Tag Archives: palgaerinevused

Heidame pilgu Eesti elanike rahakotti: palgad puust ja punaseks

Keskmine brutokuupalk oli 2019. aastal 1407 eurot, palgatöötaja kuu keskmine brutotulu 1317 eurot ja kõikide ametite mediaanpalk 1143 eurot. Elanike kuu keskmine netosissetulek oli 2018. aastal* 752 eurot ja ekvivalentnetosissetulek 1060 eurot. Millest need summad kõnelevad? Mida need mõisted täpsemalt tähendavad ja millal võrdlusi tehes üht teisele eelistada? Statistikaameti analüütikud selgitavad.

Foto: Shutterstock

Palkade erinevuse näiteks toome Hiiu maakonna. Keskmise brutokuupalga (933 eurot) poolest jäi Hiiu maakond eelmisel aastal Eestis viimasele kohale. Palgatöötaja kuu keskmise brutotulu (1301 eurot) järgi oli aga Hiiumaa pärast Harju- ja Tartumaad suisa kolmandal kohal. Kõikide ametite mediaanpalga järgi oli Hiiu maakond eelmisel aastal 923 euroga kõikidest maakondadest tagantpoolt neljandal kohal. Hiiumaa elanike 2018. aasta keskmine netosissetulek ühes kuus oli 666 eurot ja ekvivalentnetosissetulek 895 eurot.

Keskmine brutokuupalk

Keskmine brutokuupalk näitab summat, mille tööandja kulutab täistööajaga töötajale keskmiselt palga maksmiseks. Andmeid kogutakse küsimustikuga majanduslikult aktiivsetelt ettevõtetelt, asutustelt ja organisatsioonidelt. Brutokuupalga arvestus käib maakonniti töökoha järgi, mistõttu võivad töötajad olla rahvastikuregistri järgi hoopis teisest maakonnast. Küsimustikule vastavad kõik vähemalt 50 töötajaga ettevõtted, ülejäänute hulgast tehakse juhuslik valik.

Statistikaameti analüütik Karina Valma kinnitab, et keskmist palka avaldatakse tegevusalati, maakonniti ja omanikuliigiti ning uuringus osalemise määr on püsivalt üle 80%. „Tulemused on usaldusväärsed, samas tuleb silmas pidada, et keskmine palk on arvutatud arvestusega, et tegemist on täistööajaga. See tähendab, et kui näiteks Hiiumaal ei ole õpetajatel võimalik alati töötada täistööajaga, siis ei näita kajastatud keskmine brutokuupalk tegelikult saadud keskmist töötasu, vaid on viidud täistööajaga vastavusse,“ lisab Valma.

Palgatöötaja kuu keskmine brutotulu

Keskmine brutotulu näitab palgatöötajatele ja avalikele teenistujatele makstud tasusid, töötamisega seotud stipendiume, toetusi ning muid tasusid. Andmete aluseks on maksu- ja tolliameti sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete andmed. Brutotulu suurus saadakse, kui kuu keskmine väljamaksete summa jagatakse kuu keskmise väljamaksete saajate arvuga. Tulusaaja elukoht on määratud isiku elukoha järgi, mille aluseks on statistikaameti rahvastikubaas.

Brutotulu andmeid kasutatakse omavalitsusüksuse arengut iseloomustava näitajana arengukavade koostamisel ja teistes kohaliku elu planeerimisega seotud dokumentides. Kuna tegu on kõiksete andmetega, siis on võimalik teha väljavõtteid andmestikust ka mõne väiksema piirkonnaüksuse, perioodi või muu tunnuse nagu vanuse või soo kohta.

Keskmise brutotulu andmed ulatuvad 2003. aastani. „Tänase haldusjaotuse seisuga saab andmeid võrrelda kuni 2013. aastani. Samas tuleb arvestada, et puuduvad andmed täis- ja osaajaga töö kohta, mis ei võimalda teha järeldusi näiteks soolise palgalõhe kohta. Samuti ei pruugi inimeste registreeritud elukoht olla alati vastavuses nende tegeliku elukohaga,“ ütleb statistikaameti analüütik Greta Tischler.

Selles, et kuu keskmine brutotulu on Hiiumaal kõrge, mängib rolli see, et keskmist palka arvestatakse lähtuvalt palga maksja asukohast, keskmist brutotulu aga lähtuvalt selle saaja registreeritud elukohast. Hiiumaa näitel võib nii mõnigi kõrgepalgaline töötaja olla küll saarele sisse kirjutatud, aga oma igapäevast leiba teenib ta näiteks mõnes Tallinna lähiümbruse omavalitsuses. Seega kajastub tema brutokuupalk näiteks Harjumaa, keskmine brutotulu aga Hiiumaa statistikas.

