Tag Archives: palk ja tööjõukulu

Naiste ja meeste palgaootus erineb viiendiku võrra

Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmetel olid naised valmis uue töökoha vastu võtma, kui selle brutokuupalk oli keskmiselt 729 eurot, mehed aga 914 euro eest. Seega oli naiste ja meeste palgaootuse vaheline lõhe 20,3%.

Väitel „mida küsid, seda saad“, on tõetera sees. Palga- ja karjääriootus on väga oluline tegur, mis võib avada ka Eesti soolise palgalõhe tagamaad. 2004. aastast kehtib Eestis soolise võrdõiguslikkuse seadus, mille eesmärk on tagada Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev sooline võrdne kohtlemine ning edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ja üldist hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Sellest hoolimata ei näita meeste ja naiste palgalõhe naisi diskrimineeriva olukorra paranemist, vaid pigem stabiilset seisakut.

Hiljuti avaldas Eurostat 2013. aasta soolise palgalõhe näitaja, mis võimaldab soolisi palgaerinevusi liikmesriikide vahel võrrelda. Eesti olukord ei ole varasema aastaga võrreldes oluliselt paranenud – sooline palgalõhe vähenes 0,1 protsendipunkti, ent rahvusvahelises võrdluses on Eesti näitaja (29,9%) endiselt kõrgeim. Hoolimata diskrimineerimist keelavast seadusandlusest, teenivad naised endiselt peaaegu kolmandiku võrra vähem kui mehed. Kuid kas kujunenud olukorra põhjus on diskrimineerivad tööandjad või ühiskonnas välja kujunenud soorollid?

Hõiveseisund mõjutab palgaootusi

Eesti tööturul nõustuvad naised tööle minema oluliselt väiksema palga eest kui mehed, mis võib olla ka Euroopa suurima palgalõhe üks põhjustest. Asjaolu, et naiste ootused palgale on madalamad, väljendavad ilmekalt ka Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmed, mille kohaselt olid naised valmis uue töö vastu võtma keskmiselt 729, mehed aga 914 euro suuruse brutokuupalga eest. See teeb naiste ja meeste enda poolt oodatava töötasu lõheks 20,3%.

Hõivatute ja töötute palgasoovid erinevad samuti – hõivatute puhul oli
2014. aastal naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe 19,9%, töötute puhul 24,1%. Tööturul hõivatute palgaootused on üldjuhul kõrgemad, sest enamasti otsitakse uut tööd just kõrgema töötasu saamise eesmärgil. Hõivestaatusest tulenevate erinevuste põhjuseks võib olla asjaolu, et töötud on juba piisavalt kaua tööd otsinud ning seega nõus ka madalama palga eest tööle minema. Kui vaadata keskmist palgasoovi töötuse kestuse järgi, siis ilmneb, et pikaajalistel töötutel (aasta või kauem tööd otsinud), väheneb palgasoov juba märkimisväärselt.

Suurimad ja väikseimad palgaootuste erinevused ametialade järgi

Palgalõhe puhul räägitakse sageli, et palgalõhe peamine põhjus on see, et naised ja mehed on koondunud erinevatele ameti- ja tegevusaladele. Tegelikkuses pole olukord nii mustvalge. Naiste ja meeste palgaootuste puhul olid suurimad erinevused teenindus- ja müügitöötajatel (oodatava töötasu lõhe 40,1%), seadme- ja masinaoperaatoritel (32,2%) ning käsi- ja oskustöölistel (30,3%). Väikseimad palgaootuste erinevused olid nais- ja meestippspetsialistide ning nais- ja meeslihttööliste seas (vastavalt 10,0% ja 13,5%).

Ka haritumad naised küsivad vähem palka kui sama haridustasemega mehed

Haridustaseme tõusuga suureneb reeglina ka palgasoov ning seda igati põhjendatult. Kuid kas naised ja mehed hindavad tööturul oma oskusi ning täiendavaid teadmisi ühtviisi? Olenemata konkreetsest haridustasemest ootavad mehed kõrgemat palka kui samaväärse haridusega naised. Kõrgeima hariduse omandanud naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe oli 2014. aastal 24,5%, mis oli haridustasemete võrdluses väikseim. Suurim oodatava töötasu lõhe oli madalaima haridusega naiste ja meeste vahel, kelle palgaootused erinevad 39,4%. Kuigi on levinud arvamus, et palgaerinevuste taga on naiste ja meeste erinevad haridusvalikud, näitavad Statistikaameti „Edukus tööturul“ andmed, et peaaegu kõikidel haridustasemetel ja erialadel olid mehed kõrgemalt tasustatud kui naised. Näiteks bakalaureusetaseme lõpetanud tehnikaalade naiste ja meeste palgalõhe oli 2013. aastal 19,7% ning arvutiteadustes 19,5% (magistritasemel vastavalt 27,6% ja 11,4%).

Perekonnaseis mõjutab oluliselt meeste palgaootusi

Kas naised, kes Eesti ühiskonnas on tugevamalt orienteeritud laste kasvatamisele, loobuvad pereplaneerimise eesmärgil paremate karjääri- ning palgavõimalustele püüdlemisest? 20–24-aastaste noorte seas on naiste ootused saadavale töötasule koguni veidi kõrgemad kui meestel. Jõudes aga peamisesse pereloomise vanusesse (25–29) tõusevad meeste ootused saadavale töötasule oluliselt, naiste ootused aga mitte.

Sama tendentsi näitab ka võrdlus perekonnaseisu põhjal – vallaliste naiste ja vallaliste meeste ootus palga suurusele oluliselt ei erine.

Abielus või vabaabielus naiste ootused on veidi madalamad kui vallalistel naistel. Seevastu abielus või vabaabielus mehed ootavad oluliselt kõrgemat palka kui vallalised mehed, mis võib viidata mehele omistatud peamise sissetuleku tooja staatusele.

Kokkuvõte

Palgaootuste lõhe on üsna sarnane tegelikule palgalõhele – naiste ootused töö eest saadavale tasule on madalamad kui meestel ning seda ükskõik, millise nurga alt vaadatuna. Suur sooline palgaerinevus mõjutab lisaks naistele aga näiteks ka neid, kes on naise sissetulekust otseselt sõltuvad ehk eelkõige lapsi. Et Eestis on üksikvanemaks kahjuks enamasti naine (viimase rahvaloenduse andmetel moodustasid kõikidest üksikvanematest naised ligi 91%), mõjutab see otseselt üksikvanemaleibkondade toimetulekut ja heaolu. Soolise palgaerinevuse kui tõsise probleemi teadvustamine ühiskonnas on vajalik edendamaks naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ning parandamaks nende olukorda, kes on asjaolude sunnil naise palgast sõltuvad.

Muutes palgaootusi, ühtlustuvad loodetavasti ka tegelikkuses saadavad palgad. On väga oluline, et ühiskonnas kinnistunud soorollid hakkaksid muutuma ning naised nägema ennast meestega tööturul võrdsetena – see tähendab oma teadmiste ja oskuste julgemat kasutamist ning vastavalt sellele ka väärilise tasu ootamist.

Maretta Lunev, Statistikaameti projektijuht / analüütik

Teele Järvpõld, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Palgaootuste suuruse määramiseks küsitakse kõikidelt tööjõu-uuringus osalenutelt, kes on uuringule eelneva nelja nädala jooksul tööd otsinud, kui suur peaks olema saadav (bruto)palk, et nad võtaksid uue töö vastu. 2014. aastal vastas sellele küsimusele 1204 isikut, kellest 65,1% moodustasid töötud, 31,8% hõivatud ning 3% mitteaktiivsed isikud.

Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Sooliseks palgalõheks nimetatakse naiste ja meeste palga erinevust. Euroopa Liidus kasutatakse soolise palgalõhe jälgimiseks Euroopa Liidu statistikaameti (Eurostat) avaldatavat korrigeerimata palgalõhe näitajat (gender pay gap in unadjusted form), mida avaldatakse igal aastal kõikide liikmesriikide kohta. Näitaja arvutatakse brutotunnipalgale tuginedes ja see näitab, mitu protsenti on naiste brutotunnipalk meeste omast väiksem. Oodatava töötasu lõhe näitab, mitu protsenti on naiste oodatav brutokuupalk meeste omast väiksem.

2013–2015 toimub Statistikaameti eestvedamisel Norra 2009–2014 toetuste programmi „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ alamprojekt “Palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus.”

Erasektori keskmine palk tõusis II kvartalis 4,3%

Statistikaameti andmetel oli erasektoris 2014. aasta II kvartalis keskmine brutokuupalk 997 eurot ja palk tõusis 2013. aasta II kvartaliga võrreldes 4,3%. Erasektori välisomandis ettevõtete brutokuupalgad olid kõikidel tegevusaladel kõrgemad kui Eesti kapitali kontrolli all olevates ettevõtetes.

Võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga oli erasektoris 2014. aasta II kvartalis brutokuupalga tõus aeglasem kui I kvartalis (7,0%). Ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta tõusis keskmine kuupalk II kvartalis 4,8%. Ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud langesid 2013. aasta II kvartaliga võrreldes palgatöötaja kohta 7,7% ja vähendasid keskmist kuupalga tõusu 0,5 protsendipunkti. Juuni lõpu seisuga töötas erasektoris 421 000 palgatöötajat ehk 75% kogu riigi palgatöötajatest.

Erasektor jaotatakse omakorda välismaa eraõigusliku isiku ja Eesti eraõigusliku isiku majandusüksusteks (ettevõtted, asutused, organisatsioonid). Nimetame neid tekstis edaspidi välisomandis ettevõtted ja Eesti kapitali kontrolli all olevad ettevõtted. Välisomandis ettevõte tähendab seda, et üle 50% ettevõttest on välismaise kapitali kontrolli all.

Erasektori välisomandis ettevõtted

2014. aasta II kvartalis oli erasektori välisomandis ettevõtetes keskmine brutokuupalk 1245 eurot ning eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes tõusis kuupalk 2,4%. Võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga oli 2014. aasta
II kvartalis kuupalga tõus aeglasem kui I kvartalis (6,3%). Ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta tõusis keskmine kuupalk 3,7%. Ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud langesid 2013. aasta II kvartaliga võrreldes palgatöötaja kohta 19,1% ning vähendasid keskmist kuupalga tõusu 1,3 protsendipunkti. Juuni lõpu seisuga töötas välisomandis ettevõtetes 119 000 palgatöötajat ehk 28% kogu erasektori palgatöötajatest.

