Tag Archives: lapsed

Kuidas laps kultuuritarbimiseni jõuab?

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Selles valguses on paslik küsida, mis või kes mõjutab laste kultuurilist aktiivsust.

Laste varajane kultuuritarbimine on seotud nende vanemate eeskuju ja aktiivsusega selles vallas. Järgnevaga heidamegi põgusa pilgu Eesti vähemalt 15-aastase rahvastiku kultuuritarbimisele ning vaatame, mis on heaks eelduseks, et 5–14-aastased lapsed kultuuri ja selle positiivse mõjuga kokku puutuksid.

Eesti elanikud on silmapaistvalt aktiivsed kultuuritarbijad

Kõige aktiivsemalt külastatakse Eestis kultuurimälestisi ja käiakse kontsertidel. Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal viimase 12 kuu jooksul kultuurimälestisi külastanud 56% ja kontserdil käinud 53% vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Vähemalt 15-aastastest rahvastikust oli aktiivseid kultuuritarbijaid ehk aasta jooksul vähemalt ühel kultuuriüritusel käinuid 84%. Kõige aktiivsemad kultuuritarbijad elavad Lääne maakonnas, kus aasta jooksul oli vähemalt ühel kultuurisündmusel käinud lausa 90% maakonna elanikest.

01-005

Haridus, vanus ja tööga seotud näitajad kultuuritarbimise mõjutajatena

Haridus mõjutab kultuuritarbimise aktiivsust oluliselt. Kultuuritarbimise aktiivsust on mõõdetud Statistikaameti 2015. aasta turismiuuringu kultuurimoodulis käsitletud kümnest kultuurivaldkonnast aasta jooksul tarbitud kultuurivaldkondade arvu põhjal. Kui esimese taseme haridusega inimesed olid ülekaalus kultuuriliselt mitteaktiivsete (ehk aasta jooksul mitte ühegi kultuurivaldkonnaga kokkupuutunute) rühmas (36% esimese taseme hariduse kõrgeima haridusena omandanutest kuulus sellesse rühma), siis kolmanda taseme haridusega inimesed tarbisid aasta jooksul kõige enam nelja kuni kuue valdkonna kultuurisündmusi (40%) ning teiste haridustasemetega võrreldes oli neid kõige enam (32%) ka seitset kuni kümmet valdkonda vaadanute-kuulanute rühmas.

Nii nagu mujalgi Euroopas, on Eestiski selge seos vanusel ja kultuuritarbimise aktiivsusel —vanuse tõustes vähemaktiivsete inimeste osatähtsus vanuserühmas kasvab. Kui kõige vanemas vanuserühmas (vähemalt 60-aastased) oli vaid ühe valdkonna üritustel käinute osatähtsus kõige suurem (14%), siis kõige nooremas vanuserühmas (15–19-aastased) oli see kõigest 4%. Kõige aktiivsemaid ehk kõigi kümne valdkonna üritustel käinud inimesi oli enim just kõige nooremas (2%) ja kõige vähem (0,1%) vanimas vanuserühmas. Kui vanemad inimesed kultuuri tarbivad, piirduvad nad üldjuhul pigem väiksema arvu valdkondadega.

Inimese majanduslikud võimalused mõjutavad kultuuritarbimist samuti tugevalt. Kui leibkonnaliikme kuutuluna arvestatada kuu jooksul leibkonna käsutuses olevat rahasummat, mis on jagatud leibkonnas elavate isikute arvuga, siis tuleb välja, et kui viiest sissetulekurühmast kõige rikkamatest ei olnud üldse kultuuri tarbinuid 3%, siis kõige vaesematest koguni 29%. Enim mitteaktiivseid kultuuritarbijaid oli nende hulgas, kelle kuutulu jäi vahemikku 301–360 eurot. Lõhet ei saa selgitada ainuüksi kultuuritarbimise kui rahalise väljaminekuga (pääsmed, transport jm kulud), sest vaadeldud kultuurivaldkondade hulgas on mitu sellist, mis ei eelda üldse või eeldavad, vaid väikseid väljaminekuid (nt raamatukogus ja kirjandussündmusel käimine). Rikkaima rühma inimeste näitaja oli suurim peaaegu kõigis kultuurivaldkondades. Vaid raamatukogus käis enim inimesi, kelle käsutuses oli kuu jooksul 501–690 eurot.

