Tag Archives: oodatav eluiga

Mida räägib statistika elust ja surmast

Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal Eesti naiste oodatav eluiga sünnimomendil 81,8 ja meestel 73,1 eluaastat. Oodatav eluiga jätkas tõusu ning varasema aastaga võrreldes oli kasv naistel 0,3 ja meestel 0,8 aastat. Kummagi sugupoole puhul elab üks sajast kolmekohalise sünnipäevani.

Oodatav eluiga on inimese keskmine eeldatav eluiga kui suremus jääb selliseks, nagu ta oli vastaval uuringuaastal. Mõistest võib juba eeldada, et see on vanus, milleni inimene keskmiselt peaks elama. Et näitaja muutub igal aastal, siis inimese eluajal pikeneb tema keskmine oodatav eluiga märgatavalt. Näiteks kui praegu eeldatakse, et 2015. aastal sündinud naine elab keskmiselt ligi 82 aastat, siis praegu sama vana naise sünnihetkel (1930ndatel) ennustati talle 56–58 eluaastat.

Oodatava eluea juures on oluline vaadata mehi ja naisi eraldi, kuna elustiilist, tehtavast tööst jms tulenevalt on meeste eluiga reeglina lühem. See ei ole alati nii olnud – veel 19. sajandi keskpaigani sai mees pigem mitu korda pulmi pidada, kuna raske töö ja halvad hügieenitingimused põhjustasid tihti naiste surma pärast sünnitamist. Tänapäeval on olukord muutunud – 2015. aastal 82-aastase naise mees (eeldusel, et nad olid samal aastal sündinud) on juba üheksa aastat surnud, kuid mehe sünnihetkel, 1930ndatel, ennustati talle vaid 51 eluaastat. Järelikult pikenes mehe oodatav eluiga elu jooksul 22 aasta võrra.

Eluiga pikeneb ja rahvastik vananeb

Inimeste oodatava eluea pikenemine on üks osa demograafilisest üleminekust, kus riigi arengu käigus asendub kõrge sündimus ja suremus madala sündimuse ja suremusega – eluiga pikeneb ja rahvastik vananeb. Eestis algas demograafiline üleminek juba ligi 200 aastat tagasi. Taasiseseisvumise järel on oodatava eluea kasv olnud väga kiire. Kui näiteks nõukogude perioodil (1950ndate lõpust 1980ndate lõpuni) oli oodatava eluea kasv meestel 1 ja naistel 3 aastat, siis alates 1991. aastast on see meestel kasvanud 9 ja naistel 7 aastat. Kui veel arvestada, et 1995. aastal oli oodatav eluiga erinevatel põhjustel madalseisus (meestel 60,5 ja naistel 72,8 aastat), siis on kasv olnud veelgi kiirem – vastavalt 12,6 ja 9,1 aastat. Viimase viie aastaga on meeste oodatav eluiga tõusnud 2,2 ja naistel 1,3 aastat.

Meeste ja naiste eluea vahe

Eesti meeste ja naiste eluea vahe on suhteliselt suur – taasiseseisvusperioodil on see olnud keskmiselt 10 aastat, aga alates 1995. aastast (mil vahe oli kõige suurem – 12,8 aastat) algas erinevuse vähenemine. 2015. aastal erines sugupoolte oodatav eluiga 8,8 aastat. 1920ndatel ja 1930ndatel oli see 6–8 aastat ja ka nõukogude perioodil jäi enamasti alla 10 aasta.

Kindlasti mõjutavad meeste eluiga ka nende eluviisid. Näiteks on madalama haridusega inimestel oodatav eluiga reeglina madalam, ilmselt saab seda seletada tööga, millega inimesed end elatavad. Eestis läheb kõrgkoolidesse mehi naistega võrreldes tunduvalt vähem. Madalama haridusega meeste tööd on reeglina füüsiliselt rasked ja võib eeldada ka ebatervislikumas töökeskkonnas viibimist (näiteks tolm, mürgised gaasid jne).

2

Praeguseks on noorema elanikkonna seas suremusnäitajate sooline erinevus vähenenud, ent vanemaealises rahvastikus on juba eelnevate aegade tulemusel mehi vähem. Seda tõendab kasvõi meeste ja naiste arvulise vahe muutus vanuseti. On teada, et poisslapsi sünnib loodusliku valiku tõttu tüdrukutest rohkem, kuid tüdrukute alalhoidlikumate lapseea mängude ja hilisemate eluviiside tõttu hakkab erinevus vähenema ja mingist vanusest on rahvastikus tüdrukuid rohkem kui poisse – 1990ndate keskpaigas toimus selline muutus rahvastikus 25. eluaasta paiku, 2000. aastal 32. eluaastast ja 2016. aastal on see vanus nihkunud 45. eluaastale.

