Tag Archives: kulutused

Üks pudel õlut kuus läks kaotsi

Hinnatõus seostub lõpptarbija jaoks eelkõige negatiivse nähtusega ning viimasel ajal on iseäranis palju poleemikat tekitanud alkohoolsete jookide hinnatõus. Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetele toetudes uurime, mida tähendab alkohoolsete jookide hinnatõus lõpptarbija jaoks.

Pärast paariaastast hinnastabiilsust tõi möödunud aasta tagasi hinnatõusu. Sissetulekud on kasvanud ning mõõdukas üldine hinnatõus ei ole üleliia proteste tekitanud. Küllaltki palju kära on tekitanud aga mootorikütuste ja alkohoolsete jookide hinnatõus. Nende valdkondade ühiseks nimetajaks on see, et kummalgi juhul on osa hinnatõusust tingitud valitsuse aktsiisipoliitikast. Hiljuti toimunud ning lähitulevikus planeeritavad (varasemate aastatega võrreldes) suhteliselt järsud aktsiisitõusud on kaasa toonud palju vastumeelsust ning alkohoolsete jookide puhul otsustati aktsiisitõusu määra mõnevõrra vähendada.

Jättes kõrvale diskussiooni teemal missugune aktsiisimäär oleks optimaalne, vaatame hindade kallinemisest tingitud mõju lõpptarbijale. Missugust mõju avaldas lõpptarbija rahakotile 2017. aasta hinnatõus? Selleks vaatame leibkonnaliikme (nende hulgas on ka lapsed) keskmisi kulutusi kululiigiti ning neis toimunud muutusi.

Kõige värskemad leibkonnaliikme kulutuste andmed kirjeldavad 2016. aastat. Seega saame võrrelda, kui palju mõjutas lõpptarbija rahakotti 2017. aasta hinnatõus, eeldades, et tarbimise iseärasused (tarbijate eelistused, kogused jms) olid samasugused kui 2016. aastal. Kuigi antud arvudesse tuleks suhtuda tinglikult, toimuvad muutused tarbimismustrites pigem pikema perioodi jooksul, mistõttu andmeid võib suurusjärkude hindamiseks paslikuks pidada küll.

Leibkonnaliige kulutas 2016. aastal keskmiselt 4891 eurot. Võttes arvesse, et tarbijahinnaindeks tõusis 3,4% (ning kui muud tarbimist puudutavad tegurid jääksid samaks), suureneksid kulud 166 euro võrra. Suurima kululiigi – toidu ja alkoholita jookide (kus hinnad kasvasid 5,7%) – puhul tähendaks see 65 euro suurust kasvu.

Kui vaadata ühte enim kõneainet pakkunud kululiiki, siis 2016. aastal kulutas leibkonnaliige alkohoolsetele jookidele keskmiselt 108 eurot. Tuleb arvestada, et leibkonna eelarve uuringus võivad andmed alkohoolsete jookide kohta olla alahinnatud, kuna inimesed võivad anda ebatäpseid vastuseid ostmise ja tarbimise kohta. Seega hindame praegusel juhul tegelikke kulutusi kaks korda suuremaks. Arvestades, et 2017. aastal kallinesid alkohoolsed joogid 8,4%, tähendaks see muude tingimuste samaks jäädes seda, et leibkonnaliige maksab aastas juurde 18 eurot (ehk 1,5 eurot kuus). Ei hakka hindama, kas seda on vähe või palju. Alkohoolsete jookide mõistes tähendab see 2017. aasta puhul kas liiter viina või kohver (24 x 0,33 ml) õlut aastas (või pudel õlut kuus). Kui neid Eestist osta.

Kasutades sama loogikat ning 2016. aasta tingimusi, vaatame ka seda, mis toimuks 2018. aastal juhul, kui hinnatõus oleks veelgi kiirem ning alkohoolsed joogid kallineksid näiteks 10%. Võrreldes 2017. aastaga tähendaks see leibkonnaliikme kohta aastas täiendavalt enam kui 23 eurot (ehk kaks eurot kuus).

