Tag Archives: majanduskasv

Mõni hetk on ilusam kui teine

On reede, 18. novembri hommik aastal 2016. Sõidan Viljandist Tallinna. Raadiost tulevad uudised, kus jutuks ka Eesti võimaliku tulevase valitsuse majanduspoliitika. Kas see tähendab astmelist tulumaksu? Kas see tähendab vasakpööret? Kas ametnikel on põhjust tõrjuda jutte idapöördest? Need ei ole küsimused riiklikule statistikale, vähemalt otseselt mitte. Sõidan Kose-Ristilt läbi, algab neljarealine maantee, libedust ei ole. Veel äsjane paks lumekiht on peaaegu sulanud. Voolavate vete järgi otsustades võiks arvata, et kevad on lähedal. Pime on, kevadeni on veel aega. On veel jupike sügist ja terve talv. Jõuan Statistikaametisse. Kahe nõupidamise vahel vaatan Eesti praegust olukorda arvudes.

  • Eestis on 15 maakonda, 30 omavalitsuslikku linna ja 183 valda.
  • Statistikaameti andmetel elas Eestis 2016. aasta 1. jaanuaril 1 315 944 inimest. Vähemalt 65-aastaste osatähtsus rahvastikus oli 19%. 2015. aastal sündis Eestis 13 907 last, 2016. aasta esimese kümne kuuga sündis esialgsetel andmetel 11 850 last.
  • Statistikaameti andmetel oli töötuse määr 2016. aasta III kvartalis 7,5% ja tööhõive määr 66,5%. Tööjõus osalemise määr kasvas eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes protsendipunkti võrra ja tööealiste mitteaktiivsete arv on kahanemas. Eestis oli 2016. aasta III kvartalis 653 300 tööga hõivatut ja 52 900 töötut.
  • Töötukassa andmetel oli 31. oktoobril 2016 Eestis 26 914 registreeritud töötut.
  • Keskmine brutokuupalk oli 2016. aasta II kvartalis Statistikaameti andmetel 1163 eurot.
  • Munitsipaalkooli õpetajate keskmine brutokuupalk oli Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel 2016. aasta II kvartalis 1151 eurot, riigikoolide õpetajatel 1226 eurot.
  • Täis- ja osaajaga töötavate arstide keskmine põhitunnipalk oli
    2016. aasta märtsis Tervise Arengu Instituudi andmetel 11,87 eurot ja kogutunnipalk 13,48 eurot. Täis- ja osaajaga töötavate õendustöötajate keskmine põhitunnipalk oli 2016. aasta märtsis 5,91 eurot ja kogutunnipalk 6,69 eurot.
  • Statistikaameti esialgsetel andmetel suurenes Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2016. aasta III kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 1,1%. Sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP kasvas II kvartaliga võrreldes 0,2% ja 2015. aasta III kvartaliga võrreldes 1,3%. SKP jooksevhindades oli 2016. aasta
    II kvartalis 5,3 miljardit eurot.
  • Eesti majutusettevõtetes peatus Statistikaameti andmetel
    2016. aasta septembris 257 000 sise- ja välisturisti – 9% rohkem kui eelmise aasta samal kuul. Eelmise aasta septembriga võrreldes suurenes majutusettevõtete teenuseid kasutanud turistide arv 21 000 võrra. Välisturistid moodustasid ligi kaks kolmandikku turistide koguarvust. Kokku kasutas 2016. aasta septembris majutusettevõtete teenuseid 169 000 välisturisti.
  • Kaupade eksport kasvas Statistikaameti andmetel 2016. aasta septembris eelmise aasta septembriga võrreldes 13% ja import 2%. Septembris eksporditi Eestist kaupu jooksevhindades 1,1 miljardi euro väärtuses ning imporditi Eestisse 1,2 miljardi euro eest. Kaubavahetuse puudujääk oli 62 miljonit eurot. Septembris olid kaupade ekspordi peamised sihtriigid Rootsi (15% koguekspordist), Soome (15%) ja Läti (10%). Eksport kasvas enim Hollandisse, Mehhikosse ja Saksamaale (vastavalt 33 miljonit, 26 miljonit ja 16 miljonit eurot).
  • Tarbijahinnaindeksi muutus oli Statistikaameti andmetel 2016. aasta oktoobris võrreldes septembriga –0,3% ja võrreldes eelmise aasta oktoobriga 0,6%. Kaubad olid 2015. aasta oktoobriga võrreldes 1,0% kallimad ja teenused 0,1% odavamad. Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad tõusid eelmise aasta oktoobriga võrreldes 3,8% ja mittereguleeritavad hinnad langesid 0,2%.
  • Tööstusettevõtted tootsid Statistikaameti andmetel 2016. aasta septembris 7% rohkem toodangut kui eelmise aasta septembris. Välisturule müüdi 71% kogu töötleva tööstuse toodangust. 2015. aasta septembriga võrreldes suurenes korrigeerimata andmetel toodangu müük ekspordiks 10% ja müük kodumaisele turule 1%.
  • Leibkonnaliige kulutas Statistikaameti andmetel 2015. aastal kuus keskmiselt 395 eurot, see on 106 eurot rohkem kui 2012. aastal. 2015. aastal kulutas leibkonnaliige enim raha toidule – 92 eurot kuus. Eluasemele kulus kuus 65, transpordile 51, vabale ajale 42, majapidamisele 26, riietele ja jalanõudele 21 ning sideteenustele 18 eurot leibkonnaliikme kohta.
  • Eesti ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides oli Statistikaameti andmetel 2016. aasta II kvartalis ligi 9500 vaba ametikohta. Viimati ületas vabade ametikohtade arv 9000 piiri 2008. aastal.
  • Ettevõtlussektori kogukasum oli Statistikaameti andmetel 2016. aasta II kvartalis 671 miljonit eurot ehk 6% väiksem kui aasta varem samal ajal. Võrreldes 2015. aasta II kvartaliga vähenes kogukasum enamikul tegevusaladel.
  • Bensiin 95 ja diislikütus maksid Statoili Viljandi tanklas 1,103 eurot liiter.
  • Viljandi Männimäe Selveris sai kilo suhkrut 79 sendi eest. 1,5-liitrine pudel traditsioonilist A. Le Coqi limonaadi maksis Partnerkaardiga 69 senti (tavahind 1,09 eurot). Kaheliitrine pudel Coca-Colat oli 1,59 eurot, 150-grammine pakk Kalevi Mesikäpa kommi maksis Partnerkaardiga 1,29 eurot (tavahind 1,59 eurot). 0,5-liitrine pudel Saku Originaali maksis 1,09 eurot ja pudel Viru Valget (70 cl) 10,49 eurot.