Kui vanaks ma elan?

Oodatavat eluiga käsitledes ei tohi unustada, et see on statistiline keskmine, mitte isiklikult võetav ennustus. Seda kasutavad kindlustused ja riigieelarve planeerijad, kuid kindlasti ei ütle see kellelegi konkreetselt kui kaua tal on veel elada jäänud. Selles osas on nii halbu kui häid uudiseid. Kui vaadata ellujääjate hulka sünnipõlvkonnas, siis 2015. aasta suremistrendide kohaselt on iga kümnes mees 54. eluaastaks surnud, samas iga viies saab 86 sünnipäeva tähistada ja üks sajast näeb ka oma 98. sünnipäeva. Naised on pikemast elueast tulenevalt paremas seisus. 54. eluaastaks on neist jäävalt lahkunud vaid üks 25-st ning iga viies naine tähistab 91. sünnipäeva. Üks sajast naisest tähistab ka kolmekohalise numbriga sünnipäeva.

3

Euroopa keskmiseni on Eestil veel pikk tee minna

Euroopa riikide keskmisega võrreldes on Eesti inimeste oodataval elueal veel pikk tee tõusta. Ka meeste ja naiste näitajate erinevus on silmapaistvalt suur. Meeste oodatav eluiga sünnimomendil oli Euroopa Liidus 2014. aastal 78,1 eluaastat. Riikide kaupa vaadates näeb selget seost oodatava eluea ja riigi elatustaseme vahel – üle keskmise näitajad on vanadel Euroopa riikidel, Ida-Euroopa riigid jäävad keskmisest oluliselt allapoole. Eesti meeste 2014. aasta näitaja (72,4) on EL keskmisest ligi kuus aastat madalam – oleme ka Ida-Euroopa riikide hulgas n-ö tagumises pooles: vaid viiel riigil on meist kehvem näitaja. Euroopa meeste kõrgeim oodatav eluiga on Islandil, Šveitsis, Küprosel ja Itaalias (80,7–81,3 eluaastat), madalaim Lätis (69,1) ja Leedus (69,2).

Meeste oodatav eluiga on tõusnud kõikides Euroopa riikides. Kui Läti ja Leedu trend on suhteliselt sarnane ja siiani muust Euroopast pisut maas, siis Eesti ja Ungari meeste oodatava eluea kasv on olnud mõnevõrra kiirem, kuid Põhjamaade kinnipüüdmine on veel kaugel.

4

Naiste oodatav eluiga sünnimomendil oli Euroopa Liidus 2014. aastal keskmiselt 83,6 aastat, kõrgeim oli see Hispaanias (86,2) ja Prantsusmaal (86,0) ning madalaim Bulgaarias ja Serbias (mõlemas 78,0). Naiste puhul on Eesti näitaja natuke paremas seisus, olles vaid ligi kaks aastat keskmisest madalam, oleme ühtlasi ka nn Ida-Euroopa seltskonna eesotsas. Ka naiste oodatava eluea näitajate puhul on Eesti alates 2000ndate algusest Lätist ja Leedust „lahku löönud“ ning liigub nüüd pigem koos Tšehhi ja Poolaga. Kõrgemalt arenenud Euroopale Eesti küll läheneb, kuid sinna on veel pikk maa minna.

5

Meeste ja naiste eluea erinevus oli Euroopa Liidus 5,5 aastat ja neljal riigil jäi see alla nelja aasta. Samas oli neli ka neid riike, kus see näitaja oli poole suurem: Leedus 10,9, Lätis 10,3, Eestis oli see 2014. aastal 9,5 ja Poolas 8,0. Oodatava eluea võrdlusest teiste riikidega saab järeldada muuhulgas seda, et rahvastikuprotsessid võtavad aega ja sarnase sotsiaal-majandusliku taustaga riikides toimuvad muutused sarnaselt. Mõni riik võib oma „riikide rühmast“ väljuda ja „liituda“ mõne teise rühmaga, kuid see võtab aega ja eeldab ka sotsiaal-majanduslikke muutuste poolest lähenemist neile riikidele.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

Detailsemad andmed statistika andmebaasis.

Mida tähendab naise madalam palk?

Ebavõrdsuse mõõtmiseks ühiskonnas kasutatakse sageli soolise palgalõhe näitajat. Kuigi naiste ja meeste palgaerinevuse arvutamise metoodika on üsna lihtne, peidab näitaja endas üsna keerulisi põhjus-tagajärg seoseid.

Sooline palgalõhe (gender pay gap) mõjutab naiste ja meeste majanduslikku kindlustatust konkreetsel hetkel ning annab saadava pensioni näol tunda veel aastaid hiljemgi. Soorollidest tulenev poiste ja tüdrukute erinev kasvatus mõjutab nende hilisemat haridusteed ja karjäärivalikut. Pereloomise ajal muutub pere- ja tööelu vahel tasakaalu leidmine üha keerulisemaks ning ühel vanematest tuleb karjääris järeleandmisi teha – Eestis on selleks reeglina naine, sest mees peab täitma talle omistatud leiva lauale tooja rolli. Seda tõendavad ka Sotsiaalkindlustusameti andmed vanemapalga saajate kohta: vähem kui ühes peres kümnest on lapsega koju jäänud isa. Kõik see suurendab naise sõltuvust partneri sissetulekust ning vähendab tema majanduslikku kindlustatust. Ning mis saab siis, kui perre peamise või ainukese sissetuleku toonud meest naise kõrval enam ei ole?

Eurostati (Euroopa Liidu statistikaamet) avaldatud palgalõhe suuruse poolest on Eesti viimastel aastatel püsinud kindlalt Euroopa riikide eesotsas ehk Eestis teenivad mehed märksa suuremat palka kui naised.

Kuigi Eurostati näitaja võimaldab liikmesriike omavahel võrrelda, ei ole sellesse kaasatud kõiki aspekte: välja on jäetud põllumajanduse tegevusala ja avalik sektor ning alla 10 töötajaga ettevõtted. Üksnes Eesti oludest rääkides annab tõesema pildi Statistikaameti avaldatav sooline palgalõhe, kus on arvesse võetud kõik tegevusalad ja ka väikeettevõtted. Statistikaameti andmetel said naised 2013. aastal veerandi võrra madalamat palka kui mehed (naiste keskmine brutotunnipalk oli 4,58 eurot, meestel 6,09 eurot). See näitaja kajastab üldist olukorda ehk on korrigeerimata, sest näitaja arvutamisel võetakse arvesse vaid töötatud tunde ja palka ning ei arvestata asjaolu, et naised ja mehed töötavad erinevatel tegevusaladel ja ametikohtadel, kus palgad on erinevad. Ametikoha järgi oli 2010. aastal suurim tunnipalk juhtidel (8 eurot) ning madalaim teenindus- ja müügitöötajatel ning lihttöölistel (alla 3 euro). Kui siia juurde vaadata, millistes ametites naised ja mehed töötavad, siis võib julgelt väita, et paremini tasustatud ametikohtadel töötavad peamiselt mehed (kõikidest naistest töötab juhtival positsioonil 8%, meestest 14%) ning madalamalt tasustatud ametikohtadel on hõivatud ligi kolmandik naistest (32%) ning vaid 15% meestest.

See nagu seletakski, miks on naiste ja meeste keskmine palk erinev (nad töötavad erinevatel ametikohtadel) ning samal ametikohal töötava naise ja mehe palk võiks ju olla võrdne? Paraku näitavad numbrid, et nii see päris pole. Näiteks on naisjuhtide palk 17% meesjuhtide omast madalam. Veelgi suuremad on soolised palgaerinevused seadusandjate ja kõrgemate ametnike seas. Naissoost teenindus- ja müügitöötajad teenivad 20% väiksemat palka kui nende meessoost kolleegid ning lihttööliste seas on vastav palgaerinevus koguni 25%. Kui võrrelda nais- ja meesõpetajate palka nii koolis kui ka ülikoolis, siis näeme, et naisõpetajad teenivad 29% madalamat palka kui nende meessoost kolleegid. Naisarstid saavad meesarstidest 24% väiksemat palka. Kõikidest ametialadest, kus andmed on soo järgi võrreldavad, osutub naiste palk kõrgemaks vaid tervishoiu keskastme spetsialistide (siia kuuluvad nt meditsiinitehnikud, abiapteekrid, terviseteabe keskastme spetsialistid, kohalike omavalitsuste tervishoiutöötajad jpt) ning turule orienteeritud aia- ja põllusaaduste kasvatajate (nt loomakasvatajad ja mesinikud) seas. Seega ka siis, kui vaadata naiste ja meeste palka ameti järgi, on erinevus sama suur kui üldise palgalõhe puhul. Eelnenut kokku võttes: kuigi Statistikaameti avaldatav palgalõhe on korrigeerimata ega võta arvesse seda, et naised ja mehed töötavad erinevatel aladel, kajastab näitaja siiski üsna täpselt tegelikku pilti sellest, kui hästi töötab Eestis põhimõte „võrdse töö eest võrdne tasu“.

Euroopa viimaste aastakümnete trend näitab, et kuigi järjest suurem osa naisi on tööturul hõivatud ning nad on omandanud kõrgema hariduse, valitseb madalama palgaga sektorites endiselt naiste ülekaal, samas kui vastutusrikastel ametikohtadel on naiste osatähtsus väike. Et monitoorida soolise võrdõiguslikkuse olulisi aspekte, avaldas Eurostat hiljuti uue soopõhise statistika rubriigi, kuhu koondatakse põhinäitajad, mis on eriti olulised soolise võrdõiguslikkuse mõõtmisel: haridustase, tööturu näitajad, palk ja tervis.

Ühe näitajana on Eurostat avaldanud kogu soolise palgalõhe (total earnings gap), kus on arvesse võetud ka naiste ja meeste erinevat tööhõive määra ja töötatud tundide arvu. Mõte on selles, et palga kõrval mõjutab tulevasi pensione ja teisi sotsiaalseid garantiisid ka töötamine või mittetöötamine üldiselt. Näitaja on arvutatud esialgu vaid 2010. aasta põhjal, mil Eesti naiste ja meeste tööhõive määr oluliselt ei erinenud (erinevus alla ühe protsendipunkti), samal ajal kui mõningates riikides oli erinevus väga suur (näiteks Maltal 33, Kreekas 23 ja Itaalias 22 protsendipunkti naiste kahjuks). Samuti ei ole osaajaga töötamine (lühem kui 35-tunnine töönädal) Eesti naiste ja meeste seas kuigi populaarne (vaid 13% naistest ja 6% meestest töötab osalise tööajaga). Samas on riike, kus osaajaga töötamine on eriti populaarne just naiste hulgas (näiteks Hollandis töötab 76% naistest ja 24% meestest osalise tööajaga). Seetõttu ei näita kogu soolise palgalõhe number Eesti puhul midagi uut, kuid meie koht riikide pingereas paraneb tunduvalt: Eesti asetub Euroopa keskmisele tasemele. Põhjuseks on see, et töötundide arvust ning üldisest tööhõive määrast tulenevad soolised erinevused mõjutavad teiste liikmesriikide näitajaid enam.

Veel üks just Eesti kontekstis oluline teema, mida Eurostat soopõhise statistika valdkonnas tutvustab, on tervis. Eesti puhul on tervisest oluline rääkida seetõttu, et Eesti meeste oodatav eluiga sünnimomendil on kümme aastat lühem kui naistel, mis on üks suurimaid erinevusi liikmesriikide seas. Ka Eesti naiste ja meeste tervena elatud aastate erinevus on üks liikmesriikide suurimaid (tervena elatud aastad on see aeg elust, mis tõenäoliselt möödub pikaajaliste terviseprobleemide või krooniliste haigusteta), sealjuures on Eesti meeste tervena elatud aastate arv liikmesriikide väikseim. 2012. aastal oli Eestis naiste oodatav eluiga sünnimomendil 82 ja meestel 72 aastat, neist terviseprobleemideta möödub vastavalt 57 ja 53 aastat. Kas meeste kehvem tervis ja lühem eluiga on seotud peamise leiva lauale tooja rolliga, kelleks Eestis peab normide kohaselt olema mees?

Eesti on praegu Euroopas punase laterna rollis nii soolise palgalõhe kui ka Eesti meeste tervena elatud aastate poolest. Ei oma isegi tähtsust, millist konkreetset palgalõhe metoodikat valida, tulemus on Eesti jaoks ühtviisi nigel. Reaalsuses kajastab see statistika aga olukorda, kus naise madalam palk toob kaasa kehvema majandusliku kindlustatuse ning seeläbi suurema sõltuvuse oma partnerist, kelle tervena elatud elu on aga lühem kui teiste Euroopa Liidu riikide meestel.

Merle Paats, Statistikaameti projektijuht
Maretta Lunev, Statistikaameti analüütik

2013–2015 toimub Statistikaameti eestvedamisel Norra 2009–2014 toetuste programmi „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ alamprojekt “Palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus.”

Norway+Grants+-+JPG

Rahvaloendus näitab hariduse tervist säästvat mõju

2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmetel oli naiste oodatav eluiga sünnimomendil 81 ja meestel 71 aastat, neist terviseprobleemideta möödub vastavalt 57 ja 52 aastat.

Oodatav eluea puhul on oluline ka selle kvaliteet. Eluea kvaliteeti mõõdab tervena elada jäänud aastate arv, see on selline osa elust, mis möödub ilma igapäevategevusi oluliselt piiravate pikaajaliste terviseprobleemide või krooniliste haigusteta. Naiste ja meeste oodatava eluea erinevus väheneb märgatavalt vanuse kasvades. 75–79-aastasel naisel on eeldatavalt elada jäänud 12 ja mehel 9 aastat. Kusjuures mõlema soo esindajal on selles vanuses tervena elada jäänud ligi 3 aastat.

