Tag Archives: materiaalne ilmajäetus

Iga kuues Eesti laps elab suhtelises vaesuses

Statistikaameti andmetel elas 2011. aastal suhtelises vaesuses iga kuues Eesti laps ning absoluutses vaesuses või sügavas materiaalses ilmajäetuses iga üheteistkümnes.

1. juunil tähistame lastekaitsepäeva. Lastekaitsepäeva mõte on juhtida ühiskonna tähelepanu laste probleemidele. Statistikaamet heidab selle päeva puhul pilgu laste vaesuse ja materiaalse ilmajäetuse näitajatele.

Üks oluline tegur, mis takistab lapsel elada elamisväärset elu, on vaesus. Lapse vaesus on valus teema, mis peaks puudutama mitte üksnes lapsi, kes on vaesuse ohvrid, vaid ka lapsevanemaid ja teisi ühiskonnaliikmeid, kes on laste eest vastutavad. Vähene ja ebatervislik toitumine, võimaluste piiratus ning kehvad elamistingimused takistavad lapse arengut ja muudavad ta õnnetuks, kusjuures kõige selle juures ei saa laps ise enda heaks suurt midagi ära teha. Laps oma kaitsmatuses ja abituses sõltub ainult täiskasvanutest.

Laste vaesust võib vaadelda mitmel meetodil. Siinkohal vaatame laste suhtelist ja absoluutset vaesust ning materiaalset ilmajäetust. Vaesust mõõdetakse leibkonna ehk ühiselt koos elava pere tasandil. Suhteline vaesus on vaesus, mille puhul lähtutakse pere kogusissetulekust, mis võtab arvesse eri vanuses liikmete tarbimise erinevust ja ühistarbimisest saadavat säästu. Suhteline vaesus peegeldab sissetulekute taset võrreldes ühiskonna keskmise elatustasemega ehk see on vaesus, mis näitab sissetulekute ebavõrdsust. Suhteliselt vaene on laps, kes elab suhteliselt vaeses peres. Suhtelises vaesuses elas 2011. aastal 41 700 last ehk 17% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Võrreldes 2007. aastaga laste suhtelise vaesuse määras olulist muutust ei toimunud, kuid võrreldes varasema aastaga (2010) on määr paari protsendipunkti võrra vähenenud. 2009. aastal aset leidnud suhtelise vaesuse määra vahepealne langus näitab siinkohal majanduskriisist tingitud sissetulekute tasemete ühtlustumist nende vähenemise tõttu.

Teiseks võimaluseks on vaadata laste absoluutset vaesust. Ka absoluutse vaesuse arvutamisel on aluseks pere kogusissetulek, mis võtab arvesse eri vanuses liikmete tarbimise erinevust ja ühistarbimisest saadavat säästu, kuid absoluutse vaesuse piiriks on elatusmiinimum, mille aluseks on vajalikuks peetav minimaalne ressursside tase (toit, eluase ja muu eluks hädavajalik). Seega näitab absoluutne vaesus sellist rahalist puudust, mis on juba tervist ja toimetulekut ohustav. Absoluutses vaesuses elab laps, kes kasvab absoluutses vaesuses olevas peres. Absoluutses ehk äärmuslikus vaesuses elas 2011. aastal 23 000 last ehk ligi 9,5% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Laste absoluutse vaesuse määr on tõusnud alates 2007. aastast järk-järgult kuni 2010. aastani (6%-st kuni 11%-ni), 2011. aastal on aasta varasemaga võrreldes laste toimetulekut ohustav vaesus hakanud vähenema — nagu suhtelise vaesusegi puhul, on ka laste absoluutse vaesuse määr langenud kahe protsendipunkti võrra. Samas oli 2011. aastal laste absoluutse vaesuse tase kõrgem kui aastal 2007.

