Tag Archives: pere

EV100: Mõeldes isadele

Tavaliselt räägitakse sündimusnäitajatest ikka seoses naistega, aga isadepäeva ootuses võtame fookusesse mehed. Sajandiga on muutunud nii isaks saamise keskmine vanus kui ka vanemate levinuim kooseluvorm lapse sünnil.

Statistikaameti andmetel oli isa 2017. aastal lapse sünnil keskmiselt 33,2-aastane. Tänapäeva isad on mõnevõrra nooremad kui sajand tagasi — 1922. aastal oli isa keskmine vanus lapse sünnil 35,8 aastat. Emad olid nii siis kui ka praegu keskmiselt 30,3-aastased. Seega on sajandiga lapsevanemate vanusevahe vähenenud.

Mis ei ole saja aastaga muutunud – endiselt sünnib lapsi, kelle isa on alla 25-aastane, väga vähe, vaid igal 17. lapsel on nii noor isa. Iga viienda lapse isa oli lapse sünnil nii praegu kui ka saja aasta eest 35–39-aastane. Levinuim isaks saamise iga oli mõlemal perioodil 30–34. Samas on saja aasta taguse ajaga võrreldes rohkem mehi, kes on lapse sündimise ajal 25–34-aastased — 1922. aastal sündis 45% lastest selles vanuses isadele, praegu 57%. Vastupidine oli olukord 40-aastaste ja vanemate meeste puhul: sada aastat tagasi oli isasid, kes olid oma lapse sünnil vähemalt 40-aastased 28%, tänapäeval 16%.

Naiste puhul torkab silma, et 1920ndatel oli 20–24-aastaselt ning vähemalt 40-aastaselt sünnitajaid rohkem kui praegu. Seega vanuselistes äärmustes sünnitamine oli vanasti natuke aktiivsem kui praegu.

Vanemate kooseluvorm lapse sünnil on sajandiga oluliselt muutunud. Kui 1922. aastal sündis 93% lastest abielus vanematele ja 7% lastest väljaspool abielu, siis 2017. aastal sündis 41% lastest registreeritud abielus vanematele ja 52% vabas kooselus vanematele, seega ka tänapäeval sünnib 93% lastest kahe vanemaga perre. Samuti on huvitav teada, et 1922. aastal sündis iga kümnes laps vähem kui aasta pärast vanemate abiellumist, 2017. aastal iga neljas.

Lapse ja ema seos on enamasti selge ja tuvastatav, seetõttu räägitakse sündimusest peamiselt läbi naise – keskmine laste arv naise kohta, ema keskmine vanus lapse sünnil jne. Miks nii? Üheks põhjuseks on see, et alati on lapsi, kelle isa on teadmata. Viimastel aastatel on selliseid lapsi aasta jooksul sündinutest alla 6%, kuid veel 15 aastat tagasi oli neid poole rohkem. See trend on selgelt vähenemas, kuid 1920ndatel oli teadmata isaga lapsi veelgi vähem.

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmus 2018. aasta veebruaris.

Lastega leibkonnad Euroopas

20. november on ÜRO lapse õiguste konventsiooni aastapäev, mida tähistatakse ülemaailmse laste päevana. Laste ja noorte kultuuriaasta raames ning ülemaailmse laste päeva eel annab Statistikaamet ülevaate, millistes leibkondades kasvavad Euroopa Liidu (EL-28) lapsed.

Viimastel aastakümnetel on vähenenud abiellumus, suurenenud lahutuste arv ja vabas kooselus elavate paaride osatähtsus. See kõik on avaldanud mõju ka laste elukorraldusele, sest lapsed kasvavad tänapäeval üles eripalgelisemates leibkondades kui kunagi varem. Traditsioonilise kahe abielus vanema ja nende lastega (lapsega) leibkonna kõrval on üha rohkem vabaabielus vanematega ja üksikvanemate leibkondi.

Lastega leibkonnad

Enamik Euroopa Liidu lastest (69%) kasvab abielus vanematega leibkonnas. Kõige suurem oli abielus vanematega leibkondades kasvavate laste osatähtsus Kreekas (90%) ja väiksem Prantsusmaal (52%). Eestis kasvas abielus vanematega leibkondades 54% lastest ja sellega olime Euroopa Liidus tagantpoolt kolmandal kohal. Eestiga sarnaselt oli abielus vanematega leibkondades kasvavate laste osatähtsus väike ka Lätis, kus see oli 56%. Soomes oli aga see näitaja sarnane Euroopa Liidu keskmisega (67%).

