Tag Archives: pendelränne

Tallinnast väljapoole käib tööl 35 000 pealinlast

2011. aasta rahvaloenduse andmetel käib Tallinnast mujale omavalitsusse tööle rohkem kui 35 000 inimest ehk ligi 9% pealinna elanikest.

„Postimees“ kirjutas hiljuti põneva loo teemal, et Tallinnast väljapoole on ühistranspordiga raske tööle pääseda, kuna vastavaid liine pole.  2011. aasta rahvaloendus andis töörände kohta  põhjaliku andmestiku, sellele tuginedes saab öelda, et Tallinnast väljapoole tööl käivate pealinlaste töörände peamiseks sihtkohaks on Rae vald, sest just seal asub palju logistikakeskuseid, suuri ladusid ja tootmistehaseid, mis annavad tööd sadadele inimestele. Tallinnast käib Rae valda (peamiselt Jüri alevikku) tööle 3548 inimest ehk 1,9% Tallinna hõivatutest. Kõige rohkem inimesi käib Rae valda tööl Lasnamäelt (1223), Mustamäelt (551) ja Põhja-Tallinnast (440).

Tallinnast liigub üksjagu inimesi tööle veel Maardu linna (2354 inimest), Viimsi (1642), Harku (1187), Saue (1091) ja Saku (1004) valda.

Milliseid olulisi tööalase pendelrände sihtkohti veel Harjumaal leidub?

Kui jätta Tallinnast väljapoole liikujad vaatluse alt välja, siis leidub Harjumaal veel väiksemaid, kuid samuti olulisi, tööalase liikumise trajektoore. Näiteks Keila linna käib iga päev tööle ligikaudu 400 Keila valla ja üle 220 Vasalemma valla elaniku. Ka Tallinnast liigub Keilasse tööle ligikaudu 450 inimest. Oluliseks pendelrände sihtkohaks on Keila linn veel Harku (139), Nissi (132) ja Saue (145) valla elanikele ning Paldiski linna elanikele (186).

Maardu linnas käib tööl üle saja Jõelähtme ja Viimsi valla elaniku. Maardu linna enda elanikud liiguvad aga tööle peamiselt Rae (239), Viimsi (282) ja Jõelähtme (244) valda.

Saue linn on oluliseks töörände sihtkohaks Keila linna (159), Saue valla (149) ja Tallinna (553) elanikele.

Arvestades omavalitsusüksustest Eesti tugevaimasse tõmbekeskusesse Tallinna iga päev töölkäivate inimeste suurt hulka, võivad Tallinnast väljapoole suunduvad tööalased liikumised tunduda väiksemahulised. Samas logistikakeskuste ning suurte tootmisettevõtete kolimine (või juba asumine) pealinna linnasüdamest väljapoole on tänapäeval tavapärane nähtus. Nii on ettevõtjatele mugavam, sest kaupade transportimiseks ei pea suurematele maanteedele jõudmiseks läbima linnaliiklust, ning tekib võimalus kulude kokkuhoiuks, sest krundi hind väljaspool linna on odavam.

Niisiis on inimeste tööalase liikumise detailsed andmed täiesti olemas ja Statistikaameti veebilehel kõigile huvilistele kättesaadavad. Loodame, et olemasolev statistika on maakondliku transpordivõrgu planeerimisel ja ühistranspordi korraldamisel abiks ning aitab Tallinna lähivaldade ettevõtetel leida pealinna elanike hulgast sobivat tööjõudu.

Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik

Eesti suuremat sissetulekut saavad Harju ja Tartu maakonna palgatöötajad

Elatustaseme ja sissetulekute piirkondlikud erinevused on Eestis paljuski tänu elanikkonna suurenevale mobiilsusele teataval määral ühtlustumas. 2010. aastal ületas palgatöötaja kuukeskmine brutotulu Eesti keskmist sissetulekut vaid Harju ja Tartu maakonnas.

Eesti regionaalarengu strateegias 2005–2015 on eesmärgiks seatud, et „ühegi maakonna keskmine elatustase (mõõdetuna leibkonnaliikme keskmise sissetulekuna) ei oleks madalam kui 61% kõrgeimast maakondlikust näitajast“. Kui võrrelda piirkondlikke erinevusi inimeste elatustasemes palgatöötaja kuukeskmise brutotuluna, ilmneb, et madalaim keskmine palgatööst teenitud sissetulek oli 2010. aastal Valga maakonnas, ulatudes 83 protsendini Eesti keskmisest ning 74 protsendini kõrgeimast maakondlikust näitajast. Seega võib väita, et sissetulekute piirkondlikud erinevused jäävad tänapäeval regionaalarengu strateegias seatud eesmärgi piiresse.

