Tag Archives: rahandus

Kriisiaastate maksumuudatuste mõju Balti riikides

Majanduskriisist väljumiseks muutsid paljud Euroopa Liidu riigid ühe meetmena ka maksupoliitikat. Balti riikide maksumuudatused olid suunatud peamiselt tarbimise maksustamisele.

2009. aastal seisid kõik EL riigi (v.a Poola) silmitsi majanduslangusega. Kõige rohkem kannatas Balti riikide majandus, mis kahanes Lätis 18%, Leedus 14,7% ja Eestis 13,9%. Teistes EL riikides oli langus väiksem kui 10%. Halvast olukorrast väljumiseks võeti riikides kasutusele mitmeid meetmeid, sealhulgas muudatused maksupoliitikas.

2010. aastal moodustas tulu maksudest ja sotsiaalmaksetest ligi 91% Euroopa Liidu valitsemissektori tuludest. Kogumaksutulu sisaldab kõiki valitsemissektorile laekunud makse, sealhulgas ka EL institutsioonidele eraldatavat osa. Maksutulu jaguneb kolmeks: kaudsed maksud, otsesed maksud ja sotsiaalmaksed. Euroopa Liidus tervikuna moodustavad otsesed maksud 32%, kaudsed maksud 33% ja sotsiaalmaksed 35% kogumaksutulust.

Maksutulu Euroopa Liidus, 2010

Kaudsed maksud on tootmis- ja impordimaksud, ehk tarbimise pealt kogutavad maksud, millest suurima osa moodustavad käibemaks ja aktsiisid. Otsesed maksud on tulu-, omandi- ja kapitalimaksud, millest enim tulu annavad üksikisiku ja ettevõtte tulumaks. Sotsiaalmaksete alla kuuluvad sotsiaalmaks pensioni-, ravi- ja töötuskindlustuseks, millest suurim tulu laekub riikliku pensionikindlustuse maksetest.

Otseste, kaudsete ja sotsiaalmaksete osatähtsust maksude kogutulus mõjutavad muudatused maksupoliitikas. Jälgides trende kaudsete või otseste maksude osatähtsuse suurenemisel või vähenemisel, saab järeldada millele on riigi maksumeetmete fookus suunatud. Kas tähtsustatakse rohkem tulude või tarbimise maksustamist.

Eestist tõusid kaudsete maksude määrad ning kadusid mitmed tulumaksusoodustused üksikisikutele

2008. aastal kui algas majanduskriis, oli Eestis kaudsete maksude osa kogumaksutuludest 38%, otsestel maksudel 25% ja sotsiaalmaksetel 37%. Eestis viidi sisse mitmeid muudatusi maksumäärades ning soodustustes, mille tulemusena oli 2011. aastal kaudsete, otseste ja sotsiaalmaksude osatähtsus maksutuludest vastavalt 43%, 20% ja 37%. Maksustamine on jõudsalt nihkunud tulu ja omandi maksustamiselt tarbimise maksustamise suunas, kuid sotsiaalmaksete osa maksutulus on jäänud samaks.

Läti soodustab väikeettevõtete investeeringuid

Lätis oli 2008. aastal kaudsete maksude osatähtsus 38%, otseste maksude 33% ja sotsiaalmaksete 29% kogumaksutulust. Lätis hakati muudatusi rakendama mõnevõrra hiljem kui Eestis. Kuigi 2011. aasta andmeid pole Läti ja teiste EL riikide kohta veel avaldatud, on 2010. aasta andmete põhjal näha, et Eestiga võrreldes toimus veidi suurem langus otseste maksude maksutulus. Langes ka sotsiaalmaksete osatähtsus, mis Eestis oli jäänud samaks. 2010. aastal oli Lätis kaudsete maksude osatähtsus 42%, otseste maksude 27% ja sotsiaalmaksete 31% kogumaksutulust. Üks olulisi maksumuudatusi oli väikeettevõtete investeerimist soodustav tulumaksu seaduse vastuvõtmine.

