Tag Archives: rahvaloendus

EV100: mets ja metsarahvas

Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades.

Peamisi metsaga seotud küsimusi on, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju. Arvamusi on seinast seina. Siinkohal veidi statistikat, mis ilmub ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja antavas kogumikus metsa kohta.

  • 1927. aastal oli Eestis metsamaa pindala 945 883 hektarit ja see moodustas vabariigi üldpindalast 20,5%.
  • 2016. aastal oli metsamaa pindala Eestis 2,3 miljonit hektarit ja see moodustas vabariigi pindalast veidi rohkem kui poole ehk 51%.
  • 1927. aastal oli metsarikkaim piirkond Kirde-Eesti, kus asuvad Alutaguse metsad. Nii mõneski sealses vallas oli metsamaad üle 50% valla pindalast (Venevere 59%, Mustajõe 58%, Vaivara 52%).
  • 2016. aastal oli metsasus kõige suurem Surju vallas Pärnumaal ja Hiiu vallas Hiiumaal, kus metsamaa pindala moodustas 80% valla pindalast.
  • 1924. aasta metsasuse kaardilt on näha, et oli omavalitsusüksuseid, kus metsasus oli üle 40%.
  • 2016. aasta metsasuse kaart näitab, et pea 72%-l Eesti omavalitsusüksustest on metsasus üle 40%.

Eesti metsasus aastal 2016 on vabariigi algaastatega võrreldes tunduvalt suurem. Esmalt tekib kahtlus, et see on tulnud põllu- ja aiamaa ehk haritava maa vähenemise tõttu. Statistika seda ei kinnita, vaid näitab, et haritava maa pindala ja osatähtsus pole pea saja aasta jooksul eriti muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud hoopis looduslike rohumaade osatähtsus. Kas see on hea või halb, seda ei oska öelda. Kindel on see, et kinnises süsteemis on millegi suurenemine võimalik ainult siis, kui midagi vastukaaluks väheneb.

Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega. Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest. Ei ole teada, kas see on metsarahvale hea või halb, aga põllupidamisega tegelevate inimeste vähenemine on ilmselgelt muutus, mille vastu ei saa. Võib-olla on aga lootust säilida metsainimesena, kui suudame hoida väärtusi, mis meid seni ausalt teeninud on.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Gümnasistide koolitee pikkus

Statistikaamet analüüsis 10.–12. klassi õpilaste koolitee pikkust ning selgus, et kuigi gümnasistide koolitee keskmine pikkus on 15 km, jääb kolmandikule neist kool kuni 2 km kaugusele kodust. Gümnasistide koolitee mediaanpikkus on 4,3 km. 

71% gümnasistidest ei õppinud kodule kõige lähemal asuvas koolis. Kodule lähimas koolis ei käida eelkõige seetõttu, et gümnaasium valitakse lähtuvalt pakutavast õppesuunast ja õppekeelest ning ka sellest, et osa õpilasi vajab tervise tõttu erikooli. Laste ja noorte vähenev arv on viinud selleni, et igas omavalitsuses ei ole gümnaasiumi. Mittestatsionaarset õpet pakkuvad koolid ja täiskasvanute gümnaasiumid paiknevad veelgi hajusamalt. Täisealisi õppijaid on suhteliselt vähe, nende tõttu pikeneb keskmine koolitee 1 km võrra. Keskmine tegelik koolitee on 15 km pikk. Kui gümnasistid käiksid elukohale lähimas gümnaasiumis, oleks keskmine koolitee veidi alla 4 km.

Kõige pikem keskmine koolitee on erivajadustega noortel – Tallinna Heleni kooli (142 km) ja Tartu Emajõe kooli (128 km) gümnaasiumiõpilastel. Järgnevad spetsiifilise õppesuunaga koolid – Noarootsi Gümnaasium (119 km), Audentese spordigümnaasium (91 km), Nõo Reaalgümnaasium (75 km) ja Tallinna Muusikakeskkool (64 km). Et täiskasvanute gümnaasiume on vähe, on gümnaasiumiharidust omandavate täiskasvanute keskmine koolitee 23 km.

Väga pikki kooliteid ei läbi gümnasistid iga päev ja nende puhul on õpilasel sageli kaks elukohta – ajutine (nt kooli ühiselamu) ja püsielukoht (vanematekodu). Näiteks Noarootsi Gümnaasiumil ja Nõo Reaalgümnaasiumil on ühiselamu, mis ei ole õpilaste püsielukohaks. Osa väga pikki kooliteid võib tähendada ka viga registreeritud elukohaandmetes.