Miks meile hinnatõus nii vastumeelne on? Üks võimalikke põhjusi peitub inimeste vastumeelsuses kaotuste suhtes (antud nähtust tutvustasid teadusmaailmas Daniel Kahneman ja Amos Tversky). Lihtsustatult, hinnatõusu (või sissetuleku vähenemist) nähakse kaotusena, hinnalangust (või sissetuleku kasvu) võiduna. Ehk siis, näiteks 100-eurone täiendav sissetulek (või samaväärne hinnalangus) toob kaasa 100 ühikut rahulolu. Sissetuleku vähenemine 100 euro võrra või samaväärne hinnatõus toob kaasa aga rohkem kui 100 rahuloluühiku vähenemise. Kaotusega kaasnev rahulolu vähenemise tunne pakub märgatavalt tugevama emotsiooni kui samasuguse võiduga kaasnev rahulolutunne.

Üks asi on hinnatõus siseturul. Tarbijatel on vabadus valida ning muude tingimuste samaks jäädes valivad nad sealt, kus on odavam. Isegi siis, kui see koht asub piiri taga. Viimasel ajal toimunud hinnatõusude (ning seetõttu hindade erinevuse suurenemise) tulemuseks on alkoralli Läti suunal, mille tagajärjel aktsiisitulu laekub plaanitust vähem ning lõunapiiri naabruses tegutsevad kauplused vaevlevad käibe languse käes. Üks kaotsiläinud õlu kuus on liigseks osutunud (eriti kui Läti mõistes tähendab see juba kahte pudelit)…

Pahameel on igati mõistetav. Möödunud aasta(te)st meelde jäänud lemmikõlle hinna asemel vaatab nüüd vastu märksa suurem hinnanumber ning me teame juba ette, et järgmistel kuudel tõuseb see veelgi. Rohkem “kaotada” ei taha keegi, isegi siis, kui selle kaotuse suurus ei olegi nii märkimisväärne. Hoolimata kõigest tekib ikkagi kahtlus, et äkki õlle- ja viinahind ei kuulugi kõige tõsisemate murede hulka.

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

 

Leibkonna tarbimiskulutused suurenesid 2012. aastal

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas Eesti leibkonnaliige 2012. aastal kuus keskmiselt 289 eurot, mis oli varasema aastaga võrreldes 17 eurot ehk 6% rohkem.

Suurim kulugrupp oli toit. Toit ja mittealkohoolsed joogid moodustasid 2012. aastal leibkonna kuludest ligi 27%. Toidule kulutas leibkond ühe liikme kohta 73 eurot ja alkoholita jookidele 6 eurot kuus. Enim raha kulus liha- ja piimatoodetele ning teraviljasaadustele (vastavalt 16, 14 ja 12 eurot kuus leibkonnaliikme kohta), nendele toiduainetele kulutas leibkond üle poole kogu toidule kuluvast rahast. Aedviljadele kulus 8 eurot ja puuviljadele 5 eurot kuus. Suhkrule ja maiustustele kulus ligi 7 eurot ning õlidele ja rasvadele 2 eurot kuus.

Võrreldes 2011. aastaga kulutasid leibkonnad kuus toidule ja mittealkohoolsetele jookidele ligi 5% rohkem. Kõige enam on kasvanud kulutused kalatoodetele (kasv 19%). Kõige vähem on suurenenud kulutused nii puuviljadele (kasv 2%) kui ka suhkrule ja maiustustele (kasv samuti 2%). Vähenenud on kulutused aedviljadele (2%).

Linnas kulub raha toidule rohkem kui maal, kuid samas on maal toidu osatähtsus kogukulutustest suurem. Maaelanikel kulub linnaelanikest rohkem raha maiustustele ja lihatoodetele ning linnaelanikud kulutavad tunduvalt rohkem kohupiimale, juustule ja puuviljadele.

Kulutused eluasemele suurenesid

Teine suur kulugrupp oli eluase. 2012. aastal kulus leibkonnaliikmel kuus eluasemele keskmiselt 51 eurot ning see moodustas kogukuludest 18%. Varasema aastaga võrreldes suurenesid eluasemekulutused kaheksa protsendipunkti võrra, seda eelkõige elektri, gaasi ja keskkütte hinnatõusu tõttu. Eluaseme puhul oli suurimaks kuluartikliks elekter, millele kulus kuus 13 eurot leibkonnaliikme kohta. Keskküttele kulus ligi 10 eurot, veele, kanalisatsioonile, prügiveole ja teistele eluruumiga seotud teenustele 9 eurot, remondile 6 eurot ja üürile 4 eurot kuus. 2011. aastaga võrreldes on kulutused eluasemele suurenenud ligi 4 euro võrra. Linnaleibkond kulutab ühe liikme kohta eluasemele keskmiselt 18 eurot kuus rohkem kui maaleibkond, eluasemekulude osatähtsus eelarvest moodustab linnas 19% ja maal 14%. Et maal on keskküte eluasemekuludes väiksema osatähtsusega, ei ole maapiirkondades kulutused eluasemele suurenenud.

Kulutused transpordile ja reisimisele suurenesid

Kolmas suur kulugrupp oli transport, millele 2012. aastal kulus ühe liikme kohta keskmiselt 36 eurot kuus. Sellest 5 eurot läks ühistranspordile ja 16 eurot kütusele. Transpordile kulutavad maapiirkondades elavad leibkonnad enam kui linnas elavad leibkonnad (transpordikulutused olid maal 42 eurot ja linnas 33 eurot), seejuures bensiinile kulub maal elades poolteist korda rohkem kui linnas. Võrreldes varasema aastaga on transpordikulutused suurenenud ligi 16 protsendipunkti, millest kulutused ühistranspordile suurenesid 3 protsendipunkti ning kulutused bensiinile 21 protsendipunkti.

Suurenenud on ka kulutused vabale ajale, eriti reisimisele. Kulutused reisipakettidele suurenesid võrreldes 2011. aastaga 20 protsendipunkti ehk 8 eurot leibkonnaliikme kohta, peaaegu sama palju suurenesid ka kulutused vabaaja- ja sporditeenustele (nt teatripiletid, spordiklubi külastus jne). Vabaajakulutused suurenesid 4 protsendipunkti.

Lisaks eelpool mainitutele võib täheldada kulude kasvu ka alkoholile ja tubakale, samuti on kasvanud riiete ja jalanõude, tervishoiu- ning majapidamiskulud. Suurenenud on ka kulutused hotellidele ja restoranidele, sh väljas söömisele, ning erinevate teenuste kulud.

Postiteenustele, telefonile, internetile ja muudele sideteenustele kulutab leibkond liikme kohta 16 eurot kuus, mis oli umbes poolteist protsendipunkti vähem kui 2011. aastal, seda eelkõige teenuste hindade languse tõttu. Samuti on vähenenud kulutused haridusele (nt kursuste tasu, õppemaksud), mis olid veidi vähem kui 2 eurot kuus. Vaba aja kulutustest vähenesid kulutused ajalehtedele ja ajakirjadele, seda eelkõige veebipõhise ajakirjanduse leviku tõttu.

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi leibkonnaliikme kohta kui lastega leibkond (vastavalt 321 ja 250 eurot), kuna lastega leibkond on reeglina suurem ning leibkonnaliikme kohta saadav sissetulek väiksem.

Märgatavalt mõjutab leibkonna tarbimisvõimalusi ka leibkonnapea (s.o leibkonna suurima sissetuleku tooja) haridustase. Kõrgharidusega leibkonnapea puhul kulutab leibkond keskmiselt kuus 366 eurot liikme kohta, samas kui alg- või põhiharidusega leibkonnapea puhul 205 eurot liikme kohta kuus.

Töötute leibkonnal (leibkond, kus keegi ei tööta) on tarbimisvõimalused tunduvalt väiksemad võrreldes leibkondadega, kus kõik või vähemalt üks tööealine (15–74-aastane) liige töötab. Töötu leibkond kulutab kuus keskmiselt 202 eurot liikme kohta, ühe töötava liikmega leibkond 300 eurot ja kahe või enama töötava liikmega leibkond 308 eurot. Töötute leibkonna puhul moodustavad toidukulutused kogukulutustest 31%, eluasemekulutused 23% ja kulutused vabale ajale vaid 7%, kuid vähemalt kahe töötava liikmega leibkonna puhul on samad näitajad vastavalt 25%, 15% ja 10%. Väljas söömist ei saa töötute leibkonnad endale lubada, samas kui töötavate liikmetega leibkond kulutab söömisele väljaspool kodu keskmiselt 10 eurot kuus liikme kohta.

