Tag Archives: leibkonnad

Eesti elanik eelistab olla eluruumi omanik

Viimase rahvaloenduse andmetel iseloomustab Eestit teiste Euroopa riikidega võrreldes suur koduomanike osatähtsus. 78%-l Eesti leibkondadest on vähemalt üks leibkonnaliige eluruumi omanik.

Riikide võrdluses paigutub Eesti selle näitaja poolest 7. kohale. Rumeenias on 93% leibkondadest eluruumi omanikud. Hoopis teistsugune pilt kirjeldab aga Rootsit, Šveitsi ja Saksamaad, kus alla poole leibkondadest on koduomanikud.

Miks pilt riigiti erineb, sellele on omad põhjused. Eesti puhul oli eluruumi omandamise oluliseks mõjuteguriks Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud eluruumide erastamine. Paljud leibkonnad said just sel ajal varem riigile kuulunud eluruumi omanikeks. Praegu soodustab Eestis eluruumide ostmist tulumaksuseadusest tulenev tulumaksutagastus eluasemelaenu intressidelt ja vähearenenud üüriturg. Paljudes riikides maksusoodustused eluruumi omanikele puuduvad.

Eestis tegeleb üürikorterite pakkumisega vähe ettevõtteid, üüritakse peamiselt eraisikutelt. Erinevalt mitmetest teistest riikidest ei ole Eestis levinud pikaajaline, sh eluaegne rentimine. Kui hästi reguleeritud üürituruga riikides renditakse välja hea kvaliteediga eluruume, siis Eestis on üürikorterid tihti keskmises või halvas seisukorras ning omanikud ei ole huvitatud remontimisega kaasnevaid kohustusi võtma. Nii on üürimine levinud eelkõige suurematesse linnadesse õppima asunud noorte seas ning seda nähakse ajutise etapina enne oma kodu ostmist.

Riikides, kus paljud elanikud elavad üüripinnal, on tihti paigas ka näiteks üürihinna tõstmise määr aastas, et rendi kiire tõus ei tooks vastureaktsioonina esile ostubuumi. Lisaks on igal riigil veel hulk ajaloost ja kultuuriruumist tingitud põhjuseid üürimisele või omamisele. Saksamaal näiteks tekkis pärast
II maailmasõja lõppu elamufondi kriis. Inimestel ei olnud majanduslikku võimekust eluruumide ostmiseks, ent elamispinda oli tarvis. Nii arendati välja suur hulk elamuid, mis olid algusest peale mõeldud rentimiseks.

Praegu pärsivad Eesti leibkondade võimalusi eluruumi soetamiseks majanduslanguse tagajärjel karmistunud kodulaenu võtmise tingimused.

3

2014. aasta lõpus tegi Eurostat tarbijatele kättesaadavaks uue infosüsteemi Census Hub, mis esitab Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusi ning annab hea võimaluse Eestit teiste riikidega võrrelda.

Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik

Millise Euroopa pealinna elanikud on elukeskkonnaga enim rahul?

Eurostati 2012. aasta Euroopa Liidu riikide pealinnade elanike rahuloluküsitluse põhjal on elukeskkonnaga kõige rahuolevamad Kopenhaageni elanikud ja kõige rahulolematumad ateenlased. Ka tallinlased on eluga kodulinnas rahul.

Üldise rahulolu näitajaks on vastus küsimusele, kuidas on inimesed rahul eluga oma kodulinnas. Tallinnas andis sellele küsimusele positiivse vastuse (täiesti rahul või pigem rahul) 89% küsitletutest. See on hea tulemus, kuigi Euroopa Liidu riikide pealinnadest neljateistkümnes oli vastav protsent veelgi suurem. Sellega, et elatakse just oma kodulinnas, oldi rahul kõikides Euroopa Liidu riikide pealinnades. Teiste seast eristus selgelt vaid Kreeka pealinn Ateena, kus küsimusele andis positiivse vastuse ainult veidi üle poole elanikkonnast. Ülejäänud pealinnades oli positiivsete vastuste osatähtsus üle 80%.

Töö leidmise võimalus

Küsitlusele vastanutest 37% leidis, et Tallinnas on lihtne tööd leida. Selle tulemusega on Tallinn keskmine Euroopa Liidu riigi pealinn. Euroopa Liidus on vaid neli pealinna (Praha, Helsingi, Stockholm ja Bratislava), kus üle poole elanikest arvas, et tööd leida on lihtne. Lissabonis ja Ateenas vastas alla 10% küsitletutest, et tööd on lihtne leida.