Leedus antakse sotsiaalmaksuvabastust esmakordselt tööle asunutele

Leedus oli 2008. aastal kaudsete maksude osatähtsus 39%, otseste maksude 31% ja sotsiaalmaksete 30% kogumaksutulust, 2010. aastal vastavalt 44%, 17% ja 39%. Leedu muudatused maksuliikides olid Euroopa Liidu suurimad — otseste maksude osatähtsus maksude kogutulust langes 14 protsendipunti võrra, kaudsete maksude osatähtsus kasvas selle tõttu 5 ja sotsiaalmaksete osatähtsus koguni 9 protsendipunkti võrra. Huvitava maksumeetmena võeti kasutusele sotsiaalmaksusoodustus, mis näeb ette esmakordselt töölepingu alusel tööle asunutele vabastuse sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osast üheks aastaks. Soodustust saab tingimusel, et töötaja brutopalk ei ületa kolmekordset riiklikku miinimumpalka. Seega tööandja ei pea töötaja palgalt maksma tavapärast 23,3% ning töötaja oma palgalt 3% pensionikindlustusmaksu kogu esimese töötatud aasta jooksul.

Kui vaadata teisi EL riike, siis ainult Maltal ja Luksemburgis on tulu- ja omandimaksude osatähtsus suurenenud ning tarbimismaksude osatähtsus vähenenud. Sealgi on tegemist vaid 1-2 protsendipunktilise muutusega. Küprosel on vähenenud nii otseste kui ka kaudsete maksude osatähtsus, kuid tõusnud hoopis sotsiaalmaksete osatähtsus kogumaksutulus. Kriisiaastate valdav trend Euroopa Liidus oli siiski see, et maksustati järjest rohkem tarbimist mitte tulu teenimist või omandit.

Anu Lill, Statistikaameti juhtivstatistik

Kuidas riiklik statistika kultuuri rahastamist mõõdab?

Viimastel nädalatel on meedias mõttevahetust tekitanud Eesti valitsemissektori kulud kultuurile. Enne seisukohavõttu, kas Eesti kulutused on võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega suured või väikesed, on oluline aru saada, mis on valitsemissektor ja milliseid kulusid kultuuri puhul arvesse võetakse.  

Euroopa Liidu liikmesriikide statistikaametid tegelevad valitsemissektori arvepidamisega, mis jälgib sektori kogutulusid ja -kulusid. Valitsemissektori kulud jagatakse valitsemissektori täidetavate ülesannete sisu ja valdkondade alusel kümne valitsemisfunktsiooni vahel. Üheks funktsiooniks on vaba aeg, kultuur ja religioon, mis hõlmab endas vaba aja, spordi-, kultuuriteenuste, ringhäälingu ja kirjastamise, ühiskondlike teenuste, eelpoolnimetatutega seotud teadus- ja arendustegevuse kulusid ning ka üldise kultuuripoliitika elluviimise ja väljatöötamisega seotud kulusid. Viimase rühma hulka kuuluvad näiteks Kultuuriministeeriumi halduskulud ja Eesti Kultuurikapitali jagatavad toetused. Kultuuriteenuste hulka kuuluvad sealjuures lisaks teatrite ja muuseumide pakutavale ka raamatukogude, rahva- ja kultuurimajade, muinsuskaitse, loomaaia, botaanikaaia teenuste ja erinevate seltsitegevuste (näiteks rahvatantsuringide) toetamine. Seega ei ole tegemist kuludega kultuurile klassikalises mõttes (st teatritele, muuseumidele, kunstile jms), vaid laiema mõistega. 

Valitsemissektorisse kuuluvad üksused 

Riigiti on riigi valitsemine ja maksude kogumine organiseeritud erinevalt ja seepärast ei saa omavahel võrrelda näiteks eri riikide riigieelarveid või kohalike omavalitsuste kulusid. Selleks, et kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide kulutusi riigivalitsemisele oleks võimalik võrrelda, peavad nad panema valitsemissektori tulude ja kulude näitajaid kokku ühesuguse metoodika alusel. Euroopa Liidus on selliseks kokkulepitud metoodikaks Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteem 1995 (ESA95). 

Selle juhendmaterjali põhjal kuuluvad valitsemissektorisse kõik asutused, kellel on seadusest tulenev võim muude üksuste üle riigis ning kes haldavad ja rahastavad tegevusvaldkondi, mis peavad tooma kasu kogu ühiskonnale. Sellesse gruppi kuuluvad tavaliselt parlament, ministeeriumid, riigiametid ja kohalikud omavalitsused. Lisaks arvatakse valitsemissektorisse ka kõik sellised organisatsioonid, keda kontrollib mõni eelmise grupi organisatsioon ja kes ei teeni ise piisavalt tulusid, et katta ära enamik oma kuludest. Sellesse teise gruppi kuuluvad Eesti puhul paljud avalik-õiguslikud institutsioonid, riigi või kohalike omavalitsuste loodud sihtasutused ja ka mitmed ettevõtted. 