Harjumaalased kulutavad enim

Suurimad väljaminekud olid Harjumaal (335 eurot kuus leibkonnaliikme kohta, sh Tallinnas 341 eurot kuus leibkonnaliikme kohta) ja Tartumaal (328 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kõige vähem kulutati Ida-Virumaal, Valgamaal ja Põlvamaal (vastavalt 200, 209 ja 217 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kirde-Eesti elaniku kulutused moodustavad vaid 60% Põhja-Eesti elaniku kulutustest.

Vaeseimate ja rikkaimate leibkondade tarbimiskulutuste vahe suurenes

Esimese tulukvintiili (elanikkonna vaeseima viiendiku) hulka jääv leibkond saab kulutada kuus 179 eurot liikme kohta, viienda tulukvintiili (elanikkonna rikkaima viiendiku) hulka kuuluv leibkond 499 eurot. Esimese tulukvintiili kulutused on võrreldes 2011. aastaga kasvanud 14 euro võrra, samal ajal kui viienda tulukvintiili kulutused suurenesid 25 euro võrra. Kõige vaesemate ja kõige rikkamate leibkondade tarbimiskulutuste vahe oli 2012. aastal 320 eurot liikme kohta kuus ja see vahe on varasema aastaga võrreldes suurenenud 12 euro võrra.

Leibkondade reaaltarbimine suurenes aastaga

Üldjoontes on leibkonna kulutuste struktuur jäänud 2011. aastaga võrreldes sarnaseks, vähenenud on veidi toidukulutuste osatähtsus ning suurenenud eluasemele ja transpordile kuluva raha osatähtsus.

Leibkondade kulutuste kasv oli suurem kui tarbijahinnaindeksi tõus. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks 2012. aastal 3,9%, leibkondade kulutused aga 6,4%, seega reaaltarbimine kasvas. Kui kogu reaaltarbimine on tõusnud 2,5% võrra, siis toidu ja mittealkohoolsete jookide reaaltarbimine suurenes ligi 1% võrra. Eluasemekulutuste puhul pole reaaltarbimine suurenenud ehk suurenenud kulud on tingitud vaid hindade tõusust. Tõusnud on veel transpordi, tervishoiuteenuste ja -toodete, alkoholi ja tubaka, majapidamistarvete ja sisustuskaupade, riiete ja jalatsite ning vaba aja tarvete ja -teenuste (nt spordi- ja kultuuriteenused) reaaltarbimine.

Leibkonna elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud

Vaatamata reaaltarbimise suurenemisele ning näiteks vaba aja kulutuste kasvule ei saa siiski veel väita, et leibkondade elukvaliteet oleks oluliselt paranenud.

Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. Suur sundkulutuste määr eelarves näitab puudujääke elukvaliteedis, kuna muude kulutuste (nt vaba aja kulutused) tegemiseks jääb vähem raha ja võimalusi. Kui eluasemele ja toidule on inimene sunnitud kulutama, siis transpordi, riiete ja jalanõude, eriti aga vaba aja kulutuste arvelt on võimalik kulusid kokku hoida. 2012. aastal moodustasid sundkulutused leibkonna kogukulutustest 45% ja nende osatähtsus varasema aastaga võrreldes ei muutunud (toidukulutuste osatähtsus küll vähenes, kuid eluasemekulutuste osatähtsus suurenes). Samuti ei ole suurenenud ka vaba aja kulutuste osatähtsus kogukuludest. Seega leibkondade elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud. Elukvaliteet on madalam kui majanduslanguse eelsetel aastatel. Näiteks 2007. aastaga võrreldes oli sundkulutuste osatähtsus 6 protsendipunkti suurem.

Print

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis

Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel. 2012. aastal osales uuringus üle 3500 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Erineb perekonnast, mis rajaneb sugulus- või hõimlussuhetel. 2012. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda, leibkonna keskmine suurus oli 2,2 inimest.

Leibkonna eelarve uuring keskendub leibkonna tarbimiskulutustele. Andmeid kogutakse päevik-meetodil, uuritavad leibkonnad kirjutavad kahe uuringunädala jooksul kõik tehtud kulutused päevikusse või lisavad päevikule poest saadud tšekid. Leibkonna kulutuste hulka ei arvestata eluasemelaenu makseid, kinnisvara ostu, finantsinvesteeringuid, kapitaalremondile või ehitusele tehtud kulutusi ega muid investeeringutena käsitletavaid kulutusi.

Leibkonna eelarve uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik