Tag Archives: laste vaesus

Laste vaesus kohalikes omavalitsustes

Palju on huvi tuntud, milliste Eesti piirkondade lapsi vaesus rohkem puudutab ja millistes piirkondades on laste elu parem. Jätkuks laste heaolu teemale heidab Statistikaamet pilgu laste vaesuse piirkondlikule mustrile.

Kombineerides sotsiaaluuringu ning rahva ja eluruumide loenduse andmeid selgub, et 2011. aastal elas Eestis alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses 17,5%. Maakondade võrdluses oli laste suhtelise vaesuse määr kõrgeim Ida-Viru maakonnas (29,2%) ning madalaim Harju maakonnas (12,7%). Eesti keskmisest madalam on laste vaesus lisaks Harju maakonnale veel Tartu maakonnas (14,7%) ja Saare maakonnas (15,4%), ülejäänud maakondades on laste vaesuse määr keskmisest kõrgem. Ida-Virumaa järel on laste suhtelise vaesuse määr kõrge Valga maakonnas (26,5%) ning kolmandal kohal on Põlva maakonna lapsed (25,1%).

Kohalike omavalitsuste võrdluses erineb laste suhteline vaesus ligi kuus ja pool korda, olles madalaim Harju maakonnas Saue linnas (6,3%) ja kõrgeim Tartu maakonnas Kallaste linnas, Alatskivi ja Peipsiääre vallas (40,8%). Heal järjel on veel Viimsi ja Kiili valla lapsed, kehvemal järjel Mustvee linna, Pala valla ja Kasepää valla, aga ka Vasalemma valla lapsed.

Rohkem on keskmisest madalama laste suhtelise vaesuse määraga omavalitsusi Harju, Saare, Lääne ja Tartu maakonnas, kus vähemalt pooltes omavalitsustes jäi 0–17-aastaste vaesuse määr allapoole Eesti keskmist. Samas Ida-Viru, Valga, Põlva, Võru, Hiiu ja Järva maakonna kõigi kohalike omavalitsusüksuste laste vaesuse määr ületas Eesti keskmist ning jäi 18–33% piiresse. Kõige suuremad erinevused laste vaesuses on aga Tartu ja Harju maakonnas, kus on nii väga madala kui ka väga kõrge vaesuse määraga omavalitsusi. Näiteks Harju maakonnas Saue linnas on vaeseid lapsi 6,3%, samas Vasalemma vallas 33,2%. Tartu maakonnas Ülenurme vallas on vaesuses lapsi 8,9%, kuid samas maakonnas on ka kõige suurema vaesuse määraga Kallaste linn, Alatskivi vald ja Peipsiääre vald (laste suhtelise vaesuse määr 40,8%). Järva ja Hiiu maakonna omavalitsused olid kõige sarnasemad, seal oli kõrgeima ja madalaima laste vaesuse määra erinevus mitte üle kolme protsendipunkti.

Tallinnas elavate laste vaesuse määr (13,6%) on üldiselt Eesti keskmisest ligi nelja protsendipunkti võrra madalam, erinevused linnaosade vahel on aga suured. Tallinna linnaosades on vaeste laste osatähtsus suurim Lasnamäel (17,8%), millele järgneb Põhja-Tallinn (16,2%). Kõige väiksem on laste suhtelise vaesuse määr Pirita linnaosas (7,2 %).

Kokkuvõttes võib öelda, et üldjuhul on kõige madalam laste vaesuse määr enamikus Harjumaa piirkondades, kõige suuremaks probleemiks on aga laste vaesus omavalitsustes, mis asuvad piiriäärsetel aladel Kirde- ja Lõuna-Eestis ning Vasalemma vallas Harjumaal. Laste vaesusrisk sõltub suures osas nende vanemate toimetulekust ja seega elavad suuremas vaesuses selliste piirkondade lapsed, kus on suurem töötus, rohkem mitte-eestlasi, kelle eesti keele oskus on halvem ja sissetulekud madalamad või suurem maaelanike ning naturaalmajanduse osatähtsus.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Maailmapank (World Bank) on välja töötanud väikese piirkonna vaesuse hindamise metoodika ja arendanud spetsiaalse tarkvara, mis võimaldab hinnata vaesuse näitajaid, kombineerides sotsiaaluuringu ning rahva ja eluruumide loenduse andmeid. Maailmapanga 2012.–2013. aasta projekti tulemusena kaardistatakse vaesus sarnase metoodikaga kõigis EL-i riikides.