Eestis on päris mitmeid teatreid ja muuseume, mis tegutsevad Kultuuriministeeriumi loodud sihtasutustena. Sellised teatrid ja muuseumid on üldjuhul valitsemissektoris, sest nad saavad suure osa oma tuludest riigieelarvest ja/või kohalikelt omavalitsustelt. Kuid samal ajal müüvad nad ka pileteid ja maksavad saadud tulude abil oma töötajatele palka või tasuvad teatrimajade ülalpidamise eest. Et sellised sihtasutused on valitsemissektori osa, siis pannakse valitsemissektori kulude hulgas kirja ka kõik sellised piletitulude arvelt tehtud kulutused. See on ka üks põhjus, miks valitsemissektori kulutused vabale ajale, kultuurile ja religioonile on suuremad, kui riigieelarvest antavate toetuste kogusumma. 

Kui palju valitsemissektor siis ikkagi kultuuri rahastab? 

Üks võimalus hinnata, kui palju tegelikult kulutatakse vabale ajale ja kultuurile valitsemissektori poolt, jättes välja piletite ja teenuste müügist saadud tulud, on vaadata valitsemissektori lõpptarbimiskulutusi. Sisuliselt on tegemist valitsemissektori makstavate töötasude ning majandamiskulude ja nendega seotud maksude kuludega, millest on lahutatud maha teenuste ja kaupade müügist saadud tulud. Näiteks teatrite puhul tähendab see, et nende kuludest lahutakse maha piletitulude arvelt tehtud kulud ning alles peaks jääma ainult erinevate toetuste arvelt tehtud kulutused. 

Sellisel juhul on Eesti valitsemissektori kulutused vaba aja, kultuuri ja religiooni funktsioonis 2008. aastal ainult 1,2% SKP-st. See on siiski endiselt kõige kõrgem näitaja EL-is, kuid järgmised riigid — Läti ja Taani — on väga lähedal (kumbki 1,1%-ga SKP-st). Samal ajal annab Eesti valitsemissektor suhteliselt vähe toetusi erasektorile — väljapoole valitsemissektorit antud toetused moodustavad 17% vaba aja ja kultuuri funktsiooni kogukuludest. Eesti on selle näitajaga EL 27 riigi hulgas tagantpoolt kaheksas. Samas on keskmisega võrreldes üpris suured Eesti valitsemissektori kulutused n-ö betoonile — koguni 26% kogukuludest ehk 0,6% SKP-st kulub erinevate hoonete ja spordirajatiste ehitamiseks ja renoveerimiseks. 

Kultuuriteenuste alamgrupi korral ei saa Eestit teiste EL-i riikidega võrrelda, sest kõik riigid vastavaid andmeid ei esita. Küll aga saab välja tuua, et kogu vaba aja, kultuuri ja religiooni funktsiooni kuludest läheb kultuuriteenuste arvele 60% ning investeeringukuludest koguni 67%. Ülejäänud osa investeeringutest läheb peamiselt spordi- ja vaba aja rajatistesse.

EL 27 riikide pikem aegrida on Eurostati andmebaasis

EL-i liikmesriikide valitsemissektori kulud vaba ajale, kultuurile ja religioonile, 2008

EL-i liikmesriikide valitsemissektori kulud vaba ajale, kultuurile ja religioonile, 2008

Elo Parveots, Statistikaameti juhtivstatistik

Euroopa finantsstabiilsuse mehhanismis osalemise võimalik mõju Eesti riigirahandusele

Alates 1. jaanuarist 2011 on Eesti euroala liige ning meie osatähtsus Euroopa Keskpangas on ligi viiendik protsenti, täpsemalt 0,179%. Seetõttu on oluline teada, kuidas mõjutab Euroopa finantsstabiilsuse tagamise üksuse päästeoperatsioonides osalemine Eesti rahandusnumbreid — milline on mõju Eesti võlatasemele ning eelarvetasakaalule? 

