Tag Archives: pikaajaline töötus

Aasta 2011 läbi tööturu- ja toimetulekunäitajate

Seoses majanduse olukorra paranemisega 2011. aastal paranesid töövõimalused ja peatus reaalpalga langus. Samas suurenes pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas ja säilis inimeste ebakindlus tuleviku suhtes. 

Viimasel ajal on olnud üsna tuline debatt selle üle, kas Eesti oli kriisist väljumisel edukas või mitte. Hinnang sõltub sellest, milliseid näitajaid kasutatakse ning majandusnäitajate kõrval tuleb kindlasti tähelepanu pöörata ka sotsiaalvaldkonnale – ja seal eelkõige inimeste toimetulekule.  Hõivatus, kas siis ettevõtja või töövõtjana, on üks olulisimaid toimetuleku eeldusi. Kriisi ajal, kui hõivatute arv kiiresti vähenes, tegi sama ka pakutavate töökohtade arv. 2010. aastal hakkas vabade töökohtade arv küll järk-järgult kasvama, kuid 2008. aasta tasemest jäi see siiski kaugele maha. Samad arengutendentsid iseloomustasid ka töölevõetute arvu muutumist. Ka nende arv hakkas kasvama 2010. aasta alguses ja jõudis üsna lähedale 2008. aasta tasemele .

Aasta keskmine töötuse määr langes 2011. aastal 12,5%-ni ehk madalamale kui esimesel kriisiaastal 2009, kui töötuse määr oli 13,8%. Töötute arv vähenes kuni 2010. aasta III kvartalini ja seejärel on töötuid olnud stabiilselt suurusjärgus 70 000 – 80 000, kui võtta arvesse ka 2012. aasta I kvartal. Märkimisväärne oli 2011. aasta puhul see, et meeste hulgas vähenes töötute arv märksa kiiremini kui naiste hulgas ning aasta keskmine töötuse määr oli meestel 2011. aastal 13% ja naistel 12%.

Pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas suurenes ja neid oli üle poole töötutest. Üle aasta tööd otsinuid oli 2011. aastal suurusjärgus 50 000 nagu ka aasta varem, kuid vähemalt kaks aastat tööd otsinute arv suurenes 2011. aastal 30 000‑ni. Heitunuid ehk neid, kes on kaotanud lootuse tööd leida, oli umbes 10 000.

Kokku suurusjärgus 60 000 inimese tõsised raskused tööturule tagasipöördumisel võivad teravdada probleeme paljudes valdkondades ja suurendada ühiskonna kihistumist. 2011. aastal tulid üle poole pikaajalistest töötutest toime vaid suurte raskustega.

Üsna reeglipärane on, et tööjõu pakkumise ja nõudluse muutumisele reageerib ka töötajatele pakutav töötasu. Reaalpalk tõusis nii 2011. aasta viimases kahes kvartalis kui ka 2012. aasta I kvartalis. 2012. aasta I kvartalis tõusis reaalpalk 2011. aasta sama kvartaliga võrreldes 2,4%. Enne seda oli reaalpalk olnud üksteist kvartalit järjest languses. Reaalpalga uus kasv on märk paranenud tööturuolukorrast, kuid et kasv on olnud üsna mõõdukas, on kolme kvartali põhjal veel vara ennustada selle jätkumist näiteks 2012. aastal tervikuna.

Positiivne on, et 2011. aastal vähenes 22 100-ni nende laste (vanuses 0–17) arv, kes elasid leibkondades, kus puudusid töötavad leibkonnaliikmed ja seega enamikul juhtudel ka piisav sissetulek. Võrdluseks − 2010. aastal oli selliseid lapsi 33 900. Siiski on ka 20 000 lapse elamine niisugustes leibkondades üpris terav sotsiaalne probleem.

Leibkonnatüüpidest olid endiselt suurimas vaesusriskis alaealiste lastega üksikvanemad, vähemalt kolme lapsega pered ja ka üksi elavad pensioniealised.

2011. aastal paranenud hõive- ja töötusnäitajad oleksid võinud tähendada pisut väiksemat koormust ka sotsiaalkaitsekulutustele, kuid pikaajaliste töötute arvu püsimine samal tasemel aitas oluliselt kaasa sellele, et näiteks toimetulekutoetused hoopis mõningal määral kasvasid. Kui 2010. aastal oli toimetulekutoetuste kogumaht üle 20 miljoni euro, siis 2011. aastal juba ligi 24 miljonit eurot.

Kokkuvõttes on tööturu kontekstis  2011. aasta peamised positiivsed aspektid oluliselt paranenud töövõimalused ja reaalpalga languse peatumine. Hoolimata töövõimaluste paranemisest on suure osa inimeste jaoks pikaajalise töötaoleku tõttu kasvanud lisaks toimetulekuraskustele marginaliseerumise oht. Vaadates 2011. aasta näitajad ja nende muutumist inimeste toimetuleku kontekstis, siis olulist langust võrreldes kriisieelse ajaga ei ole olnud, kuid ka toimetuleku paranemisest ei ole põhjust rääkida.

 Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Majandus- ja sotsiaalülevaade“ (ilmus 27.07.2012). http://www.stat.ee/57659.