Elamispinna leidmise võimalus

Vaid 18% tallinlasi leidis, et sobiva hinnaga head elamispinda on Tallinnas kerge või pigem kerge leida. Vaatamata väikesele protsendile on Tallinn sellega üsna keskmine Euroopa Liidu riigi pealinn. Edetabel selle kohta, kui lihtsaks peavad pealinnade elanikud sobiva hinnaga elamispinna leidmist, on võrreldes küsitluse teiste edetabelitega teistpidi pööratud. Enamikus edetabelites on viimane või selle lähedal Ateena, kuid tervelt 61% ateenlasi arvas, et elamispinda on seal kerge leida. Ateena on ainus pealinn Euroopa Liidus, mille elanikest enam kui pooled arvasid, et head ja sobiva hinnaga elamispinda on kerge leida.

Paljudes küsitlusega seotud tabelites on esikohtadel Helsingi ja Stockholm, aga head ja sobiva hinnaga elamispinda leida on neis linnades väga keeruline. Euroopa Liidu riikide pealinnadest on see keerulisem vaid Amsterdamis ja Pariisis. Vilniuses ja Riias on sobiva hinnaga head elamispinda leida mõnevõrra lihtsam kui Tallinnas ehk siis ka selle küsimuse puhul paikneb Tallinn Helsingi ja Stockholmi ning Riia ja Vilniuse vahel.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri 4/2013 artiklis „Elukvaliteet Tallinnas ja teistes Euroopa Liidu riikide pealinnades“ (ilmus 23.12.2013).

Statistikaameti analüütikud Marika Kivilaid ja Mihkel Servinski

Leibkonna tarbimiskulutused suurenesid 2012. aastal

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas Eesti leibkonnaliige 2012. aastal kuus keskmiselt 289 eurot, mis oli varasema aastaga võrreldes 17 eurot ehk 6% rohkem.

Suurim kulugrupp oli toit. Toit ja mittealkohoolsed joogid moodustasid 2012. aastal leibkonna kuludest ligi 27%. Toidule kulutas leibkond ühe liikme kohta 73 eurot ja alkoholita jookidele 6 eurot kuus. Enim raha kulus liha- ja piimatoodetele ning teraviljasaadustele (vastavalt 16, 14 ja 12 eurot kuus leibkonnaliikme kohta), nendele toiduainetele kulutas leibkond üle poole kogu toidule kuluvast rahast. Aedviljadele kulus 8 eurot ja puuviljadele 5 eurot kuus. Suhkrule ja maiustustele kulus ligi 7 eurot ning õlidele ja rasvadele 2 eurot kuus.

Võrreldes 2011. aastaga kulutasid leibkonnad kuus toidule ja mittealkohoolsetele jookidele ligi 5% rohkem. Kõige enam on kasvanud kulutused kalatoodetele (kasv 19%). Kõige vähem on suurenenud kulutused nii puuviljadele (kasv 2%) kui ka suhkrule ja maiustustele (kasv samuti 2%). Vähenenud on kulutused aedviljadele (2%).

Linnas kulub raha toidule rohkem kui maal, kuid samas on maal toidu osatähtsus kogukulutustest suurem. Maaelanikel kulub linnaelanikest rohkem raha maiustustele ja lihatoodetele ning linnaelanikud kulutavad tunduvalt rohkem kohupiimale, juustule ja puuviljadele.

Kulutused eluasemele suurenesid

Teine suur kulugrupp oli eluase. 2012. aastal kulus leibkonnaliikmel kuus eluasemele keskmiselt 51 eurot ning see moodustas kogukuludest 18%. Varasema aastaga võrreldes suurenesid eluasemekulutused kaheksa protsendipunkti võrra, seda eelkõige elektri, gaasi ja keskkütte hinnatõusu tõttu. Eluaseme puhul oli suurimaks kuluartikliks elekter, millele kulus kuus 13 eurot leibkonnaliikme kohta. Keskküttele kulus ligi 10 eurot, veele, kanalisatsioonile, prügiveole ja teistele eluruumiga seotud teenustele 9 eurot, remondile 6 eurot ja üürile 4 eurot kuus. 2011. aastaga võrreldes on kulutused eluasemele suurenenud ligi 4 euro võrra. Linnaleibkond kulutab ühe liikme kohta eluasemele keskmiselt 18 eurot kuus rohkem kui maaleibkond, eluasemekulude osatähtsus eelarvest moodustab linnas 19% ja maal 14%. Et maal on keskküte eluasemekuludes väiksema osatähtsusega, ei ole maapiirkondades kulutused eluasemele suurenenud.

