Tag Archives: palk ja tööjukulu

Tunnitasu tõusis 2010. aastal vaid kõrgharidusega palgatöötajatel

2010. aastal tõusis brutotunnitasu võrreldes 2008. aastaga vaid kõrgharidusega palgatöötajatel ning langes ülejäänud haridustasemega palgatöötajatel. Kõige suurem kõrgeima ja madalaima brutotunnitasu erinevus oli juhtide hulgas.  

Brutotunnitasu tõusis enim doktorikraadiga palgatöötajatel (12,6%), järgnesid rakendusliku ja akadeemilise kõrgharidusega palgatöötajad (vastavalt 8,0%, 7,1%). Kõige enam langes brutotunnitasu põhihariduseta palgatöötajatel — 3,8%. 

Võrreldes 2010. aasta brutotunnitasusid 2005. aastaga, tõusis kõige enam rakendusliku kõrgharidusega palgatöötajate tunnitasu — 1,75 korda ning kõige vähem tõusis põhihariduseta palgatöötajate tunnitasu — 1,40 korda.

Palgatöötajaid oli 2008. aasta oktoobris 564 600. Pärast 2009. aasta kriisi tööturul muutus ka palgatöötajate arv ja struktuur. 2010. aasta oktoobris oli palgatöötajaid 484 000. Kõigi haridustasemetega palgatöötajate arv langes, välja arvatud doktorikraadiga palgatöötajate oma. Küllaltki suur palgatöötajate arvu muutus kõigutas ka brutotunnitasusid. 

2010. aastal võrreldes 2008. aastaga langes kõige enam põhiharidusega palgatöötajate osatähtsus (1,6 protsendipunkti) ning tõusis kõige enam akadeemilise kõrgharidusega palgatöötajate osatähtsus (1,7 protsendipunkti).

Palgatöötajad haridustaseme järgi, 2010 (aasta = 100)

2010. aasta uuringu ajal kehtis uus ametialade klassifikaator, mistõttu on ametialade brutotunnitasusid raske varasemate aastate uuringu tulemustega võrrelda. Küll on aga võimalik võrrelda tunnitasusid ja nende proportsioone ametialati ja ametiala pearühmiti. 

Brutotunnitasud ametiala pearühma järgi 

2010. aastal oli juhtide hulgas kõige kõrgem brutotunnitasu suurettevõtete tegevdirektoritel ja -juhatajatel (23,49 eurot) ja kõige madalam toitlustuse juhtidel (4,34 eurot).

Tippspetsialistidest oli kõige kõrgem tunnitasu kohtunikel (17,28 eurot) ja kõige madalam raamatukoguhoidjatel jms teabe tippspetsialistidel (3,87 eurot).

Tehnikute ja keskastme spetsialistidest oli kõige kõrgem brutotunnitasu laeva tekiohvitseridel ja lootsidel (13,81 eurot) ja kõige madalam religiooni valdkonna keskastme spetsialistidel (3,05 eurot).

Ametnike pearühmast oli kõige kõrgem tunnitasu reisikonsultantidel ja reisibüroo ametnikel (5,00 eurot) ja kõige madalam posti sorteerijatel ja kättetoimetajatel (2,88 eurot).

Teenindus- ja müügitöötajate pearühmast oli kõige kõrgem brutotunnitasu politseinikel (5,02 eurot) ja kõige madalam väikepoepidajatel (2,06 eurot).

Põllumajanduse, metsanduse, jahinduse ja kalanduse oskustöötajate pearühmast oli kõige kõrgem brutotunnitasu metsanduse jms oskustöötajatel (4,51 eurot) ja kõige madalam aednikel, puukooli töötajatel ja istikukasvatajatel (2,66 eurot).

Oskustöötajate ja käsitööliste pearühmast oli kõige kõrgem brutotunnitasu krohvijatel (6,56 eurot) ja kõige madalam rätsepatel, köösneritel ja kübarategijatel (2,35 eurot).

Seadme- ja masinaoperaatorite ja koostajate pearühmast oli kõige kõrgem tunnitasu kaevuritel ja karjääritöölistel, mäemasinate operaatoritel (8,92 eurot) ja kõige madalam pesumasinate operaatoritel (2,68 eurot).

Lihttöölistest oli kõige kõrgem brutotunnitasu teede, tammide jms ehitamise ja korrashoiu lihttöölistel (4,50 eurot) ja ja kõige madalam pühkijatel jms lihttöölistel (2,14 eurot). 

Kõige kõrgema ja kõige madalama brutotunnitasu suurim erinevus oli juhtide pearühmas, kus suurettevõtete tegevdirektorite ja -juhatajate tunnitasu oli 5,4 korda kõrgem kui toitlustuse juhtidel ning väikseim erinevus oli põllumajanduse, metsanduse, jahinduse ja kalanduse oskustöötajate pearühmas, kus metsanduse jms oskustöötajate tunnitasu oli 1,7 korda kõrgem kui aednikel, puukooli töötajatel ja istikukasvatajatel. 

2010. aastal oli palgatöötajate hulgas osalise tööajaga töötajaid 15,5%. Nende tööajanormid nädalas olid väga erinevad — 1 tunnist kuni 38 tunnini nädalas. Brutotunnitasude puhul on ka nemad palgatöötajate hulka arvestatud. Brutotunnitasude põhjal on võimalik hinnata ka brutokuutöötasu, korrutades brutotunnitasu 168-ga (normaaltundide arv 2010. aasta oktoobris), eraldi arvutus tuleb teha õpetajate puhul, kelle normaaltundide arv oli 2010. aasta oktoobris 147 tundi. 