Ametite mediaanpalk

Mediaanpalk näitab summat, millest rohkem ja vähem teenivaid inimesi on antud ametis või piirkonnas sama palju. Statistikaameti palgarakenduses kasutatava mediaanpalga aluseks on maksu- ja tolliameti sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete andmed ning töötamise registri sissekanded töötaja ameti ja töökoha asukoha kohta.

Mediaanpalga korral lähevad arvesse samad töölepingu ja tulu liigid, mis keskmise brutokuupalga arvutamisel. Mediaanpalk leitakse ainult täistööajaga töötajatele, kellel on töötamise registris info ameti ja töökoha asukoha kohta, kes on töist tulu saanud, kelle tööleping pole peatatud ning kes on töötanud vähemalt ühe kuu.

Statistikaameti andmeteadur Kadri Rootalu sõnul on mediaanpalga näitaja mõeldud töötajatele ja tööandjatele ning see võimaldab võrrelda enda või oma ettevõtte makstavat palka teiste sama ametit pidavate inimeste palkadega. „Palgarakenduse andmed võimaldavad saada täpsemat infot selle kohta, mis toimub üldise keskmise kõrval. Samuti võimaldab see vaadata palkasid ametigruppide kaupa. Samas tuleb arvestada, et nii brutokuupalka kui ka mediaanpalka näidatakse töökoha asukoha järgi, mis ei pruugi maakonna tasandil langeda kokku töötaja elukohaga,“ selgitab Rootalu.

Ekvivalent- ja netosissetulek

Eesti sotsiaaluuringu tulemuste pealt arvutatav netosissetulek sisaldab tulu palgatööst, ettevõtlusest, maa ja muu vara rendist, teistelt leibkondadelt saadud regulaarseid makseid (näiteks elatis) ja sotsiaalseid siirdeid (näiteks vanaduspension, lapsetoetus jne), omanditulu ning tulumaksu tagastust jm. Saadud summast arvatakse maha tulumaksu juurdemaksed, sotsiaalmaks, teistele leibkondadele tehtud regulaarsed maksed ja varalt makstav maks (peamiselt maamaks). Sissetulekute kohta saadakse andmed nii registrite kui ka valikuuringu tulemuste pealt.

Ekvivalentnetosissetuleku pealt arvutatakse omakorda absoluutset ja suhtelist vaesust. Samuti avaldatakse selle põhjal sissetulekute ebavõrdsuse näitajad: kvintiilide suhte kordaja ja Gini koefitsient. Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo sõnul on (ekvivalent)netosissetulekuid ja nende pealt arvutatavaid näitajaid hea aluseks võtta, kui analüüsida ebavõrdsust ühiskonnas, vaesust üldiselt või kitsamalt näiteks sotsiaalsete siirete mõju vaesusele – teemasid analüüsimiseks on palju. „Ekvivalentnetosissetulek võtab arvesse leibkonna koosseisu ehk teisisõnu on tegemist sissetulekuga, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Seega on hea selle pealt vaadata sissetulekuid elaniku kohta leibkonnatüüpides või analüüsida sissetulekuid erinevate sotsiaal-demograafiliste näitajate lõikes,“ ütleb Müürsoo.

Leibkonnaliikme sissetuleku leidmisel kasutatakse tarbimis- ehk ekvivalentsuskaale. Sissetulekuna käsitletakse seega ekvivalentsissetulekut, mis on leibkonna netosissetuleku ja tema ekvivalentsuuruse jagatis. Leibkonna ekvivalentsuurus annab igale leibkonnaliikmele kaalu vastavalt vanusele: esimese täiskasvanud liikme kaal on 1, iga järgmise täiskasvanud liikme kaal 0,5 ja kõigi 13-aastaste ja nooremate kaal 0,3. Näiteks kahe täiskasvanu ja kahe lapsega leibkonna ekvivalentsuurus on 2,1 (1 + 0,5 + 0,3 + 0,3).

Oletame, et selle leibkonna netosissetulek on aastas 12 000 eurot. Kui leibkonna ühiseid kulusid mitte arvestada ja jagada sissetulek liikmete arvuga, on selle leibkonna iga liikme aastasissetulek 3000 eurot. Kui aga kasutada tarbimiskaale, on leibkonnaliikme sissetulek 5714 eurot. Sellise võrdsustatud leibkonnamudeli kasutamine vähendab leibkondade koosseisu erinevuste mõju leibkonna vaesuse määramisel.