Kolmas võimalus on uurida laste materiaalset tõrjutust ja puudulikku elu läbi materiaalse ilmajäetuse. Materiaalne ilmajäetus on rahalistest piirangutest tingitud puudujääk pere elutingimustes, tarbekaupade omamises ja põhivajaduste rahuldamise võimalustes. Sügavas materiaalses ilmajäetuses on pered, kes ei saa võimaldada endale vähemalt nelja komponenti järgnevast üheksast: 1) üüri- ja kommunaalkulude õigeaegset tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärsete valkude söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal kogu perele, 6) autot, 7) pesumasinat, 8) televiisorit või 9) telefoni.

Lapsi, kes elavad peredes, kes on sügavas materiaalses ilmajäetuses, loetakse sügava materiaalse ilmajäetuse all kannatavateks. Sügavas materiaalses ilmajäetuses elas 2011. aastal 22 200 last ehk 9% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Üldjuhul on olnud laste süvamateriaalse ilmajäetuse määr pisut väiksem kui laste absoluutse vaesuse määr. Ka sügavas materiaalses ilmajäetuses laste osatähtsus on aastatel 2007–2010 tõusnud (4%-st kuni 11%-ni), kuid 2011. aastal langenud, saavutamata kriisieelse aja taset.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et laste olukord vaesuse näitajate põhjal on 2011. aastal muutunud paremaks, küll on aga vaja veel palju ära teha, et lapsi kaitsta. Nii laste absoluutse vaesuse kui ka süvamateriaalse ilmajäetuse määr oli 2011. aastal kõrgem kui kogu elanikkonna vastavad näitajad. Laste suhtelise vaesuse määr ja süvamateriaalse ilmajäetuse määr on võrreldavad ka teiste Euroopa Liidu riikide samade näitajatega. Eesti laste vaesuse näitajad on õige pisut madalamad kui Euroopa Liidu vastavad keskmised, samas võrreldes Soome ja Rootsi lastega on Eesti laste vaesuse näitajad tunduvalt kõrgemad. 2011. aastal oli Soome laste süvamateriaalse ilmajäetuse määr 3,2%, Rootsi 1,3%, samas Eesti 9,1%. Laste suhtelise vaesuse määr oli 2010. aastal Soomes 11,8%, Rootsis 14,5% ja Eestis 19,5%.

0-17-aastaste vaesus, 2007–2011

0-17-aastaste vaesus, 2007–2011

Kaitskem, hoidkem ja rõõmustagem oma lapsi lastekaitsepäeval ning ka kõigil ülejäänud päevadel! Head lastekaitsepäeva!

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Hinnangud põhinevad Eesti Sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2012. aastal osales uuringus üle 5400 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsitakse 2012. aastal 2011. aasta sissetulekut. Seega on suhtelise vaesuse ja absoluutse vaesuse näitajad, mis põhinevad sissetuleku andmetel, sissetuleku-aasta näitajad, kuid materiaalse ilmajäetuse näitajad on uuringuaasta näitajad.

Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut.

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.

Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist.

2011. aastal oli mediaan aasta ekvivalentnetosissetulek 5987 eurot leibkonnaliikme kohta, sellest 60% ehk suhtelise vaesuse piir oli 3592 eurot aastas tarbija kohta. Seega elasid 2011. aastal suhtelises vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 299 euro kuus.  

Absoluutse vaesuse määr on isikute osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsest toidukorvist (v.a alkoholi- ja tubakakulutused) ja individuaalsetest mittetoidukulutustest (k.a eluasemekulutused). Absoluutse vaesuse arvutamisel kasutatakse OECD traditsioonilisi tarbimiskaalusid (1 : 0,7 : 0,5).

2011. aastal oli ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum 186 eurot kuus. Seega elasid 2011. aastal absoluutses vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 186 euro kuus.

Süvamateriaalse ilmajäetuse määr näitab isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt 4 komponenti 9-st: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärsete valkude söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) pesumasinat, 8) värvitelerit või 9) telefoni.

 

Vaene, aga tarbimisjõuline, mittevaene, aga ilmajäetu — uued tuuled vaesuse mõõtmises

Vaesuse uurimisel on tänapäeval üha olulisemaks muutumas mitmetahuline lähenemine, kus sissetulekuvaesuse kõrval analüüsitakse ka teisi tõrjutuse tahke. Nendest üks olulisemaid on materiaalne ilmajäetus.