2010. aastal oli Eesti keskmine sissetulek 767 eurot. Sissetulekud ületavad Eesti keskmist vaid Harju ja Tartu maakonnas, kus 2010. aastal ulatus palgatöötaja kuukeskmine brutotulu vastavalt 862 ja 777 euroni. Ülejäänud maakondades jääb keskmine sissetulek riigi keskmisest tasemest madalamale. Väiksema keskmise sissetulekuga maakondadeks on endiselt Kagu-Eesti maakonnad ja Ida-Viru maakond, kus palgatöötaja kuukeskmine brutotulu jäi alla 660 euro piiri. Hiiu ja Rapla maakonna kõrgem palgatase peegeldab ilmselt nende maakondade elanike suhteliselt suurt tööalast pendelrännet Tallinnasse või Harju maakonda.

 

Rõõmustav on, et Eesti elanike sissetulekute piirkondlik erinevus on viimastel aastatel siiski proportsionaalselt üsna jõudsalt vähenenud. Kõrgeima keskmise sissetulekutasemega maakonna (Harju) palgatöötaja teenitud tulu on kahanenud 2005.–2010. aastal 116 protsendist 112 protsendini riigi keskmise suhtes. Samal ajal kui madalaima sissetulekute tasemega maakonnas on see kasvanud 75 protsendist 82 protsendini. Viimase kuue aasta kiirema palgataseme kasvuga piirkondadeks ongi olnud just pikka aega kõige madalama sissetulekute tasemega piirkonnad nagu Kagu-Eesti ja eriti Ida-Viru maakond, kus üle 70%-line palgakasv on olnud ülekaalukalt kiireim. Kõige aeglasemaks on palgatööst teenitud sissetulekute kasv jäänud samal ajal Harju, Järva ja Pärnu maakonnas – kasv vähem kui 50%. Sissetulekute piirkondlike erinevuste vähenemist on eeldatavalt paljuski mõjutanud ka rahvastiku mobiilsuse suurenemine, eeskätt tööalase pendelrände ulatuse kasv suurematesse keskustesse.

Kui palgaerinevused protsentides on viimastel aastatel selgelt vähenenud, siis koguväärtuses on palgakasv olnud kiirem pigem piirkondades, kus sissetulekud on olnud suuremad ka varem. Võrreldes muude maakondadega on palgatööst teenitud keskmised sissetulekud aastatel 2005–2010 kasvanud kõige enam Harju ja Tartu maakonnas, vastavalt 285 ja 276 euro võrra. Samal ajal on Pärnu, Jõgeva ja Järva maakonnas keskmine palgakasv olnud väiksem kui 225 eurot.

Võrreldes palgatöötajate kuukeskmise brutotulu ja siserände saldo maakondlikke erinevusi, ilmneb ootuspäraselt, et rahvastiku siserände suunad on tänapäeval üsna tugevasti seotud piirkondlike erinevustega teenitavates sissetulekutes: elanike siserände saldo on aastatel 2004–2009 olnud positiivsem maakondades, kus sama perioodi keskmine palgatase on olnud kõrgem ja vastupidi.

Hinnates elatustaseme ja sissetulekute regionaalseid erinevusi füüsilise isiku tulumaksu laekumise järgi omavalitsusüksuste kaupa, on selgelt näha kõrgemate sissetulekute koondumine Tallinna ümbrusesse Põhja-Eestis ning vähemal määral Tartu lähiümbrusesse Lõuna-Eestis (sissetulek enamasti üle 390 euro inimese kohta). Kõrgema füüsilise isiku tulumaksu laekumisega piirkonna ulatumine ka Hiiu, Rapla ja Järva maakonda peegeldab ilmselt Tallinna linnapiirkonna ruumilise mõju ja tööjõuareaali ulatust. Ka Saare maakonnas ning Pärnu linnapiirkonnas laekub kohalike omavalitsuste eelarvesse tulumaksu Eesti keskmisest enam.  

