Tag Archives: rahvamajanduse arvepidamine

Sisemajanduse koguprodukt lööb majanduses toimuvad tehingud kokku

Kui üksikisiku või ühe ettevõtte käekäiku on lihtne hinnata, siis kogu ühiskonna heaolu mõõtmiseks tuleb kõik majanduses toimuvad tehingud kokku lüüa. Seda summat nimetataksegi lisandväärtuseks ehk sisemajanduse koguproduktiks (SKP).

Tänapäevases tööjõujaotusele tuginevas majanduses on iga majandusliku hüve elukäigus vähemalt kolm osapoolt. Esiteks tarbijad, kelle heaolu tõstmise nimel üldse midagi tehakse. Teiseks töölised, kes müüvad oma tööjõudu erinevate tööde teostamiseks. Ja kolmandaks ettevõtjad, kes juhivad kogu seda keerulist masinavärki nimetusega majandus, koondades ressursse, inimeste oskusi ja vahendades toodangut.

Need osapooled on omavahel ka täiesti võrdses seisus. See tähendab, et kui panna kõrvuti nende omavahelised tehingud, selgub, et kõigi panus ühiskonna heaolusse on võrdväärne. Seda seepärast, et ettevõtja ei saa oma toodangut müüa kallimalt kui turul ollakse valmis maksma. Tarbijad ei saa maksta rohkem kui nad on võimelised töölistena teenima. Ja töölised ei saa teenida rohkem kui ettevõtjal on võimalik oma oodatavast sissetulekust neile palka maksta.

SKP-d on võimalik hinnata kolme erineva lähenemismeetodi kaudu.

Esimese, tootmismeetodi puhul, mõõdetakse majandustegevust läbi tootjate tegevuse. Selleks liidetakse omavahel kõik müüdud kaubad nagu näiteks tahvelarvutid, teksapüksid ja jahukotid, aga ka teenused nagu juukselõikus, autopesu ja mobiilne internet. Avaliku sektori toodanguna lisatakse eelnevale veel ka avalikele teenustele tehtud kulutused – nii haiglate kui ka koolide tehtud kulutused lähevad toodangusse kirja. Kui kõik hüved valmiksid algusest lõpuni ühes kohas, olekski SKP sellise lihtsa arvestusega valmis. Paraku tuleb aga teha siinkohal korrektsioon.

Nimelt tuleb toodangust maha arvata vahetarbimine ehk kaubad ja teenused, mida tootjad on oma töö käigus kasutanud. Seda on vaja selleks, et ei tekiks ühe ja sama hüve mitmekordset arvele võtmist.

Näiteks ostab pagarikoda omale mitmesuguseid tooraineid, mida ta kasutab saia küpsetamiseks. Kui nüüd omavahel liita nii küpsetatud saiad kui ka toiduainetootja valmistatud jahu, millest need saiad on tehtud, siis on sama jahu esindatud toodangus kahekordselt – üks kord jahuna, teine kord taigna komponendina. Kui lisada valemisse veel ka vilja kasvatanud põllumees, tekib juba kolmekordne arvestus. Kuid kuna tarbija saab heaolu lõpuks ikkagi saiast, tulebki toodangust maha arvata saia tootmiseks tehtud kulutused.

Vaatame näiteks olukorda, kus vili maksab €0,3 ühikust, jahu €0,7 ühikust ja sai €1 ühikust. Skeemi ülemine osa näitab meile, mis juhtub, kui liidame omavahel kõigi tegevuste toodangu. Alumine pool aga kirjeldab olukorda, kus leitakse iga tegevuse lisandväärtus eraldi, mis kokku liidetuna moodustavadki SKP.

Aga SKP-d saab ju arvutada veel kahe meetodi järgi. Teine, sissetulekumeetod tähendab, et SKP leitakse palkade ning sotsiaalmaksete ja ettevõtlusest teenitud kasumi pealt. Veel lisatakse arvestusse kulum, mis näitab tulu tootlikult kasutatud tootmisseadmetest ja -hoonetest. Ehk end tasateeninud investeeringute mahtu.