Kulutused transpordile ja reisimisele suurenesid

Kolmas suur kulugrupp oli transport, millele 2012. aastal kulus ühe liikme kohta keskmiselt 36 eurot kuus. Sellest 5 eurot läks ühistranspordile ja 16 eurot kütusele. Transpordile kulutavad maapiirkondades elavad leibkonnad enam kui linnas elavad leibkonnad (transpordikulutused olid maal 42 eurot ja linnas 33 eurot), seejuures bensiinile kulub maal elades poolteist korda rohkem kui linnas. Võrreldes varasema aastaga on transpordikulutused suurenenud ligi 16 protsendipunkti, millest kulutused ühistranspordile suurenesid 3 protsendipunkti ning kulutused bensiinile 21 protsendipunkti.

Suurenenud on ka kulutused vabale ajale, eriti reisimisele. Kulutused reisipakettidele suurenesid võrreldes 2011. aastaga 20 protsendipunkti ehk 8 eurot leibkonnaliikme kohta, peaaegu sama palju suurenesid ka kulutused vabaaja- ja sporditeenustele (nt teatripiletid, spordiklubi külastus jne). Vabaajakulutused suurenesid 4 protsendipunkti.

Lisaks eelpool mainitutele võib täheldada kulude kasvu ka alkoholile ja tubakale, samuti on kasvanud riiete ja jalanõude, tervishoiu- ning majapidamiskulud. Suurenenud on ka kulutused hotellidele ja restoranidele, sh väljas söömisele, ning erinevate teenuste kulud.

Postiteenustele, telefonile, internetile ja muudele sideteenustele kulutab leibkond liikme kohta 16 eurot kuus, mis oli umbes poolteist protsendipunkti vähem kui 2011. aastal, seda eelkõige teenuste hindade languse tõttu. Samuti on vähenenud kulutused haridusele (nt kursuste tasu, õppemaksud), mis olid veidi vähem kui 2 eurot kuus. Vaba aja kulutustest vähenesid kulutused ajalehtedele ja ajakirjadele, seda eelkõige veebipõhise ajakirjanduse leviku tõttu.

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi leibkonnaliikme kohta kui lastega leibkond (vastavalt 321 ja 250 eurot), kuna lastega leibkond on reeglina suurem ning leibkonnaliikme kohta saadav sissetulek väiksem.

Märgatavalt mõjutab leibkonna tarbimisvõimalusi ka leibkonnapea (s.o leibkonna suurima sissetuleku tooja) haridustase. Kõrgharidusega leibkonnapea puhul kulutab leibkond keskmiselt kuus 366 eurot liikme kohta, samas kui alg- või põhiharidusega leibkonnapea puhul 205 eurot liikme kohta kuus.

Töötute leibkonnal (leibkond, kus keegi ei tööta) on tarbimisvõimalused tunduvalt väiksemad võrreldes leibkondadega, kus kõik või vähemalt üks tööealine (15–74-aastane) liige töötab. Töötu leibkond kulutab kuus keskmiselt 202 eurot liikme kohta, ühe töötava liikmega leibkond 300 eurot ja kahe või enama töötava liikmega leibkond 308 eurot. Töötute leibkonna puhul moodustavad toidukulutused kogukulutustest 31%, eluasemekulutused 23% ja kulutused vabale ajale vaid 7%, kuid vähemalt kahe töötava liikmega leibkonna puhul on samad näitajad vastavalt 25%, 15% ja 10%. Väljas söömist ei saa töötute leibkonnad endale lubada, samas kui töötavate liikmetega leibkond kulutab söömisele väljaspool kodu keskmiselt 10 eurot kuus liikme kohta.

Harjumaalased kulutavad enim

Suurimad väljaminekud olid Harjumaal (335 eurot kuus leibkonnaliikme kohta, sh Tallinnas 341 eurot kuus leibkonnaliikme kohta) ja Tartumaal (328 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kõige vähem kulutati Ida-Virumaal, Valgamaal ja Põlvamaal (vastavalt 200, 209 ja 217 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kirde-Eesti elaniku kulutused moodustavad vaid 60% Põhja-Eesti elaniku kulutustest.

Vaeseimate ja rikkaimate leibkondade tarbimiskulutuste vahe suurenes

Esimese tulukvintiili (elanikkonna vaeseima viiendiku) hulka jääv leibkond saab kulutada kuus 179 eurot liikme kohta, viienda tulukvintiili (elanikkonna rikkaima viiendiku) hulka kuuluv leibkond 499 eurot. Esimese tulukvintiili kulutused on võrreldes 2011. aastaga kasvanud 14 euro võrra, samal ajal kui viienda tulukvintiili kulutused suurenesid 25 euro võrra. Kõige vaesemate ja kõige rikkamate leibkondade tarbimiskulutuste vahe oli 2012. aastal 320 eurot liikme kohta kuus ja see vahe on varasema aastaga võrreldes suurenenud 12 euro võrra.

Leibkondade reaaltarbimine suurenes aastaga

Üldjoontes on leibkonna kulutuste struktuur jäänud 2011. aastaga võrreldes sarnaseks, vähenenud on veidi toidukulutuste osatähtsus ning suurenenud eluasemele ja transpordile kuluva raha osatähtsus.

Leibkondade kulutuste kasv oli suurem kui tarbijahinnaindeksi tõus. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks 2012. aastal 3,9%, leibkondade kulutused aga 6,4%, seega reaaltarbimine kasvas. Kui kogu reaaltarbimine on tõusnud 2,5% võrra, siis toidu ja mittealkohoolsete jookide reaaltarbimine suurenes ligi 1% võrra. Eluasemekulutuste puhul pole reaaltarbimine suurenenud ehk suurenenud kulud on tingitud vaid hindade tõusust. Tõusnud on veel transpordi, tervishoiuteenuste ja -toodete, alkoholi ja tubaka, majapidamistarvete ja sisustuskaupade, riiete ja jalatsite ning vaba aja tarvete ja -teenuste (nt spordi- ja kultuuriteenused) reaaltarbimine.

Leibkonna elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud

Vaatamata reaaltarbimise suurenemisele ning näiteks vaba aja kulutuste kasvule ei saa siiski veel väita, et leibkondade elukvaliteet oleks oluliselt paranenud.

Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. Suur sundkulutuste määr eelarves näitab puudujääke elukvaliteedis, kuna muude kulutuste (nt vaba aja kulutused) tegemiseks jääb vähem raha ja võimalusi. Kui eluasemele ja toidule on inimene sunnitud kulutama, siis transpordi, riiete ja jalanõude, eriti aga vaba aja kulutuste arvelt on võimalik kulusid kokku hoida. 2012. aastal moodustasid sundkulutused leibkonna kogukulutustest 45% ja nende osatähtsus varasema aastaga võrreldes ei muutunud (toidukulutuste osatähtsus küll vähenes, kuid eluasemekulutuste osatähtsus suurenes). Samuti ei ole suurenenud ka vaba aja kulutuste osatähtsus kogukuludest. Seega leibkondade elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud. Elukvaliteet on madalam kui majanduslanguse eelsetel aastatel. Näiteks 2007. aastaga võrreldes oli sundkulutuste osatähtsus 6 protsendipunkti suurem.

Print

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis

Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel. 2012. aastal osales uuringus üle 3500 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Erineb perekonnast, mis rajaneb sugulus- või hõimlussuhetel. 2012. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda, leibkonna keskmine suurus oli 2,2 inimest.

Leibkonna eelarve uuring keskendub leibkonna tarbimiskulutustele. Andmeid kogutakse päevik-meetodil, uuritavad leibkonnad kirjutavad kahe uuringunädala jooksul kõik tehtud kulutused päevikusse või lisavad päevikule poest saadud tšekid. Leibkonna kulutuste hulka ei arvestata eluasemelaenu makseid, kinnisvara ostu, finantsinvesteeringuid, kapitaalremondile või ehitusele tehtud kulutusi ega muid investeeringutena käsitletavaid kulutusi.

Leibkonna eelarve uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Müra häirib iga kaheksandat elanikku

Statistikaameti 2012. aasta sotsiaaluuringu andmetel esines elukoha ümbruses müra 28%-l Eesti elanikest, samas probleemiks peab seda iga kaheksas elanik.  

Müra tekitajateks võivad olla kõrvalkorteritest, koridorist, veetorudest või ka väljast kostvad hääled, liiklusmüra (maantee-, rongi-, lennuliiklus), samuti äritegevusest, tehastest, põllumajandustegevustest või ka klubidest tulev müra. Linnalistes asulates märgiti müraprobleemi ligi kaks korda sagedamini kui maapiirkondades. Kõige sagedamini mainisid eluruumi ümbruses esinevat müra Kirde-Eesti elanikud (37% elanikest) ja kõige harvem Kesk-Eesti elanikud (15% elanikest). 

Nelja aasta võrdluses näitab elukoha ümbruse müra mainimine langustrendi kõikides Eesti piirkondades. Kui 2009. aastal esines eluruumi ümbruses müra 35%-l Eesti elanikest, siis 2012. aastaks on see näitaja seitse protsendipunkti madalam. Kõige enam on näitaja nelja aastaga langenud Lõuna-Eestis (11 protsendipunkti), Kirde-Eestis on keskmine hinnang jäänud samale tasemele. Maapiirkondades on vähenemine olnud kaks korda suurem kui linnades. 