2014. aasta II kvartalis oli erasektori välisomandis ettevõtetes keskmine kuupalk kõikidel tegevusaladel üle 1000 euro (välja arvatud majutuse ja toitlustuse tegevusala). Keskmine kuupalk tõusis kõige enam just majutuse ja toitlustuse tegevusala palgatöötajatel (13,8%) ning langes kõige enam kutse-, teadus- ja tehnikaalase tegevuse palgatöötajatel (7,6%).

Erasektori Eesti kapitali kontrolli all olevad ettevõtted

2014. aasta II kvartalis oli erasektori Eesti kapitali kontrolli all olevates ettevõtetes keskmine brutokuupalk 897 eurot ning kuupalk tõusis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 6,5%. Eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes oli kuupalga tõus 2014. aasta II kvartalis aeglasem kui I kvartalis (8,6%). Ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta tõusis keskmine kuupalk 6,3%. Ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud tõusid 2013. aasta II kvartaliga võrreldes palgatöötaja kohta 14,1% ning tõstsid keskmist kuupalga tõusu 0,2 protsendipunkti. Juuni lõpu seisuga töötas erasektori Eesti kapitali kontrolli all olevates ettevõtetes 302 000 palgatöötajat ehk 72% kogu erasektori palgatöötajatest.

2014. aasta II kvartalis võrreldes eelmise aasta sama ajaga tõusis erasektori Eesti kapitali kontrolli all olevates ettevõtetes keskmine brutokuupalk kõige enam info ja side tegevusala palgatöötajatel (17,4%) ning langes kõige enam mäetööstuse palgatöötajatel (2,5%).

Erasektori palgatöötajad 2014. aasta juuni lõpu seisuga

2014. aasta juuni lõpus võrreldes 2013. aasta juuni lõpu seisuga kasvas erasektori palgatöötajate arv nii välisomandis kui ka Eesti kapitali kontrolli all olevates ettevõtetes (vastavalt 1,5% ja 8,5%).

Välisomandis ettevõtete palgatöötajatest 56% töötas töötleva tööstuse ning hulgi- ja jaekaubanduse tegevusalal ning Eesti kapitali kontrolli all olevate ettevõtete palgatöötajatest 44%.

Kokkuvõte

Eesti keskmise brutokuupalga kujunemisel on erasektoril suur mõju, kuna erasektoris töötab 75% riigi palgatöötajatest. Riigi keskmise palga näitajale avaldab omakorda suurt mõju erasektori töötleva tööstuse ning hulgi- ja jaekaubanduse palgatöötajate palgatase.

2014. aasta II kvartalis olid erasektori välisomandis ettevõtete brutokuupalgad kõikidel tegevusaladel kõrgemad kui Eesti kapitali kontrolli all olevates ettevõtetes. Veonduse ja laonduse tegevusalal oli välisomandis ettevõtetes keskmine brutokuupalk lausa 1,9 korda kõrgem.

Mare Kusma, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Mida tähendab naise madalam palk?

Ebavõrdsuse mõõtmiseks ühiskonnas kasutatakse sageli soolise palgalõhe näitajat. Kuigi naiste ja meeste palgaerinevuse arvutamise metoodika on üsna lihtne, peidab näitaja endas üsna keerulisi põhjus-tagajärg seoseid.

Sooline palgalõhe (gender pay gap) mõjutab naiste ja meeste majanduslikku kindlustatust konkreetsel hetkel ning annab saadava pensioni näol tunda veel aastaid hiljemgi. Soorollidest tulenev poiste ja tüdrukute erinev kasvatus mõjutab nende hilisemat haridusteed ja karjäärivalikut. Pereloomise ajal muutub pere- ja tööelu vahel tasakaalu leidmine üha keerulisemaks ning ühel vanematest tuleb karjääris järeleandmisi teha – Eestis on selleks reeglina naine, sest mees peab täitma talle omistatud leiva lauale tooja rolli. Seda tõendavad ka Sotsiaalkindlustusameti andmed vanemapalga saajate kohta: vähem kui ühes peres kümnest on lapsega koju jäänud isa. Kõik see suurendab naise sõltuvust partneri sissetulekust ning vähendab tema majanduslikku kindlustatust. Ning mis saab siis, kui perre peamise või ainukese sissetuleku toonud meest naise kõrval enam ei ole?

Eurostati (Euroopa Liidu statistikaamet) avaldatud palgalõhe suuruse poolest on Eesti viimastel aastatel püsinud kindlalt Euroopa riikide eesotsas ehk Eestis teenivad mehed märksa suuremat palka kui naised.

Kuigi Eurostati näitaja võimaldab liikmesriike omavahel võrrelda, ei ole sellesse kaasatud kõiki aspekte: välja on jäetud põllumajanduse tegevusala ja avalik sektor ning alla 10 töötajaga ettevõtted. Üksnes Eesti oludest rääkides annab tõesema pildi Statistikaameti avaldatav sooline palgalõhe, kus on arvesse võetud kõik tegevusalad ja ka väikeettevõtted. Statistikaameti andmetel said naised 2013. aastal veerandi võrra madalamat palka kui mehed (naiste keskmine brutotunnipalk oli 4,58 eurot, meestel 6,09 eurot). See näitaja kajastab üldist olukorda ehk on korrigeerimata, sest näitaja arvutamisel võetakse arvesse vaid töötatud tunde ja palka ning ei arvestata asjaolu, et naised ja mehed töötavad erinevatel tegevusaladel ja ametikohtadel, kus palgad on erinevad. Ametikoha järgi oli 2010. aastal suurim tunnipalk juhtidel (8 eurot) ning madalaim teenindus- ja müügitöötajatel ning lihttöölistel (alla 3 euro). Kui siia juurde vaadata, millistes ametites naised ja mehed töötavad, siis võib julgelt väita, et paremini tasustatud ametikohtadel töötavad peamiselt mehed (kõikidest naistest töötab juhtival positsioonil 8%, meestest 14%) ning madalamalt tasustatud ametikohtadel on hõivatud ligi kolmandik naistest (32%) ning vaid 15% meestest.