Kolmanda, tarbimismeetodi, puhul hinnatakse aga majanduse tarbimise poolt. Kui eraisikute puhul hinnatakse tarbimist nende igapäevaste väljaminekute järgi, siis ettevõtete tarbimiseks peetakse nende investeeringuid ja muutusi varude seisus. Juhul, kui leiab aset ka tehinguid välismaailmaga, tulevad tarbimismeetodil arvesse veel eksport ja import.

Joonisel näeme olukorda, kus majanduses ei toimu täiendavat investeerimist ja kõik ettevõtjad on oma töö korraldanud sellisel moel, et neil ei teki varusid. Näiteks ei investeeri pagar köögitehnikasse ja küpsetab kogu taigna ära. Kogu majanduskasv tuleb sellisel juhul saiade tarbimisest. See kattub olukorraga eelnevates näidetes. Kui aga toimuks ka investeerimine peaksime joonistele lisama veel tootmistehnoloogia valmistajad ja nende palgal olevate inseneride töötasu.

Kõigi meetodite puhul võetakse arvesse ka riigi poolt kogutud maksude ja välja makstud subsiidiumide mõju.

Samuti tehakse hinnanguid registreerimata ja illegaalsete tegevuste kohta. Seega saavad ka prostitutsioon ning salasigarettide ja -kütuse vedu SKP-sse arvestatud.

Eelnev annab põgusa ülevaate sellest, kuidas valmib konkreetse aasta SKP. Kuid need tulemused ei ole veel võrreldavad erinevate aastate kaupa. Kui me teame, et ühel aastal müüdi saiu €100 eest ja järgmisel €125 eest, ei ütle see meile iseenesest eriti midagi. Võib-olla müüdi saiu sama palju, kuid hinnad tõusid? Võib-olla müüdi saiu vähem, kuid oluliselt kallimalt? Võib-olla aga hinnad hoopis langesid ja saiu müüdi väga palju rohkem? Seda, kas ja kui palju on majandusse hüvesid juurde tekkinud, saab teada ainult hinnamõjusid kõrvaldades. Hinnamõju näitavad erinevad hinnaindeksid, näiteks mõõdab tarbijahinnaindeks tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust.

Kui me jälgime hindade muutusi majanduses ja näeme, et saia hind tõusis aastaga 10 senti (ehk 10%), varasema €1 pealt €1,1 peale, saame väga lihtsa arvutusega viia SKP baasaasta (ehk võrdluseks võetava aasta) hindadesse ja leida reaalse majanduskasvu. Sellisel juhul on meie hinnaindeks 1,1 ja reaalkasvu leidmine toimub järgmiselt:

Reaalne majanduskasv näitabki meile, kui palju hüvede kogus majanduses tegelikult tõusis.

Tihtipeale võib kuulda majandusteadlasi vaidlemas selle üle, millele tuleks keskenduda kiirema majanduskasvu toetamiseks. On selleks tarbimine? Või ettevõttes töötamine ja millegi loomine? Kuigi tegemist on olulise majanduspoliitilise küsimusega, on SKP arvestuse seisukohast tegemist võrdväärsete tegevustega. Nagu eelnevast näha on tegemist sama mündi erinevate pooltega.

Või nagu on tõdenud majandusteadlane Jean-Baptiste Say, siis tööjaotuse tingimustes tekib iga toodetud hüve väärtuses kohe turg muudele kaupadele ja teenustele. Toodab ju ettevõtja siiski midagi vaid selleks, et see enda heaolu seisukohast olulisemate hüvede vastu vahetada. Seega on peamine vaid see, et toodetaks neid hüvesid, mida inimesed vajavad.

Robert Müürsepp, Statistikaameti vanemanalüütik

SKP elaniku kohta varieerub Euroopa Liidus mitmekordselt

Eurostati andmetel erines Euroopa Liidu liikmesriikides 2010. aastal ostujõupariteedi põhine sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta kuni kuus korda ja tegelik individuaalne tarbimine üle kolme korra. Eesti vastavad näitajad jäävad alla 65% Euroopa Liidu keskmisest.

Kõrvaldades eri riikide hinnataseme erinevuse oli 2010. aastal suurim SKP elaniku kohta Luksemburgis. Luksemburgi näitaja ületas Euroopa Liidu keskmist ligi kolm korda ning liidu vaeseima riigi Bulgaaria näitajat ligi kuus korda. Bulgaarias oli SKP elaniku kohta vaid 44% Euroopa Liidu keskmisest. Luksemburgi suur erinevus teistest liikmesriikidest on osaliselt seletatav asjaoluga, et riigis töötab palju välisriikide elanikke, kes küll panustavad Luksemburgi SKPsse, kuid keda ei loendata riigi rahvastiku hulka.

Euroopa Liidu rikkamate seas on Hollandi ja Taani kõrval vaatamata tõsisele SKP vähenemisele endiselt ka Iirimaa, kuid siiski on Iirimaa puhul
aastatel 2008–2010 näha selget langustrendi. Tõsisemad majanduslangused üleelanud riikide seas võib täheldada suurenenud mahajäämust rikkaimatest. Eesti SKP elaniku kohta moodustab 64% Euroopa Liidu keskmisest.

Majapidamiste elustandardit kirjeldava tegeliku individuaalse tarbimisnäitaja (Actual Individual Consumption — AIC) järgi on erinevused riikide vahel väiksemad. Esimesel positsioonil asuva Luksemburgi tegelik individuaalne tarbimine oli 1,5 korda kõrgem Euroopa Liidu keskmisest ning üle kolme korra kõrgem Bulgaaria omast. Kriisis rohkem kannatanud riikide (Balti riigid, Iirimaa) elustandard on langenud järsemalt kui SKP elaniku kohta.  Kui 2008. aastal moodustas Eesti tegelik individuaalne tarbimine 64% Euroopa Liidu keskmisest, siis 2010. aastal 57%. Kõige paremini on kriisi aastatel läinud Poolal, kus on tugevalt kasvanud nii SKP elaniku kohta kui ka tegelik individuaalne tarbimine.

Hinnatase oli Euroopa Liidu liikmesriikides 2010. aastal kõrgeim Taanis, ületades liidu keskmist ligi 1,5 korda. Järgnesid Luksemburg ja Rootsi. Vaatamata Eesti tarbijahinnaindeksi kasvule on siinne hinnatase võrreldes Euroopa Liidu keskmisega püsinud kriisiaastatel suhteliselt stabiilsena. Aset on leidnud isegi kerge mahajäämuse suurenemine, mille tulemusel moodustas Eesti hinnatase 2010. aastal 68% Euroopa Liidu keskmisest.

Kui euroalas võib täheldada teatud hindade konvergentsi, siis kogu Euroopa Liidus ja mujal Euroopas sellist protsessi näha ei ole. Tagasihoidliku majanduskeskkonna  tingimustes on erinevused Euroopa Liidu riikide hinnatasemete vahel aastatel 2008–2010 pigem kasvanud, s.o rikkamates riikides on hinnad tõusnud rohkem kui vaesemates.

Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes Statistics in Focus 64/2011 „GDP per capita varied by more than six to one across the EU in 2010“ (ilmus 13.12.2011). 

Robert Müürsepp, Statistikaameti juhtivstatistik

Majanduskriisi mõju kodumajapidamiste finantspositsioonile

Statistikaameti andmetel pidurdusid majanduskriisi tulemusel aastatel 2008–2010 järsult kodumajapidamiste tarbimiskulutused. Et kodumajapidamiste kasutatav tulu oli nendel aastatel suurem tarbimiskulutustest, suutsid kodumajapidamised säästa.  

Aastatel 2009–2010 oli Eesti kodumajapidamiste säästumäär juba ligikaudu samas suurusjärgus Euroopa Liidu keskmisega. Samuti paranes kodumajapidamiste finantspositsioon teiste sektorite suhtes. Kui aastatel 2002–2008 olid kodumajapidamised tervikuna teistele sektoritele võlgu, et oma lõpptarbimist ja investeeringuid finantseerida, siis aastatel 2009–2010 jäi kodumajapidamiste sektori koondeelarve ülejääki.

Kuigi kodumajapidamiste sektori osatähtsus kogumajanduse lisandväärtusest on suhteliselt tagasihoidlik, moodustades sellest ligikaudu kümnendiku, on selle sektori mõju majandusele siiski oluline eelkõige tarbimise kaudu. Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused moodustasid 2010. aastal nii sisemajanduse koguproduktist (SKP) kui ka sisemajanduse kogunõudlusest ligikaudu poole. Kodumajapidamiste investeeringud moodustasid aga enam kui viiendiku kogumajanduse investeeringutest. Seega mõjutavad kodumajapidamiste tarbimis- ja investeerimisotsused olulisel määral kogumajandust.

Kodumajapidamiste säästumäär

Kui kodumajapidamised tarbivad rohkem, kui on nende tulud, ei saa nad säästa. Kodumajapidamiste sääst on puhver nende võimalikele finantsprobleemidele. Kodumajapidamiste sääst on ka läbi hoiuste oluline lisaressurss kapitaliturgudele.

Selleks, et kodumajapidamistel oleks võimalik säästa, peab nende kasutatav kogutulu olema suurem nende lõpptarbimiskulutustest. Euroopas, sh ka Eestis, moodustavad hüvitised töötajatele, st palk ja tööandjate sotsiaalmaksed, suurima osa kodumajapidamiste kasutatavast tulust. Palk ja sotsiaaltoetused moodustasid 2010. aastal 87% Eesti kodumajapidamiste kasutatavast kogutulust. Et majanduskriisi tulemusel vähenes oluliselt tööhõive, vähenes sellega ka aastatel 2009–2010 kodumajapidamiste sektori palgafond ning kasutatav tulu. 2010. aastal kompenseeris osaliselt kasutatava tulu vähenemist kodumajapidamiste omanditulu (tulu, mida saab finantsvara või materiaalse mittetoodetud vara omanik vastutasuks oma vara teise institutsionaalse üksuse käsutusse andmise eest) suurenemine võrreldes 2009. aastaga.

Koos kasutatava tulu vähenemisega aastatel 2009–2010, vähenesid ka kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused. Et nimetatud aastatel tarbisid kodumajapidamised oluliselt vähem nende kasutuses olevast tulust, jäi neil raha järele säästmiseks. 2009.–2010. aastal moodustas kodumajapidamiste sääst nende kasutatavast tulust vastavalt 11,6% ja 9,6%, mis on viimase 10 aasta kõrgeim näitaja ning on ligikaudu samas suurusjärgus EL keskmisega. Varasematel aastatel olid Eesti kodumajapidamised kas võlgu teistele sektoritele või oli nende sääst väike.

Kodumajapidamiste säästumäär Eestis ja EL-s, 2002–2010

Negatiivne säästumäär näitab, et kodumajapidamised kulutasid rohkem, kui olid nende tulud ning seetõttu finantseerisid nad osa oma kulutustest laenudega või finantsvarade müügist saadud tuludega. Eraisikute laenamisel ja kodumajapidamiste säästul on tugev seos. Koos eraisikute laenujäägi kasvu kiirenemisega vähenes ka nende kogusääst ning vastupidi, laenujäägi kasvu aeglustumisega suurenes ka kodumajapidamiste kogusääst.

Kodumajapidamiste investeerimismäär

Lisaks lõpptarbimiskulutustele teevad kodumajapidamised investeeringuid põhivarasse. Siinkohal tuleb silmas pidada, et kodumajapidamised koosnevad tarbijatest ning füüsilisest isikust ettevõtjatest. Viimaste investeeringuid arvestatakse analoogselt ettevõtetega ning nende põhivara koosneb peamiselt transpordivahenditest, hoonetest ja masinatest. Kodumajapidamised kui tarbijad investeerivad peamiselt eluruumidesse. 2010. aastal moodustasid kodumajapidamiste investeeringud eluruumidesse enam kui kolmveerandi kodumajapidamiste koguinvesteeringutest. 

Kodumajapidamiste investeeringute suhe nende kasutatavasse tulusse ehk nende investeerimismäär, tõusis kuni 2006. aastani, kuid on koos majanduskriisiga oluliselt langenud. 2009. ja 2010. aastal püsis kodumajapidamiste investeerimismäär 7,5% piires. Kui majanduskriisi ajal ja selle järgselt 2009.–2010. aastal alanes Eesti kodumajapidamiste investeerimismäär EL keskmisega võrreldavale tasemele, siis buumiaastatel investeerisid Eesti kodumajapidamised võrreldes oma kasutatava tuluga oluliselt rohkem kui EL-s keskmiselt. 

Investeerimismäära sellist käitumist saab seletada ennekõike kodumajapidamiste investeeringute muutusega eluruumidesse ning nende hindade langusega. Investeerimis- ja säästumääral on vastupidine seos ehk investeerimismäära vähenedes suurenes säästumäär. Seda saab seletada eluruumide soetamiseks vajaliku laenuaktiivsuse muutusega.

Kodumajapidamiste investeerimismäär Eestis ja EL-is, 2002–2010

Kodumajapidamiste finantspositsioon teiste sektorite suhtes

Kui kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused ja investeeringud on suuremad kui nende kasutatav tulu, tuleb neil tehingute finantseerimiseks teistelt sektoritelt laenu võtta ehk nad on netolaenuvõtjad. Kui aga kasutatav tulu on lõpptarbimiskulutustest ja investeeringutest suurem, on kodumajapidamised netolaenuandjad ehk nad saavad finantseerida teisi sektoreid. 

Aastatel 2009–2010 vähenesid järsult Eesti kodumajapidamiste investeeringud ja lõpptarbimiskulutused ning nad muutusid teiste sektorite suhtes netolaenuandjateks, st nende kasutatav tulu jäi suuremaks tehtud väljaminekutest. Nimetatud aastatel oli Eesti kodumajapidamiste netolaenuandmise suhe kasutatavasse kogutulusse võrreldaval tasemel EL keskmisega. Seevastu majandusbuumi aastatel, kui Eesti kodumajapidamiste nii tarbimiskulutused kui investeeringud põhivarasse kasvasid kiiresti, süvenes nende võlg teiste sektorite suhtes.

Kodumajapidamiste netolaenuandmise/-võtmise suhe kasutatavasse kogutulusse, 2002–2010

Kodumajapidamiste 2011. aasta finantspositsiooni mõjutavad tegurid

2011. aasta kodumajapidamiste finantspositsiooni teiste sektorite suhtes mõjutavad enim järgmised tegurid:

  1. Võrdlemisi kiire hinnakasvu tõttu on suurenenud kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused ja investeeringud põhivarasse: 2011. aasta I poolaastal kasvasid kodumajapidamiste investeeringud põhivarasse ligikaudu 5% ja nende lõpptarbimiskulutused 4%. Kuna hinnakasv sellel perioodil oli kiire (nii tarbijahinnad kui ka tööstustoodangu tootjahinnad kasvasid üle 5%) suurenesid investeeringud jooksevhindades isegi 11% ja lõpptarbimiskulutused 9%.
  2. Tagasihoidlik palgakasv: palk, mis moodustab suurema osa kasutatavast tulust, kasvas I poolaastal vaid veidi üle 4%.
  3. Tööhõive suurenemine: hõivatute arv on I poolaastal eelmise aasta sama ajaga võrreldes suurenenud 7%, millega on märkimisväärselt kasvanud ka kodumajapidamiste palgafond kokku. 

Tõnu Mertsina, Statistikaameti rahvamajanduse arvepidamise talituse juhataja