Statistikaamet osales Maailmapanga projektis ja hindas suhtelise vaesuse määra kohaliku omavalitsusüksuse rühmades, kasutades 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse ja Eesti sotsiaaluuringu 2011. aasta andmeid. Statistikaameti eesmärk oli kaardistada vaesus võimalikult detailsel piirkondlikul tasemel. Osa omavalitsusüksusi on aga projektis kasutatava metoodika jaoks liiga väikesed ja vaesuse hinnangud tuleksid suure varieeruvusega, seega otsustati kaardistada vaesus omavalitsusüksuste rühmade tasemel. Olemasolevatest omavalitsusüksustest moodustati 124 piirkonda, kus ühte piirkonda kuulus 1–6 omavalitsusüksust, millele lisandusid kaheksa Tallinna linnaosa. Kokku prognoositi mudeliga vaesuse määr 132 väikese piirkonna jaoks ning ka hierarhia kõrgemate tasemete (maakond ja kogu Eesti) jaoks.

Rohkem infot projekti kohta ja detailsem metoodika kirjeldus on esitatud Statistikaameti kogumikus „Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional Development in Estonia“ (ilmus 29.11.2013).

Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Rahvusvaheliselt on suhtelise vaesuse piir 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut.

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed. Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. 2011. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 299 eurot. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist.

Iga kuues Eesti laps elab suhtelises vaesuses

Statistikaameti andmetel elas 2011. aastal suhtelises vaesuses iga kuues Eesti laps ning absoluutses vaesuses või sügavas materiaalses ilmajäetuses iga üheteistkümnes.

1. juunil tähistame lastekaitsepäeva. Lastekaitsepäeva mõte on juhtida ühiskonna tähelepanu laste probleemidele. Statistikaamet heidab selle päeva puhul pilgu laste vaesuse ja materiaalse ilmajäetuse näitajatele.

Üks oluline tegur, mis takistab lapsel elada elamisväärset elu, on vaesus. Lapse vaesus on valus teema, mis peaks puudutama mitte üksnes lapsi, kes on vaesuse ohvrid, vaid ka lapsevanemaid ja teisi ühiskonnaliikmeid, kes on laste eest vastutavad. Vähene ja ebatervislik toitumine, võimaluste piiratus ning kehvad elamistingimused takistavad lapse arengut ja muudavad ta õnnetuks, kusjuures kõige selle juures ei saa laps ise enda heaks suurt midagi ära teha. Laps oma kaitsmatuses ja abituses sõltub ainult täiskasvanutest.

Laste vaesust võib vaadelda mitmel meetodil. Siinkohal vaatame laste suhtelist ja absoluutset vaesust ning materiaalset ilmajäetust. Vaesust mõõdetakse leibkonna ehk ühiselt koos elava pere tasandil. Suhteline vaesus on vaesus, mille puhul lähtutakse pere kogusissetulekust, mis võtab arvesse eri vanuses liikmete tarbimise erinevust ja ühistarbimisest saadavat säästu. Suhteline vaesus peegeldab sissetulekute taset võrreldes ühiskonna keskmise elatustasemega ehk see on vaesus, mis näitab sissetulekute ebavõrdsust. Suhteliselt vaene on laps, kes elab suhteliselt vaeses peres. Suhtelises vaesuses elas 2011. aastal 41 700 last ehk 17% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Võrreldes 2007. aastaga laste suhtelise vaesuse määras olulist muutust ei toimunud, kuid võrreldes varasema aastaga (2010) on määr paari protsendipunkti võrra vähenenud. 2009. aastal aset leidnud suhtelise vaesuse määra vahepealne langus näitab siinkohal majanduskriisist tingitud sissetulekute tasemete ühtlustumist nende vähenemise tõttu.

Teiseks võimaluseks on vaadata laste absoluutset vaesust. Ka absoluutse vaesuse arvutamisel on aluseks pere kogusissetulek, mis võtab arvesse eri vanuses liikmete tarbimise erinevust ja ühistarbimisest saadavat säästu, kuid absoluutse vaesuse piiriks on elatusmiinimum, mille aluseks on vajalikuks peetav minimaalne ressursside tase (toit, eluase ja muu eluks hädavajalik). Seega näitab absoluutne vaesus sellist rahalist puudust, mis on juba tervist ja toimetulekut ohustav. Absoluutses vaesuses elab laps, kes kasvab absoluutses vaesuses olevas peres. Absoluutses ehk äärmuslikus vaesuses elas 2011. aastal 23 000 last ehk ligi 9,5% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Laste absoluutse vaesuse määr on tõusnud alates 2007. aastast järk-järgult kuni 2010. aastani (6%-st kuni 11%-ni), 2011. aastal on aasta varasemaga võrreldes laste toimetulekut ohustav vaesus hakanud vähenema — nagu suhtelise vaesusegi puhul, on ka laste absoluutse vaesuse määr langenud kahe protsendipunkti võrra. Samas oli 2011. aastal laste absoluutse vaesuse tase kõrgem kui aastal 2007.