Euroopa finantsstabiilsuse tagamise üksus (European Financial Stability Facility (EFSF)) loodi 2010. aastal euroala toonase 16 liikmesriigi kokkuleppe tulemusel. Tegemist on Luksemburgis registreeritud eraldiseisva juriidilise üksusega, mis on loodud tähtajaliselt kolmeks aastaks Euroopa riikide finantsilise jätkusuutlikkuse tagamiseks. EFSF-i põhiülesanne on laenata võlaturgudelt eesmärgiga laenata see raha edasi euroala nendele liikmesriikidele, kellele muidu võlaturul enam laenu ei pakuta või tehakse seda liiga karmidel tingimustel. 

Sel nädalal (24.-28.01.2011) toimus esimene selle fondi võlakirjade oksjon. Võlakirjaturult koguti Iirimaale edasi laenamiseks 5 miljardit eurot, müües võlakirju põhiliselt Aasia investoritele. Oksjon kujunes väga edukaks, erinevad uudisteagentuurid on rääkinud investorite huvist, mis kokku olevat küündinud soovitust ligi 9 korda suurema summani. Investorite huvil on ka põhjust. Eelmise aasta septembris hindasid erinevad reitinguagentuurid EFSF-i kõrgeima võimaliku reitinguga (Standard & Poor’s “AAA”; Moody’s “Aaa”; Fitch “AAA”). Selliste reitingute üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et EFSF-i võlga garanteerivad kõik euroala liikmesriigid vastavalt oma osatähtsusele Euroopa Keskpanga kapitalis. Ehkki Eesti veel esimesse Iirimaale suunatud abipaketti ei panustanud, on tulevastes EFSF operatsioonides ka Eesti riigil oma osa kanda. 

27.01.2011 avaldas Eurostat oma tõlgenduse sellest, kuidas oleks õige EFSF-i operatsioone statistikas kajastada. Tõlgendus on kooskõlas rahandus-, finants- ja maksebilansistatistika komitees (Committee on Monetary, Financial and Balance of Payments Statitics (CMFB)), kus osalevad ka Statistikaamet ja Eesti Pank, häälteenamusega vastu võetud otsusega. Tõlgenduse põhiliseks seisukohaks on see, et EFSF-i ei saa lugeda rahvamajanduse arvepidamises iseseisvaks üksuseks. Seda sellepärast, et see institutsioon ei saa euroala liikmesriikidest eraldiseisvalt vastu võtta oma tegevust puudutavaid otsuseid ning EFSF tegutseb euroala riikide nimel ning nende täieliku kontrolli all. 

Mõju Eesti valitsemissektori võlakoormusele

Eelneva tõttu loetakse EFSF-i kohustused hoopis talle garantiisid pakkuvate riikide, s.o euroala liikmesriikide kohustusteks. Kohustuste jaotumise aluseks on liikmesriikide osalusmäär garantiides, mis tavaolukorras peaks võrduma nende osalusega Euroopa Keskpangas. Eesti jaoks tähendab see seda, et iga euro, mille EFSF võlaturult laenab, lisab Eesti riigivõlale ligi 0,2 eurosenti. Kui ajakirjanduses spekuleeritakse, et EFSF on 2011. aastal valmis laenama kuni 26 miljardit eurot, on Eesti valitsemissektori võlakoormusele täiendavalt lisatav summa suurusjärgus kuni 50 miljonit eurot. Kui aga EFSF laenaks kokku maksimaalses lubatud määras, milleks on 440 miljardit eurot, oleks Eesti võlakoormuse täiendav kasv ligi 800 miljonit eurot. Seda muidugi eeldusel, et Eesti kui euroala uusliige peab kõigis päästeoperatsioonides osalema võrdväärselt EFSF loomisel osalenud riikidega. Võrdluseks, Eesti valitsemissektori konsolideeritud võlatase oli 2010. aasta III kvartali lõpus 952,9 miljonit eurot. 

