, Karksi, Nõo, Puhja, Rannu, Rõuge, Tartu-Maarja ja Urvaste murrakul.

Põhja-Eesti murderühma murrete kõnelejaid on tänapäeval samuti kõikjal Eestis. Samas on Põhja-Eesti murrete kõnelejate hulk Lõuna-Eestis üsna tagasihoidlik, erandina võib välja tuua muidugi Tartu. Põhja-Eesti murderühma Hageri, Jämaja, Kullamaa, Põltsamaa, Rakvere, Simuna, Varbla, Mustjala, Türi, Märjamaa, Pärnu-Jaagupi, Audru, Rapla, Torma ja Viljandi murraku kõnelejaid on jäänud alles 5–17 inimest. Peale selle on hulk murrakuid, mida kõneleb vähem kui viis inimest. Seega võib paljusid Põhja-Eesti murrakuid pidada pigem hääbuvaks.

Kirde-Eesti rannikumurde oskajad on paljud jäänudki Põhja- ja Kirde-Eestisse. Samas võib neid leida ka Tartust, Pärnust ja paljudest väiksematest kohtadest üle Eesti. Et selle murderühma esindajaid on ka arvuliselt vähe, on märkimisväärne osa neist hajunud üle Eesti. 31% rannikumurde kõnelejatest elab Ida-Viru või Lääne-Viru maakonnas, mida võiks pidada nende algseks asukohaks, 49% Harju maakonnas ja 21% teistes maakondades. Kirde-Eesti rannikumurde oskajad on märksa vanemad Põhja- ja Lõuna-Eesti murrete kõnelejatest. Kolmveerand rannikumurde kõnelejaist on vanemad kui 50 aastat, mis tähendab, et selle murde oskajaid nooremate seast eriti peale ei kasva. See annab aga tunnistust sellest, et Kirde-Eesti rannikumurde kõnelejate arv kahaneb veelgi ja murre seguneb teiste murretega. Kirde-Eesti rannikumurde Haljala, Iisaku ja Jõhvi murrakut on jäänud kõnelema 7–16 inimest, seega on ka need murrakud tõenäoliselt kadumas.

eesti murded_tuumikalad 2011

Inimeste liikumine ja teise kohta elama asumine on vabale ühiskonnale iseloomulik. Samas toob see kaasa murrete assimileerumise kirjakeelega ja ühes sellega teatud kultuuripärandi osa hääbumise, mis tuleb selgelt välja just paljude murrakute puhul. 2011. aasta andmetel ei ole järele jäänud ühtegi Emmaste, Harju-Jaani, Jaani, Kaarma, Karuse, Koeru, Kursi, Kõpu, Käina, Kärla, Martna, Paistu, Pilistvere, Püha, Pühalepa, Reigi, Risti, Valjala või Vastseliina murraku oskajat.

Kokkuvõtteks

Rahvaloenduse andmete põhjal võib väita, et murrete algne levikuala on viimaste aastakümnete jooksul laiali valgunud. Murdekõnelejad on oma tavalistest elupaikadest liikunud suurematesse keskustesse, millest tulevad kahtlemata esile nii Tallinn kui ka Tartu. Selline liikumine on viimase kümnendi jooksul hoogu juurde saanud ja toob ilmselt kaasa murdeoskuse vähenemise, sest igapäevane keelekeskkond enam murret ei toeta. Samas on eri murrete kõnelejad omavahel segunenud ja üksteist mõjutanud ka varem, seepärast võib seda pidada ka loomulikuks asjade käiguks murrete arengus.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus „Pilte rahvaloendusest“ artiklis „Eesti murded rahvaloenduse andmetel“ (ilmus 2013. aastal) ja statistika andmebaasis.