Statistikaamet korraldab uuringut “Töötasu struktuur” 2005. aastast. Alates 2010. aastast korraldatakse uuringut iga nelja aasta järel. Uuringu andmestik kajastab oktoobrikuu töötasusid, palgatöötajate arvu ja struktuuri ametiala, tegevusala, vanuse, soo, lepingu liigi, täis- ja osalise tööaja ning hariduse järgi. Avaldatud keskmised brutotunnitasud ei sisalda ebaregulaarseid preemiad ja lisatasusid. 

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis. Ametialade klassifikaatorit vaata statistikaameti veebilehelt.

 Mare Kusma, Statistikaameti palgastatistika talituse juhataja

Aasta 2011 läbi tööturu- ja toimetulekunäitajate

Seoses majanduse olukorra paranemisega 2011. aastal paranesid töövõimalused ja peatus reaalpalga langus. Samas suurenes pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas ja säilis inimeste ebakindlus tuleviku suhtes. 

Viimasel ajal on olnud üsna tuline debatt selle üle, kas Eesti oli kriisist väljumisel edukas või mitte. Hinnang sõltub sellest, milliseid näitajaid kasutatakse ning majandusnäitajate kõrval tuleb kindlasti tähelepanu pöörata ka sotsiaalvaldkonnale – ja seal eelkõige inimeste toimetulekule.  Hõivatus, kas siis ettevõtja või töövõtjana, on üks olulisimaid toimetuleku eeldusi. Kriisi ajal, kui hõivatute arv kiiresti vähenes, tegi sama ka pakutavate töökohtade arv. 2010. aastal hakkas vabade töökohtade arv küll järk-järgult kasvama, kuid 2008. aasta tasemest jäi see siiski kaugele maha. Samad arengutendentsid iseloomustasid ka töölevõetute arvu muutumist. Ka nende arv hakkas kasvama 2010. aasta alguses ja jõudis üsna lähedale 2008. aasta tasemele .

Aasta keskmine töötuse määr langes 2011. aastal 12,5%-ni ehk madalamale kui esimesel kriisiaastal 2009, kui töötuse määr oli 13,8%. Töötute arv vähenes kuni 2010. aasta III kvartalini ja seejärel on töötuid olnud stabiilselt suurusjärgus 70 000 – 80 000, kui võtta arvesse ka 2012. aasta I kvartal. Märkimisväärne oli 2011. aasta puhul see, et meeste hulgas vähenes töötute arv märksa kiiremini kui naiste hulgas ning aasta keskmine töötuse määr oli meestel 2011. aastal 13% ja naistel 12%.

Pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas suurenes ja neid oli üle poole töötutest. Üle aasta tööd otsinuid oli 2011. aastal suurusjärgus 50 000 nagu ka aasta varem, kuid vähemalt kaks aastat tööd otsinute arv suurenes 2011. aastal 30 000‑ni. Heitunuid ehk neid, kes on kaotanud lootuse tööd leida, oli umbes 10 000.

Kokku suurusjärgus 60 000 inimese tõsised raskused tööturule tagasipöördumisel võivad teravdada probleeme paljudes valdkondades ja suurendada ühiskonna kihistumist. 2011. aastal tulid üle poole pikaajalistest töötutest toime vaid suurte raskustega.

Üsna reeglipärane on, et tööjõu pakkumise ja nõudluse muutumisele reageerib ka töötajatele pakutav töötasu. Reaalpalk tõusis nii 2011. aasta viimases kahes kvartalis kui ka 2012. aasta I kvartalis. 2012. aasta I kvartalis tõusis reaalpalk 2011. aasta sama kvartaliga võrreldes 2,4%. Enne seda oli reaalpalk olnud üksteist kvartalit järjest languses. Reaalpalga uus kasv on märk paranenud tööturuolukorrast, kuid et kasv on olnud üsna mõõdukas, on kolme kvartali põhjal veel vara ennustada selle jätkumist näiteks 2012. aastal tervikuna.

Positiivne on, et 2011. aastal vähenes 22 100-ni nende laste (vanuses 0–17) arv, kes elasid leibkondades, kus puudusid töötavad leibkonnaliikmed ja seega enamikul juhtudel ka piisav sissetulek. Võrdluseks − 2010. aastal oli selliseid lapsi 33 900. Siiski on ka 20 000 lapse elamine niisugustes leibkondades üpris terav sotsiaalne probleem.

Leibkonnatüüpidest olid endiselt suurimas vaesusriskis alaealiste lastega üksikvanemad, vähemalt kolme lapsega pered ja ka üksi elavad pensioniealised.

2011. aastal paranenud hõive- ja töötusnäitajad oleksid võinud tähendada pisut väiksemat koormust ka sotsiaalkaitsekulutustele, kuid pikaajaliste töötute arvu püsimine samal tasemel aitas oluliselt kaasa sellele, et näiteks toimetulekutoetused hoopis mõningal määral kasvasid. Kui 2010. aastal oli toimetulekutoetuste kogumaht üle 20 miljoni euro, siis 2011. aastal juba ligi 24 miljonit eurot.

Kokkuvõttes on tööturu kontekstis  2011. aasta peamised positiivsed aspektid oluliselt paranenud töövõimalused ja reaalpalga languse peatumine. Hoolimata töövõimaluste paranemisest on suure osa inimeste jaoks pikaajalise töötaoleku tõttu kasvanud lisaks toimetulekuraskustele marginaliseerumise oht. Vaadates 2011. aasta näitajad ja nende muutumist inimeste toimetuleku kontekstis, siis olulist langust võrreldes kriisieelse ajaga ei ole olnud, kuid ka toimetuleku paranemisest ei ole põhjust rääkida.

 Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Majandus- ja sotsiaalülevaade“ (ilmus 27.07.2012). http://www.stat.ee/57659.

 Siim Krusell, peaanalüütik