Eestis elavate teiste rahvuste esindajate oodatav eluiga sünnimomendil oli naistel 80 ja meestel 68 aastat, sellest möödub naistel terviseprobleemideta 54 ja meestel 50 eluaastat.

Linna- ja maarahvastiku oodatav eluiga on Eestis praktiliselt võrdne. Linnas on naistel tervena elada jäänud aastate arv 1,2 ja meestel 1,8 aastat pikem kui maal.

Selgus, et rohkem kui rahvus või elukoht linnas või maal mõjutas tervelt elatavate aastate arvu omandatud haridustase. Kõrgema haridustasemega isikute terviseprobleemideta eluiga on pikem. Kõrghariduseni jõudnud mehed ja naised võidavad vastavalt 13 ja 12 tervena elatud aastat võrreldes põhi- või madalama haridusega inimestega. Erinevus ilmnes parimas tööeas — pingutus keskhariduse saavutamiseks tagab märgatavalt suurema tõenäosuse elada 25–50-aastaselt terviseprobleemideta.

Põhjus, miks haritumate inimeste tervena elatud aeg on pikem, tuleneb ilmselt elustiili erinevusest, samuti sissetulekute erinevusest, mis määrab inimese võimaluse elukvaliteeti parandada. Loendustulemused näitasid, et madalama haridusega inimesed on sagedamini ka töötud, millega kaasneb täiendav stressioht.

Loendustulemuste põhjal on tervena elada jäänud aastate arv kõrgeim Põhja-Eestis, kus rahvastiku haridustase on muu Eestiga võrreldes kõrgeim. Tervena elada jäänud aastate arv on madalaim Kirde-Eestis. Lõuna-Eestis on eriti naistel oodatav eluiga pikk, ent sellest haigusvaba aeg võrdlemisi lühike.

Rahvusvaheliste uuringute kohaselt on järeldatud, et kui kogu rahvastiku tervisenäitajad oleks võimalik tõsta tasemele, mida kogevad kõrgema haridusega inimesed, siis oleks võimalik majanduslik kasu kuni 9% SKP-st.

Rahvaloendusel oli kaks terviseseisundi küsimust, mille põhjal sai täpsustada oodatava eluea ja tervena elatud aastate andmeid. Detailsemad andmed leiab statistika andmebaasist.

Diana Beltadze, Statistikaameti 2011. aasta rahvaloenduse projektijuht

Eesti inimesed elavad vanemaks kui kunagi varem

Statistikaameti andmetel oli 2011. aastal oodatav eluiga sünnimomendil 76,3 aastat, mis on poole aasta võrra pikem kui aasta varem. Naiste oodatav eluiga on meeste omast 9 aastat ja 11 kuud pikem.  

Jätkuv surmade vähenemine on tõstnud oodatavat eluiga sünnimomendil. 2011. aastal suri 546 inimest vähem kui aasta varem. Naiste ja meeste osatähtsus surmade arvu vähenemises oli enam-vähem võrdne, mistõttu on ka sünnimomendil oodatava eluea pikenemine nii naistel kui ka meestel sarnane — 7 kuud. 2011. aastal oli meeste oodatav eluiga sünnimomendil 71,2 ja naistel 81,1 aastat. Meeste ja naiste oodatava eluea vahe püsis varasema aastaga võrreldes muutumatuna. Viimastel aastatel vähenenud õnnetussurmade arv 2011. aastal kasvas ning peamine langus surmades tuli vereringeelundite haigustesse suremise vähenemisest 

Eestlaste oodatav eluiga sünnimomendil pikenes 4 kuu võrra ja oli 77,4 aastat ning mitte-eestlastel 12 kuu võrra ja oli 74,7 aastat. Kui sünnimomendil on kahe rahvusgrupi elada jäävate aastate vahe 2 aastat ja 8 kuud, hakkab vanuse kasvades vahe vähenema. Nii on 65–69-aastastel eestastel oodatav eluiga 18 aastat ja mitte-eestlastel vaid 5 kuud lühem. Keskmiselt oli 2011. aastal
65-aastasel mehel ja naisel elada jäänud veel vastavalt 14,5 ja 19,3 aastat.

Eesti oodatav eluiga sünnimomendil, 1989–2011

Maakonniti ületas 2010/2011. aastal oodatav eluiga sünnimomendil 77 aasta piiri Tartu-, Jõgeva- ja Harjumaal. Teistest lühemalt elavad Ida-Virumaa elanikud — 73,2 aastat. Maakondades on sünnimomendil oodatava eluea vahed suuremad, samas kui 85-aastaste puhul on oodatav eluiga juba üsna sarnase pikkusega. Nii oli sünnimomendil vahe lühima oodatava elueaga Ida-Virumaa ja pikima oodatava elueaga Tartumaa vahel 4 aastat ja 2 kuud, samas kui
85-aastaste puhul (vastavalt Hiiumaa ja Jõgevamaa) vaid 2 aastat ja 4 kuud. 