Vabaabielus vanematega leibkonnas kasvas Euroopa Liidus 13% lastest. Kõige suurem oli vabaabielus vanematega kasvavate laste osatähtsus Eestis, kus see oli 30% ehk enam kui kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kõige väiksem oli vabaabileus vanematega laste osatähtsus aga Kreekas ja Maltal, kus neid oli natuke üle 1%. Soomes oli vabaabielus vanematega leibkondades elavate laste osatähtsus 19% ja Lätis 15%.

Üksikvanema leibkonnas kasvas Euroopa Liidus 17% lastest. Kõige enam ehk 28% kasvas üksikvanema leibkonnas lapsi Lätis, kõige vähem aga Kreekas, kus üksikvanema leibkonnas kasvas 8% lastest. Eestis oli üksikvanemaga leibkonnas kasvavate laste osatähtsus (15%) veidi väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Soomes oli aga üksikvanema leibkonnas kasvavate laste osatähtsus veelgi väiksem (13%).

Vanematega ühes leibkonnas ei elanud veidi alla 1% Euroopa Liidu lastest. Kõige enam oli vanematest eraldi elavaid lapsi Rumeenias (4%), kõige vähem aga Iirimaal ja Luksemburgis (0,1%). Eestis oli vanematest eraldi elavate laste osatähtsus samaväärne Euroopa Liidu omaga. Läti oli ilma vanemateta elavate laste osatähtsuselt Euroopa Liidus viiendal kohal – Lätis ei elanud vanematega koos 2% lastest. Soomes oli vanematest eraldi elavate laste osatähtsus Euroopa Liidu väiksemaid.

Laste arv leibkonnas

Euroopa Liidus oli ühe lapsega leibkondi 50%, Eestis oli nende osatähtsus veidi suurem (55%). Kahe lapsega leibkondade osatähtsus oli Euroopa Liidus ja Eestis üsna sarnane – vastavalt 38% ja 36%.  Kolme lapsega leibkondi oli juba oluliselt vähem, nende osatähtsus oli Euroopa Liidus 9% ja Eestis 7%. Vähemalt neli last kasvas Euroopa Liidus 3% leibkondades ja Eestis 2%. Kuni kahe lapsega leibkondi oli Euroopa Liidus kõige rohkem Portugalis (95%) ja vähemalt kolme lapsega leibkondi Iirimaal (21%). Lätis ja Eestis oli kuni kahe lapsega leibkondi sama palju (91%). Soome oli aga vähemalt kolme lapsega leibkondade poolest Euroopa Liidu riikide seas teisel kohal (18%).

Kadri Raid, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted ja metoodika

Lastega leibkondadest ülevaate saamiseks on kasutatud Euroopa Liidu sissetulekute ja elamistingimuste uuringu (EU-SILC) 2015. aasta andmeid. Eesti kohta kogub selle uuringu jaoks andmeid Statistikaamet Eesti sotsiaaluuringuga. Blogiloo koostamisel on kasutatud Eurostati andmebaasi andmeid.

http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=ilc_lvps20&lang=en

http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=ilc_lvph05&lang=en

Eurostat kasutab ühtset tunnust „leibkond“, selle asemel et kasutada tunnust „paar“ või „perekond“. Seda tunnust kasutatakse uuringutes ECHP, LFS, HBS ja EU-SILC. Leibkonna tunnus hõlmab täiskasvanud liikmeid soo ja vanuse järgi ning nendega koos elavaid sõltuvaid lapsi. Sõltuvaks lapseks loetakse kõik alla 18-aastased. Seega on leibkond ühises eluruumis elavad inimesed, kes jagavad toidu- ja raharessursse. Erinevalt perekonnast võib leibkond olla ka üksikisik.

Rohkem infot leibkondade kohta leiab statistika andmebaasist.

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

Paindliku tööaja roll töö- ja pereelu ühitamisel

Eesti ühiskonnas on pikka aega olnud tavaks ja normiks meeste tööturul osalemise kõrval ka naiste, sh lastega naiste, kõrge tööturul osalemise määr. Enamgi veel, valdav osa naisi töötab täistööajaga. Millised on aga võimalused töö- ja pereelu ühitamiseks paindliku tööaja näitel?