Inimesed, kes elavad ainelises kitsikuses ehk materiaalses ilmajäetuses, ei saa endale lubada selliseid püsikaupu, elamistingimusi või tegevusi, mis sel ajahetkel on ühiskonna liikmetele üldiselt tavapärased. Seetõttu on materiaalselt ilmajäetud inimesed ühiskonnas tavapärasest kehvema elukvaliteediga. Ilmajäetus peegeldab nende vaesust samamoodi nagu madalad sissetulekud, kuid kui lisada vaesuse indikaatoritele materiaalse kitsikuse mõõdikud, saab vaesust kui nähtust ja selle levikut ühiskonnas mõõta laiemalt kui pelgalt sissetulekuid vaadeldes.

Kõrvutades vaesuse ja ilmajäetuse näitajaid, selgub, et sissetulekuvaesus ja materiaalne kitsikus ei ole kattuvad nähtused. Üks põhilisi materiaalse tõrjutuse mõõdikuid on teatud tarbekaupade (püsikaupade) olemasolu leibkonnas. Uuringutes küsitakse inimestelt erinevate tarbekaupade olemasolu leibkonnas. Lihtsamaid keskmise või odavama hinnaga kaupu esindavad telefon, televiisor ja pesumasin. Kallimaid püsikaupu esindavad auto ja arvuti. Enamik allpool vaesuspiiri elavatest peredest saab kasutada kõiki eelnimetatud püsikaupu, ka luksuslikumaid, nagu näiteks auto ja arvuti, kuigi ilmselt on see suuresti seletatav hinnaerinevustega toodete vahel. Samas on Eesti elanikkonnas üldiselt auto või arvuti ostuvõimetus rohkem levinud kui sissetulekuvaesus, mistõttu saab väita, et materiaalne kitsikus on elanikkonna seas sissetulekuti võrdsemalt jaotunud ega puuduta vaid vaeseid inimesi.

Sissetulekuvaesusega kattub materiaalse ilmajäetuse mõõtmetest kõige paremini võimetus kogu perele puhkust lubada. Vaestest inimestest on kolmveerandile terve perega puhkamaminek võimatu. Suur kattuvus on ka suhtelisel sissetulekuvaesusel ja hinnangul oma toimetulekule — 71% suhteliselt vaestest inimestest tõdevad raskusi toimetulekul. Viimane materiaalse ilmajäetuse mõõde, mis sissetulekuvaesusega suuremas osas kattub, on võimetus vajadusel kokku saada 5000 krooni. Seda ei suuda isegi laenates kokku saada 65% suhteliselt vaestest leibkondadest. 

Üldiselt annavad materiaalse ilmajäetuse näitajad tunnistust aga vähesest kattuvusest vaesusnäitajatega. Tervislik ja tasakaalustatud toit, soe eluase ning odavamad tarbekaubad on Eestis laialdaselt kättesaadavad nii ülal- kui ka allpool vaesuspiiri elavatele inimestele. Ilmajäetust on nendes lõigetes küll vaeste seas alati rohkem kui mittevaeste ridades, kuid ei saa väita, et Eestit iseloomustav suur ebavõrdsus sissetulekutes domineeriks ka kõigis materiaalse tõrjutuse näitajates. Materiaalse tõrjutuse näitajad illustreerivad vaesuse mitmetahulisust ja sissetulekuvaesuse indikaatorite võimetust katta teisi vaesuse tahke. Vaesus puudutab Eestis püsivalt viiendikku elanikkonnast, materiaalse ilmajäetuse leviku ja sügavuse uurimine on aga järgmiste aastate teema.

Nele Peil, Statistikaameti juhtivstatistik

Kirjutis on lühiülevaade Nele Peili pikemast materiaalset ilmajäetust ja sissetulekuvaesust võrdlevast analüüsist Statistikaameti vastavaldatud kogumikus „Vaesus Eestis”.