Eesti maakondade oodatav eluiga sünnimomendil, 2010/2011

Kuigi Eestis oodatav eluiga sünnimomendil pikeneb, on see Euroopa riikide seas jätkuvalt üks lühemaid. 2010. aasta andmetel oli Eesti elanike oodatav eluiga Euroopa Liidu 27 liikme seas 21. kohal ning kerkis kahe varasema aastaga võrreldes koha võrra. Eesti oodatav eluiga sünnimomendil jääb samasse suurusjärku Poola ja Slovakkiaga. Lähinaabritest elavad Soome elanikud meist
4 aastat ja 5 kuud kauem ning Läti elanikud 2 aastat ja 1 kuu vähem. 

Detailsem ülevaade statistika andmebaasis

Elada jäävate aastate arv on mingis vanuses keskmiselt elada jäävate aastate arv, kui suremus ei muutuks. 0 aasta vanuses — oodatav eluiga sünnimomendil. 

Helerin Rannala, Statistikaameti juhtivstatistik

Ligi kolmveerand elust möödub terviseprobleemideta

Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal linnaelaniku oodatav eluiga sünnimomendil 76,1 aastat, millest 56,8 möödub terviseprobleemideta. Maaelaniku puhul vastavalt 75,4 ja 54,7. 

Tervena elada jäänud aastad on see aeg elust, mis tõenäoliselt möödub pikaajaliste terviseprobleemide või krooniliste haigusteta. Ehkki võiks eeldada, et maal elamine on tervislikum, on linnaelanike pikema terviseprobleemideta eluea põhjus ilmselt arstiabi parem kättesaadavus. Samas on maaelanike terviseprobleemideta eluiga pikenenud viimase viie aasta jooksul ligi seitsme aasta võrra, linnaelanikel vaid kolme aasta võrra. 2010. aastal oli linna- ja maaelanike terviseprobleemideta eluea erinevus kaks aastat. 

Maakonniti on arvutused tehtud kahe aasta peale kokku, et vähendada juhuslikke kõikumisi. Maakondadest oli 2009/2010. aastal tervena elada jäänud aastate näitaja kõrgeim ehk üle 59 aasta Lääne-Viru, Pärnu ja Rapla maakonnas. Kõige madalam oli see Põlvamaal — vaid 42 aastat. Alla 50 aasta oli näitaja veel Jõgeva- ja Võrumaal. 

Kõige suurem meeste ja naiste tervena elada jäänud aastate erinevus oli Viljandimaal — 7,3 aastat ja kõige väiksem Võrumaal — pool aastat. 

Viimase viie aasta jooksul on nii eestlaste kui ka mitte-eestlaste tervena elatud aeg pikenenud, vastavalt kuue ja ühe aasta võrra. 2010. aastal oli sünnimomendil eesti rahvusest mehel tervena elatav aeg 54,8 aastat ja naisel 59,5, mitte-eestlastel vastavalt 52,8 ja 55,4. 

Jaana Rahno, Statistikaameti analüütik

Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?

Naised on meestest küll veidi enam seotud koduga, kuid see sõltub suuresti erinevatest sotsiaal-majanduslikest näitajatest. Millised on naiste ja meeste käitumismustrid igapäevaelus ning kuidas õnnestub kodu ja tööelu ühitamine? 

Läbi aegade on naisi seostatud pigem kodu ja sealsete tegevustega, samal ajal kui meeste pärusmaaks on peetud rahateenimist ja kodust väljapoole jäävat. Naised on olnud vastutavad eelkõige laste kasvatamise ning majapidamistööde eest. Lisaks tasulisele tööle on ka muu väljaspool kodu toimuv olnud naistele raskemini ligipääsetav. Näiteks on ajalooliselt hariduse põhjalikum omandamine olnud peamiselt meeste privileegiks. Kas ja kui palju on need trendid Eestis muutunud? 

Kõrghariduses on naiste ülekaal

Eesti naised ja mehed on hariduselus osalenud juba pikka aega üsna võrdsetel alustel. Vaadates sugudevahelisi erinevusi hariduse kõrgeimal astmel, on näha, et naisüliõpilasi on Eestis rohkem kui meesüliõpilasi — ligi 60% üliõpilastest on naised. Veel 15 aastat tagasi oli mees- ja naisüliõpilaste arv suhteliselt võrdne. Meeste mahajäämus saab alguse põhikoolis, kui toimub üleminek gümnaasiumisse ja seejärel ülikooli. Mehi on rohkem õpingute katkestajate ja klassikordajate seas, samuti valivad mehed naistega võrreldes sagedamini kutsehariduse. Ka hilisemas elus osalevad naised täiskasvanuõppes meestest sagedamini. 