Võrreldes teiste Euroopa riikidega elab Eesti elanik suhteliselt müravabas keskkonnas. Kõrvutades Eesti 2012. aasta andmeid Euroopa Liidu riikide viimati avaldatud 2010. aasta näitajatega selgub, et kui Eestis pidas eluruumi ümbruses esinevat müra probleemiks 13% elanikest, siis Euroopa Liidus keskmiselt 21% ja Rumeenias lausa 32%. Eestist vähem põhjustab müra probleeme vaid Iirimaal, kus selle üle kurtis iga kümnes elanik. 

Iga neljanda Eesti elaniku hinnangul esineb tema elukoha ümbruses saastet, s.o saastatud õhku, suitsu, tolmu, ebameeldivat lõhna, saastatud vett või muud taolist. Saastet peab probleemiks iga kaheksas elanik. Saaste on suurem probleem linna- ja väiksem maapiirkondades. Viimase nelja aasta jooksul on saaste olemasolu mainimine elukoha ümbruses vähenenud nelja protsendipunkti võrra. Võrreldes muu Euroopaga on Eestis hinnangud saaste esinemisele madalamad kui Euroopas keskmiselt. 

Kuritegevus elukeskkonnas 

Kuritegevus, vägivald või vandalism oli elukoha ümbruses probleemiks 16%-l Eesti elanikest. Piirkonniti märgiti Kirde-Eestis kuritegevust probleemina üle seitsme korra sagedamini kui Lõuna-Eestis. Linnades on see näitaja ligi kolm korda kõrgem kui maapiirkondades. Samas on märgata, et elanike hinnangul esineb elukoha ümbruses kuritegevust võrreldes varasemate aastatega vähem. Kui 2009. aastal märkis iga viies elanik, et nende kodukandis esineb kuritegevust, siis 2012. aastal iga kuues. Euroopa Liidus keskmiselt oli 2010. aastal kuritegevus elukoha ümbruses probleemiks 14%-l elanikest. 

Eesti elamispind on halvemas seisukorras 

Viimastel aastatel ei ole eluruumide seisukorra hinnangutes olulisi muutusi toimunud. 2012. aastal mainis 6% elanikest, et nende eluruumi katus laseb läbi, 13% elab kodudes, kus seinad, põrandad või vundament on rõsked. Ligi 6% elanikest hindas, et nende toad on liiga hämarad. Töötavate inimeste hinnangud oma eluruumile olid paremad kui mittetöötavatel inimestel. 

Võrreldes Euroopa keskmisega on Eesti eluruumide olukord halvem. Kui Euroopas elas 2010. aastal keskmiselt lekkiva katuse, niiskete seinte, põrandate või aknaraamidega eluruumides iga kuues elanik, siis Eestis iga viies. 

Eesti hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2012. aastal osales uuringus üle 5400 leibkonna. Inimestelt küsitakse nende hinnanguid elukohaga seotud probleemide kohta. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.  

Detailsemad andmed statistika andmebaasis 

Erika Taidre, Statistikaameti juhtivstatistik

Leibkonna tarbimiskulutused suurenesid 2011. aastal

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas Eesti leibkonnaliige 2011. aastal kuus keskmiselt 272 eurot, mis oli varasema aastaga võrreldes 7 eurot ehk 3% rohkem.

Suurim kulugrupp oli toit. Toit ja mittealkohoolsed joogid moodustasid 2011. aastal leibkonna kuludest ligi 28%. Toidule kulutas leibkond ühe liikme kohta 69 eurot ja jookidele 6 eurot kuus. Enim raha kulus liha- ja piimatoodetele ning teraviljasaadustele (vastavalt 15, 13 ja 11 eurot kuus leibkonnaliikme kohta), nendele toiduainetele kulutas leibkond üle poole oma toidule kuluvast rahast. Aedviljadele kulus 8 eurot ja puuviljadele 5 eurot kuus. Suhkrule ja maiustustele kulus ligi 7 eurot ning õlidele ja rasvadele 2 eurot kuus.

Võrreldes 2010. aastaga kulutasid leibkonnad kuus toidule ja mittealkohoolsetele jookidele ligi 9% rohkem. Kõige enam on kasvanud kulutused puuviljadele ning õlidele ja rasvadele – kummalegi 14%. Vähem on suurenenud kulutused lihatoodetele (5%), kalatoodetele (3%), aedviljadele (6%) ning suhkrule ja maiustustele (5%).