On reede, 2016. aasta 18. novembri õhtu. Spordiuudistest saan teada, et Eesti epeenaiskond lõpetab aasta edetabeli esimesel kohal. Positiivne. Kahjuks tuleb meelde mõne päeva tagune pealkiri Postimehes „Eesti jalgpall astus ajas 20 aastat tagasi“ koos kommentaariga: „Eesti koondis on sattunud olukorda, mida veel mõne aasta eest ei osanud karta ka halvimates unenägudes“. Panen plaadi mängima. Jaan Tätte laulab: „Mõni hetk on ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga …“. Paljuski sõltub hetke ilu vaatajast ja vaatenurgast ning sellest, millega võrrelda. Mõnele hetkele saame anda hinnangu alles hiljem – siis, kui on, millega võrrelda.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

Sisemajanduse koguprodukt lööb majanduses toimuvad tehingud kokku

Kui üksikisiku või ühe ettevõtte käekäiku on lihtne hinnata, siis kogu ühiskonna heaolu mõõtmiseks tuleb kõik majanduses toimuvad tehingud kokku lüüa. Seda summat nimetataksegi lisandväärtuseks ehk sisemajanduse koguproduktiks (SKP).

Tänapäevases tööjõujaotusele tuginevas majanduses on iga majandusliku hüve elukäigus vähemalt kolm osapoolt. Esiteks tarbijad, kelle heaolu tõstmise nimel üldse midagi tehakse. Teiseks töölised, kes müüvad oma tööjõudu erinevate tööde teostamiseks. Ja kolmandaks ettevõtjad, kes juhivad kogu seda keerulist masinavärki nimetusega majandus, koondades ressursse, inimeste oskusi ja vahendades toodangut.

Need osapooled on omavahel ka täiesti võrdses seisus. See tähendab, et kui panna kõrvuti nende omavahelised tehingud, selgub, et kõigi panus ühiskonna heaolusse on võrdväärne. Seda seepärast, et ettevõtja ei saa oma toodangut müüa kallimalt kui turul ollakse valmis maksma. Tarbijad ei saa maksta rohkem kui nad on võimelised töölistena teenima. Ja töölised ei saa teenida rohkem kui ettevõtjal on võimalik oma oodatavast sissetulekust neile palka maksta.

SKP-d on võimalik hinnata kolme erineva lähenemismeetodi kaudu.

Esimese, tootmismeetodi puhul, mõõdetakse majandustegevust läbi tootjate tegevuse. Selleks liidetakse omavahel kõik müüdud kaubad nagu näiteks tahvelarvutid, teksapüksid ja jahukotid, aga ka teenused nagu juukselõikus, autopesu ja mobiilne internet. Avaliku sektori toodanguna lisatakse eelnevale veel ka avalikele teenustele tehtud kulutused – nii haiglate kui ka koolide tehtud kulutused lähevad toodangusse kirja. Kui kõik hüved valmiksid algusest lõpuni ühes kohas, olekski SKP sellise lihtsa arvestusega valmis. Paraku tuleb aga teha siinkohal korrektsioon.

Nimelt tuleb toodangust maha arvata vahetarbimine ehk kaubad ja teenused, mida tootjad on oma töö käigus kasutanud. Seda on vaja selleks, et ei tekiks ühe ja sama hüve mitmekordset arvele võtmist.