Kutt Kommel, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Perekonnaseis ja enimlevinud leibkonnatüübid Euroopas

Viimase rahvaloenduse andmetel on Euroopas enim levinud ühe- ja kaheliikmelised leibkonnad ning ühepereleibkondade seas abielupaarid. Registreeritud kooselu on mitmes riigis ametliku perekonnaseisuna kasutusel, ent pole laialt levinud. Eestit eristavateks märksõnadeks on vabaabielupaaride ja üksikemade suur osatähtsus.

2014. aastal diskuteeriti Eestis palju perekonna kui institutsiooni tähenduse ja samasooliste kooselu seadustamise üle. Kooseluvormide mitmekesistumisele Euroopas on kaasa aidanud vabaabielude levik viimase mõnekümne aasta jooksul. Paljud riigid tunnustavad ametlikult uusi kooseluvorme, mis on sarnaselt traditsioonilisele abielule reguleeritud ja kaitstud seadustega.

Rahvaloendusel fikseeriti seadusliku perekonnaseisuna riigiti järgmisi kooseluvorme:

  • vastassooliste partnerite abielu ehk traditsiooniline abielu,
  • samasooliste partnerite abielu,
  • vastassooliste partnerite registreeritud kooselu,
  • samasooliste partnerite registreeritud kooselu.

Registreeritud kooselu sarnaneb abielule – tegemist on vabaabielu ametlikuks muutmisega, mis annab partneritele (ja nende lastele) turvalisustunde. Kooselu registreerimine, lõpetamine ning muud sisulised tingimused on tavaliselt lihtsamad kui abielul. Vabaabielu (ehk registreerimata kooselu) üheski riigis seadusliku perekonnaseisu alla ei kuulu. Need isikud loendati kas „pole seaduslikus abielus olnud“, „lahutatud“ või „lesk“ kategooriate alla vastavalt nende ametlikule perekonnaseisule.

Rahvaloendusel esitas samasooliste kooselu kohta andmeid 11 riiki: Belgia, Luksemburg, Holland, Saksamaa, Šveits, Ungari, Soome, Rootsi, Taani, Tšehhi ja Kreeka. Kõigis nimetatud riikides elab registreeritud kooselus vaid väike osa vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Suurim on registreeritud kooselu populaarsus Belgias (2,9%), Luksemburgis (1,5%) ja Hollandis (0,8%). Kõik riigid ei avalda aga detailset infot selle kohta, kas sama- ja/või erisooliste kooselu võib registreerida. Olemasolevate andmete põhjal saab öelda, et arvuliselt elab samasooliste kooselus enim inimesi Šveitsis, Belgias ja Tšehhis, vastavalt 11 024, 8058 ja 2018 isikut. Luksemburgis ja Ungaris on samasooliste registreeritud kooselu vähem levinud.

Kuigi samasooliste abielu on seadusliku perekonnaseisuna mitmetes Euroopa riikides lubatud, esitasid andmeid nende leviku kohta vaid Belgia (14 930 inimest) ja Luksemburg (12 inimest).

Huvitav fakt on seegi, et kõigis riikides, kus registreeritud kooselu on ametlikult tunnustatud, on traditsioonilises abielus inimeste osatähtsus siiski suurem kui Eestis. Eestis on vaid 39% vähemalt 15-aastasest rahvastikust perekonnaseisu järgi seaduslikus abielus ja see on madalaim näitaja Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) 32 riigi seas. Samuti asetub Eesti lahutatud isikute osatähtsuselt Läti järel teisele kohale – Eestis on rahvaloenduse andmetel 14% vähemalt 15-aastastest lahutatud ega ole uuesti abiellunud.

Millist tüüpi leibkondades elatakse ja mille poolest eristub Eesti?

Modernses ühiskonnas on muutunud ka enim levinud leibkonnatüübid. Paljudes Euroopa riikides on mitme põlvkonna kooselamine asendunud ühepereleibkondade levikuga: kooselu alustades asutakse elama vanematest eraldi. Üheliikmeliste leibkondade arvukust suurendavad vanematest eraldi elama kolinud täiskasvanud lapsed. Keskmise leibkonna suuruse vähenemine Euroopas on põhjustatud üheliikmeliste leibkondade ja ühepereleibkondade arvukuse suurenemisest (lisaks ka leibkonna laste arvu vähenemisest). Loenduse tulemused näitavad, et enamuses riikides on suurem osa leibkondadest ühe- või kaheliikmelised. Eesti koos Põhjamaadega kuulub esimesena nimetatute hulka. Eesti leibkondadest 40% on ühe- ja 29% kaheliikmelised, kolmeliikmelised leibkonnad moodustavad vaid 16% kõigist leibkondadest.

Suurima osa kõigist ühepereleibkondadest moodustavad kõikides riikides abielupaarid. Näiteks Küprosel, Kreekas ja Maltal on abielupaare üle 80%, Eestis ja Lätis vaid üle 50% ühepereleibkondadest. Üldiselt võibki öelda, et Lõuna-Euroopa traditsioonilisemates riikides on kõrgem abielupaaride osatähtsus ja vabaabielude ning muude kooseluvormide levik iseloomustab pigem Põhjamaid. Põhjamaid on nimetatud ka uute kooseluvormide leviku pioneermaadeks. Abielulisust seostatakse ka religiooni levikuga riigis – mida suurem osa elanikkonnast on usklikud, seda levinum ka traditsiooniline abielu ühiskonnas. Sotsiaaluuringud näitavad, et suur osa elanikkonnast tunnistab mõnda usku Maltal, Küprosel, Rumeenias, Poolas ja Kreekas.

Eesti paistab silma vabaabielus elavate paaride ja üksikemade suure osatähtsusega

Iga neljas ühepereleibkond Eestis on vabaabielupaar ning iga viies üksikema lastega. Vabaabielus elavaid paare elab veidi rohkem vaid Rootsis (27% ühepereleibkondadest) ning üksikemasid Lätis (28% ühepereleibkondadest). Ka Eestis on demograafilised protsessid, ühiskonna areng ja sellega kaasnenud väärtuste muutused toonud kaasa abielueelse kooselu muutumise tavapäraseks nähtuseks. Suurema osa paaride jaoks on vabaabielu näol tegemist abielu eeletapiga üksteise tundmaõppimiseks ning kooselu proovimiseks. Ent kooselu võib olla paari jaoks ka võrdväärne abieluga. Sellisel juhul aja möödudes abiellumist ei järgne. Niisiis ühelt poolt iseloomustab Eestit Põhjamaadega sarnane vabaabielude laialdase leviku trend. Teiselt poolt sarnaneme üksikemade suure osatähtsuse poolest Baltimaade ja teiste Ida-Euroopa riikidega nagu Sloveenia, Poola, Ungari ja Tšehhi.

Ühepereleibkond on leibkond, mis sisaldab ühte perekonnatuuma ja kus võib lisaks elada isikuid, kes ei kuulu perekonnatuuma (nn muud isikud). Tavaleibkonnad jaotati tüübi järgi kolme suurde rühma – mittepereleibkonnad, ühepereleibkonnad ja mitmepereleibkonnad. Eestis on kõigist leibkondadest 56,7% ühepereleibkonnad, 41,7% mittepereleibkonnad ja 1,6% mitmepereleibkonnad.

2014. aasta lõpus tegi Eurostat tarbijatele kättesaadavaks uue infosüsteemi Census Hub, mis esitab Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusi ning annab hea võimaluse Eestit teiste riikidega võrrelda.

 Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik

Väike Eesti suures Euroopas – loendustulemused rahvusvahelises võrdluses

2014. aasta lõpus tegi Eurostat tarbijatele kättesaadavaks uue infosüsteemi Census Hub, mis esitab Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusi ning annab hea võimaluse Eestit teiste riikidega võrrelda.

