Tag Archives: leibkonna eelarve

Üks pudel õlut kuus läks kaotsi

Hinnatõus seostub lõpptarbija jaoks eelkõige negatiivse nähtusega ning viimasel ajal on iseäranis palju poleemikat tekitanud alkohoolsete jookide hinnatõus. Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetele toetudes uurime, mida tähendab alkohoolsete jookide hinnatõus lõpptarbija jaoks.

Pärast paariaastast hinnastabiilsust tõi möödunud aasta tagasi hinnatõusu. Sissetulekud on kasvanud ning mõõdukas üldine hinnatõus ei ole üleliia proteste tekitanud. Küllaltki palju kära on tekitanud aga mootorikütuste ja alkohoolsete jookide hinnatõus. Nende valdkondade ühiseks nimetajaks on see, et kummalgi juhul on osa hinnatõusust tingitud valitsuse aktsiisipoliitikast. Hiljuti toimunud ning lähitulevikus planeeritavad (varasemate aastatega võrreldes) suhteliselt järsud aktsiisitõusud on kaasa toonud palju vastumeelsust ning alkohoolsete jookide puhul otsustati aktsiisitõusu määra mõnevõrra vähendada.

Jättes kõrvale diskussiooni teemal missugune aktsiisimäär oleks optimaalne, vaatame hindade kallinemisest tingitud mõju lõpptarbijale. Missugust mõju avaldas lõpptarbija rahakotile 2017. aasta hinnatõus? Selleks vaatame leibkonnaliikme (nende hulgas on ka lapsed) keskmisi kulutusi kululiigiti ning neis toimunud muutusi.

Kõige värskemad leibkonnaliikme kulutuste andmed kirjeldavad 2016. aastat. Seega saame võrrelda, kui palju mõjutas lõpptarbija rahakotti 2017. aasta hinnatõus, eeldades, et tarbimise iseärasused (tarbijate eelistused, kogused jms) olid samasugused kui 2016. aastal. Kuigi antud arvudesse tuleks suhtuda tinglikult, toimuvad muutused tarbimismustrites pigem pikema perioodi jooksul, mistõttu andmeid võib suurusjärkude hindamiseks paslikuks pidada küll.

Leibkonnaliige kulutas 2016. aastal keskmiselt 4891 eurot. Võttes arvesse, et tarbijahinnaindeks tõusis 3,4% (ning kui muud tarbimist puudutavad tegurid jääksid samaks), suureneksid kulud 166 euro võrra. Suurima kululiigi – toidu ja alkoholita jookide (kus hinnad kasvasid 5,7%) – puhul tähendaks see 65 euro suurust kasvu.

Kui vaadata ühte enim kõneainet pakkunud kululiiki, siis 2016. aastal kulutas leibkonnaliige alkohoolsetele jookidele keskmiselt 108 eurot. Tuleb arvestada, et leibkonna eelarve uuringus võivad andmed alkohoolsete jookide kohta olla alahinnatud, kuna inimesed võivad anda ebatäpseid vastuseid ostmise ja tarbimise kohta. Seega hindame praegusel juhul tegelikke kulutusi kaks korda suuremaks. Arvestades, et 2017. aastal kallinesid alkohoolsed joogid 8,4%, tähendaks see muude tingimuste samaks jäädes seda, et leibkonnaliige maksab aastas juurde 18 eurot (ehk 1,5 eurot kuus). Ei hakka hindama, kas seda on vähe või palju. Alkohoolsete jookide mõistes tähendab see 2017. aasta puhul kas liiter viina või kohver (24 x 0,33 ml) õlut aastas (või pudel õlut kuus). Kui neid Eestist osta.

Kasutades sama loogikat ning 2016. aasta tingimusi, vaatame ka seda, mis toimuks 2018. aastal juhul, kui hinnatõus oleks veelgi kiirem ning alkohoolsed joogid kallineksid näiteks 10%. Võrreldes 2017. aastaga tähendaks see leibkonnaliikme kohta aastas täiendavalt enam kui 23 eurot (ehk kaks eurot kuus).

Miks meile hinnatõus nii vastumeelne on? Üks võimalikke põhjusi peitub inimeste vastumeelsuses kaotuste suhtes (antud nähtust tutvustasid teadusmaailmas Daniel Kahneman ja Amos Tversky). Lihtsustatult, hinnatõusu (või sissetuleku vähenemist) nähakse kaotusena, hinnalangust (või sissetuleku kasvu) võiduna. Ehk siis, näiteks 100-eurone täiendav sissetulek (või samaväärne hinnalangus) toob kaasa 100 ühikut rahulolu. Sissetuleku vähenemine 100 euro võrra või samaväärne hinnatõus toob kaasa aga rohkem kui 100 rahuloluühiku vähenemise. Kaotusega kaasnev rahulolu vähenemise tunne pakub märgatavalt tugevama emotsiooni kui samasuguse võiduga kaasnev rahulolutunne.

Üks asi on hinnatõus siseturul. Tarbijatel on vabadus valida ning muude tingimuste samaks jäädes valivad nad sealt, kus on odavam. Isegi siis, kui see koht asub piiri taga. Viimasel ajal toimunud hinnatõusude (ning seetõttu hindade erinevuse suurenemise) tulemuseks on alkoralli Läti suunal, mille tagajärjel aktsiisitulu laekub plaanitust vähem ning lõunapiiri naabruses tegutsevad kauplused vaevlevad käibe languse käes. Üks kaotsiläinud õlu kuus on liigseks osutunud (eriti kui Läti mõistes tähendab see juba kahte pudelit)…

Pahameel on igati mõistetav. Möödunud aasta(te)st meelde jäänud lemmikõlle hinna asemel vaatab nüüd vastu märksa suurem hinnanumber ning me teame juba ette, et järgmistel kuudel tõuseb see veelgi. Rohkem “kaotada” ei taha keegi, isegi siis, kui selle kaotuse suurus ei olegi nii märkimisväärne. Hoolimata kõigest tekib ikkagi kahtlus, et äkki õlle- ja viinahind ei kuulugi kõige tõsisemate murede hulka.

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

 

Leibkonna tarbimiskulutused suurenesid 2011. aastal

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas Eesti leibkonnaliige 2011. aastal kuus keskmiselt 272 eurot, mis oli varasema aastaga võrreldes 7 eurot ehk 3% rohkem.

Suurim kulugrupp oli toit. Toit ja mittealkohoolsed joogid moodustasid 2011. aastal leibkonna kuludest ligi 28%. Toidule kulutas leibkond ühe liikme kohta 69 eurot ja jookidele 6 eurot kuus. Enim raha kulus liha- ja piimatoodetele ning teraviljasaadustele (vastavalt 15, 13 ja 11 eurot kuus leibkonnaliikme kohta), nendele toiduainetele kulutas leibkond üle poole oma toidule kuluvast rahast. Aedviljadele kulus 8 eurot ja puuviljadele 5 eurot kuus. Suhkrule ja maiustustele kulus ligi 7 eurot ning õlidele ja rasvadele 2 eurot kuus.

Võrreldes 2010. aastaga kulutasid leibkonnad kuus toidule ja mittealkohoolsetele jookidele ligi 9% rohkem. Kõige enam on kasvanud kulutused puuviljadele ning õlidele ja rasvadele – kummalegi 14%. Vähem on suurenenud kulutused lihatoodetele (5%), kalatoodetele (3%), aedviljadele (6%) ning suhkrule ja maiustustele (5%).

Kulutused eluasemele vähenesid veidi

Teine suur kulugrupp oli eluase. 2011. aastal kulus leibkonnaliikmel kuus eluasemele keskmiselt 47 eurot ning see moodustas kogukuludest 17%. Eluaseme puhul oli suurimaks kuluartikliks elekter, millele kulus kuus 12 eurot leibkonnaliikme kohta. Keskküttele kulus üle 9 euro, veele, kanalisatsioonile ja prügiveole 9 eurot, remondile 6 eurot ja üürile 4 eurot kuus. 2010. aastaga võrreldes on kulutused eluasemele vähenenud ligi 2 euro võrra, põhjuseks 2011. aasta soojem aastalõpp ja sellest tingitud väiksemad kulutused keskküttele. Linnaleibkond kulutab ühe liikme kohta eluasemele keskmiselt 11 eurot kuus rohkem kui maaleibkond, eluasemekulude osatähtsus eelarvest moodustab linnas 19% ja maal 15%. Et maal on keskküte eluasemekuludes väiksema osatähtsusega, ei ole maapiirkondades kulutused eluasemele suurenenud.

Leibkonna elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud

Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. 2011. aastal moodustasid sundkulutused leibkonna kogukulutustest 45% ja nende osatähtsus varasema aastaga võrreldes ei muutunud. Seega leibkondade elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud. Samas on elukvaliteet siiski madalam kui majanduslanguse eelsetel aastatel. Näiteks 2007. aastaga võrreldes oli sundkulutuste osatähtsus 6 protsendipunkti suurem, jäädes samale tasemele 2003. aastaga.

 Kulutused transpordile ja sideteenustele suurenesid

Kolmas suur kulugrupp on transport, millele 2011. aastal kulus ühe liikme kohta keskmiselt 31 eurot kuus. Sellest 5 eurot läks ühistranspordile ja 14 eurot kütusele. Transpordile kulutavad maapiirkondades elavad leibkonnad enam kui linnas elavad leibkonnad (transpordikulutused olid vastavalt 27 ja 40 eurot), seejuures bensiinile kulub maal elades kaks korda rohkem kui linnas elades. Võrreldes varasema aastaga on transpordikulutused suurenenud ligi 7%, kulutused ühistranspordile on aga hoopis vähenenud, kuna inimesed on ühistranspordi asemel hakanud enam kulutama autoga sõitmisele.

Postiteenustele, telefonile, internetile ja muudele sideteenustele kulutab leibkond 6 eurot kuus liikme kohta, mida oli 6% rohkem kui 2010. aastal. Majapidamiskulude pealt (sh mööbel ja kodumasinad) on 2011. aastal veidi kokku hoitud – kuus kulutati keskmiselt 15 eurot leibkonnaliikme kohta, mis on ühe euro võrra vähem kui aasta varem.

Rõivastele ja jalatsitele kulutati 13 eurot, vabale ajale 26 eurot, alkoholile ja tubakale 9 eurot ning väljas söömisele ja majutusteenustele 8 eurot (sh väljaspool kodu söömisele 7 eurot). Alkoholile ja tubakale kulutati sama palju kui aasta varem, leibkonna eelarves on alkoholi osatähtsus langenud. Rõivastele ja vaba aja veetmisega seotud kaupadele kulutati aga enam kui 2010. aastal.

Tervishoiule kulutati 9 eurot (sh ravimitele 6 eurot ja hambaravile 2 eurot) ning haridusele (kursuste tasu, õppemaksud) 2 eurot kuus, võrreldes eelmise aastaga need kulud vähenesid.

Leibkondade reaaltarbimine vähenes aastaga

Üldjoontes on leibkonna kulutuste struktuur jäänud 2010. aastaga võrreldes sarnaseks, suurenenud on toidukulutuste osatähtsus ja veidi vähenenud eluasemele kuluva raha osatähtsus.

 Leibkondade kulutuste kasv on jäänud maha hindade tõusust. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks 2011. aastal 5%, leibkondade kulutused aga 3%, seega reaaltarbimine kahanes.

Maal ja linnas keskmiselt kuus kulutatav kogusumma oluliselt ei erine, küll aga erinevad inimeste tarbimisvõimalused maakonniti. Suurimad väljaminekud on Harjumaal (322 eurot kuus leibkonnaliikme kohta, sh Tallinnas 313 eurot kuus leibkonnaliikme kohta) ja Tartumaal (312 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kõige vähem kulutati Ida-Virumaal, Põlvamaal ja Valgamaal (vastavalt 183, 184 ja 199 eurot kuus leibkonnaliikme kohta).