Eesti ühiskonnas seostatakse pereelu (aja)korralduse poolest pigem traditsionaalsete käitumismustritega, mille järgi majapidamisele ja lastehoiule kuluv aeg on olenemata tööturul osalemise määrast ning suhtestaatusest endiselt tugevalt naiste poole kaldu. Statistikaameti korraldatud Eesti tööjõu-uuringu andmetel oli 2015. aastal 38%-l leibkondadest, kus perepea töötas, vähemalt üks alla 18-aastane liige. Valdavas osas (85%) neist leibkondadest elas peale vastanu ka tema abikaasa või elukaaslane, kellest suurem osa olid samuti tööturul aktiivsed.

Töö- ja pereelu ühitamise õnnestumiseks on loodud mitmesuguseid võimalusi, alates lastehoiust ja lõpetades peresõbralike töökohtadega. Suurem osa peresõbralikkuse arendamiseks mõeldud meetmetest keskenduvad aga üldjuhul (tööaja) paindlikkuse suurendamisele. Tööaja paindlikkuse all võib mõista erinevaid paindlikkuse viise, nagu töötatud tundide arvu paindlikkus ehk kui palju tunde töötatakse, tööajagraafiku paindlikkus ehk mis ajal (hommikul, päeval, õhtul, öösel, tööpäeval, nädalavahetusel) töötatakse ning kohapaindlikkus ehk kus tööd tehakse.

Mida tööaja paindlikkuselt oodatakse?

Ideaalis võiks tööaja paindlikkuse puhul ootuste ja tegelikkuse vahel olla tugev seos, mis tähendab, et paindlikkuse rakendamine või mitterakendamine lähtuks eelistustest, mitte sundvalikutest. Võrdõiguslikkuse monitooringu andmetel arvas ligi kaks kolmandikku vastanutest, et kui leibkonnas on eelkooliealine laps, peaks naine töötama osalise tööajaga, kusjuures naiste hulgas on see hoiak veidi enam levinud (67% naistest ja 62% meestest). Kodust rolli näeb naisel väikelaste olemasolul vaid viiendik vastanuist ja see on veidi sagedamini eelistatud valik meeste hulgas (23% meestest ja 18% naistest). Osalise tööajaga töötamise vajadust seostatakse enamasti laste vanusega – laste kooliealiseks saamisel eeldatakse ka naistelt suurema koormusega töötamist. Pooled vastanuist (54% meestest ja 47% naistest) arvasid, et kui pere noorim laps läheb kooli, peaks naine töötama täistööajaga. Endiselt peetakse aga sel juhul oluliseks ka osalise tööajaga töötamist, samal ajal kui naiste tööturul mitteosalemist peetakse pigem marginaalseks valikuks.

Osaline tööaeg – kas reaalsus vastab ootustele?

2015. aasta Eesti tööjõu-uuringus osalenud meestest töötas osalise tööajaga 6% ja naistest 14%. Vaadates osalise tööajaga töötamise sagedust leibkonnatüübiti, selgub, et nii mehed kui ka naised töötavad osalise tööajaga sagedamini juhul, kui peres on väike(sed) laps(ed). Mida vanemaks saab noorim laps, seda vähem osalist tööaega rakendatakse. Osaline tööaeg muutub uuesti sagedamaks hilisemas pereelufaasis (kui lapsed on juba suured), kuid siis juba muudel kui pereelulistel põhjustel.

01-002

Ebatüüpiline tööaeg – kas ja kuidas?

Kui varasemad uurimused on keskendunud peamiselt osalisele tööajale kui võimalikule viisile töö- ja pereelu paremini ühitada, siis teiste võimaluste, näiteks ebatüüpilise tööaja, kaugtöö jms kohta on teada palju vähem. Eesti tööjõu-uuringu 2015. aasta andmed näitavad, et reaalselt praktiseerib arvestatav osa (väike)lastega leibkondandest ka ebatüüpiliselt ööajal – õhtuti, öösiti ja nädalavahetusel töötamist.