See, kas inimene töötab täis- või osalise tööajaga, on üliõpilane või tasustamata praktikant või töiselt mitteaktiivne, võib tema kultuurilist aktiivsust olulisel määral mõjutada. Samas ei leidu kultuuritarbijate enamuse hulgas ainult töötavaid inimesi, sest vaba aja olemasolugi võib kultuuritarbimise aktiivsusele positiivselt mõjuda. Sellele viitab üliõpilaste kõrge kultuuriline aktiivsus. Kõige aktiivsemate kultuuritarbijate rühmas (nende, kes aasta jooksul külastasid 7–10 valdkonda) oli enim üliõpilasi või tasustamata praktikante (41% kõigist üliõpilastest või tasustamata praktikantidest) ja kõige vähem hõivestaatuse poolest mitte­aktiivseid (8% kõigist mitteaktiivsetest). Osalise tööajaga töötajatest kuulus sellesse kultuuriliselt aktiivseimasse rühma 29% ja täistööajaga töötajatest 25% inimestest.

Kultuuritarbimine rahvuse ja soo põhjal

Kui vaadelda Eesti suurimaid rahvusrühmi, eestlasi ja venelasi, siis ka rahvuseti on kultuuritarbimises erinevusi. Eestlased on venelastest tunduvalt aktiivsemad kultuuritarbijad ja seda igas kultuurivaldkonnas, kõige enam teatri (51% vs 29%) ja raamatukogude (46% vs 26%) puhul. Nii teater kui ka kirjandus on sõnapõhised kunstiliigid, mille pakkumine on eesti emakeelega inimestele laialdasem. Sport jällegi on valdkond, milles vene rahvusest inimesed osalevad peaaegu sama suure aktiivsusega kui end eestlasena defineerivad inimesed (31% vs 36%).

On tuntud tõsiasi, et kultuuritarbimine on ka sooliselt segregeeritud. Nii on Eestiski naised meestest agaramad kultuuritarbijad kõikides valdkondades, v.a kinos ja spordivõistlustel käimises. Meeste ja naiste aktiivsuse vahed on suuremad raamatukogus (48% vs 31%) ja teatris käimise (51% vs 37%) puhul ning käsitöösündmuste (37% vs 28%) ning spordivõistluste külastamises (28% vs 42%), viimast meeste kasuks.

Mis mõjutab laste kultuuritarbimise aktiivsust?

Kui eelnev loetelu kultuuritarbimise mõjutajatest käis vähemalt 15-aastaste eestimaalaste kohta, siis kultuurimoodul sisaldas lapsevanematele küsimusi ka nende 5–14-aastaste laste kultuuritarbimise harjumuste kohta. Analüüsist selgus, et vanemate kultuuriline aktiivsus mõjutas oluliselt ka laste kultuuritarbimise aktiivsust.

Kõige rohkem kultuuri tarbivatest 5–14-aastastest lastest 78%-l olid sellised vanemad, kes olid aasta jooksul külastanud üle nelja kultuurivaldkonna sündmusi. Vaid 3%-l kõige aktiivsemalt kultuurisündmusi külastanud 5–14-aastastest lastest olid sellised vanemad, kes aasta jooksul kordagi kultuurisündmustel ei käinud. Mitte ühtki kultuurisündmust või 1–3 kultuurivaldkonna sündmust külastanud 5–14-aastastel lastel olid enamasti sellised vanemad, kes olid aasta jooksul tarbinud 1–3 kultuurivaldkonda.

Tihti näeme erinevate kultuurižanrite kuulajas- ja vaatajaskonnas väga erinevat tüüpi inimesi. Ka inimese kultuuritarbimise aktiivsust võib tema sotsiaal-majanduslik positsioon (haridus, sugu, sissetulek jne) mõjutada päris olulisel määral. Seega, mida vähem sotsiaalselt kihistunud on ühiskond, seda vähem juhtub, et kellelgi on tarvis oma sotsiaal-majandusliku tausta tõttu kõrvale jääda kultuuri positiivsest mõjust elukvaliteedile. Et lapsed ei ole veel teinud mitmeid elulisi, näiteks hariduse või töökohaga seotud valikuid, mis võiksid hiljem saada määravaks nende kultuuritarbimise aktiivsusele, siis on vanemate eeskuju oluline selleks, et lapsed jõuaksid kultuurini juba enne kui sotsiaal-majanduslikud barjäärid nende kultuuritarbimist takistama asuvad. Kultuuriga harjumiseks on kõige parem vahend vanemate eeskuju.

Põhjalikum ülevaade eestimaalaste kultuuritarbimisest on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Võrdsema ühiskonna võimalikkus kultuuri näitel“.

Triinu Lukas, Statistikaameti analüütik

Mõisted ja metoodika

Kultuuritarbimise aktiivsust on defineeritud näitajana sellest, mitme kultuurivaldkonna vähemalt ühel sündmusel on inimene viimase 12 kuu jooksul käinud.

ISCED-i haridustasemed:

I tase – alusharidus, põhiharidus (põhikooli 1.–6.klass), põhiharidus (põhikooli 7.–9.klass), põhihariduse nõudeta kutseõpe, kutseõpe põhihariduse baasil;

II tase – keskharidus, kutsekeskharidus (k.a. keskeri- ja tehnikumiharidus) põhihariduse baasil, kutsekeskharidus või kutseõpe keskhariduse baasil;

III tase – keskeri- ja tehnikumiharidus keskhariduse baasil; bakalaureus, magister, doktor.

Eesti vähemalt 15-aastaste elanike kultuuritarbimist uurib Statistikaamet alates 2013. aastast iga kahe aasta tagant.

untitled

Eesti laste materiaalsest heaolust

Statistikaamet uuris 2014. aasta Eesti sotsiaaluuringus, kuidas läheb 1–15-aastastel lastel. Kas lapsed kannatavad materiaalse kitsikuse käes? Kas ja mil määral on ohus laste heaolu?

Laste elementaarsed vajadused

Praktiliselt kõik Eesti pered, kus kasvab vähemalt üks 1–15-aastane laps, on võimelised oma lastele ostma vajadusel vähemalt mõned uued riided ja välisjalanõud (97% peredest). Sama paljudel vähemalt ühe õppiva lapsega peredel on kodus sobiv koht, kus on piisavalt ruumi ja valgust, et laps saaks teha koduseid ülesandeid.

Lastele täisväärtusliku toidu võimaldamisega on probleeme veidi rohkematel peredel. Igas kaheksandas peres ei saa laps või lapsed süüa iga päev värskeid puu- ja aedvilju ning igas üheteistkümnendas peres ei saa laps või lapsed süüa iga päev liha või kala. Kõige raskemas seisus on üksikvanemapered, kellest viiendik ei saa oma 1–15-aastasele lapsele või lastele anda iga päev värskeid puu- ja aedvilju ning 16% ei saa igapäevaselt lubada neile liha või kala.

Raamatud ja mänguasjad

Uuringus küsiti ka lastega perede käest, kas kõigil nende pere 1–15-aastastel lastel on kodus nende vanusele sobivaid raamatuid ning mänguasju (nt ehitusklotse, lauamänge, arvutimänge jms). Rõõm on tõdeda, et lasteraamatud on kodus olemas peaaegu kõikidel lastega peredel (96%). Samuti on loomulik, et kõigil lastega peredel on kodus olemas ka mänguasjad, millega lapsed mängida saaksid. Paar protsenti lastega peredest siiski väitis, et neil ei ole kodus mänguasju. 95% lastega peredest kannavad hoolt selle eest, et nende lastel oleks ka õues huvitav – lastel on kas jalgratas, rulluisud või midagi muud, millega õues vaba aega veeta.