Kulutused eluasemele vähenesid veidi

Teine suur kulugrupp oli eluase. 2011. aastal kulus leibkonnaliikmel kuus eluasemele keskmiselt 47 eurot ning see moodustas kogukuludest 17%. Eluaseme puhul oli suurimaks kuluartikliks elekter, millele kulus kuus 12 eurot leibkonnaliikme kohta. Keskküttele kulus üle 9 euro, veele, kanalisatsioonile ja prügiveole 9 eurot, remondile 6 eurot ja üürile 4 eurot kuus. 2010. aastaga võrreldes on kulutused eluasemele vähenenud ligi 2 euro võrra, põhjuseks 2011. aasta soojem aastalõpp ja sellest tingitud väiksemad kulutused keskküttele. Linnaleibkond kulutab ühe liikme kohta eluasemele keskmiselt 11 eurot kuus rohkem kui maaleibkond, eluasemekulude osatähtsus eelarvest moodustab linnas 19% ja maal 15%. Et maal on keskküte eluasemekuludes väiksema osatähtsusega, ei ole maapiirkondades kulutused eluasemele suurenenud.

Leibkonna elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud

Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. 2011. aastal moodustasid sundkulutused leibkonna kogukulutustest 45% ja nende osatähtsus varasema aastaga võrreldes ei muutunud. Seega leibkondade elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud. Samas on elukvaliteet siiski madalam kui majanduslanguse eelsetel aastatel. Näiteks 2007. aastaga võrreldes oli sundkulutuste osatähtsus 6 protsendipunkti suurem, jäädes samale tasemele 2003. aastaga.

 Kulutused transpordile ja sideteenustele suurenesid

Kolmas suur kulugrupp on transport, millele 2011. aastal kulus ühe liikme kohta keskmiselt 31 eurot kuus. Sellest 5 eurot läks ühistranspordile ja 14 eurot kütusele. Transpordile kulutavad maapiirkondades elavad leibkonnad enam kui linnas elavad leibkonnad (transpordikulutused olid vastavalt 27 ja 40 eurot), seejuures bensiinile kulub maal elades kaks korda rohkem kui linnas elades. Võrreldes varasema aastaga on transpordikulutused suurenenud ligi 7%, kulutused ühistranspordile on aga hoopis vähenenud, kuna inimesed on ühistranspordi asemel hakanud enam kulutama autoga sõitmisele.

Postiteenustele, telefonile, internetile ja muudele sideteenustele kulutab leibkond 6 eurot kuus liikme kohta, mida oli 6% rohkem kui 2010. aastal. Majapidamiskulude pealt (sh mööbel ja kodumasinad) on 2011. aastal veidi kokku hoitud – kuus kulutati keskmiselt 15 eurot leibkonnaliikme kohta, mis on ühe euro võrra vähem kui aasta varem.

Rõivastele ja jalatsitele kulutati 13 eurot, vabale ajale 26 eurot, alkoholile ja tubakale 9 eurot ning väljas söömisele ja majutusteenustele 8 eurot (sh väljaspool kodu söömisele 7 eurot). Alkoholile ja tubakale kulutati sama palju kui aasta varem, leibkonna eelarves on alkoholi osatähtsus langenud. Rõivastele ja vaba aja veetmisega seotud kaupadele kulutati aga enam kui 2010. aastal.

Tervishoiule kulutati 9 eurot (sh ravimitele 6 eurot ja hambaravile 2 eurot) ning haridusele (kursuste tasu, õppemaksud) 2 eurot kuus, võrreldes eelmise aastaga need kulud vähenesid.

Leibkondade reaaltarbimine vähenes aastaga

Üldjoontes on leibkonna kulutuste struktuur jäänud 2010. aastaga võrreldes sarnaseks, suurenenud on toidukulutuste osatähtsus ja veidi vähenenud eluasemele kuluva raha osatähtsus.

 Leibkondade kulutuste kasv on jäänud maha hindade tõusust. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks 2011. aastal 5%, leibkondade kulutused aga 3%, seega reaaltarbimine kahanes.

Maal ja linnas keskmiselt kuus kulutatav kogusumma oluliselt ei erine, küll aga erinevad inimeste tarbimisvõimalused maakonniti. Suurimad väljaminekud on Harjumaal (322 eurot kuus leibkonnaliikme kohta, sh Tallinnas 313 eurot kuus leibkonnaliikme kohta) ja Tartumaal (312 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kõige vähem kulutati Ida-Virumaal, Põlvamaal ja Valgamaal (vastavalt 183, 184 ja 199 eurot kuus leibkonnaliikme kohta).

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi

Lasteta leibkond saab endale lubada veerandi võrra suuremaid kulutusi leibkonnaliikme kohta kui lastega leibkond (vastavalt 303 ja 235 eurot), kuna lastega leibkond on reeglina suurem ning leibkonnaliikme kohta saadav sissetulek on väiksem, samuti on suuremal leibkonnal suuremad võimalused kokku hoida näiteks eluasemekulude pealt.

Märgatavalt mõjutab leibkonna tarbimisvõimalusi leibkonnapea (s.o leibkonna suurima sissetuleku tooja) haridustase. Kõrgharidusega leibkonnapea puhul kulutab leibkond keskmiselt kuus 345 eurot liikme kohta. Alg- või põhiharidusega leibkonnapea puhul 206 eurot ning kesk- ja kutseharidusega perepea puhul 241 eurot liikme kohta kuus.