Üldisema trendina võib välja tuua, et väikeste lastega leibkonnas püütakse sagedast õhtuti ja öösiti töötamist pigem vältida, samal ajal kui sagedast nädalavahetusel töötamist esineb päris väikese lapsega leibkonnas mõnel juhul (meeste hulgas) isegi rohkem kui vanemate lastega leibkondades.

Laste vanuse tõustes vähemalt ühe partneri õhtuti töötamise sagedus kasvab – leibkondades, kus noorim laps on teismeeas, on selliste tööajakombinatsioonide osatähtsus juba ligi 30%. Siiski, niisugune tööaegade kombinatsioon, mille puhul vähemalt üks partneritest töötab regulaarselt öösiti, puudutab 5–13% alaealiste lastega leibkondi.

Kui võrrelda Eesti näitajad Euroopa riikide keskmistega, paikneb Eesti pigem pingerea keskel, s.t ühelt poolt ei saa Eesti üldist ebatüüpilisel tööajal töötamise määra pidada ülemäära sagedaseks, samas seisab aga ka Eestis arvestatav hulk leibkondadest silmitsi vähemalt ühe töötava leibkonnaliikme sagedase õhtuti, öösiti või nädalavahetuseti töötamisega.

Kodus töötamise osatähtsus

Kodus töötamise seos leibkonnatüübiga ilmneb selgemini paaride kodus töötamise kombinatsioonides. Kõige sagedamini kasutavad kodus töötamise võimalust (kas üks partneritest või mõlemad) perekonnad, kus on vähemalt üks kuni 2-aastane laps (14% sellistest leibkondadest). Noorima lapse vanuse tõustes kodus töötajate osatähtsus väheneb – nende peredes, kus noorim laps on 13–17-aastane, on see 9%. Eelkooliealise lapsega leibkondades on sagedamini naine see, kes töötab kodus. Ka üldises plaanis on nii lastega kui ka lasteta peredes sagedamini just naised need, kes seesugust võimalust enam kasutavad.

02-006

Kokkuvõte

Tööaja paindlikkuse rakendamine oleneb ühelt poolt eelistustest ja teiselt poolt võimalustest ning nende kahe koostoimimise võimalikkusest. Varasemad uuringud on näidanud, et tööaja paindlikkuse positiivne mõju töö- ja pereelu ühitamisele oleneb ühelt poolt väga suurel määral üldisest institutsionaalsest raamistikust – kas ja kui palju seaduste ja õigusaktide tasandil paindlikkust soodustatakse ning võimaldatakse – ning teiselt poolt sellest, mil määral selline töö- ja pereelukorraldus on leibkondade enda valik ja eelistus.

Artiklis esitatud analüüsi tulemused näitavad ühelt poolt, et Eestis kasutavad tööaja paindlikkuse eri vorme, s.o osalist tööaega, ebatüüpilisel tööajal töötamist ja kodust töötamist, nii lastega kui ka lasteta leibkonnad. Samal ajal ei tule kuigi selgelt välja, et paindlikku tööaega, mida peetakse reeglina kõige sagedasemaks töö- ja pereelu ühitamise vormiks, Eestis siiski väga palju ja läbivalt sel eesmärgil kasutataks. Pigem seletab tööaja paindlikkuse kasutamist ametikoht (teatud ametitega kaasnev paratamatus või siis eksisteeriv võimalus) kui pereelu staatus. Nii ei erine töö- ja pereelu ühitamise mõttes lastega leibkondade tüübid teineteisest ega ka väga selgelt neist, kus alaealisi lapsi ei ole. Siit edasi võiks aga oletada, et paljudel juhtudel rakendatav tööaja paindlikkus mitte niivõrd ei leevenda, vaid pigem pingestab veelgi perede ajakasutuspraktikaid. Väheoluline ei ole ka see aspekt, et töö- ja pereelu ühitamine ebatüüpilise tööaja kaudu väljendub sageli desünkroniseeritud graafikutes ehk samal ajal kui üks partneritest töötab, on teine kodus ja vastupidi, mis võib aga pere sidususe (paarisuhe, suhted laste ja vanemate vahel) seisukohast omada pikemas perspektiivis negatiivseid tagajärgi.

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Töö- ja pereelu ühitamine: soovid, võimalused ja tegelikkus“.

Kadri Täht, Tallinna Ülikooli sotsioloogia vanemteadur