Keskmise ekvivalentnetosissetuleku leidmisel leibkonnaliikme kohta võetakse arvesse, et osa sissetulekust kulutatakse leibkonna peale ühiselt, ülejäänu aga iga liikme kohta tema vanusest olenevalt eraldi. „Näiteks kaks inimest, kes elavad koos ja jagavad kulusid, moodustavad ühise leibkonna. Enamasti kulutavad nad leibkonnaliikme kohta vähem, kui kumbki seda üksi elades teeks. Ühises leibkonnas saab jagada näiteks auto, mööbli ja kodumasinate soetamiseks ning kasutamiseks tehtavaid kulutusi. Tihti on suuremas koguses ka näiteks toitu ja majapidamistarbeid odavam osta,“ lisab Müürsoo.

Kui Hiiumaa elanike netosissetulek oli 2018. aastal ühes kuus 666 eurot, siis sellest 410 eurot moodustas sissetulek palgatööst. Näiteks pension ja lapsetoetused moodustasid netosissetulekust vastavalt 140 ja 12 eurot ning mitterahaline sissetulek 18 eurot. Elanike ekvivalentnetosissetulek oli Hiiumaal ühes kuus 895 eurot.

* 2019. aasta andmed avaldatakse tänavu detsembris

Naiste ja meeste palgaootus erineb viiendiku võrra

Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmetel olid naised valmis uue töökoha vastu võtma, kui selle brutokuupalk oli keskmiselt 729 eurot, mehed aga 914 euro eest. Seega oli naiste ja meeste palgaootuse vaheline lõhe 20,3%.

Väitel „mida küsid, seda saad“, on tõetera sees. Palga- ja karjääriootus on väga oluline tegur, mis võib avada ka Eesti soolise palgalõhe tagamaad. 2004. aastast kehtib Eestis soolise võrdõiguslikkuse seadus, mille eesmärk on tagada Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev sooline võrdne kohtlemine ning edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ja üldist hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Sellest hoolimata ei näita meeste ja naiste palgalõhe naisi diskrimineeriva olukorra paranemist, vaid pigem stabiilset seisakut.

Hiljuti avaldas Eurostat 2013. aasta soolise palgalõhe näitaja, mis võimaldab soolisi palgaerinevusi liikmesriikide vahel võrrelda. Eesti olukord ei ole varasema aastaga võrreldes oluliselt paranenud – sooline palgalõhe vähenes 0,1 protsendipunkti, ent rahvusvahelises võrdluses on Eesti näitaja (29,9%) endiselt kõrgeim. Hoolimata diskrimineerimist keelavast seadusandlusest, teenivad naised endiselt peaaegu kolmandiku võrra vähem kui mehed. Kuid kas kujunenud olukorra põhjus on diskrimineerivad tööandjad või ühiskonnas välja kujunenud soorollid?

Hõiveseisund mõjutab palgaootusi

Eesti tööturul nõustuvad naised tööle minema oluliselt väiksema palga eest kui mehed, mis võib olla ka Euroopa suurima palgalõhe üks põhjustest. Asjaolu, et naiste ootused palgale on madalamad, väljendavad ilmekalt ka Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmed, mille kohaselt olid naised valmis uue töö vastu võtma keskmiselt 729, mehed aga 914 euro suuruse brutokuupalga eest. See teeb naiste ja meeste enda poolt oodatava töötasu lõheks 20,3%.

Hõivatute ja töötute palgasoovid erinevad samuti – hõivatute puhul oli
2014. aastal naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe 19,9%, töötute puhul 24,1%. Tööturul hõivatute palgaootused on üldjuhul kõrgemad, sest enamasti otsitakse uut tööd just kõrgema töötasu saamise eesmärgil. Hõivestaatusest tulenevate erinevuste põhjuseks võib olla asjaolu, et töötud on juba piisavalt kaua tööd otsinud ning seega nõus ka madalama palga eest tööle minema. Kui vaadata keskmist palgasoovi töötuse kestuse järgi, siis ilmneb, et pikaajalistel töötutel (aasta või kauem tööd otsinud), väheneb palgasoov juba märkimisväärselt.

Suurimad ja väikseimad palgaootuste erinevused ametialade järgi

Palgalõhe puhul räägitakse sageli, et palgalõhe peamine põhjus on see, et naised ja mehed on koondunud erinevatele ameti- ja tegevusaladele. Tegelikkuses pole olukord nii mustvalge. Naiste ja meeste palgaootuste puhul olid suurimad erinevused teenindus- ja müügitöötajatel (oodatava töötasu lõhe 40,1%), seadme- ja masinaoperaatoritel (32,2%) ning käsi- ja oskustöölistel (30,3%). Väikseimad palgaootuste erinevused olid nais- ja meestippspetsialistide ning nais- ja meeslihttööliste seas (vastavalt 10,0% ja 13,5%).