See nagu seletakski, miks on naiste ja meeste keskmine palk erinev (nad töötavad erinevatel ametikohtadel) ning samal ametikohal töötava naise ja mehe palk võiks ju olla võrdne? Paraku näitavad numbrid, et nii see päris pole. Näiteks on naisjuhtide palk 17% meesjuhtide omast madalam. Veelgi suuremad on soolised palgaerinevused seadusandjate ja kõrgemate ametnike seas. Naissoost teenindus- ja müügitöötajad teenivad 20% väiksemat palka kui nende meessoost kolleegid ning lihttööliste seas on vastav palgaerinevus koguni 25%. Kui võrrelda nais- ja meesõpetajate palka nii koolis kui ka ülikoolis, siis näeme, et naisõpetajad teenivad 29% madalamat palka kui nende meessoost kolleegid. Naisarstid saavad meesarstidest 24% väiksemat palka. Kõikidest ametialadest, kus andmed on soo järgi võrreldavad, osutub naiste palk kõrgemaks vaid tervishoiu keskastme spetsialistide (siia kuuluvad nt meditsiinitehnikud, abiapteekrid, terviseteabe keskastme spetsialistid, kohalike omavalitsuste tervishoiutöötajad jpt) ning turule orienteeritud aia- ja põllusaaduste kasvatajate (nt loomakasvatajad ja mesinikud) seas. Seega ka siis, kui vaadata naiste ja meeste palka ameti järgi, on erinevus sama suur kui üldise palgalõhe puhul. Eelnenut kokku võttes: kuigi Statistikaameti avaldatav palgalõhe on korrigeerimata ega võta arvesse seda, et naised ja mehed töötavad erinevatel aladel, kajastab näitaja siiski üsna täpselt tegelikku pilti sellest, kui hästi töötab Eestis põhimõte „võrdse töö eest võrdne tasu“.

Euroopa viimaste aastakümnete trend näitab, et kuigi järjest suurem osa naisi on tööturul hõivatud ning nad on omandanud kõrgema hariduse, valitseb madalama palgaga sektorites endiselt naiste ülekaal, samas kui vastutusrikastel ametikohtadel on naiste osatähtsus väike. Et monitoorida soolise võrdõiguslikkuse olulisi aspekte, avaldas Eurostat hiljuti uue soopõhise statistika rubriigi, kuhu koondatakse põhinäitajad, mis on eriti olulised soolise võrdõiguslikkuse mõõtmisel: haridustase, tööturu näitajad, palk ja tervis.

Ühe näitajana on Eurostat avaldanud kogu soolise palgalõhe (total earnings gap), kus on arvesse võetud ka naiste ja meeste erinevat tööhõive määra ja töötatud tundide arvu. Mõte on selles, et palga kõrval mõjutab tulevasi pensione ja teisi sotsiaalseid garantiisid ka töötamine või mittetöötamine üldiselt. Näitaja on arvutatud esialgu vaid 2010. aasta põhjal, mil Eesti naiste ja meeste tööhõive määr oluliselt ei erinenud (erinevus alla ühe protsendipunkti), samal ajal kui mõningates riikides oli erinevus väga suur (näiteks Maltal 33, Kreekas 23 ja Itaalias 22 protsendipunkti naiste kahjuks). Samuti ei ole osaajaga töötamine (lühem kui 35-tunnine töönädal) Eesti naiste ja meeste seas kuigi populaarne (vaid 13% naistest ja 6% meestest töötab osalise tööajaga). Samas on riike, kus osaajaga töötamine on eriti populaarne just naiste hulgas (näiteks Hollandis töötab 76% naistest ja 24% meestest osalise tööajaga). Seetõttu ei näita kogu soolise palgalõhe number Eesti puhul midagi uut, kuid meie koht riikide pingereas paraneb tunduvalt: Eesti asetub Euroopa keskmisele tasemele. Põhjuseks on see, et töötundide arvust ning üldisest tööhõive määrast tulenevad soolised erinevused mõjutavad teiste liikmesriikide näitajaid enam.

Veel üks just Eesti kontekstis oluline teema, mida Eurostat soopõhise statistika valdkonnas tutvustab, on tervis. Eesti puhul on tervisest oluline rääkida seetõttu, et Eesti meeste oodatav eluiga sünnimomendil on kümme aastat lühem kui naistel, mis on üks suurimaid erinevusi liikmesriikide seas. Ka Eesti naiste ja meeste tervena elatud aastate erinevus on üks liikmesriikide suurimaid (tervena elatud aastad on see aeg elust, mis tõenäoliselt möödub pikaajaliste terviseprobleemide või krooniliste haigusteta), sealjuures on Eesti meeste tervena elatud aastate arv liikmesriikide väikseim. 2012. aastal oli Eestis naiste oodatav eluiga sünnimomendil 82 ja meestel 72 aastat, neist terviseprobleemideta möödub vastavalt 57 ja 53 aastat. Kas meeste kehvem tervis ja lühem eluiga on seotud peamise leiva lauale tooja rolliga, kelleks Eestis peab normide kohaselt olema mees?

