Tag Archives: majandus

Kes tahab elada minevikus, ostab maja

Kinnisvara soetades ei osteta enamasti üksnes elamis- või äripinda ega asukohta, vaid lisaks emotsioone, staatust, kuuluvust ühiskonda, ajaloolist pärandit, traditsioone ja veel palju muud. Sellest lähtuvalt on Eesti elamispindade turul praegu tekkinud valik ajaloolise ja ratsionaalsotsialistliku elustiili vahel.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus, andmeteadur Arko Kesküla, juhtivanalüütik Märt Leesment ja juhtivanalüütik Kaja Sõstra

Korterid on sotsialistlik valik

Osta saab seda, mida müüakse. Müügiks pakutavale kinnisvarale ajaloolises võtmes peale vaadates nähtub, et korterite ja majade võrdluses on mõlema variandi puhul võimalik osta kaasaegset lahendust. Lisaks sellele rõhutavad korterid aga eelkõige sotsialistlikku valikut ja majad ajaloolisuse hõngu.

Elamispindade müügikuulutusi analüüsides pakutakse praegu turul täiesti arvestatavat valikut möödunud sajandi algusest kuni tänapäevani. Korterite puhul joonistub välja, et 54 protsenti pakkumistest on alates aastast 2000 ja edasi. Teine suurem turul olev korterite kogum moodustab 34 protsenti pakutavast ja pärineb perioodist 1960–1990. Aastatel 1900–1960 ehitatud korterid moodustavad turul vaid 9,5 protsenti pakutavatest pindadest.

Sarnaselt korteritega on ka majade puhul käesoleval sajandil valminud ehitiste osakaaluks 54 protsenti müügis olevates. Samas on erinevalt korteritest selle aasta toodangut turul suhteliselt vähe. Lausa 21 protsendiga on esindatud aga majade osakaal, mis valmisid aastatel 1900–1960. Suhteliselt ahtavõitu on õitsva nõukogude perioodi produktsiooni, mille osakaal on 17 protsenti.

Korterit valides on eluaseme otsijal võimalus leida endale sobiv turumajandusele eelnenud sotsialistliku elukorralduse toodangu seast ja saada osa tol perioodil kehtinud sotsiaalsest läheduslahendusest. Majade puhul sarnast perioodi selle eheduses pigem osta ei saa. Küll aga võib eramuid valides leida tõelisi ajaloolisi pärleid, mis võimaldavad luua endale sajandivanuse õhustiku.

Müüakse ehituslikku moekaupa

Eluasemeturu pakkumise pool on just taoline arusaadavalt põhjusega. Nimelt oli aastatel 1960–1990 korterite ehitamine ajakohasest suundumusest tulenevalt väga moes. Neid tuli juurde suurusjärgus 100 000 elukohta igal kümnendil ja sealt tuleb ka praegu müüki ootav elamuvaru.

Analoogsel põhjusel on 2010. aastal ja hiljem ehitatud korterite pakkumine väga suur. Kasutusse lubatud eluruumide statistikat ja kuulutustes mainitud ehitusaastaid arvesse võttes võib järeldada, et müügis on peamiselt uusehitiste vastvalminud korterid. Seega müüakse peamiselt seda, mida on olnud moes ehitada.

Kortermajadele iseloomulik sotsialistlik karbistamine ei ole loomulikult ainult mineviku pärand ja nõukogude ploki särav leiutis. Sellist elukorraldust leidub igal pool maailmas ja ka nüüdisajal. Ilmselt on hoogu koguv jagamismajandus uute tehnoloogiliste lahenduste toel suunatud sellele, et mitte vara endale krabada, vaid sotsialistlikult seda teistega jagada, laenata, kasutada.

Seetõttu on ka praegusel sajandil valminud eluasemete valikutes olemas nii turumajandusliku edu sümbolid, vähem või rohkem uhked privaatsusele orienteeritud eramud, kui ka kompaktelule suunatud korterid. Igaühel on võimalik valikuid teha just omast maitsest tulenevalt ja seega hääletada, kas ruumika elustiili või kokkuhoiu poolt. Eesti kinnisvaraturg pakub praegu mõlemat võimalust.

Kinnisvaraturul jagub ostjaid nii korteritele kui ka majadele. Ajalugu tänapäevane tootmine aga muuta ei suuda – kes tahab nautida tõelist minevikuhõngu, saab selle ajaloolisest majast, kes otsib sotsialistlikku retrot, valib selle korterite seast.Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest. Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara

Ärirentnik hindab keskpärasust

Pärast eriolukorda avastatakse ärikinnisvara turul uut maailma. Hinnasoodustusi ootavad rentnikud kombivad rendileandjate taluvuspiiri, kinnisvaraomanikud jälgivad majanduse taastumise märke ja otsivad maksujõulisi kliente. Sektori rahastajad on aga ettevaatlikud ja hoiavad pigem eemale.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus, andmeteadur Arko Kesküla ja juhtivanalüütik Märt Leesment

Ärikinnisvara omanike suurteks küsimusteks on praegu, kas koroonajärgne klient soovib head asukohta, eksklusiivsust, odavust, palju ruutmeetreid või hoopis midagi muud? Langev turg innustab ehk rentnikke odavamate hindade tõttu oma äritegevuse pinda laiendama, samas võib rahaliselt riskantsem periood tekitada aga hoopis vastupidist soovi. Kriisiaeg võib mõnele kliendile olla võimaluseks endale ärikinnisvara turult tõeline kroonijuveel napsata või tekitada pigem mõtteid linnast maale metsade vahele kolida.

Saaremaa jätkab hinnaliidrina

Eriolukorrajärgseid ärikinnisvara turgu iseloomustavaid numbreid on veel vähevõitu ja nende pinnalt uusi eelistusi välja lugeda on suhteliselt keeruline, kuid mingeid viiteid on juba võimalik leida. Uurisime äripindade rendikuulutusi ja kuna pakkumine on seotud nõudlusega, saab kuulutuste analüüsist leida üsna reaalseid näitajaid.

Hinnaliider ruutmeetri kohta on Saaremaa, kus mediaanrendihind* jääb kümne euro kanti ruutmeetrist. Hinnalisuse edetabelis on umbes veerandi võrra odavam Harjumaa ning järgnevad kuue euro piirimail Läänemaa ja Tartumaa. Harjumaa ja Tartumaa hinnad on märtsist juunini püsinud peaaegu muutumatuna, Läänemaal on näha väikest tõusu ja Saaremaa numbritest tuleb selgelt välja eriolukorra ehmatus – hinnad korrigeerusid aprillis korraks pisut madalamaks.

Põlvamaa pakub ruumikust

Kui aga ruutmeetri hinna asemel vaadata mediaanrendihinda nii pakutavate pindade kui ka terviku lõikes, siis eristub selgelt juhtkolmik: Harjumaa, Saaremaa ja Põlvamaa. Neist kaks esimesena nimetatut on suurest ruutmeetrihinnast tulenevalt ootuspärased, aga Põlvamaa on üllataja. Põlvamaal ruutmeetri eest palju ei küsita, hind jääb kolme ja nelja euro piirimaile, kuid pakutavad bürood on lihtsalt suuremad.

Ruutmeetri hinna järgi on odavaim rendihind Jõgevamaal, kahe euroga võib seal kuuks ajaks ruutmeetri osta. Odavalt saab ruutmeetreid ka Valga- ja Raplamaal. Võrus oli samuti odav, kuid hinnad kipuvad juba pisut kallinema.

Lääne- ja Viljandimaa kui suurimad hinnatõstjad

Majanduses kehtib põhimõte, et hinda saab tõsta siis, kui nõudlus järgi tuleb. Märtsist juunini kasvas küsitav ruutmeetri rendihind kõige rohkem ehk 26 protsenti Läänemaal ja umbes samas suurusjärgus ehk 25 protsenti ka Viljandimaal. Samas nii hinnatasemelt kui ka pakutavade büroode suuruselt kuuluvad mõlemad maakonnad pigem keskpäraste hulka.

Kui eelneva põhjal proovida hinnata, mida ärikinnisvara rendiklient koroonajärgselt eelistab, siis pigem keskpärasust. Teda ei köida ei Saaremaa eksklusiivsus ega Harjumaa ärikesksus, nagu ei põgene ta ka peitu ääremaale või Põlvasse suuri büroosid rentima.

* Mediaanrendihind näitab summat, millest suuremaid ja millest väiksemaid rendihindasid on selles maakonnas ühepalju.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.

Kinnisvaranõudluse trend näitab suunda linnast maale

Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise ja kandub ühelt kehalt teisele. Raha ei teki ega kao, vaid liigub ühest taskust teise. Sama lugu on kinnisvaraga – kui kusagilt minnakse, siis kuhugi tullakse. Praegu viitavad märgid sellele, et minnakse linnakorteritest ja -majadest ning suundutakse maale.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus, andmeteadur Arko Kesküla ja juhtivanalüütik Märt Leesment

Kinnisvaraturg on praegusel ajal suurte muutuste keskmes. Võib arvata, et kinnisvara ostjad ja üürijad pingutavad püksirihma ja keegi saab äriliselt selle tulemusena vastu näppe. Inimestel on suur huvi teada, et kui kinnisvaraäri mõnest sektorist raha vähemaks jääb, kas siis mõnda sektorisse tuleb seda juurde, kas tõmbutakse üldse kõrvale või lihtsalt muutuvad eelistused.

Delfi Ärilehes kirjutati, et kui koroonakriisist tingitud eriolukorras võis täheldada suurenevat huvi maakodude vastu, siis paraku see vaid huviks jäigi. Sarnaselt Delfi Ärilehe toimetusega jälgime ka meie kinnisvaraportaalide kuulutusi, analüüsime neid, teeme järeldusi ja proovime leida trende. Oleme tekkivaid koroonakriisi aegseid ja järgseid suundumusi käsitlenud oma varasemates blogilugudes ning teeme seda ka edaspidi. Ärilehega võrreldes oleme aga jõudmas pisut teistsugusele arusaamale.

Talude ja suvilate müügikuulutusi viimase kahe kuu jooksul jälgides, hindade ja pakkumise vahekorda analüüsides, võib oodata huvi tekkimist maapiirkonda asumise vastu, vähemalt hooajaliselt. Talud ja soojustatud suvilad saaksid olla püsivaks elukohaks aastaringselt, aga ka vaid suvine asumine maale võib näidata, et linnast eemal tuntakse ennast turvalisemalt.

Pelgupaigaks eelistatakse Jõgevamaad, Valgamaad ja Võrumaad

Numbrid näitavad, et talude ja suvilate hinnad on sõltuvalt maakonnast, kas suhteliselt paigal või läinud tõusuteed. Jutt on küll kuulutustes küsitavatest hindadest, kuid kui nõudlust ikka ei ole, siis pakkumise pool ei saa ka hinda kruvida.

Täielikult kullatükiks on muutumas Jõgevamaa, kus talude ja suvilate ruutmeetrihinnad on kuulutustes küsitu põhjal kasvanud paari kuu jooksul 72 protsenti. Järgnevad Valga- ja Võrumaa, vastavalt 57 ja 50 protsendiga. Mida vähem on tsivilisatsiooni ja mida rohkem on tegemist ääremaaga, seda parem on peitu pugeda.

Hinnatõusu ei ole võimalik täheldada Saaremaal, Põlvamaal ja Ida-Virumaal. See, et Saaremaa hinnad ei ole pärast eriolukorra lõppu veel jõudnud kasvama hakata, on mõneti arusaadav ja Ida-Virumaa ei ole oma olemuselt klassikaline maamajanduse ja puhkepiirkond, pigem tööstusmaastik.

Milleks siis ikkagi maale? Kas peitu viiruse eest? Mingil määral kindlasti, uue laine eest on hoiatatud ja pisut aega tagasi aset leidnud ühiskonna seiskamine mõjus ilmselt hirmutavalt. Eks täiendavaks põhjuseks ole kindlasti ka tööturul toimuv ja muutuv arusaam, et just töötamine põllumajanduses võib muutuvas maailmas sotsiaalmajanduslikku turvalisust tagada.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.

Sotsiaalne distantseerumine kinnisvara moodi

Viiruskriis pole pannud inimesi sotsiaalselt distantseeruma mitte ainult teineteisest, vaid ka oma varadest. Kuidas muidu nimetada suureulatuslikku üürikuulutuste kasvu ja mida oma elamispinna üürileandmine siis ikka muud on, kui sellest distantseerumine.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus ja andmeteadur Arko Kesküla

Võrumaal üüriplahvatus

Analüüsides kinnisvara üürikuulutusi on näha, et elamispinda üüriks pakkuvate kuulutuste arv kasvas kahe kuu jooksul ehk märtsist maini 26 protsenti. Kõige suurem oli kasv Võrumaal, lausa 67 protsenti. Järgnesid Viljandimaa 46, Lääne Virumaa 44, Tartumaa 37, Raplamaa 27 ja Harjumaa 26 protsendiga. Üüripakkumiste arv langes Järvamaal, Valgamaal ja Põlvamaal, kusjuures viimase puhul lausa kolmandiku võrra.

Maakonnad on pisut erinevad, kuid enamikel juhtudel näeb üüripindade pakkumise kasvu, nagu ka terves Eestis kokku.

Langenud on pakkumistes küsitavad hinnad, Eestis tervikuna keskmiselt kümmekond protsenti. Maakondadest on hinnaalanduse liidrid Raplamaa 14 protsendiga, järgnevad 13 protsendiga Saaremaa ja Järvamaa. Suurtes keskustes, Harjumaal ja Tartumaal, on hinnalangus kaheksa ja üheksa protsendi vahel. Isepäiselt käitub Põlvamaa, kus hinnad kasvasid 43 protsenti, kuid seal vähenes pakutavate pindade arv ka kolmandiku võrra.

Hindade liikumise mõttes on asi üldjoontes arusaadav, kui pakkumine kasvab ja kliente proportsionaalselt peale ei tule, siis on surve hindade alanemisele. Kuid mis ikkagi toob üüripinnad turule?

Majanduslangus toodab ratsionaalsust

Põhjuseid on mitmeid ja eks igaüks mängib oma rolli. Näiteks on üha süvenev majandussurve sundimas peale ratsionaalsust ja kui on vara, mida saab tootma panna, siis seda tuleb ka teha. Pingeline seis kinnisvaraturul on loonud ka olukorra, kus ilmselt mitmeid müügiplaane lükatakse edasi. Seisev korter on aga kulu ja parema müügihetke saabumiseni tuleb see välja üürida.

Raske majanduslik seis on tekitanud ka maksejõulisuse probleeme. Kui üürnik jääb võlgu, võib järgneda väljatõstmine ning vajadus leida uus ja maksejõuline. Samuti võis korteri omanik või üürnik minna maapiirkonda viiruse eest peitu ning otsustada sinna jäädagi, vabanenud elamispind peab aga leidma rentaabli asuka.

Üürnik võis vahetada töökohta ja seoses sellega elukohta: ühes kohas kadus töö ja tuli minna teise. Praegusel ajal on suhteliselt tüüpiline olukord, kus vabanev pind hakkab uut üürnikku ootama. Samuti võisid perekonnad kokku kolida ja vähendada oma lähikondsete poolt kasutatavate kinnistute pinda, ka ei toimi Airbnb nagu varem ja välistööjõud ei vaja enam sellisel määral elukohti.

Milline põhjus, kui suurt osakaalu omab, kuulutustest ei selgu. Samas eks kõik nimetatud ja veel mitmed teisedki mängivad oma osa. Nii või teisiti on põhjused otsapidi seotud majandust läbinud eriolukorraga ning selle tulemusena segi paisatud traditsionaalsete käitumismallidega.

Lähikuud näitavad, kas üüripinnad leiavad huvilised või on meie elamispindade hulk väikese riigi jaoks uues kontekstis liiga suur.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.

Eesti ettevõtetest ligi kolmveerand on innovaatilised

„Ettevõtete innovatsiooniuuring 2016–2018“ tulemuste põhjal olid 73% Eesti ettevõtetest innovaatilised. Innovaatiliseks loeti ettevõte, kes töötas uuringuperioodil välja kauba, teenuse või äriprotsessi, mis erines vähemalt ühe tunnuse poolest oluliselt varasemast tootest või protsessist.

Statistikaameti analüütik Nele Saarelaid ja juhtivanalüütik Tiina Pärson

Uuringu tulemused on ühest küljest üllatuslikud, sest nii kõrget innovaatiliste ettevõtete osakaalu pole varasemad uuringud näidanud. Teisalt on see mõistetav, sest iga ettevõte peab konkurentsi tingimustes mõtlema toodete ja teenuste arendamisele ning protsesside täiustamisele. Samuti soodustas uuringuperioodil innovatsiooni majanduse pinnas, sest kõigil kolmel aastal oli Eesti majanduskasv üle 3%. Näiteks kasvasid 2018. aastal nii kaupade ja teenuste eksport (4,3%) kui ka sisemajanduse nõudlus ning investeeringud (2018. aastal 3,3%).

Innovaatilisemad ettevõtted ja tegevusalad

Kõige suurem innovaatiliste ettevõtete osakaal oli rohkem kui 250 töötajaga suurettevõtete seas, kus nad moodustasid lausa 96% sama suurusgrupi äriühingutest. Neile järgnesid 50–99 ning 100–249 töötajaga ettevõtted, millest innovaatilised olid vastavalt 86% ning 84%. Samuti oli kõrge innovaatilisuse tase väikeste ehk kuni 49 töötajaga ettevõtete seas, kus nad moodustasid 69% oma suurusgrupist.

Tegevusalade lõikes jagunes innovaatilisus nii tööstus- kui ka teenidussektori vahel enam-vähem võrdselt. Innovaatilistest ettevõtetest moodustas tööstussektor 50,8% ning teenindus 49,2%. Veidi rohkem kui pooled tegelesid protsessiuuendusega (53,2% ettevõtetest), millest enim pandi rõhku põhiprotsessi arendamisele ehk tegevustele, mis olid seotud toodete või teenuste pakkumise ja arendamisega.

Tooteuuendustega tegeles 49,4% ettevõtetest, kuid pigem tegeleti kaupade ja teenuste täiustamisega, mitte uute välja töötamisega. Samuti olid ettevõtete tooteuuendused pigem sellised, mis on turul juba olemas. Selle põhjal saab järeldada, et Eesti ettevõtted on küll innovaatilised, kuid tegu on pigem imiteeritud innovatsiooniga. See tähendab, et leitakse küll ettevõtte jaoks midagi uut, kuid selline uuendus on juba turul olemas. Uuringust tulenevalt pakkus konkureerivaid tooteuuendusi 41,2% ettevõtetest, samas turule täiesti uue tooteuuendusega tuli vaid 15,1% ettevõtetest. Müügitulu uutelt toodetelt moodustas innovaatiliste ettevõtete müügitulust umbes 15%.

Ettevõtete peamised koostööpartnerid

Üleüldse koostööga tegeles uuringuperioodil 43,8% ettevõtetest, uuendustegevuses ja teadus- arendustegevuses tegi koostööd aga vaid viiendik. Peamiselt tehti koostööd partnerite ja kontserniväliste ettevõtetega. Kõige kesisem oli ettevõtete koostöö konkurentide, avaliku sektori uurimisasutuste ja mittetulundusühingutega. Ülikoolidest ja kõrgkoolidest tehti enim koostööd Eesti koolidega, välismaiste ülikoolidega võrdlemisi vähe. Enamik ettevõtteid eelistas uuendusi välja töötada iseseisvalt ja vaid pooled uuenduslikest ettevõtetest olid seda teinud koostöös. Seega ei ole innovatsiooni osas koostöö tegemine ettevõtete jaoks tihti prioriteet.

Innovatsiooni takistab kvalifitseeritud töötajate nappus

Ettevõttesisestest uuendustegevuse takistustest peetakse kõige olulisemaks kvalifitseeritud töötajate nappust ja kaasnevaid kõrgeid kulusid. Ettevõtete innovaatilisust kinnitab siinkohal asjaolu, et äriühingute teisi eesmärke ei peeta peamiseks uuendustegevuse takistuseks. Regulatsioonidest peetakse takistavaks teguriks maksukeskkonda ning tööhõivega seonduvat. Samas 3,5% ettevõtetest leidis, et õigusaktid hõlbustasid nende uuendustegevust. Enamik ettevõtteid (76%) siiski ei arva, et õiguslik keskkond innovatsiooni kuidagi mõjutaks.

Uuendusi rahastatakse oma ressurssidest

Riik ning Euroopa Liit võimaldavad ettevõtetel uuendustegevuseks taotleda mitmeid toetusi, aga enamjaolt kasutatakse rahastamiseks siiski ettevõtete oma ressursse. Täiendavaks rahastamiseks tarvitati enim laene. Riigi toetusi kasutas 7% kõigist ettevõtetest. Kulutused uuendustegevusele küündisid 2018. aastal üle 951 miljoni euro. Enam kui pool nendest tehti tööstussektoris, kus kulutuste maht oli 552 miljonit eurot. Kõige suurema osa uuenduskuludest moodustas põhivara soetamine. Neljandik uuenduskulutustest tehti nii ettevõttesisesele kui ka sisseostetud teadus- ja arendustegevusele. Pideva teadus- ja arendustegevusega tegeles vaid 8% ettevõtetest. Suurtest ettevõtetest tegelesid ettevõttesisese teadus- ja arendustegevusega enam kui pooled, väikeettevõtetest vaid alla viiendiku. Seega teadus- ja arendustegevus ei ole väikeettevõtetele jõukohane ja nad keskenduvad muudele uuendustele.

Aastad 2016–2018 olid Eesti ettevõtetele innovatsioonivallas hea aeg. Konkurentsivõimekuse veelgi paremaks tagamiseks tuleks aga ettevõtteid enam toetada uuenduste väljatöötamisel, mis oleksid uudsed ka turule. Samuti tuleks rohkem rõhku panna teadus- ja arendustegevusele. Kuidas praegune koroonakriis ettevõtete uuendustegevust mõjutab, seda näitab juba järgmine innovatsiooniuuring.

Täpsemalt saab uuringutulemustega tutvuda siin.

Eraklientide käitumine ennustab lööki linnakorteritele

Lähikuud kinnisvaraturul on ettearvamatud, ennustatakse pigem katastroofi, kuid samas loodetakse positiivset. Üldist nõudlust kujundavad erakliendid, kes oma tarbimisliku enesekindlusega kas turgu üleval hoiavad või selle allavett lasevad. Tulgu tarbimispanus siis kommertskinnisvara toetava ostlemiskultuuri kaudu kaubanduskeskustes või inimeste endi eluasemeplaanide läbi. Lõpptarbija astub oma sammud, ärisektor lähtub sellest.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus ja andmeteadur Arko Kesküla

Eesti inimene mõtleb suuresti kinnisvarakeskselt: kui läheb hästi, soetab elamispinna või laiendab seda, kui läheb halvasti, siis pakib ennast kokku või läheb urgu paremat aega ootama. Erakliendi kinnisvaramõtteid on võimalik lugeda kinnisvara müügikuulutustest. Neid hulgikaupa analüüsides tulevad hoiakud ja mentaliteet väga selgelt välja ning viimased annavad teatud viiteid tulevikku.

Mida kinnisvarakuulutused meile praegu pakuvad

Ida-Virumaalt saab korteri, Hiiumaalt maja – nendes maakondades väga muud varianti ei ole. Korterite müük domineerib ülekaalukalt veel Harjumaal, Tartumaal, Pärnumaal ja Järvamaal. Maju pakutakse suhteliselt rohkem müügiks Saaremaal, Põlvamaal, Valgamaal, Võrumaal ja Viljandimaal.

Korterid on üldjuhul majadest kallimad. Eestis tervikuna on korterite mediaanhind ruutmeetri kohta 1700 ja majadel 900 eurot. Erandlikud maakonnad on Hiiumaa, Ida-Virumaa ja Valgamaa, kus maja ruutmeeter maksab rohkem kui korteritel.

Kinnisvarapakkumiste üldine ruutmeetri mediaanhind on ootuspäraselt kõrgeim Harju maakonnas, kus see on 1949 eurot, järgneb Tartumaa 1425 euroga. Tugevalt viimane on Jõgevamaa 388 euroga.

Suurusjärgus pooled kinnisvara müügikuulutused pakuvad elamispindu Harjumaal, Tartumaalt tuleb 15 protsenti pakkumistest ja Pärnumaalt 11 protsenti. Üllatuslikult aktiivne kinnisvara pakkuja on Ida-Virumaa üheksa protsendiga, kui Lääne-Virumaa sealsamas kõrval on kõigest kahe protsendi peal. Ülejäänud maakonnad omavad sellest turust suurusjärgus ühte kuni kahte protsenti.

Mida toob meile tulevik

Rohkem saavad tavaliselt kriisidega pihta aktiivsemad turud ja kõrgemad hinnad. Kui su hind on niikuinii maadligi ja sa eriti ei kauple, siis turu langus sind ka eriti ei puuduta.

Langust tuleks eelkõige oodata korterite turul ja pigem Harjumaal, Tartumaal ja Pärnumaal. Ettevaatlik tasub olla Ida-Virumaal. Tõeliseks turvasadamaks on Jõgevamaa, suhteliselt kindlalt võiks ennast tunda ka Valga- või Järvamaal ning eelkõige majas, mitte korteris. Meretagune Hiiumaa ei ole küll odavuse hinnaliider, kuid seal ei ole suhteliselt võttes ka mingeid tehinguid. Kui seal midagi müüa, siis võib see olla keeruline sõltumata sellest, kas majandus õitseb või valitseb sügav langus.

Selline on tänane kinnisvaraturu pakkumise pool ehk erakliendi arusaam kinnisvaraturust. Lähikuude arengud tõenäoliselt aga korrigeerivad seda pilti.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.

Tööturg taastub majanduskasvu kõrval aeglaselt

Euroopa Liidu majandus kasvas 2010. aasta II kvartalis aastases võrdluses juba teist kvartalit järjest ja kiirenevas tempos. Vaatamata majanduskasvule ei ole EL-s juurde loodud piisavalt uusi töökohti, mistõttu on tööpuudus paljudes liikmesriikides jätkuvalt kõrge.

Kui I kvartalis kasvas Euroopa Liidu majandus Eurostati andmetel võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga 0,5%, siis II kvartalis juba 1,7%. Oma SKP avaldanud liikmesriikidest oli majandus languses veel vaid viies: Bulgaarias, Hispaanias, Lätis, Küprosel ja Kreekas.

Eesti SKP kasv oli II kvartalis 3,5%, mis oli EL-s üks kiireimaid. II kvartali SKP-d mõjutas eelkõige tööstussektoris loodud lisandväärtuse kiire kasv (10%), mida omakorda toetas töötleva tööstuse toodangu ja elektrienergia tugev eksport. Et sisemajanduse nõudlus oli nõrk, siis töötleva tööstuse toodangu müük kodumaisele turule vähenes. Jooksevhindades kasvas Eesti kaupade eksport 26%. Selline väljaveo kasv oli võimalik tänu mitmete meie peamiste kaubanduspartnerite — Saksamaa, Rootsi, Soome, USA ja Venemaa — majanduse korralikule kasvule ja nende nõudluse kosumisele. Selle aasta esimese 5 kuuga on Rootsi suurendanud jooksevhindades oma sissevedu eelmise aastaga võrreldes 26% ning Saksamaa 12%. Soomes jäi sisseveo kasv tagasihoidlikumaks. 

Majanduskasvu peamised sisemajanduse mõjurid olid Eestis ja meie lähinaabritel üldjoontes sarnased. Nii nagu Eestiski, oli ka Läti, Leedu, Soome ja Rootsi majanduskasvu peamiseks mootoriks tööstussektori kiire kasv. Sarnaselt Eestile vähenes Lätis ja Leedus jätkuvalt ehituses loodud lisandväärtus. Rootsis aga ehituses loodud lisandväärtus kasvas ning ka Soomes on olukord ehituses tunduvalt paranenud.

Venemaa, USA ja EL liikmesriikide SKP kasv võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga, II kvartal 2010

Venemaa, USA ja EL liikmesriikide SKP kasv võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga, II kvartal 2010

Vaatamata EL majanduskasvule ei ole juurde loodud piisavalt uusi töökohti, mistõttu on tööpuudus paljudes liikmesriikides jätkuvalt kõrge. 2010. aasta II kvartalis oli EL-s töötuse määr 9,6% (2009. aasta samas kvartalis oli see 8,8%). Soomes ja Rootsis on püsinud töötuse määr viimase aasta jooksul üle 8%. Hispaanias on töötuse määr suurenenud möödunud aasta 18%-lt ligi 20%-le selle aasta II kvartalis. Ka USA-sse pole juba 3 kvartalit järjest kestnud majanduskasv toonud piisavalt uusi töökohti — juunis oli seal tööta 9,5% tööealisest elanikkonnast. 

Eestis langes töötuse määr I kvartali 19,8%-lt II kvartalis 18,6%-le. Tööhõive suurenes 5200 inimese võrra peamiselt majanduskasvu vedava töötleva tööstuse, aga ka majutuse ja toitlustamise ning kinnisvaraalase tegevuse arvelt. Samas langes tööhõive tugevasti hulgi- ja jaekaubanduses. Tööhõive vähenemine selles tegevusalas on seotud jaekaubanduse lisandväärtuse jätkuva vähenemisega ebapiisava nõudluse tõttu. Tööturg taastub majanduskasvu kõrval viiteajaga ning tõenäoliselt väga aeglaselt. Samas kui SKP kasvab (või langus aeglustub) kiiremini kui tööhõive paranemine, suureneb tööjõu tootlikkus. Nii ongi Eestis tööjõu tootlikkus kasvanud juba kolmandat kvartalit järjest. 2010. aasta II kvartalis kasvas tööjõu tootlikkus võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 9,7%.

Hõivatute arv (parem telg) ning SKP ja tööjõu tootlikkuse kasv (vasak telg) võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga, I kvartal 2005 — II kvartal 2010

Hõivatute arv (parem telg) ning SKP ja tööjõu tootlikkuse kasv (vasak telg) võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga, I kvartal 2005 — II kvartal 2010

Seega soodustab majanduskasvu ennekõike juba olemasolevate töökohtade efektiivsem kasutamine, mitte aga uute töökohtade loomine. Ühest küljest on Eestile konkurentsivõime parandamiseks väga oluline tööjõu tootlikkuse suurendamine: Eesti tööjõu tootlikkus moodustas ostujõustandardi järgi 2009. aastal vaid 64% EL keskmisest. Teisest küljest on Eestis praegu liiga palju kasutamata tööjõudu. Paljud inimesed peavad tõenäoliselt töö leidma buumi ajaga võrreldes teisel tegevusalal.

Tõnu Mertsina, Statistikaameti rahvamajanduse arvepidamise talituse juhataja

Elanike tarbimiskäitumine Euroopa Liidus

Elanike tarbimiskulutuste struktuur on Euroopa Liidu riikides suhteliselt sarnane — enim raha kulub eluasemele, transpordile ja toidule. Hinnaerinevust kõrvaldades moodustavad Eesti elanike tarbimiskulutused inimese kohta 68% EL keskmisest.

Elanike tarbimiskulutused moodustavad enamikus Euroopa riikides üle poole sisemajanduse koguproduktist (SKP). SKP-s tarbimiskulutuste osatähtsuse ja riigi elatustaseme seosest ühest järeldust teha ei saa, kuid lõunapoolsemates ja vaesemates EL liikmesriikides on elanike tarbimise suhteline mõju SKP-le suurem kui kõrgema elatustasemega riikides. Erandiks on elanike suhteliselt suurte tarbimiskulutustega Suurbritannia. EL moodustasid elanike tarbimiskulutused 2009. aastal keskmiselt 58% SKP-st. Eesti elanike tarbimiskulutused olid 2008. aastal 55% SKP-st, kuid majanduskriisi tingimustes ja tarbimisaktiivsuse olulise vähenemisega langesid 2009. aastal 52%-ni.

Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste osatähtsus SKP-st, 2009

Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste osatähtsus SKP-st, 2009

 

Tarbimiskulutused inimese kohta olid 2008. aastal kõige suuremad Luksemburgis ja kõige väiksemad Ungaris, kahe riigi kulutused erinesid 4,5 korda. Kui Luksemburgi elanik kulutas keskmiselt 24 700 eurot, siis Ungari elanik vaid 5500 eurot. Eestis elanik kulutas 6600 eurot inimese kohta ehk 3,7 korda vähem kui Luksemburgi elanik. Soomega oli vahe 2,6 ja Rootsiga 2,4 korda. Ehk siis Eesti elanike tarbimiskulutused inimese kohta moodustasid Luksemburgi elanike tarbimiskulutustest 27%, Soome ja Rootsi puhul vastavalt 38%ja 42%.

Kui kõrvaldada EL riikide vaheline hinnaerinevus ja mõõta kulutusi ostujõupariteedi alusel, siis on Eestis tarbimiskulutused inimese kohta Luksemburgiga võrreldes 2,7 korda väiksemad, Soomest 1,5 ja Rootsist 1,4 korda väiksemad. Eesti elanike tarbimiskulutused inimese kohta moodustasid Luksemburgi elanike tarbimiskulutustest 38%, Soome ja Rootsi omadest vastavalt 66% ja 71%.

Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused Eestis ja teistes Euroopa riikides, 2008

Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused Eestis ja teistes Euroopa riikides, 2008

 

Üldjoontes on elanike tarbimiskulutuste struktuur EL liikmesriikides sarnane. Kõige rohkem kulub eluasemele (2008. aastal 22% elanike tarbimiskulutustest), millele järgnevad kulutused transpordile (14%) ning toidule ja mittealkohoolsetele jookidele (13%). Kõige enam ehk üle neljandiku kõikides tarbimiskulutustest kulutavad eluasemele jaheda kliimaga Skandinaaviamaade, aga ka hoopis mõõdukama kliimaga Prantsusmaa elanikud. Seevastu soojema kliimaga Vahemereriikide elanikud kulutavad eluasemele alla 18% tarbimiskulutustest, kusjuures Maltal ja Küprosel vaid 12–13%. Üllatavalt väikesed on kulutused eluasemele ka Leedus (13%), ent seda suuremad on kulutused toidule ja mittealkohoolsetele jookidele ning transpordile.

Eestis kulutavad elanikud eluasemele 21%, toidule ja mittealkohoolsetele jookidele 19% ning transpordile 15% tarbimiskulutustest. Eesti elanik kulutab toidule, mittealkohoolsetele jookidele, alkohoolsetele jookidele ja tubakale oluliselt suurema osatähtsuse kõikidest tarbimiskulutustest kui EL-s keskmiselt. Nii Eestis kui ka EL-s on iseloomulik, et kõige väiksema osatähtsusega on kulutused haridusele, samuti on suhteliselt väikesed ka kulutused tervishoiule. See viitab asjaolule, et enamasti on hariduse ja tervishoiu puhul tegemist avaliku sektori teenustega. Eesti elanike tarbimiskulutustest moodustavad kulutused haridusele vaid 2% ning tervishoiule 3%.

Elanike tarbimiskulutuste struktuur Eestis ja EL-s, 2009

Elanike tarbimiskulutuste struktuur Eestis ja EL-s, 2009

 

Eesti elanike tarbimiskulutused vähenesid 2009. aastal varasema aastaga võrreldes ligi 19% ja vähenemine toimus kõikides kulugruppides. Kõige rohkem mõjutas vähenemist kulutuste vähenemine transpordile, vabale ajale ja kultuurile, väljas söömisele ja hotellidele ning muudele kaupadele ja teenustele (nt finantsteenustele, isikuhooldusele jms). Elanikud ostsid varasema aastaga võrreldes oluliselt vähem püsikaupu, sest selle kulugrupi kulutuste vähenemine oli kõige suurem (41%).

 Tõnu Mertsina, Statistikaameti rahvamajanduse arvepidamise talituse juhataja

 

Eesti majanduse säästude ja kulutuste tasakaal paranes

Eesti makromajandus jõudis 2009. aastal paremasse tasakaalu kui buumiaastatel. Esimest korda viimase 15 aasta jooksul me säästsime aasta kokkuvõttes rohkem kui kulutasime.

Möödunud aasta sügisel avaldatud Stiglitzi raporti üks eesmärk oli näidata, et ühiskonnas toimuvaid protsesse ei saa hinnata üksnes sisemajanduse koguprodukti (SKP) kaudu. Samas ka kogu majanduses toimuva mõõtmiseks jääb ainult SKP-st väheks. SKP ja selle komponendid näitavad kui palju me loome lisandväärtust ning kui palju me tarbime ja investeerime, kuid jätab selgitamata sellised olulised näitajad nagu kasutatav tulu, sääst ja netolaenuandmine või -võtmine. Viimaste näol on tegemist rahvamajanduse arvepidamise näitajatega, millele on kahjuks vähem tähelepanu pööratud.

Koos majanduskasvu kiirenemisega 2005. aasta keskpaigast kiirenes järsult sisemajanduse nõudluse kasv, seda eelkõige investeeringute kiirenemise tõttu. Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste kasv kiirenes samuti, kuid nende kasvukiirendus oli mõnevõrra laugjam. Kuna kodumajapidamiste ja valitsemissektori lõpptarbimiskulutused kasvasid ligikaudu samas tempos kui kasutatav tulu, siis kogumajandusese sääst oluliselt ei suurenenud. Olukorras, kus sääst oluliselt ei suurenenud, kuid samal ajal kasvas kulutusena kapitali kogumahutus (investeeringud ja varud), süvenes Eesti kogumajanduse võlgnevus välismaailma suhtes ehk suurenes netolaenuvõtmine. Ühesõnaga, Eesti kogumajandus oli oma kulutuste finantseerimiseks üha rohkem võlgu välismaailmale. Kõige suurem netolaenuvõtmine oli 2007. aasta I kvartalis, kui see ulatus ligi veerandini kasutatavast kogutulust. Ka jooksevkonto defitsiit oli 2007. aasta I kvartalis suurim (-23,4% SKP-st), hakates järgnevatel kvartalitel järk-järgult vähenema. 2007. aasta teisest poolest hakkas investeeringute ja lõpptarbimiskulutuste kasv kiiresti aeglustuma. Kuna sellest tulenevalt kogusääst suurenes, hakkas netolaenuvõtmine vähenema ning 2009. aasta I kvartaliks, kui investeeringud ja lõpptarbimiskulutused olid vähenenud juba kolmandat kvartalit järjest, muutus Eesti netolaenuvõtjast netolaenuandjaks ehk välismaailm hakkas meile võlgu olema. Esialgsete arvestuste järgi oli 2009. aastal Eesti netolaenuandmine 6,8% kasutatavast kogutulust (6,7% SKP-st).

Seega jõudis Eesti makromajandus paremasse tasakaalu kui buumiaastatel ja seda vaatamata sellistele negatiivsetele trendidele nagu SKP ja ekspordi vähenemine ning tööpuuduse suurenemine. Me säästame rohkem kui kulutame (tarbime ja investeerime).

Eesti kogumajanduse netolaenuandmine või -võtmine, 2004-2009

Eesti kogumajanduse netolaenuandmine või -võtmine, 2004-2009

Tõnu Mertsina, Statistikaameti rahvamajanduse arvepidamise talituse juhataja

Aasta lõpp tõi kinnisvaraturule positiivseid muutusi

Statistikaameti teatel sooritati 2009. aastal 26 550 kinnisvara ostu-müügitehingut koguväärtusega 18 miljardit krooni. Kui aasta kolmes esimeses kvartalis oli ostu-müügitehinguid 2008. aasta vastavate kvartaliga võrreldes vähem, siis IV kvartalis toimus tõus.

IV kvartalis suurenes kinnisvara ostu-müügitehingute arv 2008. aasta IV kvartaliga võrreldes 13% ja 2009. aasta III kvartaliga võrreldes 30%. IV kvartalis tõestati 8285 kinnisvara ostu-müügitehingut koguväärtusega 5 miljardit krooni. Tehingute arvu ja väärtuse kasvu tingis esmajoones hoonestamata kinnisasjade tehingute arvu ja väärtuse kahekordistumine.

Aasta kokkuvõttes vähenes tehingute arv 2008. aastaga võrreldes 23% ja tehingute koguväärtus 47%. Ostu-müügitehingu keskmine väärtus oli 2009. aastal 682 200 krooni, mis on 31% väiksem kui 2008. aastal keskmiselt. 

Notariaalselt tõestatud kinnisvara ostu-müügitehingud, 2000– 2009

Notariaalselt tõestatud kinnisvara ostu-müügitehingud, 2000– 2009

 

Loe veel