Kodutööd hõlmavad naise ärkvelolekuajast üle neljandiku

Kuigi naiste ja meeste tööturul osalemise aktiivsus on üsna võrdne (2010. aastal oli statistikaameti andmetel tööga hõivatud 57% 15–74-aastastest meestest ja 54% sama vanadest naistest), pole sarnast võrdsust saavutatud koduseinte vahel. Naised kulutavad endiselt meestest enam aega majapidamistöödele ja laste eest hoolitsemisele. Kodutööd hõlmavad naiste ärkvelolekuajast üle neljandiku ja kodutöödele kulunud aeg on meeste omast üle poole pikem. Naised kulutavad koduga seotud tegevustele meestest poolteist tundi enam, mehed aga tasulisele tööle naistest veidi üle poole tunni kauem. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on siiski sugudevaheline töödejaotus muutunud õiglasemaks ja sooline lõhe nii tasustatud kui ka tasustamata töö puhul vähenenud poole tunni võrra. 

Et tasustatud tööl ja kodutöödel on endiselt erinev väärtus, on sellel naiste jaoks sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed. Naised maksavad hinda nii töötasus kui ka vabas ajas, neil kipub olema meestest vähem vaba aega. Samas veedavad naised vaba aega meestest aktiivsemalt, mehed eelistavad vabal ajal niisama puhata või olla televiisori või arvuti ees. Kuigi mehed on naistest enam seotud tasulise tööga, on naiste kogutöö maht meestest suurem. Kui liita kokku tasulisele tööle ja majapidamisele kulutatud aeg, on naiste kogutööaeg tunni jagu pikem kui meestel. Eriti suurt mõju naiste kogutöömahule avaldavad lapsed — mida väiksemad on lapsed, seda pikemad on naiste tööpäevad. Riigi pakutavad lastehoiuteenused ei pruugi otseselt mõjutada ebavõrdsust kodutöödes, kuid see pakub naistele rohkem valikuvõimalusi töö- ja pereelu ühendamiseks ning lubab kulutada rohkem aega tasulisele tööle. 

Lapse vanusest olenemata on naised peamised laste eest hoolitsejad. Samal ajal mängivad olulist rolli laste vanus ja võimalus panna laps lasteaeda või -sõime. Lastehoiuvõimalused on üsna head ja neid ka kasutatakse rohkelt kolme- kuni kuueaastaste laste puhul. Nooremate laste hoiuks sobivate võimaluste puudus aga on sageli takistus tööturule tagasipöördumisel. Enamik naisi ei koge siiski selliseid probleeme, mis takistaks neil tööle tagasi pöörduda, mida näitab ka see, et üle 70% naistest, kelle leibkonnas on kolme- kuni kuueaastased lapsed, olid 2010. aastal tööturul hõivatud. 

Naiste seas on osaajaga töötajaid rohkem

Tööle asumine tähendab suurenevaid vajadusi töö- ja pereelu ühitamiseks ning sellest lähtuvalt paindlikuks töökorralduseks. Üks peamisi paindliku tööaja korralduse vorme on osaajaga töö, mis pole Eestis kuigi levinud. Naiste suuremat seotust koduga illustreerib fakt, et naiste seas on osaajaga töötajaid oluliselt enam kui meeste seas ja kõige suurem on erinevus siis, kui leibkonnas on kuni kaheaastased lapsed. Väga vähestel meestel on osaajaga töötamise põhjuseks vajadus hoolitseda laste eest ja seda olenemata leibkonnas elavate laste vanusest. Osaajaga töötavatest naistest, kelle leibkonnas oli kuni kaheaastane laps, nimetas aga üle poole osaajaga töötamise põhjusena vajadust hoolitseda laste eest. Naised on meestega võrreldes ka märksa enam lühendanud tööpäevi ja võtnud vabu päevi laste eest hoolitsemiseks. Vaid kaugtöö võimalusi on mehed kasutanud naistest pisut rohkem. 

Oodatav eluiga ja tervis

Ühiskonnas välja kujunenud sotsiaalsed rollid avaldavad mõju meeste ja naiste käitumisele ning sellest tulenevalt ka tervisele. Peale selle mõjutavad tervist mingil määral ka väliskeskkonna tegurid. Ehkki poisse sünnib rohkem kui tüdrukuid, on meeste osatähtsus rahvastikus ometi väiksem. Meeste varajasema suremuse tõttu on nende keskmine oodatav eluiga naiste omast umbes kümme aastat lühem. Tervena elavad naised meestest aga neli aastat kauem. Pikemast elueast hoolimata on naised oma tervise suhtes kriitilisemad ning hindavad oma tervist mõnevõrra halvemini kui mehed. Tervislik seisund mõjutab muu hulgas ka töövõimet ja töötamine, vastupidi, mõjutab tervist. Tööst põhjustatud haigused piiravad töövõimet umbes kolmandikul meestest ja naistest. Tööõnnetusi juhtub aga kolm korda sagedamini meeste kui naistega, sest tegevusaladel, kus juhtub tööõnnetusi kõige sagedamini, nagu töötlev tööstus, veondus ja ehitus, töötavad peamiselt mehed. 