Eesti on praegu Euroopas punase laterna rollis nii soolise palgalõhe kui ka Eesti meeste tervena elatud aastate poolest. Ei oma isegi tähtsust, millist konkreetset palgalõhe metoodikat valida, tulemus on Eesti jaoks ühtviisi nigel. Reaalsuses kajastab see statistika aga olukorda, kus naise madalam palk toob kaasa kehvema majandusliku kindlustatuse ning seeläbi suurema sõltuvuse oma partnerist, kelle tervena elatud elu on aga lühem kui teiste Euroopa Liidu riikide meestel.

Merle Paats, Statistikaameti projektijuht
Maretta Lunev, Statistikaameti analüütik

2013–2015 toimub Statistikaameti eestvedamisel Norra 2009–2014 toetuste programmi „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ alamprojekt “Palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus.”

Norway+Grants+-+JPG

Sooline palgalõhe maakondades ja omaniku liigiti 2013. aastal

Statistikaameti andmetel oli 2013. aasta oktoobris naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,8% madalam kui meespalgatöötajatel. Kõige väiksem sooline palgalõhe oli Põlva maakonnas ja kõige suurem Ida-Viru maakonnas.

2013. aastal suurenes sooline palgalõhe 2012. aastaga võrreldes 0,2 protsendipunkti.

Naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,58 eurot ning meespalgatöötajatel 6,09 eurot. Aastaga tõusis naispalgatöötajate tunnitasu 7,0% ja meespalgatöötajate tunnitasu 7,2%, mis oli ka palgalõhe minimaalse suurenemise üks põhjus. Kõige suurem sooline palgalõhe oli Eestis 1994. aastal, mil see oli 28,9%.

Tegevusalati kõikus sooline palgalõhe päris palju — praktiliselt 0%-st veonduse ja laonduse tegevusalal kuni 41,8%-ni finants- ja kindlustustegevuses. Maakonniti oli soolise palgalõhe kõikumine pisut väiksem, kõikudes 9,6%-st Põlva maakonnas kuni 30,1%-ni Ida-Viru maakonnas.

Sooline palgalõhe maakonniti

2013. aastal oli maakonniti kõige väiksem sooline palgalõhe Põlva maakonnas, kus palgalõhe vähenes 2012. aastaga võrreldes 5,4 protsendipunkti. Selles maakonnas suurenes naispalgatöötajate arv 2,3% ja nende tunnitasu tõusis 4,2%. Samal ajal meespalgatöötajate arv vähenes 19,3% ja tunnitasu langes 2,0%. Sellest tingituna vähenes ka sooline palgalõhe maakonnas.

Kõige suurem palgalõhe oli Ida-Viru maakonnas, ent võrreldes 2012. aastaga vähenes maakonnas palgalõhe 0,5 protsendipunkti. Maakonna naispalgatöötajate arv pisut suurenes ja meestöötajate arv pisut vähenes. Samal ajal naistöötajate tunnitasu tõusis 8,9% ja meestöötajatel 8,1%, see tingis ka maakonna palgalõhe vähenemise.

Võrreldes 2012. aastaga suurenes palgalõhe kõige enam Viljandi maakonnas (5,8 protsendipunkti). Selles maakonnas nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv suurenes (vastavalt 3,3% ja 17,4%), kuid naiste tunnitasu tõusis 11,0% ning meestel 19,2%. Sellised kõikumised põhjustasid ka maakonna palgalõhe suurenemise.

Võrreldes 2012. aastaga vähenes palgalõhe kõige enam Pärnu maakonnas (6,5 protsendipunkti). Selles maakonnas nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv veidi vähenes, kuid naiste tunnitasu tõusis 6,5% ning meestel langes 2,5%. Sellised tunnitasu muutused tingisid ka palgalõhe vähenemise.

Sooline palgalõhe omaniku liigiti

2013. aastal kõikus sooline palgalõhe omaniku liigiti 17,2%-st kuni 34,0%-ni.

2013. aastal oli omaniku liigiti kõige väiksem sooline palgalõhe kohalike omavalitsuste omandis olevates äriühingutes, organisatsioonides ja asutustes (17,2%). Võrreldes 2012. aastaga suurenes palgalõhe 0,4 protsendipunkti. Nendes üksustes naispalgatöötajate arv pisut suurenes ning meestöötajate arv vähenes. Samal ajal naispalgatöötajate tunnitasu tõusis 8,7% ja meestel 9,2%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.

Kõige suurem palgalõhe oli välismaa omandis olevates äriühingutes (34,0%). Võrreldes 2012. aastaga suurenes ka palgalõhe nendes üksustes kõige enam ehk 2,0 protsendipunkti. Välismaa äriühingutes naispalgatöötajate arv vähenes 3,0% ning meespalgatöötajate arv suurenes 3,1%. Samal ajal tõusis naiste tunnitasu 5,6% ja meestel 8,9%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.

Võrreldes 2012. aastaga vähenes sooline palgalõhe ainult Eesti eraomandis olevates äriühingutes (1,5 protsendipunkti). Nendes üksustes nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv vähenes (vastavalt 1,0% ja 4,6%), kuid naiste tunnitasu tõusis 7,3% ja meestel 5,1%. Sellised muutused tingisid ka palgalõhe vähenemise.

Võrreldes 2012. aastaga suurenes sooline palgalõhe riigi omandis olevates äriühingutes, organisatsioonides ja asutustes 0,4% protsendipunkti. Nendes üksustes nais- ja meespalgatöötajate arv vähenes (vastavalt 2,0% ja 2,9%). Samal ajal naiste tunnitasu tõusis 7,3% ja meestel 7,8%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.

Sooline palgalõhe avalikus ja erasektoris

2013. aasta oktoobris oli avaliku sektori naispalgatöötajate brutotunnitasu 26,7% madalam kui meespalgatöötajatel, sooline palgalõhe suurenes 2012. aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Avaliku sektori naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,68 eurot ning meespalgatöötajatel 6,39 eurot. Aastaga tõusis naiste tunnitasu 7,8% ja meestel 8,3%. Mehi oli avaliku sektori palgatöötajate seas 31%. Avaliku sektori alla kuuluvad ka riigi ja kohaliku omavalitsuse omanduses olevad äriühingud.

2013. aasta oktoobris oli erasektori naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,9% madalam kui meespalgatöötajatel, sooline palgalõhe suurenes 2012. aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Erasektori naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,53 eurot ning meespalgatöötajatel 6,03 eurot. Aastaga tõusis naiste tunnitasu 6,6% ja meestel 7,1%. Mehi oli erasektori palgatöötajate seas 53%.

2013. aasta oktoobris töötas 73% palgatöötajatest erasektoris.

Detailsem 2013. aasta ülevaade on statistika andmebaasis. 2012. aasta soolise palgalõhe ülevaadet saab lugeda SIIN.

Mare Kusma, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Metoodika

Soolise palgalõhe abil saab jälgida, kuidas on aja jooksul nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasud muutunud. Soolise palgalõhe suurenemise põhjus on sageli see, et meespalgatöötajate brutotunnitasu on tõusnud enam kui naistöötajatel. Harvad on juhtumid kui mõne tegevusala või maakonna nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasud on praktiliselt võrdsed. Väga hea näide oli 2013. aastal, kui veonduse ja laonduse tegevusala nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasu oli praktiliselt võrdne.

Statistikaameti ja Eurostati soolise palgalõhe arvutamise metoodika erineb. Eurostati avaldatud meeste ja naiste palgalõhes ei ole arvestatud alla 10 töötajaga ettevõtete ja asutuste näitajaid, samuti põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalade palgatöötajate töötasusid.Sellise arvestuse järgi on Eesti sooline palgalõhe üks Euroopa Liidu suurimaid (2012. aastal 30%). Statistikaameti arvutatud sooline palgalõhe, kus on arvesse võetud kõik ettevõtted ja asutused ning kõik tegevusalad, oli Eestis 2012. aastal 24,6%.

 

Sooline palgalõhe 2012. aastal suurenes

Statistikaameti andmetel oli 2012. aasta oktoobris naiste brutotunnitasu 24,6% madalam kui meestel. 2011. aastaga võrreldes suurenes sooline palgalõhe 1,8 protsendipunkti.  

Naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,28 eurot ning meespalgatöötajatel 5,68 eurot. 

Eestis oli sooline palgalõhe suurim 1994. aastal, kui naiste brutotunnitasu oli meeste omast 28,9% madalam. 2007. aasta ”palgaralli” ajal tõusis palgalõhe taas 27,6%-ni. Riikidevahelises võrdluses arvestatakse soolist palgalõhet tegevusalade kaupa ning tegevusala palgalõhe kujuneb nii juhtide kui ka koristajate tunnitasu arvesse võttes. 

2012. aastal oli kõige suurem sooline palgalõhe finants- ja kindlustustegevuses, kus naiste brutotunnitasu oli meeste omast 43,3% madalam. Selle tegevusala sooline palgalõhe suurenes 2011. aastaga võrreldes 5,8 protsendipunkti. Tegevusala meestöötajate arv võrreldes 2011. aastaga ei muutunud, kuid nende tunnitasu tõusis 5%. Finants- ja kindlustustegevuse naispalgatöötajate arv kasvas ligikaudu 600 võrra ning naiste tunnitasu langes 4,8%, seega lisanduvad naispalgatöötajad olid madalama palgatasemega. Mehi oli selle tegevusala palgatöötajate seas 28%. 

2012. aastal oli kõige väiksem sooline palgalõhe veonduse ja laonduse tegevusalal, kus naiste brutotunnitasu oli meeste omast 2,4% madalam. Võrreldes 2011. aastaga vähenes palgalõhe 3,2 protsendipunkti. Nii mees- kui ka naistöötajate arv suurenes, kuid naistöötajate tunnitasu tõusis 0,5%, samal ajal kui meestöötajate tunnitasu langes 2,8%. See põhjustas ka palgalõhe vähenemise. Meespalgatöötajate osatähtsus veonduse ja laonduse palgatöötajate seas oli 72%. 

Võrreldes 2011. aastaga suurenes kõige enam palgalõhe haldus- ja abitegevuses (siia kuuluvad mootorsõidukite, masinate, seadmete rent ja kasutusrent ning tööhõiveagentuuride ja reisibüroode tegevus, turvatöö jne) — 7,8 protsendipunkti. 2012. aastal oli haldus- ja abitegevuses naiste brutotunnitasu meeste omast 16,7% madalam. Nii mees- kui ka naistöötajate arv sellel tegevusalal suurenes (vastavalt 10% ja 7,5%), kuid naistöötajate tunnitasu langes 8,7%, samal ajal kui meestöötajate oma jäi samaks. Meespalgatöötajaid oli sellel tegevusalal 53%. 

Võrreldes 2011. aastaga vähenes kõige enam palgalõhe muudes teenindavates tegevustes (siia kuuluvad pesumajad, keemiline puhastus, iluteenindus jne) — 10,9 protsendipunkti. 2012. aastal oli selle tegevusala naiste brutotunnitasu meeste omast 12,5% madalam. Nii mees- kui ka naistöötajate arv suurenes (vastavalt 17,7% ja 32,5%), ent naistöötajate tunnitasu tõusis 10,6%, samal ajal kui meestöötajate tunnitasu langes 3,2%. Lisandus ligikaudu 800 naispalgatöötajat, kes tõstsid naistöötajate keskmist tunnitasu. Meespalgatöötajaid oli sellel tegevusalal 27%. 

Tegevusalade mees- ja naistöötajate brutotunnitasude tõusude ja languste ning ka soolise palgalõhe kõikumiste üks põhjus oli tööle võetud ja töölt lahkunud töötajate tunnitasude tase. 

Võrreldes 2011. aasta oktoobriga kasvas mees- ja naistöötajate arv vastavalt 8,0% ja 4,1%. 2012. aasta oktoobris tõusis meespalgatöötajate osatähtsus üle pika aja 48%-ni. Et mehed töötavad kõrgemalt tasustatud tegevusaladel ja sageli ka kõrgemalt tasustatud ametialadel, siis meespalgatöötajate arvu kasv on ka palgalõhet pisut suurendanud. 

Parema pildi soolisest palgalõhest saab ametialade andmeid vaadates. 2010. aasta töötasu struktuuri-uuringust selgus, et kõige suurem oli palgalõhe riide- ja silmuskudumise masinaoperaatoritel, kus naiste tunnitasu oli 38% väiksem kui meestel. Naiste tunnitasu oli aga meeste omaga võrreldes kõige kõrgem reklaami ja suhtekorralduse juhtidel, kus oli mehi tunduvalt rohkem kui naisi, aga naiste tunnitasu oli 19% kõrgem kui meestel. Ametialadest on silma hakanud bussi- ja trammijuhid. Alates 2005. aastast oli naisbussi- ja trammijuhtide tunnitasu meeste omast 12–18% kõrgem, 2010. aastal oli naisbussi- ja trammijuhtide tunnitasu 12% kõrgem kui meestel. 

Sooline palgalõhe, 1994–2012

Sooline palgalõhe, 1994–2012

2012. aasta soolisest palgalõhest on detailsem ülevaade statistika andmebaasis. 2010. aasta ametialade kohta on detailsem ülevaade statistika andmebaasi tabelis PA633: Täis- ja osalise tööajaga töötajate töötatud tunnid ja keskmine brutotunnitasu soo ja ametiala järgi, oktoober. 

Mare Kusma, Statistikaameti palgastatistika talituse juhataja

Majanduskriisi ajal meeste osatähtsus palgatöötajate seas langes

Majanduskriisi mõju kajastus tööturul kerge nihkega, sest alles 2010. aastal langes meeste osatähtsus palgatöötajate koguarvus 47%-lt 45%-le. Tegemist oli viimase kümne aasta madalaima näitajaga.  

2010. aasta oktoobris oli 218 700 meespalgatöötajat, nende arv vähenes 2008. aasta oktoobriga võrreldes 47 500 võrra. Meespalgatöötajate arv vähenes kõigis vanuserühmades, kõige rohkem alla 30-aastaste ja kõige vähem 50–59-aastaste hulgas (vastavalt 26% ja 14%). 

Alla 30-aastaste hulgas vähenes kõigi haridustasemetega meestöötajate arv.
30–39-aastaste seas tõusis rakendusliku kõrgharidusega ja doktorikraadiga meestöötajate arv. 40–49-aastaste, 50–59-aastaste ning 60-aastaste ja vanemate hulgas suurenes ainult doktorikraadiga meestöötajate arv, ülejäänud haridustasemetega meestöötajate arv vähenes.

Meespalgatöötajate arv vanuserühmiti

Meespalgatöötajate arv vanuserühmiti

Kõrgeim brutotunnitasu oli doktorikraadiga meestel 

2010. aastal oli kõrgeim brutotunnitasu 40–49-aastastel doktorikraadiga meespalgatöötajatel ning madalaim 60-aastastel ja vanematel põhihariduseta meespalgatöötajatel. 

2010. aastal võrreldes 2008. aastaga tõusis keskmine brutotunnitasu alla
30-aastaste vanuserühmas kõige enam akadeemilise kõrgharidusega meestöötajatel (1,9%) ning langes kõige enam põhihariduseta meestöötajatel (13,7%). 