Kolm pikima keskmise kooliteega gümnaasiumi ja nende õpilaste kooliteed, 2016

Kõige lühem koolitee on Kallavere Keskkooli õpilastel – keskmiselt 1 km. Vaid paarisaja meetri võrra on keskmine koolitee pikem Narva Õigeusu Humanitaarkooli ja Narva Soldino Gümnaasiumi õpilastel ning veidi alla 2 km jääb see ka Narva Kesklinna Gümnaasiumi õpilastele.

2011. aasta rahvaloendusel kaardistatud gümnaasiumiõpilaste pendelrände suunad olid sarnased. Kui võrrelda 2016. aasta ja 2011. aasta andmeid, siis kõige märgatavamad muutused on seotud gümnaasiumite sulgemistega, mis toob kaasa piirkonna õpirändevoogude muutumise. Ilmekaks näiteks on Hiiumaal Käina gümnaasiumi sulgemine, mille tulemusel suundub Hiiumaa gümnasistide pendelränne 2016. aastal Kärdlasse. Aastal 2011 oli Käina gümnaasiumil selge tagamaa. Samas näiteks Järvakandi ja Turba gümnaasiumite sulgemine ei toonud kaasa märgatavaid muutusi õpirände voogudes, sest 2011. aastal ei olnud nendel koolidel silmapaistvat õpirände tagamaad.

Analüüs on tehtud Eurostati grandi „Improvement of the use of administrative sources (ESS.VIP ADMIN WP6 pilot)“ rahastusel ning põhineb Statistikaameti 2016. aastal läbiviidud registripõhise rahva ja eluruumide loenduse (REGREL) esimese prooviloenduse andmetel. Õpilaste elukohaandmed pärinevad rahvastikuregistrist. Info õpilaste ja koolide kohta vastab 1. jaanuari 2016. aasta seisule Eesti Hariduse Infosüsteemis (EHIS). Koolitee pikkuse arvutamisel on kasutatud ArcGIS NetworkAnalyst’i. Kaugus tegeliku ja lähima koolini on arvutatud teedevõrgu alusel. Teede andmed pärinevad Maa-amet Eesti Topograafilisest Andmekogust ETAK. Kauguse analüüsist jäid välja õpilased, kelle elukoht ei olnud hoone täpsusega teada.

Ülle Valgma, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

Püsielanikud on 22 saarel

Statistikaameti andmetel elas 2017. aasta 1. jaanuari seisuga Eesti saartel ligi 44 100 inimest. Püsielanikud olid 22 saarel, mida on kolme saare võrra enam kui viimase, 2011. aasta rahvaloenduse ajal. Samas ühel väikesaarel, kus loenduse ajal olid püsielanikud, 2017. aasta seisuga enam püsielanikke pole. Seega on loendusejärgsetel aastatel neli väikesaart püsielanikud saanud.

2011. aasta rahvaloendusega võrreldes on lisandunud ligi 3400 saareelanikku. Saartel elavate inimeste osatähtsus võrreldes loendusega on suurenenud 8%, mis tuleneb suuresti rahvastikuarvestuse metoodika muudatusest. Saareelanike osatähtsus Eesti kogurahvastikust moodustas 2017. aasta alguses 3%.

Maa-ameti andmetel on Eestis üle 2000 saare. Enamik saartest on pindalalt aga niivõrd väikesed, et elatakse vaid üksikutel. Püsielanikega asustatud saared jagunevad kuue maakonna vahel: Saare (7 püsielanikuga saart), Harju (6), Lääne (3), Pärnu (3), Hiiu (2) ja Tartu (1).

Võrreldes 2011. aastaga on püsielanike arv kasvanud kõigil saartel, v.a Osmussaare, Väike-Pakri, Kesselaid, Kõinastu ja Mohni – viimasel ei ela 2017. aasta seisuga enam ühtegi püsielanikku. Küll on aga püsielanikega asustatud neli saart, mis rahvaloenduse ajal asustatud ei olnud – Kräsuli, Hobulaid, Pihelgalaid ning Koipsi.

Kui suurema territooriumi ja elanike arvuga Saaremaa ja Hiiumaa arvestusest välja jätta, elab Eesti väikesaartel ligi 3800 inimest ning meeste ja naiste arv nendel on üsna tasakaalus – väikesaarte elanikest 53% on mehed ja 47% naised. Iga kolmas väikesaare elanik on vanuses 40–59 ja vähemalt 80-aastaseid on 7%. Noori on väikesaartel Eesti keskmisega võrreldes proportsionaalselt vähem, sest väikesaartel on iga kümnes elanik 0–19-aastane, Eestis keskmiselt iga viies.

