Tag Archives: mediaanvanus

Püsivat tööelu alustatakse Eestis 19-aastaselt

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel on Eestis esimesele pidevale tööle asumise mediaanvanus 19 aastat. Võrreldes vanemate või vanavanemate põlvkonnaga on praeguste noorte tööelu algus nihkunud hilisemaks.

Tööelu alustamise all ei ole mõeldud juhutöid, praktikaid või koolivaheaegadel taskuraha teenimist, vaid esimest püsivat tööd, mis kestis rohkem kui kolm kuud. Võrreldes põlvkonniti praegusi 25–74-aastasi näeme, et tööelu algus on aja jooksul tasapisi hilisemaks nihkunud. Kui tänaste pensioniealise tööelu alustamise mediaanvanus (st vanus, millest pooled asusid tööle varem ning pooled hiljem) oli 18 aastat, siis keskealiste, 45–59-aastaste põlvkonnal 19 ning noorematel, 25–44-aastastel 20. Seejuures on aritmeetilised keskmised näitajad kõigis vanuserühmades pisut kõrgemad väikese hulga hiliste tööleasujate tõttu. Praeguste alla 25-aastaste tööelu alustamise keskmist vanust on raske hinnata, kuna ligikaudu kolmandik nendest ei ole veel püsivalt tööle läinud ja millal nad seda teevad, on võimatu ennustada. Juba tööellu astunud alla 25-aastaste põhjal võib siiski arvata, et pideva tööeluga alustamine on lükkumas veelgi hilisemaks.

Mis on tööelu alguse edasilükkumise põhjustajaks? Kõigepealt on eri kooliastmete lõpetamise vanused ajas pisut kasvanud (näiteks alla 35-aastaste puhul avaldab mõju keskkooli lõpetamine 19-aastaselt varasema 18 asemel). Enam on keskmist tööelu algust aja jooksul hilisemaks lükanud siiski kõrgharitute osatähtsuse kasv ühiskonnas. Võib üldistada, et iga järgmise kooliastme lõpetamine lükkab tööelu algust edasi vähemalt aasta võrra. Miks mitte kauem, sest uue haridustaseme omandamine võtab ju reeglina kauem aega? Küllap avaldavad siin mõju need, kes töötavad juba kooli ajal või enne kõrgemale haridustasemele õppima asumist. Kui põhiharidusega inimeste mediaanvanus esimesele püsivale tööle asudes oli 17, siis kõrgharidusega töötajate puhul 22.

Kui sugu mõjutab keskmist tööelu alustamise aega suhteliselt vähe (mehed on küll pisut varasemad tööleminejad), siis märksa olulisem vahe ilmneb rahvuse järgi. Mitte-eestlased (peamiselt vene rahvusest inimesed) alustavad tööelu eestlastega võrreldes keskmiselt pool aastat kuni aasta varem ning see vahe jääb püsima kõigis kohortides ja haridustasemetel. Seda mõjutavad muuhulgas asjaolud, et osa nõukogude perioodist oli vene kool 10-klassiline ning paljude mitte-eestlaste haridus on omandatud väljaspool Eestit.

Hinnangud põhinevad 2012. aasta tööjõu-uuringu andmetel. Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Yngve Rosenblad, Statistikaameti vanemanalüütik

Euroopa Liidu rahvaarv saavutab maksimumi 30 aasta pärast

Eurostati prognoosi kohaselt saavutab Euroopa Liidu (EL 27) rahvaarv maksimumi 2040. aastal ning hakkab seejärel vähenema. Eesti jääb nende 13 liikmesriigi hulka, kus rahvaarv kogu järgmise poole sajandi jooksul kahaneb. 

2010. aastal elas Euroopa Liidus 501 miljonit elanikku. 30 aastaga kasvab rahvastik 526 miljonini ja hakkab seejärel vähenema. 2060. aastal elab Euroopa Liidus 517 miljonit elanikku. Samuti prognoosib Eurostat, et rahvastik vananeb. 65-aastaste ja vanemate osatähtsus Euroopa Liidu rahvastikus kasvab 2010. aasta 17%-lt 2060. aastaks 30%-le ning üle 80-aastaste osatähtsus 5%-lt 12%-le. 

Eesti jääb nende 13 liikmesriigi hulka, kus rahvaarv järgmise poole sajandi jooksul väheneb, erinevalt näiteks Iirimaast, Luksemburgist ja Küprosest, kus rahvaarv kasvab prognoosi kohaselt üle 40%. Eesti rahvaarv ei kasva ühelgi aastal ning väheneb viiekümne aastaga 1,34 miljonilt 1,16 miljonile (13%). Suurim rahvaarvu vähenemine toimub Bulgaarias (27%), Lätis (26%) ja Leedus (20%). Eakate (65-aastased ja vanemad) osatähtsus rahvastikus kasvab Eestis sarnaselt kogu Euroopa Liidule 30%-ni. 