30–39-aastaste hulgas tõusis tunnitasu kõige enam põhihariduseta meestöötajatel (11,5%) ning langes kõige enam kutseharidusega (keskhariduse baasil) meestöötajatel (4,9%). 

40–49-aastaste ja 50–59-aastaste vanuserühmas tõusis tunnitasu kõige enam doktorikraadiga meestöötajatel (vastavalt 26,1% ja 15,2%) ning langes ainult põhiharidusega meestöötajatel (vastavalt 4,1% ja 3,6%). 

60-aastaste ja vanemate vanuserühmas tõusis tunnitasu kõige enam rakendusliku kõrgharidusega meestöötajatel (15,1%) ning langes ainult põhiharidusega meestöötajatel (1,3%).

Statistikaamet korraldab uuringut “Töötasu struktuur” 2005. aastast. Alates 2010. aastast korraldatakse uuringut iga nelja aasta järel. Uuringu andmestik kajastab oktoobrikuu töötasusid, palgatöötajate arvu ja struktuuri ametiala, tegevusala, vanuse, soo, lepingu liigi, täis- ja osalise tööaja ning hariduse järgi. Avaldatud keskmised brutotunnitasud ei sisalda ebaregulaarseid preemiad ja lisatasusid.  

Mare Kusma, Statistikaameti palgastatistika talituse juhataja

Kõrgeim tunnitasu on 40–49-aastastel doktorikraadiga palgatöötajatel

Analüüsides keskmisi brutotunnitasusid vanuserühma ja haridustaseme järgi oli 2010. aastal kõrgeim brutotunnitasu 40–49-aastastel doktorikraadiga palgatöötajatel ning madalaim 60-aastastel ja vanematel põhihariduseta palgatöötajatel. 

2010. aastal võrreldes 2008. aastaga tõusis brutotunnitasu alla 30-aastaste vanuserühmas ainult akadeemilise kõrgharidusega palgatöötajatel (2,8%). Selle vanuserühma ülejäänud haridustasemetega palgatöötajatel tunnitasu langes. Kõige enam langes tunnitasu põhihariduseta palgatöötajatel (11,9%). 

30–39-aastaste vanuserühmas tõusis tunnitasu põhihariduseta, rakendusliku kõrgharidusega, akadeemilise kõrgharidusega ja doktorikraadiga palgatöötajatel. Ülejäänud haridustasemetega palgatöötajatel tunnitasu langes. Kõige enam tõusis tunnitasu rakendusliku kõrgharidusega palgatöötajatel ning kõige enam langes põhiharidusega palgatöötajatel (vastavalt 7,0% ja 2,6%). 

40–49-aastaste ja 50–59-aastaste vanuserühmas tõusis tunnitasu kõige enam doktorikraadiga palgatöötajatel (vastavalt 15,4% ja 15,9%) ning langes kõige enam põhihariduseta palgatöötajatel (vastavalt 7,9% ja 3,9%). 

60-aastaste ja vanemate vanuserühmas tõusis tunnitasu kõige enam rakendusliku kõrgharidusega palgatöötajatel ning langes kõige enam põhiharidusega palgatöötajatel (vastavalt 15,7% ja 1,6%).

Suur palgatöötajate arvu langus muutis ka nende jaotust haridustaseme järgi

Pärast 2009. aasta kriisi tööturul muutus ka palgatöötajate arv ja struktuur. 2010. aasta oktoobris langes palgatöötajate arv võrreldes 2008. aasta oktoobriga kõigis vanuserühmades. Kõige enam langes palgatöötajate arv alla 30-aastaste vanuserühmas (24,6%) ja kõige vähem 50–59-aastaste vanuserühmas (8,8%). 

Alla 30-aastaste vanuserühmas langes kõige enam põhiharidusega palgatöötajate osatähtsus ning tõusis kõige enam akadeemilise kõrgharidusega palgatöötajate osatähtsus (vastavalt 2,5 ja 2,1 protsendipunkti). 

50–59-aastaste palgatöötajate arv langes teiste vanuserühmadega võrreldes küll kõige vähem, kuid ka siin toimus muutusi haridustaseme järgi. Kõige enam langes 50–59-aastaste üldkeskharidusega palgatöötajate osatähtsus (2,0 protsendipunkti) ning kõige enam tõusis kutsekeskharidusega (keskhariduse baasil) palgatöötajate osatähtsus (2,0 protsendipunkti). 

Palgatöötajate arvu muutus kõigutas ka brutotunnitasusid ning vanuserühmiti langesid brutotunnitasud kõige enam põhihariduseta ja põhiharidusega palgatöötajatel. 

Alla 30-aastased palgatöötajad haridustaseme järgi (aasta = 100)

 

Statistikaamet korraldab uuringut “Töötasu struktuur” 2005. aastast. Alates 2010. aastast korraldatakse uuringut iga nelja aasta järel. Uuringu andmestik kajastab oktoobrikuu töötasusid, palgatöötajate arvu ja struktuuri ametiala, tegevusala, vanuse, soo, lepingu liigi, täis- ja osalise tööaja ning hariduse järgi. Avaldatud keskmised brutotunnitasud ei sisalda ebaregulaarseid preemiad ja lisatasusid.  

Mare Kusma, Statistikaameti palgastatistika talituse juhataja