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?“ (ilmus 31.10.2011). Kogumik on Statistikaameti veebilehel tasuta allalaaditav või trükisena tellitav.  

Marin Tasuja, Statistikaameti vanemanalüütik ja kogumiku koostaja

Oodatav eluiga pikenes taas

Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal Eesti elaniku oodatav eluiga sünnimomendil 75,8 aastat, mis on ligi kümme kuud pikem kui aasta varem. Meeste ja naiste oodatava eluea vahe oli esimest korda viimase 20 aasta jooksul alla kümne aasta. 

Kuigi Eesti elaniku oodatav eluiga on 2010. aastal pikem kui kunagi varem, jääb see tunduvalt lühemaks kui enamikus Euroopa riikides. Nii 2008. kui ka 2009. aastal oli Eesti oodatav eluiga sünnimomendil EL 27 liikme seas 22. kohal. 

2010. aastal tõusis nii meeste kui ka naiste oodatav eluiga — vastavalt 70,6 ja 80,5 aastani. Naiste oodatav eluiga kasvas aastaga vähem (viis kuud) kui meestel (ligi kümme kuud). Meeste ja naiste oodatava eluea vahe langes alla kümne aasta, mis on viimase 20 aasta väikseim vahe. Samas on Eesti meeste ja naiste oodatava eluea vahe jätkuvalt Euroopa Liidu üks suurimaid. 2009. aastal jäi Eestist tahapoole Leedu, kus naised elasid meestest 11,2 aastat kauem.

Eesti keskmine oodatav eluiga sünnimomendil, 1989–2010

Eesti keskmine oodatav eluiga sünnimomendil, 1989–2010

Oodatava eluea jätkuva tõusu taga on langev suremus. 2010. aastal suri 291 inimest vähem, kui aasta varem. 291-st 80% moodustasid mehed, millega on põhjendatav meeste kiirem oodatava eluea tõus. Mõnevõrra vähem kui eelmisel aastal langes alla aastaste laste suremus (2009. aastal suri 57 ja 2010. aastal 53). Oluline on, et viimaseid aastaid kestnud üldine õnnetuste, mürgistuste ja traumade tõttu hukkunute arv jätkas langust (neid surmajuhtumeid oli 2010. aastal 153 võrra vähem kui aasta varem) ning esialgu kardetud uppunute ja tulesurmade kasv ei mõjunud nii palju, et oodatava eluea tõus oleks pidurdunud. 

Eesti-siseselt oli 2010. aastal oodatav eluiga pikim Tartumaal — 76,9 aastat. Oodatav eluiga on üle 76-aasta veel Valga, Viljandi, Saare, Pärnu, Jõgeva ja Harju maakonna elanikel. Teistest maakondadest mõnevõrra lühem keskmine oodatav eluiga on Ida-Virumaal (72,3 aastat).

Keskmine oodatav eluiga maakonniti, 2009/2010

Keskmine oodatav eluiga maakonniti, 2009/2010

Eestlaste ja mitte-eestlaste oodatava eluea vahe oli 2010. aastal ligi kolm aastat. Eestlaste oodatav eluiga oli 77 ja mitte-eestlastel 73,7 aastat. Mitte-eestlaste oodatava eluea tõus on olnud väiksem kui eestlastel. Viimase nelja aastaga on mitte-eestlaste oodatav eluiga pikenenud kaks aastat ja kolm kuud, eestlastel kolm aastat ja kuu. 

Kui rääkida sellest, kas tervislikum on elada maal või linnas, siis linnaelanike (linnalised asulad) oodatav eluiga on veidi kõrgem. Linnaelanike oodatav eluiga on 76,1 aastat ning maaelanike (maa-asulad) 75,4. Selles võib määravaks olla arstiabi parem kättesaadavus linnas. 

Kokkuvõttes saame öelda, et Eesti elaniku oodatav eluiga pikeneb ning tal on lootust elada vanemaks kui kunagi varem, samas jääb ta elu tunduvalt lühemaks kui enamikus Euroopa Liidu riikides. 

Oodatav eluiga on mingis vanuses keskmiselt elada jäävate aastate arv, kui suremus ei muutuks. 0 aasta vanuses — oodatav eluiga sünnimomendil. 

Helerin Rannala, Statistikaameti juhtivstatistik