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi

Lasteta leibkond saab endale lubada veerandi võrra suuremaid kulutusi leibkonnaliikme kohta kui lastega leibkond (vastavalt 303 ja 235 eurot), kuna lastega leibkond on reeglina suurem ning leibkonnaliikme kohta saadav sissetulek on väiksem, samuti on suuremal leibkonnal suuremad võimalused kokku hoida näiteks eluasemekulude pealt.

Märgatavalt mõjutab leibkonna tarbimisvõimalusi leibkonnapea (s.o leibkonna suurima sissetuleku tooja) haridustase. Kõrgharidusega leibkonnapea puhul kulutab leibkond keskmiselt kuus 345 eurot liikme kohta. Alg- või põhiharidusega leibkonnapea puhul 206 eurot ning kesk- ja kutseharidusega perepea puhul 241 eurot liikme kohta kuus.

Vaeseimate ja rikkaimate leibkondade tarbimiskulutuste vahe vähenes

Esimese tulukvintiili (elanikkonna vaeseima viiendiku) hulka jääv leibkond saab kulutada kuus vaid 165 eurot, viienda tulukvintiili (elanikkonna rikkaima viiendiku) hulka kuuluv leibkond aga 474 eurot liikme kohta. Seejuures on aga esimese tulukvintiili kulutused võrreldes 2010. aastaga kasvanud kõige rohkem — ligi 11% (16 eurot). Viienda tulukvintiili kulutused seevastu suurenesid vaid ühe protsendipunkti võrra (5 eurot). Kõige vaesemate ja kõige rikkamate leibkondade tarbimiskulutuste vahe on vähenenud.

 

 

 

 

 

 

 

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis

 Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu 2011. aasta andmetel. 2011. aastal osales uuringus üle 3500 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Erineb perekonnast, mis rajaneb sugulus- või hõimlussuhetel. 2011. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda, leibkonna keskmine suurus oli 2,3 inimest.

 Leibkonna eelarve uuring keskendub leibkonna tarbimiskulutustele. Andmeid kogutakse päevik-meetodil, uuritavad leibkonnad kirjutavad kahe uuringunädala jooksul kõik tehtud kulutused päevikusse või lisavad päevikule poest saadud tšekid. Leibkonna kulutuste hulka ei arvestata eluasemelaenu makseid, kinnisvara ostu, finantsinvesteeringuid, kapitaalremondile või ehitusele tehtud kulutusi ega muid investeeringutena käsitletavaid kulutusi.

 Leibkonna eelarve uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Silja Karu, Statistikaameti juhtivstatistik

Eesti leibkonna elujärg viimase 20 aasta jooksul

1990. aastate alguse kiired muutused ühiskonnas tõid kaasa Eesti leibkondade elujärje languse ning majandusliku turvatunde kadumise. Stabiliseerumine toimus 90ndate lõpus. Majanduskriis 2000. aastate teises pooles langetas taas elatustaset, ent vähendas ka leibkondadevahelist ebavõrdsust. 
 

Nõukogude-aegne heaoluriik funktsioneeris toiduainete ja teenuste madalate hindade baasil. Eesti taasiseseisvumisel toimus 1990. aastate alguses hindade vabakslaskmine, millega kaasnesid muutused kaupade ringluses ja sotsiaalsfääris (toetuste maksmises ja sotsiaalteenuste pakkumises). Kiired muutused toimusid väga lühikese perioodi jooksul, mis tõi kaasa leibkondade majandusliku turvalisuse languse. 1992.–1993. aastal oli palga ostujõud säilitanud vaid 38–39% 1989. aasta ostujõust. 

Sundkulutused leibkonna eelarves

Sundkulutused on leibkonna eelarves vältimatud kulutused toidule ja eluasemele. Sundkulutuste osatähtsuse vähenemine leibkonna kogukulutustes on märk sellest, et elujärg paraneb ja leibkonnal on võimalik enam kulutada heaolule ja enesearendamisele (kultuurile, haridusele jms). Sundkulutuste osatähtsuse tõus aga pärsib seda. 