Rikkus, mida on võimalik laekuvast füüsilise isiku tulumaksu osast kohaliku elukvaliteedi edendamiseks ja avalike teenuste osutamiseks ümber jaotada, on selgelt väiksem Lõuna- ja Kagu-Eesti ning Peipsi järve ja Vene piiri äärsetes piirkondades (enamasti alla 289 euro inimese kohta). Piirkondlikud erinevused 2010. aasta tulumaksuosa laekumises on tervikuna küllalt suured, ulatudes 795 eurost Viimsi vallas kuni 129 euroni Piirissaare vallas. Võrreldes 2008. aastaga kahanes tulumaksu laekumine ühe inimese kohta peaaegu kõigis kohalikes omavalitsustes. Samal ajal Mustjala, Meremäe ja Kihnu vallas tulumaksu laekumine majanduskriisi tingimustes aastatel 2008–2010 siiski mõne protsendi võrra kasvas.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Eesti piirkondlik areng 2011“ artiklis „Viimaste aastate suundumused Eesti piirkondlikus arengus“ (ilmus 30.11.2011). 

Eedi Sepp, Siseministeeriumi regionaalpoliitika büroo nõunik

Mitmest tükist koosneb Eesti?

Eesti ajaloolised maakonnad ja nende keskused on juba ligi 1000 aastat toiminud samadel kohtadel ja piirides. Samas on viimastel kümnenditel maakondade halduslikku tähtsust kahetsusväärselt vähendatud. See on põhjustanud regionaalsete erisuste kasvu ning süvendanud ääremaastumist.

Tartu Ülikooli geograafia osakonna mobiilsusuuringu tulemustel ületab 380 000 inimest iga päev omavalitsusüksuse piiri, kuid jääb valdavalt maakonna piiresse.

Asustust mõjutab ennekõike siiski majandus: see, kus saab tööd, kus laps käib lasteaias ja koolis ning kus saab teenitud raha kulutada. Siin on viimase paarikümne aastaga toimunud suured muutused. Ennekõike on kasvanud mobiilsus. Auto on tänaseks pea igas peres. See on muutnud tööjõu liikuvaks, kuid teisalt tekitanud ka suurtes linnades aega raiskavaid ummikuid. Interneti kasutamine on muutnud paljude kirjatööd tegevate inimeste töö iseloomu.

Muutunud on töö- ja ka elukohtade paigutus. 1990-ndate alguses kadus maapiirkondades lühikese ajaga üle 80% töökohtadest: noored kolisid linna või välismaale ja vastloodud valdade elanike arv hakkas kiiresti kahanema. Kümned tuhanded on siirdunud tööle kas Tallinnasse või välismaale.

Edasi hakkasid inimesed oma-maja-unistuse ja odava raha mahitusel 2000-ndatel kolima korteritest suuremate linnade lähivaldade põldudele, kus elanikkond on mitmekordistunud.

Rahvastikuregistri andmetest reaalsema pildi annavad Tartu Ülikooli geograafia osakonnas välja töötatud mobiilpositsioneerimise tehnoloogia abil tehtud uuringud, mille järgi näiteks Tallinna lähivaldade elanikkond on kohati enam kui 30% suurem ja maavaldades elab 20% vähem inimesi kui sissekirjutuse alusel võiks arvata. See tähendab, et tegelikult on ääremaastumine ja suurlinnade lähialadele koondumine olnud oluliselt intensiivsem, kui statistikast paistab.

Viimastel kümnenditel kaotasid inimesi Eesti ääremaad ning võitsid juurde suuremate linnade lähialad. Kummaski pole piisavalt töökohti ja teenuseid, mis on omakorda suurendanud energiakulukat pendeldamist. Ääremaa teenuste kvaliteet ja kättesaadavus käib alla, sest kunagised antvärgikeskused à la Paunvere ja 1980-ndatel üles ehitatud kolhoosikeskused on kaotanud noorema elanikkonna. Eeslinnade kiiresti kasvanud rahvastiku vajadustele pole aga ei turg ega kohalikud omavalitsused suutnud piisavalt kiiresti reageerida. Üha küsitavam on ka väiksemate linnade teenindusvõime – suurlinnade suurpoed imevad tarbijad endasse kui tolmuimejaga.