Mõju Eesti valitsemissektori eelarvepositsioonile

Kui EFSF tegevuse mõju riikide võlakoormusele on pigem negatiivne, siis mõju valitsemissektori eelarvetasakaalule ei ole nii ühene. EFSF võtab laenu üksnes eesmärgiga seda hädasolevatele euroala riikidele edasi laenata. Kuna raha ära ei kulutata ja laenatakse edasi, ei saa häiritud ka tasakaalunumbrid — laenusummad tasakaalustavad teineteist. Mõju defitsiidikriteeriumile võib tegelikult olla pigem vastupidine — EFSF võtab laenudelt küllaltki kopsakaid marginaale ja laenu teenindamise tasusid. Nii näiteks kogus EFSF äsja võlaturgudelt raha veidi alla kolmeprotsendilise intressimääraga, andes samas Iirimaa valitsusele laenu intressimääraga, mis ulatus üle 6 protsendi. Et EFSF kõik tehingud jagatakse euroala riikide vahel ära, siis peaks ka Eesti sellest intressimäärade vahest pigem võitma. Negatiivsest mõjust valitsemissektori eelarvetasakaalule võiksime rääkida alles siis, kui mõni hädasolev riik EFSF-i ees oma kohuseid ei täidaks. Sellisel juhul loetakse mahakantud laenusummad tõenäoliselt EFSF-is osalevate riikide kuluks. 

Seega Euroopa finantsstabiilsuse mehhanismis osalemise võimalik mõju Eesti riigirahandusele peaks olema selline, et võlatase tõuseb, aga valitsemissektori tasakaal paraneb. 

Mikk Medijainen, Statistikaameti juhtivstatistik

Valitsemissektori koondeelarve seis paranes veidi

Eesti valitsemissektori eelarve ülejääk oli 2009. aasta III kvartalis 1,4 miljardit krooni, teatab Statistikaamet. Valitsemissektori võlatase tõusis 13,8 miljardi kroonini.

Pärast kolme järjestikust defitsiidis kvartalit ületasid III kvartalis valitsemissektori konsolideeritud eelarve tulud 1,4 miljardi krooniga taas kulusid. Aastate jooksul on kõige suurem ülejääk olnud just III kvartalis, ent alates 2002. aastast on defitsiiti jäänud vaid aasta viimane kvartal — seda kuni 2008. aastani, mil ülejääk saavutatigi vaid III kvartalis.

2009. aasta II kvartaliga võrreldes kahanesid enim valitsemissektori palgakulud (1,1 miljardit krooni), samuti vähenesid ligi poole võrra valitsemissektori poolt teistele sektoritele tegevuskuludeks suunatud toetused. Sotsiaaltoetustele kulus III kvartalis 0,5 miljardit krooni vähem kui eelmises kvartalis, samas on sotsiaaltoetused 2008. aasta III kvartaliga võrreldes tänu töötutoetuste ja riiklike pensionide kasvule suurenenud 700 miljoni krooni võrra. Aastaga on enim vähenenud kulud investeeringutele (35%), ent märkimisväärselt on suurenenud Euroopa fondide kasutamine kapitalikulude tegemisel. Oma osa eelarvepositsiooni paranemisel on olnud omanikutulude tavapärasest suuremal laekumisel.

Esimese poolaasta tugeva defitsiidi tasakaalustamiseks sellisest ülejäägist siiski veel ei piisa, sest üheksa kuu kokkuvõttes ületasid valitsemissektori konsolideeritud eelarve kulud tulusid 7,9 miljardi krooni võrra, moodustades 4,9% sama perioodi SKP-st. 2009. aasta üheksa kuu kokkuvõttes moodustasid valitsemissektori koondeelarve tulud 65 ja kulud 73 miljardit krooni, 2008. aastal olid vastavad näitajad 69 ja 71 miljardit krooni. Valitsemissektori võlataseme tõusutrend III kvartalis jätkus. Maastrichti kriteeriumile vastav võlatase on aasta algusest kasvanud ligi miljardi krooni võrra 13,8 miljardi kroonini. Keskvalitsuse laenumaht III kvartalis küll veidi vähenes (25 miljonit krooni), ent 2008. aasta sama perioodiga võrreldes oli kasv 36%. Kohalike omavalitsuste sektori võlg kasvas III kvartalis 125 miljonit krooni ja oli eelmise aasta III kvartaliga võrreldes 23% suurem. Kui keskvalitsus on oma tegevust finantseerinud põhiliselt laenude võtmisega, siis suuremad kohalikud omavalitsused on vaba raha leidmiseks emiteerinud võlakirju. Loe edasi