1990. aastate algul moodustasid sundkulutused (toit ja eluase kokku) ligi 60% leibkonna kogukulutusest. 1990. aastate teises pooles hakkas leibkondade elujärg paranema, millest annab märku sundkulutuste osatähtsuse järkjärguline vähenemine. Kõige väiksem oli sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustes enne majanduskriisi 2007. aastal (39%). Aastal 2010 tõusis sundkulutuste osatähtsus 45%-ni ja leibkonna elujärg langes 2003.–2004. aasta tasemele.

Sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustest, 1992–2010

Sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustest, 1992–2010

Leibkonna kulutuste struktuuris on positiivne muutus see, et viimase ligi 20 aasta jooksul on olulist suurenenud kulutused vabale ajale ja kultuurile. Kui 1992. aastal moodustasid nad leibkonna kogukulutustest 4,5%, siis 2010. aastal 9%. Seega võrreldes 1990. algusaastatega kulutab leibkonnaliige kultuurile ja vabale ajale kaks korda enam. 

Elanikkonna kihistumine ja sotsiaalne ebavõrdus 

Elujärge mõjutab ja tõstab eelkõige ühiskonna homogeensus, mis väljendub selles, et inimeste tulude ja tarbitavate jaotumine on sujuv, ei teki rühmi, kes järsult eristuvad. Kõige parem on seda mõõta tulukümnendike kaudu. Tulukümnendikud saadakse leibkondade rühmitamisest kümnendike kaupa tulude kasvavas järjekorras, nii et 10% väiksemate tuludega peresid moodustavad esimese tulukümnendiku ja nii edasi kuni 10% suurimate tuludega peresid moodustavad kümnenda kümnendiku. Kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe näitab ühiskonna kihistumise suurust. Mida väiksem see väärtus on, seda homogeensemaks võib ühiskonda pidada, mida suurem on erinevus, seda suurem on ebavõrdsus ühiskonnas. 

1990. aastate algus tõi ühiskonda uue nähtuse — elanikkonna kihistumise. Tekkis nii üliedukate kui ka tõrjutute kontingent. Tõrjutute kontingent ei suutnud toime tulla ühiskonnas toimunud muutustega. 1996. aastal oli kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe 13-kordne. Väikeste kõikumisega kestis selline olukord 2000. aastani. Pärast seda hakkas kümnenda ja esimese tulukümnendiku erinevus aeglaselt, aga järjepidevalt vähenema. 2010. aastal oli vastav näitaja kõige madalam – 8-kordne. Sellele on aidanud kaasa majanduskriis, mis tõi kaasa palkade kasvu seisaku, mõnes valdkonnas isegi vähenemise. Samas tuleb tõdeda, et viimase ligi kahekümne aasta jooksul on ühiskonna kõige suurem homogeensus saavutatud aastal 2010.

Leibkondade ebavõrdsus: kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe (erinevus kordades)

Leibkondade ebavõrdsus: kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe (erinevus kordades)

Kokkuvõttes võib öelda, et 90ndate alguse kiired muutused tõid kaasa leibkondade elujärje languse ning majandusliku turvatunde kadumise. Leibkondade tarbimisstruktuur hakkas stabiliseeruma 90ndate teisel poolel kui olulised muutused tarbimisstruktuuris olid toimunud. Inimeste elujärg hakkas paranema ja nad said enam teha kulutusi oma vajadustest lähtuvalt. Kuigi 2000. aastate lõpu majanduskriis lõi valusalt taas leibkondade elatustaset, tõi ta kaasa homogeensema ühiskonna 2010. aastal ja leibkondadevahelise ebavõrdsuse vähenemise. 

Urve Kask, Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna juhataja

Toidule kulub neljandik leibkonna eelarvest

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas leibkonnaliige 2010. aastal toidule ja mittealkohoolsetele jookidele 69 eurot kuus. Leibkonna eelarves oli toit suurim kuluartikkel, mille osatähtsus kogukulutustes oli 26%. 

2010. aastal kulutas leibkonnaliige kuus keskmiselt 265 eurot, millest enim kulus toidule ja mittealkohoolsetele jookidele. Toidukulutuste sisse ei ole arvestatud väljas söömist ega kulutusi alkoholile ja tubakale. Toidukulutustest jääb pahatihti välja lastele antud taskuraha eest ostetud toit. Väljas söömisele kulus leibkonnaliikmel 2010. aastal 6,8 eurot kuus ning alkoholile ja tubakale 9 eurot kuus. Kulutused alkoholile ja tubakale on tihtipeale alahinnatud, kuna leibkond ei soovi või ei tihka neid avaldada. 