Kolmas võimalus on uurida laste materiaalset tõrjutust ja puudulikku elu läbi materiaalse ilmajäetuse. Materiaalne ilmajäetus on rahalistest piirangutest tingitud puudujääk pere elutingimustes, tarbekaupade omamises ja põhivajaduste rahuldamise võimalustes. Sügavas materiaalses ilmajäetuses on pered, kes ei saa võimaldada endale vähemalt nelja komponenti järgnevast üheksast: 1) üüri- ja kommunaalkulude õigeaegset tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärsete valkude söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal kogu perele, 6) autot, 7) pesumasinat, 8) televiisorit või 9) telefoni.

Lapsi, kes elavad peredes, kes on sügavas materiaalses ilmajäetuses, loetakse sügava materiaalse ilmajäetuse all kannatavateks. Sügavas materiaalses ilmajäetuses elas 2011. aastal 22 200 last ehk 9% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Üldjuhul on olnud laste süvamateriaalse ilmajäetuse määr pisut väiksem kui laste absoluutse vaesuse määr. Ka sügavas materiaalses ilmajäetuses laste osatähtsus on aastatel 2007–2010 tõusnud (4%-st kuni 11%-ni), kuid 2011. aastal langenud, saavutamata kriisieelse aja taset.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et laste olukord vaesuse näitajate põhjal on 2011. aastal muutunud paremaks, küll on aga vaja veel palju ära teha, et lapsi kaitsta. Nii laste absoluutse vaesuse kui ka süvamateriaalse ilmajäetuse määr oli 2011. aastal kõrgem kui kogu elanikkonna vastavad näitajad. Laste suhtelise vaesuse määr ja süvamateriaalse ilmajäetuse määr on võrreldavad ka teiste Euroopa Liidu riikide samade näitajatega. Eesti laste vaesuse näitajad on õige pisut madalamad kui Euroopa Liidu vastavad keskmised, samas võrreldes Soome ja Rootsi lastega on Eesti laste vaesuse näitajad tunduvalt kõrgemad. 2011. aastal oli Soome laste süvamateriaalse ilmajäetuse määr 3,2%, Rootsi 1,3%, samas Eesti 9,1%. Laste suhtelise vaesuse määr oli 2010. aastal Soomes 11,8%, Rootsis 14,5% ja Eestis 19,5%.

0-17-aastaste vaesus, 2007–2011

0-17-aastaste vaesus, 2007–2011

Kaitskem, hoidkem ja rõõmustagem oma lapsi lastekaitsepäeval ning ka kõigil ülejäänud päevadel! Head lastekaitsepäeva!

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Hinnangud põhinevad Eesti Sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2012. aastal osales uuringus üle 5400 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsitakse 2012. aastal 2011. aasta sissetulekut. Seega on suhtelise vaesuse ja absoluutse vaesuse näitajad, mis põhinevad sissetuleku andmetel, sissetuleku-aasta näitajad, kuid materiaalse ilmajäetuse näitajad on uuringuaasta näitajad.

Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut.

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.

Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist.

2011. aastal oli mediaan aasta ekvivalentnetosissetulek 5987 eurot leibkonnaliikme kohta, sellest 60% ehk suhtelise vaesuse piir oli 3592 eurot aastas tarbija kohta. Seega elasid 2011. aastal suhtelises vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 299 euro kuus.  

Absoluutse vaesuse määr on isikute osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsest toidukorvist (v.a alkoholi- ja tubakakulutused) ja individuaalsetest mittetoidukulutustest (k.a eluasemekulutused). Absoluutse vaesuse arvutamisel kasutatakse OECD traditsioonilisi tarbimiskaalusid (1 : 0,7 : 0,5).

2011. aastal oli ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum 186 eurot kuus. Seega elasid 2011. aastal absoluutses vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 186 euro kuus.

Süvamateriaalse ilmajäetuse määr näitab isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt 4 komponenti 9-st: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärsete valkude söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) pesumasinat, 8) värvitelerit või 9) telefoni.