Euroopa riikide rahvastik vananeb

Euroopa riikide rahvastik vananeb ning sellega seoses seisavad riikidel praegu ja tulevikus ees tõsised tööhõivepoliitikat ja sotsiaalsüsteemi puudutavad väljakutsed. Viimase rahvaloenduse andmetel on vanadussõltuvusmäära (näitab riigi vanemaealiste (vähemalt 65-aastaste) suhet tööealistesse (15–64-aastased)) põhjal kõige halvem olukord Itaalias ja Saksamaal, kus 100 tööealise kohta elab vastavalt 32 ja 31 pensioniealist. Eesti asub 32 riigi võrdluses
10. kohal. Eestis on loenduse andmetel iga 100 tööealise kohta 27 pensioniealist, lihtsustavalt väljendudes – iga nelja tööealise kohta üks pensioniealine.

Võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega on enamikus Euroopa riikides vanadussõltuvusmäär kasvanud. Suurimad muutused toimusid Saksamaal, Leedus, Lichtensteinis, Lätis ja Kreekas. Eestis elas 2000. aastal
22 pensioniealist 100 tööealise kohta.

Madala sündimuse ja oodatava eluea ning põlvkondade vaheldumise aja pikenemise tõttu jätkub vanadussõltuvusmäära kasvutrend Euroopas ka edaspidi. Tuginedes ÜRO rahvastikuprognoosile tuleb selleks, et kogu Euroopas säiliks vanadussõltuvusmäär alla 15%, tõsta aastaks 2025 pensionile mineku iga 70 eluaastani ning aastaks 2050 juba 75 aastani. Eesti statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi kasvab riigi vanadussõltuvusmäär aastaks
2025 36%-ni ning aastaks 2040 47%-ni, mis tähendab üht pensioniealist kahe tööealise kohta.

1

Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik

Eesti suuremad linnad said rahvastikuprognoosi aastani 2040

Statistikaamet koostas Eesti 14 suuremale linnale, mille rahvaarv on praegu üle 10 000 elaniku, rahvastikuprognoosi aastani 2040.

Üldjoontes toimub seniste rahvastikusuundumuste jätkumisel järgmise ligi 30 aasta jooksul kõigis linnades rahvastiku vähenemine ja vananemine, kuid linnade käekäik on erinev. Rahvastikku võidavad juurde Tallinn, Tartu ja Tallinna tagamaale jääv Maardu linn. Teised maakonnakeskused kahanevad. Veerandsaja aasta jooksul langeb neist viie linna (Haapsalu, Jõhvi, Võru, Valga ja Kuressaare) rahvaarv allapoole algset 10 000 elaniku piiri.

Suureneb linna- ja väheneb maarahvastiku osatähtsus. Kui praegu elab Eesti 14 suuremas linnas 59% Eesti elanikest, siis ligi 30 aasta pärast 61%. Praeguste rahvastikusuundumuste jätkumisel kasvab Eesti elanikkonnas peamiselt Tallinna ja Tartu linna elanikkonna osatähtsus. Seda eriti Tallinna puhul – kui praegu elab pealinnas 31% Eesti elanikkonnast, siis 2040. aastal 35%.

Rahvastiku koosseis vananeb. Selle tulemusel muutub praegune seis, kus kahe tööealise elaniku kohta on üks ülalpeetav (alaealine või pensionär), paljudes linnades selliseks, kus ühe tööealise kohta on üks ülalpeetav ja selleks on enamasti pensioniealine inimene.

Linnade rahvastikuprognoosi koostamisel on arvestatud kõiki rahvastikuprotsesse: sündimust, suremust ja rännet. Loomuliku iibe puhul kasvab sündimustrend perioodi lõpuks 1,8 lapseni naise kohta ning suremuse juures on arvestatud, et oodatav eluiga jätkab kasvamist. Välisränne on intensiivsem nooremates vanuserühmades ning siserändes toimub noorte linnastumine ja pereealiste eeslinnastumine.