Esmapilgul võib 69 eurot kuus ehk 2,3 eurot päevas tunduda liiga väike summa. Toiduainete pideva hinnatõusu taustal tekib küsimus, kuidas sellise raha eest söönuks saab. Samas kui korrutada see summa leibkonnaliikmete keskmise arvuga, saame näiteks kolmeliikmelise leibkonna kuu keskmiseks toidukuluks 207 eurot ehk 50 eurot nädalas, mis ei tundugi enam nii väike summa. 

Toidukulutused erinevad leibkonnatüübiti. Kolmeliikmelise leibkonna toidukulud on 64 eurot leibkonnaliikme kohta kuus, mis on Eesti keskmisele kõige lähemal. Kolme ja enama lapsega leibkonna toidukulutused aga küündivad ainult 48 euroni leibkonnaliikme kohta. Üksikute inimeste ja lasteta leibkonna toidukulutused on kõige suuremad ning jäävad 80–100 euro vahele. See näitab, et üksi söömine tuleb kõige kulukam. Ostes aga suuremale perele on hädavajalik toidukulusid kokku hoida ning toitu on võimalik palju ratsionaalsemalt liikmete vahel jagada. 

Kulutuste juures on oluline vaadelda sissetulekuid ning üldjuhul eeldame, et kulud ei saa olla suuremad kui tulud. 2010. aastal oli leibkonnaliikme kuukeskmine netosissetulek 329 eurot. Arvestades, et keskmine leibkonnaliikme kogukulu kuus oli 265 eurot (v.a laenud-liisingud ja kapitaalremondi kulutused) peaks leibkonnaliikmel veel üle jääma 64 eurot. Arvestades aga Eesti leibkondade suurt laenukoormust võib oletada, et leibkonnaliikme keskmisest sissetulekust kulutamiseks suurt enam midagi järele jäägi. 

Teistes Balti riikides moodustavad toidukulutused protsentuaalselt küll suurema osatähtsuse kogukuludest, kuid rahaliselt jäävad samasse vahemikku kui Eesti toidukulud. Näiteks Lätis moodustasid 2010. aastal toidukulutused 28% kogukuludest ehk 70 eurot leibkonnaliikme kohta kuus  ja Leedus 2008. aastal 34% kogukuludest ehk 80 eurot. 

Piret Tikva, Statistikaameti sotsiaaluuringute talituse juhataja 

Statistikaameti leibkonna eelarve uuring keskendub leibkonna kulutustele. Andmeid kogutakse päevik-meetodil, uuritavad leibkonnad kirjutavad kahe uuringunädala jooksul kõik tehtud kulutused päevikusse või lisavad päevikule poest saadud tšekid. 2010. aastal osales uuringus üle 3600 leibkonna. 

Samal teemal Piret Tikva: Majanduskriis piiras leibkondade tarbimist (ilmus 04.04.2011).

Majanduskriis piiras leibkondade tarbimist

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas Eesti leibkonnaliige 2010. aastal kuus keskmiselt 265 eurot (4139 krooni). Võrreldes 2007. aastaga on kulutused vähenenud 5%. Majanduslanguse aastad on mõjutanud ka inimeste tarbimist. Sissetulekute vähenemise tõttu on tarbimiseks ja kulutusteks vähem raha.  

Kõige suurema osa ehk 26% leibkonna kuludest moodustasid 2010. aastal toidukulutused. Leibkonnaliige kulutas kuus toidule 69 eurot. Enim raha kulus lihatoodetele, samal ajal kui näiteks kalatoodetele kulus viis korda vähem (vastavalt 15 ja 3 eurot leibkonnaliikme kohta). Piimatoodetele kulus kuus 12 eurot ja teraviljasaadustele 10. Teraviljasaaduste puhul oli suurim kuluartikkel leib (2 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Aedviljadele kulus enam raha kui puuviljadele (vastavalt 8 ja 5 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Ka suhkrule ja maiustustele kulus üle 6 euro kuus. Alkoholile kulus leibkonnaliikmel kuus ligi 6 eurot, sellest enim kangele alkoholile, seejärel õllele ja veinile. 