Ka haritumad naised küsivad vähem palka kui sama haridustasemega mehed

Haridustaseme tõusuga suureneb reeglina ka palgasoov ning seda igati põhjendatult. Kuid kas naised ja mehed hindavad tööturul oma oskusi ning täiendavaid teadmisi ühtviisi? Olenemata konkreetsest haridustasemest ootavad mehed kõrgemat palka kui samaväärse haridusega naised. Kõrgeima hariduse omandanud naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe oli 2014. aastal 24,5%, mis oli haridustasemete võrdluses väikseim. Suurim oodatava töötasu lõhe oli madalaima haridusega naiste ja meeste vahel, kelle palgaootused erinevad 39,4%. Kuigi on levinud arvamus, et palgaerinevuste taga on naiste ja meeste erinevad haridusvalikud, näitavad Statistikaameti „Edukus tööturul“ andmed, et peaaegu kõikidel haridustasemetel ja erialadel olid mehed kõrgemalt tasustatud kui naised. Näiteks bakalaureusetaseme lõpetanud tehnikaalade naiste ja meeste palgalõhe oli 2013. aastal 19,7% ning arvutiteadustes 19,5% (magistritasemel vastavalt 27,6% ja 11,4%).

Perekonnaseis mõjutab oluliselt meeste palgaootusi

Kas naised, kes Eesti ühiskonnas on tugevamalt orienteeritud laste kasvatamisele, loobuvad pereplaneerimise eesmärgil paremate karjääri- ning palgavõimalustele püüdlemisest? 20–24-aastaste noorte seas on naiste ootused saadavale töötasule koguni veidi kõrgemad kui meestel. Jõudes aga peamisesse pereloomise vanusesse (25–29) tõusevad meeste ootused saadavale töötasule oluliselt, naiste ootused aga mitte.

Sama tendentsi näitab ka võrdlus perekonnaseisu põhjal – vallaliste naiste ja vallaliste meeste ootus palga suurusele oluliselt ei erine.

Abielus või vabaabielus naiste ootused on veidi madalamad kui vallalistel naistel. Seevastu abielus või vabaabielus mehed ootavad oluliselt kõrgemat palka kui vallalised mehed, mis võib viidata mehele omistatud peamise sissetuleku tooja staatusele.

Kokkuvõte

Palgaootuste lõhe on üsna sarnane tegelikule palgalõhele – naiste ootused töö eest saadavale tasule on madalamad kui meestel ning seda ükskõik, millise nurga alt vaadatuna. Suur sooline palgaerinevus mõjutab lisaks naistele aga näiteks ka neid, kes on naise sissetulekust otseselt sõltuvad ehk eelkõige lapsi. Et Eestis on üksikvanemaks kahjuks enamasti naine (viimase rahvaloenduse andmetel moodustasid kõikidest üksikvanematest naised ligi 91%), mõjutab see otseselt üksikvanemaleibkondade toimetulekut ja heaolu. Soolise palgaerinevuse kui tõsise probleemi teadvustamine ühiskonnas on vajalik edendamaks naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ning parandamaks nende olukorda, kes on asjaolude sunnil naise palgast sõltuvad.

Muutes palgaootusi, ühtlustuvad loodetavasti ka tegelikkuses saadavad palgad. On väga oluline, et ühiskonnas kinnistunud soorollid hakkaksid muutuma ning naised nägema ennast meestega tööturul võrdsetena – see tähendab oma teadmiste ja oskuste julgemat kasutamist ning vastavalt sellele ka väärilise tasu ootamist.

Maretta Lunev, Statistikaameti projektijuht / analüütik

Teele Järvpõld, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Palgaootuste suuruse määramiseks küsitakse kõikidelt tööjõu-uuringus osalenutelt, kes on uuringule eelneva nelja nädala jooksul tööd otsinud, kui suur peaks olema saadav (bruto)palk, et nad võtaksid uue töö vastu. 2014. aastal vastas sellele küsimusele 1204 isikut, kellest 65,1% moodustasid töötud, 31,8% hõivatud ning 3% mitteaktiivsed isikud.

Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Sooliseks palgalõheks nimetatakse naiste ja meeste palga erinevust. Euroopa Liidus kasutatakse soolise palgalõhe jälgimiseks Euroopa Liidu statistikaameti (Eurostat) avaldatavat korrigeerimata palgalõhe näitajat (gender pay gap in unadjusted form), mida avaldatakse igal aastal kõikide liikmesriikide kohta. Näitaja arvutatakse brutotunnipalgale tuginedes ja see näitab, mitu protsenti on naiste brutotunnipalk meeste omast väiksem. Oodatava töötasu lõhe näitab, mitu protsenti on naiste oodatav brutokuupalk meeste omast väiksem.

2013–2015 toimub Statistikaameti eestvedamisel Norra 2009–2014 toetuste programmi „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ alamprojekt “Palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus.”