Eesti linnade rahvastikuprognoosi detailsem ülevaade on statistika andmebaasis tabelis RV092: PROGNOOSITAV RAHVAARV MAAKONNA, SOO JA VANUSERÜHMA JÄRGI (ALUSEKS 1. JAANUARI 2012 RAHVAARV) http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/varval.asp?ma=RV092&ti=PROGNOOSITAV+RAHVAARV+MAAKONNA%2C+SOO+JA+VANUSER%DCHMA+J%C4RGI+%28ALUSEKS+1%2E+JAANUARI+2012+RAHVAARV%29&path=../Database/Rahvastik/01Rahvastikunaitajad_ja_koosseis/04Rahvaarv_ja_rahvastiku_koosseis/&lang=2

Eesti rahvastikuprognoosi kohta aastani 2040 saab põhjalikuma ülevaate SIIN.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

Rahvastikupuu ja püramiidskeem

ÜRO veebilehel maailma rahvastiku muutust 1950. aastast kuni 2100. aasta prognoosini vaadates tuleb tõdeda, et püramiidskeemil põhinev majanduskasvumudel pole enam jätkusuutlik. 

ÜRO rahvastikudivisjoni veebilehel on enamiku maailma riikide kohta neli rahvastikupuud: 1950., 2010., 2050. ja 2100. aasta kohta. Neist kaks viimast on prognoosid. Kindlasti näeb iga vaataja erinevat lugu. Minu tähelepanu köitsid puud, mis kirjeldavad maailma rahvastikku tervikuna. Neid puid vaadates meenus Tallinna Polütehnilises Instiuudis õpitud tarkus, mis on elus mitu korda kinnitust leidnud, et püramiidskeemil põhinev majandusmudel pole jätkusuutlik, kui püramiidi alus enam ei kasva. 

Maailma rahvastikupuu aastal 1950 on selge püramiid, 2010. aastal võib optimist veel püramiidi näha, aga 2100. aastal enam kindlasti mitte. 

Mis on püramiidskeemil põhineval majandusarengu mudelil ühist rahvastikupuuga? Julgen väita, et seos on üsna otsene. On ju maailma praeguse majanduse selge eesmärk kasvamine. Kasv põhineb tarbimise kasvul, mis omakorda põhineb tarbijate arvu kasvul. Muidugi on tarbimine kasvanud ka seetõttu, et tarbija tarbib järjest rohkem — oli aeg, kus peres oli üks televiisor (kui üldse), aga praegu on päris tavaline, et igal pereliikmel on oma teler või muu vahend teleprogrammi vaatamiseks. 

Majanduse kasv eeldab ka uute töötajate juurdevoolu. Loomulikult kompenseerib uute töötajate vajaduse tööviljakuse kasv ning uute, inimtööjõudu vähem vajavate tehnoloogiate kasutuselevõtt, aga vaadates, kuidas majanduse kasvuga kaasneb hõivatute arvu kasv, võib küll väita, et praegu on majanduskasvu uute töötajateta keeruline saavutada. 

Kui rahvastikupuu on püramiidikujuline, siis on tarbijate ja tööjõu arvu kasv tagatud. Majanduse arenguskeemi toimimiseks on eeldused olemas. Kui rahvastikupuu pole enam püramiidikujuline, siis kasvueeldused kaovad ning senine mudel ei saa enam toimida. 

Eesti 2010. aasta rahvastikupuu ei ole püramiidikujuline ja seega vähemalt mõningaid majanduskasvu eeldusi riigisiseselt enam pole. Avatud maailma tingimustes on puuduvat osa võimalik kompenseerida ekspordi kasvu ja tööjõu sissetoomisega. Vaadates maailma rahvastikupuu prognoositavat kuju, on selge, et nii ekspordi kasv kui ka tööjõu sissetoomine muutuvad üha keerulisemaks. Aafrikas säilitab rahvastikupuu püramiidi kuju kõige kauem, aga sajandi jooksul muutub sealgi. 