Eesti tulevast ruumikasutust mõjutavad nii muutuv ettevõtluse struktuur kui ka tehnoloogia – autostumine ja sidesüsteemide areng. Eesti inimene on liikuvam ja suhtlevam kui kunagi varem. Iga päev töötab või õpib väljaspool oma elukoha omavalitsusüksust üle 380 000 inimese. Seda on ligi kolm korda enam kui 20 aastat tagasi. Seniste trendide küllalt tõenäolisel jätkumisel tihenevad eeslinnad ja kasvab pendeldamine.

Mobiilpositsioneerimine annab võimaluse seirata inimeste liikumist ruumis ja joonistada välja reaalsed tükid, millest Eesti koosneb. Ilmneb, et maakonnalinnad ja nende tagamaad on ikka seal, kus sada ja ka viissada aastat tagasi. Kasvanud on aga side lähitagamaaga, kust üha enam inimesi käib tööle, kooli, teenust saama ja suhtlema linnas.

Oluliselt väiksem tagamaa on nõukogude ajal loodud maakonnakeskustel, mis teenindavad vaid osa maakonnast. Väikese kohaliku mõjualaga on kaksiklinn Valga, mille varasemad ning nüüd taas laienevad sidemed ja tagamaa on olulisel määral Lätis. Eriti ahtake on Eesti suuruselt kolmanda, kuid omaette hoidva linna, Narva, tagamaa, mida kisub taas üha enam Jaanilinna ja suurlinna Peterburi poole. Ida-Virumaa tööstusaglomeratsioonis on peale Jõhvi keskusteks veel Kohtla-Järve ja Kiviõli. Lihula kandi arvelt on väiksem Haapsalu tagamaa – põhjuseks ilmselt kesine ühendus Haapsaluga ja töövõimaluste nappus seal ning vastavalt suuremad võimalused Tallinna suunal.

Kasvanud ja laienenud on vaba aja veetmisega seotud liikuvus: Tartusse käib poodi, kooli ja kultuuri tarbimas kogu Lõuna-Eesti elanikkond. Taaralinnast omakorda käiakse Tallinnasse ooperisse ning sadama ja lennuvälja kaudu pikematel reisidel. Nädalalõputi muudab elukohta 16% Eesti elanikest, siirdudes linna või eeslinnakorteritest peamiselt maale. Maardust lahkub näiteks nädalavahetusel (suvilatesse) üle kolmandiku elanikest. Lisaks kolib suviti veel 5% rahvast pikemaks ajaks mujale elama. Seega on suvitajaid enam kui viiendik koguelanikkonnast ja arvestades, et maaelanikud elavad niigi maal, siis läheneb regulaarselt maale pendeldavate linlaste osatähtsus kolmandikule rahvastikust. Aga siingi on arenguruumi, sest Norras on teine kodu 34% elanikest.

Kas ja kuidas tagada elu kõikidel Eestimaa tükkidel?

226 omavalitsusüksust on täna need tükid, millest Eesti ametlikult koosneb. Ehkki vallad ja linnad on jätkuvalt olulised kohaliku elu korraldajad, sõidetakse neist üha enam läbi või minema, sest seal ei ole töökohti, head kooli ega nõutava tasemega isikuteenuseid.

Tänapäeva Eesti koosneb tosinast suuremast ja mõnest väiksemast tükist, linnaregioonist, mille piirid ühtivad valdavalt maakondade piiridega. Tallinna ja Tartu tähtsus keskustena on küll teiste arvel kasvanud, kuid kunagi varem ajaloos ei ole maakonnalinnad olnud oma tagamaaga tihedamalt seotud kui tänapäeval. Sealjuures ühtivad Eesti maakondade halduspiirid valdavalt inimeste kultuurilise identiteedi, igapäevase majandustegevuse ja suhtluspiiridega. On kahetsusväärne, et neid tänastes tingimustes kõige paremini kokku klappivaid tükke Eesti haldamisel praktiliselt ei kasutata.

Kui inimesel ei ole poole tunni sõidu kaugusel tööd ja tema lapsel korralikku kooli, siis ta lahkub. Eesti piires Harju maakonda, kus samuti teenuseid napib, või siis hoopis välismaale. Ja suveelanikust harjulane, kes praegu hellitab mõtteid kümnekonna aasta pärast püsielanikuks hakata, loobub sellest plaanist, kui tal ei ole vastava tasemega teenuseid poole tunni tee kaugusel.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Eesti piirkondlik areng 2011“ artiklis „Mitmest tükist koosneb Eesti?“ (ilmus 30.11.2011)

Garri Raagmaa, Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsent