Tag Archives: oodatav eluiga

Oodatav eluiga pikenes taas

Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal Eesti elaniku oodatav eluiga sünnimomendil 75,8 aastat, mis on ligi kümme kuud pikem kui aasta varem. Meeste ja naiste oodatava eluea vahe oli esimest korda viimase 20 aasta jooksul alla kümne aasta. 

Kuigi Eesti elaniku oodatav eluiga on 2010. aastal pikem kui kunagi varem, jääb see tunduvalt lühemaks kui enamikus Euroopa riikides. Nii 2008. kui ka 2009. aastal oli Eesti oodatav eluiga sünnimomendil EL 27 liikme seas 22. kohal. 

2010. aastal tõusis nii meeste kui ka naiste oodatav eluiga — vastavalt 70,6 ja 80,5 aastani. Naiste oodatav eluiga kasvas aastaga vähem (viis kuud) kui meestel (ligi kümme kuud). Meeste ja naiste oodatava eluea vahe langes alla kümne aasta, mis on viimase 20 aasta väikseim vahe. Samas on Eesti meeste ja naiste oodatava eluea vahe jätkuvalt Euroopa Liidu üks suurimaid. 2009. aastal jäi Eestist tahapoole Leedu, kus naised elasid meestest 11,2 aastat kauem.

Eesti keskmine oodatav eluiga sünnimomendil, 1989–2010

Eesti keskmine oodatav eluiga sünnimomendil, 1989–2010

Oodatava eluea jätkuva tõusu taga on langev suremus. 2010. aastal suri 291 inimest vähem, kui aasta varem. 291-st 80% moodustasid mehed, millega on põhjendatav meeste kiirem oodatava eluea tõus. Mõnevõrra vähem kui eelmisel aastal langes alla aastaste laste suremus (2009. aastal suri 57 ja 2010. aastal 53). Oluline on, et viimaseid aastaid kestnud üldine õnnetuste, mürgistuste ja traumade tõttu hukkunute arv jätkas langust (neid surmajuhtumeid oli 2010. aastal 153 võrra vähem kui aasta varem) ning esialgu kardetud uppunute ja tulesurmade kasv ei mõjunud nii palju, et oodatava eluea tõus oleks pidurdunud. 

Eesti-siseselt oli 2010. aastal oodatav eluiga pikim Tartumaal — 76,9 aastat. Oodatav eluiga on üle 76-aasta veel Valga, Viljandi, Saare, Pärnu, Jõgeva ja Harju maakonna elanikel. Teistest maakondadest mõnevõrra lühem keskmine oodatav eluiga on Ida-Virumaal (72,3 aastat).

Keskmine oodatav eluiga maakonniti, 2009/2010

Keskmine oodatav eluiga maakonniti, 2009/2010

Eestlaste ja mitte-eestlaste oodatava eluea vahe oli 2010. aastal ligi kolm aastat. Eestlaste oodatav eluiga oli 77 ja mitte-eestlastel 73,7 aastat. Mitte-eestlaste oodatava eluea tõus on olnud väiksem kui eestlastel. Viimase nelja aastaga on mitte-eestlaste oodatav eluiga pikenenud kaks aastat ja kolm kuud, eestlastel kolm aastat ja kuu. 

Kui rääkida sellest, kas tervislikum on elada maal või linnas, siis linnaelanike (linnalised asulad) oodatav eluiga on veidi kõrgem. Linnaelanike oodatav eluiga on 76,1 aastat ning maaelanike (maa-asulad) 75,4. Selles võib määravaks olla arstiabi parem kättesaadavus linnas. 

Kokkuvõttes saame öelda, et Eesti elaniku oodatav eluiga pikeneb ning tal on lootust elada vanemaks kui kunagi varem, samas jääb ta elu tunduvalt lühemaks kui enamikus Euroopa Liidu riikides. 

Oodatav eluiga on mingis vanuses keskmiselt elada jäävate aastate arv, kui suremus ei muutuks. 0 aasta vanuses — oodatav eluiga sünnimomendil. 

Helerin Rannala, Statistikaameti juhtivstatistik

Suremus on Eestis langustrendis ka tänavu

Selle suve traagiliste uppumissurmade taustal on kohatugi rääkida, et 2010. aasta esialgsetel andmetel võib ka tänavu eeldada suremuse viimase viieteistkümne aasta langustrendi jätkumist. Samas just meeste varajane suremus vigastussurmadesse on Eestis Euroopa Liidu keskmisest kolm korda kõrgem.