Vaeseimate ja rikkaimate leibkondade tarbimiskulutuste vahe vähenes

Esimese tulukvintiili (elanikkonna vaeseima viiendiku) hulka jääv leibkond saab kulutada kuus vaid 165 eurot, viienda tulukvintiili (elanikkonna rikkaima viiendiku) hulka kuuluv leibkond aga 474 eurot liikme kohta. Seejuures on aga esimese tulukvintiili kulutused võrreldes 2010. aastaga kasvanud kõige rohkem — ligi 11% (16 eurot). Viienda tulukvintiili kulutused seevastu suurenesid vaid ühe protsendipunkti võrra (5 eurot). Kõige vaesemate ja kõige rikkamate leibkondade tarbimiskulutuste vahe on vähenenud.

 

 

 

 

 

 

 

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis

 Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu 2011. aasta andmetel. 2011. aastal osales uuringus üle 3500 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Erineb perekonnast, mis rajaneb sugulus- või hõimlussuhetel. 2011. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda, leibkonna keskmine suurus oli 2,3 inimest.

 Leibkonna eelarve uuring keskendub leibkonna tarbimiskulutustele. Andmeid kogutakse päevik-meetodil, uuritavad leibkonnad kirjutavad kahe uuringunädala jooksul kõik tehtud kulutused päevikusse või lisavad päevikule poest saadud tšekid. Leibkonna kulutuste hulka ei arvestata eluasemelaenu makseid, kinnisvara ostu, finantsinvesteeringuid, kapitaalremondile või ehitusele tehtud kulutusi ega muid investeeringutena käsitletavaid kulutusi.

 Leibkonna eelarve uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Silja Karu, Statistikaameti juhtivstatistik

Ligi kolmveerand Euroopa lastest elab koos abielus vanematega

Euroopa Liidu riikides on enimlevinud elukorraldus, kus alla
18-aastased lapsed elavad koos abielus vanematega. Vähem on vabaabielus ja üksikvanemaga elavaid lapsi.
 

Eurostati teatel elas 2008. aastal keskmiselt 74% alla 18-aastastest koos abielus vanematega. Teistest riikidest madalamaks jäi see näitaja Eestis ja Rootsis, kus selliste laste osatähtsus oli 54%. Enim oli koos abielus vanematega elavaid alla 18-aastaseid Kreekas (92%). 

Vabaabielus vanematega elab Euroopa Liidus 12% alla 18-aastastest lastest. Enim ehk üle viiendiku on sellises leibkonnas elavaid lapsi Rootsis, Eestis ja Prantsusmaal. Vähim Küprosel (1%) ja Kreekas (2%). 

Ka üksikvanematega elavate laste puhul torkab Eesti teiste riikide hulgas silma. 2008. aastal elas üle viiendiku alla 18-aastastest üksikvanemaga Lätis, Iirimaal, Eestis ja Suurbritannias. Vähim oli selliseid lapsi Kreekas (5%) ja Rumeenias (6%). Euroopa Liidus keskmiselt oli see näitaja 14%. 

Eesti leibkond on veidi väiksem kui Euroopas keskmiselt

Eesti leibkonnas on keskmiselt 2,3 liiget ja ta on veidi väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt (2,5 liiget). Kõige väiksemad on leibkonnad Taanis ja kõige suuremad Bulgaarias. Bulgaarias on ka kõige suurem alla 18-aastaste laste osatähtsus (42%), kes elavad leibkonnas, kus elab koos kolm põlvkonda. Seega ei sõltu leibkonna keskmine suurus alati ainult laste arvust, vaid ka sellest, millised on riigi põlvkondade kooselamise tavad. 

Lõuna-Euroopa noored ei kiirusta vanematekodust lahkumisega

Lõuna-Euroopa riikides, kus lapsed elavad koos abielus vanematega ja kus on keskmisest suuremad leibkonnad, elavad noored ka kauem vanematekodus. Enamasti lahkutakse noorelt vanematekodust Põhjamaades (Taani, Rootsi, Soome). 

Eranditult kõigis Euroopa Liidu riikides on täheldatav trend, et naised lahkuvad vanematekodust varem kui mehed. Taanis lahkuvad naised vanematekodust juba 20. eluaastates. Eestis on naiste keskmine vanus vanematekodust lahkumisel 23 eluaastat, Euroopa riikides naistel 24–26 eluaastat ja meestel
26–28 eluaastat. Kõige hiljem lahkuvad vanematekodust Bulgaaria mehed, kes teevad seda alles keskmiselt 36-aastaselt. 