Kas selle peale peaks praegu tõsiselt mõtlema? Pole minu asi seda öelda, aga protsesside puhul, mille elujõulisust soovitakse ka kümne aasta pärast säilitada, on kindlasti mõistlik rahvastikupuid vaadata ja mõelda sellele, mida nad meile jutustavad.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Eesti inimesed elavad vanemaks kui kunagi varem

Statistikaameti andmetel oli 2011. aastal oodatav eluiga sünnimomendil 76,3 aastat, mis on poole aasta võrra pikem kui aasta varem. Naiste oodatav eluiga on meeste omast 9 aastat ja 11 kuud pikem.  

Jätkuv surmade vähenemine on tõstnud oodatavat eluiga sünnimomendil. 2011. aastal suri 546 inimest vähem kui aasta varem. Naiste ja meeste osatähtsus surmade arvu vähenemises oli enam-vähem võrdne, mistõttu on ka sünnimomendil oodatava eluea pikenemine nii naistel kui ka meestel sarnane — 7 kuud. 2011. aastal oli meeste oodatav eluiga sünnimomendil 71,2 ja naistel 81,1 aastat. Meeste ja naiste oodatava eluea vahe püsis varasema aastaga võrreldes muutumatuna. Viimastel aastatel vähenenud õnnetussurmade arv 2011. aastal kasvas ning peamine langus surmades tuli vereringeelundite haigustesse suremise vähenemisest 

Eestlaste oodatav eluiga sünnimomendil pikenes 4 kuu võrra ja oli 77,4 aastat ning mitte-eestlastel 12 kuu võrra ja oli 74,7 aastat. Kui sünnimomendil on kahe rahvusgrupi elada jäävate aastate vahe 2 aastat ja 8 kuud, hakkab vanuse kasvades vahe vähenema. Nii on 65–69-aastastel eestastel oodatav eluiga 18 aastat ja mitte-eestlastel vaid 5 kuud lühem. Keskmiselt oli 2011. aastal
65-aastasel mehel ja naisel elada jäänud veel vastavalt 14,5 ja 19,3 aastat.

Eesti oodatav eluiga sünnimomendil, 1989–2011

Maakonniti ületas 2010/2011. aastal oodatav eluiga sünnimomendil 77 aasta piiri Tartu-, Jõgeva- ja Harjumaal. Teistest lühemalt elavad Ida-Virumaa elanikud — 73,2 aastat. Maakondades on sünnimomendil oodatava eluea vahed suuremad, samas kui 85-aastaste puhul on oodatav eluiga juba üsna sarnase pikkusega. Nii oli sünnimomendil vahe lühima oodatava elueaga Ida-Virumaa ja pikima oodatava elueaga Tartumaa vahel 4 aastat ja 2 kuud, samas kui
85-aastaste puhul (vastavalt Hiiumaa ja Jõgevamaa) vaid 2 aastat ja 4 kuud. 

Eesti maakondade oodatav eluiga sünnimomendil, 2010/2011

Kuigi Eestis oodatav eluiga sünnimomendil pikeneb, on see Euroopa riikide seas jätkuvalt üks lühemaid. 2010. aasta andmetel oli Eesti elanike oodatav eluiga Euroopa Liidu 27 liikme seas 21. kohal ning kerkis kahe varasema aastaga võrreldes koha võrra. Eesti oodatav eluiga sünnimomendil jääb samasse suurusjärku Poola ja Slovakkiaga. Lähinaabritest elavad Soome elanikud meist
4 aastat ja 5 kuud kauem ning Läti elanikud 2 aastat ja 1 kuu vähem. 

Detailsem ülevaade statistika andmebaasis

Elada jäävate aastate arv on mingis vanuses keskmiselt elada jäävate aastate arv, kui suremus ei muutuks. 0 aasta vanuses — oodatav eluiga sünnimomendil. 

Helerin Rannala, Statistikaameti juhtivstatistik