 Siim Krusell, peaanalüütik

Pikaajalisi töötuid on järjest enam

Pikaajaliste töötute arv kasvab kiiresti. Olukord ei ole veel nii halb kui 2001. aastal, mil Venemaa kriisi mõju tagajärjel küündis pikaajaliste töötute arv Eestis 40 000ni. Kuid majandusseisak ja sellest haavatud tööturu olukord viitab pigem sellele, et 2010. aastal võib pikka aega töötust kogenud inimeste arv üheksa aasta tagustele näitajatele järele jõuda.  

Viimase aasta jooksul on pikaajaliste töötute ehk nende inimeste arv, kes on tööd otsinud 12 kuud või kauem, hüppeliselt suurenenud Eesti linnades (2,4 korda), seda eeskätt Ida-Virumaa linnades ja Tallinnas. Pikaajalise töötuse kasv puudutab kõige valusamalt mehi ja parimas tööeas 25–49-aastaseid inimesi. Kasvamas on ka väga pikaajalise töötusega (töötusperiood 24 kuud ja rohkem) inimeste arv, mida võib ühtlasi pidada ka heitunute kasvulavaks, kes on kaotanud igasugune lootuse tööd leida.

Pikaajalised töötud, 1997-2009

Pikaajalised töötud, 1997-2009

Pikaajalise töötuse põhjuseid on mitmeid. Esikohal on kindlasti vabade töökohtade nappus. Märtsi jooksul lisandus Töötukassasse ligi 3000 vaba töökohta, mida haarati lennult. Samuti pakkus rõõmustavat uudist Sotsiaalministeeriumi 9. aprillil avaldatud pressiteade, kus märgiti, et nädalaga vähenes registreeritud töötute arv üle 600 inimese võrra. Kuid sellest hoolimata püsib tööturuolukord jätkuvalt pingelisena, sest 8. aprilli seisuga oli 94 400 registreeritud töötule vahendada vaid 1805 Eesti-sisest tööpakkumist ehk iga 100 registreeritud töötu kohta oli 1,9 vaba töökohta. Eriti halb oli olukord Valga- ja Raplamaal, kus 100 töötu kohta oli vähem kui üks vaba töökoht. Erilist leevendust ei paku ka Töötukassa vahendatud välismaised töökohad, neid oli 8. aprilli seisuga 540. Näiteks vajavad Kreeka ja Küpros kahepeale kokku üle 200 meelelahutaja (tsirkuseartistid, restoranimuusikud jt) ja meediatöötaja (raadio- ja teleteadustajad) ning Ühendkuningriigid üle 70 vastava eriharidusega meditsiini- ja hooldustöötaja, valdavalt arste. Need head võõrkeelte oskust eeldavad töökohad ei sobi kindlasti pikaajalisele töötule. Ning on põhjust kahelda ka selles, kas külma ja lumerohke talve kannatusi kogenud töötud eestimaalased ennast kriisi põdeva Kreeka meelelahutustööstuses tsirkuseartistidena tõestada suudavad.

Teine pikaajalise töötuse põhjus on töötute haridustase, tööalane ettevalmistus, eesti keele oskus ja isikuomadused. Nende vajakajäämiste ületamiseks ei ole tõenäoliselt tänases kriisiaegses Eestis kiiret imerohtu võimalik leida. Töö leidmise võimalust võivad pakkuda küll loodetavad välisinvesteeringud, mis toovad Eestisse taaskord allhangetel põhinevaid madalapalgalisi lihttööliste kohti, kuid ka need võivad osutuda pelgalt töötuse ajutiseks leevenduseks. Euroopas korraldatud uuringud näitavad, et pikaajalised töötud satuvad nõiaringi. Kui pikaajaliselt töötul õnnestubki majandustõusu ajal tööd leida, siis on see valdavalt ajutine, hooajaline või madalapalgaline töökoht, mis majandustingimuste halvenemisel tõenäoliselt jälle kaob.

Tööturg reageerib majanduse elavnemisele teatud viitajaga. See tähendab, et majandustõusu esimesed ilmingud ei too kaasa olulist vabade töökohtade pakkumist. Esmajärjekorras taastatakse ettevõtetes tavapärane töörežiim — kaotatakse töötajate sundpuhkused, vähendatakse sunnitud osaajatöö osatähtsust ja lahendatakse muid töötajate vaeghõivega seonduvaid probleeme. Alles pärast selliseid ümberkorraldusi hakkavad tööandjad mõtlema uute töökohtade loomisele ning valmidus sõltub omakorda sellest, milliseid meetmeid ja soodustusi on riik rakendanud ettevõtluskeskkonna elavdamiseks. Eeltoodut arvestades, võib pikaajaline töötus kujuneda paljude eestimaalaste jaoks möödapääsmatuks ning kaasa tuua ka tööturult välja langemist ning heitunuks muutumist. Selline kurb kogemus oli Eestis 2001. aastal, kus igasuguse lootuse tööd leida olid kaotanud 22 400 inimest. Heitunud inimeste tööturule tagasitoomine on kauakestev ja kulukas ettevõtmine, sest nad on kaotanud nii oma tööoskused kui harjumuse tööl käia. Lisaks sellele on paljudel neist sõltuvusharjumusi ja depressiivsust, mida saab leevendada vaid meditsiini- ja rehabilitatsioonialase sekkumisega.

Mai Luuk, Statistikaameti analüütik