Sünnipäevad, hobid ja sõbrad

Rõõmsa lapsepõlve üks osa on kindlasti sünnipäevade tähistamine, üritused ja ekskursioonid, erinevad vabaaja harrastused ning sõbrad. Peaaegu kõik lastega pered tähistavad oma laste sünnipäevasid, jõule ja muid olulisi tähtpäevi (96% peredest). Suur osa lastega peredest vastas uuringus, et laps või lapsed kutsuvad mõnikord sõpru enda juurde mängima või sööma (84% peredest).

Neli viiendikku lastega peredest ütleb, et nende pere 1–15-aastasel lapsel või lastel on mõni regulaarne vabaaja harrastus. Mõeldud on hobisid, millega tegeletakse väljaspool kodu, näiteks sportimist, muusikainstrumendi õppimist, noorteorganisatsiooni (näiteks skautide) töös osalemist jms.

78% lastega peredest saavad oma lapse või lapsed saata omapead nädalasele puhkusele või puhata nendega ise koos nädal aega väljapool kodu. Siinkohal läheb arvesse ka puhkamine pere suvekodus või sugulaste-sõprade juures.

Uuringus tunti eraldi huvi ka selle vastu, kas pered, kus mõni laps käib lasteaias või koolis, saavad oma lapsele või lastele võimaldada tasulisi lasteaia- ja kooliüritusi (näiteks ekskursioonid, peod, matkad jms). Selgus, et 94% peredest saavad seda lastele võimaldada.

Laste heaolu sõltub pere sissetulekust

Kuigi üldjoontes tundub Eesti lastel hästi minevat ja enamik peresid saab oma järelkasvule võimaldada materiaalselt turvalist kasvukeskkonda, on siiski ka peresid, kellel on raskusi, et pakkuda lastele head elu. Suurelt jaolt sõltub pere laste heaolu pere sissetulekust, mis omakorda on seotud sellega, kui palju on peres sissetuleku toojaid. Näiteks üksikvanemaperede lapsed kannatavad seetõttu materiaalses kitsikuses tunduvalt suurema tõenäosusega. Olulised laste materiaalset heaolu mõjutavad tegurid on ka vanemate hõiveseisund ja haridustase, millest samuti sõltub, kui suur on pere sissetulek. Kõrgema haridusega ja töötavate vanemate lastele on erinevad materiaalse heaolu komponendid üldjuhul kättesaadavamad.

Pered, kus kasvab vähemalt üks 1–15-aastane laps, saavad kogu pere peale kuus kätte keskmiselt 1459 eurot. Jaotades pered kolme sissetulekurühma on näha, et kõik laste materiaalse heaolu komponendid on nõrgemalt esindatud just kõige madalamas sissetulekurühmas.

tabel

Head lastekaitsepäeva!

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Metoodika ja mõisted

Lastega pereleibkond ehk ühises põhieluruumis (ühisel aadressil) elavate isikute rühm, kes kasutab ühiseid raha- ja/või toiduressursse ja kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Leibkonnas kasvab vähemalt üks 1-15-aastane laps.

Üksikvanemapere – ühe või enama sõltuva lapsega üksikvanema leibkond. Sõltuv laps on 0–17-aastane leibkonnaliige ja samuti 18–24-aastane leibkonnaliige, kui ta peamine sotsiaalne seisund on mitteaktiivne. Leibkonnas kasvab vähemalt üks 1–15-aastane laps.

Pere sissetulekkuu jooksul leibkonna käsutuses olev raha arvestades kõiki tulusid (keskmine kättesaadud summa eurodes).

Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2014. aastal osales uuringus üle 5800 leibkonna.

Laste osatähtsus rahvastikus väheneb

Tänasel lastekaitsepäeval on sobiv märkida, et Eesti 2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel tulemustel on 0–14-aastaseid ehk lapsi rahvastikus 15%. Võrreldes eelmise, 2000. aasta loendusega on laste osatähtsus vähenenud kolm protsendipunkti.

Ehkki noorim vanuserühm (0–4-aastased) on arvukam kui 2000. aastal, on laste arv eelmise loendusega võrreldes viiendiku vähenenud ning laste põlvkonnad on jätkuvalt väiksema arvukusega kui nende vanemate põlvkonnad.

Viimase kümne rahvaloenduse tulemusi võrreldes on näha, et 0–14-aastaste osatähtsus rahvastikus on pidevalt vähenenud. 1881. aasta loenduse ajal oli
0–14-aastasi rahvastikus kolmandik, kusjuures poisse ja tüdrukuid peaaegu võrdselt. 2011. aastal on poisse natuke rohkem.

0–14-aastaste osatähtsus kogurahvastikus rahvaloenduste andmetel

0-14-aastaste osatähtsus kogurahvastikus rahvaloenduste andmetel

Lätis oli 2011. aasta loenduse andmetel 0–14-aastaste osatähtsus rahvastikus 14%.

Diana Beltadze, rahva ja eluruumide loenduse projektijuht

Naised täna ja 20 aastat tagasi

Võrreldes taasiseseisvumisaja algusega elavad naised praegu kauem, abielluvad ja sünnitavad hiljem ning teevad vähem aborte. 

Eesti taasiseseisvumisaja algusest on möödunud üle 20 aasta. Selle aja jooksul on muutunud inimeste elamistingimused, tõekspidamised ja käitumismallid. Kõik need muutused on avaldunud ka rahvastikku iseloomustavates näitajates. Seoses naistepäevaga on vaatluse all just naisi puudutavad näitajad. 

Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal naiste oodatav eluiga 80,5 aastat, mis on ligi kuus aastat pikem kui 1990. aastal. Peamine põhjus on naiste suremuse vähenemine, millele on kaasa aidanud nii arstiabi paranemine kui ka muutused naiste tervisekäitumuses — naised liiguvad rohkem, toituvad teadlikumalt ning seetõttu on vähenenud ka suremus vereringeelundite haigustesse (nt infarkti, insulti). 

Naised on usinad õppijad ning haridustee pikenemisega (pärast gümnaasiumi lõpetamist minnakse sageli ka kõrgharidust omandama) lükkuvad edasi ka abiellumine ja laste saamine. Viimase 20 aasta jooksul on naiste keskmine vanus esmakordsel abiellumisel tõusnud üle 5 aasta ja esimese lapse sünnil enam kui 3 aastat. Abiellumisvanuse suurem tõus tähendab aga seda, et naised sünnitavad sagedamini enne lapse ja alles siis abielluvad. Selle tõttu on suurenenud väljaspool abielu sündinud laste osatähtsus, mille põhjuseks on registreerimata kooselu ehk vabaabielude populaarsuse tõus. Seega kui 20 aastat tagasi oli traditsiooniks enne abielluda ja seejärel saada lapsed, siis tänapäeval sünnivad lapsed sagedamini vabaabielus paaridele ning paljudel abiellujatel on juba olemas ühine laps. 

Üheksakümnendate aastate algust iseloomustab veel suhteliselt kõrge sündimus, kui keskmine laste arv naise kohta oli 2,05. 2010. aastal oli see näitaja 1,64. Paraku tehti kõrge sündimuse ajal ka kolm korda rohkem aborte kui praegu, kuid kahjuks jääb ka praegusel ajal naise soovil või meditsiinilisel näidustusel sündimata 45 last 100 sündinud lapse kohta.

 

Jaana Rahno, Statistikaameti analüütik