Statistikaameti andmetel suri 2009. aastal 16 081 inimest. Viimati oli Eestis surmade arv nii väike 35 aastat tagasi. 2010. aasta esimesel poolaastal on registreeritud 7983 surmajuhtu, mis on paarisaja võrra vähem kui möödunud aasta samal ajal. Kuigi andmed on esialgsed, võib eeldada, et suremuse viimase viieteistkümne aasta langustrend jätkub ka 2010. aastal. Veelgi enam, Eurostati rahvastikuprognoos aastani 2061 kinnitab, et erinevalt enamikust Euroopa riikidest iseloomustab Eestit ja teisi Balti riike surmade arvu vähenemise trend kogu järgneva poole sajandi jooksul.

Et ka rahvaarv on Eestis kogu taasiseseisvusperioodi jooksul märgatavalt vähenenud, saame suremuse muutumist ajas võrrelda suremuskordaja abil. Suremuskordaja on surmade arv 100 000 elaniku kohta, mis langes Eestis mullu 1990ndate alguse tasemele. Kuigi mehi sureb arvuliselt vähem kui naisi, on meeste suremus oluliselt kõrgem.

Kui NLiidu ajastu lõppu iseloomustas meeste ja naiste puhul sarnane ja suhteliselt stabiilne suremuskordaja, siis taasiseseisvusperioodi alguses tõusis nii meeste kui ka naiste suremustrend järsult. Eriti hüppeliselt suurenes meeste suremus, mis oli haripunktis 1994. aastal ligi 1700 juhuga 100 000 mehe kohta. 2009. aastal jõudis meeste suremuskordaja juba tagasi 1990ndate alguse tasemele, naistel aga 1970ndate alguse suhteliselt madalale tasemele.

Surmade arv 100 000 elaniku kohta, 1970-2009

Surmade arv 100 000 elaniku kohta, 1970-2009

Eesti surmapõhjuste struktuur sarnaneb teistele vananeva rahvastikuga Euroopa riikidele — üle poole kõikidest juhtudest moodustavad vereringeelundite haigused, teisel kohal on pahaloomulised kasvajad (rahvakeeles vähk) ning need kaks on peamiselt eakate inimeste surmapõhjused. Kolmandal kohal on välistest teguritest põhjustatud surmad ehk vigastussurmad (liiklusõnnetused, uppumine, enesetapp, alkoholi- ja narkomürgistus, tapmine), kuid nende tõttu surevad Eestis enamasti tööealised inimesed, kusjuures meeste seas on õnnetuse või vägivalla tõttu hukkunuid neli korda rohkem kui naiste seas.
Noorte meeste vigastussurm on välditav
Surmade arvu vähenemisest veelgi olulisem on varajase suremuse (suremus enne 65. eluaastat) vähenemine. Varajased surmad moodustasid 1994. aastal kõigist surmajuhtudest 40%, 2009. aastaks oli aga nende osatähtsus langenud 26%-ni. Eriti märgatavalt vähenes varajane suremus meeste seas — kui 1990ndate alguses suri üle poole Eesti meestest enne 65. eluaastat, siis 2009. aastal 38%.

Sellise positiivse arengu põhjuseks on peamiselt meeste vigastussurmade arvu pidev vähenemine viimase viieteistkümne aasta jooksul. Kõige traagilisemal 1994. aastal hukkus õnnetustes 2682 meest, 2009. aastal aga ligi kolm korda vähem — 997, kusjuures kogu selle ajavahemiku jooksul suurem osa neist (üle 80%) olid noored tööealised mehed.

Kui vaadata 2009. aasta meeste peamisi surmapõhjuseid mehe vanuse järgi, siis 83% vigastussurmadest olid varajased surmad enne 65. eluaastat. EL keskmine on meestel 67%.

Meeste peamised surmapõhjused vanuse järgi, 2009

Meeste peamised surmapõhjused vanuse järgi, 2009

 

On ilmne, et vigastussurmade vähenemisega kaasneb varajase suremuse langus ja just meeste vigastussurmade vähenemine on parandanud ka üht olulisemat rahvastiku tervisenäitajat — keskmist oodatavat eluiga. Peamiselt seetõttu ongi viimase kümne aastaga meeste oodatav eluiga pikenenud nelja aasta võrra, ulatudes 2008. aastal 68,6 eluaastani (naistel 79,2-ni).

Sellele vaatamata on Eesti meeste eluiga Euroopa riikide hulgas üks madalamaid ja varajane suremus vigastussurmadesse EL keskmisest kolm korda kõrgem. Seega, Eesti inimvara säästmiseks on siin palju reserve — rahvusvaheliste ja kodumaiste ekspertide hinnangul on vigastussurmade korral enamikul juhtudel tegemist välditavate ja ennetatavate surmadega.

 Surmade kohta on detailsemad andmed statistika andmebaasis.

 Ene Palo, Statistikaameti spetsialist