Näiteks ostab pagarikoda omale mitmesuguseid tooraineid, mida ta kasutab saia küpsetamiseks. Kui nüüd omavahel liita nii küpsetatud saiad kui ka toiduainetootja valmistatud jahu, millest need saiad on tehtud, siis on sama jahu esindatud toodangus kahekordselt – üks kord jahuna, teine kord taigna komponendina. Kui lisada valemisse veel ka vilja kasvatanud põllumees, tekib juba kolmekordne arvestus. Kuid kuna tarbija saab heaolu lõpuks ikkagi saiast, tulebki toodangust maha arvata saia tootmiseks tehtud kulutused.

Vaatame näiteks olukorda, kus vili maksab €0,3 ühikust, jahu €0,7 ühikust ja sai €1 ühikust. Skeemi ülemine osa näitab meile, mis juhtub, kui liidame omavahel kõigi tegevuste toodangu. Alumine pool aga kirjeldab olukorda, kus leitakse iga tegevuse lisandväärtus eraldi, mis kokku liidetuna moodustavadki SKP.

Aga SKP-d saab ju arvutada veel kahe meetodi järgi. Teine, sissetulekumeetod tähendab, et SKP leitakse palkade ning sotsiaalmaksete ja ettevõtlusest teenitud kasumi pealt. Veel lisatakse arvestusse kulum, mis näitab tulu tootlikult kasutatud tootmisseadmetest ja -hoonetest. Ehk end tasateeninud investeeringute mahtu.

Kolmanda, tarbimismeetodi, puhul hinnatakse aga majanduse tarbimise poolt. Kui eraisikute puhul hinnatakse tarbimist nende igapäevaste väljaminekute järgi, siis ettevõtete tarbimiseks peetakse nende investeeringuid ja muutusi varude seisus. Juhul, kui leiab aset ka tehinguid välismaailmaga, tulevad tarbimismeetodil arvesse veel eksport ja import.

Joonisel näeme olukorda, kus majanduses ei toimu täiendavat investeerimist ja kõik ettevõtjad on oma töö korraldanud sellisel moel, et neil ei teki varusid. Näiteks ei investeeri pagar köögitehnikasse ja küpsetab kogu taigna ära. Kogu majanduskasv tuleb sellisel juhul saiade tarbimisest. See kattub olukorraga eelnevates näidetes. Kui aga toimuks ka investeerimine peaksime joonistele lisama veel tootmistehnoloogia valmistajad ja nende palgal olevate inseneride töötasu.

Kõigi meetodite puhul võetakse arvesse ka riigi poolt kogutud maksude ja välja makstud subsiidiumide mõju.

Samuti tehakse hinnanguid registreerimata ja illegaalsete tegevuste kohta. Seega saavad ka prostitutsioon ning salasigarettide ja -kütuse vedu SKP-sse arvestatud.

Eelnev annab põgusa ülevaate sellest, kuidas valmib konkreetse aasta SKP. Kuid need tulemused ei ole veel võrreldavad erinevate aastate kaupa. Kui me teame, et ühel aastal müüdi saiu €100 eest ja järgmisel €125 eest, ei ütle see meile iseenesest eriti midagi. Võib-olla müüdi saiu sama palju, kuid hinnad tõusid? Võib-olla müüdi saiu vähem, kuid oluliselt kallimalt? Võib-olla aga hinnad hoopis langesid ja saiu müüdi väga palju rohkem? Seda, kas ja kui palju on majandusse hüvesid juurde tekkinud, saab teada ainult hinnamõjusid kõrvaldades. Hinnamõju näitavad erinevad hinnaindeksid, näiteks mõõdab tarbijahinnaindeks tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust.

Kui me jälgime hindade muutusi majanduses ja näeme, et saia hind tõusis aastaga 10 senti (ehk 10%), varasema €1 pealt €1,1 peale, saame väga lihtsa arvutusega viia SKP baasaasta (ehk võrdluseks võetava aasta) hindadesse ja leida reaalse majanduskasvu. Sellisel juhul on meie hinnaindeks 1,1 ja reaalkasvu leidmine toimub järgmiselt:

Reaalne majanduskasv näitabki meile, kui palju hüvede kogus majanduses tegelikult tõusis.

Tihtipeale võib kuulda majandusteadlasi vaidlemas selle üle, millele tuleks keskenduda kiirema majanduskasvu toetamiseks. On selleks tarbimine? Või ettevõttes töötamine ja millegi loomine? Kuigi tegemist on olulise majanduspoliitilise küsimusega, on SKP arvestuse seisukohast tegemist võrdväärsete tegevustega. Nagu eelnevast näha on tegemist sama mündi erinevate pooltega.

Või nagu on tõdenud majandusteadlane Jean-Baptiste Say, siis tööjaotuse tingimustes tekib iga toodetud hüve väärtuses kohe turg muudele kaupadele ja teenustele. Toodab ju ettevõtja siiski midagi vaid selleks, et see enda heaolu seisukohast olulisemate hüvede vastu vahetada. Seega on peamine vaid see, et toodetaks neid hüvesid, mida inimesed vajavad.

Robert Müürsepp, Statistikaameti vanemanalüütik