Euroopa riikide mediaanvanus tõuseb sajandiga (1960–2060) 

Mediaanvanus on vanus, millest nooremaid ja vanemaid inimesi on rahvastikus ühepalju. Mida kõrgem on riigi mediaanvanus, seda suurem on vanemaealiste osatähtsus rahvastikus. Seda suurem on ka koormus riigi sotsiaalsüsteemile ja tööturule. 

Aastatel 1960–2000 oli Euroopa kõrgeima mediaanvanusega riik Rootsi (1960. aastal 36,0 aastat). 21. sajandi algul hõivas esikoha Itaalia (2000. aastal 40,1 aastat) ja 2010. aastal Saksamaa (44,2 aastat). Sama positsiooni hoidmist prognoositakse Saksamaale järgnevaks 30 aastaks. Pärast 2040. aastat lähevad Saksamaast mööda Läti ja Rumeenia. Samas prognoositakse, et Rootsi on koos teiste Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidega selleks ajaks üks madalama mediaanvanusega riike. 2060. aastal on Rootsi mediaanvanus 43,5 aastat, samas kui kõige kõrgema mediaanvanusega Rumeenias 52,4 aastat. 

Eesti rahvastiku mediaanvanus oli 1970. aastal 33,6 aastat ja see tõuseb 90 aastaga 47,3-ni. See on üsna sarnane Euroopa rahvastiku keskmise mediaanvanusega, mis on 2060. aastal 47,2 aastat. 

Euroopas saabub vanavanemate buum 

Teise maailmasõja järgsetel aastatel oli Euroopas sünnibuum. 1950. aastatel sündinud lapsed on nüüd jõudnud või jõudmas pensioniikka. Eestis polnud sõjajärgne sündimuse suurenemine eriti märgatav. Emeriitprofessor Ene-Margit Tiit toob põhjusena välja, et sõjajärgsetel aastatel olukord Eestis ei normaliseerunud — toimusid küüditamised, sundkollektiviseerimine, jätkus metsavendlus, püsis lootus iseseisvuse taastamisele. Et Eestis jäi beebibuumi mõju väikeseks, siis kasvab vanurite osatähtsus stabiilselt aasta-aastalt ning suurt hüpet rahvastiku vananemises ei toimu. 

Saksamaa rahvaloenduse reklaam

Euroopas on 21. sajandi esimesel kümnendil esmakordselt olukord, kus rahvastikus on vanemaid inimesi rohkem kui noori. 1960. aastal oli keskmiselt iga eaka (65-aastane ja vanem) kohta kolm noort (0–14-aastast), kuid 100 aastat hiljem prognoositakse kaht eakat iga noore kohta, mis tähendab rohkem vanavanemaid ning vähem lapselapsi kui minevikus. Euroopas saabub vanavanemate buum. 

Tulevikuprognoos jagab Euroopa riigid kuude gruppi 

Euroopa riigid on aastate 1990, 2010 ja 2060 sarnase rahvastikuarengu põhjal jagatud kuude gruppi.

  • Esimesse gruppi kuuluvad kümme Kesk- ja Põhja-Euroopa riiki (Belgia, Taani, Suurbritannia, Norra, Prantsusmaa, Soome, Austria, Šveits, Luksemburg, Holland). 1990. aastatel võis neid lugeda vana rahvastikuga riikideks, kuid 2060. aastaks on nad prognoosi kohaselt Euroopa noorima rahvastikuga riigid.
  • Teise gruppi kuulub Rootsi, kes oli 1960.–2000. aastal Euroopa vanima rahvastikuga riik, kuid tõenäoliselt saab 50 aasta pärast üheks noorima rahvastikuga riigiks.
  • Kolmandas grupis on Saksamaa ja Itaalia, kes on olnud 1990. ja 2010. aastal ühed vanima rahvastikuga riigid ning tõenäoliselt jäävad seda positsiooni hoidma ka 2060. aastal.
  • Neljandas grupis on seitse riiki üle kogu Euroopa (Bulgaaria, Ungari, Tšehhi, Kreeka, Hispaania, Portugal, Läti), kelle rahvastik praegu kergelt vananeb, kuid perioodi lõpuks on nad vana rahvastikuga riigid, kus tööturult lahkujaid on sisenejatest rohkem.
  • Eesti kuulub viiendasse gruppi, kus on kaheksa riiki (Leedu, Sloveenia, Malta, Lichtenstein, Poola, Rumeenia, Slovakkia). Tegemist on riikidega, kelle rahvastik on olnud üks nooremaid, kuid jõuab 2060. aastaks samale tasemele nagu eelnev grupp, kus eakate osatähtsus rahvastikus on suur.
  • Viimases grupis on kolm saart (Iirimaa, Küpros ja Island), kes on ja tõenäoliselt jäävad noorima rahvastikuga riikideks Euroopas. 

Eurostati prognoos põhineb migratsioonivoogudel. Kui ränne peaks järsult lakkama, vananeks Euroopa rahvastik tunduvalt kiiremini.  

Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes Statistics in Focus “The greying of the baby boomers: A century-long view of ageing in European populations (ilmus 08.06.2011).  

Helerin Rannala, Statistikaameti juhtivstatistik