Helerin Äär, Statistikaameti geoinfo spetsialist

Metoodika

Alates 2016. aastast muutis Statistikaamet rahvaarvu arvestuse metoodikat, mis mõjutab ka 2011. aasta rahvaloenduse ja 2017. aasta saarte elanikkonna rahvaarvu võrdlust. Järgmist, 2020/2021. aasta registripõhist rahva ja eluruumide loendust ette valmistades analüüsis Statistikaamet riiklike andmekogude (registrid) kvaliteeti ja koostas nende andmete põhjal elanike kohta residentsuse indeksi. Selle indeksi alusel käibki inimeste arvamine püsielanike hulka või sealt välja. Elukohana on kasutatud inimeste registripõhist elukohta.

Statistikaametilt saab ruumianalüüse tellida tellimustööde hinnakirja alusel. Vaata tehtud töid siit.

Loe ka Rahvaloenduse tulemused näitavad asustatud saarte arvu kasvu (ilmus 09.01.2013).

Kui paljusid elanikke mõjutab Haabersti ringristmiku ehitus?

Statistikaameti andmetel elas 2017. aasta 1. jaanuari seisuga Tallinnas ja selle läänepoolsel tagamaal, kust lühim tee Tallinna kesklinna jõudmiseks läbib Haabersti ristmikku, ligi 60 000 inimest. Iga päev läbib tööle jõudmiseks Haabersti ristmikku hinnanguliselt 21 000 inimest.

Haabersti ring on oluliseks sõlmpunktiks Tallinna liikluses. Sealt saab alguse Rannamõisa tee, mis on oluliseks tuiksooneks eeslinnastunud piirkondadele Tabasalu ja Vääna suunal. Seda läbib Paldiski maantee, mis ühendab Keilat ja Paldiskit Tallinnaga. Ka Õismäe elanikest suur osa läbib teel kesklinna seda ristmikku. Seega on Haabersti ringristimik sõlmpunktiks kogu Tallinna läänepoolsele tagamaale.

Kuna Haabersti ring on olnud liiklusõnnetusterohke liiklussõlm ning on tuntud suurte ummikute poolest tipptundidel, on selle renoveerimist oodatud aastaid. Tänavu mais algasid Haabersti ringristmiku ümberehitustööd, mis peaksid kestma 2018. aasta septembrini. Kui paljusid elanikke need ümberehitustööd mõjutavad? Analüüsis on arvesse võetud Tallinna töörände tagamaa need piirkonnad, kust lühim tee Tallinna kesklinna jõudmiseks läbib Haabersti ringristmikku.

Tallinnas ja selle läänepoolsel tagamaal, kust Tallinna kesklinna jõudmiseks tuleb läbida Haabersti ristmik, elas 1. jaanuaril 2017. aastal ligi 60 000 inimest. Kõik nendest iga päev Tallinnasse ei tule. Hinnangu igapäevaselt Tallinnas tööl käivate elanike arvu kohta saab 2011. aasta rahvaloenduse töörände andmetele tuginedes. Nende põhjal käib antud piirkonnast Tallinnasse tööle ligi 19 000 inimest. Lisaks neile käivad Tallinnas lasteaias või koolis lapsed ja noored ning mittetöötavad elanikud, kes käivad pealinnas erinevaid teenuseid tarbimas. 2017. aastaks on see arv tõenäoliselt suurem, sest eeslinnastumisprotsess on jätkunud ja tagamaa ning linna äärealade rahvaarv suurenenud. Lisaks liigub hulk inimesi ka vastassuunas Tallinnast välja. Rahvaloenduse andmetel käis Tallinnast Harku valda tööle 1200, Keila linna 450 ja Keila valda 120 inimest. Tõenäoliselt läbib ka nendest suur osa Haabersti ringristmikku. Seega ligikaudu 21 000 inimest läbib teel tööle Haabersti ringristmikku.

Kuidas liigelda kui Haabersti ring on suletud?

Ringi paiknemine üsna mere ääres kahandab ümbersõiduvõimalusi. Pakun välja ruumianalüüsi, mis arvestab teede olemasolu, ent mitte nende läbitavust või suurust. Rannamõisa teed mööda linna sisenevale 16 000 elanikule on alternatiivne lühim tee kesklinna mööda Vabaõhumuuseumi teed, mis niigi on kesklinna jõudmiseks lühim tee 6000 Kakumäe elanikule. Keila poolt mööda Paldiski maanteed liiklejatele (neid on hinnanguliselt 44 000) on alternatiivseim lühim tee Kadaka tee. Kui vähendada tagamaad ainult Keilani, väheneb Paldiski maanteed mööda potentsiaalsete liiklejate arv 23 000-ni. Sõpruse puiestee ja Pärnu maantee on alternatiiviks vaid paarisajale liiklejale.

Kõigi 60 000 elaniku summaarne teekond kodust Tallinna kesklinna läbi Haabersti ringristmiku on 207 000 km. Kui ringi läbida ei saa, pikeneb see teekond 13 000 km võrra.

Ülle Valgma, Statistikaameti kartograaf

Statistikaametilt saab ruumianalüüse tellida tellimustööde hinnakirja alusel. Vaata tehtud töid siit.

Statistikaameti kogumik Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks

Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks annab Statistikaamet välja kogumiku, kus esitatakse graafikute ja arvude abil Eestis toimunud muutusi peaaegu saja aasta jooksul. Kogumik ilmub veebruaris 2018 ja seda saab kuni juuli lõpuni tellida soodushinnaga 19 eurot! Telli endale trükis ette juba täna.

Rahvastik ja rahvastiku paiknemine aastal 1922 ja 2016

1922. aastal

  • Eesti rahvastikust 72,6% elas valdades ehk maapiirkonnas. Linnapiirkonnas elas 27,4% elanikest, sh linnades 24,2% ja alevites 3,2%.
  • Harjumaal elas 20,1% Eesti rahvastikust (sh Tallinnas 11,2%), Tartumaal 16,1% (sh Tartu linnas 4,6%) ja Virumaal 13,7% (sh Narva linnas 2,5%). Ülejäänud maakondades elas alla 10% Eesti rahvastikust. Ainus maakond, kus elas vähem kui 5% Eesti rahvastikust, oli Valgamaa (3,6%).
  • Harjumaa oli ainus maakond, kus linnarahvastiku osatähtsus ületas maarahvastiku oma (58,5% vs. 41,5%).
  • Petseri-, Saare-, Lääne- ja Võrumaal oli maarahvastiku osatähtsus üle 90%.

 1. jaanuar 2016

  • Eesti rahvastikust 68,5% elas linnalistes asulates (linnad, vallasisesed linnad, alevid). Maa-asulates (alevikud, külad) elas 31,4% eestimaalastest. 0,1% elanike täpsem elukoht ei olnud teada.
  • Harjumaal elas 43,8% Eesti rahvastikust (sh Tallinnas 32,2%), Ida-Virumaal 11,1% (sh Narva linnas 4,4%) ja Tartumaal 11% (sh Tartu linnas 7,1%). Üle 5% Eesti rahvastikust küündis elanike arv Pärnumaal (6,3%, sh Pärnu linnas 3%). Ülejäänud maakondades elas alla 5% eestimaalastest, Hiiumaal seejuures vaid 0,7%.
  • Linnaliste asulate rahvastik ületas maa-asulate rahvastiku viies maakonnas: Ida-Virumaal (linnaliste asulate rahvastiku osatähtsus 87,4%), Harjumaal (80,7%), Tartumaal (69,1%), Pärnumaal (63,7%) ja Valgamaal (57%).
  • Maa-asulate rahvastiku osatähtsus oli suurim Põlvamaal – 72,1%.

Kartogramm_harilik_1922


 Kartogramm_harilik_2016


 EV100logo

Statistikanoppeid: veebruar

 170210_veebruar_lipp_veeb

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Statistikaamet avaldab sel puhul aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe. Pildile lisatud info kasutab rahvaloenduse, rahvastikustatistika ja rahvastikuprognoosi andmeid. #kultuuriaasta #minaka

untitled

Noppeid ajaloost: usk

2016. aastal tähistab Eesti statistikasüsteem 95. aastapäeva. Eesti Vabariigis asutati 1. märtsil 1921 Riigi Statistika Keskbüroo, mille juhiks sai Albert Pullerits. Seda kuupäeva võibki pidada Eesti statistika sünnipäevaks. Statistikaamet avaldab aasta jooksul huvitavamaid noppeid 1920. aastate statistikaväljaannetest võrdluses sama valdkonna viimatiavaldatud näitajatega.