Vaadeldes linna- ja maaleibkondade toidukulutusi jääb silma, et lihatoodete puhul ostab linnaleibkond enam liha ja maaleibkond vorsti. Puuviljadele kulub rohkem raha linnas ja aedviljadele maal. Üldiselt kulub linnas raha toidule pisut rohkem, kuid toidu osatähtsus kogukulutustest on maal pisut suurem. 

Toidukulutuste kõrval oli teine suur kulugrupp eluasemega seotud väljaminekud. 2010. aastal kulus leibkonnaliikmel kuus eluasemele keskmiselt 50 eurot ning see moodustas kogukuludest 19%. Eluaseme puhul oli suurimaks kuluartikliks elekter, millele kulus kuus 11 eurot leibkonnaliikme kohta. Tsentraalküttele kulus ligi 10 eurot kuus. 

Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. 2010. aastal oli sundkulutuste (toit ja eluase kokku) osatähtsus 45% kogukulutustest. Eelmise, 2007. aasta uuringuga võrreldes on sundkulutuste osatähtsus suurenenud ligi viis protsendipunkti. Kuni 2007. aastani valitses sundkuludes pigem langustrend. Seega näitab sundkulude osatähtsuse suurenemine 2010. aastal elukvaliteedi langust, sest leibkonnal jäi muude kulutuste tegemiseks vähem raha ja võimalusi. 

Kui toidule ja eluasemele on leibkond sunnitud kulutama, siis transpordi, riiete ja jalanõude arvelt on võimalik kulusid kokku hoida. 

Transport on leibkonna eelarves suuruselt kolmas kulugrupp. Transpordile kulus 2010. aastal kuus keskmiselt 29 eurot leibkonnaliikme kohta. Siin oli suuremaks väljaminekuks igakuine kütusele tehtav kulu, mis küündis 13 euroni leibkonnaliikme kohta ning teiseks ühistranspordi kasutus, millele kulutati ligi 6 eurot kuus. Transpordile kulutas leibkond vähem kui 2007. aastal. Viimastel aastatel on bensiini hind tõusnud ning seoses sellega võib eeldada, et inimesed on enam kalkuleerima hakanud, kas kõiki sõite ikka on mõttekas autoga teha ja bensiini osta. 

Riietele ja jalanõudele tehtavad kulutused on võrreldes 2007. aastaga vähenenud 36%. Leibkonnad on kas riiete ja jalanõude ostmist edasi lükanud või soetanud neid odavamalt allahindlusi ja taaskasutuskauplusi kasutades. 

Vabale ajale kulutas leibkonnaliige 2010. aastal 25 eurot kuus, mida on veidi enam kui mõned aastad tagasi. Peamiselt kulutati vaba aja ja kultuuriteenustele (kino- ja teatripiletid, spordiüritused jms), aga ka vaba aja kaupadele (hobi- ja sporditarbed) ning audiovisuaal-, fotograafia- ja infotöötlusseadmetele (televiisor, fotoaparaat, arvuti jms). 

 

Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu 2010. aasta andmetel. Viimased võrreldavad andmed pärinevad 2007. aastast, vahepealsetel aastatel uuringut ei toimunud. 2010. aastal osales uuringus üle 3600 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Erineb perekonnast, mis rajaneb sugulus- või hõimlussuhetel. 2010. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda, leibkonna keskmine suurus oli 2,3 inimest.  

Leibkonna eelarve uuring keskendub leibkonna kulutustele. Andmeid kogutakse päevik-meetodil, uuritavad leibkonnad kirjutavad kahe uuringunädala jooksul kõik tehtud kulutused päevikusse või lisavad päevikule poest saadud tšekid.  

Leibkonna eelarve uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. 

Piret Tikva, Statistikaameti sotsiaaluuringute talituse juhataja