Kui Põhjamaade ja Eesti noored elavad pärast vanematekodust lahkumist mõnda aega ka üksinda, siis hiljem kodust lahkunud Lõuna-Euroopa noored astuvad pärast kodust lahkumist kiiremini abiellu või hakkavad elama koos partneriga. 

Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes Statistics in Focus 52/2011 „More than 10% of households in Romania, Latvia and Bulgaria were three-generation in 2008“ (ilmus 27.10.2011).  

Piret Tikva, Statistikaameti sotsiaaluuringute talituse juhataja

Leibkond kulutab kultuurile 3% oma eelarvest

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas leibkond 2010. aastal kultuurile 230 eurot aastas. Kultuurikulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustes oli 3%.

2010. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda ning nende kultuurile kulutatud kogusumma küündis üle 140 miljoni euro, mis on ligi üks protsent Eesti aastasest sisemajanduse kogutoodangust.

Kõige suurema osa leibkonna kulutustest kultuurile moodustavad kulutused trükitoodangule ja muudele kultuurikuludele (seadmetele jms). Neile kummalegi kulutavad leibkonnad keskmiselt 86 euro aastas ehk 37% kõigist kultuurikuludest. Järgnevad audiovisuaalsele kunstile ja muusikale tehtud kulutused (keskmiselt 37 eurot aastas), seejärel kulutused elava esitusega kunstidele (keskmiselt 15 eurot aastas) ja visuaalsele kunstile (keskmiselt 5 eurot aastas). Kõige väiksema osa moodustavad elanike kulutused muuseumi- ja näitusepääsmetele (ligi 2 eurot aastas).

Leibkonna kultuurikulutuste jagunemine kultuurivaldkondade vahel, 2010

Eesti kultuurikulutuste osatähtsus leibkonna eelarves on sarnane Euroopa keskmisele näitajale (4%). Suurimad on kultuurikulutused Taanis, Soomes ja Tšehhis, kus need moodustavad 5% leibkonna kogukulutustest. Eestit edestavad ka Läti ja Poola. Kulutuste osatähtsuselt jäävad Eestist tahapoole aga sellised riigid nagu Hispaania, Itaalia, Leedu, Luksemburg ja Belgia.

Muutused leibkondade kulutustes viimase kümnendi jooksul

Eesti leibkondade kulutused kultuurile ajavahemikus 2000–2010 tõusid 52 eurolt 106 eurole ühe leibkonnaliikme kohta, ulatudes enne majanduslangust 2007. aastal isegi 118 euroni. Hoolimata väikesest langusest masu ajal on kulutused kultuurile tõusnud viimase kümne aasta jooksul üle 200%.

Kulutused leibkonnaliikme kohta kultuurile, 2000–2007, 2010 (2000. aasta = 100%, protsenti leibkonna rahalistest kulutustest kultuurile)

Kui üldjoontes näitavad kulutused kultuurile kasvutrendi, siis mõningad erinevused on muuseumide ja näituste piletitele ehk kultuuripärandile tehtavates kulutustes. Need kulud olid varasemaga võrreldes väiksemad ja ebaühtlased kuni 2006. aastani, mil avati KUMU. See andis märkimisväärse tõuke ka muuseumide külastatavuse tõusule ja ühtlasi tehtavatele kulutustele. Kogu selle perioodi jooksul on ainsana langenud kulutused visuaalsele kunstile: maalidele, graafikale, fotokunstile, skulptuurile, tarbekunstile ja muudele kunstiesemetele. Võib oletada, et kuigi Eestis käiakse üha meelsamini muuseumis ja näitustel, siis kunsti ostmine on endiselt üksikute jõukamate elanike pärusmaa, mis ei avalda suurt mõju kultuurikulutuste tervikpildile. See võib muutuda elanike jõukuse kasvades, kui avastatakse, et kunst võib olla pikemas perspektiivis ka tänuväärne investeering materiaalses mõttes.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eestis armastatakse oma kultuuri ja väikese riigi ka kohta kulutatakse sellele üsna meelsasti. Kuigi kulutusi kultuurile ja heaolu omavahel sidudes jääb Eesti Euroopa keskmiste riikide sekka, on siin endiselt arenguruumi. Huvitavaks kujunevad kindlasti järgmised aastad, mil majanduse loodetav stabiliseerumine loob jällegi paremad võimalused kulutusteks kultuurikaupadele ja -teenustele.

Põhjalikum ülevaade väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri 3/11 artiklis “Leibkonna kulutused kultuurile” (ilmus 30.09.2011).  

Kutt Kommel, Statistikaameti analüütik 

Loe ka blogist Elo Parveots “Kuidas riiklik statistika kultuuri rahastamist mõõdab?”